3-3-1-38-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-38-12

Otsuse kuupäev

9. jaanuar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri

Põld

Kohtuasi

FIE Valmer Soodla kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna

maksu-ja tollikeskuse 21. aprilli 2011. a maksuotsuse nr 12.2-

3/8784-35 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 27. märtsi 2012. a otsus haldusasjas

nr 3-11-1268

Menetluse alus Riigikohtus

FIE Valmer Soodla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada FIE Valmer Soodla kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2011. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 27. märtsi

2012. a otsus haldusasjas nr 3-11-1268 käibemaksu, tulumaksu ja sotsiaalmaksu osas seoses

Arvington Arendus OÜ, OÜ Lindver Invest, OÜ Intersell ja OÜ Kastra Teras arvetel märgitud

kaupade ja teenustega ning Kusnetsova kinnistu soetamismaksumuse arvestamata jätmisega.

Ülejäänud osas jätta kohtuotsused muutmata.

3. Teha tühistatud osas uus otsus Kusnetsova kinnistut puudutavas osas, millega rahuldada

FIE Valmer Soodla kaebus ja tühistada vastavas osas Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu-ja

tollikeskuse 21. aprilli 2011. a maksuotsus nr 12.2-3/8784-35. Ülejäänud tühistatud osas saata

asi uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.

4. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse (LMTK) 21. aprilli 2011. a maksuotsusega

nr 12.2-3/8784-35 määrati FIE Valmer Soodla Krei Kalakasvatusele maksustamisperioodil jaanuar

2007 kuni detsember 2008 täiendavaks tasumiseks kokku 25 339 eurot 56 senti (käibemaksu 9759

eurot 69 senti, tulumaksu 6093 eurot 21 senti ja sotsiaalmaksu 9486 eurot 66 senti).

2. Maksuotsuse kohaselt ei leidnud FIE Valmer Soodla ja äriühingute Arvington Arendus OÜ

(nakkevõrkude soetamine), OÜ Intersell (kahe sõiduki ja elektrimootori soetamine), OÜ Lindver

Invest (soomuskalamõrdade soetamine) vahelised tehingud tõendamist. Nimetatud kaubad on küll

maksukohustuslasel olemas, kuid tõendatud pole nende kaupade soetamine eelnimetatud äri-

ühingutelt, mistõttu ei saa nimetatud kulutusi käsitada ettevõtlusega seotud kuludena. Samuti on

maksukohustuslane ebaõigesti arvestanud ettevõtlusega seotud kuluna kalatiikide rajamisel kantud

teenustasusid OÜ-le Kastra Teras. Nimetatud tehingut pole toimunud. Pole tõendatud, et kaevetöid

tegi OÜ Kastra Teras. FIE Valmer Soodla on ebaõigesti jätnud ettevõtlusega seotud tuludena arvesse

võtmata Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) ja Põlva Metsaomanike Seltsilt

väljastatud toetused ettevõtluses kasutatud kinnistutele. Nendelt kinnistutelt saadud puidu on kaebaja

võõrandanud ning käsitanud nimetatud tulu ettevõtlustuluna. Asjaolu, et maksukohustuslane ei ole

kinnistute soetamismaksumust ettevõtlusega seotud kuludesse arvanud, ei ole põhjuseks, mille alusel

peaks lugema kinnistu ettevõtluses mittekasutatuks, kui muud tõendid kogumis kinnitavad vastu-

pidist. FIE Valmer Soodla on ebaõigesti arvestanud 2008. a maksudeklaratsioonis Kusnetsova

kinnistu soetamismaksumuse ettevõtlusega seotud kuludena oma ettevõtlustulust maha. Kinnistu

soetati ja selle eest tasuti 2006. aastal, kuid võeti FIE ettevõtlusse 2008. aastal. Maksukohustuslasel

puudus õigus võtta 2008. aasta ettevõtluse kuludena arvesse varasemal perioodil (2006. a) tehtud

kulutusi. Maksukohustuslane on ebaõiges ulatuses arvanud ettevõtlusega seotud kuluna maha ka OÜ

ELKER RMT 3. novembri 2006. a arve nr 60503 alusel kinnistute Koolimaja, Koolipõllu, ja

Koolimetsa maa-alade mõõtmise ja katastriüksuste koostamise kulud. Ettevõtlusega oli seotud üksnes

2007. aastal müüdud Koolimaja kinnistu. Kuna vaid osa kinnistutest oli eraldatud ettevõtluse tarbeks,

siis on põhjendatud arvata kuludesse proportsionaalselt ainult sellele osale tehtud mõõtmiskulutused.

3. FIE Valmer Soodla esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, mille palus maksuotsuse tühistada.

Kaebuse kohaselt puudub maksuotsusel struktuur ning seda on raske jälgida, mistõttu on keeruline

mõista maksuhalduri järeldusi ning maksuotsuse õiguslikku ja faktilist alust. Tehingud äriühingutega

Arvington Arendus OÜ, OÜ Intersell, OÜ Lindver Invest ja OÜ Kastra Teras on toimunud ning

tegemist oli ettevõtlusega seotud väljamaksetega, mistõttu oli kaebajal õigus need oma ettevõtlus-

tulust maha arvata. OÜ ELKER RMT arve nr 60503 alusel kantud kulu on seotud Koolimaja kinnistu

müügiga ning sellest tulenevalt kuulub see täies ulatuses mahaarvatava kulu hulka. PRIA

investeeringutoetus ja Põlva Metsaomanike Seltsi metsamajanduskava koostamise toetus ei ole

seotud kaebaja ettevõtlusega.

4. LMTK palus jätta kaebuse rahuldamata ja maksuotsuse muutmata. Maksuotsus on selge, õigus-

pärane ning selle tühistamiseks alused puuduvad.

5. Tartu Halduskohus jättis 11. oktoobri 2011. a otsusega kaebus rahuldamata. Halduskohtu

põhjendused on kokkuvõtvalt allpool.

5.1. Kogu OÜ ELKER RMT 3. novembri 2006. a arve nr 60503 alusel kantud kulu ei ole seotud

Koolimaja kinnistu müügiga ning ei kuulu sellest johtuvalt täies ulatuses mahaarvatava kulu hulka.

Teenus oli osutatud kolme kinnistu lahkumõõtmiseks, millest väikseim võõrandati ning maksuotsuses

arvestatud 256 krooni vastab lahkumõõtmise tulemusena võõrandatud kinnistule tehtud kulutusele.

Ülejäänud kaks kinnistut on jätkuvalt kaebaja omandis.

5.2. PRIA investeeringutoetus ja Põlva Metsaomanike Seltsi metsamajanduskava koostamise toetus

on seotud kaebaja ettevõtlusega. Nimetatud toetuseid ei ole kaebaja 2007. a tuludeklaratsioonis

kajastanud, kuid toetuse objektiks olevaid kinnistuid on kaebaja ettevõtluses kasutanud ja ettevõtluse

toimumist kinnitanud. Kaebaja on müünud kinnistutelt suures mahus raiet ja puitu. Asjaolu, et

kinnistute soetamismaksumust ei ole arvestatud ettevõtlusega seotud kuludena, ei tähenda, et

kinnistuid ei saaks käsitada ettevõtluses kasutatavatena. Puidu müügitulu on maksukohustuslane

kajastanud ettevõtlustuluna.

5.3. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on olemas nakkevõrgud. Tulumaksu arvestuse seisukohalt on

tähtis, kas tehing on tehtud dokumentidel näidatud poolte vahel, samuti peab tulumaksu puhul ostja

suutma tõendada, et kaup on saadud just arvel märgitud müüjalt. Tõendamist pole leidnud, et kaebaja

ostis nakkevõrgud Arvington Arenduse OÜ-lt. Tegemist on ettevõtlusega mitteseotud väljamaksega

ning kaebajal puudus õigus käsitada seda ettevõtlusega seotud kuluna.

5.4. Kaebaja omandas sõidukid Ford Maverick ja GAZ. Müügilepingute ja autode üleandmisega

seotud OÜ Intersell juhatuse liige ei teadnud, kellele kuulusid varasemalt kaebajale müüdud autod ja

ei mäletanud kaebajaga kohtumist ega autode üleandmist. Autode varasemad omanikud kinnitavad, et

ei ole müügilepingutel olevaid allkirju andnud ega OÜ Intersell esindajaga kohtunud. OÜ Intersell ei

ole sõidukeid kaebajale müünud. Kaebaja pidi olema teadlik, et arved esitanud Intersell OÜ ei ole

kauba tegelik müüja. Majandustehinguid sõiduki omandamiseks ei toimunud ka OÜ Lindver Invest ja

OÜ Intersell vahel.

5.5. Kaebaja ei omandanud soomuskalamõrdu OÜ-lt Lindver Invest. Maksuhalduri kogutud

tõendid, sh äriühingu juhatuse liikme seletused, kinnitavad, et OÜ-l Lindver Invest ei olnud väidetava

tehingu objektiks olnud soomuskalamõrdasid ning neid pole kaebajale üle antud.

5.6. Tehinguid OÜ-ga Kastra Teras pole reaalselt toimunud. Kaebaja on 30. aprilli 2010. a seletuses

märkinud, et ei ole teadlik, kes tegelikult kaevetöid teostas. Samuti ei ole kaebaja tuvastanud, kes OÜ

Kastra Teras töötajatest töid teostas. Kaebaja on maksumenetluses väitnud, et töödejuhatajaks oli

keegi Silveri nimeline isik, kelle perekonnanime ta ei teadnud ja täiendavat teavet nimetatud isiku

kohta maksuhaldurile ei andnud. Kohus ei pidanud vajalikuks ja usaldusväärseks üle kuulata S.

Lehtla nimelist isikut, kuna vaidlusalusel perioodil ei töötanud OÜ-s Kastra Teras ühtegi Silveri

nimelist isikut ning seetõttu ei saaks ta kinnitada, et OÜ Kastra Teras kaevetöid kaebaja kinnistul tegi.

5.7. Kusnetsova kinnistut ei soetatud ettevõtluse tarbeks, seda ei ole ka ettevõtluses kasutatud.

Kaebaja tasus Kusnetsova kinnistu eest 2006. aastal 100 000 krooni, kuid võttis nimetatud kinnistu

FIE-na ettevõtluse tarbeks raamatupidamises arvele 2008. aastal. Samal aastal toimus ka kinnistu

müük, millest laekunud raha hakkas kaebaja kasutama oma ettevõtluses. Kuna kaebaja 2008. aastal

kassaarvestuse kohaselt ei tasunud, siis puudus kinnistu soetamismaksumuse arvesse võtmiseks

seaduslik alus.

5.8. Kaebaja on maksuhaldurile teadlikult esitanud valeandmeid, mille eesmärgiks oli hoida

maksude tasumisest kõrvale.

6. FIE Valmer Soodla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha

uus otsus, millega tema kaebus rahuldataks. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kõik vaidlusalused

tehingud toimunud ning kaebajal õigus neid maksuarvestuses kajastada. Metsamaterjali müügi

kajastamine käibedeklaratsioonil ei ole muude tõendite puudumisel piisav, et väita kinnistute

kasutamist ettevõtluses. Kaebajal oli õigus anda metsamaterjal tasuta üle ettevõtlusse ja võõrandada

puitu kolmandatele isikutele kui ettevõtja või kui eraisik. Seega on kaebajale antud toetusi käsitatud

ebaõigesti ettevõtlustuludena. Halduskohtu seisukohad tehingute mittetoimumise kohta põhinevad

tõendite ebaõigel hindamisel, kohus pole hinnanud tõendeid kogumis. Kaebajal ei lasunud nakke-

võrkude ostmisel täiendavat hoolsuskohustust. Halduskohus on jätnud põhjendamata, miks ei ole

tunnistaja S. Lehtla ütlused usaldusväärsed ja vajalikud. Ebaõige on kohtu seisukoht, et S. Lehtla on

varasemalt haldusmenetluses tunnistusi andnud. Halduskohus jättis Kusnetsova kinnistu soetamis-

maksumuse ebaõigesti arvestamata.

7. LMTK palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Toetusalustelt kinnistutelt

saadud metsamaterjali müügi deklareerimine ettevõtlustuluna tõendab kinnistute kasutamist ette-

võtluses. Makstud toetused on otseselt seotud kinnistutega, mida on kasutatud ettevõtluses. Seega on

tegemist ettevõtlustuluga. Maksu- ja kohtumenetluses on leidnud kinnitust, et kaebaja ja arvetel

märgitud äriühingute vahel pole tehinguid toimunud. Kaebaja pole esitanud ühtegi täiendavat tõendit,

mis lükkaks ümber maksuotsuses esitatud seisukohad. Halduskohtu seisukohad on seaduslikud ning

tunnistajate ülekuulamata jätmine oli õiguspärane. Kusnetsova kinnistu müügist saadud tulu näol on

tegemist ettevõtlustuluga.

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 27. märtsi 2012. a otsusega FIE Valmer Soodla apellatsioon-

kaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused on kokkuvõtvalt

allpool.

8.1. Kuna ainult Koolimaja kinnistu oli seotud kaebaja ettevõtlusega, ei saa kahe teise katastri-

üksuse mõõdistamise eest tasutud summasid lugeda kaebaja ettevõtlusega seotud kuludeks.

8.2. Toetusalustel kinnistutel toimus raie ja puit realiseeriti kaebaja ettevõtte kaudu. Seda on

kaebaja ise kinnitanud käibedeklaratsioonide esitamisega ning puidu müügist tuleneva maksustatava

käibe deklareerimisega. Kaebaja on kasutanud kinnistuid ettevõtluses ja saadud tulu on käsitatav

ettevõtlustuluna, mistõttu tuleb ka kinnistu jaoks eraldatud toetusi käsitada ettevõtlustuludena.

Tähtsust ei oma seejuures asjaolu, kas kinnistute soetamismaksumus on ettevõtlusega seotud

kuludena kajastatud, sest kaebajal on õigus ise otsustada, mida ta tehtud kulutustena näitab.

8.3. Vaidlus puudub selles, et nakkevõrgud on olemas, kuid kaebaja ei ole suutnud maksu- ega

kohtumenetluses tõendada, et nimetatud esemed soetati just arvel märgitud äriühingult. Kaebaja ei

tea, kes tõi soetatud nakkevõrgud kohale. Tehingu teine osapool on tuvastamata. Maksuhalduri

kogutud tõendite kohaselt on Arvington Arendus OÜ näol tegemist äriühinguga, mida tegelikult ei

eksisteerinud. Puuduvad reaalselt tegutsevale äriühingule iseloomulikud tunnused ja kogu äriühingu

arvele laekunud raha võeti kohe sularahana välja. Seetõttu ei saa Arvington Arendus OÜ-le tehtud

väljamakseid arvestada ettevõtlusega seotud kuludena.

8.4. Kaebaja ei ole tõendanud soomuskalamõrdade soetamist OÜ-lt Lindver Invest. OÜ Lindver

Invest juhatuse liige A. Hunt on kinnitanud, et tema ei ole soetanud ega müünud soomuskala-

mõrdasid, kuigi arve on tema poolt allkirjastatud. Kuna tehingu teine pool on tuvastamata, siis ei saa

OÜ-le Lindver Invest tehtud väljamakseid lugeda seotuks kaebaja ettevõtlusega.

8.5. Tõendatud ei ole sõiduki GAZ soetamine arvel märgitud äriühingult. Tunnistajate kinnituste

kohaselt ei ole sõidukit äriühingule müüdud, mistõttu ei saanud ka kaebaja nimetatud sõidukit arvel

märgitud äriühingult soetada.

8.6. Tõendatud ei ole sõiduki Ford Maverick ja elektrimootori soetamine OÜ-lt Intersell. Tegemist

on fiktiivsete müügilepingutega. Kaebaja on soetanud sõiduki ja elektrimootori kolmandatelt

isikutelt. Tehingu mittetoimumist kinnitab ringkonnakohtu arvates ka see, et pole usutav, et sõiduk,

mis on soetatud 60 000 krooni eest, on samal päeval edasi müüdud sisuliselt kahekordse hinnaga, mis

ilmselgelt näitab tahet saada tagasi käibemaksu suuremas summas. Maksuhaldur on õigesti

tuvastanud, et OÜ Intersell juhatuse liikme vastuolulised seletused ei saa tõendada tehingute

toimumist.

8.7. Puudub vaidlus selles, et kalatiikide rajamisega seotud kaevetööd on tehtud, kuid kaebaja pole

suutnud tõendada, et need tööd teostas just OÜ Kastra Teras. Kaebaja ei ole algselt osanud nimetada

ühtegi isikut, kes tegid äriühingu nimel kaebajale kaevetöid. Hiljem on kaebajale meenunud keegi

Silveri nimeline isik. Kulutuste suurust arvestades ei ole loomulik, et tööde tellija ei tee tehingu

teiseks pooleks olnud äriühingu juhtkonnas olevat isikut kindlaks. Kuna tõendamist ei ole leidnud, et

objektil tegid töid OÜ-ga Kastra Teras seotud isikud, siis ei saa OÜ-le Kastra Teras tehtud välja-

makseid lugeda seotuks kaebaja ettevõtlusega.

8.8. Halduskohtul puudus õigus jätta S. Lehtla üle kuulamata põhjusel, et ta on ütlusi andnud

maksumenetluses, kuna sellised ütlused puuduvad. Samas kinnitas vastustaja esindaja ringkonna-

kohtu istungil, et S. Lehtla ei saanud olla kaebaja märgitud Silveri nimeline isik, kes objektil töid

juhatas, kuna töötajate seletuste kohaselt oli tegemist vanema mehega. S. Lehtla sellele kirjeldusele ei

vasta.

8.9. Kaebaja soetas Kusnetsova kinnistu 2006. aastal ja tasus selle eest kohe. Ettevõtluse tarbeks

võeti kinnistu arvele ja müüdi alles 2008. aastal. Tulumaksuseadus (TuMS) § 32 lg 1 alusel puudus

kaebajal õigus näidata 2008. a kuludes kinnistu soetamismaksumust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. FIE Valmer Soodla esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub kohtute otsused

tühistada ja rahuldada kaebuse täies ulatuses. Kassatsioonkaebuse seisukohad on kokkuvõtlikult

allpool.

9.1. Kohtud on rikkunud uurimispõhimõtet ja jätnud kaebaja väited tähelepanuta. Maksumenetluses

ei ole välja selgitatud kõiki olulisi asjaolusid ega kuulatud üle kõiki isikuid. Kohtud ei ole hinnanud

kõiki menetluses esitatud tõendeid, osad tunnistajaid jäeti ülekuulamata. Maksuotsus pole piisavalt

motiveeritud, on ebaselge ning pole üheselt mõistetav.

9.2. Maksuhaldur ei ole piisavalt motiveerinud, mis asjaolud õigustavad kuueaastase aegumis-

tähtaja kohaldamist. Maksuotsuses tuleb põhjendada tahtlust iga tehingu kohta eraldi.

9.3. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta apellandi väited, et kauba olemasolul ja teenuse osutamise

tuvastamisel oli maksuhaldur kohustatud kohaldama hindamist. Hindamise kohaldamise kohustus ei

ole seotud kaebaja kaasaaitamiskohustusega. Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud TuMS § 32

lg-d 2 ja 3 ning jätnud MKS § 94 ebaõigesti kohaldamata.

9.4. Kohtud on jätnud maa-alade mõõdistamise teenuse arvesse võtmisel kohaldamata TuMS § 37

lg 1 ja ebaõigesti tõlgendanud TuMS § 19 lg 3 p 3 ning käsitanud kinnistutega seotud toetusi ette-

võtlustuluna.

9.5. Maksuhaldur ja kohtud on tuginenud tehingute teiste poolte käitumist iseloomustavatele asja-

oludele, mis ei puuduta kaebajat. Kuna kassaatori pahausksus ei ole tõendatud, ei ole alust tema

sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust piirata. Maksuhaldur ega kohtud pole selgitanud, milline

eriline teave kaebajal oli müüja, tehingu või kauba kohta ja kuidas see teave viitas just asjaolule, et

tegemist pole tegelike müüjatega.

9.6. Halduskohus jättis ebaõigesti kaebaja taotluse isiku ülekuulamiseks rahuldamata. Tunnistaja

ütluste kui tõendi usaldusväärust ei ole võimalik hinnata ilma tõendit uurimata. Halduskohtu istungil

jäeti üle kuulamata teisigi kaebaja poolt soovitud tunnistajaid põhjendusega, et asja saab lahendada

olemasoleva materjali pinnalt ja need isikud on juba maksumenetluses ütlused andnud. Ekslik on

halduskohtu seisukoht, et S. Lehtla on maksumenetluses tunnistusi andnud. Ringkonnakohtu

põhjendus ei ole tunnistaja ülekuulamisest keeldumiseks piisav, sest vastustaja esindaja selgitus ei ole

tõend.

9.7. Õigusvastane on käsitada kogu Kusnetsova kinnistu müügist saadut tuluna, kui kinnistu

soetamismaksumust ei võimaldata kuluna arvesse võtta. Kohtud on ebaõigesti tõlgendanud TuMS

§ 32 lg-t 1 ning jätnud TuMS § 37 kohaldamise võimalikkuse kohta seisukoha võtmata.

10. LMTK palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtute otsused muutmata. Maksuotsus

on selge, mõistetav ja põhjendatud ning vastab seadusega haldusaktile kehtestatud nõuetele.

Kassaator ei ole esitanud apellatsioonimenetluses sisulisi vastuväiteid teiste tunnistajate, v.a S. Lehtla

ülekuulamata jätmise kohta. Kassaator ei ole varasemas menetluses kuueaastase aegumistähtaja

kohaldamist vaidlustanud, mistõttu ei saanud ega pidanudki kohtud selle väite osas seisukohta võtma.

Maksuotsuses on piisavalt põhjendatud, miks maksuhaldur pidas kassaatori käitumist tahtlikuks. Väär

on kassaatori väide, et kohtud pole maksusumma arvestamise metoodikat hinnanud. Johtuvalt

seotusest ettevõtlusega kuulusid kaebajale väljastatud toetused tulumaksuga maksustamisele.

Maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Käesoleval juhul peaks kassaator

kaasaaitamiskohustuse täitmiseks tõendama, et kaup on tõesti soetatud, see ei olnud kassaatoril varem

olemas ega ole saadud tasuta, ning üksnes sel juhul lasuks vastustajal hindamise kohustus. Arvetel

märgitud äriühingute ja FIE Valmer Soodla vahel pole tehinguid toimunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kassaator on tõstatanud maksusumma määramise tähtaegsuse küsimuse alles

kassatsiooniastmes. Kolleegiumi arvates lasub kohtul kohustus kontrollida maksusumma määramise

õiguspärasust igas menetlusstaadiumis. Õiguspärasuse kontroll hõlmab ka maksusumma määramise

tähtaegsuse kontrolli ning selle küsimuse tõstatamine esmakordselt kassatsiooniastmes ei ole

lubamatu. Tegemist on materiaalõigusliku küsimuse lahendamisega.

12. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise

aegumistähtaeg kolm aastat, maksusumma tahtliku tasumata jätmise või kinni pidamata jätmise

korral on aegumistähtajaks kuus aastat. Pärast aegumistähtaja möödumist ei või selles asjas

maksuotsust teha ega muuta või kehtetuks tunnistada selles maksuasjas varem tehtud maksuotsust

(MKS § 98 lg 4).

13. Maksuhaldur on maksuotsuses sedastanud, et kuna kaebaja jättis osa tulust deklareerimata ning

võttis raamatupidamis- ja maksuarvestuses teadlikult ja tahtlikult arvesse selliseid andmeid, kus

kaupade ja teenuste ostutehinguid ei ole arvel märgitud äriühingute ja kaebaja vahel toimunud, siis on

tegemist tahtliku teoga, mistõttu on maksu määramise aegumistähtajaks kuus aastat. Eelnevast

nähtub, et maksuhaldur ei ole kaebaja tahtlust hinnanud iga tehingu või tehingupartneri suhtes eraldi,

vaid on teinud üldistatud järelduse, et kaebaja on maksude tasumisest tahtlikult kõrvale hoidunud.

Sellega on maksuhaldur laiendanud maksusumma määramise kuueaastase aegumistähtaja kõikidele

maksuotsuses kajastatud tehingutele ning tulude ja kulude ebaõigele arvestamisele. Kolleegiumi

hinnangul ei ole selline laiendamine maksukorralduse seaduse põhimõtetega kooskõlas, sest

võimaldab meelevaldselt laiendada aegumistähtaega ka nende tehingute suhtes, mille puhul pole

tuvastatud maksukohustuslase tahtlust panna toime maksuõigusrikkumine. Maksuhalduri lähenemine

eirab võimalust, et maksukohustuslane võib olla hooletu ja eksida majandustehingute kajastamisel.

Maksuhalduril lasub kohustus hinnata maksusumma määramise kuueaastase aegumistähtaja

kohaldamiseks maksukohustuslase tahtlust iga tehingu osas eraldi.

14. Kohtuasjas nr 3-3-1-54-11 selgitas kolleegium, et maksuhaldur peab pärast kolmeaastase

aegumistähtaja möödumist maksusumma määramisel tegema kindlaks maksukohustuslase tahtluse

maksusumma tasumata jätmisel. Halduskohtu ülesanne ei ole tuvastada sellistel juhtudel tahtlust, vaid

kontrollida, kas maksuhaldur on tahtluse tuvastanud õiguspäraselt. Võlaõigusseaduse § 104 lg 5

kohaselt seisneb tahtlus õigusvastase tagajärje soovimises. Maksuhalduril tuleb maksuotsuses

põhjendada oma hinnangut, miks ta leiab, et maksukohustuslane soovis õigusvastaste tagajärgede

saabumist. Käesoleval juhul ei ole maksuhaldur võtnud seisukohta, milles seisneb maksukohustuslase

tahtlus seoses PRIA ja Põlva Metsaomanike Seltsilt saadud toetuste tuludena arvesse võtmata

jätmisega ning ettevõtluse kuludena Kusnetsova kinnistu soetamismaksumuse ning kinnistu maa-ala

mõõtmise ja katastriüksuste koostamise kulutuste väidetavalt ebaõiges suuruses arvestamisega.

Tulude ja kulude ebaõigest arvestamisest ei saa automaatselt järeldada maksukohustuslase tahet

panna toime maksuõigusrikkumine. Seetõttu oleks põhjendamatu ja õigusvastane kohaldada

nimetatud toetuste ja väidetavate ettevõtluskulude osas maksusumma määramiseks kuueaastast

aegumistähtaega.

15. Ekslik on kassaatori seisukoht, et kõigi tehingute suhtes tuli kohaldada kolmeaastast aegumis-

tähtaega ning see oli kassaatori hinnangul vaidlustatud maksuotsuse tegemise hetkeks möödunud.

Aegumistähtaja kulgema hakkamine on seatud sõltuvusse selle maksudeklaratsiooni esitamise täht-

päevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel arvestati maksusumma valesti (MKS § 98

lg 1). TuMS § 44 lg-st 1 johtuvalt oli FIE 2007. a tuludeklaratsiooni esitamise tähtpäevaks 31. märts

2008 ning sellest hetkest alates hakkas tulumaksu- ja sotsiaalmaksu suhtes kulgema maksusumma

määramise aegumise tähtaeg. Kaebaja on ekslikult leidnud, et 2007. aasta tulude ja kulude alusel

maksusumma määramise kolmeaastane tähtaeg lõppes 31. märtsil 2011 ja 21. aprilli 2011. a

maksuotsus on selles osas antud tähtaega rikkudes ning seetõttu õigusvastane. MKS § 99 lg 1 p 2

kohaselt peatub maksusumma määramise aegumine maksuotsuse vaidlustamise ajaks kuni selles

asjas tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni. Maksuhaldur tegi 26. oktoobril 2010 maksuotsuse, millele

kaebaja esitas vaide. Maksu- ja Tolliameti 7. jaanuari 2011. a vaideotsusega vaie rahuldati ja

tunnistati 26. oktoobri 2010. a maksuotsus kehtetuks ning tehti Lõuna maksu- ja tollikeskusele

ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. LMTK tegi 21. aprillil 2011. a uue maksuotsuse, mis on

praeguses asjas vaidlustatud. Seega peatus tulumaksu ja sotsiaalmaksu maksusumma määramise

kolmeaastase tähtaja kulgemine vaidemenetluse ajaks ning pärast vaidemenetluse lõppemist kulges

aegumistähtaeg edasi. Vastavalt lükkus edasi ka aegumistähtaja lõpp, mistõttu on 21. aprilli 2011. a

maksuotsus tehtud tulumaksu ja sotsiaalmaksu puudutavas osas MKS § 98 lg-s 1 ette nähtud kolme-

aastase aegumistähtaja jooksul.

16. Vastavalt käibemaksuseaduse § 27 lg-le 1 on käibemaksu maksustamisperiood kalendrikuu

ning käibedeklaratsioon esitatakse maksuhaldurile maksustamisperioodile järgneva kuu 20.

kuupäevaks. KMS § 31 lg 1 kohaselt arvatakse teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või

teenuse saamise korral sisendkäibemaks maha nõuetekohase arve alusel. Võttes aluseks

käibemaksudeklaratsioonide esitamise aega, kerkib käibemaksu määramisel maksukohustuslase

tahtluse tuvastamise vajadus kuueaastase aegumistähtaja kohaldamiseks OÜ-ga Intersell ja OÜ-ga

Lindver Invest väidetavalt tehtud tehingute alusel deklareeritud sisendkäibemaksu puhul.

17. Maksuhaldur ei ole selgesõnaliselt tuvastanud, milles seisnes kaebaja tahtlus eraldivõetuna iga

tehingu osas, sh seoses kaebaja tehingutega OÜ-ga Intersell ja OÜ-ga Lindver Invest. Kolleegium on

varasemas praktikas selgitanud, et üksnes hoolsusnõuete eiramisest ei tulene järeldust, et maksude

tasumisest hoiduti tahtlikult. Ainuüksi asjaoludest, mis puudutavad müüjat ja tema tegevust ning

hoolsusnõuete järgimist ostja poolt, ei tulene ka nende kogumis järeldust, et ostja on maksude

tasumisest hoidunud tahtlikult. (Riigikohtu halduskolleegiumi 20. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-3-

1-74-09, p 12, ja 17. mai 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-9-12, p 23). Tahtluse tuvastamine eeldab

käesoleval juhul täiendavate faktiliste asjaolude tuvastamist. Üksnes maksuhalduri abstraktne

järeldus, et kaebaja on raamatupidamis- ja maksuarvestuses võtnud teadlikult ja tahtlikult arvesse

dokumente, millistel näidatud tehinguid ei ole kaebaja ja arvetel märgitud äriühingute vahel

toimunud, ei ole kolleegiumi hinnangul tahtluse tuvastamiseks piisav. Tahtluse tuvastamine eeldab

käesolevas asjas selle tuvastamist, et vaidlusaluste tehingute pooled leppisid kokku, et avaldatud

tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi (kaupade soetamine või teenuse osutamine ja selle eest

tasumine) ei saabugi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-23-

12, p 17). Seega tuleb tuvastada, et võltsarvete kasutamine toimus näilike tehingute raames.

Halduskohtul tuleb võtta asja uuel läbivaatamisel seisukoht, kas maksuotsuses märgitud asjaolud ning

kogutud tõendid kogumis võimaldavad teha järelduse, et vaidlusaluste tehingute pooled (OÜ

Intersell, OÜ Lindver Invest ning kaebaja) on kokku leppinud, et avaldatud tahtele vastavaid

õiguslikke tagajärgi ei saabugi ning võltsarvete kasutamine toimus tahtluse, mitte hooletuse vormis.

Kuna nimetatud järelduse tegemine eeldab eelduslikult ka faktiliste asjaolude tuvastamist, milleks

Riigikohtul pädevust ei ole, siis tuleb asi saata nimetatud äriühingutega tehtud tehinguid puudutavas

osas uueks läbivaatamiseks halduskohtule.

18. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega kaebajale määratud toetuste

ettevõtlustuluna arvestamise, maa-alade mõõtmise ja katastriüksuste koostamise kulude osaliselt

ettevõtluskuluna arvestamise kohta. Kolleegium ei pea vajalikuks ringkonnakohtu otsuse põhjendusi

selles osas korrata (HKMS § 231 lg 6).

19. Ebaõiged on aga maksuhalduri ja kohtute seisukohad Kusnetsova kinnistu müügiga seotud

kulude mahaarvamise võimatuse kohta. Kuna müüdud kinnistu soetamishinda ei ole aastal 2006

ettevõtluskuluna deklareeritud ning kulu kanti enne kinnistu müümist 2008. aastal, siis ei saa maksu-

kohustuslane kulu TuMS § 32 alusel tõepoolest 2008. a maksudeklaratsioonis maha arvata. See aga ei

tähenda, et maksukohustuslane kaotab maksuarvestuses kinnistuga seotud soetamismaksumuse

arvesse võtmise õiguse. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et füüsilisest isikust ettevõtja

vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust varast, mistõttu ei pea ettevõtja fikseerima algselt

muuks otstarbeks soetatud vara kasutuselevõtmist ettevõtluses. Kinnistute ostu ja müügi tehingute

vormistamine ja tehingute tsiviilõiguslik sisu ei sõltu sellest, kas tehingu pool tegutseb füüsilisest

isikust ettevõtjana või mitte (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 12. juuni 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-

55-03). Vara soetamismaksumus ja vara võõrandamisega seotud kulud ei ole käsitatavad ette-

võtlusega seotud mahaarvamistena tulumaksuseaduse 6. peatüki mõttes. Kui vara võõrandamine

kujutab endast ettevõtlust, siis tuleb ettevõtlustuluks lugeda mitte kogu vara võõrandamisest laekuv

sissetulek, vaid üksnes TuMS § 37 lg 1 kohaselt arvutatud kasu. Kogu müügihinna maksustamine

ettevõtlustuluna on lubatud juhul, kui ettevõtja on vara soetamismaksumuse eelnevalt TuMS § 32

alusel ettevõtlustulust maha arvanud (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 15. jaanuari 2009. a otsus

asjas nr 3-3-1-70-08, p 13).

Käesoleval juhul deklareeris kaebaja ebaõigesti kogu kinnistu müügist saadu ettevõtlustuluna, millest

soovis teha TuMS § 32 alusel mahaarvamisi. 2008. a tulumaksudeklaratsiooni E vormi reale 1.6

tulnuks märkida vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe, s.o kasu vara võõrandamisest. Ainult

sellise vara võõrandamise korral, mille soetamismaksumuse on maksukohustuslane varem oma

ettevõtlustulust maha arvanud, loetakse saadud müügihind täies ulatuses maksumaksja ette-

võtlustuluks. Maksuhalduril tulnuks sellega arvestada ja vastavalt vähendada ettevõtlustulu suurust

soetamishinna ulatuses TuMS § 37 alusel (kasu vara võõrandamisest). Maksuhaldur on

põhjendamatult käesoleval juhul suurendanud maksukohustuslase ettevõtlustulu, võttes arvesse

üksnes kinnistu müügist saadud tulu ja jättes maksudeklaratsioonil märgitud soetamismaksumuse

arvestamata. Sellega on maksuhaldur 2008. a tuludeklaratsiooni alusel põhjendamatult suurendanud

kaebaja 2008. a tulu- ja sotsiaalmaksukohustust. Maksuotsus kuulub selles osas tühistamisele.

20. Kaebaja esitatud väide menetlusõigusnormide rikkumise kohta seoses tunnistaja ülekuulamise

taotluse lahendamisega on väär. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses on kaebaja esitanud

sisulise vastuväite üksnes S. Lehtla tunnistajana ärakuulamata jätmise kohta ning ringkonnakohus on

selle väite kohta otsuses ka seisukoha kujundanud. Arvestades kohtute põhjendusi ning asjaolusid, et

kaebaja pole mitmeaastase maksumenetluse jooksul suutnud selle isiku kohta maksuhaldurile

asjakohast teavet esitada, et kaevetööde teenuse osutamise ajal OÜ-s Kastra Teras Silveri nimelist

isikut vastustaja ja kohtute hinnangul ei töötanud ning et esmakordselt on kaebaja suutnud Silveri

nimelise isiku väidetavalt identifitseerida alles halduskohtumenetluses, ei ole kolleegiumi hinnangul

eluliselt usutav, et isik, kelle tunnistajana ülekuulamist kaebaja halduskohtus taotles, on sama isik,

keda kaebaja on märkinud maksumenetluses ning kes saaks anda asjakohast informatsiooni

kaevetööde teenuse osutamise kohta.

21. Maksuhaldur on olnud maksu- ja kohtumenetluses ebajärjekindlalt seisukohal, kas kaebaja

teadis või pidi teadma, et arvetel märgitud isikud ei olnud tegelikud müüjad. Maksuhaldur on

põhjendanud kuueaastase aegumistähtaja kohaldamist ka asjaoluga, et maksukohustuslane võttis

teadlikult ja tahtlikult maksuarvestuses arvesse tehinguid ja andmeid, kusjuures vastavaid tehinguid

ei ole tegelikkuses tehtud (vt maksuotsuse lk 48 ja 50). Seoses tehingutega äriühingutega OÜ

Arvington Arendus, OÜ Intersell, OÜ Linder Invest ja OÜ Kastra Teras on maksuhaldur aga asunud

seisukohale, et kaebaja pidi teadma, et tegelikeks kauba müüjateks ja teenuse osutajateks ei saanud

nimetatud äriühingud olla. Ebaselgus maksuotsuse faktilise aluse osas võib raskendada kaebajal

maksuotsuse mõistmist ja vaidlustamist. Samuti olenevad maksuotsuse faktilistest alustest olulised

asjaolud, mille tuvastamiseks tuli esitada ja koguda tõendeid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. mai

2010. a otsus asjas nr 3-3-1-18-10, p 12). Kohtud pole asja lahendamisel „teadmist“ ja „teadma

pidamist“ eristanud. Halduskohus on üksnes kahe tehingu puhul leidnud, et kaebaja pidi teadma, et

arved esitanud äriühing ei saanud olla tegelik müüja.

22. Kohtud on tuvastanud, et tehinguid kaebaja ja arvetel märgitud äriühingutega ei toimunud, kuid

jätnud ebaõigesti käibe- ja tulumaksukohustuse kontrollimisel tuvastamata, milles seisnes kaebaja

hoolsuskohustuse rikkumine. Üksnes asjaolu, et osal arvetel märgitud äriühingutel puudus reaalne

majandustegevus ning neil puudusid kauba päritolu tõendavad dokumendid, ei ole kaebaja

hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamiseks piisav. Need asjaolud iseloomustavad tehingu teise poole

(müüja) käitumist. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et müüjatel reaalse

majandustegevuse puudumise tuvastamisel on ostja pahausksust kinnitavaks asjaoluks see, kas ostja

teadis või pidi teadma, et müüjatel tegelikult majandustegevus puudub. Seda teades pidi ostja olema

teadlik ka asjaolust, et müüjad ei saa olla teenuse osutajateks ega kauba tegelikeks müüjateks. Kui

isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh et tehingu kohta on esitatud

võltsdokument, kuid kajastas sellist dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma

maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega. Sellises olukorras ei pea kohtud tuvastama n-

ö erilist sidet ostja ja müüja vahel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. mai 2009. a otsus asjas nr 3-

3-1-32-09, p 12). Ostja heausksust eeldatakse, kuid ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene

juhtumile, kus maksuametil on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 2. oktoobri 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-50-03, p 10; 20. jaanuari 2010. a otsus

asjas nr 3-3-1-74-09, p 10).

23. Olukorras, kus vaidlus kauba või teenuse olemasolu üle puudub, kaup on reaalselt olemas või

teenus on osutatud, kuid väidetavalt ei saadud seda arvel märgitud käibemaksukohustuslaselt, kuulub

tõendamisele ka pahausksus. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisend-

käibemaksu mahaarvamise õigust (otsus asjas nr 3-3-1-32-09, p 12). Kohtud ei ole käesoleva asja

lahendamisel seoses käibemaksukohustusega kaebaja käitumist „teadmise“ või „teadma pidamise“

väljaselgitamiseks piisavalt analüüsinud ega selgelt kvalifitseerinud. Sellega on kohtud jätnud maksu-

kohustuse kindlaksmääramise seisukohalt olulised asjaolud tuvastamata ning asi tuleb saata uueks

läbivaatamiseks halduskohtule. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kui kohus tuvastab, et

kaebaja eiras hoolsuskohustuse nõudeid ning kaebaja ei suuda just seetõttu kõrvaldada põhjendatud

kahtlust tegelike müüjate osas, võib nimetatud asjaolu olla piisav sisendkäibemaksu mahaarvamise

õigusvastasuse tuvastamiseks.

24. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et juhul, kui asja uuel läbivaatamisel leiab tõendamist

asjaolu, et tehinguid arvel märgitud äriühingutega ei toimunud ja kaebaja pidi teadma, et arvetel

märgitud äriühingud ei olnud tegelikud müüjad ega teenuse osutajad, siis ei ole maksueelise

tuvastamine vajalik (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 11. jaanuari 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-46-11,

p 19). Maksueelise tuvastamine on vajalik siis, kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks.

Sisendkäibemaksu puhul ei ole juhtumil, kui tegelik müüja jääb välja selgitamata, maksusumma

määramine hindamise teel võimalik (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 1. veebruari 2012. a otsus

asjas nr 3-3-1-60-11, p 36).

25. Kolleegiumi praktika järgi on ka tulumaksu määramisel oluline, kas ostja pidi teadma, et

tegemist pole tegeliku müüjaga. Kui ostja teadis või pidi teadma, et müüjana esineb variisik, siis võib

see asjaolu kaasa tuua tulumaksu määramise, kui aga ostja ei teadnud ega pidanudki nimetatud

asjaolust teadma, puudub tulumaksu määramiseks alus. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt pole

ostjale tulumaksu määramisel oluline, milline on müüja maksukäitumine või ettevõtlus. Sellekohane

teave võib küll kinnitada seisukohta, et tegemist ei saanud olla tegeliku müüjaga, kuid ainuüksi need

asjaolud ei saa põhjendada väidet, et ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, ja olla

aluseks tulumaksu määramisele (vt Riigikohtu 1. veebruari 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-60-11, p 28).

Halduskohus on järeldanud, et kaebaja pidi teadma, et arvetel märgitud äriühingud ei ole tegelikud

müüjad, valdavalt asjaoludest, mis iseloomustavad müüja, mitte ostja käitumist. Pealegi on haldus-

kohus tuvastanud „teadma pidamise“ üksnes OÜ-d Intersell ning OÜ-d Lindver Invest puudutavates

tehingutes. Samuti ei ole kohtud otsustes märkinud ega selgitanud, milliseid hoolsusnõudeid on

kaebaja eiranud, mille järgimisel oleksid ilmnenud asjaolud, mis viitavad sellele, et tegemist pole

tegelike müüjatega. Üldjuhul ei lasu kauba saamisel ostjal kohustust tuvastada kauba kättetoimetaja

volituste ulatust ning arvel märgitud äriühingu esindamise õigust. Seetõttu ei ole nimetatud asjaolu

„teadma pidamise“ tuvastamiseks piisav. Küll võivad kogutud ja maksuotsuses kajastatud asjaolud

kogumis olla piisavad, näitamaks, et äris mõistlikult käituv isik pidi teadma, et arvetel märgitud

äriühingute näol ei ole tegemist tegelike müüjate või teenuse osutajatega.

Halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel nimetatud selgitustega arvestada ja kujundada kõigi

vaidlusaluste tehingute suhtes seisukoht, kas ja mispärast pidi kaebaja asjaolusid kogumis arvestades

teadma, et arvetel märgitud äriühingute näol ei ole tegemist tegelike müüjate või teenuse osutajatega.

Halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel arvestada ka asjaoluga, et kuna tulumaksuarvestuse puhul

on tõendamisnõuded oluliselt lihtsamad kui käibemaksuarvestuses, siis võib sama tehingut hinnata

tulumaksuarvestuses teisiti kui käibemaksuarvestuses. Seetõttu on oluline, et kohus hindaks vaidlus-

aluseid tehinguid eraldi käibemaksu ja tulumaksu osas (vt ka otsused asjades nr 3-3-1-55-03 ja nr 3-

3-1-74-09).

26. Kaebaja on ringkonnakohtu istungil selgelt viidanud vajadusele määrata maksusumma

hindamise teel (II kd, tl 44 pöördel). Ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud võtmata seisukoha

maksusumma hindamise teel määramise võimalikkuse ja vajalikkuse kohta. Asja uuel läbivaatamisel

peab halduskohus võtma seisukoha hindamise võimalikkuse ja vajalikkuse kohta.

27. Kolleegium selgitab, et maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksu-

summa määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksu-

kohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid ning nende asjaolude väljaselgitamine ja

arvestamise kohustuse täitmine ei eelda maksukohustuslase vastavat taotlust (MKS § 11 lg-d 1 ja 2).

Olukorras, kus kaup on maksukohustuslasel olemas ja teenuse osutamine on tuvastatud, kuid maksu-

halduri hinnangul ei ole kaupa saadud ning teenust osutatud arvetel märgitud äriühingute poolt ning

maksukohustuslane pidi seda teadma (maksuotsuse lk 48), võib maksuhalduril lasuda kohustus

määrata maksusumma MKS § 94 sätestatud korras hindamise teel. Kolleegium on MKS § 94 lg-ga 1

seonduvalt selgitanud, et maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on võimalik ja vajalik. Kui

hindamine on võimalik ja vajalik, on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksu-

summa määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused

asjades nr 3-3-1-70-08, p 21; nr 3-3-1-60-11, p 38). Hindamise teel maksusumma määramine on

lubatud ka juhul, kui maksukohustuslaseks on füüsilisest isikust ettevõtja.

Kui vaidlusalustele tehingutele vastav kaup on olemas ja ebamõistlik on eeldada, et see on saadud

tasuta, siis on tulumaksukohustuse väljaselgitamisel oluline tuvastada nimetatud kauba eest makstud

tasu tegelik suurus. Kauba eest makstud tasu arvestamata jätmine suurendaks põhjendamatult ja

olulisel määral maksukohustuslase tulumaksukohustust, millest omakorda sõltub otseselt sotsiaal-

maksukohustuse suurus.

28. Eelnevast tulenevalt tühistab kolleegium Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2011. a ja Tartu

Ringkonnakohtu 27. märtsi 2012. a otsused haldusasjas nr 3-11-1268 käibemaksu, tulumaksu ja

sotsiaalmaksu osas seoses Arvington Arendus OÜ, OÜ Lindver Invest, OÜ Intersell ja OÜ Kastra

Teras arvetel märgitud kaupade ja teenustega ning Kusnetsova kinnistu soetamismaksumuse

arvestamata jätmisega. Ülejäänud osas jäävad kohtuotsused muutmata. Kolleegium teeb tühistatud

osas uue otsuse Kusnetsova kinnistut puudutavas osas, millega rahuldab FIE Valmer Soodla kaebuse

ja tühistab vastavas osas Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu-ja tollikeskuse 21. aprilli 2011. a

maksuotsuse nr 12.2-3/8784-35. Ülejäänud tühistatud osas tuleb asi saata HKMS § 230 lg 5 p 5 alusel

uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb

HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld