3-1-1-3-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-3-13

Otsuse kuupäev

25. jaanuar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Ain Nadeli (Nadel) väärteoasi liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. juuli 2012. a otsus väärteoasjas

nr 4-12-456

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuväline menetleja Lõuna Prefektuur, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

16. jaanuar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 17. juuli 2012. a otsus Ain Nadeli väärteoasjas liiklusseaduse §

223 lg 1 järgi ja saata väärteoasi Tartu Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lõuna Prefektuuri 13. jaanuari 2012. a otsusega karistati Ain Nadelit liiklusseaduse (LS) § 223 lg 1

alusel 30 trahviühiku (120 euro) suuruse rahatrahviga ja teda kohustati vastavalt VTMS § 74 lg 1 p-le

15 tasuma 457 euro suurused menetluskulud. Teda karistati selle eest, et 18. juulil 2011 kella 11.12

ajal juhtis ta Tartu maakonnas Tähtvere vallas Tartu-Tiksoja maantee 3. kilomeetril mootorsõidukit

Mercedes-Benz Vito ega veendunud enne vasakpöörde sooritamist piisavalt manöövri ohutuses,

rikkudes LS § 33 lg 2 p 8 ja § 17 lg 5 p 3 nõudeid. Seetõttu ei andnud ta teed temast tagapool

liikunud ja möödasõidul olevale P. P. juhitud sõidukile Ford Focus, mille tagajärjel põrkasid sõidukid

kokku. Liiklusõnnetuse tulemusena tekkis varaline kahju sõidukite omanikele.

2. Tartu Maakohtule esitatud kaebuses taotles A. Nadel kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist,

leides, et väärteo toimepanek pole tõendatud.

3. Tartu Maakohtu 17. juuli 2012. a otsusega kohtuvälise menetleja otsus tühistati, väärteomenetlus

lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja väärteomenetluse kulud jäeti riigi kanda. Maakohus märkis

järgmist.

3.1 Vaidlus puudub selles, et A. Nadeli ja P. P. juhitud sõidukid osalesid liiklusõnnetuses ning

kokkupõrke tagajärjel tekkis mõlema sõiduki omanikule varaline kahju. See on tõendatud

menetlusaluse isiku ja tunnistaja P. P. ütluste, sündmuskoha vaatluse protokolli, fototabelite ning

eksperdi arvamusega. Eksperdi arvamus kinnitab P. P. ütlusi, mille kohaselt oli tema sõiduk enne

kokkupõrget vastassuunavööndis, kuid mitte seda, kui suur oli tema sõiduki kiirus möödasõidu ajal.

P. P. andis selle kohta erinevaid ütlusi, väites, et tema sõiduki kiirus oli möödasõidul 70-80 km/h.

Kuna ta pidurdas, ei olnud kiirus enne kokkupõrget suur. Eksperdi arvamuse kohaselt oli P. P. sõiduki

kiirus kokkupõrke hetkel aga 72 km/h. Tunnistaja ütlustest ja eksperdi arvamusest kogumis järeldub,

et enne kokkupõrget oli Ford Focuse kiirus üle 72 km/h. Sõiduki tegelikku kiirust pole aga võimalik

kindlaks teha. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustega on tõendatud, et P. P. sooritas möödasõitu

vähemalt kolmest autost, mis liikusid tema ja A. Nadeli sõidukite vahel.

3.2 Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt jälgis ta teed ja teisi liiklejaid, kasutades

tahavaatepeegleid ning kuna juhi istekoht paikneb kaubikus kõrgemal, oli nähtavus hea. Eelnevast

järeldub, et menetlusalune isik veendus manöövri ohutuses ja talle pole alust ette heita LS § 33 lg 2 p

8 nõuete rikkumist. Ka veendus A. Nadel selles, et tema järel liikuv sõiduk ei olnud temast

möödasõitu alustanud. Seega puudub alus järeldada, et menetlusalune isik rikkus tahtlikult või

ettevaatamatusest LS § 17 lg 5 p 3 ja § 33 lg 2 p 8 nõudeid. Menetlusalusele isikule pole etteheidetav,

et ta ei näinud temast olulise vahemaaga tagapool liikuvatest autodest möödasõitu alustanud P. P.

sõidukit. Tunnistaja möödus autode kolonnist. Lähtudes eeltoodust pole A. Nadeli tegevus otseses

põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kuivõrd menetlusalune isik ei pannud tegu toime tahtlikult

ega ettevaatamatusest, tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna Prefektuur, taotledes otsuse tühistamist ja

väärteoasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

4.1 Maakohtu arvates ei saa A. Nadelile süüks arvata seda, et ta ei näinud ette, et P. P. alustas temast

olulise vahemaaga tagapool liikuvatest autodest möödasõitu. Jääb arusaamatuks, mida mõista olulise

tahapoole jääva vahemaa all. On selge, et kokkupõrke hetkeks jõudsid kaks sõidukit samasse kohta.

Samuti on tõendatud, et P. P. juhitud sõiduk asus enne kokkupõrget ja ohule reageerimise hetkel

vastassuunavööndis ning tunnistaja sooritas möödasõitu. Kohus ei tuvastanud, et tunnistaja ületas

kiirust ja seetõttu jääb selgusetuks, milles tema teo keelatus seisnes. Ühtlasi ei analüüsitud A. Nadeli

teo ja saabunud tagajärje vahelist põhjuslikku seost.

4.2 Maakohus tõlgendas vääralt LS § 17 lg 5 p-s 3 sätestatud põhimõtet. Kõnealuse sätte kohaselt

peab juht andma teed kõigile liiklejatele, kes on möödasõidul, s.o vastassuunavööndis tagantpoolt

lähenemas, sh ka järel liikuvast sõidukist ette jõudmas. Liiklusseaduse tähenduses algab möödasõit

vastassuunavööndisse

suundumisega

ja

lõpeb

pärisuunavööndisse

siirdumisega

pärast

möödasõidetava(te)st sõidukitest ettejõudmist. Liiklusseadusega autode kolonnist möödasõitu

keelatud ei ole.

4.3 Ebaselge on seisukoht, mis puudutab eksperdi arvamust ja tunnistaja P. P. ütlusi tema juhitud

sõiduki kiiruse kohta. Nii pole arusaadav, milles seisneb eksperdi arvamuse ja tunnistaja ütluste

vaheline lahknevus möödasõidukiiruse suuruse suhtes.

4.4 Tuginedes süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste sisustamisel menetlusaluse isiku ütlustele,

jäeti arvestamata P. P. ütlused ja eksperdi arvamus. Tunnistaja ütlused ja eksperdi arvamus on

omavahel kooskõlas, sest nendest tõenditest nähtuvalt asus tunnistaja sõiduk enne kokkupõrget

vastassuunavööndis ning selle luges tuvastatuks ka maakohus. Samas jättis kohus põhjendamata, kas

sellistes tingimustes oleks A. Nadel võinud ja pidanud ette nägema tagant lähenevat möödasõitu

sooritavat sõidukit. Arvamuse punktis 6 möönis ekspert, et sõiduauto Ford juhil ei olnud ilmselt

võimalik enda sõidukit enne kokkupõrget peatada. Kohus aga rajas otsuse olulisel määral

menetlusaluse isiku ütlustele, neid pelgalt refereerides, jättes ühtlasi põhistamata, kas neid tõendeid

saab usaldusväärseks pidada. Arusaamatu on seegi, miks osutati vaidlustatud otsuses LS § 50 lg-le 3,

§ 51 lg-tele 1, 3 ja 4, § 52 lg-tele 1 ning 2 ja § 53 lg-tele 1, 2, 3 ja 4.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati A. Nadelit liiklusõnnetuse põhjustamise eest, millega

tekitati liiklusõnnetuses osalenud sõidukite omanikele varaline kahju. Väärteoprotokolli kohaselt

seisneb menetlusalusele isikule etteheidetav tegu selles, et vasakpöörde sooritamisel ei veendunud ta

piisavalt manöövri ohutuses, rikkudes LS § 33 lg 2 p 8 ja § 17 lg 5 p 3 nõudeid. Tulenevalt

väärteoprotokollis sisalduvast teokirjeldusest võib selline tegu endast abstraktselt kujutada

hoolsuskohustuse rikkumist, millega realiseeritakse LS § 223 lg 1 esimeses alternatiivis sätestatud

süüteokoosseisu tunnused.

6. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi kehtivad ettevaatamatusdelikti koosseisupärasuse

kontrollile konkreetsed nõuded. Sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad ettevaatamatusdelikti

objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos, kus tegu on eeldus, ilma milleta

tagajärg ei saabuks. Esmalt tuleb seejuures tuvastada objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu

ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos. Deliktistruktuuri ülesehitusest tulenevalt saab

õigusvastasusseosest ehk sellest, kas tagajärg saabuks ka hoolsuskohustusele vastava käitumise

korral, rääkida alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-90-06, p 21). Arutataval

juhul pole maakohus LS § 33 lg 2 p-s 8 ja § 17 lg 5 p-s 3 sätestatu rikkumist ja õigusvastasusseost

nõuetekohaselt tuvastanud.

7. Vaidlustatud otsuse põhiosas on esmalt refereeritud mitmete liiklusseaduse normide sisu.

Kohtuotsuse edasiste põhistuste valguses jääb nendest valdava osa asjassepuutuvus aga

arusaamatuks, kuivõrd kõnealuseid norme tõendite ja kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega

seostatud pole. Seejärel on tuvastatud, et A. Nadeli ja P. P. juhitud sõidukid osalesid liiklusõnnetuses,

mille tagajärjel tekkis mõlema sõiduki omanikule varaline kahju ning et selles osas vaidlus puudub.

Edasiselt on kohus analüüsinud küsimust, kus paiknes tunnistaja sõiduk vahetult enne kokkupõrget ja

missugune oli selle kiirus. Otsuse pinnalt jääb siiski selgusetuks, missuguses puutumuses on P. P.

juhitud sõiduki kiirusega seonduvad asjaolud ja menetlusalusele isikule etteheidetava teo

koosseisupärasus. Kui kohus leidis, et saabunud tagajärjega on põhjuslikus seoses hoopis tunnistaja

käitumine, mis väljendus ebaõige sõidukiiruse valikus, pidanuks see järeldus kajastuma ka otsuse

põhjendustes. Midagi sellist otsuse põhiosast aga välja lugeda ei saa. Ühtlasi ei ole täpselt arusaadav,

milliste tõendite alusel kohus leidis, et P. P. juhitud sõiduki kiirus oli enne kokkupõrget üle 72 km/h ja

kas see ületas sündmuskohal suurimat lubatud sõidukiirust.

8. Kolleegium nõustub kassaatoriga selleski, et hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamisel tugines

maakohus pelgalt A. Nadeli ütlustele, jättes nende sisu ülejäänud tõendikogumiga kõrvutamata. Nii

pole analüüsitud P. P. ütlusi ja eksperdi arvamust, kuid üksnes kõigi asjas kogutud tõendite kogumis

uurimise tulemina saanuks kindlaks teha, kas A. Nadel rikkus objektiivselt hoolsuskohustust ning kas

ta oleks pidanud saabunud koosseisulist tagajärge ette nägema. Seejärel olnuks võimalik hinnata, kas

menetlusaluse isiku käitumine on saabunud tagajärjega põhjuslikus seoses.

9. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt märkinud, et tulenevalt VTMS § 123 lg-st

2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest,

kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Muuhulgas lahendab kohus VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja kooskõlas VTMS §-ga 110 peab

kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ning

millele otsuse tegemisel tugineti, s.t et kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab

olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-122-12, p 8). Maakohtu

otsus eelpool refereeritud nõuetele ei vasta, sest osadele tõenditele jäeti hinnang andmata ja

tõenditevahelised vastuolud kõrvaldamata, mille tõttu pole kohtu järelduste kujunemine jälgitav.

Need minetused on käsitatavad väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7

mõttes. Olles tuvastanud väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise, mis toob kaasa väärteoasja uueks

arutamiseks saatmise maakohtule, ei pea kolleegium vajalikuks ülejäänud kassaatori väiteid käsitleda.

10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2 rahuldab Riigikohtu

kriminaalkolleegium kassatsiooni, tühistab Tartu Maakohtu 17. juuli 2012. a otsuse ning saadab

väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi