3-2-1-167-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-167-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. jaanuar 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Tallinna linna hagi OÜ BREM Kinnisvarahooldus vastu

3515 euro 14 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-13485

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ BREM Kinnisvarahooldus kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3515 eurot 14 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tallinna linn

Kostja OÜ BREM Kinnisvarahooldus (registrikood

10327044), esindaja vandeadvokaat Tiia Nurm

Asja läbivaatamise kuupäev

10. detsember 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-13485 ning

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le BREM Kinnisvarahooldus (arvelduskonto nr 10022003772002, AS SEB

Pank) 4. juulil ja 23. augustil 2012 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn (hageja) esitas 24. märtsil 2011 Harju Maakohtule OÜ BREM Kinnisvarahooldus

(kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 3515 eurot 14 senti ja viivise

80 eurot 8 senti ning pärast kohtuotsuse tegemist 77 senti päevas kuni põhinõude täitmiseni.

Hagi kohaselt olid pooled 8. veebruaril 2001 sõlminud lepingu (leping), mille kohaselt kohustus

kostja haldama hageja elamut, mis asub aadressil Pikk 16/Pühavaimu 1. Lepingu järgi pidi kostja mh

koristama elamu katuselt jääd ja lund. See tulenes lepingu p-dest 3.1 ja 7.3. Pooltel oli välja

kujunenud ka praktika, et kostja koristas vajadusel katuselt jää ja lume. Selline kohustus tuleneb ka

kinnisvara korrashoiu standarditest. 4. veebruaril 2007 kukkusid elamu katuselt alla jääkamakad ja

lumetükid, mis tekitasid kehavigastusi Natalia ja Viktor Freudenbergile (kannatanud). Kannatanud

esitasid hagi varalise ja mittevaralise kahju eest hüvitise saamiseks alguses kostja vastu, kuid

kohtumenetluse käigus asendati kostja hagejaga ning kostja jäi menetlusse kaasatuks iseseisva

nõudeta kolmanda isikuna. Harju Maakohus kinnitas 10. detsembri 2010. a määrusega hageja ning

kannatanute kompromissi, millega hageja kohustus tasuma kannatanutele 55 000 krooni suuruse

kahjuhüvitise. Kompromiss jõustus 17. detsembril 2010 ja hageja maksis kahjuhüvitise välja

27. detsembril 2010. Kannatanutele makstud summa katab hagejale tekkinud kahju, mille põhjustas

asjaolu, et kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust puhastada hageja elamu katus jääst ja lumest.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et hageja nõue on

aegunud. Kahju tekkis 4. veebruaril 2007. Nõue hakkas aeguma 5. veebruaril 2007. Seega oli nõue

hagi esitamise ajaks aegunud. Aegumine ei olnud peatunud ega katkenud. Kostja ei põhjustanud ka

hagejale kahju. 28. aprillil 2010, kui hageja kaasati kostjana kannatanute esitatud hagi alusel

algatatud kohtumenetlusse, oli nende nõue aegunud ning aegumise vastuväite esitamisel ei oleks

hagejale kahju tekkinud. Hageja elamu katuselt jää ja lume koristamine ei olnud kostja lepinguline

kohustus. Lepingu p 3.1 kahju tekkimise ajal ei kehtinud. Lepingus ei olnud kokku lepitud elamu

hooldamises, vaid üksnes heakorrateenuses, mis ei hõlma katuselt jää ja lume koristamist. Hageja ei

ole välja toonud, millistest asjaoludest nähtuvalt oli tema kahju suurus 3515 eurot 14 senti. Ainuüksi

see, et hageja oli nõus kannatanutega sellise summa suuruse kompromissi sõlmima, ei näita, et kahju

oleks sellises suuruses tekkinud.

3. Harju Maakohus rahuldas 1. detsembri 2011. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 3515 eurot 14 senti ja viivise 80 eurot 8 senti ning alates 2. detsembrist kuni põhinõude

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Maakohus leidis, et kahju hüvitamise nõue (kulutuste hüvitamise nõue) muutub sissenõutavaks

üldjuhul hetkest, kui kulutused on tehtud. Erandina võib kahju olla tekkinud ka siis, kui kulutuste

kandmine on kindel, nt kui jõustunud on hüvitamiseks kohustav kohtulahend. Kulutused seostuvad

praeguses asjas tsiviilasjas nr 2-08-71838 sõlmitud kohtu kinnitatud kompromissiga. Määrus, millega

kohus kinnitas kannatanute ja hageja kompromissi, jõustus 17. detsembril 2010. Sellest kuupäevast

algas ka hageja kahjuhüvitisnõude aegumistähtaeg. Hagi on kohtusse esitatud 24. märtsil 2011.

Järelikult ei ole hagi aegunud.

Poolte sõlmitud leping on kestvusleping. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne 1. juulit

2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning

võlaõigusseaduses sätestatut. Lähtuvalt kahjujuhtumi toimumise ajast tuleb kohaldada

tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Leping oli sõlmitud hoone

haldamiseks. Kahjujuhtumi toimumise ajal ei kehtinud lepingu punktid 3.1-3.3, mis täpsustasid

haldaja kohustusi. Seega tuleb lepingu sisustamisel lähtuda lepingu eesmärgist ning võlaõigusseaduse

regulatsioonist. Lume ning jää katuselt koristamine on vaidlusaluse lepingu laadist tulenev

hoolsuskohustus, kusjuures kostja pidanuks üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel tegutsema.

Kostja võttis omaks, et tal oli kolmanda klassi sertifikaat. Kostjale kui elamu haldajale pidi olema

ettenähtav, et hallatava hoone katusele kogunev lumi ning jää võib tänaval liiklejaid ohustada,

kahjunõudeid põhjustada ning sellega hageja vara kahjustada. Millal või kui tihti tuleb katuselt jääd ja

lund koristada, on halduskorralduslik otsustus. Ei ole mõistlikult eeldatav, et sellist otsust saaks vastu

võtta mõni linnaametnik. Nähtuvalt Tallinna Kesklinna Valitsuse kirjast kostjale ning kohtule

esitatud arvetest pidi hoone üürnik OÜ Maiasmokk kõrvalkulude (sh hooldus- ja halduskulud) eest

tasuma. Kirjast ega ka arvetest ei järeldu, et üürnik pidanuks heakorratöödeks ka juhiseid andma.

Isegi juhul, kui OÜ Maiasmokk pidanuks lumekoristustöödeks juhiseid andma, ei vabasta eeltoodu

kostjat tema lepingujärgsest vastutusest. VÕS § 624 lg 1 alusel pidanuks kostja hagejat ohtu

tekitavast olukorrast igal juhul teavitama. Eeltooduga on tuvastatud lepingu rikkumine.

Lähtuvalt tsiviilasja nr 2-08-71838 materjalidest seostusid hageja kulutused tema vastu esitatud kahju

hüvitamise nõudega, mille põhjustas kannatanutele kostja hallatava elamu katuselt mahakukkunud jää

ning lumi. Põhjuslik seos on ilmne. See nähtub ka väärteoprotokollist nr MPOL07-HK-0085-Ü-J,

mida kostja ei vaidlustanud. Kompromissilepingus kokkulepitud summa on oluliselt väiksem sellest,

mida kannatanud tsiviilasjas nr 2-08-71838 hagejalt nõudsid. Kompromissi sõlmides on hageja

toiminud säästlikult. Kostja oli kolmanda isikuna sellesse kohtumenetlusse kaasatud, omades seega

õigust kompromissi kinnitavat määrust vaidlustada. Samuti oli kostjal võimalik kannatanute hagile

endale sobival viisil vastu vaielda.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt määras maakohus

valesti aegumistähtaja kulgemise alguse, mistõttu jättis ekslikult aegumise sätte kohaldamata. Samuti

oleks hageja saanud esitada kannatanute hagile aegumise vastuväite. Kannatanutega sõlmitud

kompromiss ei tõenda kahju suurust. Maakohus leidis valesti, et kostja on lepingut rikkunud. Jää ja

lume koristamine katuselt ei olnud kostja lepinguline kohustus.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. juuni 2012. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et elamu haldamise lepingu eesmärk oli, et kostja täidaks hageja asemel kõiki

hoone haldamisega seotud kohustusi. Vaieldamatult oli üheks niisuguseks kohustuseks ka hoone

katuselt lume ja jää eemaldamine. Maakohus on õigesti leidnud, et lume ning jää katuselt koristamine

on vaidlusaluse lepingu laadist tulenev hoolsuskohustus, kusjuures kostja pidanuks üldiselt

tunnustatud kutseoskuste tasemel tegutsema. Kostjale pidi olema ettenähtav, et hallatava hoone

katusele kogunev lumi ja jää võib tänaval liiklejaid ohustada, kahjunõudeid esile kutsuda ning

eeltoodu tõttu hagejale kahju tekitada. Asjaolule, et kõik hoone omaniku kohustused olid lepingu

esemeks, viitab ka see, et leping ei sisaldanud konkreetsete tööde loetelu, vaid lepingu kohaselt

(p 3.1) oli kostja kohustuseks täita kõiki eluruumide erastamise seadusest tulenevaid eluruumide

erastamise kohustatud subjektide kohustusi elamute haldamisel, lähtudes eluruumide omanikega

sõlmitud lepingutest ja linna õigusaktidest. Teksti „kõik hoone haldamisega seotud kohustused, mis

tulenevad eluruumide erastamise seadusest, korteriomandiseadusest, muudest õigusaktidest või linna

õigusaktidest" sisuks on kohustus hallata hoonet kui omanik ja teha kõik mõistlikult võimalik selleks,

et hoone oleks hallatud selliselt, et see oleks turvaline nii seda kasutavatele kui ka sellest

mööduvatele isikutele. Elamu haldamise lepingust tulenevaid kostja kohustusi ei muuda see, et kostja

esitas alates 1. juunist 2005 hageja elamu äriruumide hooldus- ja halduskulude arved otse üürnikule.

Asjaolu, et kostja oli professionaalne haldusteenust osutav firma ja omas sel alal kolmanda klassi

sertifikaati, tõendab, et kostja pidi aru saama sellest, et hallatava hoone katusele kogunenud lumi ja

jää võib tänaval liiklejaid ohustada ja kahjunõudeid esile kutsuda. Üürnik ei pidanud lume ja jää

koristamiseks haldajale juhiseid andma. Lumi ja jää ei tekkinud katusele üleöö, mistõttu saab asuda

seisukohale, et kostja ei järginud oma kohustuste täitmisel ka tavapärast hoolsuskohustust ehk

teisisõnu ei teinud hoone haldamisel kõike mõistlikult võimalikku, nagu temaga samal tegevusalal

tegutsevad teised isikud samade asjaolude esinemisel teevad (VÕS § 620 lg 1). Talvisel ajal peab

hoone haldaja arvestama, et ka hoone katust ja muid konstruktsioone võib olla vaja jääst ja lumest

puhastada. Eeltoodu alusel on lepingu rikkumine tuvastatud. Vabandavaid asjaolusid ei ole kostja

esile toonud.

Maakohus tuvastas õigesti ka põhjusliku seose lepingu rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel.

Kolmandatele isikutele kahju tekkimine on põhjuslikus seoses sellega, et kostja jättis oma elamute

haldamise lepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitmata. Hageja oli VÕS § 1059 järgi

kohustatud kolmandatele isikutele tekitatud kahju hüvitama. Kolmandatele isikutele kahju

hüvitamine põhjusel, et kostja jättis oma elamute haldamise lepingust tulenevad kohustused

nõuetekohaselt täitmata, on käsitatav hageja kahjuna, mille hüvitamise kohustus oli kostjal.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat, mis algab TsÜS § 147 lg-st 1 tulenevalt nõude sissenõutavaks

muutumisega. Nõue muutub sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda

nõudele vastava kohustuse täitmist. Ekslik on kostja käsitlus, et nõue muutus sissenõutavaks

mõistliku aja möödumisel kahju põhjustanud sündmuse toimumisest, hiljemalt 5. märtsil 2007, mil

kahju põhjustanud sündmusest oli möödunud üks kuu, ja seega aegusid hageja nõuded kostja vastu

hiljemalt 5. märtsil 2010. Ekslik on ka maakohtu seisukoht, et hageja nõuded kostja vastu muutusid

sissenõutavaks 17. oktoobril 2010 kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumisest tsiviilasjas nr 2-

08-71838. Jääpurikate kukkumisest tekkis kahju kolmandatel isikutel, mitte veel hagejal. Hageja võis

siis küll teada saada kostja lepingurikkumisest, kuid mitte veel rikkumise tagajärgedest. Kahju

põhjustanud sündmuse toimumisest tekkis kannatanutel nõudeõigus hageja vastu. Hageja sai talle

tekkinud kahjust teadlikuks siis, kui tal tekkis kohustus kolmandatele isikutele kahju hüvitada.

Kohustus ei tekkinud aga mitte kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumisest, vaid seadusest

tulenev kohustus tekkis siis, kui kannatanud esitasid hagejale nõude. Asja materjali kohaselt sai

hageja sellest, et kannatanud nõuavad temalt kahju hüvitamist, teada 28. aprillil 2010, mil hageja

kaasati tsiviilasjas nr 2-08-71838 kostjana menetlusse. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et

hageja poole oleks kahju hüvitamise nõudega pöördutud juba varem. Seega hakkas hagi aegumine

kulgema 29. aprillil 2010. Hagi esitati kohtule 24. märtsil 2011, seega aegumistähtaja kestel. Hagi ei

ole aegunud.

Kostja kohustus hüvitada hagejale lepingu rikkumisega põhjustatud kahju tuleneb lepingu punktist 5,

milles on pooled kokku leppinud, et kostja kohustub hüvitama hagejale kogu lepingust tulenevate

kohustuste täitmata jätmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju, sealhulgas kõik

hageja tehtud kulutused kostja täitmata jäetud kohustuste täitmiseks. N. Freudenbergi kahju

hüvitamise nõue oli kokku 139 326 krooni 50 senti, millest mittevaraline kahju oli 100 000 krooni ja

varaline kahju 39 326 krooni 50 senti. V. Freudenbergi nõue oli kokku 58 183 krooni 70 senti, millest

mittevaraline kahju oli 55 000 krooni ja varaline kahju 3183 krooni 70 senti. Hageja saavutas

kannatanutega kompromissi ning tasus neile kokku 55 000 krooni (3515 eurot 14 senti), mille

hüvitamist ta kostjalt nõuab. Hageja on välja toonud ja tõendanud, et tegelik kahju suurus ei olnud

väiksem kui saavutatud kompromiss. Kostja ei ole seda ümber lükanud. Pärast 4. veebruaril 2007

saadud vigastusi viibis N. Freudenberg haiguslehel kokku 53 päeva, mida tõendavad neli

töövõimetuslehte. Töövõimetuse aja eest tasutakse 80% keskmisest töötasust. Seega kaotas ta

töötasust 53 päeva eest 4326 krooni 53 senti (276 eurot 51 senti). Lisaks seisneb N. Freudenbergile

tekkinud varaline kahju seljas olnud kasuka kasutamiskõlbmatuks muutumises. Kasukale tekitasid

kahjustusi nii peahaavast voolanud veri kui ka katuselt allakukkunud purikad. Hageja on kasuka

väärtuseks hinnanud 35 000 krooni (2236 eurot 91 senti). Selle summa õigsust kinnitab ka OÜ R & R

Kapital 21. mai 2008 vastus, mille järgi on kasuka parandamine võrdväärne uue kasuka

valmistamisega. Samas kinnitatakse, et samaväärne kasukas maksaks 40 000 krooni. V. Freudenberg

viibis pärast 4. veebruaril 2007 saadud vigastusi haiguslehel 39 päeva, mida tõendab töövõimetusleht.

Töövõimetuslehe kohaselt oli V. Freudenbergi töötasu 10 000 krooni kuus. Seega jäi

V. Freudenbergil haiguslehel viibimise tõttu saamata 39 päeva eest töötasu 3183 krooni 67 senti

(203 eurot 47 senti).

Mittevaralise kahjuna käsitas N. Freudenberg heaolu langust ja piiranguid eraelus. Lisaks on ta

korduvalt pöördunud peavalu tõttu psühhiaatri poole. N. Freudenbergil esinesid ka unehäired ja

segavad unenäod. Arst on diagnoosinud ärevust ja kerget meeleolu alanemist. V. Freudenberg luges

mittevaraliseks kahjuks üldise heaolu languse, töövõime üldise languse ja füüsilise kannatuse.

Kuulmislangus ja sage kohin kõrvus on vähendanud tema töövõimet. Enne kompromissilepingu

sõlmimist analüüsis hageja senist kohtupraktikat mittevaralise kahju suuruse väljamõistmise osas ja

arvestas sellega kompromissi sõlmimisel.

Kostja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata veel ka sel põhjusel, et hageja oleks saanud kahju

hüvitamist kannatanutele vältida. Hageja jättis tahtlikult või raske hooletuse tõttu aegumise vastuväite

esitamata. Kostja kolmanda isikuna ei saanud aegumise vastuväidet esitada. Ringkonnakohus selle

seisukohaga ei nõustu. Kostja osales tsiviilasjas nr 2-08-71838 kolmanda isikuna algusest peale, hagi

võimalik aegumine ei olnud talle teadmata. Seega pidanuks kostja, kes kolmanda isikuna jagas hageja

positsiooni, ise aegumise vastuväite olemasolule tuginema, et ta saaks praeguses menetluses hagejale

aegumise vastuväite esitamata jätmist süüks panna.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja saata

asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Kostja leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 147 lg-t 1. Ekslik on ringkonnakohtu

seisukoht, et aegumistähtaeg hakkab kulgema järgmisel päeval pärast päeva, millal kannatanud

hageja vastu kahju hüvitamise nõude esitasid. Hageja nõuab kostjalt lepingu rikkumisega põhjustatud

kahju hüvitamist. Sellise nõude aegumise juures ei ole oluline, millal hageja nõudest teada sai, vaid

see, millal muutus nõue sissenõutavaks. Kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõue

tekib pärast kohustuse rikkumist ja muutub VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 kolmanda lause järgi sissenõutavaks

kohustuse täitmiseks mõistliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist. Kuna kohustuse väidetav

rikkumine toimus 4. veebruaril 2007, siis muutus hageja nõue sissenõutavaks hiljemalt 5. märtsil

2007 ning sellest päevast hakkas kulgema ka aegumistähtaeg. Hageja nõue aegus seega 5. märtsil

2010, st enne hagi esitamist 24. aprillil 2011. Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja oleks

pidanud eelmises tsiviilasjas ise esitama aegumise vastuväite. Kuna kostja osales selles asjas

kolmanda isikuna, ei oleks ta saanud TsÜS § 143 järgi aegumise vastuväidet esitada. Vale on ka

ringkonnakohtu seisukoht, et kostja osales selles menetluses kolmanda isikuna algusest peale. Kostja

kaasati menetlusse kolmanda isikuna 17. augustil 2010.

Ringkonnakohtu otsus rajaneb ka asjaoludel, mida pooled ei ole menetluses esitanud. Nimelt käsitas

hageja kahjuna kompromissi alusel kannatanutele makstud summat. Ringkonnakohus ei saanud

seetõttu hinnata, kas hagejale põhjustatud kahju sai seisneda kannatanutele makstud kulutustes ja kas

see summa oli mõistlik. Ainuüksi see, et hageja sõlmis kompromissi, ei tähenda, et sellises ulatuses

oli kahju tekkinud. Ringkonnakohus leidis valesti, et hageja on välja toonud ja tõendanud, et tegelik

kahju suurus ei olnud väiksem kui kompromissis märgitud summa.

Ringkonnakohus tuvastas valesti, et kostja rikkus lepingut. Ringkonnakohus jättis lepingut

tõlgendades tähelepanuta kõik poolte esitatud tõendid ja väited. Hageja pidi tõendama, et lume ja jää

katuselt koristamine oli kostja kohustus. Sellekohaseid tõendeid hageja ei esitanud. Samuti ei

esitanud hageja tõendeid selle kohta, et selline olnuks poolte ühine tahe lepingu sõlmimisel. Kuna

tõendeid ei olnud esitatud, ei saanud kohus ka kostjal kohustust tuvastada.

8. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud. Kassatsioonkaebusele on hageja

nimel vastanud volitatud esindaja, kes ei ole vandeadvokaat. Isik ei saa kassatsioonimenetluses

TsMS § 218 lg 3 esimesest lausest ja lg-st 4 tulenevalt ka vastustajana osaleda vandeadvokaadiks

mitteoleva lepingulise esindaja vahendusel (vt nt Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-163-11, p 20).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise

tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 147 lg-t 1. Selle sätte kohaselt

algab tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti. Pooled ei vaidle selle üle, et 4. veebruaril 2007 kukkusid hagejale kuulunud

elamu katuselt alla jää- ja lumetükid, mis tekitasid kahju kannatanutele. Sellises olukorras on hageja

kahjuna käsitatav VÕS §-st 1059 tulenev kohustus hüvitada kannatanutele tekkinud kahju.

Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et maakohus luges aegumistähtaja alguseks ebaõigesti hageja ja

kannatanute kompromissi kinnitava kohtumääruse tegemise. Ekslik on aga ringkonnakohtu seisukoht,

et kostjal tekkis kohustus hüvitada hagejale kahju siis, kui kannatanud esitasid hagejale kahju

hüvitamise nõude.

Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise

aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3

järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse

täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades

eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10).

Kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud.

Praeguses asjas väidab hageja, et tema kahjuks on kannatanule makstud kahjuhüvitis. Kolleegium

selgitab, et hageja väidetud kahju sai tekkida varem ning kahjuks ei saanud olla mitte kahjuhüvitise

maksmine kannatanutele, vaid kannatanute kahjuhüvitisnõude tekkimine hageja vastu. Kannatanute

kahjuhüvitisnõue hageja vastu sai tekkida pärast 4. veebruari 2007, st pärast väidetud kahju tekitanud

sündmust. Selle nõude sissenõutavaks muutumise aja kindlaksmääramiseks tuleb samuti kohaldada

VÕS § 82 lg-tes 3 ja 7 sätestatut nagu ka hageja nõude puhul kostja vastu (vt eespool). Eeltoodust

tulenevalt algas hageja nõude aegumine pärast 4. veebruari 2007 kohustuse täitmiseks mõistliku aja

möödumist.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kindlaks tegema, millal muutus hageja nõue

sissenõutavaks, sest sellest sõltub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi hageja nõude aegumistähtaja

algus. Kolleegium on varem alusetust rikastumisest tulenevate nõuete aegumise selgitamisel leidnud,

et kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 järgi sõltub muu hulgas sellest,

millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest

(vt Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10; 28. aprilli 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 19; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 11). Sama

põhimõte kehtib kolleegiumi arvates ka kahju hüvitamise nõuete kohta.

Kolleegium märgib, et kuna kohtute tuvastatud ja vaidlustamata asjaolude järgi sai hageja viivituseta

teada, et tal tekkis kahju hüvitamise kohustus, siis ei saa ta põhjendada kostja vastu hagi esitamisega

viivitamist sellega, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et kostja on talle põhjustanud kahju

sellega, et hagejal tekkis kohustus hüvitada kannatanutele kahju.

11. Kassatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ka kostjalt hageja kasuks väljamõistetud

kahjuhüvitise suuruse vaidlustamise osas. Nimelt ei ole ringkonnakohus põhjendanud, millest

lähtudes ta mõistis kostjalt hageja kasuks kokku välja 3515 eurot 14 senti.

Hagejale sai tekkida kahju üksnes ulatuses, milles tal oli kohustus hüvitada kannatanutele neile

tekkinud kahju. Ringkonnakohus on toonud välja küll kannatanutele tekkinud varalise kahju suuruse

ning seda kinnitavad tõendid, kuid on jätnud põhjendamata, kas kostjalt väljamõistetud ülejäänud

rahasumma oli õiges suuruses rahaline hüvitis kannatanutele VÕS § 134 lg-te 2 ja 5 järgi. Neid

põhjendusi ei ole ka maakohtu otsuses. Seega on kohtud oluliselt rikkunud TsMS § 442 lg-st 8

ja § 654 lg-st 4 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

12. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole pooltevahelist lepingut tõlgendades kohaldanud valesti

materiaalõigust ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Lepingu tõlgendamise reeglid on

sätestatud VÕS §-s 29. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest

tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1

järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis

VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine

lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse

lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu

tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine

lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada

VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu

lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada

VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda (vt Riigikohtu

11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). Praeguses asjas on kohtud tõlgendanud

lepingut VÕS § 29 lg-st 4 lähtudes, arvestades sealjuures VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi lepingu olemuse ja

eesmärgiga. Seega ei ole asjakohased kassatsioonkaebuse väited, et hageja ei ole tõendanud poolte

ühist tegelikku tahet. VÕS § 29 lg-d 4 ja 5 saabki kohaldada üksnes siis, kui kumbki pool ei ole

suutnud tõendada poolte ühist tegelikku tahet lepingu sõlmimisel. Samuti ei ole kostja

kassatsioonkaebuses välja toonud, millised tõendid on kohtud lepingu tõlgendamisel jätnud

hindamata.

13. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et kostja oleks pidanud esitama aegumise vastuväite iseseisva

nõudeta kolmanda isikuna kohtumenetluses, kus kannatanud nõudsid kahju hüvitamist praeguse asja

hagejalt. Kolleegium selgitab, et aegumise vastuväite esitamise õigus on üksnes kostjal. Samas ei ole

asjaolul, kas kannatanute nõue hageja vastu oli aegunud või mitte, praeguse asja lahendamise jaoks

tähtsust. Juhul kui hagis esitatud asjaolud leiavad tõendamist, tekkis hagejal kostja vastu kahju

hüvitamise nõue igal juhul enne seda, kui aegus kannatanute nõue hageja vastu. Kannatanute nõude

aegumine ei oleks lõpetanud hageja kahju hüvitamise nõuet kostja vastu.

Kolleegium selgitab veel, et kuna kannatanute hagi menetlemine hageja vastu lõpetati kompromissi

sõlmimise tõttu, siis ei ole selle nõude kohta olemas kohtulahendit, milles kohus oleks tuvastanud

asjaolusid. Seetõttu ei kohaldu praeguses asjas TsMS § 214 lg 3, mille kohaselt ei või iseseisva

nõudeta kolmas isik hageja või kostja suhtes, kelle poolel ta menetlusse astus või kaasati, järgnevas

menetluses tugineda sellele, et menetluses tehtud lahendi resolutsioon on ebaõige või et asjaolud on

ebaõigesti tuvastatud. Samal põhjusel ei kohaldu praeguses asjas ka TsMS § 214 lg 4, mis piirab

iseseisva nõudeta kolmanda isiku vastuväidete esitamist järgnevas menetluses, mille algatab pool

iseseisva nõudeta kolmanda isiku vastu eelnenud menetlusele tuginedes.

14. Kolleegium selgitab, et asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus juhul, kui ta leiab, et hagi

ei ole aegunud, muu hulgas andma hinnangu, kas hageja kahju tuleb hüvitada VÕS § 127 lg-test 2

ja 3 tulenevalt.

15. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tema

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

16. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu