3-1-1-131-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-131-12

Määruse kuupäev

21. jaanuar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi P. J-i süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. septembri 2012. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-10-15839

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör

Aro

Siinmaa, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

P. J-i kaitsja vandeadvokaat Mare Laur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

19. detsember 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kriminaalasjas nr 1-10-15839 P. J-i süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi Tartu

Ringkonnakohtu 10. septembri 2012. a määruse põhiosast välja selle p-des 10 kuni 14.3 esitatud

seisukohad.

2. Muus osas jätta kohtumäärus muutmata.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Määrata Tartu I Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks P. J-ile

määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 230 (kakssada kolmkümmend) eurot ja 40

(nelikümmend) senti, sealhulgas käibemaks 23 (kakskümmend kolm) eurot ja 40

(nelikümmend) senti. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P. J-i tunnistati Tartu Maakohtu 16. veebruari 2012. a otsusega lühimenetluses süüdi ja teda

karistati KarS § 255 lg 1 järgi vangistusega kolmeks aastaks. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus

mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja tuginedes KarS §-le 73, jättis P. J-ile karistuseks

mõistetud kaks aastat vangistust kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

P. J. tunnistati süüdi selles, et ta turustas alates 23. aprillist 2007 kuni 30. detsembrini 2009 oma

elukohas, Tartus aadressil Xxx XX-X asuvas korteris riideid, jalatseid, kosmeetikatooteid ja muid

Norra Kuningriigist varastatud tarbeesemeid ning kandis varastatud asjade müügist saadud raha M.

M.-i ja viimase isa K. M.-i pangakontodele. Kuna M. M. jagas seejärel raha ära nende isikute vahel,

kes Norra Kuningriigis grupiviisiliselt ja süstemaatiliselt varguseid toime panid ning varastatud

esemed Eesti Vabariiki toimetasid, said P. J-i tegevuse tagajärjel varalist kasu kokku kaheksa isikut.

Maakohtu hinnangul kuulus P. J. Eesti Vabariigis ja Norra Kuningriigis tegutsevasse kuritegelikku

ühendusse, mille tegevus oli suunatud varguste toimepanemisele ja varastatu turustamisele.

2. Tartu Maakohtu 16. veebruari 2012. a otsuse peale esitas apellatsiooni P. J-i kaitsja Ain Laansalu,

kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

3. Tartu Ringkonnakohtu 10. septembri 2012. a määrusega Tartu Maakohtu 16. veebruari 2012. a

otsus tühistati. Kriminaalasi saadeti maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kaitsja

apellatsioon rahuldati osaliselt.

3.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse tegi ebaseaduslik kohtukoosseis. Vaatamata asjaolule,

et KrMS § 18 lg 2 kohaselt arutab maakohtus kriminaalasju lihtmenetluses kohtunik ainuisikuliselt,

sätestas kuni 8. juulini 2012 kehtinud KrMS § 18 lg 3, et kuritegeliku ühendusega seotud

kriminaalasju arutab kolmest kohtunikust koosnev kohtukoosseis. Kuna KrMS § 18 lg 3 oli erinorm

sama paragrahvi 2. lõike suhtes, pidi maakohus kuni 8. juulini 2012 arutama kõiki kuritegeliku

ühendusega seotud kriminaalasju, sõltumata menetlusliigist, kolmest kohtunikust koosnevas

koosseisus. Käesolevas kriminaalasjas tegi maakohtu otsuse aga kohtunik ainuisikuliselt ja rikkus

sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 1 mõttes.

3.2. Lisaks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisele selgitas ringkonnakohus ka

KarS § 255 kohaldamist (ringkonnakohtu määruse p-d 10 kuni 14.3), märkides, et selle

kuriteokoosseisuga kaitstavat õigushüve − avalikku julgeolekut − kahjustab juba ainuüksi

kuritegeliku ühenduse kui sellise olemasolu. Eeltoodust tulenevalt ei pea kuritegelik ühendus jõudma

konkreetsete üksikkuritegude toimepanemiseni ja seega on KarS § 255 näol tegemist abstraktse

ohudeliktiga. Arvestades aga, et KarS §-st 255 nähtuvalt peab kuritegeliku ühenduse sihiks olema

teatud tunnustele vastavate kuritegude toimepanek, kujutab KarS § 255 endast ühtlasi ka nende teatud

tunnustele vastavate kuritegude ettevalmistamist kriminaliseerivat eriosa normi. See järeldus mõjutab

nii sanktsiooniraame ja juhul, kui kuritegelik ühendus jõuab konkreetsete üksikkuritegude

toimepanemiseni, ka kvalifitseerimist. Ringkonnakohus leidis, et kui kuritegelik ühendus jõuab sihiks

seatud üksikkuritegude toimepanemiseni ja kui konkreetses realiseeritud eriosa sättes on

kvalifitseeriva tunnusena märgitud kuriteo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt, tuleb isikute

teod kvalifitseerida vaid selle konkreetse eriosa sätte järgi. Vastupidine tõlgendus muudaks eriosa

erinevates koosseisudes sätestatud kvalifikatsioonid mõttetuiks. Kui aga kuritegelik ühendus sihiks

seatud üksikkuritegude toimepanemiseni ei jõua, tuleb selle liikmete käitumine kvalifitseerida küll

KarS § 255 järgi, kuid siis peaksid KarS § 255 järgi kohaldamisele kuuluvad karistusraamid tulenema

sellest eriosa sättest, mille realiseerimise eesmärgil kuritegelik ühendus loodi. Vastupidisele

seisukohale asumisel oleks konkreetsete kuritegude toimepanek karistatav leebemalt kui nende

ettevalmistamine. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kriminaalasja uuel arutamisel silmas pidada

sedagi, et kuritegeliku ühenduse olemasolu jaatamiseks ei piisa ainuüksi tuvastamisest, et vähemalt

kolm isikut soovivad ühiselt teatudliigilisi varalist kasu toovaid kuritegusid toime panna.

Kuritegeliku ühendusena on käsitatav nimelt selline isikute grupp, mis omab nn iseseisvat tahet ning

reeglina ka kindlat juhti või liidreid ja käsuliini. Samuti peab ühenduse organiseerituse tase

võimaldama ühendust vajadusel operatiivselt ümberstruktureerida; ühenduse liikmete vaheline side

peab olema sedavõrd tugev, et nad tunnetaksid end ühtse kokkukuuluva tervikuna, ning ühenduse

liikmete jaoks peavad kehtima ka mingid ühendust koos hoidvad reeglid. Vaatamata asjaolule, et

reeglina on kuritegelikul ühendusel juht, on võimalik, et need ühendust koos hoidvad reeglid luuakse

ka ühisotsusena, kuid mõlemal juhul allub kuritegeliku ühenduse liige siiski loodud reeglitele ja tema

tahe kaob või vähemalt hägustub.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu 10. septembri 2012. a määruse peale esitas määruskaebuse Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aro Siinmaa, kes taotleb ringkonnakohtu määruse

tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist teises kohtukoosseisus.

Määruskaebuse esitaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

4.1. Ringkonnakohtu seisukoht, et KrMS § 18 lg 3 oli sama paragrahvi 2. lõike suhtes erinorm ja et

seetõttu pidi maakohus kuni 8. juulini 2012 arutama kõiki kuritegeliku ühendusega seotud

kriminaalasju kolmest kohtunikust koosnevas koosseisus, on ekslik. Tulenevalt KrMS § 18 lg 1

1. lausest arutab maakohus esimese astme kuritegude kriminaalasju eesistujast ja kahest

rahvakohtunikust koosnevas kohtukoosseisus ning sama paragrahvi 2. lõike kohaselt arutab teise

astme kuritegude kriminaalasju ja kriminaalasju lihtmenetlustes kohtunik ainuisikuliselt. Lisaks

sätestas kuni 8. juulini 2012 kehtinud KrMS § 18 lg 3, et kuritegeliku ühendusega seotud

kriminaalasju arutab kolmest kohtunikust koosnev kohtukoosseis. KrMS § 18 regulatsioon tugines

kuni 8. juulini 2012 mõttekäigule, et raskete ja keerukate kriminaalasjade arutamisel võistlevas

menetluses peaks kohtukoosseis olema kollegiaalne ning eriti raskete ja keerukate asjade korral

koosnema kolmest professionaalsest kohtunikust. Juhul, kui kriminaalasjas on võimalik kohaldada

lihtmenetlust, kahaneb asja arutamise keerukus aga sedavõrd, et seda võib arutada ka ainult üks

kohtunik. Selline tõlgendus on kooskõlas ka kohtuistungite tegeliku olemusega - kuna lihtmenetluses

ei toimu kohtusaalis vahetut tõendite uurimist, ei ole arutatava kuriteo raskusastmel protsessi

seisukohalt sisulist tähtsust ja raskuskese kandub üle nõupidamistuppa. Asjaolule, et KrMS § 18 lg-

s 3 reguleeriti kuritegeliku ühendusega seotud kriminaalasjade arutamist üldmenetluses, osutab seegi,

et KrMS § 18 lg 2 redaktsioon jäeti 9. juulil 2012 muutmata.

4.2. Prokurör ei nõustu ka ringkonnakohtu selgitustega KarS § 255 kohaldamise kohta. Seisukoht, et

KarS § 255 kriminaliseerib teatud tunnustele vastavate kuritegude ettevalmistamise, muudab selle

sätte kohaldamise sisuliselt võimatuks, sest praktikas pole võimalik avastada ühtegi kuritegelikku

ühendust enne selle tegevuse käivitumist. Ka kuritegeliku ühenduse olemasoluga kaasnevad

negatiivne võim ja avaliku julgeoleku ohustamine väljenduvad reaalse kriminogeense tegevuse mõjus

ühiskonnale. Samuti ei saa ühenduse puhul, mis tegelikkuses (veel) ei toimi, rääkida ka selle

püsivusest ega liikmete vahetumisest. Kuritegeliku ühenduse avastamiseks võib kuluda aastaid. Selle

aja jooksul on üksikkuritegusid pandud toime aga niivõrd arvukalt, et kõikide nende tõendamine on

vähetõenäoline. Eeltoodu tõttu ei ole üksikkuritegude toimepanemiseni jõudnud ühenduse liikmete

tegevuse hindamine üksnes konkreetse tõendamist leidnud üksikkuritegude kontekstis kooskõlas

kuritegelikku ühendusse kuulumise kriminaliseerimise mõtte ega tegeliku ebaõigussisuga.

Kokkuvõtlikult pole KarS §-s 255 sätestatud vastutus mitte üksikkuritegude ettevalmistamise ega

toimepanemise eest, vaid sõltumata sellest, kas üksikkuritegude toimepanemist on võimalik

tuvastada. Ringkonnakohtu seisukohad on vastuolus nii võrdse kohtlemise põhimõtte kui ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2010. a otsuses nr 3-1-1-57-09 väljendatuga. Nimelt

nähtub ringkonnakohtu määrusest, et juhul, kui kuritegelik ühendus jõuab sihiks seatud

üksikkuritegude toimepanemiseni ja kui konkreetses realiseeritud eriosa sättes on kvalifitseeriva

tunnusena märgitud kuriteo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt, tuleb isikute teod

kvalifitseerida üksnes eriosa selle sätte järgi. Juhul, kui kuritegelik ühendus sihiks seatud

üksikkuritegude toimepanemiseni aga ei jõua, tuleb selle liikmete käitumine kvalifitseerida küll

KarS § 255 järgi, kuid siis peaksid KarS § 255 järgi kohaldamisele kuuluvad karistusraamid tulenema

sellest eriosa sättest, mille realiseerimise eesmärgil kuritegelik ühendus loodi. Esiteks jääb

ringkonnakohtu käsitluse puhul arusaamatuks, millise koosseisu järgi tuleks vastutusele võtta

reaalselt toimiva kuritegeliku ühenduse need liikmed, kes pole ise asunud veel ühtki üksikkuritegu

toime panema või kes ei võta vahetult osa ühenduse poolt toimepandavatest kuritegudest ega

realiseeri isiklikult ühtki kuriteokoosseisu, kuid osutavad muul viisil kaasabi kuritegeliku ühenduse

toimimisele. Teiseks jääb arusaamatuks seegi, millise sätte järgi tuleb kvalifitseerida kuritegeliku

ühenduse liikmete käitumine juhul, kui kuritegelik ühendus paneb toime nii selliseid

üksikkuritegusid, mille puhul on karistusseadustiku eriosa sättes kvalifitseeriva tunnusena märgitud

kuriteo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt, kui ka selliseid üksikkuritegusid, mille puhul

vastav kvalifikatsioon puudub. Prokurör leiab, et KarS § 255 kujutab endast kindlatele tunnustele

vastavat ohudelikti ja on seega erinormiks, mille järgi tuleb kvalifitseerida kõikide kuritegeliku

ühenduse liikmete käitumine, sõltumata sellest, kas kuritegelik ühendus on alustanud reaalset

tegevust või kas ühenduse liikmed on ühenduse eesmärkide täitmise käigus mõne üksikkuriteo ise

vahetult toime pannud. Seisukohta, et kuritegelikku ühendusse kuulumise ebaõigussisu ei neeldu

karistusseadustiku nendes kuriteokoosseisudes, kus on kvalifitseeriva tunnusena sätestatud kuriteo

toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt, toetab veel asjaolu, et KarS § 255 lg 2 p-de 1 ja 2

kohaselt võib kohus kohaldada kuritegelikku ühendusse kuulumise eest lisakaristusena varalist

karistust või kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist. Sätetes, kus on kvalifitseeriva

tunnusena sätestatud kuriteo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt, pole seadusandja neid

võimalusi ette näinud. Kokkuvõtlikult moodustab KarS § 255 juhul, kui on tõendatud ka

üksikkuritegude vahetu toimepanemine, karistusseadustiku eriosa vastava kuriteokoosseisuga

ideaalkogumi. Alusetu on ka seisukoht, et kuritegelikul ühendusel peab alati olema kindel juht ja

selgepiiriline käsuliin, sest kuritegevuse organiseeritusele osutab eeskätt liikmetevaheline ülesannete

jaotus. Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni konventsioon ega KarS § 255 ei sätesta kuritegeliku ühenduse iseloomulike

tunnustena subordinatsiooni ega juhtimistasandit.

5. Määruskaebusele esitas vastuse P. J-i kaitsja vandeadvokaat Mare Laur, kelle hinnangul on

ringkonnakohtu määrus seaduslik. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

5.1. Kuni 8. juulini 2012 kehtinud KrMS § 18 lg 3 sätestas kuritegeliku ühendusega seotud

kriminaalasjade menetlemiseks erikorra ja oli erinormiks sama paragrahvi 1. ja 2. lõike suhtes.

KrMS § 18 lg 3 eesmärk polnud ainult pädevuse suurendamine, vaid eeskätt organiseeritud

kuritegevusest kohtusüsteemi sõltumatusele lähtuva ohu vähendamine. Pidades silmas, et nimetatud

oht ei sõltu menetlusliigist, on õige ringkonnakohtu seisukoht, et maakohtu otsuse tegi ebaseaduslik

kohtukoosseis.

5.2. KarS § 255 on vastuolus PS § 23 lg-st 1 tuleneva karistusõiguses kehtiva määratletusnõudega.

Kuna

ringkonnakohtu

ettekujutus

KarS

§

rakendusalast

erineb

nii

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2010. a otsuses nr 3-1-1-57-09 väljendatud seisukohast kui ka

senisest praktikast, pole käsitletava kuriteokoosseisu sisu võimalik mõista ka tavainimesel.

Kuritegeliku ühenduse mõiste on seadusloomes ja õiguspraktikas devalveerunud ning see võib kaasa

tuua KarS § 255 meelevaldse rakendamise.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kuni 8. juulini 2012 kehtinud KrMS § 18 lg 3 sätestas, et kuritegeliku ühendusega seotud

kriminaalasju arutab kolmest kohtunikust koosnev kohtukoosseis. Seejuures ei näinud seadus ette

sellest reeglist erandeid sõltuvalt kriminaalasja menetluse liigist. Küll aga võis sama lõike teise lause

kohaselt kolmest kohtunikust koosnev kohtukoosseis arutada ka sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2

nimetatud kriminaalasju. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et kuni 8. juulini 2012 kehtinud

KrMS § 18 lg 3 oli erinorm nii sama paragrahvi 1. kui ka 2. lõike suhtes, ja nõustub seetõttu

ringkonnakohtu seisukohaga, et praeguses kriminaalasjas tegi maakohtu otsuse ebaseaduslik

kohtukoosseis. Selline rikkumine on KrMS § 339 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine, mis KrMS § 341 lg 1 järgi toob vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja

esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise. Ühest kohtunikust koosnenud kohtukoosseisu ei

muuda seaduslikuks ka asjaolu, et alates 9. juulist 2012 on KrMS § 18 lg 3 kehtetu, sest KrMS § 3 lg

2 järgi kohaldatakse kriminaalmenetluses menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust.

Samast sättest ja KrMS § 18 lg-test 1 ja 2 tulenevalt võib kriminaalasja esimese astme kohtus uuesti

arutada kohtunik ainuisikuliselt, kui kriminaalasja arutatakse lihtmenetluses. Kui kriminaalasja

arutatakse aga üldmenetluses peab kohtu koosseisu kuuluma kohtunik ja kaks rahvakohtunikku.

7. Arvestades, et ülalkirjeldatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tuleb

ringkonnakohtu määrus kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise osas jätta muutmata,

märgib kolleegium määruskaebuse ülejäänud etteheidetele vastuseks üksnes seda, et ringkonnakohtu

juhised KarS § 255 kohaldamise osas on vastuolus nii seaduse (KarS § 63 lg-d 1 ja 2) kui ka valitseva

kohtupraktikaga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2010. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-57-09). Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 3, jätab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu määruse põhiosast välja selle p-des 10 kuni

14.3 esitatud seisukohad. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu määruse muutmata. Prokuröri

määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

8. P. J-i kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks

A. Laansaluga konsulteerimise ja temalt kriminaalasja materjalide ülevõtmise, ringkonnakohtu

määruse ja prokuratuuri määruskaebusega tutvumise, A. Laansalu seisukohtade ja õigusalase

kirjandusega tutvumise ning määruskaebusele vastuse koostamise eest Tartu I Advokaadibüroole

summas 230,40 eurot (sh käibemaks 23,40 eurot). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja

tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri

juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-dest 2 ja 24 rahuldada. KrMS § 186 lg 2 2. lause alusel tuleb

see menetluskulu jätta riigi kanda.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Hannes Kiris