3-4-1-26-12 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-26-12

Määruse kuupäev

22. jaanuar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Lea Kivi, Lea Laarmaa, Ivo

Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

Romeo Kalda taotlus Riigikogu valimise seaduse § 4 lõike 3

ja § 22 lõike 3 koostoimes põhiseaduse §-ga 58 vastuolu

tuvastamiseks

inimõiguste

ja

põhivabaduste

kaitse

konventsiooni protokolli nr 1 artikliga 3, ÜRO kodaniku- ja

poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 25 ning

Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni valimiste hea tava

koodeksis sätestatuga

Resolutsioon Tagastada Romeo Kalda taotlus läbivaatamatult

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Romeo Kalda on Tallinna Linnakohtu 11. novembri 2000. aasta otsusega kriminaalasjas nr 1/2-

2543 süüdi mõistetud ning talle on määratud eluaegne vanglakaristus. R. Kalda karistusaja alguseks

loetakse 27. aprilli 1996 ning ta viibib vanglas alates 9. maist 1996.

2. R. Kalda esitas 15. veebruaril 2011 Viru Vanglale taotluse osaleda Riigikogu valimistel 2011. aasta

märtsi esimesel pühapäeval. Viru Vangla jättis 18. veebruaril 2011 oma kirjaga nr 6-10/6395-1

R. Kalda taotluse läbi vaatamata, tuginedes Riigikogu valimise seaduse (RKVS) § 4 lõikele 3, mille

kohaselt ei saa hääletamisest osa võtta isik, kelle on kohus kuriteos süüdi mõistnud ja kes kannab

vanglakaristust. R. Kalda ei esitanud Viru Vangla 18. veebruari 2011. aasta otsuse peale kaebust.

3. R. Kalda esitas 27. septembril 2012 Riigikohtule taotluse tuvastada, et RKVS § 4 lõige 3 ja § 22

lõige 3 koostoimes põhiseaduse (PS) §-ga 58 on vastuolus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) protokolli nr 1 artikliga 3 ning seda täpsustavate Euroopa Inimõiguste Kohtu

lahenditega, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 25 ning Euroopa

Nõukogu Veneetsia Komisjoni vastu võetud valimiste hea tava koodeksis sätestatuga. R. Kalda

taotlus saabus Riigikohtusse 1. oktoobril 2012.

4. RKVS § 4 lõige 3 ja § 22 lõige 3 koostoimes PS §-ga 58 on R. Kalda hinnangul vastuolus EIÕK

protokolli nr 1 artikliga 3, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on seda tõlgendanud lahendites Hirst vs.

Suurbritannia, Greens ja M.T. vs. Suurbritannia ja Scoppola vs. Itaalia. Nende lahendite kohaselt on

vangide hääletamisõiguse absoluutne keeld EIÕK-ga vastuolus. R. Kalda tõlgenduse järgi tuleneb

sama ka ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklist 25, ÜRO Inimõiguste

Komitee seisukohast (vt 12. juuli 1996. aasta selgituse nr 25(57) punkt 14), Euroopa Nõukogu

Veneetsia Komisjoni valimiste hea tava koodeksi punktist I.1.1.d.v. ja Euroopa Nõukogu Veneetsia

Komisjoni seisukohast (vt CDL-AD(2006)018, punkt 78). Praegusel kujul kehtival keelul ei ole igal

juhul legitiimset eesmärki.

5. Samuti palus R. Kalda Riigikohtul võtta seisukoht, kas Viru Vangla käitus kooskõlas PS §-dega 14

ja 123, kui ta jättis rahuldamata R. Kalda taotluse võimaldada tal osaleda 2011. aasta Riigikogu

valimistel.

6. Kaebuse esitaja ei saanud oma hääletamisõigust Viru Vanglale 15. veebruaril 2011 esitatud

taotluses kaitsta, kuna vangidel ei ole võimalik tutvuda Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega ega

viidatud asjakohaste rahvusvahelise õiguse aktidega (eelkõige Veneetsia Komisjoni valimiste hea

tava koodeksiga). Pealegi on need dokumendid kättesaadavad üksnes inglise ja prantsuse keeles.

7. R. Kalda arvates olid Viru Vangla ja Vabariigi Valimiskomisjon või vähemalt pidid olema

ülalkirjeldatud vastuolust teadlikud 2011. aasta Riigikogu valimiste ajal. Viru Vanglal kui täitevvõimu

organil lasub PS §-st 14 tulenevalt kohustus tagada ka kaebuse esitaja hääletamisõigust kui üht

põhiõigust. Vanglale esitatud taotluse rahuldamata jätmine oli selgelt vastuolus PS § 123 kohaselt

ülimusliku rahvusvahelise õigusega ja seetõttu ka PS §-ga 14.

8. Lisaks palus R. Kalda Riigikohtul võtta seisukoht küsimuses, kas Vabariigi Valimiskomisjon käitus

õiguspäraselt, jättes Vabariigi Presidendi informeerimata 2011. aasta Riigikogu valimiste võimalikust

vastuolust rahvusvahelise õigusega ning korraldades Riigikogu valimised olukorras, kus vanglates

karistust kandvad isikud ei saanud hääletamisest osa võtta. Vabariigi Valimiskomisjonil oli kohustus

informeerida Vabariigi Presidenti Riigikogu valimiste väljakuulutamise võimatusest.

9. Riigikohtusse saabus 27. detsembril 2012 Teet Raatsini 26. detsembri 2012. aasta taotlus käsitada

teda R. Kalda algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses R. Kalda esindajana Riigikohtus ja

saata talle menetlusosaliste arvamused selles asjas. 31. detsembril 2012 saabus Riigikohtusse

T. Raatsini poolt R. Kalda nimel esitatud 30. detsembri 2012. aasta taotlus küsida põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluses arvamust ka Vabariigi Presidendilt. Riigikohus tagastas need taotlused

läbivaatamatult 10. jaanuari 2013. aasta määrusega siinses kohtuasjas.

10. 10. jaanuaril 2013 saabus Riigikohtusse R. Kalda 8. jaanuari 2013. aasta taotlus küsida tema

individuaalkaebuse lahendamisel arvamust ka Vabariigi Presidendilt ja peatada selle saabumiseni

menetlus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

11. R. Kalda kaebus tuleb jätta Riigikohtus läbi vaatamata. R. Kaldal oli halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 37 kohaselt õigus pöörduda 2011. aasta Riigikogu valimiste eel oma

subjektiivsete õiguste rikkumise kaitseks halduskohtusse. Seega oli R. Kaldal võimalik taotleda oma

kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse põhiseadusvastaseks tunnistamist. Juhul

kui isiku õigus saada kohtulikku kaitset on tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata

sellest, kas isik on individuaalkaebuse esitamise ajaks olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust

kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud oma õiguse õigel ajal

kasutamata.

12. Kui Riigikohus otsustab R. Kalda kaebuse menetlusse võtta, tuleb asuda seisukohale, et Vabariigi

Valimiskomisjon ja Viru Vangla käitusid õiguspäraselt, kuna Vabariigi Valimiskomisjonil ja Viru

Vanglal ei ole pädevust teha otsust seaduse vastuolu kohta põhiseadusega.

13. Vangide valimisõigust arutati Riigikogu põhiseaduskomisjoni 5. novembri 2012. aasta istungil ja

põhiseaduskomisjon on saatmas Justiitsministeeriumile kirja, milles palub valmistada ette Riigikogu

valimise seaduse vastavad muudatused.

Õiguskantsler

14. R. Kalda kaebus ei ole lubatav. R. Kaldal oli võimalik tagada oma väidetavalt rikutud põhiõiguste

kaitse individuaalkaebuse esitamise asemel muus õiglases ja tõhusas kohtumenetluses. Kaebaja oleks

võinud kasutada RKVS §-s 25 sätestatud kaebekorda või põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 37 lõike 1 alusel vaidlustada valimiskomisjoni koostatud

hääletamistulemuste protokolli. Lisaks oleks R. Kalda võinud pöörduda halduskohtusse siis, kui Viru

Vangla jättis 18. veebruaril 2011 R. Kalda taotluse Riigikogu valimistel osalemiseks läbi vaatamata.

15. Seega oli R. Kaldal 2011. aasta Riigikogu valimiste eel võimalik korralises kohtumenetluses

vaidlustada talle hääletamisel osalemise võimaldamata jätmine. Ühtlasi ei olnud tal takistust

vaidlustada selle aluseks olnud Riigikogu valimise seaduse põhiseaduspärasust. Seetõttu on R. Kalda

kaebus tervikuna lubamatu.

16. Mis puutub kaebuse sisulisse küsimusse, on RKVS § 4 lõikest 3 ja § 22 lõikest 3 tulenev piirang,

mille kohaselt ükski süüdimõistetud ja kinnipidamiskohas karistust kandev isik ei saa osa võtta

hääletamisest Riigikogu valimistel, vastuolus PS §-dega 11 ja 58 nende koostoimes. Õiguskantsler on

juba 2006. aastal asunud samale seisukohale. Muu hulgas on selle seisukoha kujundamisel tuginetud

ka Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohasele praktikale, mis ei ole põhiküsimuses alates 2006. aastast

muutunud.

17. Õiguskantsler on eelnimetatud valimisseaduse normide muutmise vajadusele varem tähelepanu

juhtinud ka oma pöördumises Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole. Toonased arutelud Riigikogu

põhiseaduskomisjonis ja küsimuse arutamiseks kokku kutsutud laiapõhjaline nõupidamine ei viinud

vajalike seadusemuudatuste algatamisele. Siiski on õiguskantslerile teadaolevalt praeguseks ajaks

taas alustatud sama küsimuse analüüsimist Riigikogu põhiseaduskomisjonis.

Justiitsminister

18. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei anna kaebajale alust algatada

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust. Kaebajal oli võimalik oma õigusi kaitsta

halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud menetluskorda järgides.

Välisminister

19. Riigikohtu varasema individuaalkaebuste menetlemise praktika valguses ei ole esitatud kaebus

lubatav. Kaebaja on jätnud kasutamata kõik erinevad tõhusad võimalused põhiõiguste väidetava

rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks ega ole põhjendanud, miks ta neid võimalusi õigel ajal ei

kasutanud.

20. Eeltoodust hoolimata eksisteerivad praegusel juhul erakorralised asjaolud, mis õigustavad

kaebuse menetlemist Riigikohtus ja nõuavad hinnangu andmist RKVS § 4 lõike 3 ja § 22 lõike 3

kooskõlale põhiseaduse ja inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Esiteks piirab kehtiv

regulatsioon ka praegu vahetult kaebuse esitaja põhiõigusi. Kui Riigikogu valimiste seadust ei

muudeta, on see piirang kehtiv järgmiste valimiste ajal. Teiseks ei ole seadusandja piirangut muutnud

hoolimata sellest, et sellele vajadusele on tähelepanu juhtinud ka Riigikohus 23. märtsi 2011. aasta

otsuses asjas nr 3-4-1-7-11. Kolmandaks tuleb tagada valimiskorraldusliku regulatsiooni muutmine

aegsasti (soovitatavalt aasta) enne valimisi ja seetõttu ei tohiks jätta kinnipeetavate hääleõigust

puudutavate normide vaidlustamist 2015. aasta Riigikogu valimiste ettevalmistamise või toimumise

ajale. Neljandaks põhjustaks vaidlusaluse regulatsiooni vaidlustamine vahetult enne 2015. aasta

valimisi või valimiste ajal riigile kahju, mida saaks kaebust menetledes ära hoida.

21. Kaebaja teised taotlused ei ole lubatavad ning puudub õigustus nende erandkorras lubatavaks

tunnistamiseks.

22. Kui Riigikohus tunnistab kaebuse lubatavaks ning arutab seda sisuliselt, siis tuleb keskenduda

vaid kaebaja esimesele küsimusele ning täpsemalt RKVS § 4 lõike 3 ja § 22 lõike 3 vastavusele

põhiseadusele ja EIÕK protokolli nr 1artiklile 3.

23. PS § 58 on kooskõlas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. PS § 58 sõnastus on

piisavalt paindlik ning jätab seadusandjale võimaluse piirata kinnipidamiskohtades karistust kandvate

isikute osavõttu hääletamisest, kuid ei kohusta seadusandjat kehtestama absoluutset keeldu. RKVS §

4 lõige 3 ja § 22 lõige 3 on vastuolus PS §-ga 58, kuna PS § 58 tuleb sisustada EIÕK protokolli nr 1

artiklit 3 tõlgendava Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika (vt EIK suurkoja 6. oktoobri 2005. aasta

otsus asjas Hirst (2) vs. Ühendkuningriik, EIK 8. aprilli 2010. aasta otsus asjas Frodl vs. Austria, 23.

novembri 2010. aasta otsus asjas Greens ja M.T. vs. Ühendkuningriik ja iseäranis EIK suurkoja 22.

mai 2012. aasta otsus asjas Scoppola vs. Itaalia (nr 3)) valguses. Eeltoodust tulenevalt tuleb

absoluutset valimiskeeldu kehtestavad RKVS § 4 lõige 3 ja § 22 lõige 3 tunnistada alates Riigikohtu

otsuse tegemisest kehtetuks. Riigikogu peaks seejärel otsustama, kas üldse ja kui, siis mis tingimustel

kehtestada vangidele tulevikus valimisõiguse piirangud, lähtudes eelkõige Euroopa Inimõiguste

Kohtu Scoppola vs. Itaalia (nr 3) otsuses välja toodud kriteeriumitest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

24. Kaebaja palub Riigikohtul kontrollida, kas RKVS § 4 lõige 3 ja § 22 lõige 3 ning PS § 58 on

kooskõlas EIÕK protokolli nr 1 artikliga 3 ning seda täpsustavate Euroopa Inimõiguste Kohtu

lahenditega, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 25 ning Euroopa

Nõukogu Veneetsia Komisjoni vastu võetud valimiste hea tava koodeksis sätestatuga.

25. Kolleegium on seisukohal, et R. Kalda taotlust tuleb käsitada taotlusena kontrollida Riigikogu

valimise

seaduse

sätete

vastavust

põhiseadusele.

R. Kalda

on

esitanud

Riigikohtule

individuaalkaebuse, kaitsmaks oma PS §-s 57 sätestatud põhiõigust hääletada Riigikogu valimistel.

26. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei ole sätestatud võimalust esitada

Riigikohtule individuaalkaebust. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt saab isik tulenevalt PS §-

dest 13, 14 ja 15 ning EIÕK kohaldamispraktikast erandjuhul siiski pöörduda oma põhiõiguste

kaitseks otse Riigikohtu poole. Isikul on õigus pöörduda otse Riigikohtu poole siiski vaid juhul, kui

tal ei ole muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele

(alates Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. aasta otsusest asjas nr 3-1-3-10-02, punktid 17-18,

viimati 1. novembri 2011. aasta määrus asjas nr 3-4-1-21-11, punkt 8). See tähendab olukorda, kus

riik ei ole taganud põhiõiguste kaitse võimalust korralises kohtumenetluses, mis oleks õiglane ja

kaitseks tõhusalt isiku õigusi. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada kohtulikku kaitset on

tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas

individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või

mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata. Eeltoodust lähtudes on

Riigikohus pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole

ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest (viimati 1.

novembri 2011. aasta määrus asjas nr 3-4-1-21-11, punkt 8).

27. Seetõttu tuleb selgitada, kas R. Kaldale oli 2011. aasta Riigikogu valimistel ning on ka

2015. aasta Riigikogu valimiste ajaks tagatud tõhus viis tema PS §-s 57 sätestatud põhiõiguse

kohtulikule kaitsele. Menetlusosalised on oma arvamustes tõhusateks õiguskaitsevahenditeks pidanud

võimalust vaidlustada halduskohtus Viru Vangla haldusakte või toiminguid, võimalust vaidlustada

Vabariigi Valimiskomisjoni otsuseid või toiminguid ja võimalust vaidlustada isiku valijate nimekirja

kandmata jätmist.

28. Kolleegiumi hinnangul ei saa Viru Vangla haldusaktide või toimingute vaidlustamise võimalust

pidada praegusel juhul R. Kalda hääletamisõiguse tagamiseks tõhusaks vahendiks. Selles menetluses

ei oleks halduskohus saanud Riigikogu valimise seaduse sätteid põhiseadusvastaseks tunnistada ega

kohaldamata jätta. Valijate nimekirja koostamine pole Riigikogu valimise seaduse kohaselt Viru

Vangla pädevuses. Seetõttu poleks halduskohus saanud kohustada Viru Vanglat R. Kaldat valijate

nimekirja kandma.

29. Hääletamisõiguse tagamiseks ei saa kolleegiumi hinnangul tõhusaks pidada ka võimalust

vaidlustada Vabariigi Valimiskomisjoni otsuseid või toiminguid Riigikohtus. RKVS § 72 lõike 1 ja

PSJKS § 37 lõike 1 kohaselt on R. Kaldal õigus vaidlustada hääletamistulemuste kinnitamist ja

taotleda hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamist. Sellisele võimalusele viitas Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma 23. märtsi 2011. aasta määruses asjas nr 3-4-1-7-11

(punkt 5). Hääletamistulemuse kehtetuks tunnistamise korral tuleks RKVS § 73 kohaselt korraldada

kordushääletamine, mis võimaldaks R. Kaldal oma hääleõigust kasutada.

30. Hääletamistulemuse kehtetuks tunnistamine selliselt esitatud kaebuse alusel on aga kolleegiumi

hinnangul ebatõenäoline. Tuleb silmas pidada, et Justiitsministeeriumi andmetel oli 14. jaanuari

2013. aasta seisuga Eestis 2532 süüdimõistetud vangi, kellest 33 olid alaealised. 2007. aasta

„Vanglate ja kriminaalhoolduse aastaraamatu“ andmetel oli 61% süüdimõistetutest Eesti

kodakondsusega. PS § 57 järgi on Riigikogu valimistel hääleõiguslikud vaid teovõimelised täisealised

Eesti kodanikud. Seega puudutab süüdimõistetud kinnipeetavate absoluutne valimiskeeld ligikaudu

1500 isikut. Arvestada tuleb lisaks sellega, et Riigikogu valimised toimuvad mitmes

valimisringkonnas. Kuna isiku paigutamine kinnipidamisasutusse ei muuda rahvastikuregistri seaduse

§ 45 lõike 3 punkti 4 kohaselt isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi, siis jagunevad

kinnipeetavate hääled valimisringkondade vahel. Seetõttu on ebatõenäoline, et kinnipeetavate

hääleõiguse rikkumine võiks oluliselt mõjutada hääletamistulemust, mis võiks anda aluse

hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamiseks ning kordushääletuse korraldamiseks.

31. Hääletamisõiguse tagamise tõhusaks õiguskaitsevahendiks tuleb kolleegiumi hinnangul pidada

võimalust vaidlustada isiku valijate nimekirja kandmata jätmist. R. Kaldal oleks olnud võimalik

2011. aasta Riigikogu valimiste ajal ja on võimalus esitada enne 2015. aasta Riigikogu valimisi

RKVS § 25 lõike 2 alusel avaldus valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks valla- või

linnasekretärile. RKVS § 25 lõike 1 punkti 1 järgi tehakse valijate nimekirjas muudatusi, kui valijate

nimekirja tuleb kanda isik, keda ei ole üheski valijate nimekirjas, kuid kellel Riigikogu valimise

seaduse kohaselt on õigus hääletamisest osa võtta. Kuigi RKVS § 22 lõike 3 järgi ei kanta valijate

nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes

valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust, oleks R. Kalda

võinud valla- või linnasekretäri poolt avalduse rahuldamata jätmise peale esitada RKVS § 22 lõike 5

alusel kaebuse oma elukohajärgsele halduskohtule koos taotlusega jätta kohaldamata RKVS § 4 lõige

3 ja § 22 lõige 3 nende vastuolu tõttu põhiseadusega.

32. RKVS § 25 lõike 2 alusel avalduse esitamine eeldab valijate nimekirja olemasolu. RKVS § 22

lõike 2 järgi koostatakse valijate nimekiri rahvastikuregistrisse kantud andmete alusel valimispäevale

eelneva 30. päeva seisuga. Seega on RKVS § 25 lõike 2 alusel võimalik avaldust valijate nimekirjas

muudatuste tegemiseks esitada kõige varem 30 päeva enne valimiste toimumist. Kui kaebaja esitab

RKVS § 25 lõike 2 alusel 30 päeva enne valimisi valla- või linnasekretärile avalduse

valimisnimekirjas muudatuse tegemiseks, peab viimane vastama kaebajale viivitamatult. Kaebajal on

RKVS § 25 lõike 5 alusel õigus edastada avalduse rahuldamata jätmise peale kaebus halduskohtule.

Kaebus esitatakse valla- või linnasekretärile, kes edastab kaebuse kohtule 24 tunni jooksul. Kohus

peab sama sätte lõike 6 järgi lahendama kaebuse kolme tööpäeva jooksul. PS § 15 lõike 2 järgi on

halduskohtul õigus tunnistada RKVS § 4 lõige 3 ja § 22 lõige 3 põhiseadusvastaseks ning seeläbi

RKVS § 25 lõike 7 punkti 2 järgi kaebus rahuldada ja teha valla- või linnasekretärile ettekirjutus

korraldada isiku kandmine rahvastikuregistrisse või muuta valijate arvestuse aluseks olevaid

registriandmeid.

33. Seega oli R. Kaldale RKVS §-s 25 tagatud tõhus võimalus oma PS §-ga 57 sätestatud põhiõiguse

kaitsmiseks. RKVS §-s 25 sätestatud õiguskaitsevahendit saab R. Kalda kasutada vajadusel ka

2015. aasta Riigikogu valimistel. R. Kalda praegune kaebus ei ole selles osas lubatav.

34. Välisminister leidis oma arvamuses (vt eespool punkt 19), et sõltumata tõhusate

õiguskaitsevahendite olemasolust tuleks R. Kalda kaebus eespool kirjeldatud osas lubatavaks

tunnistada praeguse juhtumi erakorralisi asjaolusid arvestades. Kolleegium sellega ei nõustu.

Riigikogul on võimalik seadust aegsasti enne valimisi muuta ka Riigikohtu otsuseta.

35. Kaebus tuleb lubamatuks lugeda ka osas, milles R. Kalda palub Riigikohtul võtta seisukoht, kas

Vabariigi Valimiskomisjon käitus õiguspäraselt, jättes informeerimata Vabariigi Presidendi

2011. aasta Riigikogu valimiste võimalikust vastuolust rahvusvahelise õigusega ning korraldades

Riigikogu valimised olukorras, kus vanglates karistust kandvad isikud ei saanud hääletamisest osa

võtta. Vabariigi Valimiskomisjoni tegevuse väidetava õigusvastasuse vaidlustamiseks oli kaebaja

jaoks tõhus menetlus tagatud RKVS § 72 lõike 1 ja PSJKS § 37 lõikega 1.

36. R. Kalda palus Riigikohtul võtta seisukoht, kas Viru Vangla käitus kooskõlas PS §-

dega 14 ja 123, kui ta jättis rahuldamata kaebaja taotluse, milles paluti võimaldada kaebajal osaleda

2011. aasta Riigikogu valimistel. Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist oli R. Kaldal

võimalik taotleda HKMS-i vana redaktsiooni (RT I 1999, 31, 425; RT I 2010, 22, 108) § 6 lõike 3

punkti 1 alusel halduskohtus.

37. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et R. Kalda kaebus ei ole tervikuna lubatav ning selle

läbivaatamine ei ole Riigikohtu pädevuses. Lähtudes PSJKS § 11 lõikest 2, tuleb kaebus jätta läbi

vaatamata ja tagastada esitajale. Seetõttu jääb läbi vaatamata ka R. Kalda 10. jaanuari 2013. aasta

taotlus küsida arvamust Vabariigi Presidendilt.

38. Täiendavalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et RKVS § 4 lõige 3 ja § 22 lõige 3, mille

kohaselt ei saa hääletamisest osa võtta isik, kelle kohus on kuriteos süüdi mõistnud ja kes kannab

vanglakaristust, võivad olla vastuolus PS §-ga 57 koostoimes PS §-ga 11, nii nagu neid tuleb

tõlgendada lähtuvalt EIÕK protokolli nr 1 artiklist 3, mille sisu on Euroopa Inimõiguste Kohus

täpsustanud suurkoja 6. oktoobri 2005. aasta otsuses asjas Hirst (2) vs. Ühendkuningriik, 8. aprilli

2010. aasta otsuses asjas Frodl vs. Austria, 23. novembri 2010. aasta otsuses asjas Greens ja M.T. vs.

Ühendkuningriik ja iseäranis suurkoja 22. mai 2012. aasta otsuses asjas Scoppola vs. Itaalia (nr 3).

R. Kalda kaebuse lahendamisel ei ole aga kolleegiumil menetluslikult võimalik seda vastuolu

tuvastada ega Riigikogu valimise seaduse sätteid kehtetuks tunnistada. Võimalikule vastuolule

reageerimine on praegu seega Riigikogu ülesanne.

Märt Rask, Lea Kivi, Lea Laarmaa, Ivo Pilving, Jüri Põld