3-2-1-174-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-174-12

Määruse kuupäev

Tartu, 15. jaanuar 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

R. K hagi H. S vastu põlvnemise tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. mai 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-82567

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. K kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

958 eurot 67 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja R. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Eva Tibar

Kostja H. S (isikukood xxxxxxxxxxx) (surnud)

Asja läbivaatamise kuupäev

7. jaanuar 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 31. oktoobri 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 18. mai 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 2-08-82567 ning lõpetada tsiviilasja menetlus otsust tegemata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte enda kanda.

3. Tagastada R. K-le kassatsioonkaebuselt 14. juunil 2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend

viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. K (hageja) esitas 5. detsembril 2008 maakohtule H. S (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada,

et hageja põlvneb kostjast, ja kanda kostja hageja isana hageja sünniakti.

Hagiavalduse kohaselt sündis hageja 6. oktoobril 1963 Võru linnas. Hageja sünniakti on emana

kantud M. K ning isa kohta on ema ütluste kohaselt kantud sünniakti isa eesnimena H. Hageja

sündimise ajal ei olnud tema vanemad abielus ja hageja ema väitel ei nõustunud kostja esitama koos

emaga ühist avaldust isaduse kindlakstegemiseks. Hageja ema ja teiste sugulaste seletuste, samuti

kostja käitumise põhjal on hageja alati teadnud, et kostja on tema isa. Hageja palus määrata isaduse

tuvastamiseks DNA-ekspertiisi Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis (EKEI).

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuse kohaselt tundis ta hageja

ema, kuid neil ei olnud intiimsuhteid. Kostja nõustus osalema DNA-ekspertiisil.

3. EKEI ekspertiisiakti nr GE-0153-09/0514 järgi ei saa eksperdi hinnangul olla kostja hageja isa.

4. Hageja esitas 16. märtsil 2009 taotluse määrata kordusekspertiis, sest ekspertiisi tehes ei järgitud

võrdlusmaterjali võtmisel selle kogumise, säilitamise ja edasisaatmise korda. Hageja on veendunud,

et kostja on tema isa, ning ta palus teha kordusekspertiisi EKEI Tallinna laboratooriumis.

5. Tartu maakohus saatis EKEI-le järelepärimise DNA-ekspertiisi tegemise korra kohta. EKEI saatis

maakohtule DNA-ekspertiisi tegemise kohta kirjelduse ning EKEI direktori käskkirjaga kinnitatud

põlvnemise tuvastamisega seotud DNA-ekspertiiside tegemise korra.

6. Tartu Maakohus jättis 17. novembri 2009. a määrusega rahuldamata taotluse määrata

kordusekspertiis. Maakohus leidis, et ekspertiis tehti tavapärast korda järgides, mistõttu ei ole alust

kordusekspertiisi määrata.

7. Hageja esitas 19. oktoobril 2010 uuesti taotluse määrata põlvnemise tuvastamiseks

kordusekspertiis, sest ekspertiisi tulemus on vastuolus kõigi teiste asjas esitatud tõenditega, mistõttu

on tõsine kahtlus ekspertiisitulemuse õigsuses.

8. Tartu Maakohus jättis 11. augusti 2011. a määrusega rahuldamata ka korduva kordusekspertiisi

määramise taotluse.

9. Tartu Maakohus jättis 31. oktoobri 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte

enda kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagi enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse

(PKS) § 42 lg-te 1 ja 2 ega kehtiva PKS § 95, § 84 lg 1 ja § 94 lg-te 1 ja 2 järgi tõendatud, sest asjas

esitatud tõendeid (DNA-ekspertiisiakt, poolte vande all antud seletused, isa eesnime kanne hageja

sünniaktis, tunnistaja ütlused, e-kiri) kogumis hinnates tuleb asuda seisukohale, et asjas ei ole esitatud

usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaksid, et hageja põlvneb kostjast.

10. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus.

11. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

12. Tartu Ringkonnakohus jättis 18. mai 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu põhjendusi. Ringkonnakohus jättis

apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et maakohus kohaldas õigesti

menetlusõiguse norme ja hindas asjas esitatud tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-

s 232 sätestatud nõudeid järgides, samuti jättis maakohus põhjendatult rahuldamata hageja

kordusekspertiisi taotlused.

Õige ei ole hageja väide, et ekspertiis tehti nõudeid rikkudes. EKEI kehtestatud korras ei ole

sätestatud nõuet, et mõlemalt isikult peab proovi võtma samal ajal ja et proovide võtmise kohta peab

koostama samal ajal protokolli. Samuti ei ole asja materjalidega kooskõlas hageja seisukoht, et

proovide võtmise protokollidel ei ole proove andnud isikute allkirju. Hageja viidatud justiitsministri

2. veebruari 2007. a määrusega nr 8 kehtestatud vanglas DNA-proovi võtmise ja edasisaatmise korda

ei saa asjas kohaldada, sest see kord reguleerib proovide võtmist vanglates.

Teistele asjas kogutud tõenditele on maakohus hinnangu andnud ning need tõendid ei tõenda

apellandi põlvnemist kostjast.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

13. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus alama astme kohtu otsused tühistada ja saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei hinnanud ringkonnakohus asja läbi vaadates kõiki asjas

esitatud tõendeid. Hageja esitas asjas tõendid, mis on vastuolus ekspertiisiakti tulemustega (hageja

vande all antud seletus, sünniakti isa kohta ema ütluse alusel tehtud kanne, hageja tädi seletused, e-

kiri kostja väimehelt, kostja vastuolulised seletused).

Kuna puudub kehtiv kord DNA-ekspertiisi tegemiseks, siis tuleb ekspertiisi tegemisel lähtuda

lähedasest regulatsioonist, milleks on justiitsministri 2. veebruari 2007. a määrusega nr 8 kinnitatud

vanglas DNA-proovi võtmise ja edasisaatmise kord. Hagejal on põhjendatud kahtlused ekspertiisi

tulemuse osas, sest võrdlusmaterjali kogumisel, säilitamisel ja edastamisel ei järgitud ettenähtud

korda (vatitikud olid pakendamata, proovi võtmise viisi ei selgitatud, vatitikud pandi alusele, mitte

suletud karpi ning need jäid pärast hageja lahkumist lauale, proove ei võetud pooltelt samal ajal,

seega ei tea hageja ka seda, kas kostja puhul järgiti ettenähtud korda).

Pärast kostja surmast teadasaamist palus hageja jätkata menetlust hagita menetluses ning kaasata

menetlusse puudutatud isikutena kostja täisealised lapsed ja abikaasa.

14. Kostja suri 16. juunil 2012 ega ole seetõttu kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et TsMS § 428 lg 1 p 5 ja § 431 lg 2 alusel tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsus

tühistada ning asja menetlus lõpetada otsust tegemata.

16. Asjas poolena osaleva füüsilise isiku surma korral lõpetab kohus TsMS § 428 lg 1 p 5 järgi

menetluse otsust tegemata, kui vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust.

Tsiviilõigused ja -kohustused võivad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg 1 järgi ühelt

isikult teisele üle minna (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult

seotud. Õigusjärgluse aluseks on TsÜS § 6 lg 2 järgi tehing või seadus.

Isiku surma korral läheb surnud isiku vara (pärand) pärimisseaduse (PärS) § 1 lg 1, § 3 lg 1 ja § 4 lg 1

järgi üle pärija(te)le. Seejuures ei lähe PärS § 2 teise lause ja § 130 lg 1 järgi pärija(te)le pärandina

üle pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna või

oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Üksnes seaduses sätestatud juhtudel võivad

PärS § 130 lg 2 järgi isikuga lahutamatult seotud õigused pärijale üle minna.

17. Hageja esitas 5. detsembril 2008 kostja vastu hagi, milles palus tuvastada, et hageja põlvneb

kostjast, st tuvastada, et kostja on tema isa.

Nii enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 38 lg 3 kui ka kehtiva PKS § 84 lg 1 järgi põlvneb laps

mehest, kes on lapse eostanud, ning põlvnemisest tulenevad nii enne 1. juulit 2010 kehtinud

PKS § 38 lg 1 kui ka kehtiva PKS § 82 järgi vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused,

s.o tekib vanema ja lapse õigussuhe (esimese astme sugulussuhe). Vanema ja lapse sugulussuhe on

isikuga lahutamatult seotud ega saa isiku surma korral isiku pärija(te)le üle minna.

Seega ei võimalda põlvnemise asjas vaieldav õigussuhe õigusjärglust ning isiku surma korral tuleb

põlvnemise tuvastamise asja menetlus TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel lõpetada otsust tegemata.

18. Vastuseks hageja taotlusele jätkata asja menetlust hagita menetlusena märgib kolleegium järgmist.

TsMS § 457 lg 4 esimese lause järgi kehtib põlvnemisasjas tehtud lahend kõigi isikute suhtes, kuid

seda üksnes juhul, kui see on poolte eluajal jõustunud. Praeguses asjas on kostja rahvastikuregistri

andmetel surnud 16. juunil 2012, mil kassatsioonkaebuse esitamise tähtpäev ei olnud veel

TsMS § 670 lg 1 järgi saabunud ja ringkonnakohtu otsus ei olnud veel TsMS § 456 lg 1 mõttes

jõustunud. Seega ei saa asjas tehtud lahend TsMS § 457 lg 4 järgi kostja õigusjärglaste suhtes kehtida.

Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et TsMS § 579 järgi saab kohus hagita menetluses tuvastada isiku

põlvnemist surnud isikust, ega see, et sellises menetluses kuulatakse TsMS § 580 lg 1 järgi üldjuhul

ära surnud isiku vanemad, abikaasa ja täisealised lapsed ning muud isikud, kelle ärakuulamist peab

kohus oluliseks. Kolleegium leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku ülalmärgitud sätete ja mõtte

kohaselt ei saa kohus pärast isiku surma jätkata põlvnemise tuvastamise hagi lahendamist hagita

menetluses.

Ülaltoodud põhjendustel tuleb tsiviilasja menetlus kostja surma tõttu lõpetada.

19. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb menetluse lõpetamise tõttu TsMS § 149 lg 5

kolmanda lause alusel hagejale tagastada. Menetluskulud tuleb TsMS § 164 lg 2 järgi jätta kummagi

poole enda kanda.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik