3-2-1-179-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-179-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. jaanuar 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

Jeremy Kivi ja Aigar Pajo hagi WKSM Grupp OÜ vastu

töötasu saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-31763

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

WKSM Grupp OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

8297 eurot 24 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Jeremy Kivi (isikukood xxxxxxxxxxx)

Hageja Aigar Pajo (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja WKSM Grupp OÜ (registrikood 11959740), esindaja

vandeadvokaat Anu Vilt

Asja läbivaatamise kuupäev

17. detsember 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni 2012. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas

nr 2-11-31763 muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Riigikohtus kantud menetluskulud jätta WKSM Grupp OÜ kanda.

4. Arvata kassatsioonkaebuselt 23. juulil 2012 tasutud kautsjon 67 (kuuskümmend seitse) eurot

74 senti ja 13. septembril 2012 tasutud 32 (kolmkümmend kaks) eurot 26 senti riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jeremy Kivi (hageja I) ja Aigar Pajo (hageja II) esitasid 28. aprillil 2011 Tööinspektsiooni Lõuna

inspektsiooni töövaidluskomisjonile WKSM Grupp OÜ (kostja) vastu avaldused, milles palusid

tuvastada töölepingute ülesütlemise tühisuse ning mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasu ja

hüvitised. Töövaidluskomisjon rahuldas 2. juuni 2011. a otsustega hagejate avaldused osaliselt ning

mõistis kostjalt hageja I kasuks välja saamata jäänud töötasu 2726 eurot 3 senti ja hageja II kasuks

saamata jäänud töötasu 5571 eurot 21 senti.

Kostja esitas 8. juulil 2011 Pärnu Maakohtule taotlused töövaidlusasjade hagimenetluse korras

läbivaatamiseks osas, millega hagejate nõuded rahuldati. Maakohus liitis hagid ühte menetlusse.

2. Hageja I palus mõista kostjalt välja 2726 eurot 3 senti. Hageja II palus mõista kostjalt välja

5571 eurot 21 senti.

Hagejad töötasid alates 1. juulist 2010 kostja juures ehitustöölistena. Töölepingute järgi oli hagejate

tööülesannete täitmise asukohaks Soome Vabariik ja töötasu suuruseks 8 eurot tunnis. 1. märtsil 2011

ütles kostja töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 3 alusel mõlema hageja töölepingud üles.

Töölepingute ülesütlemisel ei maksnud kostja hagejatele tasu tehtud ületunnitöö eest ja arvutas

töötasu vähem, kui näeb ette Soome Vabariigis ehitustöölistele kohalduv kollektiivleping. Kostja

lähetas hagejad Soome Vabariiki oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis sõlmiti kostja ja Soome

Vabariigis tegutseva lepinguosalise vahel. Seega on hagejad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

direktiivi 96/71/EÜ (direktiiv nr 96/71/EÜ) mõttes lähetatud töötajad, kellele tuleb tagada Soome

Vabariigis üldkohalduva kollektiivlepinguga ettenähtud miinimumtasu. Kostja on registreeritud

elamuehituse tegevusvaldkonna ettevõtjana, mistõttu ta kuulub kollektiivlepingu sõlminud tööandjate

liitu. Hageja I on II kategooria tööline (mõningate kogemustega tööline), kellele tuleb

kollektiivlepingu järgi maksta töötasu alammääraga 10 eurot 30 senti tunnis. Hageja II on

IV kategooria tööline (oskustööline), kelle töötasu alammäär on kollektiivlepingu järgi 11 eurot

36 senti tunnis. Kostja ei ole kordagi hüvitanud hagejatele tehtud ületunde vaba ajaga võrdses

ulatuses ega rahaliselt. Kuna töösuhe on lõppenud, ei ole võimalik ületunde hüvitada vaba aja

andmisega, mistõttu tuleb see hagejatele hüvitada rahas.

3. Kostja ei tunnistanud hagiavaldusi.

Hagejad said ületundide eest vaba aega, tasustamata ületundide eest lisatasu maksmisel tuleb lähtuda

töölepingutes kokkulepitud tasumäärast. Kostja registreeriti 2010. a suvel, mil sõlmis Soome

Vabariigis asuvate koostööpartneritega kaks lepingut. Kostjal oli võimalik tegevust alustada ainult

alltöövõtu kaudu. Kuna kostja on registreeritud Eesti Vabariigis ning ta ei ole Soome Vabariigis

sõlminud kollektiivlepinguid ja hagejad ei kuulunud Soomes registreeritud ametiühingusse, ei laiene

poolte töösuhetele kollektiivlepingu tingimused. Hagejad said töötasu Eesti Vabariigis ning sellelt

peeti maksud kinni Eesti seaduste järgi. Seega ei ole hagejatel õigust nõuda Soome Vabariigis

sõlmitud kollektiivlepingutest tulenevaid soodustusi, sh töötasu. Tõendatud ei ole, et hageja II on

oskustööline, kellele tuleb töötasu maksta kõrgema määra alusel.

4. Pärnu Maakohus rahuldas 23. jaanuari 2012. a otsusega hagid ning mõistis kostjalt hageja I kasuks

välja töötasu 2726 eurot 3 senti ja hageja II kasuks 5571 eurot 21 senti. Menetluskulud jäid kostja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nende vahel olid töösuhted ja kostja lähetas

hagejad tööle Soome Vabariiki. Kuna hagejate alaliseks tööülesannete täitmise asukohaks oli Soome

Vabariik, olid hagejate töölepingud tugevamalt seotud Soome Vabariigiga. Seetõttu tuleb asjas

rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 35 lg 3 alusel kohaldada Soome Vabariigi õigust.

Direktiivi nr 96/71/EÜ art 1 lg 3 järgi kohaldatakse direktiivi mh juhul, kui ettevõtja lähetab töötajad

liikmesriigi territooriumile oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis on sõlmitud lähetava ettevõtja

ja kõnealuses liikmesriigis tegutseva lepinguosalise vahel, kellele teenused on mõeldud, kui lähetav

ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töösuhte. Sama direktiivi art 2 lg 1 ja art 3 lg-te 1

ja 8 alusel peab lähetaja kindlustama lähetatud töötajatele töötingimused, mille liikmesriik, kus töö

tehakse, on sätestanud õigusnormide ja/või üldkohalduvate kollektiivlepingute või vahekohtu

otsustega. Soome Vabariik on taganud oma territooriumile lähetatud ehitusvaldkonna töötajate

miinimumtasude määrad ja maksmise kohustuse üldkohalduva kollektiivlepinguga. Seega on kostja

kohustatud järgima Soome Vabariigis kehtivat üldkohalduvat kollektiivlepingut olenemata sellest, kas

ta on sõlminud Soome Vabariigis kollektiivlepinguid ja kas hagejad kuuluvad Soome Vabariigis

registreeritud ametiühingusse.

Ehitustööliste kategooriad ja tasumäärad sätestas vaidlusalusel ajal Elamuehitus 2010

(Talonrakennusala). Hageja I on II kategooriasse kuuluv mõningate kogemustega tööline, kelle

tasumäär on 10 eurot 30 senti tunnis. Kuigi hageja II on viidanud, et ta on IV kategooria töötaja, on ta

sisustanud oma nõude III kategooriasse kuuluvale oskustöölisele ettenähtud andmetega, kelle töötasu

alammäär on 11 eurot 36 senti tunnis. Väite, et hageja II ei ole oskustööline, esitas kostja alles

kohtuistungil, mistõttu tuleb see jätta tähelepanuta. Kostja ei tõendanud, et hageja II ei ole

oskustööline.

Kostja ei ole vaidlustanud hagejate esitatud tööaja arvestusi ega tõendanud, et ta kompenseeris kogu

ületunnitöö vaba ajaga.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata.

6. Hagejad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25. juuni 2012. a otsusega maakohtu otsuse hagejale II

väljamõistetud töötasu ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue

otsuse, millega mõistis kostjalt hageja II kasuks välja 4047 eurot 69 senti ning jättis osa hageja II

menetluskuludest kostja ja kostja menetluskuludest hageja II kanda. Kõik hageja I menetluskulud jäid

kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt laienevad Eestis sõlmitud töölepingutele Soome Vabariigi seadused

eelkõige REÕS § 1 alusel, mille järgi kohaldatakse seda seadust juhtudel, mil õigussuhtel on

kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega. Töölepingute järgi oli hagejate tööülesannete täitmise

kohaks Soome Vabariik. REÕS § 2 lg 1 kohaselt, kui seaduse, välislepingu või tehingu kohaselt tuleb

kohaldada välisriigi õigust, kohaldab kohus seda sõltumata sellest, kas selle kohaldamist taotletakse

või mitte. Direktiivis nr 96/71/EÜ sätestatud eesmärgi saavutamiseks on liikmesriigid võtnud vastu

oma territooriumile lähetatud töötajate seadused. Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse § 1 lg 1

ja § 2 alusel kohalduvad asjas Soome Vabariigi töölepingu seaduse teise osa § 7 ning üldkohalduva

kollektiivlepinguga kehtestatud ehitustööliste palgakategooriad.

Kostja vaidles hageja II väitele, et ta on kollektiivlepingu järgi IV kategooria oskustööline, kelle

töötasu alammäär on 11 eurot 36 senti tunnis, vastu enne maakohtu istungit, s.o õigel ajal. Kuna

hageja II ei ole tõendanud, et ta on oskustööline, tuleb tema kasuks kostjalt väljamõistetavat töötasu

vähendada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega

jätta hagid täielikult rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse kohaselt leidsid kohtud valesti, et kostja oli kohustatud hagejatele maksma

töötasu Soome Vabariigis kehtinud kollektiivlepingus sätestatud määras. Asjas kohaldub Eesti õigus,

sest töölepingud sõlmiti Eestis ning kostja ei ole liitunud Soomes kehtiva kollektiivlepinguga ja

hagejad ei ole ametiühingu liikmed. Kohtud jätsid tähelepanuta, et direktiivi nr 96/71/EÜ preambuli

p 5 järgi eeldab riikidevahelise teenuse osutamine ausaid konkurentsitingimusi ja meetmeid, mis

tagavad töötajate õigustest kinnipidamise. Olukorras, kus tööjõu lähetaja peab tagama lähetatud

töötajale kohalikule töötajale makstava töötasuga võrdse tasu, saab kohalik ettevõtja

konkurentsieelise, kuna lähetaja kannab lähetuse tõttu lisakulusid.

9. Hagejad paluvad jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et vaidlus tuleb lahendada Soome Vabariigi õigusaktide järgi. Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määrus nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes

kohaldatava õiguse kohta („Rooma I") ei võimalda jätta töötajat ilma kaitsest, mis on talle

imperatiivsete sätetega ette nähtud. Kui pooled ei ole töölepingule kohaldatavat õigust valinud,

kohaldatakse selle riigi õigust, kus töötaja harilikult oma tööd teeb. Hagejate töötamise kohaks oli

Soome Vabariik. Seetõttu kohalduvad asjas Soome Vabariiki lähetatud töötajate seadus, Soome

Vabariigi töölepingu seadus ja kollektiivlepinguga kehtestatud Soomes üldkohalduvad ehitustööliste

palgakategooriad.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni

tühistamiseks, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab maksma hagejatele saamata jäänud töötasu

töölepingute või Soome Vabariigis kehtiva üldkohalduva kollektiivlepingu järgi. Kassatsiooniastmes

ei vaidle pooled töölepingutes ja kollektiivlepingus sätestatud töötasu määrade suuruse üle. Samuti ei

vaidle pooled selle üle, et nende vahel olid töösuhted ja kostja lähetas hagejad Soome Vabariiki tööle.

Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et asjas kohaldub Soome Vabariigi õigus ning kostjal oli

kohustus maksta hagejatele töötasu Soome Vabariigis vaidlusalusel ajal kehtinud üldkohalduvas

kollektiivlepingus sätestatud määras.

12. Ringkonnakohus leidis, et Eestis sõlmitud töölepingutele kohalduvad Soome Vabariigi seadused

REÕS § 1 ja § 2 lg 1 alusel. Kolleegium nõustub hagejatega, et praeguses asjas tuli kohalduv õigus

määrata kindlaks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I

määrus) järgi. Rooma I art 28 järgi kohaldub see määrus lepingutele, mis on sõlmitud alates

17. detsembrist 2009. Kuna hagejate töölepingud sõlmiti 1. juulil 2010, tuli kohalduv õigus määrata

Rooma I alusel. Kuna ringkonnakohus on jätnud Rooma I määruse tähelepanuta, tuleb selles osas

kohtuotsuse põhjendusi muuta.

13. Töölepingule kohalduva õiguse määrab Rooma I määruses kindlaks art 8. Selle artikli esimese

punkti esimese lause järgi on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3

kohaselt valinud. Art 3 lg 1 teise lause järgi tuleb valik teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt

lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Art 8 lg 1 teise lause kohaselt ei või õiguse valik

põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ettenähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppega

kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks õiguse valiku puudumisel art 8 lg-te 2-4 alusel.

Kui pooled ei ole töölepingu suhtes kohaldatavat õigust valinud, on leping art 8 lg 2 järgi reguleeritud

selle riigi õigusega, kus või - kui töö tegemise riiki ei ole võimalik kindlaks teha - kust kohast töötaja

teeb harilikult oma lepingujärgset tööd.

Analoogne regulatsioon sisaldub ka 1980. a Rooma Konventsiooni lepinguliste kohustuste suhtes

kohaldatava õiguse kohta art-s 6, mida kohaldatakse Eesti suhtes töölepingutele, mis on sõlmitud

pärast 1. oktoobrit 2006 kuni 16. detsembrini 2009 (vt ka Riigikohtu 9. detsembri 2008. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p 18). Selle artikli eesmärki arvestades selgitas Euroopa Kohus väljendi

„riik, kus töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd" tähendust 15. märtsi 2011. a otsuses C-

29/10 ((Cour d'appel de Luxembourg eelotsusetaotlus) - Heiko Koelzsch versus Luksemburgi

Suurhertsogiriik). Euroopa Kohus leidis selle otsuse p-s 45, et väljendit „riik, kus töötaja teeb

harilikult oma lepingujärgset tööd" tuleb tõlgendada laialt, kuid kui tööülesandeid täidetakse rohkem

kui ühes liikmesriigis, tuleb kriteeriumi „riik, kus töötaja oma põhitööd teeb" tõlgendada laialt ja

mõista viitavana kohale, kus või kust töötaja tegelikult tööd teeb või - tegevuskeskme puudumise

korral - täidab peamise osa oma ülesannetest.

Kostja ei ole väitnud ja kohtud ei ole tuvastanud, et pooled on valinud töölepingutele kohaldatava

õiguse. TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 alusel arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse

kontrollimisel üksnes alama astme kohtute tuvastatud asjaolusid. Kostja ei ole kassatsioonkaebuses

märkinud, et kohtud on jätnud tuvastamata, et pooled valisid töölepingutele kohalduva õiguse ja

rikkusid sellega oluliselt menetlusõiguse norme. Seega kuna hagejad tegid kostjaga sõlmitud

töölepingu alusel tööd Soome Vabariigis, reguleerib hagejate töölepinguid Rooma I määruse art 8 lg 2

esimese lause alusel Soome Vabariigi õigus.

Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et isegi juhul, kui pooled oleksid töölepingutes valinud

kohalduvaks õiguseks Eesti Vabariigi õiguse, ei võiks see siiski põhjustada hagejate ilmajäämist

kaitsest, mis on neile ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse

alusel, mis kohalduks valiku puudumisel art 8 lg 2 järgi. Järelikult tuleks juhul, kui pooled oleksid

leppinud kokku, et töölepingutele kohaldub Eesti Vabariigi õigus, lähtuda sätetest, mis tagavad

töötajatele suurema kaitse. Pooled ei vaidle selle üle, et töösuhete ajal Soome Vabariigis kehtinud

üldkohalduva kollektiivlepingu järgi (vt otsuse p 14) oli hagejate töötasu alammäär 10 eurot 30 senti

tunnis. Samal ajal kehtis Eesti Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrusega nr 90 kehtestatud

töötasu alammäär 27 krooni, s.o 1 euro 73 senti tunnis. Seega oli Soome Vabariik taganud lähetatud

töötajatele kõrgema töötasu alammäära, kui oli sätestatud Eesti Vabariigi õiguses.

14. Soome Vabariiki lähetatud töötajate töötingimusi reguleerib Soome Vabariigi õiguses lähetatud

töötajate seadus (Laki lähetetyistä työntekijöistä). See seadus on kehtestatud direktiivi nr 96/71/EÜ

alusel töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega. Nimetatud direktiivi kohaldatakse art 1

lg 1 järgi liikmesriigis asuvate ettevõtjate suhtes, kes riikidevahelise teenuste osutamise tõttu

lähetavad töötajaid art 1 lg 3 kohaselt liikmesriigi territooriumile. Art 1 lg 3 järgi kohaldatakse

direktiivi mh juhul, kui ettevõtja lähetab töötajad liikmesriigi territooriumile oma nimel ja juhtimisel

lepingu alusel, mis on sõlmitud lähetava ettevõtja ja kõnealuses liikmesriigis tegutseva lepinguosalise

vahel, kellele teenused on mõeldud, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud

töölepingu (lg 3a). Lähetatud töötaja on direktiivi art 2 lg 1 järgi töötaja, kes piiratud aja jooksul teeb

tööd muu liikmesriigi territooriumil kui riik, kus ta tavaliselt töötab. Sama tuleneb Soome Vabariiki

lähetatud töötajate seaduse §-st 1.

Direktiivi 96/71/EÜ art 3 lg 1 kohustab liikmesriike tagama, et art 1 lg-s 3 sätestatud tööandjad, kes

lähetavad oma töötajaid liikmesriigi territooriumile, kindlustavad lähetatud töötajatele töötingimused

(sh töötasu alammäära), mille on kehtestanud liikmesriik, kus tööd tehakse. Direktiivi art 3 lg-s 1

sätestatud töötingimused peavad sama sätte järgi olema kehtestatud töötamise koha riigi

õigusnormidega ja/või üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingute või vahekohtu otsustega.

Väljend „üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingud või vahekohtu otsused" hõlmab art 3

lg 8 kohaselt kollektiivlepinguid ja vahekohtu otsuseid, mida peavad täitma kõik ettevõtjad, kes

asuvad vastavas geograafilises piirkonnas ning tegutsevad asjaomasel kutsealal või asjaomases

tööstusharus.

Soome Vabariigi seadustes ei ole töötasu alammäära sätestatud. Hagejate Soome Vabariigis töötamise

ajal kehtinud lähetatud töötajate seaduse § 2 lg 4 kohaselt makstakse lähetatud töötajale töötasu

töölepingu seaduse (Työsopimuslaki) 2. ptk §-s 7 nimetatud kollektiivlepingus ettenähtud määras.

Juhul kui see kollektiivleping töösuhet ei reguleeri, makstakse töötajale tavalist ja mõistlikku tasu,

kui tööandja ja töötaja kokkulepitud tasu on väiksem. Töölepingu seaduse 2. ptk § 7 järgi peab

tööandja järgima vähemalt üleriigilise, vastavas valdkonnas kehtiva kollektiivlepingu (üldkohalduva

kollektiivlepingu) sätteid töötingimuste kohta, mis on seotud töötaja tööga või samaväärse tööga.

Töölepingu tingimus, mis on vastuolus üldkohalduva kollektiivlepingu vastava sättega, on tühine ja

selle asemel tuleb järgida üldkohalduva kollektiivlepingu sätet. Kohtud märkisid õigesti, et

üldkohalduvad kollektiivlepingud on Soome Vabariigis siduvad kõigile selle valdkonna tööandjatele

sõltumata sellest, kas tööandja kuulub tööandjate liitu ja töötajad kuuluvad ametiühingusse.

Üldkohalduvad kollektiivlepingud kehtivad mh ehitusvaldkonnas, sh elamuehituses.

15. Hagejate väitel lähetas kostja nad Soome Vabariiki enda nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mille

ta oli sõlminud Soome Vabariigis tegutseva äriühinguga (vt asja nr 2-11-31763 I kd, tl 38 ja asja nr 2-

11-31823 I kd, tl 36). Kostja ei vaielnud hagejatele vastu (vt nt asja nr 2-11-31763 I kd, tl 48).

Kohtud lähtusid tuvastatud asjaolust, et hagejad olid lähetatud töötajad direktiivi nr 96/71/EÜ art 1

lg 3a ja art 2 lg 1 ning Soome Vabariiki lähetatud töötajate seaduse § 1 tähenduses. Kostja ei ole

kassatsioonkaebuses väitnud, et ringkonnakohus on asjaolude tuvastamisel oluliselt rikkunud

menetlusõiguse norme. Sellest tulenevalt nõustub kolleegium kohtute järeldusega, et kostjal oli

kohustus maksta hagejatele töötasu vähemalt Soome Vabariigis kehtinud üldkohalduvas

kollektiivlepingus sätestatud määras.

Kolleegium leiab erinevalt kostjast, et lähetatud töötajatele vastuvõtva riigi töötajatega võrdse töötasu

alammäära maksmise kohustus ei anna kohalikule ettevõtjale konkurentsieelist. Võimalus maksta

lähetatud töötajatele töötasu alla üldkohalduvas kollektiivlepingus ettenähtud määra annaks hoopis

lähetajale konkurentsieelise vastuvõtva riigi ettevõtjate ees. Sellise olukorra välistamiseks, samuti

lähetatud töötajate kaitseks on Soome Vabariik kooskõlas direktiiviga nr 96/71/EÜ pannud lähetatud

töötajate seaduse ja töölepingu seadusega tööandjale kohustuse maksta lähetatud töötajale töötasu

vähemalt üldkohalduva kollektiivlepingu järgi (vt otsuse p 14).

Kolleegium peab siinkohal vajalikuks viidata Euroopa Kohtu seisukohale, mille kohaselt ei keela

ühenduse õigus liikmesriigil kohustada teises liikmesriigis asuvat ettevõtjat, kes pakub teenuseid

esimesena mainitud liikmesriigis, maksma töötajatele seal kehtivat miinimumpalka (vt nt Euroopa

Kohtu 14. aprilli 2005. a otsus kohtuasjas C-341/02 (Euroopa Ühenduste Komisjon versus Saksamaa

Liitvabariik), p 24. Direktiivi nr 96/71/EÜ art 3 p 1 eesmärke on Euroopa Kohus täpsemalt selgitanud

nt 18. detsembri 2007. a otsuse C-341/05 ((Arbetsdomstolen (Rootsi) eelotsusetaotlus) - Laval un

Partneri Ltd versus Svenska Byggnadsarbetareförbundet, Svenska Byggnadsarbetareförbundets

avdelning 1, Byggettan ja Svenska Elektrikerförbundet) p-des 74-77. Selle otsuse kohaselt on

direktiivi nr 96/71/EÜ art 3 p 1 eesmärk kindlustada kodumaiste ettevõtjate ja riikidevahelist teenust

osutavate ettevõtjate aus konkurents, kohustades viimati nimetatuid tagama oma töötajaile

vastuvõtvas liikmesriigis minimaalset kaitset tagavad kohustuslikud töötingimused. Lisaks on selle

sätte eesmärgiks kindlustada, et lähetatud töötajatele kohaldatakse vastuvõtva liikmesriigi

minimaalset kaitset tagavaid sätteid. Seega takistab art 3 p 1, et muus liikmesriigis asutatud

ettevõtjad, kes kohaldavad oma töötajatele päritoluriigis kehtivaid töötingimusi, võiksid

riikidevahelise teenuse osutamise käigus pakkuda ebaausat konkurentsi vastuvõtva liikmesriigi

ettevõtjatele, kui viimases riigis on sotsiaalse kaitse tase kõrgem kui päritoluriigis. Samas tagab

lähetatud töötajatele minimaalse kaitse tunnustamine töötajatele soodsamad töötingimused.

16. Maakohus jättis kõik menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus muutis menetluskulude

jaotust ning jättis osa hageja II menetluskuludest kostja ja kostja menetluskuludest hageja II kanda,

kõik hageja I menetluskulud jäid kostja kanda. Kuna ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jääb

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata, jätab kolleegium poolte kassatsiooniastme

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

17. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Villu Kõve