3-3-1-48-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ERIKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-48-12

Otsuse kuupäev

31. jaanuar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Peeter Jerofejev,

Indrek Koolmeister ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Victor Lutsenko kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2012. a otsus haldusasjas

nr 3-10-1928

Menetluse alus Riigikohtus

Victor Lutsenko kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Victor Lutsenko kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Halduskohtu 2. märtsi 2011. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2012. a

otsus haldusasjas nr 3-10-1928.

Saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Victor Lutsenko esitas 25. juulil 2010 halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Tartu Vanglalt

välja hüvitise talle tekitud varalise kahju eest. Kaebuse puuduste kõrvaldamiseks esitatud selgituse

kohaselt on nõutavaks kahjusummaks 804 krooni (kehtivas vääringus 51 eurot ja 38 senti). Kaebuse

kohaselt ostis kaebaja aastatel 2008–2009 vangla poest kuuskümmend seitse 30-grammist tubaka-

pakki hinnaga 45 krooni pakk. Kui kaebaja sai teada, et vabaduses maksis samasugune tubakas

kauplustes umbes 20 krooni pakk, pöördus ta Tartu Vangla poole taotlusega hinnavahe tagastamiseks.

Vanglal on õigus lisada vangla poes müüdava kauba hinnale 17,99%. Vangla lisas hinnale aga 100%.

Tunnistades oma viga, alandas vangla 2009. a juunist tubakapaki hinna 32 krooni peale. Seejuures

tõusis tol ajal tubakaaktsiis. Enam makstud raha pole aga kaebajale tagastatud. Kaebuse puuduste

kõrvaldamisel selgitas kaebaja lisaks, et kuna tal ei ole võimalik saada teavet tubaka täpse hinna

kohta vabaduses 2008.–2009. aastal, palub ta kohtul teha vastava päringu ning selle alusel kahju-

summa täpselt kindlaks määrata. Kaebajale teadaolevate mitteametlike andmete kohaselt maksis

sama tubakas vabaduses 20–25 kr pakk. Kaebaja on nõus 804 krooni suuruse hüvitisega, kuid soovib

selle raha saada täies ulatuses vabakasutuseks.

2. Tartu Halduskohus jättis 2. märtsi 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1928 kaebuse

rahuldamata. Kohus märkis, et kaebaja ei ole selgitanud, millisele õiguslikule alusele tema kaebus

tugineb. Kohus asus seisukohale, et tegemist on avalik-õiguslikus suhtes õigusliku aluseta üle antud

raha tagastamise ehk alusetust rikastumisest tuleneva nõudega. Sellist nõuet reguleerib riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 22 lg 1. Vangistusseadusega (VangS) oli vanglale pandud avalik-õiguslik ülesanne

luua kinnipeetavatele võimalus vanglas lubatud kaupade ostmiseks. Seda tuleb eristada kaupade

müümisest kui eraõiguslikus vormis toimuvast tegevusest. Kaupade müümine kinnipeetavatele ei

olnud vaidlusalusel perioodil käsitatav avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena. Kinnipeetaval

tarbijana ei ole õigust nõuda talle kauba müümist omahinnaga või sisseostuhinnaga. Praktiliselt on

ainuvõimalik, et igas kaupluses müüdavatele kaupadele on kehtestatud juurdehindlus, et katta teenuse

osutamiseks vajalikud kulud. Alates 24. juulist 2009 kehtib vangistusseaduses vangla kaupluses

müüdavate kaupade juurdehindluse piirang, milleks on 20%. Kaebuses nimetatud perioodil ei

sätestanud aga ükski õigusakt vanglas müüdava kauba juurdehindluse määra. Tartu Vangla kehtestas

tollal erinevatele kaupadele erineva juurdehindluse protsendi, mis oli keskmiselt 17,99. Teatud

kaupade puhul võis juurdehindlus olla suurem, teiste puhul jälle väiksem. Kaebuse esitaja on ostetud

kauba hinda võrrelnud sisseostuhinnaga vaid teiste isikute jutust lähtudes. Kohus leidis eeltoodud

põhjustel, et kaebajal puudub õigus nõuda kahju hüvitamist RVastS § 22 lg 1 ja § 23 lg 1 alusel.

3. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, mille kohaselt soovis asja uut lahendamist ning kaebuse

rahuldamist.

4. Tartu Ringkonnakohus jättis 25. mai 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et vaidlusalusel perioodil ei

olnud kaupade müümine kinnipeetavatele käsitatav avalik-õigusliku ülesande täitmisena, kuna hind

allub eraõiguslikule regulatsioonile. Kinnipeetavaga müügilepingu sõlmimisel peab vangla arvestama

VangS § 48 lg-s 1 sätestatud kohustusega tagada kinnipeetavatele reaalne sisseostude tegemise

võimalus. See aga ei tähenda, et suhe kinnipeetava ja vangla vahel muutuks avalik-õiguslikuks. Kui

kinnipeetavale on tekkinud Tartu Vanglaga sõlmitud müügilepingute tagajärjel kahju, tuleb seda

kontrollida tsiviilkohtumenetluse korras. Kaebaja on seega pöördunud halduskohtusse nõudega, mis

tuleks lahendada maakohtus. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla ei ole kaupluses keskmiselt

17,99%-lise juurdehindluse kehtestamisega VangS § 48 lg-t 1 rikkunud. Nimetatud protsent ei ületa

praeguseks seadusandja kindlaks määratud 20% piiri. Kaupade müümine sisseostuhinnast 17,99%

võrra suurema hinnaga ei piira ebaproportsionaalselt kinnipeetavate õigust sisseoste sooritada. Seega

on õigustatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2012. a

otsuse. Kassaator väidab, et vangla müüs tubakat hinnaga 45 kr, kuid väljaspool vanglat maksis see

32 kr. Selline hind on ülemäärane.

6. Tartu Vangla esitas kassatsioonkaebusele vastuse, milles palub kassatsioonkaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata jätta.

7. Riigikohtu halduskolleegium andis 27. novembri 2012. a määrusega asja nr 3-3-1-48-12 läbi-

vaatamiseks Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelisele erikogule. Asja lahendaval kohtu-

koosseisul tekkisid erimeelsused küsimuses, kas V. Lutsenko kaebust peaks lahendama haldus- või

maakohus. Leiti, et asja lahendamiseks pädeva kohtu üle otsustamisel võib osutuda vajalikuks

kalduda kõrvale seisukohtadest, mida on väljendatud Riigikohtu erikogu otsuses asjas nr 3-3-1-15-01

ja määruses asjas nr 3-3-1-8-01 ning Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses asjas nr 3-3-1-72-11.

ERIKOGU SEISUKOHT

8. VangS § 48 lg 1 (redaktsioon, mis kehtis enne 24. juulit 2009) sätestas: "Kinnipeetav võib oma

isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla kontrollimisel toidu-

aineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Avavangla kinni-

peetav võib sisseoste teha ka vangla kontrollimiseta."

VangS § 48 lg 1 (redaktsioon, mis kehtib alates 24. juulist 2009) sätestab: "Kinnipeetav võib oma

isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni

tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Kaupu müüb vangla või eraõiguslik

juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Müüdava kauba hind võib olla sisse-

ostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. [---]."

Kohtud leidsid, et väidetav kahju tekitati ajavahemikul 6. oktoober 2008 – 4. mai 2009. Sellest

tulenevalt on erikogu seisukohal, et kohaldamisele kuulub VangS § 48 lg 1 redaktsioon, mis kehtis

enne 24. juulit 2009.

9. Riigikohtu erikogu leidis 16. veebruari 2010. a määruses asjas nr 3-3-4-1-10 (p 5), et VangS § 48

lg 1 (redaktsioon, mis kehtib alates 24. juulist 2009) kohaselt peab vangla tagama kinnipeetavale

sisseostude tegemise võimaluse kas vahetult vangla või eraõigusliku juriidilise isiku kaudu.

Riigikohtu halduskolleegium asus 14. detsembri 2011. a otsuses asjas nr 3-3-1-72-11 (p 9)

seisukohale, et ka kuni 24. juulini 2009 kehtinud VangS § 48 lg 1 redaktsioonist tulenes vanglale

kohustus tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalus.

Erikogu on seisukohal, et eelmainitud kohtupraktika kohaselt lasub vanglal tulenevalt VangS § 48

lg-st 1 (nii varasem kui ka kehtiv redaktsioon) kohustus tagada kinnipeetavale sisseostude tegemise

võimalus. Kaupa võib müüa vangla ise või anda selle ülesande täitmise üle eraõiguslikule isikule.

10. Vangla avalik-õiguslikku kohustust tagada kinnipeetavale võimalus teha sisseoste tuleb eristada

müügilepingust tulenevatest poolte õigustest ja kohustustest, mis alluvad eraõiguse regulatsioonile.

Müügilepinguga ei reguleerita avalik-õiguslikke, vaid eraõiguslikke suhteid. Müügilepingust tulenev

müüja kohustus anda ostjale üle müüdav asi ja teha võimalikuks omandi üleminek ning ostja

kohustus tasuda müüjale asja hind ja võtta asi vastu on eraõigussuhtest tulenevad kohustused ning

vaidlused nende üle alluvad maakohtule (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 14. detsembri 2011. a

otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p-d 11 ja 12). Seevastu halduskohtu pädevuses on kontrollida, kas vangla

on täitnud avalik-õigusliku kohustuse tagada kinnipeetavale reaalne võimalus teha sisseoste.

11. Erikogu on seisukohal, et VangS § 48 lg-st 1 tulenev vangla kohustus tagada kinnipeetavale

reaalne võimalus teha sisseoste hõlmab endas ka sisseostetavale kaubale juurdehindluse tegemise

küsimuse. Lubatavast juurdehindluse määrast sõltub see, kas kinnipeetaval on ka reaalselt võimalik

sisseoste teha. Selleks, et tagatud oleks sisseostude tegemise reaalne võimalus, ei saa sisseostuhinnale

lisatav juurdehindlus olla ebaproportsionaalselt suur. Kui vangla müüb kaupa ise, siis saab ta ise

otsustada juurdehindluse tegemise üle. Seevastu, kui kaupa müüb vanglas eraisik, on vanglal

võimalik reguleerida sisseostetavale kaubale juurdehindluse tegemise küsimus eraisikuga sõlmitud

lepingus.

12. Erikogu peab vajalikuks märkida, et VangS § 48 lg 1 (nii varasem kui ka kehtiv redaktsioon) ei

reguleeri müüja ja ostja suhteid. VangS § 48 lg 1 (nii varasem kui ka kehtiv redaktsioon) ei näe ette

tagajärge selle jaoks, kui müüja müüb ostjale kaupa ebaproportsionaalselt kõrge või suurema kui 20%

juurdehindlusega. Samuti ei ole erikogu hinnangul VangS § 48 lg 1 (nii varasem kui ka kehtiv

redaktsioon) eesmärgiks ostja ja müüja vahelise tehingu ärahoidmine.

13. Kohtud põhjendasid kaebuse rahuldamata jätmist sellega, et kaupade müümine ei toimunud

avalik-õiguslikus suhtes.

Erikogu leiab, et kuna käesoleval juhul müüs kaupa vangla, kellel endal lasus ka kohustus tagada

kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus ning kaebaja vaidlustas juurdehindluse määra, siis on

tegemist avalik-õigusliku vaidlusega. Seetõttu kuulub vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse

(vt otsuse punktid 11 ja 12). Halduskohus peab kindlaks tegema, kas vangla rikkus VangS § 48

lg-st 1 tulenevat kohustust, kas kaebajale on kahju tekkinud ning kas nende vahel esineb põhjuslik

seos. Juhul, kui kohus tuvastab eelnimetatud asjaolud, saab riigivastutuse seaduse sätete alusel

lahendada küsimuse kahju hüvitamise ulatusest.

14. Kohtud olid seisukohal, et vangla ei rikkunud VangS § 48 lg-st 1 tulenevat kohustust, kuna

kõikide kaupade keskmine juurdehindlus (17,99%) ei piiranud ebaproportsionaalselt kaebaja

võimalust osta kaupa.

Erikogu ei jaga kohtute seisukohta ja leiab, et iga kauba (praegusel juhul tubaka) kohta tuleb juurde-

hindlust arvestada eraldi, kuna selle kaudu tagatakse kinnipeetavale reaalne võimalus osta kaupu.

15. Eeltoodu tõttu rahuldab erikogu kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistab kohtute otsused ja

saadab asja uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.

Märt Rask, Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Indrek Koolmeister, Tambet Tampuu