3-2-1-173-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-173-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. jaanuar 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Osaühingu Digireklaam hagi AS-i R-Kiosk Estonia vastu

68 382 euro 58 sendi ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-6275

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Digireklaam kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

68 382 eurot 58 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja osaühing Digireklaam (registrikood 11153089),

esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov

Kostja AS R-Kiosk Estonia (endine nimi AS Rautakirja

Estonia, registrikood 10406134), esindaja vandeadvokaat

Veikko Puolakainen

Asja läbivaatamise kuupäev

17. detsember 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-6275. Saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada osaühingule Digireklaam 4. juulil 2012 tasutud kassatsioonikautsjon

804 (kaheksasada neli) eurot 63 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Digireklaam (hageja) esitas 15. veebruaril 2011 Harju Maakohtule hagi AS-i R-Kiosk

Estonia (endine ärinimi AS Rautakirja Estonia, kostja) vastu. Hageja palus mõista kostjalt enda

kasuks välja 68 382 eurot 58 senti ning viivise 15. veebruari 2011. a seisuga 6609 eurot 69 senti ja

alates 2011. aasta 16. veebruarist 8% põhinõudelt aastas kuni põhinõude tasumiseni.

Hagiavalduse järgi sõlmisid pooled 14. septembril 2005 koostöölepingu (leping), mille järgi omandas

hageja õiguse paigutada kostja kioskitesse ekraane ja näidata nendel reklaamklippe. Kostja pidi muu

hulgas tagama ekraanide varustamise elektriga, võimaluse kasutada internetti ja ekraanide valve.

Selle eest pidi hageja maksma kostjale turundusteenuse tasu vastavalt paigaldatud ekraanide arvule ja

suurusele. Iga kioski kohta tuli koostada ekraanide paigaldamise ja kostja valdusesse andmise akt,

mis oli ka tasu maksmise eelduseks. Lepinguga samal päeval sõlmitud lisas nähti ette 58 kioskit,

millesse hageja võis ekraanid paigaldada. Pooled leppisid kokku, et edaspidi paigaldatakse ekraanid

ka uutesse sisekioskitesse ja selleks lepingut eraldi muutma ei pea. Leping sõlmiti tähtajaga seitse

aastat, see pidi kehtima kuni 14. septembrini 2012.

Kostja on lepingut oluliselt ja süstemaatiliselt rikkunud. Hagejale võimaldati paigaldada üksnes

69 ekraani 51-sse lepingu lisas nimetatud 58 kioskist. Kostja ei lubanud paigaldada ekraane uutesse

sisekioskitesse, mida on teadaolevalt vähemalt 30. Kõiki paigaldatud ekraane ei saanud reklaami

edastamiseks kasutada, kuna internetiühendus oli tagatud vaid 38 kioskis. Edaspidi hakkasid

lepingurikkumised süvenema. 2008. a juunis oli internetiühendus 31 ekraanil, 2009. a mais

30 ekraanil, 2009. a septembris 25 ekraanil ja 2009. aasta 1. detsembril 23 ekraanil. Kui kostja oleks

lepingut täitnud, oleks hageja saanud näidata reklaame vähemalt 88 kioskis vähemalt 106 ekraanil.

Internetiühenduse tagamist ei lõpetatud hageja võlgnevuse tõttu, kuna kostja ei ole hagejale esitatud

kirjades sellele tuginenud, kostjal ei olnud õigust tasu saada (akte ei olnud allkirjastatud) ja kostja

arved ei vastanud lepingujärgsetele tasumääradele. Kostja rikkus korduvalt lepingut ka sellega, et

kostja töötajad sulgesid ekraanid või lülitasid need enda soovitud telekanalitele, mistõttu ei saanud

reklaami edastada. 2009. aastal eemaldasid kostja töötajad omavoliliselt ja ette teatamata 4 ekraani,

2009. a aprillis lõpetati Pärnu kioskites ekraanide internetiühendused ja nõuti ekraani eemaldamist

Pärnu Neste kioskist, samuti lõpetati Kadaka tee kioskis, Pirita kioskis, Viljandi Ilmarise keskuse

kioskis ja Tartu Lõunakeskuse kioskis asuvate ekraanide internetiühendused. Esialgu tugines hageja

ka sellele, et kostja ei ole allkirjastanud ekraanide vastuvõtmise akte ega taganud ekraanide valvet.

Kostja rikkumised on olulised võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 mõttes, sest need kestsid ja

süvenesid kogu lepingu kehtivusaja kestel ning kostja ei lõpetanud rikkumisi ka pärast nende

kõrvaldamiseks peetud läbirääkimisi. Rikkumiste tõttu jäi hageja olulises ulatuses ilma sellest, mida

ta lepingu järgi lootis (saamata jäi 76,5% kavandatud teenuse mahust), ja kostja rikkus kohustust,

mille täpne järgimine oli hagejal lepingu täitmise vastu huvi püsimise eelduseks. Leping lõppes

hageja ülesütlemisavalduse alusel 1. detsembril 2009, kostja sai ülesütlemisavalduse kätte

4. novembril 2009. Hageja ei nõustu, et leping on lõppenud kostjapoolse ülesütlemisega 4. veebruaril

2010 hagejapoolse arvete tasumisega viivitamise tõttu.

Lepingu rikkumisega on kostja tekitanud hagejale kahju tulu näol, mida hageja oleks saanud, kui

lepingut oleks kogu tähtaja jooksul täidetud kokkulepitud mahus. Hageja müügitulu vähenes, sest ta

kaotas kostja rikkumiste tõttu reklaamikliente ja alles jäänud kliendid tellisid reklaami vähem. Samuti

tuli reklaami edastamise võimaluste vähenemise tõttu reklaami hinda alandada. 2009. a sügiseks oli

hagejal alles vaid kaks reklaamiklienti. Saamata jäänud tulu alates 2009. a märtsist kuni

14. septembrini 2012 on kokku 68 382 eurot 58 senti (1 069 954 krooni 80 senti), mille

väljamõistmist kostjalt hageja taotleb. Majandusteadlase Andres Juhkami arvamuse järgi oli hageja

saamata jäänud tulu 1. jaanuarist 2009 kuni 14. septembrini 2012 ca 70 646 eurot. Tulu saamise

eeldused ja võimalused olid olemas, sest kostjaga oli sõlmitud leping ja teenus oli kasumlik.

Keskmise müügitulu arvestas hageja aastate 2006-2008 tulemuste alusel, eeldades selle tulu

jätkumist. Hageja nõue ei ole aegunud. Kostjale kui turundusega tegelevale isikule pidi olema

ettenähtav, et hagejal jääb lepingurikkumiste tõttu tulu saamata.

Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja viivise VÕS § 113 lg 1 alusel kahju hüvitamisega

viivitamise eest. Viivisemäär on selle sätte ja VÕS § 94 järgi 8% aastas. Viivis tuleb välja mõista

alates 2. detsembrist 2009, kuna hageja määras oma 2. novembri 2009. a kirjas (kostja sai selle kätte

4. novembril 2009) kahju hüvitamise ajaks 1. detsembri 2009. 15. veebruari 2011. a seisuga on

viivisenõue 441 päeva eest kokku 6609 eurot 69 senti. Viivisenõue ei ole liiga suur.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja arvates lõppes leping kostjapoolse ülesütlemisega, kuna hageja jättis korduvalt täitmata

rahalised kohustused ja viis seejärel ekraanid kioskitest ära. Lepingust tulenev võlgnevus tekkis

hagejal juba 2007. a lõpus ja 2008. a lõpuks oli see suurenenud 120 714 kroonini. Isegi kui kostjale

etteheidetav tegevus oleks aset leidnud, ei oleks see tähendanud, et kostja rikub lepingut, vaid

tegemist olnuks ajutise iseloomuga õiguskaitsevahendi (kohustuse täitmisest keeldumise õiguse)

kasutamisega VÕS § 111 tähenduses.

Hageja väidetud kahju suurus on oletuslik ega ole kontrollitav. Leping ei näinud ette ekraanide

paigaldamise võimalust kõikidesse tulevikus avatavatesse uutesse kioskitesse. Samuti eeldas

ekraanide paigaldamine hageja investeeringut, mida ta ei olnud suuteline tegema. Internetiühendused

kioskites on olnud tehniliselt tagatud. Hageja väidete alusel saab arvestada kahju üksnes ajavahemiku

eest märtsist kuni novembrini 2009. Hageja esitatud asjatundja arvamuses ei ole arvestatud kõigi

hageja kuludega, oluliste majanduskeskkonna muutujatega ega ettevõtte tulubaasi iseärasustega.

Lisaks puudub kostja tegevuse ja hageja väidetava kahju vahel põhjuslik seos. Tõendamata on, et

hageja lepingupartnerid lõpetasid koostöö just kostja tegevuse tõttu. Tõenäoliselt oli hageja ja tema

klientide vahelise koostöö lõppemise põhjuseks 2009. a majanduslangus. Hagejal oli ka teisi

lepingupartnereid peale kostja, kuid hageja arvestused põhinevad müügitulul tervikuna. Samuti ei ole

kahju hüvitamiseks täidetud VÕS § 127 lg-tes 2 ja 3 nimetatud eeldused. Lisaks on nõutava viivise

määr ülemäära kõrge ja seda tuleb alandada mõistliku suuruseni. Hageja on nõude esitamisega ülearu

viivitanud.

Esialgu väitis kostja ka, et hageja nõue on aegunud, ja taotles aegumise kohaldamist, kuid hiljem

loobus sellest vastuväitest.

3. Harju Maakohus jättis 17. veebruari 2012. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse järgi on hageja kahjunõue ajaliselt piiritletud 2009. aastal toimunud lepingu

rikkumisega. Kostja teisaldas ekraane. Kioskites oli 1. jaanuari 2009. a seisuga 53 töötavat ekraani,

30. novembril 2009 oli ekraane 35. Märtsist kuni novembrini 2009 esines probleeme ekraanide

töökorras hoidmiseks vajaliku internetiühendusega ja ekraanid võeti maha nt Tallinna ja Viljandi

bussijaamas ning Smuuli Neste bensiinijaamas. Tunnistaja ütluste järgi on talle teada juhtumid, mil

ekraanid olid sisse lülitamata või oli vahetatud näidatavat kanalit. Hageja nõudis kostjalt pidevalt

ekraanide tagasimonteerimist ja internetiühenduse taastamist. Internetiühenduse puudumine ja

ekraanide teisaldamine on käsitatav lepingu rikkumisena. Reklaame uuendati internetiühenduse

kaudu, seega oli internetiühenduse tagamine lepingu kohase täitmise aluseks. Teisaldatud või muule

kanalile suunatud ekraanide vahendusel ei saanud hageja oma lepingust tulenevat reklaamide

näitamise õigust kasutada. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mille alusel saaks väita, et rikkumine

oli vabandatav.

Kohtule esitatud A. Juhkami arvamusest nähtub, et hageja hinnanguline arvestuslik kahju saamata

jäänud tuluna ajavahemikul 1. jaanuarist 2009 kuni 14. septembrini 2012 (s.o lepingu korralise

lõppemiseni) on 70 646 eurot. Kui leping oleks kehtinud kogu tähtaja jooksul, oleks hageja võimalik

tulu võinud olla selles arvamuses märgitud suurusjärgus. Hageja ei ole aga piisava veenvusega

tõendanud, et tema kliendibaas oleks säilinud või suurenenud. Hageja ei ole ka tõendanud, et kostja

lepingurikkumise ja reklaamide müügimahu vähenemise ning klientide poolt teenuse tellimise

lõpetamise vahel on põhjuslik seos. Kuna põhinõue jääb rahuldamata, ei ole ka alust mõista välja

viivist.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. juuni 2012. a otsusega maakohtu otsuse lõppjärelduse

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi.

Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi on praeguses asjas tegemist teenuse osutamise lepinguga, mis sarnaneb

kõige rohkem käsunduslepingule. Hageja nõuab kostjalt 2009. a märtsist novembrini toimunud

lepingurikkumise tõttu kuni 14. septembrini 2012 saamata jäänud tulu hüvitamist. Kuna hageja ütles

lepingu üles ega soovi selle täitmist, on tegemist kahju hüvitamise nõudega lepingu täitmise asemel.

Hageja esiletoodud asjaolud ei ole hagi rahuldamiseks piisavad. Maakohus ei tuvastanud, millised

lepingurikkumised on tõendatud, ei hinnanud kostja vastuväiteid ega teinud kindlaks asjaolusid, mille

põhjal oleks saanud järeldada, et kostja rikkus lepingut. Samuti ei ole maakohus piisavalt

põhjendanud kahju tekkimist hagejal. Asjaolust, et hageja oli teinud kulutusi kioskitesse

paigaldatavate ekraanide soetamiseks, ei saa iseenesest järeldada tema võimalust saada sellelt

investeeringult tulu. Ka ei saanud ainuüksi asjaolust, et hagejal olid 2009. a-l oma klientidega

kehtivad lepingud reklaami näitamiseks, veel järeldada, et hagejal oli võimalus näidata reklaami ja

teenida sellelt tulu ka tulevikus. A. Juhkami arvamus ei asenda kohtu hinnangut tulu teenimise

tõenäosusele. Kohus peab arvestama ka muid hagejat puudutavaid asjaolusid, millest sõltub tulu

saamise tõenäosus, nt potentsiaalsete klientide olemasolu. Lisaks ei ühti asjatundja arvamuse aluseks

võetud ja hagi alusena esitatud asjaolud. Näiteks on hageja väitnud, et pärast lepingu sõlmimist

paigaldati 69 ekraani 51 kioskisse, kuid asjatundja on aluseks võtnud 62 ekraani 31 kioskis. Ka kostja

esitatud asjatundja arvamusele ei ole maakohus hinnangut andnud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et põhjuslikku seost ei ole, kuid leidis, et hageja ei ole hagi

alusena esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et hagejal väidetavalt tekkinud kahju on

nende kostja lepingurikkumiste tagajärg, millele hageja on tuginenud. Hageja ei ole esile toonud

asjaolusid, millest nähtuks, millal lõppesid klientidega sõlmitud lepingud ja mis põhjusel senised

kliendid ei soovinud hagejaga lepinguid uuendada. Vaidlust ei ole, et klientide leidmine, kes oleksid

soovinud kioskites reklaami näidata, oli hageja enda ülesanne. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas

hageja, et sõlmis oma klientidega lepingud kioskites reklaami näitamiseks üheks aastaks. Sellest

nähtub reklaamituru muutlikkus ja seda enam pidanuks hageja põhjendama, et kliendid ei soovinud

temaga lepinguid sõlmida just kostjast tulenevatel asjaoludel. Reklaami tellimine võis lõppeda ka

kostjast sõltumatutel põhjustel, nt muutunud majandusolukorra, kõikuva reklaamituru,

reklaamimisviisi vananemise, hageja klientide vajaduste muutumise, uue lepingu sõlmimiseks

pakutud tingimuste sobimatuse, mõne hageja konkurendi pakutud parema teenuse vms asjaolu tõttu.

Eeldada ei saanud, et hageja kliendid jätsid uued reklaamilepingud sõlmimata just seepärast, et kostja

rikkus lepingut. Hageja ei ole esile toonud, kes ja millistel asjaoludel loobus hagejaga uue lepingu

sõlmimisest. Seda teadmata ei ole võimalik teha kindlaks, kas hagejaga lepingulise suhte jätkamisest

loobumine oli seotud kostja lepingurikkumisega. Ka juhul, kui lepingurikkumine on aset leidnud ning

hagejal on tulu saamata jäänud, ei ole hageja esiletoodud asjaolude alusel võimalik hinnata, kas

kahjulik tagajärg oleks saabunud ka kostjale etteheidetavate tegudeta. Isegi kui eeldada esitatud

asjaolude tuvastatust, nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et hageja ei ole põhjuslikku seost

väidetava kahju ja lepingurikkumise vahel veenvalt tõendanud. Hageja töötaja kui tunnistaja ütlused

selle kohta, kuidas kostja teenust osutas, ei ole selleks piisavad.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja kohtute otsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

maakohtule.

Hageja väitel rikkus ringkonnakohus oluliselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg-t 1,

väljudes apellatsiooni piiridest. Ringkonnakohus ei võinud kontrollida maakohtu otsust rikkumiste

tuvastamise ja kahju osas, kuna selles osas maakohtu otsust ei vaidlustatud. Leides, et asjaolud on

ebapiisavalt tuvastatud, pidanuks ringkonnakohus maakohtu otsuse TsMS § 652 lg 2 alusel tühistama

ja puuduse kõrvaldama või saatma asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus rikkus

ka TsMS § 654 lg-t 5, jättes tähelepanuta hageja need õiguslikud ja tõenduslikud väited ning

etteheited maakohtu otsusele, mis puudutavad mh raamatupidamiskoondi reklaamimüügi arvete,

tunnistaja ütluste ja A. Juhkami arvamuse hindamist. Samuti kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti

VÕS § 127 lg-t 4, lähenedes põhjusliku seose tuvastamisele suvaliselt ja pöörates

tõendamiskoormuse üllatuslikult hageja kahjuks ümber. Hageja ei pidanud tõendama kahju tekkimise

alternatiivsete põhjuste puudumist. Kohtud võinuks hagi rahuldada ka tõenäosuse alusel, hagi ei oleks

võinud tervikuna rahuldamata jätta.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

9. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõude õiguslikku alust ja vaidluse eset (I) ning nõude

rahuldamise eeldusi ja tõendamiskoormuse jaotust (II). Edasi käsitleb kolleegium kassatsioonkaebuse

väiteid apellatsioonipiiride ületamise ja ringkonnakohtu otsuse põhjendamatuse kohta (III).

Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV).

I

10. Hageja nõuab kostjalt lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Sellise nõude õiguslikuks

aluseks saab olla VÕS § 115 lg 1. Viivisenõude aluseks saab olla VÕS § 113 lg 1, tulevase viivise

nõudmisel ka TsMS § 367.

11. Pooled ei vaidle mh järgmiste oluliste asjaolude üle:

hageja ja kostja sõlmisid 14. septembril 2005 tähtajalise (kuni 14. septembrini 2012) lepingu, mille

järgi omandas hageja tasu eest õiguse paigutada kostja kioskitesse ekraane ja näidata nendel

reklaamklippe, kostja pidi mh tagama ekraanide varustamise elektriga ja võimaluse kasutada

internetti;

2009. aastal piiras kostja osades kioskites interneti kasutamise võimalust, samuti on kõrvaldatud osa

ekraane;

nii hageja kui ka kostja on vastaspoole rikkumisele tuginedes teinud lepingu ülesütlemise avalduse.

12. Hageja on hagi alusena tuginenud järgmistele olulistele asjaoludele:

kostja on lepingut oluliselt ja korduvalt rikkunud, kuna ta ei taganud kõikides kioskites ekraanide

paigutamist või säilimist või reklaami edastamiseks vajalikku internetiühendust, samuti on kostja

töötajad ekraane sulgenud või lülitanud enda soovitud telekanalitele, mistõttu ei saanud reklaami

edastada;

leping on 1. detsembrist 2009 lõppenud, sest hageja ütles selle kostja rikkumisele tuginedes üles;

hagejal jäi lepingu kohase täitmata jätmise tõttu (2009. a märtsist kuni 14. septembrini 2012) saamata

tulu 68 382 eurot 58 senti, kuna tema reklaamikäive vähenes.

Kuigi esialgu tugines hageja ka asjaoludele, et kostja ei ole allkirjastanud ekraanide vastuvõtmise

akte ega taganud ekraanide valvet, ei võimaldanud ekraane paigaldada kõikidesse kokkulepitud (nii

olemasolevatesse kui ka uutesse) kioskitesse ja osades kioskites ei olnud juba alguses tagatud

internetiühendus, piiras ta hagi aluseks olevaid asjaolusid hiljem üksnes 2009. aastal toimunud

rikkumistega (vt I kd, tl 137, 146).

13. Kostja esitas haginõudele järgmised põhilised vastuväited:

leping lõppes kostjapoolse ülesütlemisega, kuna hageja jättis korduvalt täitmata oma rahalised

kohustused;

isegi kui kostja oleks takistanud hagejal ekraanide kasutamist, oli tal õigus hageja maksekohustuste

rikkumise tõttu oma kohustuste täitmisest keelduda;

hageja väidetud kahju suurus on oletuslik ega ole kontrollitav - leping ei näinud ette võimalust

paigaldada ekraane kõikidesse tulevikus avatavatesse uutesse kioskitesse, hageja ei oleks suutnud

teha kõigi ekraanide paigaldamiseks vajalikku investeeringut ning hageja esitatud eksperdihinnangus

ei ole arvestatud kõigi hageja kulude, oluliste majanduskeskkonna muutujate ega ettevõtte tulubaasi

iseärasustega;

kostja tegevuse ja hageja kahju vahel puudub põhjuslik seos - tõendamata on, et hageja

lepingupartnerid lõpetasid koostöö just kostja tegevuse tõttu;

kahju hüvitamiseks ei ole täidetud VÕS § 127 lg-tes 2 ja 3 nimetatud eeldused;

nõutava viivise määr on ülemäära kõrge ja seda tuleb alandada mõistliku suuruseni.

Esialgu väitis kostja ka, et hageja nõue on aegunud ja taotles aegumise kohaldamist, kuid hiljem

loobus sellest vastuväitest (I kd, tl 147).

14. Maakohus leidis, et kostja rikkus lepingut, tema vastutust välistavad asjaolud puuduvad ja et

saamata jäänud tulu võis jääda hageja esitatud asjatundja arvamuses nimetatud suurusjärku, kuid

jättis hagi rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost kostja rikkumise ning hageja

reklaamide müügimahu ja klientide vähenemise vahel.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost, kuid leidis

lisaks, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, kuidas kostja lepingut rikkus ja hagejal kahju tekkis,

ning et põhjuslikku seost ei ole võimalik järeldada juba hageja esitatud asjaoludest. Hageja ei ole

ringkonnakohtu arvates esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, millal lõppesid klientidega sõlmitud

lepingud ja mis põhjusel senised kliendid ei soovinud hagejaga lepinguid uuendada.

II

15. Hageja võib VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud

eelkõige järgmised üldised eeldused (vt ka Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-

12, p 27):

kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi

vabandatav;

hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju

tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

16. Põhimõtteliselt peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid TsMS § 230 lg 1

esimese lause järgi tõendama hageja. VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse siiski, et kohustuse

rikkumine ei ole vabandatav ja kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et

rikkumine oli vabandatav.

17. Seadusest või lepingust võib aga tuleneda mõne kahju hüvitamise eelduse jagatud

tõendamiskoormus.

Nii peab hageja kahju hüvitamist nõudes eelduslikult ka tõendama, et tekkinud kahju oli kostjale

ettenähtav (VÕS § 127 lg 3) (vt viidatud sätete kohaldamise kohta ka Riigikohtu 26. septembri

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Samas ei ole hageja tõendamiskoormus siin piiramatu.

Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste

esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb

asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada

ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui hageja on asjaolu esinemise tõenäosust

põhistanud, peab kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist.

18. Põhjusliku seose tõendamine lepingurikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4) on samuti hageja

ülesanne. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille

järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta

poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille

abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma

selleta saabunud (vt selle ja ka põhjusliku seose kindlakstegemise kohta üldiselt Riigikohtu

26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 11). Tegevusetuse korral saab kasutada

asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju

oleks siis jäänud olemata.

19. Kui kahju põhjustab küll võlgniku käitumine, kuid samasugune kahju oleks tekkinud hiljem ka

muust asjaolust tulenevalt, tuleb ka muud asjaolu (kahju tekkimise teist põhjust) arvestada. Sellise

muu asjaolu esinemise korral on võlgniku kahju hüvitamise kohustus väiksem, kuid võib olla ka

välistatud.

Tõendamiskoormus on seejuures poolte vahel jagatud. Riigikohus on õigusvastase kahju tekitamise

puhul leidnud, et kui kahju tekkimise põhjusteks on alternatiivselt kostja tegu või asjaolu, mis ei ole

seotud kostja tegevusega, peab hageja tõendama üksnes kostja rikkumise kui kahju võimaliku

põhjuse ning kostja peab kahju põhjuste konkurentsi korral kahju hüvitamise kohustusest

vabanemiseks tõendama, et tema tegu ei olnud kahju tekkimise aluseks (vt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 11). Sama põhimõte kohaldub ka lepingu rikkumisega kahju tekitamise

korral. Seega kui hageja tõendab, et kahju võis tekkida kostjapoolse lepingurikkumise tagajärjel, on

kostja ülesanne tõendada, et kahju võis tekkida ka mingil muul (alternatiivsel) põhjusel. Hageja ei

pea tõendama, et kahju ei tekkinud kõikvõimalikel muudel põhjustel, nagu leidis ekslikult

ringkonnakohus.

20. Ekslik on ka ringkonnakohtu otsusest järelduv arusaam, nagu peaks hageja saamata jäänud tulu

tõendamiseks suutma seda tulu täpselt tõendada.

Saamata jäänud tulu kui kahju hüvitamine VÕS § 128 lg 4 mõttes põhineb tõenäosusel, kuna reeglina

ei ole võimalik täpselt hinnata, millist kasu või kahju oleks pool saanud, kui lepingut oleks ettenähtud

ajani kohaselt täidetud. Hinnata tuleb asjaoludest lähtuvalt enne rikkumist lepingu alusel teenitud

kasu, alternatiivseid kasusaamisvõimalusi muude isikutega tehtud sarnaste tehingute alusel, poole

investeeringuid kasu saamiseks jms. VÕS § 128 lg 4 teine lause rõhutab, et saamata jäänud tulu võib

seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Riigikohus on mh leidnud, et saamata jäänud tulu

eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada

(vt nt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12).

21. Kahjuhüvitist võivad vähendada nii kahjustatud isiku saadav kasu (VÕS § 127 lg 5) kui ka tema

enda osa kahju tekkimisel või suurenemisel (VÕS § 139), samuti võib kahju hüvitist piirata kohus

VÕS § 140 lg 1 alusel.

Seega kui hagejal on kostja lepingurikkumise tõttu õigus leping lõpetada, võib VÕS § 139 lg 1 järgi

olla põhjendatud arvata lepingu lõpetamisele järgneva aja eest arvestatud kahuhüvitisest maha see

summa, mille hageja oleks võinud lepingu mittekohast täitmist taludes siiski teenida. Muu hulgas

võinuks olla võimalik lõpetada leping osaliselt, nt nende kioskite osas, kus kostja reklaami edastamist

ei taganud (vt ka Riigikohtu 22. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-09, p 13).

22. Majandustegevuses saamata jäänud tulu hindamine võib olla keeruline, kuna kõiki asjaolusid, mis

tegelikus elus võinuks tulu saamist mõjutada, on tagantjärele keeruline või lausa võimatu tuvastada.

Sellest aga ei järeldu, et sellisel juhul tuleks jätta kahjuhüvitis välja mõistmata. Majandustegevuses

saamata jäänud tulu tõendamiseks on põhjendatud kasutada mh asjatundjate hinnanguid. Saamata

jäänud tulu kui tõenäoliselt tekkiva kahju, eriti tulevikus tekkiva kahju hüvitamise tõendamist

lihtsustab kohtule VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 järgi antud võimalus hinnata kahju tekkimise

kindlakstegemisel kahju suurust diskretsiooni alusel.

Seega ei või saamata jäänud tulu jääda seaduse järgi hüvitamata ainuüksi põhjendusel, et selle suurust

ei saa täpselt kindlaks teha.

23. Kahjuhüvitise maksmisega viivitamise korral võib hageja VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi

nõuda viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni selle kohase täitmiseni.

TsMS § 367 võimaldab protsessuaalselt hageda viivist hagi esitamisele järgneva aja eest. Kui

lepingus pole teisiti kokku lepitud, on viivisemääraks VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi VÕS §-s 94

sätestatud perioodiliselt muutuv intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Viivisenõue

muutus VÕS § 113 lg 2 (enne 5. aprilli 2011 kehtinud redaktsioonis) järgi sissenõutavaks, kui kahju

hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama.

III

24. Kohtud ei ole selgelt tuvastanud, kas ja millal leping poolte vahel lõppes. Kuigi lepingu

lõppemine või kestmine ei välista lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõudmist, on

hageja nõudnud kahju hüvitamist lepingu täitmise asemel, mis eeldab lepingu lõppemist või vähemalt

üldjuhul täitmiseks täiendava tähtaja andmist VÕS § 115 lg 2 järgi. Lisaks võiks lepingu

hagejapoolne lõpetamine olukorras, kus ta kasvõi osaliselt võinuks selle alusel kasumit teenida, olla

väljamõistetava kahjuhüvitise vähendamise aluseks (vt otsuse p 21).

Samas on pooled ühte meelt, et leping on lõppenud, kuigi nende arvamused lahknevad küsimuses,

millisel alusel ja millal leping lõppes. Seega lähtub kolleegium sellest, et leping lõppes hageja

väidetud ajal (1. detsembril 2009), kuna hageja on sellest nõuet esitades lähtunud, samuti on kohtud

vaikimisi sellest lähtunud ja kostja ei ole kohtute seda seisukohta kahtluse alla seadnud.

25. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldanuks tuvastada

põhjusliku seose kostja rikkumiste ja hagejale tekkinud kahju vahel.

Sellise kahtluse korral tulnuks tagada hagejale võimalus esitatud asjaolusid TsMS § 3401 lg 1 alusel

täiendada, kuna maakohtul sellist kahtlust ei tekkinud ja hageja ei võinud ringkonnakohtu sellist

seisukohta oodata.

26. Kolleegium ei nõustu, et hageja ei ole põhjuslikule seosele viitavaid asjaolusid välja toonud.

Hageja on kogu menetluse ajal väitnud, et kostja lepingurikkumise tõttu on tema reklaamikäive

vähenenud nii klientide kaotuse, olemasolevate klientide tellimuste mahu vähenemise kui ka hinna

vähendamise tõttu (vt nt I kd, tl 10).

27. Kolleegium märkis eelnevalt, et ringkonnakohus jagas põhjusliku seose hindamisel vääralt

tõendamiskoormuse (vt otsuse p 19). Kahju tekkimist alternatiivsetel põhjustel pidanuks tõendama

kostja. Hageja ei pidanud tõendama alternatiivsete kahju tekkimise põhjuste puudumist.

Hageja on kolleegiumi arvates eluliselt usutavaks teinud, et reklaamivõimaluse vähendamise ja

hilisema lõpetamisega võis väheneda tema võimalus reklaamimüügist tulu teenida. Ringkonnakohtu

vastupidine arusaam on põhjendamatu.

28. Kohtud on oma seisukohta sisuliselt põhjendamata leidnud, et hageja esitatud tõendid ei kinnita

põhjusliku seose olemasolu. Seejuures on jäetud hindamata nii hagi lisana esitatud

raamatupidamisandmed (I kd, tl 64-65) kui ka tunnistaja ütlused selle kohta, miks konkreetsete

klientidega koostöö katkes (II kd, tl 110). Hageja apellatsioonkaebuse sellesisulistele väidetele (II kd,

tl 158) ei ole ringkonnakohus vastuolus TsMS § 654 lg 5 esimese lausega põhjendamatult vastanud.

Arusaamatu on ringkonnakohtu otsuse seisukoht, nagu ei piisaks põhjusliku seose tõendamiseks

tunnistaja ütlustest, kui tunnistaja ütlused on tõendina ometigi kvalifitseeritud. Kostja ei ole omalt

poolt esitanud tõendeid alternatiivse põhjusliku seose kohta.

29. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et ringkonnakohus ei võinud uuesti hinnata lepingu rikkumise ega

kahju tekkimisega seonduvat, kuna maakohus need asjaolud tuvastas ja selles osas maakohtu otsust ei

vaidlustatud.

Haginõude rahuldamata jätmise peale esitatud apellatsioonkaebuse lahendamisel on ringkonnakohus

pädev hindama kõiki hagi aluseks olevaid asjaolusid ja esitatud tõendeid, arvestades TsMS §-st 652

tulenevate piirangutega. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb tal

TsMS § 654 lg 5 teise lause järgi võtta otsuses seisukoht poolte kõigi maakohtu menetluses esitatud

väidete ja vastuväidete kohta. Seega on apellatsioonimenetluses võimalik ümber hinnata ka maakohtu

tuvastatud asjaolusid. Riigikohus on ka varem leidnud, et apellatsioonkaebuse menetlemisel peab

ringkonnakohus TsMS § 652 järgi sisuliselt hindama kõiki poolte õigel ajal ja nõuetele vastavalt

esitatud asjaolusid ja tõendeid (vt nt Riigikohtu 22. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

173-11, p 15).

30. Samas oli ringkonnakohtu otsus kolleegiumi arvates hagejale kui apellandile üllatuslik selles

osas, et maakohus ei ole lepingu rikkumise tuvastamist piisavalt põhjendanud.

Kui ringkonnakohtul tekkisid kahtlused lepingurikkumise tuvastamise kohta, pidanuks pooltele

andma tähtaja lepingurikkumise kohta täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Kuigi

ringkonnakohtu istungil on lepingurikkumisest räägitud, ei nähtu protokollist, et ringkonnakohus

oleks väljendanud kahtlusi maakohtu otsuses tuvastatu suhtes (vt II kd, tl 187).

31. Ringkonnakohtu etteheide maakohtule, et see ei ole tuvastanud, millised lepingurikkumised on

tuvastatud, on ka sisuliselt ebaõige ja põhjendamata.

Maakohtu otsuse p-s 9 on nimetatud, et kostja rikkus lepingut, teisaldades ekraane, jättes tagamata

ekraanide jaoks vajaliku internetiühenduse ning võimaldades oma töötajatel jätta ekraanid sisse

lülitamata või lülitada neid teistele kanalitele. Seejuures viitas maakohus toimikus olevale poolte

kirjavahetusele ja tunnistaja ütlustele kui tõenditele, millest ta järeldused tegi.

32. Maakohus leidis, et kui leping oleks kehtinud tähtaja lõpuni, oleks hageja võimalik tulu olnud

hageja esitatud asjatundja arvamuses esitatud suurusjärgus, st 70 646 eurot. Seega leidis maakohus, et

hagejal on kahju tekkinud. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus sedagi seisukohta piisavalt

põhjendanud.

Samas ei nähtu toimikust, et ringkonnakohus oleks ka maakohtu tuvastatud kahju tekkimist või selle

suurust menetluses kahtluse alla seadnud. Kui asja uuel läbivaatamisel tekib ringkonnakohtul taas

kahtlusi kahju tekkimise suhtes, peab ta seda selgelt väljendama ning võimaldama pooltel vajadusel

esitada selle kohta täiendavaid seisukohti ja tõendeid (vt ka otsuse p 30).

33. Kolleegiumi arvates on põhjendamatu ringkonnakohtu suhtumine asjatundja arvamusse, mille

hageja tekkinud kahju tõendamiseks esitas. Ringkonnakohus on jaganud kostja arusaamu, kelle

põhiline energia on menetluses läinud A. Juhkami arvamuses väiksemate vastuolude otsimisele ja

selle järelduste kahtluse alla seadmisele. Seejuures ei ole kostja esitanud omapoolseid tõendeid

hageja kahju suuruse kohta. Kuigi TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi kehtib tõendite vaba hindamise

põhimõte, ei tähenda see, et Tartu Ülikooli majandusõppejõu iseenesest loogiliselt põhjendatud

arvamus tuleks tõendina kõrvale jätta ainuüksi kostja esitatud kõrgema erihariduseta isikute

detailküsimustele keskenduva kriitika alusel. Kolleegiumi arvates on vähemalt A. Juhkami esitatud

kahjuhüvitise arvestamise metoodika põhimõtteliselt adekvaatne (arvestades mh majanduskeskkonna

muutusi) ja saaks olla saamata jäänud tulu hindamise aluseks. Ringkonnakohtu otsuses välja toodud

erinevused ekraanide ja kioskite arvus ei mõjuta iseenesest kasu saamise võimalikkust.

See ei tähenda, et asja uuel läbivaatamisel ei peaks poolte esitatud seisukohti kahju kohta hindama

või ei saaks seda teha. Ringkonnakohus võib lugeda kahju tuvastatuks hageja väiksemas ulatuses

ning mh VÕS § 127 lg 6 esimesest lausest ja TsMS § 233 lg-st 1 juhindudes määrata tekkinud kahju

suuruse ise (vt ka otsuse p-d 20-22).

34. Maakohus leidis, et kostja lepingurikkumine ei ole vabandatav (st et kostja vastutab

lepingurikkumise eest), ja ringkonnakohus ei ole asunud teistsugusele seisukohale. Kahju

ettenähtavust ja rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga kaetust ei ole samuti vaidluse alla seatud. Ka

kolleegiumi hinnangul pidi kostja tegutseva äriühinguna aru saama, et lepingurikkumise ja sellest

tuleneva lepingu ülesütlemise tulemusel võib hagejal jääda saamata ettevõtlustulu.

35. Eelneva põhjal tuleb asi ringkonnakohtus uuesti ja nõuetekohaselt läbi vaadata. Kolleegiumi

hinnangul ei ole vaja saata asja tagasi maakohtusse, kuna ringkonnakohus saab maakohtu võimalikud

minetused ise kõrvaldada, andes pooltele vajadusel tähtaja uute asjaolude ja tõendite esitamiseks.

36. Kolleegium märgib, et hageja viivisenõuet ei saa rahuldada kindla protsendimäära alusel, kuna

viivisemäär on VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi muutuv.

IV

37. Tasutud kassatsioonikautsjon tuleb kaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Kolleegium märgib lisaks, et hageja tasutud kautsjon on ülemäära suur. Asja hinnaks

kassatsiooniastmes on TsMS § 123, § 124 lg 1 esimese lause, § 133 lg-te 1 ja 2 (enne 1. juulit 2012

kehtinud redaktsioonis) ning § 137 lg 1 järgi hageja põhinõude hind 68 382 eurot 58 senti. Kuna

TsMS § 137 lg 4 on alates 1. juulist 2012 tunnistatud kehtetuks, siis ei arvata apellatsiooni- ja

kassatsiooniastmes kõrvalnõudeid enam asja hinna hulka (vt ka Riigikohtu 19. septembri 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-12, p 32). Hageja esitas kassatsioonkaebuse 11. juulil 2012.

38. Kolleegium märgib, et kautsjoni tagastamiseks tuleb hagejal TsMS § 149 lg 8 kolmanda lause

järgi märkida, kuhu kautsjon tagastada.

39. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve