3-3-1-34-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-34-12

Otsuse kuupäev

5. veebruar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo

Pilving

Kohtuasi

MBALT Trading OÜ kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

kriminaalpolitseiosakonna rahapesu andmebüroo 4. veebruari

2011. a ettekirjutuse nr 1-7/732 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2012. a otsus haldusasjas

nr 3-11-701

Menetluse alus Riigikohtus

Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalpolitseiosakonna

rahapesu andmebüroo kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalpolitseiosakonna rahapesu andmebüroo kassatsioon-

kaebus rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2012. a otsus haldusasjas

nr 3-11-701 muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalpolitseiosakonna rahapesu andmebüroo (RAB) kohustas

4. veebruari 2011. a ettekirjutusega nr 1-7/732 Marfin Pank Eesti AS kehtestama MBALT Trading

OÜ arvelduskontole piirangu summas 4 713 000 USD kuni vara tegeliku omaniku

kindlakstegemiseni. Ettekirjutuse õigusliku alusena märgiti sel ajal kehtinud rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 40 lg 6, mille kohaselt võivad rahapesu andmebüroo ja

uurimisasutus vara käsutamist piirata kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni, seda ka

kriminaalmenetluse lõpetamisel, kui ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku ja vara valdaja

kinnitab, et vara ei kuulu talle, ning loobub vara valdamisest.

2. MBALT Trading OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse RAB 4. veebruari 2011. a ette-

kirjutuse tühistamiseks. Kaebuse põhjendused:

1) ettekirjutuse aluseks ei saa olla RahaPTS § 40 lg 6, sest see säte ei anna haldusorganile õigust

kehtestada piiramatut konto kasutamise keeldu. RahaPTS § 40 lg 5 sätestab imperatiivselt, et pärast

30 + 60-päevast konto kasutamise piirangut saab konto kasutamist keelata üksnes kriminaalmenetluse

raames. Selles asjas aga ei toimu kriminaalmenetlust;

2) kaebaja on vara omanik ja valdaja. Ta ei ole kunagi kinnitanud, et tema arvelduskontol olev vara ei

kuulu talle omandiõiguse alusel, ning ta ei ole kunagi loobunud talle kuuluva vara valdamisest;

3) vaidlustatud haldusakt rikub kaebaja põhiseaduse (PS) §-st 32 tulenevat õigust omandit vabalt

vallata, kasutada ja käsutada.

3. RAB vaidles kaebusele vastu. RahaPTS § 40 lg 6 järgi võivad rahapesu andmebüroo ja uurimis-

asutus vara käsutamist piirata kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni. Juhul kui kriminaal-

menetluse käigus ei õnnestu vara omanikku kindlaks teha ja menetlus tuleb lõpetada, on piirangu

jätkamiseks vajalik valdaja kinnitus, et vara ei kuulu talle, ja varast loobumine, vastasel juhul on

tegemist võõra vara omastamisega. Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et alates kriminaalmenetluse

alustamisest ei ole RahaPTS § 40 enam kohaldatav. Tuleb eristada riikliku järelevalve ja süüteo-

menetluse toimingute sooritamise õiguslikke aluseid. Kriminaalmenetluse alustamine ei võta järele-

valveorganilt õigust sooritada muus menetluskorras sätestatud ja kriminaalmenetluse toiminguga

sisult kattuvat toimingut.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 14. oktoobri 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-11-701

kaebuse ja tühistas RAB 4. veebruari 2011. a ettekirjutuse nr 1-7/732. Otsuse põhjendused:

1) lähtuda tuleb kaebaja väitest, et ta pole soovinud vara valdamisest loobuda, sest vastupidist

kinnitavaid materjale pole esitatud;

2) RahaPTS § 40 lg 5 kohaselt võimaldatakse vara käsutamist piirata üle 90 päeva üksnes kriminaal-

menetluse alustamise korral. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole kriminaalmenetlust alustatud ja

seega ei saa konto kasutamist kauem piirata.

5. RAB esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus

tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldamata jätta. Vastustaja leidis, et halduskohus on materiaal-

õiguse normi ebaõigesti tõlgendanud ja rikkunud ka menetlusõigust, sest otsust ei ole piisavalt

motiveeritud ja ei ole kontrollitud tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. märtsi 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Otsuse põhjendused:

1) RahaPTS § 40 lg 6 kohaldamine ei eelda vältimatult kriminaalmenetluse olemasolu. Ekslik on

halduskohtu seisukoht, et kui kriminaalmenetlust pole alustatud, siis ei saa konto kasutamist

seadusest tulenevalt piirata üle 90 ööpäeva. RahaPTS § 40 lg 5 ja § 40 lg 6 ei ole õiguslikus mõttes

teineteisega lahutamatult seotud sätted, sisuliselt on nad eranditeks lg-test 1 ja 3. RahaPTS § 40

regulatsiooni iseseisvusele võrreldes kriminaalmenetlusega on ringkonnakohus juhtinud tähelepanu

ka varem (10. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-09-113). Käesolevas asjas vaidlustatud ette-

kirjutuse tegemise ajaks aga polnud kriminaalmenetlust alustatud;

2) halduskohus on ettekirjutuse õigesti tühistanud, sest puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et

kaebaja oleks kinnitanud, et vara ei kuulu talle, ja loobunud selle valdamisest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. RAB esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu ja ringkonnakohtu

otsused tühistada ning saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse

põhjendused:

1) ringkonnakohus on RahaPTS § 40 lg-t 6 ebaõigesti kohaldanud ja rikkunud oluliselt kohtu-

menetluse norme, mis on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. RahaPTS § 40 lg 6 grammatiline

tõlgendamine, millest ringkonnakohus on lähtunud, on antud kaasuse lahendamiseks ebasobiv ja

kohasem on lähtuda teleoloogilisest tõlgendusest. RahaPTS § 1 kohaselt on seaduse eesmärgiks

tõkestada Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist raha-

pesuks ja terrorismi rahastamiseks. Rahapesu ja terrorikuritegude rahastamise tõkestamine on

käsitatav ülekaaluka avaliku huvina, mis annab avalikule võimule piisava aluse isiku põhiõiguste

riiveks. RahaPTS § 15, § 40 lg-te 6 ja 7 koosmõjust tulenevalt ei ole seadusandja soovinud

võimaldada finantssüsteemis ebaseaduslike tehingute tegemist tuvastamata isiku varaga, sest sellisel

juhul ei ole ühegi vara omaniku õigused kaitstud. Kohtutepoolne RahaPTS § 40 lg-te 6 ja 7 käsitlus

muudab RahaPTS § 15 imperatiivsed sätted sisutühjaks;

2) paljasõnaline ja eksitav on ringkonnakohtu seisukoht, et kahtlusalune raha on kaebaja faktilises

valduses. Seetõttu ei eeldanud RahaPTS § 40 lg 6 rakendamine kaebaja kinnitust, et ta ei ole vara

omanik ja et ta loobub selle valdusest;

3) ringkonnakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta finantseerimisasutuse ja kaebaja ebaseadusliku

tegevuse võõra varaga (võõra identiteedi kasutamine ja fabritseeritud dokumentide ning

maksekäsundi alusel tehingu tegemine), mille tulemusel osutus võimalikuks RahaPTS § 15 sätete

eiramine ja tehingu tegemine tuvastamata isiku rahaga. Riigiprokuratuur alustas 7. novembril 2011. a

finantseerimisasutuse (Galafin OÜ) suhtes kriminaalasja karistusseadustiku § 201 lg 2 p 2, § 344

lg-te 1 ja 2 ning § 345 lg-te 1 ja 2 tunnustel;

4) kriminaalmenetluses kehtib riigipoolne tõendamiskohustus ning omanikuta vara ringlusest

kõrvaldamiseks tuleb tuvastada ka eelkuritegu, millest vara pärineb. Sellist mõne teise riigi

territooriumil sooritatud kuritegu, millega seotud raha liigub läbi Eesti rahandussüsteemi, on õigus-

kaitseorganitel praktikas sageli võimatu tuvastada. Rahvusvaheliste rahaülekannete puhul võivad

kriminaalmenetluslikud meetmed algse kuriteo tuvastamisel osutuda puudulikeks. RahaPTS § 40

lg-d 6 ja 7 on mõeldud finantssüsteemis toimuva üle efektiivse järelevalve tagamiseks.

8. MBALT Trading OÜ vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Vastustaja poolt RahaPTS § 40 lg-le 6

antud tõlgendus on ekslik. Sisuliselt püüab täitevvõim kõigutada seadusandlikku võimu, leides, et

primaarne pole mitte seaduse tekst, vaid selle "õige" kohaldamine. Kassatsioonkaebuses ei ole ümber

lükatud ringkonnakohtu argumenteeritud ja põhjendatud seisukohti. Kaebaja nõustub nendega

täielikult.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust kassatsioonkaebuse rahuldamiseks.

Õige on kohtute poolt RahaPTS § 40 lg-le 6 antud tõlgendus, mille kohaselt on nimetatud säte

kohaldatav üksnes juhul, kui ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku ning vara valdaja

kinnitab, et vara ei kuulu talle, ja ta loobub vara valdamisest. Käesoleval juhul ei ole nimetatud

eeldused täidetud. Samuti puudub vaidlus selle üle, et kahtlusalune raha oli kaebaja arvelduskontol.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt on panga arvelduskontol olev raha käsitatav arvelduskonto omaniku

varalise nõudena panga (kontopidaja) vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Nõue panga vastu

kuulub konto omanikule, sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku

käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud

kohustused kolmanda isiku ees (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

89-11, p 19.1). Ringkonnakohus on seega põhjendatult jätnud jõusse halduskohtu otsuse, millega

halduskohus tühistas vastustaja ettekirjutuse.

10. Samuti on ringkonnakohus ettekirjutuse andmise ajal kehtinud RahaPTS § 40 tõlgendamisel

osutanud õigesti sellele, et § 40 lg 6 kohaldamine ei sõltu kriminaalasja algatamisest ning et

nimetatud säte on erandiks RahaPTS § 40 lg-test 1 ja 3. Seega pole asjakohased vastustaja väited

haldusmenetluses kohaldatavate sunnivahendite suuremast efektiivsusest võrreldes kriminaal-

menetluslike analoogsete vahenditega.

11. Kaebaja poolt tõstatatud küsimus haldusorgani poolt RahaPTS § 40 lg 6 kohaldamisel kaebaja

PS §-s 32 sätestatud omandiõiguse rikkumisest pole asjassepuutuv, kuivõrd kohus on põhjendatult

leidnud, et käesoleval juhul ei kuulunud RahaPTS § 40 lg 6 kohaldamisele. Nendel asjaoludel ei pea

kolleegium võimalikuks hinnata ka vastustaja väidet, et rahapesu ja terrorikuritegude rahastamise

tõkestamine on ülekaalukas avalik huvi, mis annab avalikule võimule RahaPTS § 40 lg 6 kaudu

piisava aluse isikute põhiõiguste riivamiseks vaidlustatud ettekirjutuses toodud viisil. Kolleegium

osutab siiski asjaolule, et 18. maist 2012 kehtiv RahaPTS § 40 lg 6 redaktsioon sätestab, et kui vara

omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha, võib rahapesu andmebüroo taotleda halduskohtult luba

vara käsutamise piiramiseks kuni vara omaniku kindlakstegemiseks, kuid mitte rohkem kui üheks

aastaks.

12. Kuna menetlusosalised ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist teiselt poolelt, jäävad

menetluskulud nende endi kanda.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving