3-1-1-127-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-127-12

Määruse kuupäev

10. jaanuar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott

Järvesaar

Kohtuasi

T. S.-i vahistamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuli 2012. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-12-6409

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. S.-i kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuur, esindaja vanemprokurör Lea

Pähkel

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

12. detsember 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 28. juuni 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuli 2012. a

määruste põhiosast välja viited Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele 16. juulist 1971

Ringeisen vs. Austria ning 27. juunist 1968 Wemhoff vs. Saksamaa ja kohtute järelduse, et

lähtuvalt nendest lahenditest võib Eestis olla isiku vahistamise aluseks ka kahtlus, et isik võib

hakata kõrvaldama tõendeid või mõjutama tunnistajaid või sõlmida õigusemõistmist

kahjustavaid kokkuleppeid. Samuti eelnevast tuleneva kohtute järelduse, et T. S.-i vahistamise

aluseks on muu hulgas asjaolu, et vabaduses viibides võib ta hakata mõjutama kannatanut ja

kannatanu sugulasi, kes on sattunud raskesse materiaalsesse olukorda ning usaldavad teda.

2. Muus osas jätta kohtumäärused muutmata.

3. Kaitsja määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Määrata Vanalinna Advokaadibüroo OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks T. S.-ile

määruskaebemenetluses riigi õigusabi osutamise eest 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot ja 40

(nelikümmend) senti. Jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. S. peeti kinni 26. juunil 2012 kahtlustatavana KarS § 141 lg 2 p 1 järgi selles, et vähemalt neljal

korral ajavahemikus märtsist 2012 kuni 20. juunini 2012 lükkas ta sõrme nelja-aastase X tuppe,

kasutades

ära

kannatanu

vanusest

tulenevat

võimetust

toimuvast

aru

saada.

Põhja

Ringkonnaprokuratuur esitas taotluse T. S.-i vahistamiseks.

2. Harju Maakohtu 28. juuni 2012. a määrusega võeti T. S. vahi alla. Maakohtu põhjendused olid

kokkuvõtvalt järgmised.

2.1. Esineb põhjendatud kahtlus, et T. S. pani toime talle etteheidetava teo. Kohtueelses menetluses

on üle kuulatud X, kes andis ütlusi selle kohta, et T. S. pani tema välistele suguelunditele kreemi ning

lükkas näpu ka tuppe. Samuti nähtub kannatanu ütlustest, et T. S. on teinud temast alasti pilte.

Kannatanu ööbib tihti kahtlustatava juures ning kannatanu õe Y ütluste kohaselt on kannatanu

maganud T. S.-i kõhu peal. X on kahtlustatava juures ööbinud kuus-seitse korda ka üksi.

2.2. Tuvastatud on ka vahistamisalus. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtupraktikas on peetud

vahistamist lubatavaks mh tunnistajate mõjutamise kahtluse olemasolul (EIK 16. juuli 1971

Ringeisen vs. Austria) ning tõendite kõrvaldamise ja õigusemõistmist kahjustavate kokkulepete

sõlmimise ohu esinemisel (EIK 27. juuni 1968 Wemhoff vs. Saksamaa). Vabaduses viibides võib T. S.

jätkata oma tegevust ja panna ka edaspidi toime seksuaalkuritegusid X suhtes, kasutades ära

nendevahelist usalduslikku suhet ja kannatanu vanust. Samuti võib T. S. hakata mõjutama kannatanut

ja tema sugulasi, kes on sattunud raskesse materiaalsesse olukorda ja usaldavad kahtlustatavat.

3. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse T. S.-i kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes

palus tühistada maakohtu määrus ja vabastada T. S. vahi alt. Kaitsja hinnangul ei ole

vahistamismääruses põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Samuti puuduvad KrMS § 130 lg-s 2

nimetatud vahistamisalused, sest T. S.-i käitumisest ei ilmne, et ta võiks toime panna uusi

seksuaalkuritegusid või õigusemõistmisevastaseid kuritegusid või hakata kriminaalmenetlusest

kõrvale hoidma.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuli 2012. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata ja maakohtu

määrus

muutmata.

Ringkonnakohus

nõustus

maakohtu

argumentatsiooniga

põhjendatud

kuriteokahtluse osas, viidates ka 22. juulil 2012 koostatud ekspertiisiaktile, mille kohaselt avastati

kannatanul neitsinaha rebend, mis võib olla tekkinud sõrme osalisel sisestamisel tuppe. Samuti esineb

kahtlus, et T. S. võib ka edaspidi toime panna kuritegusid. Maakohtus on kahtlustatav andnud ütlusi

selle kohta, et teda on Suurbritannias karistatud ja ta on seal kantud seksuaalkurjategijate registrisse.

Kannatanu ema usaldab kahtlustatavat ja T. S. võib seda ära kasutada uute kuritegude toimepanemisel

kannatanu suhtes. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et vahistamine on

põhjendatud tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. Maakohus on viidanud konkreetsele

asjaoludele, millest tuleneb, et vabaduse viibides võib T. S. hakata mõjutama kannatanut ja kannatanu

sugulasi, kes on sattunud raskesse materiaalsesse olukorda ning usaldavad teda.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse T. S.-i kaitsja vandeadvokaat

L. Viil, taotledes vahistamismääruse tühistamist ja T. S.-i vahi alt vabastamist. Kaitsja leiab, et T. S.

ei ole talle etteheidetavat kuritegu toime pannud ega pane vabaduses toime uusi kuritegusid.

Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1 Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu, millisele teabele tuginevalt on kuriteokahtlus loetud piisavalt

põhjendatuks. Kahtlustatavana ülekuulamisel andis T. S. põhjalikke ja eluliselt usutavaid ütlusi, mille

kohaselt ei ole ta nimetatud kuritegu toime pannud. Kahtlustatav kinnitas, et kannatanu X on tema

elukohas koos teiste lastega sageli viibinud; kannatanule tema juures meeldis; ta on ka mõnel korral

kannatanu välistele suguelunditele ravi eesmärgil kreemi pannud. Kaitsja väitel pole ringkonnakohus

toonud veenvaid põhjendusi kahtlustatavale inkrimineeritud kuriteo tunnuste võimaliku esinemise

kohta.

5.2. Väär on ringkonnakohtu väide, et esineb KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalus. T. S. on

varem kriminaalkorras karistamata. Ei kahtlustuse sisu ega võimaliku kuriteo raskus ole piisav

eeldamaks, et kahtlustatav võib jätkata kuritegude toimepanemist ka tulevikus. Samuti pole alust

arvata, et kahtlustatav võib hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma - T. S. on lubanud ilmuda

õigeaegselt kõigile menetlustoimingutele, nimetas konkreetse aadressi, kus ta elab ning on olnud

kättesaadav. Kuigi T. S. oli teadlik kriminaalmenetluse alustamisest, ei lahkunud ta kodust ega

hakanud kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Kahtlustatava käitumine kriminaalmenetluses ei

anna alust kahtlustada teda ka selles, et ta võib takistada kriminaalmenetluse läbiviimist või panna

toime õigusmõistmisevastaseid kuritegusid.

6. Määruskaebusele esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Lea Pähkel, kes

leiab, et ringkonnakohtu määrus T. S.-i suhtes on seaduslik ja põhjendatud ning kahtlustatava suhtes

tuleb jätkuvalt kohaldada tõkendina vahistamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Isiku vahistamist saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja

selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo

tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega

standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest

asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka

KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari

2012. a määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 12).

8. Kolleegium leiab, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maa- ja ringkonnakohtu

määruste tühistamiseks ja T. S.-i vabastamiseks vahi alt. Kohtud on kuriteokahtluse olemasolu

nõuetekohaselt põhistanud, viidates kogutud tõendusmaterjalis sisalduvale konkreetsele teabele, muu

hulgas kannatanu ja tema õe ütlustele T. S.-i tegevuse kohta ning ekspertiisiaktile, mille kohaselt

avastati kannatanul neitsinaha rebend, mis võib olla tekkinud sõrme osalisel sisestamisel tuppe.

Kaudselt kinnitavad seda ka kahtlustatava enda ütlused selle kohta, et kannatanu on tema juures

ööbinud. Samuti on maa- ja ringkonnakohus tuvastanud vahistamisaluse olemasolu, milleks on sama

kannatanu suhtes uute kuritegude toimepanemise oht. Kahtlustatav andis ütlusi selle kohta, et teda on

Suurbritannias karistatud ja ta on seal kantud seksuaalkurjategijate registrisse. Kannatanu ema

usaldab kahtlustatavat ja T. S. võib seda ära kasutada uute kuritegude toimepanemisel kannatanu

suhtes.

9. Kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil peab kolleegium siiski vajalikuks selgitada järgmist. Nii

prokuratuuri vahistamistaotluses kui ka maa- ja ringkonnakohtu määrustes on vahistamise

põhjendamisel lisaks uute kuritegude toimepanemise ohule viidatud sellele, et isiku vahistamise üle

otsustamisel võib lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas lubatavaks peetud vahistamisalustest,

milleks on tunnistajate mõjutamise kahtluse olemasolu ja tõendite kõrvaldamise ning

õigusemõistmist kahjustavate kokkulepete sõlmimise oht. Seejärel nentisid nii maa- kui ka

ringkonnakohus, et T. S. võib hakata mõjutama kannatanut ja tema sugulasi, kes on sattunud raskesse

materiaalsesse olukorda ja usaldavad kahtlustatavat.

9.1 Kolleegium meenutab oma seisukohta, mille kohaselt kahtlustatavat ei tohi kriminaalmenetluses

vahistada mitte mingil muul vahistamisalusest hälbival põhjusel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

11. detsembri 2006. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-103-06, p 11). KrMS § 130 lg 2 näeb ette kaks

võimalikku vahistamise alust: isik võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime

panna kuritegusid. Selle sätte sõnastusest ja mõttest tulenevalt ei ole iseseisvaks vahistamisaluseks

kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamine, välja arvatud juhul, kui esineb oht, et kahtlustatav paneb

toime õigusemõistmisevastaseid kuritegusid. Vahistamiseks võib alust anda näiteks see, kui on

olemas põhjendatud oht, et kahtlustatav või süüdistatav võib vabaduses viibides kihutada võimalikku

tunnistajat valeütlusi andma (KarS § 320 - § 22 lg 2) või valeütluste andmisele kaasa aidata

(KarS § 320 - § 22 lg 3), sundida kedagi valeütlusi andma (KarS § 322) või panna tõendusteabe

kõrvaldamiseks toime nt isiku- või varavastase kuriteo. Selliste kuritegude toimepanemise ohtu tuleb

aga konkreetselt põhjendada. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-105-11,

p 22.2 ja 12. aprilli 2012. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-32-12, p 9.1). Käesolevas kriminaalasjas

ei ole maa- ega ringkonnakohus tuvastanud ega põhistanud õigusemõistmisevastaste kuritegude

toimepanemise ohtu. Kohtud on vaid üldsõnaliselt viidanud sellele, et kahtlustatav võib mõjutada

kannatanut ja tema sugulasi, selgitamata selle tähendust KrMS § 130 lg 2 kontekstis. Sellisel üldist

laadi tähelepanekul ei ole õiguslikku tähendust ja seda ei saa lugeda isiku vahi all pidamise aluseks.

Nagu eelnevalt märgitud, on T. S.-i vahistamine siiski põhjendatud KrMS § 130 lg 2 alusel, sest

esineb uute seksuaalkuritegude toimepanemise oht sama kannatanu suhtes, mistõttu kohtumääruste

tühistamiseks või muutmiseks alust ei ole.

9.2 Täiendavalt selgitab kolleegium, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas ühe või teise riigi

õiguskorras eksisteerivate vahistamisaluste lubatavaks pidamine Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 lg 1 punkti „c“ kontekstis ei muuda vastavat vahistamisalust

automaatselt ja vahetult Eesti õiguskorra osaks. Konventsiooni art 5 lg 1 kohaselt on igaühel õigus

vabadusele ja turvalisusele ning kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses

kindlaksmääratud korras samas artiklis loetletud juhtudel. Sätte seisukohalt on keskse tähendusega

põhimõte, et vabaduse võtmine peab toimuma siseriiklikus seaduses kindlaksmääratud korras ega

tohi olla meelevaldne, mis tugineb omakorda õiguskindluse printsiibile - isiku jaoks peab olema

ettenähtav, mis tingimustel on võimalik talt vabadust võtta. Seaduses kindlaksmääratud kord eeldab

seega nii materiaal- kui ka menetlusõiguses selgelt määratletud aluseid ja korda vabaduse võtmiseks

(vt EIK 29.03.2010 Medvedev jt vs. Prantsusmaa, p-d 76-81). Sellest tulenevalt on Euroopa

Inimõiguste Kohus küll õigustatud hindama, kas vabaduse võtmisel oli järgitud siseriiklikku õigust,

kuid tema pädevuses ei ole siseriikliku õiguse täiendamine uute vahistamisaluste loomise kaudu.

Kolleegium märgib, et juba oma eesmärgist tulenevalt ei saa Konventsiooni artikkel 5 ja selle alusel

kujundatud kohtupraktika olla kuriteos kahtlustatava isiku olukorra halvendamise õiguslikuks

aluseks.

10. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 3 jätab kolleegium maa- ja

ringkonnakohtu määruste põhiosast välja viited Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele 16. juulist

1971 Ringeisen vs. Austria ning 27. juunist 1968 Wemhoff vs. Saksamaa ja kohtute järelduse, et

lähtuvalt nendest lahenditest võib Eestis olla isiku vahistamise aluseks ka kahtlused, et isik võib

hakata kõrvaldama tõendeid või mõjutama tunnistajaid või sõlmida õigusemõistmist kahjustavaid

kokkuleppeid. Samuti eelnevast tuleneva kohtute järelduse, et T. S.-i vahistamise aluseks on

muuhulgas asjaolu, et vabaduses viibides võib ta hakata mõjutama kannatanut ja kannatanu sugulasi,

kes on sattunud raskesse materiaalsesse olukorda ning usaldavad teda. Muus osas jäetakse maa- ja

ringkonnakohtu määrused muutmata ning kaitsja määruskaebus rahuldamata.

11. T. S.-i kaitsja vandeadvokaat L. Viil esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks Vanalinna Advokaadibüroo OÜ kasuks summas 38 eurot 40 senti (sealhulgas

käibemaks 6 eurot 40 senti). Taotluse kohaselt hõlmab tasu määruskaebuse koostamist. Kolleegium

peab taotlust põhjendatuks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja

§ 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-dest 2, 4 ja 23 määrab

kolleegium Vanalinna Advokaadibüroo OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 38 eurot ja 40

senti. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi, tuleb

eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta Eesti Vabariigi kanda.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar