3-1-1-129-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-129-12

Otsuse kuupäev

21. jaanuar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Priit

Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Raivo Kalda ja Siim Kalda süüdistuses

KarS § 257 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-09-5780

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Raivo Kalda ja Siim Kalda kaitsjad vandeadvokaadid Tarmo

Pilv ja Aivar Pilv, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör

Aro Siinmaa

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

19. detsember 2012, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Raivo Kalda ja Siim Kalda kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv

ning

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör

Aro Siinmaa

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 18. novembri 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a

kohtuotsused osas, milles Raivo Kalda ja Siim Kalda mõisteti süüdi KarS § 257 järgi omavolis

P. K. suhtes, samuti Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a kohtuotsus osas, millega mõisteti

süüdistatavate kasuks välja menetluskulud.

2. Mõista Raivo Kalda ja Siim Kalda punktis 1 nimetatud osas KarS § 257 järgi õigeks.

3. Asendada Tartu Maakohtu 18. novembri 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a

kohtuotsuste õiguslikud põhistused, mille kohaselt mõisteti Raivo Kalda ja Siim Kalda KarS §

257 järgi omavolis õigeks J. P. ja K. P. suhtes süüdistatavate teos õigusvastasust välistava

asjaolu (hädakaitse) esinemise tõttu, Riigikohtu otsuses toodud põhistustega, mille kohaselt

süüdistatavate tegevuses puudus omavoli kuriteokoosseis.

4. Mõista Eesti Vabariigilt R. Kalda kasuks välja 2986 eurot 50 senti (kaks tuhat üheksasada

kaheksakümmend kuus eurot viiskümmend senti) valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses

makstud tasu katteks. Mõista Eesti Vabariigilt R. Kalda kasuks välja 9302 eurot 98 senti

(üheksa tuhat kolmsada kaks eurot üheksakümmend kaheksa senti) valitud kaitsjale

kohtueelses menetluses ning esimese ja teise astme kohtumenetluses makstud tasu katteks.

5. Mõista Eesti Vabariigilt S. Kalda kasuks välja 2986 eurot 50 senti (kaks tuhat üheksasada

kaheksakümmend kuus eurot viiskümmend senti) valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses

makstud tasu katteks. Mõista Eesti Vabariigilt S. Kalda kasuks välja 10 410 eurot 97 senti

(kümme tuhat nelisada kümme eurot üheksakümmend seitse senti) valitud kaitsjale kohtueelses

menetluses ning esimese ja teise astme kohtumenetluses makstud tasu katteks.

6. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

7. Kaitsjate kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Raivo Kalda ja Siim Kalda anti kohtu alla süüdistuses KarS § 257 järgi.

1.1 Süüdistuse kohaselt viibisid süüdistatavad 1. jaanuaril 2008 Otepääl ööklubis Comeback, mille

omanik on R. Kalda ja mille juhataja on S. Kalda. Koos Mairo Kangro ja Egert Maltsaga pidasid nad

kinni ilma tegeliku põhjuse ja vajaduseta ööklubi külastajad J. P. ja K. P., kasutades nende suhtes

füüsilist jõudu - tõmmates kannatanud ööklubi fuajee põrandale pikali, pekstes neid ja sidudes

plastmassist sidumisvahenditega kinni kannatanute käed ja jalad. Kui klubi külastaja P. K. sisenes

ööklubisse ning päris fuajee põrandal pikaliolevate tuttavate kohtlemise kohta, siis tõmmati ka P. K.

põrandale maha ning seoti plastmassist sidumisvahendit kasutades tema käed kinni. Sellega tekitati

kannatanutele füüsilist valu ja kannatusi. Seega panid R. Kalda ja S. Kalda toime KarS § 257 järgi

kvalifitseeritava kuriteo, s.o oma oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikus korras ehk vägivallaga

ja isiku vabaduse piiramisega.

1.2 Samuti heideti R. Kaldale ja S. Kaldale ette seda, et ekslikult seostades R. V.-i ja A. K.-d OÜ K

vara hõivamisega, tungisid nad grupis 25. juulil 2010 Otepääl R. V.-ile kallale. S. Kalda lõi R. V.-i

korduvalt rusikaga näkku, kägistas kõrist ja hoidis käest kinni ning samal ajal lõi R. Kalda korduvalt

R. V.-i rusikaga näo ja keha piirkonda. Piirates ebaseaduslikult R. V.-i vabadust, toimetasid R. Kalda

ja S. Kalda R. V.-i Otepää linnas Xxxxxxxxxx XX asuva maja hoovi, kus S. Kalda hoidis R. V.-i

kinni ja R. Kalda lõi korduvalt rusikaga pähe. Kui A. K. püüdis R. V.-i peksmist takistada ja OÜ K

varaga seotud eksitust selgitada, lõi R. Kalda teda jalaga kubeme piirkonda ning püüdis korduvalt

lüüa peaga näkku. Vägivalla tarvitamise tagajärjel tundsid R. V. ja A. K. füüsilist valu ning R. V.-il

esinesid näo, pea, kaela, rindkere ja käsivarre piirkonnas vigastused. Sellega panid süüdistatavad

toime KarS § 257 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teostasid ebaseaduslikus korras oma tõelist õigust

vara võõrast valdusest ära võtta ja oletatavat õigust R. V.-i kinni pidada ja karistada ebaseaduslikus

korras ehk vägivallaga ja isiku vabaduse piiramisega.

2. Tartu Maakohtu 18. novembri 2011. a kohtuotsusega tunnistati Raivo Kalda süüdi KarS § 257 järgi

ja teda karistati rahalise karistusega 150 päevamäära (18,22 eurot) ulatuses, s.o 2733 eurot. S. Kalda

tunnistati samuti süüdi KarS § 257 järgi ning talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 150

päevamäära (4,28 eurot) ulatuses, s.o 642 eurot. Sama kohtuotsusega mõisteti E. Malts ja M. Kangro

KarS § 257 järgi õigeks, kuid selles osas kassatsioonimenetlust ei toimu. Maakohtu põhjendused olid

kokkuvõtvalt järgmised.

2.1 Ööklubis Comeback 1. jaanuaril 2008 J. P. ja K. P. suhtes toimepandud tegude puhul tegutsesid

süüdistatavad hädakaitseseisundis, tõrjudes kannatanute rünnet. Seega tuleb R. Kalda ja S. Kalda

mõista selles osas õigeks. Samas on tõendatud R. Kalda ja S. Kalda süü kannatanu P. K. suhtes

toimepandud tegudes. Kuigi ka P. K. tegevus (kätega vehkimine ja valjuhäälne karjumine) oli

käsitatav õigusvastase ründena, ei tinginud see tema pikalipanemist ja käte sidumist. On küll

tuvastatud, et kannatanu koputas R. Kalda õlale, kuid seda ei saa pidada löömiseks. Seega kasutasid

R. Kalda ja S. Kalda ebasobivat kaitsevahendit, rakendades põhjendamatut vägivalda P. K. suhtes, ja

teostasid oma oletatavat õigust ebaseaduslikus korras. Süüdistatavatel oli õigus ja kohustus tagada

ööklubis rahu ja kord, kuid seda ainult lubatud piirides. Nimelt ei tohtinuks nad rakendada

põhjendamatut vägivalda ja piirata isiku vabadust enam, kui olnuks vajalik oletatavate kurjategijate

politseile üleandmiseks.

2.2 Samuti tunnistati R. Kalda ja S. Kalda süüdi Otepääl 25. juulil 2010 toimunu osas. Kohtu

hinnangul ei ole tuvastatud, et süüdistatavad oleksid piiranud kannatanute vabadust. Samas teostasid

nad oma tõelist õigust vara võõrast valdusest tagasi võtta ebaseaduslikus korras, kasutades vägivalda

ning väljudes sellega omaabi piirest.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid R. Kalda kaitsja vandeadvokaat A. Pilv ja S. Kalda

kaitsja vandeadvokaat T. Pilv, kes taotlesid otsuse tühistamist süüdimõistvas osas ja süüdistatavate

õigeksmõistmist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsjate

apellatsioonid rahuldamata. Apellatsioonikohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

4.1 P. K. tegevust ehk kätega vehkimist, valjuhäälset arupärimist ja R. Kalda õlale koputamist ei saa

lugeda selliseks õigusvastaseks ründeks, mille tõrjumiseks oleksid süüdistatavad pidanud kasutama

samasuguseid kaitsevahendeid nagu J. P. ja K. P. puhul, s.o nende vägivaldset põrandale

mahasurumist. Kannatanu väheohtliku õigusvastase ründe puhul ei piirdunud süüdistatavad aga

mõõduka, kannatanut säästva kaitsevahendiga. Süüdistatavate vägivald P. K. suhtes lõpetas küll tema

pealetükkiva käitumise, kuid tegemist ei olnud ilmselgelt säästvaima vahendiga. On tõendatud, et

süüdistatavad teostasid oma oletatavat õigust ebaseaduslikus korras vähemalt kaudse tahtlusega,

kasutades P. K. suhtes vägivalda, millega põhjustati kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustus.

4.2 Otepääl 25. juulil 2010 toimunud sündmuse kohta esitatud süüdistuse osas puudub alus kahelda

kannatanute R. V.-i ja A. K. ütluste usaldusväärsuses. Kaitsjate väide, et maakohtu süüdimõistev

otsus on rajatud ainult R. V.-i ja A. K. ütlustele, on siiski alusetu, kuna uuritud on ka teisi

kriminaalasjas kogutud tõendeid. Arvestades asetleidnud sündmuse aega - varahommik - ei saa

mõningaid väheolulisi erinevusi kannatanute ütlustes käsitleda selliste vastuoludena, mis seaksid

kahtluse alla sündmuse toimumise ja kannatanute suhtes toimepandud vägivalla tervikuna. Maakohus

luges õigustatult tõendatuks asjaolu, et S. Kalda rakendas tooli tagasivõtmise käigus R. V.-i suhtes

vägivalda, mis ei olnud õigustatud, sest on tõendatud, et kannatanu R. V. ei keeldunud tooli

tagastamisest ega kasutanud ise vägivalda süüdistatavate suhtes. Seega oli tooli tagasivõtmise käigus

kasutatud vägivald põhjendamatu ja väljus asjaõigusliku omaabi raamidest. Kuna tõendamist on

leidnud, et süüdistatavad S. Kalda ja R. Kalda kasutasid vägivalda kannatanute suhtes oma tõelise

õiguse teostamise ehk vara võõrast valdusest tagasivõtmise käigus, siis on S. Kalda ja R. Kalda

tegevus õigesti kvalifitseeritud KarS § 257 järgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni süüdistatavate kaitsjad vandeadvokaadid A. Pilv

ja T. Pilv, kes taotlevad maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist süüdimõistvas osas ja

süüdistatavate õigeksmõistmist.

5.1 Kohus on ebaõigesti ja vastuolus tuvastatud asjaoludega hinnanud süüdistatavate tegevust P. K.

suhtes ning ekslikult leidnud, et R. Kalda ja S. Kalda tegevuses esinevad KarS § 257 sätestatud

kuriteo tunnused. Süüdistatavad tegutsesid hädakaitseseisundis, soovides kaitsta avalikku korda

ööklubis ja tagada külastajatele turvaline keskkond. Süüdistatavate eesmärk oli avalikku korda ja

teiste isikute rahu rikkuvad isikud kinni pidada ning vägivaldselt käitunud isikud politseile üle anda.

Süüdistatavate tegevus ei väljunud hädakaitse piiridest ning P. K. suhtes rakendatud meetmed olid

kohased ja proportsionaalsed väidetavate kannatanute enda poolt kujundatud olukorras. R. Kalda

poolt oli eelnevalt kirjeldatud olukorras igati põhjendatud lugeda P. K. kui agressiivse ja

alkoholijoobes isiku „õlale koputust“ löögiks ning õigusvastaseks ründeks enda suhtes. Kohtud ei ole

selgitanud, milliseid täiendavaid kohaseid kaitsevahendeid oleks saanud ja pidanud süüdistatavad

kasutama P. K. ründe tõrjumisel. Isegi kui maa- ja ringkonnakohus leidsid, et kasutatud kaitsevahend

ei vastanud P. K. ründe ohtlikkusele, ei ole kummaski otsuses mingit viidet sellele, et kasutatud

kaitsevahend oleks olnud ilmselt ülemäärane. KarS § 28 lg 2 järgi ületab isik hädakaitse piiri, kui ta

tegutseb kavatsetult või otsese tahtlusega, mida ei ole tuvastatud.

5.2 Ringkonnakohus on alusetult nõustunud maakohtu järeldusega, et süüdistatavad panid 25. juulil

2010 kannatanute R. V.-i ja A. K. suhtes toime omavoli. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et

maakohtus kohtuliku uurimise käigus uuritud tõendid ei kinnita süüdistatavate poolt KarS §-s 257

sätestatud süüteo toimepanemist ning kohtu järeldusi. S. Kalda ja R. Kalda pidasid R. V.-i ja A. K.

tegevust põhjendatult varguseks ning kohtuotsustes toodud tõendite analüüs seda järeldust

mõistetavalt ja kontrollitavalt ei kummuta. Süüdistatavad teostasid omaabi AÕS § 41 mõttes,

seejuures ei ole tõendatud nende poolt vägivalla rakendamine ei tooli äravõtmisel ega ka hiljem.

Võimalus esitada kohtusse hagi ei välista kuidagi omaabi teostamise õigust.

6. Lõuna Ringkonnaprokuratuur on esitanud kassatsioonivastuse, mille kohaselt on maa- ja

ringkonnakohtu otsused õiged ja põhjendatud. Kassatsioonis esitatud väited ei anna alust

kohtuotsuste tühistamiseks. Vastuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

6.1 P. K. käitumist klubis ei ole õige hinnata õigusvastase ründena hädakaitse instituudi tähenduses.

Tegemist oli avaliku korra häirimisega, seega ei olnud ohustatud süüdistatavate ega teiste isikute

individuaalhüved. Isegi kui aktsepteerida, et tegemist oli ründega, ei jäänud süüdistatavate käitumine

igal juhul lubatavatesse hädakaitse piiridesse.

6.2 Otepääl 25. juulil 2010 toimunud sündmuse osas moonutavad kaitsjad kohtute tuvastatud faktilisi

asjaolusid. Kohtud on hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid ja asunud põhjendatud seisukohale, et

kannatanute ütlused on usaldusväärsed, mida kinnitab ka kriminaalasjas tõendina esitatud

videomaterjali analüüs.

7. Riigikohtu istungil toetasid kaitsja ja prokurör vastavalt kassatsioonis ja kassatsioonivastuses

esitatud seisukohti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Esmalt käsitleb kolleegium maa-ja ringkonnakohtu õiguslikku hinnangut R. Kalda ja S. Kalda

tegevusele ööklubis Comeback 1. jaanuaril 2008 (I), seejärel võtab seisukoha Otepääl 25. juulil 2010

toimunud sündmuse osas (II) ja lõpuks võtab kokku kriminaalasja lahendamise tulemused (III).

I

9. R. Kaldale ja S. Kaldale esitatud süüdistuse kohaselt teostasid nad 1. jaanuaril 2008 ööklubis

Comeback oma oletatavat õigust pidada kinni J. P., K. P. ja P. K. Kasutades selleks kannatanute

suhtes vägivalda ja piirates nende vabadust, teostasid nad nimetatud õigust ebaseaduslikult, millega

panid toime KarS §-s 257 sätestatud süüteo. Maakohus asus seisukohale, et R. Kalda ja S. Kalda

tuleb kõnealuses süüdistuses õigeks mõista J. P. ja K. P. suhtes toimepandu osas, kuna nad tegutsesid

hädakaitses KarS § 28 tähenduses. Seevastu P. K. osas leidis maakohus, et süüdistatavad ületasid

hädakaitse piire, mistõttu nende vastutus KarS §-s 257 ette nähtud omavoli eest säilib.

9.1 Kolleegium märgib, et kohtud ei ole P. K.-d puudutavas osas süüdistatavate süüküsimust

lahendades kinni pidanud nõuetest, mis on karistusseadustikuga kehtestatud vastutuse eelduste

tuvastamiseks. KarS § 2 lg 2 kohaselt saab karistada üksnes koosseisupärase, õigusvastase ja süülise

teo eest. Eeltoodust järeldub, et alus asuda hindama süüdistatava tegevuse õigusvastasust või -

pärasust tekib alles pärast seda, kui eelnevalt on kindlaks tehtud süüteokoosseisu tunnused tema

käitumises. Kui süüdistatava tegu ei vasta talle omistatud süüteokoosseisule, tuleb ta õigeks mõista

juba sel põhjusel ning süüteomõiste järgnevate eelduste kontrollimiseks puudub vajadus. Käesolevas

kriminaalasjas tehtud maakohtu otsusest nähtuvalt ei ole maakohus R. Kalda ja S. Kalda vastutust

analüüsides aga nendest nõuetest kinni pidanud. Maakohus on vaid osaliselt hinnanud süüdistatavate

tegevuse vastavust neile süüdistuses ette heidetud KarS §-s 257 ette nähtud süüteokoosseisule, jõudes

järeldusele, et süüdistatavate poolt P. K. suhtes kasutatud vägivald on tõendatud. Selle omavoli

koosseisu ühe tunnuse tuvastamise järel on maakohus aga koheselt asunud kontrollima hädakaitse

eelduste täidetust R. Kalda ja S. Kalda käitumises. Nii toimides on maakohus aga jätnud tähelepanuta

omavoli koosseisu ülejäänud tunnused, sealhulgas on jäänud lahendamata küsimus, kas

süüdistatavate poolt nende oletatava õiguse teostamine leidis aset ebaseaduslikus korras.

Ringkonnakohus ei ole loetletud puudusi maakohtu otsuses kõrvaldanud, mis on viinud

materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni kohtute poolt.

9.2 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on korduvalt tõdetud, et KarS §-s 257

sätestatud omavoli koosseisu obligatoorseks tunnuseks on muu hulgas oma tõelise või oletatava

õiguse teostamise ebaseaduslik kord, ning et see tuleb avada viitega vastavale õigusnormile juba

süüdistuses juhul, kui isiku tegevuse ilmne ebaseaduslikkus ei tulene juba talle KarS § 257 järgi

inkrimineeritud tegude olemusest enesest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 22.

detsembri 2006. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06, p-d 9-14). Käesolevas kriminaalasjas R.

Kaldale ja S. Kaldale esitatud süüdistusest nähtub, et neile omistatud oletatava õigusrikkuja

kinnipidamisõiguse teostamise ebaseaduslikkus seisnes kinnipeetavate isikute suhtes vägivalla

tarvitamises ja nende vabaduse piiramises. Kolleegium märgib esmalt, et õigus pidada kinni

õigusrikkuja ei ole oletatav õigus, vaid õiguskorra poolt igaühele tagatud õigus, mille kasutamise

alused ja piirid on tuletatavad KrMS § 217 lg-st 4. Selle sätte kohaselt on igaühel õigus kinni pidada

kuriteo toimepanemiselt või vahetult pärast seda põgenemiskatselt tabatud isik tema toimetamiseks

politseisse. Seetõttu on õiguslikult põhjendamatu ka R. Kalda ja S. Kalda süüdistamine omavolis

seoses kannatanute vabaduse piiramisega, kuna kinnipidamisega kaasneb olemuslikult alati teise isiku

vabaduse piiramine. Järgmise sammuna oleks kohtutel tulnud analüüsida, kas käesolevas

kriminaalasjas tuvastatud tehiolude pinnalt oli süüdistatavatel alust pidada P. K.-d õigusrikkujaks

KrMS § 217 lg 4 tähenduses, seejärel lahendada küsimus, kas ja mil määral võib õigusrikkuja

kinnipidamisõigusega kaasas käia õigus kasutada selle käigus tema suhtes vägivalda ja kas R. Kalda

ja S. Kalda tegevus P. K. kinnipidamisel ületas neid piire, ning lõpuks leida vastus küsimusele, kas

süüdistatavate poolt õigusrikkujate kinnipidamine leidis aset nende toimetamiseks politseisse.

Käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuse kontekstis võib õigusrikkuja kinnipidamisõiguse

teostamine moodustada omavoli juhul, kui süüdistatavad asusid õigusrikkujana kinni pidama isikut,

keda polnud alust selleks pidada, või ületasid selle õiguse realiseerimise käigus lubatud vägivallale

seatud piire või teostasid õigusrikkuja kinnipidamisõigust mingil muul eesmärgil kui tema

üleandmine politseile. Üksnes eelloetletud tingimuste rikkumise korral saab rääkida õigusrikkuja

kinnipidamisõiguse kasutamise ebaseaduslikkusest.

9.3 Maakohus on tuvastanud, et ööklubis leidis esmalt aset konflikt kannatanute J. P. ja K. P. ning

teiste klubikülastajate vahel. Konflikti osapoolte lahutamise käigus oli J. P. käitumine jätkuvalt

agressiivne ja klubikülastaja vastu suunatud jätkuva ründe käigus tõukas ta R. Kaldat. Seejärel

suunati J. P. klubi fuajeesse, mis tõi endaga kaasa K. P. ründe S. Kalda vastu, millele järgnes J. P. ja

K. P. surumine põrandale ning nende käte ja jalgade sidumine. Kannatanute agressiivset käitumist

klubitöötajate vastu saatis pidev ebatsensuursete sõnade ja väljendite kasutamine (V kd, lk 241-244).

Eeltoodud pinnalt on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et J. P. ja K. P. käitumises on

sedastatavad avaliku korra rikkumise tunnused (V kd, lk 245). Seega oli õigustatud ka R. Kalda ja S.

Kalda poolt nende kinnipidamine KrMS § 217 lg 4 mõttes, mis välistab omavoli koosseisu. Seejuures

ei ole maakohus lugenud ebausaldusväärseiks süüdistatavate ütlusi selle kohta, et korrarikkujate

kinnipidamise järel helistasid nad politseisse, kuid saades teada, et politseipatrulli jõudmiseks Tartust

sündmuskohale kulub palju aega, vabastasid nad K. P. ja J. P. pärast seda, kui viimased olid

süüdistatavate ees vabandanud ja palunud politsei sekkumist vältida. Ringkonnakohus on nende

maakohtu järeldustega nõustunud.

9.4 Maa- ja ringkonnakohtu otsustest nähtub samuti, et P. K. sisenes ööklubisse vahetult pärast J. P. ja

K. P. kinnipidamist. Maakohus nendib, et P. K. oli ärritunud, vehkis kätega ja karjus, ning viimaks

koputas R. Kalda õlale, et pärida aru oma sõprade kohtlemise kohta. Kohtute hinnangul ei ole samas

tõendatud, et tegemist oli löömisega, mistõttu kannatanu käitumist ei saa pidada selliseks

õigusvastaseks ründeks, mis oleks tinginud ka tema suhtes jõumeetmete rakendamist. Kolleegium

leiab seevastu, et kohtud on kunstlikult P. K.-d puutuva lahutanud ülejäänud 1. jaanuari 2008 ööl

Otepääl ööklubis Comeback asetleidnud sündmustest ning asunud seda põhjendamatult eraldi

õiguslikult hindama. Sellega on kohtud eksinud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas korduvalt

rõhutatud nõude vastu, et õiguste (nt hädakaitseõigus) teostamise nõuetevastavust tuleb hinnata ex

ante vaatepunktist lähtuvalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04 ja 20. juuni 2008. a kohtuotsus nr 3-1-1-34-08). Olukorras, kus J. P. ja

K. P. rahustamisele järgnes vahetult nende tuttava P. K. agressiivne käitumine, mille käigus ta üritas

endale tähelepanu tõmmata ka R. Kaldaga füüsilise kontakti loomise teel, oli süüdistatavatel

põhjendatult alus arvata, et tegemist on jätkuva avaliku korra rikkumisega, mistõttu on vajalik ka P.

K. kinnipidamine, s.o tema põrandale surumine ja tema käte sidumine. Kolleegium on seisukohal, et

süüdistatavate poolt J. P., K. P. ja P. K. kinnipidamisel rakendatud meetmed ei ole käsitletavad

ülemäärase jõu kasutamisena õigusrikkuja kinnipidamise kontekstis, arvestades ka kannatanutele

tekitatud kergete tervisekahjustuste iseloomu (peapõrutus ja vasaku silma hematoom). Vaidlust pole

ka küsimuses, et ka P. K. kinnipidamine toimus samal eesmärgil kui K. P. ja J. P. kinnipidaminegi ehk

nende üleandmiseks politseile. Samadel asjaoludel leidis aset ka P. K. vabastamine.

9.5 Ülaltoodud põhjendusi arvestades asub kolleegium seisukohale, et süüdistatavad pole K. P.-d,

J. P.-d ja P. K.-d kinni pidades toiminud ebaseaduslikult omavoli koosseisu mõttes. Eeltoodust

tulenevalt tuleb R. Kalda ja S. Kalda KarS § 257 järgi õigeks mõista ka P. K. suhtes toimepandu osas

kuriteokoosseisu puudumise tõttu. KrMS § 3602 lg 3 alusel laiendab kolleegium kriminaalasja

läbivaatamise piire ka R. Kalda ja S. Kalda poolt J. P. ja K. P. suhtes toimepandud tegevusele ja

mõistab süüdistatavad ka selles osas õigeks mitte teo õigusvastasuse, vaid kuriteokoosseisu

puudumise tõttu.

II

10. Seevastu 25. augustil 2010. a Otepääl toimunu osas leiab kolleegium, et kassatsioonis esitatud

väited maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamiseks alust ei anna.

10.1 Süüdistuse kohaselt teostasid R. Kalda ja S. Kalda esmalt oma tõelist õigust vallasasi võõrast

valdusest ära võtta. Maakohus leidis, et süüdistatavatel oli õigus oma omandit kaitsta ja vara tagasi

võtta. Samas leidis maakohus, et tsiviilühiskonnas realiseeritakse oma varalisi nõudeid esmajoones

mitte omaabi teel, vaid kohtu vahendusel. Ka ringkonnakohus heitis süüdistatavale ette vägivalla

kasutamist omaabi teostamisel. Kolleegium märgib, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 41 - omaabi -

esimese lõike kohaselt võib valdaja oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata hädakaitse

piire. Selle sätte teise lõike kohaselt, kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või

vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta.

Tegemist on tõelise õigusega, mida ei välista võimalus pöörduda asja tagasisaamiseks kohtu poole.

Selle teostamisel on lubatud ka jõu rakendamine, kui seda tehes jäädakse hädakaitse piiridesse.

Omaabi teostamist piirab seejuures täiendavalt põhimõte, et vallasasja tagasivõtmist võib reeglina

teostada rikkuja teolt tabamise või tema jälitamise korral - seega viivitamatult pärast vallasasja

seaduslikust valdusest väljumist, mitte aga pärast sellest teada saamist. Samuti peab omaabi käigus

rakendatud vägivald vältimatult seonduma asja tagasisaamise vajadusega. Kuna nii maa- kui

ringkonnakohus on asjas kogutud tõendite pinnalt tuvastanud, et R. V. ei keeldunud tooli

tagastamisest ega kasutanud ise süüdistatavate suhtes mingisugust vägivalda ei enne ega ka pärast

tooli tagasivõtmist, siis on kohtud õigesti järeldanud, et süüdistatavad teostasid vara võõrast valdusest

äravõtmise õigust ebaseaduslikult vägivallaga, pannes sellega toime KarS § 257 järgi subsumeeritava

kuriteo.

10.2 Süüdistuse kohaselt heidetakse R. Kaldale ja S. Kaldale ette ka seda, et nad 25. augustil 2010. a

Otepääl pärast tooli õigustamatust valdusest tagasivõtmist teostasid ebaseaduslikult oma oletatavat

õigust õigusrikkujat kinni pidada ja teda karistada. Kolleegium märgib esmalt, et oletatava õigusena

omavoli koosseisu tähenduses ei tule mõista mitte igasugust subjektiivset arusaama oma õigustest,

vaid üksnes seadusega tagatud õiguse oletamist, mille esinemist on süüdlasel õigus ühiskonnas

eksisteerivate õigussuhete raames oletada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 1996.

a otsus asjas nr 3-1-1-123-96). Meie õiguskorras puudub kodanikul õigusrikkuja karistamise õigus,

sest karistusvõimu monopol kuulub riigile (vt nt KrMS § 5). Nimetatud põhjusel ei saa õigusrikkuja

karistamine moodustada ka omavoli koosseisu, mistõttu süüdistatavate tegevuses see selles osas

puudub. Juba käesolevas otsuses eespool nimetatud põhjendustel tuleb siiski tegeliku õigusena

vaadelda igaühe õigust kinni pidada õigusrikkuja KrMS § 217 lg 4 kohaselt. Kohtud on õigesti

leidnud, et 25. augustil 2010 R. V.-i politseisse toimetades teostasid süüdistatavad eelnimetatud õigust

ebaseaduslikult, kuna nii S. Kalda kui R. Kalda poolt R. V.-i löömine näkku teel politseiprefektuuri

ning R. Kalda poolt vallavalitsuse hoone sisehoovis R. V.-i ja A. K. löömine oli ilmselt ülemäärane,

kuna kohtute poolt tuvastatu pinnalt ei püüdnud kumbki kannatanutest põgeneda ega süüdistatavaid

rünnata. Seega on nii maa- kui ringkonnakohus ka selles osas põhjendatult tuvastanud süüdistatavate

käitumises omavoli koosseisu KarS § 257 mõttes.

III

11. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes KrMS § 362 p-st 1 ja 361 lg 1 p-st 7 tühistab Riigikohus maa- ja

ringkonnakohtu otsused osas, milles R. Kalda ja S. Kalda mõisteti KarS § 257 järgi süüdi omavolis P.

K. suhtes, ja mõistab süüdistatavad selles osas õigeks. KrMS § 361 lg 1 p 3 alusel asendab

kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuses toodud õiguslikud põhistused, mille kohaselt R. Kalda ja

S. Kalda mõisteti KarS § 257 järgi J. P. ja K. P. suhtes toimepandud omavolis õigeks süüdistatavate

teo õigusvastasust välistava asjaolu (hädakaitse) esinemise tõttu, Riigikohtu otsuses toodud

põhjendustega, mille kohaselt süüdistatavate tegevuses puudusid omavoli kurieokoosseisu tunnused.

Muus osas jätab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused KrMS § 361 lg 1 p 1 alusel muutmata.

Riigikohus ei pea vajalikuks muuta ka süüdistatavatele KarS § 257 järgi mõistetud karistust, kuna see

vastab süüdistatavate süü suurusele, pidades silmas nende poolt R. V.-i ja A. K. suhtes toimepandud

vägivallategusid. Kaitsjate kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

12. R. Kalda ja S. Kalda kaitsjad T. Pilv ja A. Pilv esitasid taotluse süüdistatavate poolt

kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks vastavalt 5973 euro (sh käibemaks) ja

5973 euro (sh käibemaks) suuruses summas. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud

kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud

seoses kriminaalmenetlusega. Kolleegium leiab, et kaitsjate taotlustes märgitud õigusabi osutamise

tunnihind 130 eurot on põhjendatud. Kuigi käesolevas asjas rahuldab kolleegium kassatsiooni

osaliselt ja tühistab ringkonnakohtu otsuse P. K.-d puudutavas osas, tuleb silmas pidada, et

kassatsiooni

seisukohad

langevad

paljuski

kokku

juba

apellatsioonimenetluses

esitatud

kaitseväidetega. Uudseiks ei saa pidada ka prokuröri vastusele esitatud vastuväited. Neil põhjustel on

kolleegiumi hinnangul kassatsioonimenetluses R. Kalda ja S. Kalda kaitsjatele makstud tasust

mõistlik KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes 2986 eurot 50 senti (sh käibemaks) iga süüdistatava kohta,

mistõttu tuleb kaitsjate taotlus kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks rahuldada

osaliselt.

13. Samuti esitasid R. Kalda ja S. Kalda kaitsjad T. Pilv ja A. Pilv taotluse hüvitada süüdistatavate

õigeksmõistmisel ka neil varasemas menetluses tekkinud kulud. KrMS § 191 lg 3 sätestab, et

kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates võib ringkonnakohus või

Riigikohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse. Riigikohus on varem asunud

seisukohale, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel

jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa

menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.1).

13.1 Süüdistatavad on eelnenud kriminaalmenetluses tasunud neile osutatud õigusabi eest järgmiselt.

Maakohtule esitatud arvestuse kohaselt tasus S. Kalda 18 197 eurot 94 senti (koos käibemaksuga) ja

R. Kalda 16 285 eurot 56 senti (koos käibemaksuga). Maakohus ei lahendanud valitud kaitsjatele

makstud tasu hüvitamise küsimust. Ringkonnakohtu otsusega tuleb süüdistatavatele hüvitada

kriminaalmenetluses kantud õigusabi kuludest vastavalt S. Kaldale 4549 eurot 25 senti (koos

käibemaksuga) ja R. Kaldale 4071 eurot 39 senti (koos käibemaksuga). Apellatsioonimenetluses

esitatud arvestuse kohaselt tasus S. Kalda õigusabi eest 3 936 eurot (koos käibemaksuga) ja R. Kalda

3480 eurot 7 senti (koos käibemaksuga). Apellatsioonimenetluse kulud jäeti KrMS § 185 lg 2 alusel

süüdistatavate kanda.

13.2 Kolleegiumi hinnangul on seoses R. Kalda ja S. Kalda osalise õigeksmõistmisega käesoleva

otsusega põhjendatud nende poolt valitud kaitsjale tasutud menetluskulude hüvitamine ulatuses, mis

vastab selle teo osakaalule kogu süüdistusest. Seega tuleb apellatsioonimenetluses kantud kuludest

hüvitada süüdistatavale üks kolmandik kuludest, s.o S. Kaldale 1312 eurot ja R. Kaldale 1160 eurot 2

senti. Maakohtule esitatud taotlusest tuleb hüvitada süüdistatavatele lisaks ringkonnakohtu otsusega

välja mõistetud kuludele üks neljandik kogukuludest, s.o S. Kaldale 4549 eurot 25 senti ja R. Kaldale

4071 eurot 39 senti - seega koos ringkonnakohtu otsusega välja mõistetud kuludega S. Kaldale 9098

eurot 97 senti ja R. Kaldale 8142 eurot 78 senti. Kokku tuleb seega kohtueelses menetluses ning

esimese ja teise astme kohtumenetluses valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi eest hüvitada S.

Kaldale 10 410 eurot 97 senti ja R. Kaldale 9302 eurot 98 senti.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe