3-2-1-170-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-170-12

Määruse kuupäev

Tartu, 16. jaanuar 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Anu Orula avaldus avalikult kasutatavale teele

juurdepääsu määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 2-11-15061

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jelena Kaminskaja määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Anu Orula (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Leino Biin

Puudutatud isikud Jelena Kaminskaja (isikukood

xxxxxxxxxxx); Sirje Berting (isikukood xxxxxxxxxxx); Laine

Usai (isikukood xxxxxxxxxxx); Jaak Umborg (isikukood

xxxxxxxxxxx); Viktoria Umborg (isikukood xxxxxxxxxxx);

Jost Michael Fischer (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Alo Pormeister; Esther Elisabet Margarethe

Fischer (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Alo Pormeister

Asja läbivaatamise kuupäev

17. detsember 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-15061 osas,

milles määrati kindlaks teenivate kinnisasjade omanikele juurdepääsuõiguse eest tasu ning

jaotati menetluskulud.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Muus osas (osas, milles määrati kindlaks piiranguteta juurdepääs Anu Orulale ja Sirje

Bertingule kuuluvale kinnisasjale ja tuvastati Jelena Kaminskaja nõusolek sellekohase märke

tegemiseks kinnistusraamatusse) jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada Jelena Kaminskajale määruskaebuselt 3. septembril 2012 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot ja 6. septembril 2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis)

eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Anu Orula (avaldaja) esitas 1. aprillil 2011 Harju Maakohtule avalduse avaldajale ja Sirje

Bertingule kuuluvale Harju maakonnas Saue vallas Alliku külas asuvale kinnisasjale Klaokse 10

(registriosa nr 7149702) (edaspidi avaldaja kinnisasi) avalikult kasutatavale teele piiranguteta

juurdepääsu määramiseks. Avalduse kohaselt on asjas puudutatud isikuteks Jelena Kaminskaja

(puudutatud isik I), Sirje Berting (puudutatud isik II), Laine Usai (puudutatud isik III), Jaak Umborg

(puudutatud isik IV) ja Viktoria Umborg (puudutatud isik V). 29. septembri 2011. a taotluse kohaselt

palus avaldaja puudutatud isikutena menetlusse kaasata ka Jost Michael Fischeri (puudutatud isik VI)

ja Esther Elisabet Margarethe Fischeri (puudutatud isik VII). Avalduse täienduse kohaselt palub

avaldaja määrata juurdepääs üle puudutatud isiku I ja III kinnisasja ning puudutatud isikute IV ja V

ühisomandis oleva kinnisasja. Samas palus avaldaja kindlaks määrata, et avaldaja ja puudutatud

isik II kinnisasja omanikena on kohustatud tasuma teenivate kinnisasjade omanikele

juurdepääsuõiguse eest proportsionaalse osa, mis vastab teed kasutavate kinnistuomanike arvule, tee

alla jääva maa maamaksule ja tee korrashoiu kuludele. Samuti palus avaldaja tuvastada puudutatud

isiku I nõusolek tema kinnisasja kohta kinnistusraamatusse märkuse kandmiseks avaldaja ja

puudutatud isiku II kinnistule juurdepääsuõiguse kohta kinnisasja igakordse omaniku kasuks

kohtumääruses märgitud tingimustel.

Avalduse ja selle täienduse kohaselt puudub avaldaja kinnisasjalt juurdepääs avalikult kasutatavale

teele (Alliku-Hüüru maantee). Mõistlikum viis avaldaja kinnisasjale pääsemiseks on üle puudutatud

isikute I ja III-V kinnisasjade. See lahendus arvestab olemasoleva teega ning ei too kinnistuomanikele

kaasa lisakulutusi ega piira nende võimalusi oma kinnisasjade kasutamiseks. Tee on heas korras.

Puudutatud isikud III-V on andnud nõusoleku, et avaldaja võib oma kinnisasjale pääseda üle

puudutatud isikute kinnisasjade, kuid puudutatud isik I vaidleb avaldaja taotlusele vastu.

Alternatiivne võimalus oleks määrata avaldaja kinnisasjale juurdepääsutee üle puudutatud isikute III,

VI ja VII kinnisasjade. Tegemist on halvas seisukorras pinnaseteega. Puudutatud isikud VI ja VII on

keeldunud andmast nõusolekut selle tee kasutamiseks. Esimesena pakutud variandi puhul on vajalik

taastada 30-50 m teed, mis on üles küntud, See on mõistlikum ja odavam, kui teise variandi puhul

vajaliku uue tee (70 m) ehitamine. Avaldaja on valmis maksma teeniva kinnisasja omanikele

proportsionaalse osa tee alla jääva maa maamaksust. Avaldaja kannab proportsionaalse osa tee

hoolduskuludest ja on valmis maksma teeniva kinnisasja omaniku nõudel muud mõistlikku rahalist

hüvitist.

2. Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu ja leidis, et avaldaja taotletud juurdepääs rikub

puudutatud isiku I ja tema perekonna privaatsust. Alternatiivselt pakutud variant koormab puudutatud

isikuid vähem.

Puudutatud isikud III, IV ja V nõustusid juurdepääsu tagamisega üle neile kuuluvate kinnisasjade.

Puudutatud isik II ei esitanud maakohtule enda seisukohta.

Puudutatud isikud VI ja VII vaidlesid vastu juurdepääsule üle nende kinnisasja. See tee läbiks nende

koduõue, poolitades hoovi ja pärssides kinnisasja kasutamismugavust ja turvalisust. Juurdepääs on

võimalik üksnes üle puudutatud isiku I kinnisasja. Kõik teised puudutatud isikud, kelle kinnisasju tee

läbib, (v.a puudutatud isik I) on andnud nõusoleku avaldaja taotletud tee kasutamiseks. Iseenesest on

võimalik juurdepääs ka üle Vääna jõe (seal oli vanasti sild), kuid uue silla rajamine oleks ilmselgelt

koormavam lahendus.

3. Harju Maakohus rahuldas 13. jaanuari 2012. a määrusega avalduse järgmiselt:

1) määras piiranguteta juurdepääsutee avaldaja kinnisasjale mööda teed, mis algab Alliku-Laagri-

Hüüru avalikult kasutatavalt teelt numbriga 11184, kulgeb mööda kinnistut nimetusega Putkesaun 25

(registriosa nr 1768602), mille ühisomanikud on puudutatud isikud IV ja V, mööda kinnistut nimega

Jõeääre (registriosa nr 4639302), mille omanikuks on puudutatud isik I, ja mööda kinnistut nimega

Paple 1 (registriosa nr 10220102), mille omanikus on puudutatud isik III;

2) määras kindlaks, et kinnisasja igakordne omanik on kohustatud juurdepääsuõiguse eest

kinnisasjale tasuma teenivate kinnisasjade omanikele proportsionaalse osa, mis vastab teed

kasutavate kinnistuomanike arvule, tee alla jääva maa maamaksule ja tee korrashoiu kuludele;

3) tuvastas puudutatud isiku I nõusoleku märke kandmiseks Harju Maakohtu kinnistusosakonna

Harju jaoskonna registriosa nr 4639302 III jakku Harju maakonnas Saue vallas Alliku külas kinnistu

Klaokse 10 (registriosa number 7149702) juurdepääsuõiguse kohta kinnistu igakordse omaniku

kaasuks kohtumääruses märgitud tingimustel.

Maakohus märkis, et määruse lahutamatuks osaks on kaart juurdepääsutee asukohaga.

Maakohus kohaldas asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg-t 1 ja leidis, et avaldajal on võimalik valida

kahe juurdepääsutee vahel: üle puudutatud isikute III, VI ja VII kinnisasjade või üle puudutatud

isikute I, III, IV ja V kinnisasjade. Puudutatud isikud III-V on avaldanud, et nad lubavad

juurdepääsuks läbida neile kuuluvaid kinnisasju. Puudutatud isikud I, VI ja VII vaidlevad vastu

juurdepääsule üle neile kuuluvate kinnisasjade. Maakohtu põhjendustel on menetlusosalisi kõige

vähem koormav juurdepääs üle puudutatud isikutele I, III, IV ja V kuuluvate kinnisasjade. Asja

materjalidest nähtuvalt läbib võimalik juurdepääsutee puudutatud isikute VI ja VII kinnisasja õue

ca 20-30 m kauguselt majadest. See juurdepääsutee ei läbi puudutatud isiku I kinnisasja hoovi ja

õueala, esimesed majad jäävad juurdepääsuteest ca 75-100 m kaugusele. Ka pöörab sissesõit

puudutatud isiku hoovialale ja elamu juurde maha juurdepääsuteelt, st avaldaja ei liigu

juurdepääsuteed kasutades otseselt hooviala ja elamute poole. Juurdepääsutee kulgeb puudutatud

isiku I kinnisasja piiril. Puudutatud isikute VI ja VII kinnisasja puhul hakkaks juurdepääsutee

kinnisasja poolitama. Juurdepääsutee üle puudutatud isiku I kinnisasja on juba ajalooliselt välja

kujunenud. See tee on ära märgitud 1987. aasta kaardil, puudutatud isikute VI ja VII kinnisasja

läbivat teed sellelt ei nähtu. Võimalik on ka avaldaja juurdepääs kinnistule üle Vääna jõe, kuid selline

lahendus eeldaks silla ehitamist. See oleks avaldajat tunduvalt enam koormav kui avalduses taotletud

lahendus. Juurdepääs on AÕS § 156 lg 1 järgi tasuline ning nõustuda saab avaldaja ettepanekuga tasu

määramise kohta.

4. Puudutatud isik I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja

uue määrusega määrata juurdepääsutee vaidlusalusele kinnisasjale üle puudutatud isikutele III, VI

ja VII kuuluvate kinnisasjade. Puudutatud isik I palus alternatiivselt juhuks, kui kohus nimetatud

nõuet ei rahulda, tühistada maakohtu määruse juurdepääsu tasu määramise osas ning teha uus määrus,

millega määrata juurdepääsu tasuks 610 eurot aastas, millele lisandub maamaks vastavalt teelõigu

suurusele. Samuti palus puudutatud isik I määrata, et juurdepääsuteed on õigus kasutada ainult

liikumiseks jalgsi või mootorsõidukitega ning juurdepääsu ei või kasutada parkimiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. juuni 2012. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja ei pidanud

vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt korrata.

Ringkonnakohtu põhjendustel on maakohus juurdepääsutee nõude rahuldamisel lähtunud juurdepääsu

maakorralduslikust võimalikkusest ning kaalunud koormatavate kinnisasjade omanike õigusi seoses

juurdepääsust tulenevate kitsendustega ning juurdepääsu taotleja huve. Kuivõrd juurdepääsu nõude

rahuldamine ei eelda, et taotletud juurdepääsu asukohas paikneks tee teeseaduse (TeeS) § 2 lg 1

tähenduses, siis ei välista juurdepääsutee määramist asjaolu, et kasutusel olev juurdepääsutee kulgeb

üksnes puudutatud isiku I piirini ja on sealt edasi 25 m ulatuses üles küntud. Puudutatud isik III on

kohapeal elanud ligi 80 aastat ja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et ajalooliselt kulges tee mööda

vaidlusalust kinnisasja ja sealt edasi sillani, mis viis üle Vääna jõe. Praeguseks ajaks on sild

lagunenud.

Juurdepääsu tasu määramine on kohtu diskretsiooniotsus. Teeniva kinnisasja omanik tasu suurust

maakohtu menetluse käigus ei avaldanud, mistõttu sai kohus lähtuda tasu määramisel üksnes avaldaja

pakkumisest ning määras tasu suuruses, mis vastab proportsionaalsele osale maamaksust ja teehoiu

kuludest. Teadmata teeniva kinnisasja omaniku soove, ei saanud maakohus määrata tasu kindla

summana, samuti ei olnud avaldajal võimalik esitada tasu kohta vastuväiteid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Määruskaebuses palub puudutatud isik I ringkonnakohtu määruse tühistada ja määrata uue

määrusega juurdepääsutee vaidlusalusele kinnisasjale üle puudutatud isikutele III, VI ja VII

kuuluvate kinnisasjade. Puudutatud isik I palub alternatiivselt juhuks, kui kohus nimetatud nõuet ei

rahulda, tühistada alama astme kohtute määrused ja saata asi läbivaatamiseks maakohtule.

Ringkonnakohus kohaldas valesti AÕS § 156 lg-t 1, kui määras juurdepääsutee avaldaja taotletud

viisil. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta puudutatud isiku I väited selle kohta, et juurdepääsutee üle

puudutatud isikutele III, VI ja VII kuuluvate kinnisasjade on vähem koormav kui kohtu määratud

juurdepääsutee. Nimetatud alternatiivne juurdepääsutee on lühem, koormab vähem isikuid ning ei

vaja lisakulutusi ega tehnilisi lahendusi.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 4, kui ei arutanud

menetluses juurdepääsu tasu suurust ega juhtinud sellele puudutatud isiku I tähelepanu. Puudutatud

isik I esitas määruskaebuses oma seisukohad juurdepääsu tasu kohta, kuid ringkonnakohus tasu

nõuet põhjalikult ei analüüsinud, leides, et puudutatud isik I selle kohta arvamust ei avaldanud.

7. Vastuses määruskaebusele vaidleb avaldaja kaebusele vastu, leides, et selle rahuldamiseks ei ole

alust. Puudutatud isikud VI ja VII vaidlevad määruskaebusele vastu, leides, et kohtute määrused on

seaduslikud ja põhjendatud. Puudutatud isik III märkis vastuses määruskaebusele, et toetab

puudutatud isiku VII seisukohti. Puudutatud isikud II, IV ja V ei ole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2

ning § 695 järgi materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu osas, milles määrati kindlaks tasu juurdepääsuõiguse eest teenivate kinnisasjade

omanikele ning jagati menetluskulud. Asi tuleb saata selles osas TsMS § 701 lg 3 teise lause kohaselt

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu määruse

muutmata.

9. Avalduse kohaselt on avaldaja taotlenud AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu määramist avalikult

kasutatavale teele. Viidatud sätte kohaselt on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs

avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra

kinnisasja. Kui juurdepääsus ja selle kasutamise tasus ei jõuta kokkuleppele, määrab need sama sätte

järgi kohus. Seejuures peab kohus arvestama koormatava kinnisasja omaniku huve. Riigikohus on

selgitanud, et avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156

lg 1 järgi juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava

juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi

ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste

juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-

08, p 20).

Puudutatud isik I leiab määruskaebuses, et eelnimetatud eeldustest on praeguses asjas viimane

täitmata, st kohtud jätsid tähelepanuta, et kõigi puudutatud kinnisasjade omanike huve arvestades

oleks alternatiivsena väljapakutud võimalus juurdepääsutee määramiseks isikutele vähem koormav,

kui kohtute määratud juurdepääsutee. Kolleegiumi arvates on kohtud kaalunud poolte huvisid ja

põhjendanud oma järeldust, et menetlusosalisi kõige vähem koormavaks on juurdepääs üle

puudutatud isikutele I, III, ning IV ja V kuuluvate kinnisasjade. Kaalumine on kohtu

diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud

diskretsiooni piire (vt selle kohta nt Riigikohtu 26. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06,

p 28; 27. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 22). Kolleegium leiab, et kohtud ei ole

diskretsiooni piire ületanud. Samuti ei ole kohtud asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel

rikkunud menetlusõiguse norme. TsMS § 688 lg-test 3-5 tuleneb, et Riigikohtul ei ole pädevust

tuvastada ise asjaolusid ja hinnata tõendeid.

10. Kolleegium leiab, et kohtud on ebaõigesti jätnud kindlaks määramata juurdepääsu eest tasu.

AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsu tasu kindlaks määrata ja välja mõista avaldajalt

puudutatud isikute kasuks. TsMS § 442 lg 5 teisest lausest tulenevalt peab kohtuotsuse resolutsioon

olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita (vt ka nt Riigikohtu 5. märtsi 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-4-08, p 13; 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 13). Praeguses

asjas on see tegemata. Maakohtu otsust ei ole võimalik juurdepääsu tasu osas sundkorras täita, sest

sellest ei nähtu, kui palju ja kellele on avaldajalt juurdepääsu tasu välja mõistetud.

11. Kolleegium juhib tähelepanu, et praeguses asjas jätsid kohtud ebaõigesti välja selgitama asjaolud,

mis on vajalikud juurdepääsu tasu määramise diskretsiooniotsuse tegemiseks.

Kohtutoimikust nähtuvalt tegi avaldaja kohtule esitatud taotluses ettepaneku, et ta hüvitab teeniva

kinnisasja omanikule proportsionaalse osa tee alla jääva maa maamaksust, kannab proportsionaalse

osa tee hoolekandest ja on valmis maksma teeniva kinnisasja omaniku nõudel muud mõistlikku

hüvitist. Maakohtu 15. detsembri 2011. a eelistungi protokolli kohaselt on puudutatud isik I istungil

märkinud, et ta ei oska öelda tasu suurust (I kd, tl 190). Maakohtu määruse põhjendustel nõustus

kohus avaldaja ettepanekuga juurdepääsu tasu määramise kohta. Ringkonnakohus nõustus maakohtu

otsustusega tasu määramise kohta, märkides, et maakohus sai siinkohal lähtuda vaid avaldaja

pakkumisest, sest puudutatud isik I kui teeniva kinnisasja omanik tasu suurust maakohtu menetluses

ei avaldanud. Ringkonnakohus osutas lisaks, et puudutatud isiku I soove teadmata ei olnud maakohtul

võimalik juurdepääsu tasu määrata kindla summana.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu eeltoodud järeldusega. Kolleegiumi arvates pidanuks

maakohus kirjeldatud olukorras selgitama välja AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud eelduste esinemise ning

täpsustama menetlusosaliste seisukohti juurdepääsu tasu määramiseks, samuti tegema ettepaneku

esitada selleks vajalikke tõendeid. Eeltoodust järelduvalt nõustub kolleegium määruskaebuse väitega,

et ringkonnakohus on jätnud maakohtu selgituskohustuse (TsMS § 392 lg 1 p 1) rikkumise

tähelepanuta.

Kolleegium juhib tähelepanu, et hagita asjas TsMS § 5 lg 3 esimese lause järgi selgitab kohus ise

asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 477 lg 5

kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende

hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama sätte lg 7 järgi peab kohus kontrollima

avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud

vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal

algatusel.

Viidatud sätetest järeldub, et olukorras, kus teeniva kinnisasja omanik, vaatamata kohtu ettepanekule,

ei avalda, kui suurt tasu ta soovib juurdepääsu määramise eest saada, peab kohus ise koguma

tõendeid, et määrata kindlaks õiglane juurdepääsu tasu. Seejuures on kohtul võimalik teha

menetlusosalistele juurdepääsu tasu suuruse kohta kokkuleppe saavutamise eesmärgil summa osas

konkreetseid ettepanekuid. Avaldaja ja teeniva kinnisasja omanik võivad kokku leppida tasu suuruses

tingimuslikult, st juhuks kui kohus rahuldab avaluse ja määrab juurdepääsu vaatamata teeniva

kinnisasja omaniku vastuseisule. Selline võimalus on otsesõnu sätestatud AÕS § 156 lg-s 1. Sellise

kokkuleppe korral ei pea kohus juurdepääsutasu määramiseks ise tõendeid koguma. Kolleegium on

varem selgitanud, et kui teeniva kinnisasja omanik on tasu suuruse avaldanud, ei või kohus määrata

juurdepääsu tasuks sellest suuremat summat (vt Riigikohtu 30. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-33-04, p 22). Sellest seisukohast ning AÕS § 156 lg-st 1 järeldub, et kui menetlusosalised on

juurdepääsu tasu suuruses kokku leppinud, siis peab kohus selle kokkuleppega arvestama.

12. AÕS § 156 lg 1 järgi on juurdepääsu kasutamise eest tasu määramine kohtu diskretsiooniotsus

(vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p 11), sest otsuse tegemisel tuleb

kohtul kaaluda tasu määramise põhjendamiseks esitatud erinevaid asjaolusid. Praeguses asjas sai

avaldaja kohtulahendiga õiguse kasutada puudutatud isikute III, IV ja V kinnisasjadel asuvat erateed.

Juurdepääsu saamiseks üle puudutatud isiku I kinnisasja peab avaldaja taastama 25 meetri pikkuse

teelõigu.

Riigikohus on selgitanud, et tasu/hüvitis eratee kasutamise eest pole ainuüksi teeomaniku vaba

otsustus. Teeomanikul on õigus nõuda tee kasutajatelt tasuna vähemalt TeeS § 37 lg 3 järgses ulatuses

tee kasutamisega seotud kulutuste hüvitamist ning arvestada tuleb ka tee omamisega kaasnevaid

kohustusi, mis tulenevad teeseadusest ja heakorraeeskirjast (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 28).

Kolleegium märgib lisaks, et tee omamisega kaasneva kohustusena saab käsitada ka maamaksu

tasumise kohustust maa eest, mis vastab juurdepääsutee pindalale.

Eelviidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11 tehtud kohtuotsuses selgitas kolleegium lisaks, et eratee

omanik, kes peab AÕS § 156 lg 1 järgi lubama teed kasutada teisel isikul, võib nõuda ka hüvitist teise

isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemise eest, kuid seda vaid ulatuses, milles see on

suurem TeeS § 37 lg 3 järgi arvestatavast hüvitisest. Samas kohtuotsuses käsitles kolleegium ka

olukorda, kui juurdepääsuna taotletud teed kasutab mitu isikut. Kolleegium märkis, et sellisel juhul

tuleb tee kasutamise tasu arvestamisel võtta arvesse iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid

osasid tuleb eelduslikult pidada võrdseteks.

13. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kindlaks määrama juurdepääsutasu suuruse ning

kohtuotsuse resolutsioonis välja mõistma juurdepääsutasu rahasummana eraldi igale seda tasu saama

õigustatud ja taotlenud puudutatud isikule. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel selgitama,

kas menetlusosalised soovivad juurdepääsu tasu osas sõlmida kokkulepet. Sellise kokkuleppe

sõlmimata jätmise korral peab ringkonnakohus andma menetlusosalistele võimaluse esitada

seisukohti ja tõendeid tasu määramiseks vajalike asjaolude kohta. Vajaduse korral peab

ringkonnakohus ise tõendeid koguma.

14. Tulenevalt TsMS § 173 lg 3 teisest lausest jätab kolleegium menetluskulude jaotuse

ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

15. Puudutatud isiku määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu