3-2-1-177-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-177-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. jaanuar 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Vladimir Ossipenko hagi Eesti Energia Kaevandused AS-i

vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-

10-53812

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vladimir Ossipenko kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

11 312 eurot 36 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Vladimir Ossipenko, esindaja vandeadvokaat Kaido

Kooga

Kostja Eesti Energia Kaevandused AS (registrikood

10032389), esindajad juhatuse liikmed Veljo Aleksandrov ja

Erik Väli

Asja läbivaatamise kuupäev

7. jaanuar 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-53812 osas,

millega kohus jättis rahuldamata hageja varalise kahju hüvitamise nõude. Saata asi selles osas

Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-53812 osas ja

Viru Maakohtu 22. novembri 2011. a otsus samas asjas osas, millega kohtud jätsid rahuldamata

hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Jätta hagi nimetatud osas läbi vaatamata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Vladimir Ossipenkole kassatsioonkaebuselt 11. septembril 2012 tasutud kautsjon

113 (ükssada kolmteist) eurot 12 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Ossipenko (hageja) esitas 28. oktoobril 2010 Eesti Energia Kaevandused AS-i (kostja)

vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista kutsehaigusega tekitatud varalise ja

mittevaralise kahju hüvitis. Varalise kahju eest palus hageja mõista välja hüvitise igakuiste maksetena

3000 krooni (191 eurot 73 senti) kuus alates 21. juunist 2000 ja mittevaralise kahju eest hüvitise

ühekordse maksena 150 000 krooni (9586 eurot 75 senti).

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja õiguseellaste juures 26. juunist 1968 kuni 20. juunini

2000. 11. märtsil 1987 diagnoositi hagejal kutsehaigusena vibratsioonitõbi. Kutsehaiguse tekkimises

on süüdi kostja õiguseellased, kelle juures hageja töötas allmaa läbindaja ja allmaa koristustöölisena

tervist eriti kahjustavates tingimustes. Tööandja ei võtnud tarvitusele NSVL-i söetööstuse ministri

16. juuni 1972. a käskkirjast nr 220 tulenevaid meetmeid, mis ennetaksid töötajate haigestumist

vibratsioonitõppe. Tööleping hageja ja kostja vahel lõpetati poolte kokkuleppel 20. juunil 2000.

9. veebruaril 2010 tuvastati hagejal 40% töövõime kaotus, mille põhjuseks on kutsehaigus. Hageja

keskmine töötasu 2000. a oli 11 000 krooni (703 eurot 3 senti) kuus, praegu on talle määratud

pension, mille suurus oli hagi esitamise aja seisuga 4870 krooni (311 eurot 25 senti) kuus.

Hageja sai kahju tekkimisest teada 9. veebruaril 2010, kui tal tuvastati töövõime kaotus. Seejärel

esitas ta kostjale kompromissiettepaneku ja nõudis, et kostja maksaks talle iga kuu rahalise hüvitise

3000 krooni (191 eurot 73 senti). Kostja keeldus hüvitise maksmisest, leides, et nõue on aegunud.

Hageja on seisukohal, et nõue ei ole aegunud. Ta leiab, et tema tervise kahjustamine kestis kuni

20. juunini 2000, mil temaga lõpetati tööleping. Sama kaua kestis ka kostja õigusvastane tegevus.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 2 kohaselt aeguvad tervise kahjustamisest tulenevad

nõuded 30 aasta jooksul arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja nõue on aegunud. Hageja sai

tervisekahjustusest teada 11. märtsil 1987, kui tal diagnoositi kutsehaigus. Seda on ta hagiavalduses

ka ise väitnud. Kostja poole pöördus hageja kahju hüvitamise nõudega esimest korda 4. juunil 2010,

seega rohkem kui 23 aastat pärast tervisekahjustusest põhjustatud kahjust teadasaamist. TsÜS § 153

lg 1 kohaselt on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil

õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

Kostja esitas nõudele ka sisulised vastuväited. Kahjuhüvitise väljamõistmiseks tuleb tuvastada kostja

õigusvastane tegu, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel ning ka kostja süü. Need asjaolud on hageja

jätnud selgelt välja toomata. Samuti ei ole hageja tõendanud tal tekkinud kahju suurust. Lisaks on

hageja ise suhtunud pahatahtlikult oma tervisesse, jätkates ohtlikul töökohal töötamist ka pärast

kutsehaiguse diagnoosimist.

3. Viru Maakohus jättis 22. novembri 2011. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja kutsehaigus diagnoositi

juba 1984. a-l. Hageja tunnistas kohtuistungil, et märkis hagiavalduses kutsehaiguse diagnoosimise

ajaks ekslikult 1987. a. Hageja oli juba 1988. a kaotanud 35% töövõimest ja talle oli määratud

III invaliidsusgrupp. Hageja töötas Eesti Energia Kaevandused AS-i õiguseellaste juures kuni

20. juunini 2000. 9. veebruaril 2010 tegi Sotsiaalkindlustusamet otsuse nr 591125, millega tuvastati

hagejal kutsehaigusest tulenev 40% töövõime kaotus. Hageja pöördus tervisekahju nõudega kostja

poole esimest korda alles 4. juunil 2010.

TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on

sellise taotluse esitanud. Maakohus leidis, et ei ole õige hageja seisukoht, et hagejal tekkis kahju ja ta

sai sellest teada alles 2010. a-l. Aegumistähtaega tuleb hakata lugema ajast, mil hagejal tekkis

tervisekahjustus ja ilmnesid tervisekahjustusest tulenevad kahjulikud tagajärjed. Hageja sai tervise

kahjustamisest teada juba kutsehaiguse diagnoosimisel 1984. a-l, hiljemalt aga 35%-lise

töövõimekaotuse ja III invaliidsusgrupi määramisel 1988. a-l. Alusetu on hageja väide, et kostja

õigusvastane tegevus kestis kuni 2000. a-ni ja hageja sai kahjust teada alles 2010. a-l, kui tal tuvastati

40% töövõime kaotus. Väidetav kahju, mille hüvitamist hageja nõuab, tuleneb 1984. a-l diagnoositud

tervisekahjustusest.

Maakohus märkis, et hageja nõude aegumistähtaja algus langeb võlaõigusseaduse jõustumisele

eelnevasse perioodi. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 teise lause järgi kohaldatakse aegumise algusele,

peatumisele ja katkemisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud

või katkenud enne 1. juulit 2002. Nõude aegumise algus langeb tsiviilkoodeksi (TsK) kehtivuse aega.

TsK § 81 järgi oli hagi aegumise üldine tähtaeg kolm aastat. TsK § 86 järgi algas hagi aegumise

tähtaja kulgemine hagemisõiguse tekkimise päevast ja hagemisõigus tekkis päeval, mil isik sai teada

või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Oma õiguste rikkumisest sai hageja teada

kutsehaiguse diagnoosimisel 1984. a-l. Hagi esitati kohtule 29. oktoobril 2010, s.o 26 aastat pärast

seda, kui hageja sai teada kutsehaigusest ja kutsehaigusega seotud kahjulikest tagajärgedest. Seega oli

hagi aegumise kolmeaastane tähtaeg möödunud juba enne hagi esitamist.

Mittevaralise kahju kohta leidis maakohus, et kutsehaiguse diagnoosimise ja sellest teadasaamise ajal

kehtinud TsK §-d 448 ja 463 ei näinud ette mittevaralise kahju hüvitamist. Esimest korda nägi

mittevaralise kahju hüvitamise võimaluse ette 1992. a-l jõustunud põhiseaduse § 25. Enne

põhiseaduse jõustumist ei olnud mittevaralise kahju väljamõistmiseks materiaalõiguslikku alust.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja uue otsusega hagi rahuldada.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 18. juuni 2012. a otsusega Viru Maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 maakohtu otsuse

põhjendusi aegumise kohaldamise kohta. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on

vastava taotluse esitanud.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on nõude aegumise kontrollimisel küll õigesti viidanud

VÕSRS-i aegumist käsitlevatele sätetele, kuid on jätnud seejärel aegumistähtaja arvestamise

kuupäeva ja nõude aegumise aja selgelt tuvastamata. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse TsÜS-is

ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele.

VÕSRS § 9 lg 1 teise lause kohaselt kohaldatakse aegumise algusele enne 1. juulit 2002 kehtinud

seadust, kui aegumine on alanud enne 1. juulit 2002. TsK § 86 kohaselt algas hagi aegumise tähtaja

kulgemine päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. Õiguste

rikkumisest teadasaamine tähendab kahju tekitamisest teadasaamist. Hageja pidi oma õiguste

rikkumisest teada saama kutsehaiguse diagnoosimise ajal ehk 1984. a-l. Sellel ajal kehtinud TsK § 94

kohaselt ei kohaldatud hagi aegumist isiklike mittevaraliste õiguste rikkumisest tulenevatele

nõuetele. 1. septembril 1994 jõustunud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt kohaldus tervisekahju hüvitamise

nõudele kümneaastane aegumistähtaeg. Samal ajal kehtinud TsÜS § 178 lg 3 kohaselt oleks nõue

aegunud 1. septembril 2004. 1. juulil 2002 jõustunud TsÜS § 153 lg 1 kohaselt on tervisekahju

hüvitamise nõude aegumistähtaeg kolm aastat. VÕSRS § 9 lg 3 järgi, kui enne 1. juulit 2002

kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui uues seaduses sätestatud aegumistähtaeg

ja selline tähtaeg lõpeks varem kui VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt arvutatud aegumistähtaeg, kohaldatakse

aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Seega tuleb hageja nõude aegumisele kohaldada

enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Hageja nõue aegus 1. septembril 2004.

Ringkonnakohus märkis, et tegemist võib olla ka vältava kahju hüvitamise nõudega, kuna hageja

jätkas pärast kutsehaiguse diagnoosimist 1984. a-l töötamist kostja juures kuni 20. juunini 2000. Kui

kahju tekitav tegevus jätkub, võib teatud asjaoludel aegumine alata ka kahjustava tegevuse

lõppemisel. Sellisel juhul algaks aegumine 21. juunist 2000. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt, kui

tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne

1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või

võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Seega aegus hageja kahju

hüvitamise nõue hiljemalt 1. juulil 2005. Asja materjalide kohaselt võis hagi aegumine TsÜS § 167

lg 1 alusel perioodil 27. detsember 2004 - 13. jaanuar 2005, s.o 18 päevaks peatuda poolte

läbirääkimiste tõttu, kuid vaatamata sellele oli hagi selle esitamise ajaks, 28. oktoobriks 2010

aegunud.

Mittevaralise kahju kohta leidis ringkonnakohus, et kui lugeda mittevaralise kahju hüvitamise nõue

tekkinuks juba kutsehaiguse esimest korda diagnoosimisel 1984. a-l, siis ei ole materiaalõiguslikku

alust mittevaralise kahju sissenõudmiseks ja pole põhjust rääkida ka nõude aegumisest. Kui aga asuda

seisukohale, et ka hageja tervisele põhjustatud mittevaraline kahju oli vältava iseloomuga ja sellist

kahju põhjustanud tegevus kestis kuni töösuhte lõppemiseni 20. juunil 2000, siis aegus mittevaralise

kahju hüvitamise nõue koos varalise kahju hüvitamise nõudega 1. juulil 2005 ja hagi tuleks jätta

selles osas rahuldamata aegumise tõttu. Seega on igal juhul olemas alus hagi rahuldamata jätmiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud aegumise

sätteid. Kohtud ei ole tuvastanud, millal tekkis hagejal tervise kahjustamisest tingitud varaline kahju,

seega ei saanud nad teha ka järeldust nõude aegumise kohta. Kuna võlaõigusseaduse (VÕS) § 136

lg 2 kohaselt tuleb tervise kahjustamise korral kahju hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena, siis

on hageja õiguste rikkumiseks nende maksete tegemisest keeldumine. Tegemist on vältava

tervisekahju tekitamisega ja seepärast ei ole nõue TsÜS § 154 kohaselt aegunud vähemalt

kolmeaastase ajavahemiku suhtes, mis eelnes hagi esitamisele.

Kostja ei esitanud aegumise kohaldamise taotlust. Aegumise vastuväide ja aegumise kohaldamise

taotlus on erinevad menetluslikud toimingud. Kohus tegi vaheotsuse omal initsiatiivil.

Ringkonnakohus rikkus asja läbivaatamisel TsMS § 669 lg 1 p 3 nõudeid. Tartu Ringkonnakohtu

28. märtsi 2012. a määruses oli asja kirjalikult läbivaatavaks kohtukoosseisuks märgitud kohtunikud

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi ja Kersti Kerstna-Vaks. Otsuse tegi aga Tartu Ringkonnakohus

koosseisus Kai Kullerkupp, Viivi Tomson ja Kersti Kerstna-Vaks. Seega lahendas asja ebaseaduslik

kohtukoosseis.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja osaliselt ka maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-

de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata

varalise kahju hüvitamise nõude. Selles osas tuleb asi saata uueks lahendamiseks samale

ringkonnakohtule. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas tuleb tühistada

TsMS § 691 p 3 järgi nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus. Selles osas tuleb hagi jätta läbi vaatamata

TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel põhjusel, et hagejal puudus kahju tekkimise ajal kehtinud seadusega

kaitstud õigus või huvi. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Ringkonnakohus tegi 28. märtsil 2012 määruse, millega määras, et asi vaadatakse läbi kirjalikus

menetluses, ja märkis asja läbivaatavaks kohtukoosseisuks kohtunikud Viivi Tomson, Andra

Pärsimägi ja Kersti Kerstna-Vaks. 18. juunil 2012 tegi samas asjas aga ringkonnakohus otsuse

koosseisus Kai Kullerkupp, Viivi Tomson ja Kersti Kerstna-Vaks. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et

menetlusosalistele oleks kohtukoosseisu vahetumisest teatatud.

Kohtute seaduse (KS) § 37 lg 3 ja TsMS § 20 lg 1 kohaselt on võimalik olukord, kus kohtukoosseis

asja arutamisel vahetub. Kohtukoosseisu määramine ja asendamine peab toimuma kooskõlas KS § 37

lg 2 p-s 2 sätestatud kohtuasjade jaotamise põhimõttega. Kolleegium jääb varem väljendatud

seisukoha juurde, et igaühel on õigus teada tema tsiviilasja lahendavat kohtukoosseisu nimeliselt, et

põhjendatud vajadusel esitada koosseisu liikmete vastu taandusi. Kohtukoosseisu määramine ja

asendamine peab toimuma objektiivsete kriteeriumite järgi ning määramise kord peab olema ka

menetlusosalistele arusaadav. Samuti peab kõrgema astme kohtul olema võimalik kohtukoosseisu

määramist kontrollida. See on üks erapooletu õigusemõistmise garantiidest (vt Riigikohtu

23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10). Kui ringkonnakohtu koosseisu

vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse

normi olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13). Erandina võib selline rikkumine mitte tuua kaasa kohtuotsuse

tühistamist juhul, kui uus kohtukoosseis sai menetlusosalistele teatavaks kohtuistungil (vt Riigikohtu

1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 74, 79 ja 80; 23. veebruari 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10).

Kolleegium selgitab, et kui tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses ja otsuse peab mingil

põhjusel tegema esialgu välja kuulutatud kohtukoosseisust erinev koosseis, tuleb sellest

menetlusosalistele enne teatada. Ainult nii on tagatud menetlusosalise TsMS § 199 lg 1 p-s 1

nimetatud õigus teada ja TsMS § 199 lg 1 p-s 3 sätestatud õigus esitada taandusi kohtukoosseisu

vastu. Nende sätete rikkumine kirjalikus menetluses on käsitatav menetlusõiguse normi olulise

rikkumisena TsMS § 669 lg 2 mõttes, sest sellised rikkumised võivad mõjutada asja läbivaatamise

tulemust.

10. TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, millised asjaolud on tuvastatud ja

millist õigusakti tuleb kohaldada. Kohtud on asja lahendamisel ebaõigesti lähtunud sellest, et

tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju hüvitamise nõude aegumine algab kutsehaiguse

diagnoosimisest. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause alusel kohaldatakse aegumise algusele enne 1. juulit

2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. TsK § 86

kohaselt algas aegumine ajast, mil isik sai teada või oleks pidanud saama teada oma õiguse

rikkumisest. Ka 1. septembrist 1994 kuni 1. juulini 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 116 esimese lause kohaselt algas aegumine päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama

oma õiguse rikkumisest. Kolleegiumi arvates tuleb kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse

korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks eelnimetatud sätete mõttes lugeda mitte õigusvastasest

teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju

tekkimisest teadasaamise aega. Hageja taotleb varalise kahju eest hüvitise väljamõistmist alates

21. juunist 2000, kuid ei ole täpsustanud, milles tema varaline kahju seisnes ja millal see kahju tekkis.

Seega on kohtud kohaldanud aegumise sätteid, kuid on jätnud välja selgitamata, millal algas

aegumistähtaja kulgemine.

Kolleegium selgitab, et juhul, kui hageja nõuab tervisekahjustusega põhjustatud sissetuleku

vähenemise hüvitamist, peab ta selleks, et kohus saaks hinnata hagi aegumist, hagi täpsustama ning

märkima, millal tema sissetulek kostja väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes. Kuna maakohus on

jätnud selle asjaolu välja selgitamata, peab seda tegema ringkonnakohus. Vajadusel võib

ringkonnakohus määrata hagejale hagi täpsustamiseks tähtaja TsMS § 3401 lg 1 järgi. Juhul kui

hageja ei täpsusta hagi ringkonnakohtu määratud tähtajaks, peab ringkonnakohus jätma hagi

TsMS § 3401 lg 2 järgi läbi vaatamata.

Kuna maakohus rikkus selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus teha pooltele ettepaneku esitada

täiendavaid tõendeid ka apellatsioonimenetluses (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652

lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite

vastuvõtmist.

Juhul kui ringkonnakohus tuvastab, et hageja nõue on aegunud, saab ta teha uue otsuse ja jätta hagi

aegumise tõttu rahuldamata. Kui aga ringkonnakohus tuvastab, et hageja nõue ei ole aegunud, peab ta

aegumise osas tegema TsMS § 449 lg 3 järgi vaheotsuse ja saatma asja ülejäänud osas uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

11. Kolleegium leiab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423

lg 2 p 2 alusel põhjusel, et hagejal ei olnud kahju tekkimise ajal kehtinud seadusega kaitstud õigust.

Kohtud on tuvastanud, et kutsehaigus diagnoositi hagejal esimest korda 1984. a-l, kostja juures töötas

hageja 2000. a 20. juunini. Hageja oli juba 1988. a-l kaotanud 35% töövõimest ja talle oli määratud

III invaliidsusgrupp. Erinevalt varalisest kahjust, mis kujutab endast vara vähenemist või saamata

jäänud tulu ja mis võib realiseeruda ka hiljem, kui leiab aset selle põhjuseks olnud õigusvastane tegu,

kujutab mittevaraline kahju VÕS § 128 lg 5 kohaselt endast kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist

valu ning kannatusi. Kannatused ei saa eelduslikult tekkida oluliselt hiljem neid põhjustanud

tervisekahjustusest. Mittevaralise kahju puhul saab seega vähemalt üldjuhul eeldada, et kannatanu

saab sellest teadlikuks kohe, kui talle saavad teatavaks nõude aluseks olevad asjaolud. Nõude aluseks

olev kutsehaigusest tulenev tervisekahjustus pidi hagejale teatavaks saama hiljemalt 1988. a-l, mil

hagejale määrati III invaliidsusgrupp. Kutsehaiguse väljakujunemise ja diagnoosimise ning hagejale

invaliidsusgrupi määramise ajal kehtinud TsK §-d 448 ja 463 ei näinud ette mittevaralise kahju

hüvitamist tervisekahjustuse korral. Kuigi 3. juulil 1992 kehtima hakanud põhiseaduse § 25 järgi tuli

hüvitada nii varaline kui ka mittevaraline kahju, ei sätestatud sellist kohustust 1. septembrist 1994

kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa seaduses tervisekahjustuse puhuks (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 22. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-06, p 10). Mittevaralise kahju

hüvitamise võimalus tervisekahjustuse korral sätestati 1. juulil 2002 jõustunud VÕS §-s 130.

Seaduses ei sätestatud mittevaralise kahju nõudmise võimalust tagasiulatuvalt varem (st enne

võlaõigusseaduse jõustumist) põhjustatud tervisekahjustuse eest.

Kuna enne põhiseaduse jõustumist kehtinud seadused ning 1. septembrist 1994 kehtima hakanud

tsiviilseadustiku üldosa seadus ei võimaldanud nõuda mittevaralise kahju hüvitist tervisekahjustuse

korral, siis ei ole hagejal materiaalõiguslikku alust nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist.

12. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist.

Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et maakohus ei saanud aegumist kohaldada, sest kostja ei

esitanud sellesisulist taotlust, vaid ainult vastuväite. Ringkonnakohus märkis õigesti, et aegumisele

tuginemiseks piisab isegi selgest suulisest vastuväitest (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07, p 24). Kohtuasja materjalidest nähtuvalt tugines kostja aegumisele nii oma

kirjalikus vastuses kui ka kohtuistungil (vt I kd, tl-d 67 ja 142).

Kolleegium ei nõustu ka kassatsioonkaebuse seisukohaga, et kutsehaigusega tekitatud kahju

hüvitamise nõue on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõue ja seetõttu tuleks sellele

kohaldada TsÜS § 154. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et tervisekahjustusest

tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ja TsÜS § 154 kohaldamisele ei kuulu. Asjas kohaldub

TsÜS § 153 (surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse

võtmisest tuleneva nõude aegumine), mis on TsÜS § 150 suhtes erinormiks (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14).

Kuigi VÕS § 136 lg 2 näeb tervise kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse täitmise

üldjuhul ette perioodiliste maksetega, ei tähenda see, et tegemist oleks perioodiliste kohustuste

täitmisega TsÜS § 154 mõttes. Nõude aegumine on seotud selle sissenõutavaks muutumisega. Kahju

hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus

tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas

hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Seega leidis tingkonnakohus õigesti, et kui kahju tekib

tulevikus või selle tagajärjed korduvad edaspidi, tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist, st niipea

kui kahjuhüvitise mingit osas saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu

edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue (vt selle kohta Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14).

13. Asja hinna arvutamise kohta märgib kolleegium järgmist. Tsiviilasja hinnaks maakohtus tuleb

lugeda 11 312 eurot 36 senti. Maakohtu otsuse sissejuhatavas osas on aga hagi hind jäänud

märkimata. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg 2 p 51. Kolleegium selgitab, et kui

maakohus on oma otsuse sissejuhatavas osas jätnud hagi hinna märkimata, peab ringkonnakohus selle

vea parandama sõltumata sellest, kas hagi hinna maakohtu lahendisse märkimata jätmist on

vaidlustatud. Vastasel korral ei oleks pooltel võimalik taotleda pärast maakohtu lahendi jõustumist

menetluskulude kindlaksmääramist.

Ringkonnakohus on õigesti käsitanud vaheotsusena pealkirjastatud maakohtu otsust lõppotsusena,

vaatamata sellele, et maakohus on selle pealkirjastanud vaheotsusena. TsMS § 449 lg 3 kohaselt on

vaheotsus otsus, millega jäetakse aegumine kohaldamata. Kui kohus jätab hagi rahuldamata nõude

aegumise tõttu, siis on tegemist lõppotsusega. Kuna praeguses asjas maakohus kohaldas aegumise

sätteid ja jättis hagi rahuldamata, siis oli tegemist lõppotsusega ja selle vaidlustamisel täies ulatuses

on TsMS § 137 lg 1 kohaselt tsiviilasja hind apellatsiooniastmes sama mis esimeses astmes.

14. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Kautsjoni tagastamiseks tuleb hagejal TsMS § 149 lg 8

kolmanda lause järgi märkida, millisele pangakontole kautsjon tagastada.

15. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu