3-1-1-117-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-117-12

Otsuse kuupäev

21. jaanuar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasjas Victor Devyakovichi süüditunnistamises KarS

§ 423 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

14. mai

2012.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-11-8916

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Victor Devyakovichi kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör

Rainer Amur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

21. november 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 21. veebruari 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2012.

a kohtuotsused kriminaalasjas nr 1-11-8916 varalise kahju hüvitamise nõudes sõiduauto Dacia

Logani eest tasutud liisingumaksete osas summas 3519 (kolm tuhat viissada üheksateist) eurot

ja 18 senti ning jätta S. P. hagi selles osas rahuldamata.

2. Muus osas jätta Harju Maakohtu 21. veebruari 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai

2012. a kohtuotsused muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Määrata OÜ-le Kull Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks vandeadvokaat

Gennadi Kulli poolt Victor Devyakovichile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest

230 (kakssada kolmkümmend) eurot ja 40 senti, sealhulgas käibemaks 38 (kolmkümmend

kaheksa) eurot ja 40 senti ning jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 21. veebruari 2012. a otsusega tunnistati Viktor Devyakovich süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 423 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega üheks aastaks, mis jäeti KarS

§ 73 lg 1 ja 3 alusel kolme aastase katseajaga täitmisele pööramata. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti V.

Devyakovichilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus kuueks kuuks. Kriminaalmenetluse

seadustiku § 310 lg 1 alusel mõistis maakohus V. Devyakovichilt S. P. kasuks välja varalise kahju

hüvitamiseks 3904 eurot ja 63 senti (sh auto eest tasutud liisingumaksete eest 3519 eurot ja 18 senti

ning asendusauto rentimise eest 385 eurot ja 45 senti) ja mittevaralise kahju nõude katteks osaliselt,

s.o 3000 eurot.

2. Maakohus arutas V. Devyakovichile esitatud süüdistust KarS § 422 lg 1 järgi selles, et ta juhtis 11.

mail 2010 kell 9.57 mootorsõidukit Chrysler Voyager registreerimismärgiga XXX XXX, millega

liikus Tallinnas mööda Linnamäe teed Ussimäe tee suunas. Ta ei veendunud täielikult, et tee on

vasakpöörde sooritamiseks vaba ja alustas vasakpöörde sooritamist, jättes täitmata ristmikul olnud

liiklusmärgi nr 221 „anna teed“ nõuded, mille tõttu toimus kokkupõrge mööda Ussimäe teed

Linnamäe teele vasakpööret sooritava mootorsõidukiga Dacia Logan. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai

Sulev P. raske tervisekahjustuse. Oma tegevusega rikkus V. Devyakovich liikluseeskirja (LE) §-des

91, 123, 154 ja 160 ning LE lisa nr 2 p-s 221 sätestatud nõudeid.

3. Maakohus tuvastas, et V. Devyakovich ei andnud teed peateel liikunud mootorsõidukile ja

põhjustas sellega liiklusõnnetuse. Kohus leidis, et V. Devyakovich pani talle etteheidetava teo toime

ettevaatamatusest. Seetõttu tuleb tema süütegu kvalifitseerida ümber KarS § 423 lg 1 järgi.

Kannatanu S. P. poolt esitatud varalise kahju nõue 3904,63 eurot moodustavad sõiduauto Dacia

Logan eest ajavahemikul 15. aprill 2008 kuni 15. aprill 2010 tasutud liisingumaksed ilma intressideta

ja kulutused, mida kannatanu tegi teise sõiduauto rentimiseks R AS-lt ajavahemikul 15. aprill 2010

kuni 16. juuni 2010. Tsiviilhagi varalise kahju nõudes on põhjendatud ja tuleb V. Devyakovichilt

välja mõista. Lisaks sellele on tuvastatud, et S. P.-le tekitati liiklusõnnetuse tulemusena raske

tervisekahjustus. Kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju nõue tuleb rahuldada osaliselt, kuna

selle täielik hüvitamine kahjustaks kohtu hinnangul oluliselt kohustatud isiku elukvaliteeti. Seetõttu

tuleb V. Devyakovichilt mittevaralise kahjuna välja mõista 3000 eurot.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull ja

ringkonnaprokurör Rainer Amur.

4.1 Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist ja tsiviilhagi

rahuldamata jätmist. Ta märkis, et kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja jõudnud seetõttu valele

järeldusele, et V. Devyakovich on avarii põhjustamises süüdi. Tsiviilhagi osas on maakohus rikkunud

menetlusõigust ja kohaldanud vääralt seadust. Isegi, kui süüdistatav on liiklusõnnetuse põhjustamises

süüdi, ei ole ta tekitanud kannatanule ei varalist ega ka mittevaralist kahju. Varalist kahju

väljamõistmisel on kohaldatud ebaõigesti võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 2. Mittevaralise kahju

väljamõistmisel tuleb aga lähtuda sotsiaalministri 31. mai 2004. a määrusega kinnitatud ja 19. juunil

2004 jõustunud „Liiklusõnnetusega seotud mittevaralise kahju hindamise korrast“ (edaspidi Kord).

Korra § 1 lg 4 ja § 2 lg 3 alusel saab lugeda mittevaralise kahju põhjendatud hüvitiseks 260 eurot.

Asjaolu, kas seljavigastus häirib isiku elu, ei ole tõendatud. Järelikult tugineb maakohtu otsus

mittevaralise kahju väljamõistmise osas oletustele.

4.2 Prokurör taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist V. Devyakovichi süüditunnistamises

KarS § 423 lg 1 järgi ja V. Devyakovichi süüditunnistamist KarS § 422 lg 1 järgi.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2012. a otsusega jäeti apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu

otsus muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid lühidalt järgmised.

5.1 Maakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et V. Devyakovich on süüdi liiklusõnnetuse

põhjustamises. Tõendite hindamisel on maakohus järginud kohtupraktikas omaksvõetud seisukohti ja

põhjendanud, miks eelistab teatud tõendeid ning miks peab ebausaldusväärseks tõendite kogumist

väljajäetud tõendeid. Süüdistatava liiklusnõuete rikkumised põhjustasid liiklusõnnetuse, mille

tagajärjel sai kannatanu raske tervisekahjustuse - 1. nimmelüli vasaku ristijätke eesmise serva murru.

Põhjuslik seos süüdistatava käitumise ja kannatanul esinenud raske tervisekahjustuse vahel on ka

tuvastatud.

5.2 Kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisel tuleb mittevaralist kahju eeldada ja kahju

tõendamine ei ole vajalik. VÕS § 130 lg 2 kohaldamise eeldusena peab kahjustatud isik tõendama

vaid tervisekahjustuse tekitamist kahju tekitaja poolt. On tõendatud, et V. Devyakovich tekitas S. P.-le

tervisekahjustuse. Asjakohatu on seisukoht, et käesolevas menetluses tulnuks kohaldada mittevaralise

kahju otsustamisel mitte VÕS-i sätteid vaid Korda. Mittevaralise kahju puhul ei tule lähtuda Korrast.

Nimelt määratletakse liikluskindlustuse seaduse ja Korraga, millise suurusega hüvitised tagatakse

liiklusõnnetuses kahjustada saanud isikule kindlustusandja poolt kohustusliku liikluskindlustuse

lepingu järgselt. Liikluskindlustuse seadus ei võta liiklusõnnetuses tervisekahjustusi saanud isikult

õigust esitada kahju tekitanud isiku vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Kannatanule

põhjustatud vigastused mõjutavad olulisel määral kannatanu elukvaliteeti.

5.3 Maakohus on põhjendatult rahuldanud kannatanu tsiviilhagi ja välja mõistnud temale otseselt

kuriteoga tekitatud varalise kahju, milleks on kannatanu poolt ajavahemikul 15. aprill 2008 kuni

15.aprill 2010 tasutud liisingumaksed ilma intressideta ja asendusauto rentimise eest tasutu summas

3904,63 eurot. Väide, et kannatanule ei saanud tekkida kahju süüdistatava süül toimunud

liiklusõnnetuses hävinud auto omandamiseks tehtud kulutustest, kuna kannatanu ei olnud auto

omanik, on ebaõige. KrMS § 37 lg-s 1 sätestatust tulenevalt saab isiku lugeda kriminaalmenetluses

kannatanuks juhul, kui talle on tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju ja see kahju on

tekitatud vahetult kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga. Tingimus, mille kohaselt peab

kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut,

kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud.

Kannatanu tsiviilhagi aluseks võib siiski olla ka tema õiguste selline rikkumine, mis iseenesest ei

annaks alust isikut selles kriminaalasjas KrMS § 37 lg 1 kohaselt kannatanuks pidada. Näiteks võib

KarS § 422 järgi toimuvas kriminaalmenetluses isik, kes sai mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete

rikkumise tagajärjel raske tervisekahjustuse (ja kes on seetõttu asjas kannatanu), nõuda lisaks tema

tervise kahjustamisest tekkinud kahjule ka liiklusnõuete rikkumise tõttu tekkinud varakahju (nt

hävinud mootorsõiduki) hüvitamist.

5.4 Auto liisinguandjast omanikule kahju ei tekkinud, kuna liisitud auto väärtus maksti

liisinguandjale täielikult välja nii kannatanu poolt kahe aasta jooksul teostatud osamaksete kui ka

liisinguandjale laekunud kindlustushüvitise arvelt tasutud väljaostmata liisingueseme maksumuse

summana. Kannatanul on tekkinud kahju seoses juba osaliselt väljaostetud auto hävimisega. Seega

saab kannatanu nõuda juba makstud liisingumaksete hüvitamist süüdistatava poolt. Ka on kannatanul

õigus nõuda hävinenud auto asendamiseks renditud auto kulusid. Asjaolu, et asendusautot kasutas ka

kannatanu abikaasa, kelle auto vajas samal perioodil remonti, ei välista ega vähenda kannatanu

nõudeõigust.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. Devyakovichi kaitsja vandeadvokaat

G. Kull, taotledes otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist.

Alternatiivselt taotleb kassaator otsuse tühistamist üksnes tsiviilhagi puudutavas osas või maa- ja

ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist esimese astme

kohtule, märkides kokkuvõtvalt järgmist.

6.1 Liiklusõnnetuse tekkemehhanism ei ole ühegi ekspertiisiga tõendatud, ainsaks tõendiks on selles

osas S. P. ütlused. KrMS § 7 lg 3 sätestab, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava

või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Kohtud oleksid pidanud omal algatusel

määrama ekspertiisi KrMS § 295 lg 1 alusel ja välja selgitama, kas sõidukite sellise avariijärgse

paiknemise ja vigastuste korral oli ainuvõimalik, et avariis oli süüdi V. Devyakovich. Kohtud on

rikkunud kriminaalmenetlusõigust, jättes välja selgitamata avariis süüdi oleva isiku ja hinnanud

tõendeid ühekülgselt.

6.2 Liiklusõnnetuse hetkel moodustus sõiduki maksumus nendest osamaksetest, mille hageja oli juba

liisinguandjale tasunud ja sõiduauto jääkväärtusest avarii hetkel. Seega hageja poolt tasutud

osamaksed moodustasid sõiduauto amortiseerunud osa. Seadusest ei tulene aga kostja kohustust

tasuda hagejale tagasi tema kasutuseelis, mis tulenes hageja poolt sõiduauto Dacia Logan

kasutamisest. Kohtud on vääralt kohaldanud materiaalõigust, mõistes kostjalt välja varalise kahju

hüvitisena nimetatud liisingumaksed.

6.3 Hagiavalduse juurde lisatud selgitusest nähtub, et hageja ei kasutanud mitte kordagi renditud

sõiduautot arsti juures käimiseks. Auto otsene kasutaja oli tema abikaasa, kes kasutas autot tööl

käimiseks, kuna pere teine auto oli katki. Hageja ise tööl ei käinud. Hageja ei ole tõendanud, et tal

oleks olnud vajadus kasutada igapäevaselt sõiduautot arsti juures käimiseks.

6.4 Mittevaraline kahju ei saa seisneda selles, et hageja ei saanud puid lõhkuda, muru niita jmt.

Samuti ei saanud kostja võtta hagejalt võimalust tööl käimiseks, kuna hageja ei käinud tööl. Hageja

põhjendus, et ta ei suuda läbida mingil ametikohal füüsilisi katseid ja sellest lähtuvalt ei saa töötada

enda valitud erialal, ei anna alust mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Arusaamatu on kohtu

põhjendus, mille kohaselt on liiklusõnnetuse tulemusena piiratud S. P. osalemine igapäevastes

majapidamistöödes. Ekspertiisiaktist ei tulene, et tervisekahjustus oleks tekkinud just nimetatud

liiklusõnnetuse tagajärjel. Ekspertiisiaktis leitakse, et tervisekahjustus võis olla saadud otsesest

löögist tömbi esemega nimme vasakusse piirkonda või ristijätke kinnituvate lihaste tugevast

kokkutõmbest. Ekspert ei ole kindel, millest vigastus võis tekkida. Kuna V. Devyakovichi auto oli

kindlustatud, siis mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb ikkagi lähtuda Korrast.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas vaidlustatud

kohtuotsuste tühistamiseks alust ei ole. Kolleegiumi hinnangul on maa- ja ringkonnakohtud

põhjendatult jõudnud järelduseni, et liiklusõnnetuse põhjustamises oli süüdi V. Devyakovich. Samuti

on

kohtud

tuvastanud

liiklusõnnetuse

tekkemehhanismi.

Kohtuotsused

V. Devyakovichi

süüditunnistamises rajanevad tuvastatud asjaoludele ning selgetele, vastuoludeta ja ammendavatele

seisukohtadele. Kassaator palub tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused, tuginedes mitte kohtute

poolt kindlakstehtule, vaid süüdistatava versioonile sündmuste käigust. Kuna aga vastavalt

KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, jätab kriminaalkolleegium kaitsja

selle taotluse rahuldamata.

9. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ringkonnakohus on õigesti kooskõlas välja kujunenud

kohtupraktikaga asunud seisukohale, et kannatanu tsiviilhagi aluseks võib olla ka selline tema õiguste

rikkumine, mis iseenesest ei anna alust isikut selles kriminaalasjas KrMS § 37 lg 1 mõttes

kannatanuks pidada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 9. detsembri 2010. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-97-10). Seega oli kannatanu S. P. õigustatud käesolevas KarS § 423 lg 1

tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses esitama tsiviilhagi ka liiklusnõuete rikkumise tõttu tekkinud

varakahju hüvitamiseks. Kolleegium peab aga vajalikuks märkida, et kirjeldatud menetlusõiguslikust

võimalusest tuleb eristada tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikke aluseid. Tsiviilhagi saab

rahuldada vaid juhul, kui selleks esinevad kõik vajalikud materiaalõiguslikud eeldused. Käesolevas

kriminaalasjas rahuldas maakohus kannatanu tsiviilhagi varalise ja osaliselt ka mittevaralise kahju

hüvitamise osas. Seejuures rahuldati varalise kahju tekitamise osas VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel

kannatanu nõue nii liiklusõnnetuses hävinenud auto eest juba makstud liisingumaksete kui ka

asendusauto rentimise eest kantud kulutuste eest. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb neid nõudeid

aga käsitleda erinevalt. Kui asendusauto üürimise kulude ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude

rahuldamisel on kohtud materiaalõigust õigesti kohaldanud, siis hävinenud sõiduki eest tasutud

liisingumaksete puhul on seda tehtud ebaõigesti.

10. Maakohus rahuldas S. P. hagi tema poolt auto eest makstud liisingumaksete osas VÕS § 1045 lg 1

p 7 alusel. Kolleegiumi hinnangul on maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, kuna hageja

poolt näidatud kahju liisinguauto eest juba makstud liisingumaksete näol ei ole põhjuslikus seoses V.

Devyakovichi põhjustatud liiklusõnnetusega.

10.1 VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või kui ta vastutab kahju tekitamise

eest vastavalt seadusele. Kuid tulenevalt delikti üldkoosseisust tuleb enne õigusvastasust ja süüd

tuvastada teo objektiivne koosseis. Teo objektiivne koosseis nõuab ka seda, et tuleb tuvastada

põhjuslik seos kahju tekitaja teo ja kannatanul tekkinud kahjuliku tagajärje vahel. Seega tuleb

käesoleva kohtuasja puhul kindlaks teha, kas V. Devyakovich põhjustas kannatanule sellise kahju,

mille hüvitamist kannatanu nõuab. Kolleegiumi hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt: V.

Devyakovichi kõnealuse tegevuse (liiklusõnnetuse põhjustamine) ja kannatanu väidetava kahju

(tasutud lisingumaksed) vahel puudub põhjuslik seos, sest S. P. pidi liisingumakseid tasuma

liisingulepingu alusel, mitte aga liiklusõnnetusest tulenevalt.

10.2 Kuid küsimus ei ole mitte pelgalt põhjusliku seose puudumises. Eelmises punktis märgitust

tuleneb loogiliselt ka arusaam, et erinevalt hagiavalduses märgitust ei saa auto eest tasutud

liisingumakseid käsitada liiklusõnnetuse tulemina auto (liisingueseme) hävinemise kahjuna.

Väljapool hagiavalduses märgitut ja seega obiter dictum korras leiab kolleegium, et VÕS § 127 lg-st

1 lähtuvalt võiks näiteks kapitalirendi puhul olla auto hävimise puhul kahjuks liisingueseme

turuväärtus selle hävimise hetkel, millest on maha arvatud need kulud (liisingumaksed), mida

liisinguvõtja ei pidanud enam kandma liisingueseme hävimise tõttu.

10.3 Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 439 on kohus hagi lahendamisel seotud

hagi piiridega. Kohus ei või otsuse tegemisel ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei

ole esitatud. S. P. esitas hagi liisinguauto eest tasutud liisingumaksete hüvitamiseks. Hagiavalduses

on märgitud, et sõiduki hävimise ajaks oli sõiduki eest välja makstud 3519 eurot ja 18 senti, mida

liikluskindlustus hagejale ei hüvitanud. Seetõttu leidis S. P. hagiavalduses, et temale põhjustatud

kahjuks on muuhulgas liisingueseme eest tasutud maksed. Nimetatud osas on aga kolleegium

eelnevalt käesoleva otsuse p-s 10.1 leidnud, et V. Devyakovichi tegevus ei olnud põhjuslikus seoses

kannatanule sellise kahju põhjustamisega ja seetõttu ei saa nimetatud kahju osas hageja nõuet esitada.

Kuivõrd S. P. on esitanud hagi kahju osas, mida ta nõuda ei saa, ei saa kolleegium väljuda hagi

piiridest ja jätab S. P. hagi selles osas rahuldamata.

11. Järgnevalt peab kolleegium vajalikuks selgitada, kas maakohtul oli alust rahuldada S. P. taotlust

asendusauto rentimise kulude hüvitamiseks.

11.1 Esiteks tuleb märkida, et valdavalt kaitseb võlaõigusseadus kahju tekkimise eest vara omanikku.

Praegusel juhul on vara omanikule, liisinguandjale S AS kahju hüvitatud kindlustuslepingu alusel

makstud kindlustushüvitisega. S. P.-l tekkis liiklusõnnetusega seoses kahju ka asendusauto rentimise

näol.

11.2 Kuna S. P. ei olnud auto omanik, vaid valdaja, siis rikkus V. Devyakovich tema autole otsa sõites

tema valdust VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes. Kahju hüvitamist VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel piirab VÕS §

127 lg-s 2 sätestatu, mis näeb ette, et kahju ei hüvitata ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud

selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis.

Seega on valduse rikkumise korral hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuni

2005. a otsus asjas nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19; 30. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-123-

05, p 28). Seega on valduse rikkumise korral kaitstud ka asja omanikuks mitteoleva valdaja huvi

saada hüvitatud tema valduse ja sellega kaasneva kasutamise ja tarbimise võimalus (s.o kasutuseelis),

millest ta õigusvastase teo tõttu ilma jääb või mida kitsendatakse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.

juuni 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-64-05, p-d 15 ja 20).

11.3 Asja valdaja saab hüvitist nõuda VÕS § 132 lg 4 alusel, mille esimene lause sätestab, et kui

kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks,

hõlmab kahjuhüvitis ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue

muretsemise aja jooksul. Sama paragrahvi teine lause sätestab, et kui isik samaväärset asja ei kasuta,

võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutuseeliste

hüvitamist. VÕS § 132 lg 4 esimene lause võimaldab seega näiteks asendusauto üürimise eest tasutud

raha hüvitamist. Kuna S. P. on esitanud hagi asendusauto üürimise kulude hüvitamiseks ja V.

Devyakovich ei ole tõendanud enda süü puudumist VÕS § 1050 järgi, siis tuleb see rahuldada VÕS §

1045 lg 1 p 5, § 1050 ja § 132 lg 4 esimese lause alusel.

12. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et S. P. ei saa esitada tsiviilhagi liisingueseme eest tasutud

liisingumaksete kui kahju hüvitamiseks ja nimetatud nõue tuleb jätta rahuldamata. S. P. hagi

asendusauto üürimise eest tuleb aga rahuldada.

13. V. Devyakovichi kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 230 euro ja

40 sendi suuruses summas, sh käibemaks 38 eurot ning 40 senti. Taotluse kohaselt on asja materjaliga

tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks kulutatud aega kümme pooltundi. Taotluses välja toodud

toiminguid tuleb pidada vajalikuks ja nende tegemisele kulutatud aega põhjendatuks. Vastavalt riigi

õigusabi seaduse § 23 lg-le 1 ja § 21 lg-st 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a

otsusega kinnitatud korra p-dele 2 ja 23 tuleb taotlus rahuldada ning määrata riigi õigusabi tasu

suuruseks 230 eurot ja 40 senti (sh käibemaks 38 eurot ning 40 senti). KrMS § 186 lg 1 kohaselt

jäetakse see summa riigi kanda.

14. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 21. veebruari 2012. a kohtuotsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu

14. mai 2012. a kohtuotsuse varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamises auto Dacia Logani eest

tasutud liisingumaksete osas. TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 691 p 5 alusel jätab kriminaalkolleegium S. P.

hagi tasutud liisingumaksete osas rahuldamata. Muus osas jäetakse maa- ja ringkonnakohtu otsused

muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg