3-1-1-128-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-128-12

Otsuse kuupäev

17. jaanuar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Alo Raagmaa süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 1,

§ 418 lg 2 p 1, § 200 lg 2 p 10, § 199 lg 2 p 4, § 213 lg 1, §

203, § 114 p 5 ning § 113 - § 221 lg-te 1 ja 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2012. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-11-9382

Kassatsiooni esitaja

Süüdistatava Alo Raagmaa kaitsja vandeadvokaat Ants

Nõmmik

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Anne Sillaots

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

19. detsember 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 8. veebruari 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2012.

a otsused Alo Raagmaa süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 - § 221 lg-te 1 ja 2 ning §

213 lg 1 järgi.

2. Mõista Alo Raagmaa süüditustes KarS § 113 - § 221 lg-te 1 ja 2 ning § 213 lg 1 järgi õigeks.

3. Jätta muus osas kohtute otsused muutmata.

4. Rahuldada kaitsja kassatsioon osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 8. veebruari 2012. a otsusega tunnistati Alo Raagmaa süüdi KarS § 266 lg 2 p 1

järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta vangistust; KarS § 418 lg 2 p 1 järgi kolm aastat vangistust;

KarS § 200 lg 2 p 10 järgi neli aastat vangistust; KarS § 199 lg 2 p 4 järgi üks aasta vangistust;

KarS § 213 lg 1 järgi üks aasta vangistust; KarS § 203 järgi kolm aastat vangistust; KarS § 114 p 5

järgi neliteist aastat vangistust; KarS § 113 - § 221 lg-te 1, 2 ja järgi kolm aastat vangistust. KarS § 64

lg-te 1 ja 3 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti neliteist

aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel loeti Pärnu Maakohtu 29. septembri 2011 otsusega mõistetud

ühe aasta ja nelja kuuline kandmata vangistus kaetuks käesolevas asjas mõistetud karistusega ja

liitkaristuseks mõisteti neliteist aastat vangistust.

2.1. A. Raagmaa tunnistati KarS § 114 p 5 järgi süüdi selles, et 10. veebruaril 2011 tungis ta

Pärnumaal, Xxxxx vallas, Xxxxxxxxx külas, Xxxxxxxx talus H. L.-i elamusse, eesmärgiga röövida

temalt vägivalla abil viimase pangakaart koos selle PIN-koodiga ja sularaha. Ta nõudis kannatanult

nimetatud esemete üleandmist ja tulistas kärbikust kannatanut, mille tagajärjel viimane suri. Pärast H.

L.-i surma põhjustamist lahkus ta autoga sündmuskohalt ja peitis kuriteo vahendiks olnud kärbiku

Valga-Uulu maantee äärde lumevalli. Seejärel naases ta kannatanu elukohta ja hõivas ebaseadusliku

omastamise eesmärgil H. L.-i jahipüssi, padruneid, kuldesemeid ja ehteid, ID-kaardi, juhiload,

pangakaardi koos PIN-koodiga ning 150 eurot.

2.2. A. Raagmaa tunnistati KarS § 418 lg 2 p 1 alusel süüdi selles, et 2008. a mais sai ta Pärnumaal

Ü. P. käest enda valdusse laskekõlbuliku kaheraudse sileraudse jahipüssi koos täpselt tuvastamata

koguses laskemoonaga, kuid vähemalt ühe padruniga, millist hoidis enda valduses vähemalt kolm

päeva, peale mida tagastas relva Ü. P.-le. Ajavahemikus 2008. a kuni 2009. a sai ta Pärnumaal A. T.

(T.) käest enda valdusse laskekõlbuliku üheraudse ühelasulise sileraudse jahipüssi koos täpselt

tuvastamata koguses laskemoonaga, kuid vähemalt ühe padruniga, mida ta hoidis enda juures

vähemalt ühe aasta. Samuti hoidis A. Raagmaa 2010. a suvest kuni 14. märtsini 2011 ebaseaduslikult

ja vastavat luba omamata enda elukohtades Pärnumaal laskekõlbulikku kaheraudsest sileraudsest

jahipüssist tehtud kärbikut, kahte laskekõlbulikku üheraudset ühelasulist sileraudset jahipüssi ja

padruneid. Sellega rikkus A. Raagmaa RelvaS §-de 34 lg 2 ja 45 lg 1 nõudeid.

2.3. KarS § 200 lg 2 p 10 järgi tunnistati A. Raagmaa süüdi selles, et 29. aprillil 2010 Pärnu linnas,

varjates enda isikut ja nägu kapuutsiga, jälitas ta M. T.-d Kasarmu ning Suur-Kuke tänavate vahelisel

alal, tõukas kannatanu pikali ja teda järel lohistades rebis kannanult käekoti maksumusega 800 krooni

koos selles olnud rahakoti (väärtusega 150 krooni), krediitkaartide (koos PIN-koodidega) ja

meigikotiga (väärtusega 100 krooni), mille omandas ebaseaduslikult. Kokku tekitas A. Raagmaa M.

T.-le varalist kahju 1050 krooni (67,11 eurot).

2.4. KarS § 213 lg 1 järgi tunnistati A. Raagmaa süüdi järgnevas. M. T.-lt röövitud pangakaartidega

võttis ta 29. aprillil 2010 sularahaautomaadist kannatanu PIN-koodi kasutades omastamise eesmärgil

3300 krooni (210,90 eurot) ja 6750 krooni (431,41 eurot) sularahas. Samuti kasutas ta H. L.-ilt

röövitud pangakaarti ja PIN-koode, võttes 10. ja 11. veebruaril 2011 sularahaautomaadist kannatanu

tahte vastaselt ning omastamise eesmärgil välja sularaha kokku 1125 eurot.

2.5. A. Raagmaa tunnistati KarS § 203 järgi süüdi järgnevas. Ööl vastu 18. juulit 2010 süütas ta

Pärnumaal S. E.-le kuuluva sauna, mille tagajärjel hävines see 40 ruutmeetri ulatuses. Sellega tekitas

A. Raagmaa varalist kahju 160 000 krooni (10226 eurot). Samuti süütas ta 10. veebruaril 2011 kella

12.00 ja 19.20 vahel eelnevalt toime pandud kuriteo varjamiseks H. L.-i elamu. Tekkinud tulekahjus

hävines kannatanu elamu ja selles olnud vara, kogusummas 71057 eurot.

2.6. KarS § 266 lg 2 p 1 järgi tunnistati A. Raagmaa süüdi selles, et olles eelnevalt ebaseadusliku

sissetungimise eest karistatud, tungis ta 1. - 2. jaanuaril 2011 valdaja tahte vastaselt ja luku lõhkumise

abil Pärnumaal H. L.-i garaaži ja varastas sealt 20 liitrit bensiini, tekitades väheväärtusliku asja

varguse ja luku lõhkumisega varalist kahju 26,32 eurot.

2.7. A. Raagmaa tunnistati KarS § 199 lg 2 p 4 järgi süüdi selles, et ajavahemikus 7. kuni 8. jaanuar

2011 varastas ta eelnevalt röövimise toime pannud isikuna Pärnumaal AS-le D kuuluvast

järelhaagisest 300 liitrit diiselkütust väärtusega 207 eurot; 2 plastist kanistrit väärtusega 14 eurot ning

varguse toimepanemise käigus valas maha 20 liitrit hüdroõli väärtusega 17.90 eurot.

2.8. KarS § 113 - § 221 lg 1 ja 2 järgi tunnistati A. Raagmaa süüdi selles, et ta vahi all viibides andis

ta menetleja loal A. E.-le üle kirja, tunnistaja T. M.-ile suunatud korraldusega tappa kriminaalasja

menetluse käigus tunnistajana üle kuulatud J. V. Kiri võeti A. E.-lt isiku läbivaatuse käigus ära ja

seega jäi tapmisele kihutamine lõpule viimata süüdistatava tahtest olenemata.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Raagmaa ja tema kaitsja vandeadvokaat Ants

Nõmmik. Apellatsioonides leiti, et A. Raagmaad KarS § 113 - § 221 lg 1 ja 2 järgi süüdi tunnistades

on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, kuna süüdistatava eesmärk oli üksnes tunnistaja

hirmutamine ning KarS § 221 lg-s 2 nõutavat lisategu pole süüdistatav toime pannud. Röövimine ei

olnud toime pandud isiku varjamisega. Süüdistatav ei soovinud kannatanut tappa ega tema vara

hõivata, mistõttu A. Raagmaa süüditunnistamine KarS § 114 p 5 järgi on ekslik. Süüdistava suhtes

kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tegemata jätmisega rikuti olulisel määral menetlusseaduse sätteid

(KrMS § 105). Samuti ei nõustu apellandid mõistetud karistusega ja taotlevad kohtult karistuse

kergendamist.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. juuni 2012 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti kohaldanud

materiaalõigust ega ole rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Otsuse põhistused olid kokkuvõtvalt

järgmised.

4.1. Maakohtu otsuses tuvastatuks loetud asjaolude pinnalt on üheselt sedastatav süüdistatava tahtlus

H. L.-i tapmiseks röövimise eesmärgil ja M. T. röövimisel kasutas ta kapuutsi enda isiku varjamiseks.

Kriminaalasjas

puuduvad

igasugused

viited

kuritegude

toimepanemise

ajal,

kohtueelse

kriminaalmenetluse käigus või kohtuistungi eel või ajal A. Raagmaa mistahes psüühikahäiretele,

millest lähtudes vajanuks tema käitumine eksperdi hinnangut. A. Raagmaa on iga kuriteo

ülestunnistuse järel üksikasjalikult kirjeldanud oma teo motiive, joonistanud omakäelisi skeeme,

andnud kohtus ütlusi oma tegude tehiolude ja motiivide suhtes. Need ütlused riimuvad teiste uuritud

tõenditega, mis laseb järeldada, et tegu on psühhiaatrilises mõttes terve noorukiga. A. Raagmaa on

korduvalt väljendanud ka kahetsust toimepandu üle. Seega oli talle alati arusaadav, et tegemist on

keelatud tegudega. Maakohus leidis õigustatult, et liitkaristusena raskeima kuriteo sanktsiooni

keskmise määra lähedane vangistus 14 aastat vastab kuriteo raskusele ja kuriteo toimepannud isikule.

4.2. A. Raagmaa süüditunnistamine tapmisele kihutamise katses on samuti põhjendatud.

Kihutamistegu on lõpule viidud olenemata sellest, kas tulevane täideviija nõustub seda toime panema

või mitte. Kihutamisteo subjektiivne külg on tahtlus. Kihutaja tahtlus peab hõlmama tulevast

täideviimistegu põhijoontes sellisena, et kihutatav saaks selle toime panna. A. Raagmaa oma

elukaaslasele A. E.-le edastatud kirjast tuleneb üheselt ka tema tahtlus ja ettekujutus kuriteost - T. M.

peab tapma J. V.-i. Seejuures kihutamise katsena kvalifitseerimise juures ei ole üldse oluline, kas

eelpool nimetatud kiri jõudis adressaadini või mitte, kuna A. Raagmaa astus reaalseid samme T. M.-il

J. V.-i tapmise tahtluse tekitamiseks - kirjutas ilma termilise töötluseta nähtamatut kirja, püüdis selle

edasi anda A. E. vahendusel, õpetas A. E.-d kirja töötlema teksti nähtavaks tegemiseks. Maakohtu

viidatud 9. augusti 2011 jälitusprotokollist tuleneb, et A. Raagmaa mitte ainult ei õpeta kirja

triikrauaga töötlema, vaid ka teatab täiendavalt pealtkuulamise käigus pärast seda, kui on rääkinud T.

M.-i (T) võlast temale, „…löögu Jorma raibe ära. Jorma mu välja andiski. Suurte oma lobisemistega.“

Sellega on ümber lükatud A. Raagmaa kaitseseisukoht sellest, et edastatud kirjaga soovis ta J. V.-i

vaid hirmutada ning teda vaikima sundida. Jälitusprotokollist tuleneb, et J. V. on „juba lobisenud“ ja

A. Raagmaa välja andnud. Seega asus maakohus ainuõigele seisukohale, et sellised A. Raagmaa

sõnad ei jäta kahtlust, et ta on andnud juhiseid J. V.-i tapmiseks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Raagmaa kaitsja vandeadvokaat A. Nõmmik.

Kaitsja kassatsioonis korratakse apellatsioonis toodud väiteid.

6. Kassatsioonivastuses leiab Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anne Sillaots, et

kohtute otsused on seaduslikud ja põhjendatud. Need tuleks jätta muutmata ning kaitsja kassatsioon

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kaitsja kassatsioonis leitakse, et kohtud on A. Raagmaad KarS § 113 - § 221 lg-te 1 ja 2 järgi süüdi

tunnistades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, kuna puudub KarS § 221 lg-s 2 nõutav lisategu,

mis viitaks enamale, kui üksnes kuritegelikule plaanile. Kolleegium märgib, et KarS § 221 lg 2

kohaselt vastutab isik kuriteole kihutamise katse eest üksnes juhul, kui vähemalt üks selle osapooltest

teeb täiendava teo eesmärgiga soodustada kuriteo toimepanemise alustamist. Tuleb nõustuda kaitsja

seisukohaga, et KarS § 221 lg 2 kohaselt ei piisa isikule kuriteole kihutamise katse omistamiseks

üksnes teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole kallutamisest. Nõutav on täiendava teo toimepanek,

mis soodustab kuriteo toimepanemise alustamist. See ettevalmistav lisategu võib olla iseenesest

mittekaristatav käitumine, nagu kuriteo toimepanemise vahendi soetamine, kuriteo kokkulepitud

toimepanemise kohta liikumine või muu selline tegevus, mis ei pruugi täita KarS § 25 lg 2 kohaselt

kuriteo katse tunnuseid. Taolise täiendava teo tuvastamine kihutamise osapoolte käitumises lisaks

täideviija kallutamisele peab välistama, et isikuid karistataks üksnes mõtete eest.

8. Praeguses kriminaalasjas ei ole süüdistuses kirjeldatud ega kohtute poolt tuvastatud ühtegi

A. Raagmaa või T. M.-i täiendavat tegu, mis lisanduks A. Raagmaa kihutamisteole, s.o kirja

andmisele A. E.-le ja mis võiks seega vastata KarS § 221 lg-s 2 ette nähtud vastutuse eeldusele.

Ainuüksi A. Raagmaa poolt süüdistuses nimetatud kirja üleandmine A. E.-le ja tema õpetamine kirja

termiliselt töötlema ei ole käsitatavad tapmisele kihutamise katsena KarS § 221 tähenduses, kuna

ükski neist tegevustest pole käsitatav täiendava teona lisaks teise isiku kallutamisele. Kirja

kirjutamine, selle sisu varjamine ja selgituste andmine kirja sisule ligipääsuks on samaväärne vahetult

suuliselt tehtud ettepanekuga kuriteo toimepanemiseks ja on seega hõlmatud kihutamisega KarS § 22

lg 2 mõttes. Seetõttu tuleb süüdistatav tema käitumises KarS § 113 - § 221 lg-te 1 ja 2 koosseisu

objektiivse külje tuvastamatuse tõttu selles süüdistuses õigeks mõista.

9. Kaitsja kassatsioonis toodud ülejäänud väited ja taotlused kordavad apellatsioonis esitatut. Neile

küsimustele on kohtud otsustes põhistatult vastanud.

10. Kassatsiooni piiridest väljudes märgib kriminaalkolleegium, et kohtud on kriminaalasjas

kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, tunnistades A. Raagmaa süüdi KarS § 213 lg 1 järgi.

Maakohus leidis, et KarS § 213 näol on tegemist materiaalse kuriteokoosseisuga, kus esinevad tegu

ehk andmetöötlusprotsessi sekkumine selle käivitamise näol kui ka tagajärg - varalise kasu saamine.

A. Raagmaa käitumises tuvastas maakohus nii KarS § 213 lg 1 objektiivse kui ka subjektiivne külje

ja õigusvastasust ning süüd välistavate asjaolude mitteesinemist.

10.1. Kriminaalkolleegium märgib, et süüdistatavale KarS § 213 lg 1 sätestatud kuritegu omistades ei

saa hinnata süüdistatava käitumist lahus sellele teole eelnevatest tegudest. Nimelt on A. Raagmaa

süüdi tunnistatud muuhulgas KarS § 114 p 5 ja § 200 lg 2 p 10 järgi röövimises ja mõrvas röövimise

eesmärgil, mille käigus omastas ta kannatanute pangakaardid. Nende samade röövitud pangakaartide

ebaseaduslikku kasutamist heidetaksegi süüdistuses KarS § 213 lg 2 järgi A. Raagmaale ette.

Kahtlemata polnud tema tegude, s.o röövimise ja mõrva eesmärgiks plastikkaardi kui asja

omastamine, vaid ligipääs nende abil kannatanute sularahale. Vaadeldes süüdistatava käitumist ühtse

tervikuna, saab sedastada, et pangakaartide ja PIN-koodide sisestamisega ning sularaha

väljavõtmisega kannatanute pangakontolt jätkas A. Raagmaa alustatud röövimist, st võttis ära võõra

vallasasja selle omastamise eesmärgil. Kohtud on A. Raagmaa tunnistanud KarS § 213 lg 1 järgi

süüdi tegudes, mis on juba hõlmatud KarS § 114 p 5 ja KarS § 200 lg 2 p 10 koosseisudes sisalduva

ebaõigusega. Praeguses kriminaalasjas on KarS § 213 lg 1 järgi subsumeeritud kuriteo näol tegemist

sisuliselt röövimise ja röövmõrva jätkumise ning nendes koosseisudes neelduva järelteoga (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-60-04, p 6 ja 21. aprilli 2008. a

otsus asjas nr 3-1-1-83-07, p 16). Seetõttu mõistab kolleegium A. Raagmaa süüdistuses KarS § 213

lg 1 järgi õigeks.

11. Kuigi kriminaalkolleegium mõistab A. Raagmaa kahes süüdistuse punktis - KarS § 113 - § 221 lg-

te 1 ja 2 ning KarS § 213 lg 1 järgi õigeks, tuleb A. Raagmaale maakohtu poolt mõistetud liitkaristus

jätta muutmata. Maakohus on A. Raagmaale mõistnud liitkaristuse 14 aastat vangistust KarS §-de 64

lg 1 ja 65 lg 1 järgi, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, s.o KarS § 114 p 5

järgi mõistetud vangistusega 14 aastat. Seega ei mõjuta A. Raagmaa õigeksmõistmine kahes

kergemas süüdistuses lõplikku mõistetud karistust. Kolleegium on seisukohal, et mõistetud

liitkaristus vastab A. Raagmaa süüle ja selle kergendamiseks alus puudub.

12. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 1 ja §-st 363 tühistab

kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 8. veebruari 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni

2012. a otsused A. Raagmaa süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 - 221 lg-te 1 ja 2 ning

§ 213 lg 1 järgi. Muus osas jätab kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.

Kaitsja kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.

13. KrMS § 191 lg 3 sätestab, et kohtuotsuse peale esitatud kassatsiooni läbi vaadates võib

Riigikohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest

sõltumata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem asunud seisukohale, et süüdistatava osalisel

õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse

kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või

tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 2008. a

otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.1). Kuna Riigikohus mõistab A. Raagmaa kahes talle süüksarvatud

teos õigeks, tuleb vähendada ka summat, mille maakohus A. Raagmaalt kriminaalmenetluse kulude

katteks riigi kasuks välja mõistis. Arvestades A. Raagmaa süüditunnistamise suhet süüdistuse

kogumahtu, leiab kolleegium, et kaitsjale toimikukoopia valmistamise kulu 53 (viiskümmend kolm)

eurot ja 90 (üheksakümmend) senti tuleb jätta KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi