3-1-1-21-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-21-13

Määruse kuupäev

14. jaanuar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Vara väljaandmine Leedu Vabariigile KrMS § 470 lg 1 alusel

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2012. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kolmanda isiku C OÜ esindaja vandeadvokaat Indrek

Västrik, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, Riigiprokuratuuri prokuröri abi Meelis Sentifoli

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

9. jaanuar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2012. a määrus, millega jäeti kolmanda

isiku C OÜ esindaja määruskaebus Harju Maakohtu 12. oktoobri 2012. a määruse peale läbi

vaatamata.

2. Saata määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule sisuliseks läbivaatamiseks.

3. Kolmanda isiku esindaja määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Leedu Vabariigi Politseiameti Kaunase maakonna Politsei Peakomissariaat menetleb kriminaalasja

nr 24-1-00383-12 Leedu karistusseadustiku § 182 lg 2 tunnustel (kelmus) järgnevas. Leedu Vabariigis

registreeritud äriühingu UAB „F“ tellimusel leidis ekspedeerimisega tegelev ettevõte UAB „L“

vedaja UAB „F“ Norrast äriühingult AS Fjordlaks ostetud kaubale (külmutatud kala). Vedaja esindaja

esitles ennast Eesti Vabariigis registreeritud äriühingu OÜ D esindaja I. T. 27. märtsil 2012 sõlmis

UAB „L“ lepingu OÜ-ga D eelnimetatud kauba veoks Norra Kuningriigist Alesundist Fjordgata 52

kauba mahalaadimisega Leedu Vabariigis Klaipedas, kuhu kaup pidi jõudma hiljemalt 31. märtsil

2012 kell 14.00. 29. märtsil 2012 saabus OÜ D poolt veolepingus näidatud sõiduk registrinumbriga

XXXXXX/XXXXX kauba pealelaadimisaadressile Norras, kus kaup laaditi veokile. Kauba

pealelaadimise järgselt pidi vedaja suunduma Norras aadressile Xxxxx Xxxxxxxxxx XX, Oslo, kus

talle pidi üle antama veose dokumendid. Vedaja nimetatud aadressile ei saabunud, samuti ei ole

vedaja temale üle antud kaupa ostjale, UAB „F“ üle andnud. Vedaja esindaja Igor Takiroviga ei ole

UAB „L“ peale kauba pealelaadimist kontakti saanud. Kauba saamata jäämisega on UAB-le „F“

tekkinud varaline kahju 100 699,20 USD.

2. Täites Leedu Vabariigi õigusabitaotlust kriminaalasjas nr 24-1-00383-12 vaatles Põhja Prefektuuri

kriminaalbüroo 14. augustil 2012 Tallinnas Xxxxxxxxxxx xxx XX paiknevas AS-i G kasutatavas

külmkambris ladustatud 741 kartongkasti markeeringuga „Austevoll Lakspakkeri AS“ ja „Trout“,

millesse on pakitud külmutatud kalarümbad.

3. Juhindudes KrMS § 401, kaasati 22. augusti 2012 Riigiprokuratuuri määrusega vara

väljaandmismenetlusse kolmanda isikuna C OÜ (reg. kood YYYYYYYY). C OÜ esindaja selgituse

kohaselt soetas äriühing eelpool nimetatud külmutatud kala heauskselt G OÜ-lt ja ladustas seda AS-i

G kasutatavas külmkambris.

4. Harju Maakohus andis 24. augustil 2012 kohtumäärusega loa arestida tsiviilhagi tagamiseks

Tallinnas Xxxxxxxxxxx xxx XX paiknevas AS-i G poolt kasutatavas külmkambris ladustatud

külmutatud kala kuni 22. septembrini 2012. 21. septembri 2012 kohtumäärusega pikendas Harju

Maakohus pakendatud külmutatud kala arestimise tähtaega kuni 22. oktoobrini 2012.

5. 2. oktoobril 2012 laekus Riigiprokuratuurile Leedu Vabariigi Politseiameti Kaunase maakonna

Politsei Peakomissariaadi 27. septembri 2012 õigusabitaotlus kriminaalasjas nr 24-1-00383-12.

Õigusabitaotluses palutakse, et Eesti pädevad õiguskaitseorganid annaksid Leedu Vabariiki

toimetamiseks UAB „F“ esindajale T. J. J.-ile üle Eesti ettevõttes G AS kinni peetud ja arestitud

külmutatud forelli veose, milline on asitõendina vaadeldud eelnevalt esitatud õigusabitaotluse

täitmise käigus ja on käsitletav asitõendina Leedu Vabariigis menetletavas kriminaalasjas nr 24-1-

00383-12. Õigusabitaotluses kinnitab selle esitanud pädev õigusasutus, et Kaunase Piirkondlik

Ringkonnaprokuratuur kohustub säilitama üleantavat asitõendit menetlusotsuse langetamiseni

kriminaalasja nr 24-1-00383-12 kohtueelses uurimises. Leedu Vabariigi õigusabitaotluse põhjal esitas

Riigiprokuratuuri prokuröri abi Meelis Sentifoli Harju Maakohtule taotluse AS G kasutatavas

külmkambris ladustatud kala Leedu Vabariigile väljaandmiseks.

6. Harju Maakohus rahuldas 12. oktoobri 2012 määrusega Riigiprokuratuuri taotluse. Kohus leidis, et

külmutatud kala näol on tegemist asitõendiga Leedu Vabariigi politsei menetletavas kriminaalasjas ja

see tuleb Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise kriminaalasjade vastastikuse abistamise

konventsiooni art 8 lg-st 1, KrMS § 142 lg-st 2, § 469 lg 1 p-st 1 ja §-st 470 lähtudes Leedu

Vabariigile välja anda.

7. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse kolmanda isiku C OÜ esindaja vandeadvokaat Indrek

Västrik. Kaebuse esitaja leidis, et asjas pole üheselt tuvastatud kala päritolu ja seega ei pruugi

tegemist olla UAB-lt „F“ väljapetetud kaubaga. Vara väljaandmise määrus on motiveerimata, kuna

puuduvad põhistused, miks on vaja asitõend välisriigile välja anda. C OÜ on vaidlusaluse kala

asjaõigusseaduse § 95 lg 1 kohaselt heauskselt omandanud. UAB „F“ ei ole AÕS § 95 lg 3 ja § 91

tähenduses otsest valdust kaubale saanud, mistõttu pole talle omand ka üle läinud. Kala tuleks KrMS

§ 124 lg 3 alusel tagastada C OÜ-le. Maakohtu määrus rikub oluliselt kaebaja kui heauskse kolmanda

isiku põhiõigust omandile (PS § 32).

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. novembri 2012 määrusega kolmanda isiku määruskaebuse läbi

vaatamata. Kohus leidis, et maakohtu määrus vara väljaandmisest välisriigile ei ole KrMS § 385 p 5

järgi vaidlustatav, kuna tegemist on menetlustoiminguks loa andmise määrusega, mida pole samas

sättes loetletud erandite hulgas ära toodud. Kuna üldjuhul eelneb vara väljaandmise otsustamisele ka

vara arestimine, siis oli ka vara arestimise otsustamise käigus isikul võimalus kaebuse esitamisega

enda subjektiivseid õiguseid kaitsta.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kolmanda isiku esindaja vandeadvokaat

I. Västrik. Kaebuse esitaja on seisukohal, et lähtuvalt KrMS § 383 lg-st 2 saab vara väljaandmise

määruse vaidlustada määruskaebe korras, kuna seda pole võimalik hiljem vaidlustada apellatsiooni-

või kassatsioonimenetluses. Vara arestimine ja välisriigile väljaandmine ei ole sisuliselt samastatavad.

Tähtajaline vara arestimine ei riiva isiku õigusi niivõrd oluliselt, kui vara väljaandmine välisriigile

menetluse ajaks, mille kestus ei ole teada. Samuti võivad olla vara väljaandmise ja enne vara

väljaandmistaotluse esitamist vara arestimise põhjendused erinevad. Ka tuleb KrMS § 470 lg 2 p 5

kohaselt maakohtu määruses märkida selle vaidlustamise kord. Juhul kui KrMS § 385 p 5 siiski

rakendub, tuleb see säte tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata. Taoline

piirang riivab ebaproportsionaalselt kolmanda isiku omandiõigust (PS § 32) ja selle kaitseks

vajalikku edasikaebeõigust (PS § 24 lg 5).

10. Määruskaebuse vastuses leiab Riigiprokuratuuri prokuröri abi M. Sentifoli, et KrMS § 385 p 5

näeb ette, et menetlustoiminguks loa andmise määrus ei ole vaidlustatav, välja arvatud samas sättes

loetletud toimingute korral. Kuivõrd vara väljaandmise määrust selles loetelus ei ole, siis ei saa vara

väljaandmise määrust ka eraldi vaidlustada. KrMS § 470 lg 2 p-s 5 sisalduvat edasikaebamise korra

selgitamise nõuet ja sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud määruse jõustumise korda tuleb tõlgendada

koostoimes KrMS § 385 p-s 5 sätestatuga, millest järelduvalt KrMS § 470 lg 1 alusel antav määrus ei

ole edasikaevatav ning määruse edasikaebekorra selgitamine seisnebki selgituses, et määrus on lõplik

ja edasikaebamisele ei kuulu. Kuna üldjuhul eelneb vara väljaandmise otsustamisele ka vara

arestimine, siis oli ka vara arestimise menetluse käigus isikul, kelle õigusi piirati, võimalus oma

õigusi kaitsta kaebuse esitamise teel. Seda võimalust kaebuse esitaja seaduses ettenähtud tähtaja

jooksul kasutanud ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et KrMS § 470 lg 1 järgi vara väljaandmise

määrus on KrMS § 383 lg 1 kohaselt ringkonnakohtus vaidlustatav.

12. Loetelu nendest määrustest, mida ei saa määruskaebekorras vaidlustada, sätestab KrMS § 385.

Nimetatud paragrahvi p 5 näeb ette, et määruskaebuse esitamise õigus puudub muu hulgas ka selles

punktis loetlemata menetlustoiminguteks loa andmise määruste peale. Kuna menetlustoiminguna on

sisulisest küljest vaadeldavad kõik kriminaalmenetluse sfääris tehtavad menetleja otsustused, millega

kaasnevad menetlusõiguslikud tagajärjed, siis eeldab määruskaebeõiguse ulatuse kindlaks tegemine

üldjuhul ka KrMS § 385 p 5 tõlgendamist, otsustamaks, kas konkreetne kohtumäärus on käsitletav

menetlustoiminguks loa andmise määrusena. KrMS § 385 p 5 rakendusala selgitamine nõuab

seejuures ka teistes kriminaalmenetluse seadustiku normides sätestatu silmas pidamist. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi praktikas on juba varem osutatud, et määruskaebuse esitamist lubavad normid

ei pruugi seadustehniliselt paikneda üksnes kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis, vaid võivad

tuleneda ka teistest kriminaalmenetluse seadustiku sätetest (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

30. novembri 2012 määrus asjas nr 3-1-1-133-12, p 8). Kui määruskaebuse esitamine kohtu teatud

otsustusele on lubatud mõne väljaspool määruskaebemenetlust reguleerivat peatükki asuva normiga,

siis tuleb asuda seisukohale, et vastav kohtumäärus on määruskaebekorras edasi kaevatav ning KrMS

§-s 385 sätestatud keeldude järgmiseks pole alust. Kolleegium nõustub kaebuse esitaja seisukohaga,

et KrMS § 470 lg 2 p-st 5 tulenev maakohtu kohtuniku kohustus märkida ära määruse vaidlustamise

kord viitab sellele, et seadusandja on pidanud vajalikuks maakohtu konkreetse otsustuse

seaduslikkuse kontrolli kõrgema astme kohtus. Asjaolu, et alles vara väljaandmise jõustunud määrus

saadetakse KrMS § 470 lg 3 kohaselt Justiitsministeeriumile, toetab sellist tõlgendust, kuna vastasel

juhul jõustuks määrus automaatselt peale selle koostamist maakohtus ning viidatud lõike järele

puuduks tarvidus.

13. Lisaks tuleb üksiku kohtumääruse eraldi määruskaebemenetluses vaidlustatavuse võimalikkuse

kontrollil hinnata ka seda, mis on kaebaja jaoks kaalul. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas

praktikas väljendanud seisukohta, et KrMS §-s 385 loetletud piiranguid võib pidada

proportsionaalseiks, kui vaidlusküsimust on vähemalt põhimõtteliselt võimalik tõstatada järgnevas

kohtumenetluses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. detsembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-

1-69-08, p 8). KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada selles sättes loetlemata

menetlustoiminguteks loa andmise määruste peale, kuna üldjuhul tagab kohtuniku luba

menetlustoimingu tegemiseks juba iseenesest selle tegemiseks piisava põhiõiguste kaitse. Seetõttu on

kohtuniku otsustuse vaidlustamine võimalik vaid nende määruste puhul, mille alusel tehtav

kriminaalmenetluse tagamisele või korraldamisele suunatud toiming tekitab põhiõiguse olulise ja

pikemaajalise riive. Käesoleva kohtuasja keskmeks olev otsustus vara väljaandmise kohta välisriigile

KrMS § 470 kohaselt kujutab endast kohtulahendit, millega oluliselt riivatakse menetlusosaliste

varalisi õigusi, piirates pikema aja jooksul nende võimalust vara kasutada ja käsutada, mistõttu sellise

määruse vaidlustamine peab olema tagatud. Seda seisukohta kinnitab ka tõsiasi, et KrMS § 385 p 5

loeb ka muudesse menetlustoimingutesse puutuvalt vaidlustatavaks sellised kohtumäärused, millega

piiratakse omandiõiguse teostamist (nt vara arestimise määrus), millest järeldub, et isiku varaliste

õiguste kaitseks on seadusandja pidanud edasikaebeõiguse tagamist oluliseks. Neil põhjustel on

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas näiteks laiendatud määruskaebeõigust ka

asitõendiks tunnistatud vara tagastamise otsustusele KrMS § 126 lg 4 kohaselt (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2010 määrus asjas 3-1-1-117-09, p-d 10-11). Arvestada tuleb

sedagi, et vara väljaandmise korral on menetlusosalise võimalused kaitsta enda subjektiivseid õigusi

edasises menetluses veelgi raskendatud, kuna vara väljaandmisel välisriigile tuleb tal edaspidi asuda

oma õigusi kaitsma teises riigis. Ka eeltoodud sisulised argumendid toetavad seega tõlgendust, et

KrMS § 385 ei piira maakohtu KrMS § 470 lg 1 alusel tehtava määruse vaidlustamist

määruskaebemenetluses

13. Kolleegium ei nõustu seejuures prokuratuuri seisukohaga, nagu võiks vara väljaandmise määruse

määruskaebemenetluses vaidlustamatus tuleneda asjaolust, et menetlusosalisele on tagatud õigus

kaevata tema varale seatud piirangute peale vara arestimise otsustuse tegemisel. Nimetatud kahe

menetlusotsustuse vaidlustatavuse sidumine kirjeldatud viisil on meelevaldne juba põhjusel, et KrMS

§ 470 lg 5 kohaselt ei pea vara väljaandmise otsustamisele alati eelnema selle arestimine. Viidatud

sätte kohaselt arestitakse välisriigile väljaantav vara üksnes edasilükkamatutel juhtudel ja välisriigi

taotlusel. Samuti ei ole olemuselt lühiajalise vara arestimise vaidlustamise võimalus samaväärne vara

väljaandmise otsustuse vaidlustamisõigusega, kuna vara välisriigile väljaandmisel kaasnevad

kolmanda isiku omandiõiguse pikemaajalisemad ja olulisemad riived.

14. Kolleegium märgib, et käesolevas asjas esitatud määruskaebuse sisulisel arutamisel tuleb

ringkonnakohtul

eeskätt

hinnata

vaidlustatud

maakohtu

määruse

seaduslikkust

kriminaalmenetlusalase rahvusvahelise koostöö kontekstis ehk lahendada küsimus sellest, kas

maakohtu otsustus anda menetluse esemeks olev kaup välja välisriigile oli seaduslik ja põhjendatud.

KrMS §-s 470 reguleeritud vara välisriigile väljaandmise näol on tegemist kriminaalasjades toimuva

vastastikkuse abistamise küsimusega, mille üle otsustamisel tuleb silmas pidada ka KrMS 19. peatüki

1. jao üldsätteid. KrMS § 436 p-d 1 ja 2 kohustavad kohut õigusabitaotluse arutamisel muu hulgas

silmas pidama ka siseriiklikust õigusest tulenevaid põhimõtteid ja avalikku huvi. Arvestada tuleb

sedagi, et nii KrMS § 469 lg 2 kui ka Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigi õigusabi ja

õigussuhete lepingu art 72 lg 3 ja Euroopa Liidu õigusabi konventsiooni art 8 lg 1 tagavad heauskse

kolmanda isiku õiguste kaitse vara väljaandmise ja tagastamise menetluses. Sellest lähtuvalt peab

vara väljaandmise üle otsustav kohus kaaluma ka seda, kas siseriiklike õiguspõhimõtetega ja avalike

huvidega on kooskõlas sellise vara väljaandmine välisriigile, mille kuuluvuse üle toimub Eestis

vaidlus, samuti väljaandmise objektiks oleva varaga seonduvaid kolmanda isiku subjektiivseid õigusi.

Kolleegium märgib, et kriminaalmenetlusalase rahvusvahelise koostöö raames tehtavad otsustused ei

hõlma väljaandmise esemeks oleva vara kuuluvusega seonduvaid eraõiguslikke küsimusi, mille

lahendamine saab toimuda eeskätt tsiviilkohtumenetluse korras, vaid üksnes vajaliku abi tagamist

välisriigi kriminaalmenetluse toimetamisel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2012

määrus asjas nr 3-1-1-35-12, p-d 10 jj).

15. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ning

§ 339 lg-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2012

määruse ja saadab määruskaebust osaliselt rahuldades selle ringkonnakohtule sisuliseks

läbivaatamiseks.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe