3-3-1-70-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-70-12

Otsuse kuupäev

10. jaanuar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri

Salmann

Kohtuasi

SA Arstide Täienduskoolituse Fond kaebus Maksu-

ja Tolli-ameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 18. mai

2011. a otsuse nr 12.2-6/95-1 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2012. a otsus

haldusasjas nr 3-11-2014

Menetluse alus Riigikohtus

SA Arstide Täienduskoolituse Fond

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta SA Arstide Täienduskoolituse Fond kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Ringkonnakohtu 12. juuni 2012. a otsus haldusasjas nr 3-11-2014 muutmata. Muuta ringkonnakohtu

otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti (MTA) Põhja maksu- ja tollikeskuse (PMTK) 18.05.2011 otsusega nr 12.2-6/95-1

otsustati esitada ettepanek SA Arstide Täienduskoolituse Fond mittetulundus-ühingute, sihtasutuste ja

usuliste ühenduste nimekirjast kustutamiseks alates 01.07.2011. Otsuse põhjendused on järgmised:

1) sihtasutuse tegevus ei vasta tulumaksuseaduse (TuMS) § 11 lg 2 p-s 1 sätestatud nõudele, sest sihtasutus

ei tegutse avalikes huvides, vaid selle tegevus on suunatud arstide erialase täiendkoolituse arendamisele ja

arstide erialase ümberõppe toetamisele, mis põhikirja kohaselt avaldub stipendiumide määramises arstide

ümberõppe ja täiendkoolituse toetamiseks;

2) ühe kutseala esindajate erialaste koolituste ja ümberõppe toetamine ei ole heategevus, mistõttu puudub

sihtasutusel heategevuslikku toetamist vajav sihtrühm TuMS § 11 lg 2 p 2 mõistes;

3) sihtasutuse tegevus on seotud arstide kui kitsalt piiritletud sihtrühma kutsealase tegevusega, mis

väljendub neile kutsealaste oskuste, nagu ümberõppe ja erialase koolituse võimaldamises stipen-diumide

eraldamise näol, mis on vastuolus TuMS § 11 lg 4 p-s 4 sätestatuga;

4) sihtasutuse põhikirjast nähtub, et see on kinnitatud sihtasutuse asutaja ja ametiühinguna tegutseva MTÜ

Eesti Arstide Liit (EAL) poolt, millest võib järeldada, et sihtasutus tegutseb asutaja kontrolli all. Lähtuvalt

äriregistri teabesüsteemi andmetest on sihtasutus kutseorganisatsioon, kelle põhikirjalisteks eesmärkideks on

arstide töö- ja kutsealaste, majanduslike ja sotsiaalsete õiguste ja huvide esindamine ning kaitsmine. Seega

ilmnevad TuMS § 11 lg 4 p-s 8 nimetatud asjaolud, mis välistavad sihtasutuse jätkuvalt nimekirjas püsimise;

5) sihtasutus kuulutas välja stipendiumikonkursi arstide erialaseks täienduskoolituseks 2011. aasta teisel

poolaastal. Taotleja poolt taotluse vormile kantavate andmete kogumis on ette nähtud andmed selle kohta,

millise EAL piirkondliku liidu koosseisu stipendiumi saaja kuulub. Sellest võib järeldada, et stipendiumi

taotlejate ring on piiratud ametiühingu liikmetega, mis kinnitab asjaolu, et sihtasutus tegutseb piiratud

isikute ringi huvides. Kuivõrd stipendiumide arvu määrab sihtasutuse nõukogu, stipendiaadid on kohustatud

läbitud koolituse teemadel avaldama erialast teavet sisaldava artikli Celsius Healthcare OÜ poolt välja

antavas ajakirjas Eesti Arst ning Celsius Healthcare OÜ on üheks sihtasutuse toetajaks, on maksuhaldur

veendunud, et stipendiumide määramine ei toimu avaliku konkursi alusel, vaid asutaja ja annetajate poolt

reguleeritud reeglite kohaselt, mis on juba põhikirjas fikseeritud.

2. SA Arstide Täienduskoolituse Fond esitas 16. augustil 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK

otsuse tühistamiseks. Kaebuse põhjendused:

1) sihtasutus tegutseb avalikes huvides ja on heategevuslik. Sihtasutuse eesmärgiks on laiemalt Eesti

elanikele kvaliteetse ravi tagamine. Erialase täienduskoolitusega hoiavad arstid ennast kursis arstiteaduse

arenguga, õpivad tundma ja omandavad uusi ravivõtteid. Seega tuleb arstide erialase täienduskoolituse

toetamist pidada mitte ainult arstide, vaid ka patsientide huvides tegutsemiseks;

2) täiendkoolitus on kohustuslik tulenevalt sotsiaalministri 15. detsembri 2004. a määruse nr 128

"Tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamise nõuded" § 8 lg-st 2. Aastast 2003 on sihtasutus maksnud

stipendiume arstide erialaseks täienduskoolituseks 165 korral kogusummas ca 1,34 miljonit krooni (ca 85

339 eurot). Tegemist on ühiskonnale olulise tegevusega olukorras, kus riik on teinud täienduskoolituse

arstidele kohustuslikuks, kuid riigipoolne toetus sisuliselt puudub;

3) üheksa aasta jooksul ei tõstatanud MTA kordagi küsimusi seoses sihtasutuse tegevusega ning

kuulumisega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja. Sihtasutuse põhikirjaline

tegevus ei ole selle aja jooksul muutunud;

4) sihtasutustele tehtavate annetuste ja väljamakstavate stipendiumide maksustamine tulumaksuga kutsub

esile olukorra, kus annetajatel pole majanduslikult mõistlik annetusi teha, seega annetatavad summad

vähenevad. Samuti tuleks stipendiumide väljamaksmisel tasuda tulumaksu, mis vähendaks nende suurust;

5) vaidlustatud otsuses puuduvad sisuliselt asjakohased põhjendused, vastustaja tehtud järeldused on

meelevaldsed ega tulene tegelikest faktilistest asjaoludest. Otsus on motiveerimata ning ei vasta seega

haldusaktile esitatud nõuetele. Otsuses ei ole välja toodud ühtegi asjaolu ega tõendit, millest nähtuks

sihtasutuse tegevuse mittevastavus otsuses viidatud sätete nõuetele või sätetes toodud asjaolu esinemine;

6) PMTK definitsioon avalikes huvides tegutsemisele ei tulene ühestki õigusaktist. Otsuses puudub

motiveeritud selgitus, mida tähendab "märkimisväärse kasu toomine üldsusele tervikuna". Arstide

täiendkoolitamine toimub kogu Eesti ühiskonna huvides, mitte arstide erahuvides. Avaliku teabe seaduse § 5

lg-st 2 nähtub selgelt, et avaliku teenuse all peetakse muu hulgas silmas ka tervishoiu-teenuse osutamist.

Tervishoiuteenuse avalik olemus tuleneb ka põhiseaduse §-st 28, samuti häda-olukorra seaduse § 34 lg 4 p-

dest 1 ja 2 ning § 37 lg-st 1;

7) on arusaamatu, millisel õiguslikul alusel on vastustaja sisustanud heategevuse mõiste. TuMS § 11 lg 2

punkt 2 defineerib üheselt mõiste "heategevuslik" - st ühing pakub sihtrühmale, mille toetamine tuleneb

tema põhikirjast, kaupa või teenust peamiselt tasuta või muul kasumit mittetaotleval viisil või maksab

sihtrühma kuuluvatele isikutele toetust;

8) otsusest ei ilmne, millisel alusel vastustaja leiab, et sihtasutuse tegevuses väljenduvad kutse-

organisatsiooni tunnused. Asjaolu, et sihtasutuse asutajaks on ametiühing EAL, ei puutu käesoleval juhul

asjasse. Sihtasutus on iseseisev õigussubjekt. Stipendiumi saajate ring ei ole piiratud üksnes EAL

liikmetega, stipendiumit on õigus taotleda Eestis töötavatel arstidel. EAL ei kuulu kõik Eestis töötavad

arstid. EAL mittekuuluvad arstid on stipendiume taotlenud ning neid ka saanud;

9) asjaolu, et arstid-stipendiaadid peavad erialaajakirjas avaldama artikleid, ei ole vastuolus TuMS-ga,

Vabariigi Valitsuse 20. juuni 2000. a määruse nr 196 "Õppe- ja teadustööks ning loominguliseks ja

sporditegevuseks antavate stipendiumide tulumaksust vabastamise tingimused" ega muude õigusaktidega.

3. Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2011. a otsusega jäeti SA Arstide Täienduskoolituse Fond kaebus

rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised:

1) avaliku huvi mõiste on kitsendatud TuMS § 11 lg 4 p-ga 8, mille kohaselt ei kanta nimekirja

kutseorganisatsiooni, poliitilist ühingut, ettevõtlust edendavat organisatsiooni ja ametiühingut, kuigi nende

ühingute tegevuses võib leida teatud avalikust huvist kantud jooni;

2) TuMS § 11 lg-s 2 sätestatud kriteeriumid on haldusorganile kohustuslikud. Haldusorgan ei saa

kaalutlusõiguse alusel leida, et ühing nõutava asjaolu puudumise korral kas nimekirja kanda või asjaolu

olemasolu korral nimekirjast välja jätta;

3) avalik huvi ja heategevus on määratlemata õigusmõisted, st määratletavad peamiselt läbi konkreetse

konteksti, kus nad esinevad. Haldusorgani volitused mõistete määratlemisel on sisuliselt sarnased

otsustusdiskretsiooni teostamisele, kuna haldusorgan peab ratsionaalselt põhjendama, miks ta mõistet just

nii on sisustanud, hoidudes seejuures võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest. Haldusorgani põhjendused

avalikes huvides tegutsemise määratlemisel on vaidlustatud otsuses piisavalt põhjendatud, ratsionaalsed ja

kontrollitavad. Kaebaja etteheide, et seejuures on tegutsetud omavoliliselt, kuna ühestki õigusaktist ei tulene

avaliku huvi mõiste definitsiooni, ei ole asjakohane, kuna avaliku huvi mõiste tunnuste loetelu on lai ja ajas

muutuv, mistõttu selle ammendav defineerimine on võimatu. Kuivõrd seadusandja ei ole TuMS §-s 11

avaliku huvi määraltemisel juhtnööre andnud, ongi mõiste sisustamine haldusorgani pädevuses;

4) laias tähenduses on kogu üldsuse huvides igasuguste elualade teenusekvaliteedi paranemine. Nii peaks

avalikust huvist kantuks lugema ka tervishoidu ja üldse kõikvõimalikke inimestele hädavajalikke teenuseid.

Lisaks on kogu nn kolmas sektor riigi korralduses tähtsal kohal ja osutab sisuliselt riigivõimule kaasabi,

tegeledes reeglina mingite huvigruppide elu- või tegutsemisjärje edendamisega, mis on lõppkokkuvõttes

kasulik kogu ühiskonnale. Ilmselgelt ei ole aga TuMS § 11 mõttes avaliku huvi määratlus nii lai, kuna

vastasel juhul peaksid vastavasse soodusnimekirja kuuluma praktiliselt kõik mittetulundusühingud ja

sihtasutused, kes ei ole otsesõnu poliitilised ühendused või kutseorganisatsioonid. Kuna avaliku huvi mõiste

on vastavalt vajadusele määratletav kas laialt või kitsamalt, ei ole võimalik vastustajale ette heita kitsama

määratluse eelistamist;

5) vastustaja ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, mis nähtub asjatundjate komisjoni 22. veebruari

2011. a koosoleku protokollist. Nimetatud protokolli kohaselt on jäetud nimekirja kandmata, tehtud

ettepanek nimekirjast kustutamiseks või tehtud hoiatus nimekirjast kustutamise kohta sihtasutustele ja

MTÜ-dele, kes tegelevad nii kultuuri, puuetega inimeste toetamisega, erinevad kutseorganisatsioonid ja

kõikvõimalikud ühiskonnaelu edendavad organisatsioonid. Kuigi need on laiemas mõttes ühiskonnaelu

edendavad ja riik soosib nende tegevust, ei ole nad heategevusega tegelevad TuMS § 11 mõttes, kuna

reeglina saavad nende tegevusest tulu nende endi liikmed või nendega seotud isikud;

6) heategevuslikkus tähendab vabatahtlikku tegevust teiste inimeste heaolu parandamiseks. Need teised

isikud on heategijaga võrreldes mõnevõrra nõrgemas positsioonis, mistõttu nad vajavad kaitset või vähemalt

abi, mida heategija oma parema heaolu tõttu neile võimaldada saab. Enda positsioonikaaslaste abistamist ei

saa pidada heategevuseks. Oluline on ka see, et isik, kellele heategevuse raames teatud hüve antakse, ei ole

kohustatud mingiks vastusoorituseks, vastasel juhul tekiks n-ö lepinguline sponsorlussuhe. Käesoleval juhul

aga pidid stipendiumi saanud arstid tegema selle eest teatud vastusooritusi;

7) maksuhaldur on jõudnud põhjendatult järeldusele, et sisuliselt on SA Arstide Täienduskoolituse Fond

näol tegemist kutseorganisatsiooniga. Asjaolu, et stipendiaatideks võivad olla ka arstid, kes ei kuulu EAL-i,

ei ole määrav, kuna vaidlust ei ole selles, et edendatakse Eesti arstide erialaseid teadmisi. Seega on tegemist

organisatsiooniga, mis edendab konkreetse elukutse esindajate kutse-oskusi;

8) kuigi sihtasutuse tegevus on arstidele vajalik ja ühiskonnas tunnustatud, ei tähenda see, et neile peaks

saama teha annetusi tulumaksuvabalt. Teatud hetkel soodustuste adressaatide nimekirja kärpimist esmalt

seadusemuudatuse ja hiljem seda rakendama asumisega ei tule võtta riigi silmis ebasoosingusse

langemisena, vaid nn majanduslanguse aastatel on erinevatest maksusoodustustest jäänud ilma või on neid

vähendatud väga paljudel ühiskonnaliikmetel. See on riigi poliitiline otsustus ja kui seejuures ei rikuta

haldusmenetluse üldpõhimõtteid, õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, ei ole tehtud

otsustused õigusvastased;

9) kuigi sotsiaalministri 15. detsembri 2004. a määruse nr 128 "Tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamise

nõuded" § 8 lg-st 2 tulenevalt on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud tagama tervishoiu-töötajate

arendamiseks ja pädevuse tõstmiseks tervishoiutöötajate igaaastase koolitamise, ei pane see iseenesest

sihtasutusele kohustust täita seda kohustust haiglate, polikliinikute jm tervishoiu-teenuse osutajate eest.

Seega ei tulene sellest maksuhaldurile kohustust tagada sihtasutusele TuMS § 11 rakendusala vastaselt

tulumaksuvabade annetuste saamine.

4. SA Arstide Täienduskoolituse Fond apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ning teha

uus otsus, millega rahuldada kaebus.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2012. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pidanud

vajalikuks neid korrata. Täiendavalt märkis ringkonnakohus järgmist:

1) haldusorganil on võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt kohustus määratlemata õigusmõisteid kõigi

haldusmenetluse subjektide suhtes ühetaoliselt sisustada. Samas on võimalik ka mõiste sisu muuta, kui

selline muutus toimub kõigi asjassepuutuvate isikute suhtes. Halduspraktika muutmine ei ole keelatud.

Ilmselgelt on ka käesoleval juhul aset leidnud oluline kriteeriumide muutus kõnealusesse registrisse

kandmise põhimõtetes. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et kord registrisse kantuna on tal õigus

sinna määratlemata ajaks jääda;

2) halduspraktika muutmist ei pea eriti intensiivselt põhjendama. Piisab, kui see muutus on järjepidev ning

määratlemata õigusmõiste sisustamine on toimunud õiguspäraselt. Määratlemata õigusmõiste "avalik huvi"

sisustamine on võimalik väga erinevatel kriteeriumidel ning õiguspärased on nii lai kui ka kitses käsitlus;

3) maksusoodustuse andmine ei ole põhjendatud olukorras, kus kutseorganisatsioon loob sihtasutuse vaid

selleks, et kõnealust maksusoodsust saada. Kaebaja selgitus, mille kohaselt oli sihtasutuse loomine tingitud

vajadusest vältida ravimifirmade poolt annetuste tegemist otse EAL-le, kinnitab täiendavalt, et sihtasutus on

loodud vahetult kutseorganisatsiooni teenindamiseks ning tegutseb sama sihtgrupi ning samade eesmärkide

huvides.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. SA Arstide Täienduskoolituse Fond kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu ja

halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Kassatsioonkaebuse põhjendused on

järgmised:

1) vaidlustatud otsuses tehtud järeldused on meelevaldsed, ei vasta seadusele ning ei tulene tegelikest

faktilistest asjaoludest. Kuigi tegemist on negatiivse diskretsiooniotsusega, puuduvad otsuses motiveeritud

põhjendused, mis oleksid ka asjakohased, ratsionaalsed ja veenvad;

2) vaidlustatud otsuses ei ole toodud välja ühtegi kohast asjaolu ega tõendit, millest nähtuks sihtasutuse

tegevuse mittevastavus TuMS § 11 lg 2 punktides 1 ja 2 sätestatud nõuetele või § 11 lg 4 punktides 4 ja 8

nimetatud asjaolu esinemine;

3) halduskohus pole vajaliku põhjalikkusega täitnud menetlusseaduses sätestatud kontrollikohustust. Suur

osa halduskohtule esitatud kaebuses esitatud sihtasutuse selgitusi, seisukohti ja väiteid on jäetud

tähelepanuta;

4) kui maksuhaldur on asunud sisustama maksuseadustes sätestatud mõisteid vastavalt hetkel aktuaalsele

poliitilisele otsustusele, siis seda suurem on kohtu roll haldusorgani tegevuse kontrollil, sh määratlemata

õigusmõistete sisustamise ja põhjendamise osas haldusaktide andmisel;

5) vastutaja ega kohtud ei ole analüüsinud ega põhjendanud väidet, et Eesti arstide täienduskoolitus, mis

võimaldab tõsta erialast kvalifikatsiooni, ei too üldsusele märkimisväärset kasu;

6) sihtasutus tegevus on kooskõlas TuMS § 11 lg 1 punktis 2 sätestatud heategevuse mõistega, sest arstide

erialase täiendõppe korraldamisega tagatakse Eesti elanikele kvaliteetne arstiabi;

7) asjakohatu on halduskohtu väide, nagu tekkinuks stipendiumi saanud arstide ja sihtasutuse vahel

lepinguline sponsorlussuhe. Artiklite avaldamise nõue on loomulik osa stipendiumite määramise protsessis,

kus arstid tutvustavad oma saadud teadmisi laiemalt ning annavad sellega oma panuse paremale arstiabile;

8) asjaolu, et sihtasutus on loodud EAL kui kutseorganisatsiooni poolt, ei tähenda automaatselt seda, et ka

sihtasutus oleks kutseorganisatsioon. EAL põhikirjas väljendatud eesmärgid on oluliselt laiemad ning suures

osas ei kattu sihtasutuse eesmärkidega.

PMTK vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole vaidlustatud otsuse näol tegemist haldusaktiga, mille

tühistamist saaks kohtumenetluses nõuda.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusüles-annete

täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste

tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käsk-kiri või muu

õigusakt. Haldusaktiks on ka eelhaldusakt, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul

lahendamisel tähtsust omava asjaolu (HMS § 52 lg 1 p 2).

8. TuMS § 11 lg 7 kohaselt on ühingu nimekirjast kustutamise õigus Vabariigi Valitsusel. Sama paragrahvi

lõike 9 kohaselt teeb Maksu- ja Tolliameti piirkondlik struktuuriüksus pärast asjatundjate komisjoni

soovituse küsimist ühingule teatavaks esialgse otsuse nimekirjast kustutamise kohta ning ühingu kustutab

nimekirjast rahandusministri ettepanekul Vabariigi Valitsus korraldusega.

Nimekirjast kustutamise täpsemat korda reguleerib TuMS § 11 lg 8 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse 22.

detsembri 2006. a määruse nr 279 "Tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste

ühenduste nimekirja koostamise kord, nimekirja koostamiseks esitatavate dokumentide loetelu, ühingu

nimekirja kandmise ja sealt kustutamise kord ning asjatundjate komisjoni moodustamise kord, selle

töökorraldus, samuti liikmete nimetamise ja tagasikutsumise kord" § 5, kus sätestatakse nimetatud kord

järgmiselt:

"(1) Maksu- ja Tolliamet teeb pärast asjatundjate komisjoni soovituste küsimist ühingule kirjaliku hoiatuse

nimekirjast kustutamise kohta, kui selgub, et ühingu tegevus ei vasta "Tulumaksuseaduse" § 11 lõikes 2

sätestatud nimekirja kandmise nõuetele või kui ilmnevad sama paragrahvi lõikes 4 või 7 nimetatud asjaolud

või kui ühing ei ole mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrile esitanud majandusaasta aruannet.

(2) Lõikes 1 nimetatud hoiatuse teeb Maksu- ja Tolliamet ühingule teatavaks 15. jaanuariks või 15. juuliks.

Hoiatuses näitab Maksu- ja Tolliamet ühingu nimekirjast kustutamise põhjuse ja märgib õigusliku aluse ning

määrab lõikes 1 nimetatud puuduste kõrvaldamiseks tähtaja 15. veebruarini või 15. augustini.

(3) Kui ühing lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul puudusi ei kõrvalda, esitab Maksu- ja Tolliamet komisjonile

20. veebruariks või 20. augustiks ettepaneku ühingu nimekirjast kustutamiseks, märkides kustutamise

põhjuse ja õigusliku aluse.

(4) Komisjon vaatab Maksu- ja Tolliameti ettepaneku läbi ja esitab Maksu- ja Tolliametile kirjalikult oma

soovituse ühingu nimekirjast kustutamiseks 1. märtsiks või 1. septembriks. Kui komisjon ei ole oma

soovitust nimetatud kuupäevaks esitanud, esitab rahandusminister ühingu nimekirjast kustutamise

ettepaneku Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks ilma komisjoni soovituseta.

(5) Maksu- ja Tolliamet teatab ühingule oma otsusest tema nimekirjast kustutamise ettepaneku esitamise

kohta kirjalikult 15. märtsiks või 15. septembriks. Otsuses näidatakse ettepaneku esitamise põhjus ja

õiguslik alus.

(6) Kui ühing ei nõustu Maksu- ja Tolliameti otsusega, on tal õigus esitada vaie 30 päeva jooksul, alates

otsuse saamisest. Maksu- ja Tolliamet lahendab vaide 30 päeva jooksul, alates selle saamisest.

(8) Maksu- ja Tolliamet esitab Rahandusministeeriumile ettepaneku ühingu nimekirjast kustutamiseks 1.

juuniks või 1. detsembriks.

(9) Vabariigi Valitsus kustutab rahandusministri ettepanekul ühingu nimekirjast 1. juulist või 1. jaanuarist."

9. Eeltoodud sätetest nähtub, et maksuhalduri otsusega ei otsustata kaebaja nimekirjast kustutamist, vaid

tehakse rahandusministrile üksnes vastav ettepanek. Kaebaja õiguste muutmine või lõpetamine on võimalik

alles Vabariigi Valitsuse korraldusega kaebaja nimekirjast kustutamisel. Maksuhalduri otsus ei ole ka

eelhaldusakt, millega tehtaks siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu, kuna

rahandusminister ega Vabariigi Valitsus ei ole maksuhalduri ettepanekuga seotud.

Kui maksuhaldur on otsustanud teha Vabariigi Valitsusele ettepaneku isiku nimekirjast kustutamise kohta,

peavad rahandusminister ja Vabariigi Valitsus ettepanekut kontrollima ja andma oma kaalutlusõiguse

piiridesse jääva hinnangu sellele, kas isik jätta nimekirja või mitte.

Maksuhalduri otsus (ettepaneku tegemine) on kolleegiumi hinnangul menetlustoiming, millega kaebaja

õigusi või kohustusi ei looda, muudeta ega lõpetata. Kolleegiumi praktika kohaselt võib menetlustoimingu

peale ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja

mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu

õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise.

10. Käesoleval juhul on kaebajal võimalik esitada haldusmenetluses oma seisukohad rahandusministrile ja

Vabariigi Valitsusele, et nad ei nõustuks Maksu- ja Tolliameti ettepanekuga, ning pöörduda kaebusega

kohtusse pärast seda, kui Vabariigi Valitsuse korraldusega on otsustatud kaebaja nimekirjast kustutamine.

11. Eelpool toodud põhjustel leiab kolleegium, et vaidlustatud PMTK otsus ei saa rikkuda SA Arstide

Täienduskoolituse Fond õigusi ning esitatud kaebus tuleb jätta kaebeõiguse puudumise tõttu rahuldamata.

Riigikohus jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtu resolutsiooni muutmata, muutes

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb vastavalt HKMS §

107 lg-le 4 arvata riigituludesse.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann