3-1-1-121-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-121-12

Määruse kuupäev

19. detsember 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Psühhiaatrilise sundravi kohaldamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. juuli 2012. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-12-3660

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. S.-i kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri Jõhvi osakonna

vanemprokurör Ene Timmi

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

28. november 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 17. juuli 2012. a kohtumäärus muutmata ja kaitsja

määruskaebus rahuldamata.

2. Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks V. S.-

ile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 96 (üheksakümmend kuus) eurot,

sealhulgas käibemaks 16 (kuusteist) eurot.

3. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 5. juuni 2012. a määrusega lõpetati prokuröri taotlusel lühimenetluses KrMS § 199

lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetlus V. S.-i süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 3 - § 25 lg 2 järgi seoses tema

süüdimatuks tunnistamisega teo toimepanemise ajal ja kohaldati talle psühhiaatrilist sundravi kuni

tervenemise või ohtlikkuse äralangemiseni. Maakohus leidis, et V. S. pani toime KarS § 266 lg 2 p 3 -

§ 25 lg-s 2 kirjeldatud õigusvastase teo. Vastavalt ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis

antud arvamusele oli ta teo toimepanemise ajal süüdimatusseisundis, ei saanud aru oma tegudest ega

suutnud neid juhtida. Seega puudub kriminaalmenetluse alus. Ekspertiisiaktist nähtuvalt on V. S.

viibinud korduvalt statsionaarsel ravil, kuid väljaspool haiglat ravimite võtmisest loobunud.

Süüdistatav on ühiskonnale ohtlik, sest vabatahtlikult ta ennast ei ravi ja paneb toime õigusvastaseid

tegusid. Eeltoodust johtuvalt tuleb tema suhtes kohaldada psühhiaatrilist sundravi.

2. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse V. S.-i kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa,

taotledes määruse tühistamist osas, millega isiku suhtes kohaldati psühhiaatrilist sundravi.

3. Tartu Ringkonnakohtu 17. juuli 2012. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märkis järgmist.

3.1 Maakohus tuvastas õigesti, et süüdistatav pani toime KarS § 266 lg 2 p 3 - § 25 lg-s 2 sätestatud

õigusvastase teo, olles süüdimatusseisundis ja et ta on ühiskonnale ohtlik. Ekspertiisiaktile tuginevalt

järeldas kohus, et V. S. on viibinud korduvalt statsionaarsel ravil, kuid väljaspool haiglat ravimite

võtmisest loobunud. Küsimuse osas, milles seisneb tema ohtlikkus iseendale, tuleb aga määrust

täiendada.

3.2 V. S.-i viimase õigusvastase teo olemust ei saa ühiskonnaohtlikkuse mõttes hinnata kõrgeks.

Kaaludes isiku ohtlikkust ühiskonnale, peab kohus lähtuma ka tema varasematest tegudest ja

kuritegude dünaamikast. Praegusel juhul on süüdlast korduvalt karistatud röövimiste, mootorsõiduki

ärandamise, varguste ja vara tahtliku hävitamise eest. Röövimise pani ta toime relva või relvataolise

esemega ähvardades. Kuritegusid iseloomustab nende toimepanemine grupis, millest järeldub, et V.

S. on mõjutatav ja allub teiste survele.

3.3 Psühhiaatrilise sundravi eeldused ja alused tuvastatakse isiku psüühilise seisundi osas

kohtupsühhiaatriaekspertiisiga. Seetõttu on oluline arvestada eksperdi seisukohtade ja isiku

epikriisiga, tegemaks kaalutlusotsustust seoses isiku ohtlikkusega iseendale. Eksperdi arvamuse

kohaselt on V. S.-i ajavahemikul 2006 - 2011. a hospitaliseeritud viiel korral. Vaimuhaiguse

tundemärgid avaldusid tal alates 2005. aastast. 4. detsembril 2006 diagnoositi tal skisotüüpne häire.

Tema käitumises on ilmnenud desorienteeritust, teadvusekaotuse hoogusid ja ebaadekvaatsust.

Ekspertiisiakti kohaselt on politsei toonud ta haiglasse seoses noaga ringiuitamisega. Viimase

õigusvastase teo pani ta toime, olles alkoholijoobes. Eelnevas saab näha isikust tulenevat ohtu nii

tema enda elule ja tervisele kui ka teistele isikutele. Kuivõrd skisoidse häire näol on tegemist

kroonilise kulu ja muutliku intensiivsusega seisundiga, puudub kindlus, et sundravi kohaldamata

jätmise korral ei taba V. S.-i tagasilangus ning ta ei pane toime uut õigusvastast tegu. Seega on

põhjendatud eksperdi arvamus, mille kohaselt tuleb V. S. paigutada psühhiaatrilisele sundravile.

Arstliku komisjoni otsuse alusel ja isiku ohtlikkuse äralangemisel ning ravi ettekirjutuste järgimisel

võidakse tema ravi jätkata ambulatoorselt.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse V. S.-i kaitsja vandeadvokaat A.

Aasmaa, taotledes maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist psühhiaatrilise sundravi kohaldamise

osas. Kaitsja põhiseisukohad on järgmised.

4.1 KrMS § 402 lg 1 annab kohtule psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks kaalutlusõiguse. Pelgalt

õigusvastase teo toimepanek sundravi kohaldamiseks alust ei anna. Psühhiaatrilise sundravi

kohaldamise vältimatuks eelduseks on see, et isik, kelle suhtes sundravi kohaldamist taotletakse,

oleks oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ning ühiskonnale ja need alused peavad esinema

üheaegselt.

4.2 Kohtutega ei saa nõustuda selles, et V. S. on ohtlik endale ja ühiskonnale. Tähelepanuta ei saa

jätta, et praeguse menetluse esemeks oleva õigusvastase teo pani ta toime kaks aastat tagasi.

Puuduvad andmed, et vahepeal oleks ta toime pannud uusi õigusvastaseid tegusid. V. S. kinnitab, et

on nõus ennast vabatahtlikult ravima. Psühhiaatriline sundravi piirab vabadusõigust sama

intensiivselt kui reaalne vangistus ja peaks olema pigem viimaseks erandlikuks meetmeks. Hinnata

tulnuks ka õigusvastase teo olemust, kuna see ei olnud kõrge ühiskonnaohtlikkusega ega suunatud

elu, tervise või muu kõrgelt hinnatava õigushüve vastu.

4.3 Viimati karistati V. S.-i kriminaalkorras 2003. a toimepandud teo eest, s.t ajal, mil ta oli süüdiv.

Niivõrd ammuse teo asjaolude arvestamine praeguses asjas rikub sisuliselt topeltkaristamise keeldu.

Kohatu oleks selle süüteo asjaolude alusel tema täiendavale sundravile paigutamine teo eest, mis ei

olnud vägivallaga seotud. V. S.-i psüühiline seisund on halvenenud hiljem. Pelgalt tahtevastasele

ravile sattumine keskmiselt kord aastas psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks alust ei anna.

Puuduvad andmed, et V. S. oleks pärast 2003. aastat toime pannud õigusvastaseid tegusid, mis

oleksid suunatud teiste isikute tervise või elu vastu.

4.4 Ohtlikkus tähendab isiku tegelikku ohtlikkust endale või teistele. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2.

märtsi 2007. a määruses asjas nr 3-2-1-145-06 leiti, et isiku ohtlikkus saab väljenduda füüsilises ohus

tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Seega ei

pruugi ohtlikkus ka KarS § 86 lg 1 tähenduses seisneda näiteks selles, et isik lõhub endale või teistele

kuuluvat vara. Ohtlikkust tuleks hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ja seda ei saa

põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid analüüsida tuleb konkreetset

juhtumit eraldi, tuvastades ohtlikkuse lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja ka selle,

et isiku ohtlikkus on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3.

oktoobri 2007. a määrus asjas nr 3-2-1-83-07). Ringkonnakohus ei osutanud ühelegi konkreetsele

asjaolule, millest saaks järeldada, et V. S.-i ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel.

4.5 Eksperdi arvamus isiku ohtlikkuse kohta pole kohtule siduv. Tegemist on õigusliku, mitte

meditsiinilise küsimuse lahendamisega. Kohtud lähtusid eksperdi arvamusest ega hinnanud

õigusvastase teo ja isikuga seotud asjaolusid. V. S. pani toime vähese ühiskonnaohtlikkusega teo, mis

ei olnud seotud vägivallaga. Ka puuduvad andmed, et ta oleks ohtlik endale. Ta käis ennast

vabatahtlikult ravimas.

5. Määruskaebusele esitatud vastuses peab Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Aivar Lembit

kaitsja väiteid selle kohta, nagu puuduksid andmed V. S.-i poolt uute õigusvastaste tegude

toimepanemise kohta, ebaõigeks. Viru Ringkonnaprokuratuuri menetluses on kriminaalasi, milles V.

S.-i kahtlustatakse KarS § 199 lg 2 p-de 8 ja 9 järgi selles, et 19. märtsist 2012 kuni 28. juulini 2012

pani ta Kohtla-Järvel ning Jõhvis toime kakskümmend kaks vargust. Kirjeldatud käitumisega kujutab

V. S. endast jätkuvat ohtu endale ja ühiskonnale. Võttes arvesse õigusvastaste tegude jätkumist

pikema aja vältel ja vaatamata tema suhtes toimuvale kriminaalmenetlusele on isiku ohtlikkus

lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Seetõttu tuleks maa- ja ringkonnakohtu määrused jätta

muutmata.

6. Täiendavas seisukohas leiab V. S.-i kaitsja, et prokuratuuri väited, mis puudutavad kriminaalasja nr

12240102834 menetlust, tuleb jätta tähelepanuta. Kriminaalasja materjali hulgas puudub sellisele

menetlusele mistahes viide. Kriminaalasja arutati lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal.

Kõnealusele menetlusele osutati alles kassatsioonikohtus, kuid Riigikohus faktilisi asjaolusid

tuvastada ei saa. Liiati ei tohi Põhiseaduse (PS) § 22 kohaselt kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana

enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Seetõttu ei saa praeguse kriminaalasja

menetlemisel isiku ohtlikkust hinnates arvestada asjaoluga, kas tema suhtes on menetluses veel

kriminaalasju, mis pole jõustunud kohtulahendini jõudnud.

7. Määruskaebusele esitatud täiendavas vastuses leiab Viru Ringkonnaprokuratuuri Jõhvi osakonna

vanemprokurör Ene Timmi, et vaidlustatud kohtumäärused tuleb jätta muutmata. Eraldivõetuna ei

kujuta tegu, millega seoses V. S.-i suhtes psühhiaatrilist sundravi kohaldati, endast ühiskonnale ega

isikule sellist ohtu, mis tingiks tema sundpaigutamise raviasutusse. Ringkonnakohus käsitles aga

isikut ja tema poolt toimepandut tervikuna, kirjeldades lähtuvalt V. S.-i haiguse iseloomust ning selle

kulust, samuti tema varasemast käitumisest, milles seisneb isiku ohtlikkus otsustuse tegemise ajal.

Ohtlikkusele antud hinnang kujutab endast tulevikku suunatud prognoosi ja analoogiliselt

vahistamisaluse tuvastamisega on rakendatavad Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis asjas nr 3-

1-1-32-12 toodud põhimõtted. Aktsepteeritav on tugineda muuhulgas erinevatele asjaoludele,

sealhulgas ka faktile, et isiku suhtes toimub teatud kuriteo tunnustel kriminaalmenetlus, milles pole

veel jõustunud kohtuotsuseni jõutud. Taolise tulevikuprognoosi puhul peaksid olema arvesse

võetavad kõik asja arutamise hetkel teada olevad asjaolud. Tähtsust omab seegi, et V. S. on Viru

Maakohtu 19. oktoobri 2012. a määrusega vahistatud kohtueelses menetluses olevas kriminaalasjas nr

12240104895. Määrusest nähtub, et V. S. on jätkanud süstemaatiliselt ründeid võõra vara vastu ja

rünnete tõkestamiseks on ainuke tee tema isoleerimine. See kinnitab täiendavalt ringkonnakohtu

hinnangu õigsust, sest jätkuvalt ja süstemaatiliselt õigusvastaseid tegusid toime panev isik on ohtlik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. KarS § 86 lg-s 1 on sätestatud psühhiaatrilise sundravi kui mittekaristusliku mõjutusvahendi

kohaldamise eeldused ja alused. Sellest normist tulenevalt saab isiku suhtes psühhiaatrilist sundravi

kohaldada eeldusel, et ta ei olnud koosseisupärase ja õigusvastase teo toimepanemise ajal süüdiv (alt

1) või ta pani teo toime süüdivana, kuid jäi pärast kohtuotsuse tegemist ja enne karistuse ärakandmist

või karistusjärgse kinnipidamise ajal vaimuhaigeks, nõdrameelseks või tal on tekkinud muu raske

psüühikahäire (alt 2) või kui see seisund tuvastatakse tal eeluurimise või kohtus asja arutamise ajal

ning see seisund ei võimalda kindlaks teha isiku vaimset seisundit õigusvastase teo toimepanemise

ajal (alt 3). Tehes kindlaks, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks esineb üks seaduses sätestatud

eeldustest, tuleb järgnevalt tuvastada, kas isik on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja

ühiskonnale ning kas ta vajab ravi. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise otsustamisel peab kohus

juhinduma kriminaalmenetluse seadustiku 16. peatükis sätestatud korrast (§-d 393-403).

9. KrMS §-s 394 nähakse ette need tõendamiseseme asjaolud, mis tuleb psühhiaatrilise sundravi

kohaldamise menetluses obligatoorselt kindlaks teha. Nii on vajalik tuvastada, et isik, kelle suhtes

psühhiaatrilise sundravi kohaldamist taotletakse, on toime pannud õigusvastase teo (p 1), tema

süüdimatu seisund õigusvastase teo toimepanemise ajal, haigestumine pärast kohtuotsuse tegemist,

kuid enne karistuse ärakandmist või karistusjärgse kinnipidamise ajal või haigestumine kohtueelse

menetluse või kohtumenetluse ajal (p 2), tema vaimne seisund kriminaalmenetluse ajal (p 3), tema

edasise käitumise ohtlikkus iseendale või ühiskonnale (p 4) ja psühhiaatrilise sundravi kohaldamise

vajadus (p 5).

10. Varasemas kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ekspertiisi määramine nõutav juhul,

kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on

usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav

olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille

tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. mai 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-35-06, p 7.5). Mitmete KrMS §-s 394

loetletud tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemiseks on vajalik mitteõiguslike eriteadmiste

rakendamine ja seetõttu on nende tegurite tuvastamisel oluliseks tõendiks ekspertiisiakt. Ekspert on

pädev vastama küsimustele, mis puudutavad isiku süüdimatut seisundit ja selle tekkimise aega, tema

vaimset seisundit kriminaalmenetluse ajal ning ravi vajadust. Arvestades eelöeldut sedastas

ringkonnakohus põhjendatult, et psühhiaatrilise sundravi eeldused ja alused tuleb isiku psüühilist

seisundit puudutavas osas tuvastada kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist lähtuvalt. Seda, kas isik on

ohtlik endale ja ühiskonnale ning kas kohaldada tuleb psühhiaatrilist sundravi, on aga isiku psüühilise

seisundi ja ravi vajadusele antud hinnangu pinnalt pädev otsustama kohus.

11. Kaitsja leiab esmalt põhjendatult, et kuivõrd praeguse kriminaalasja arutamine toimus

lühimenetluses, tuleb tähelepanuta jätta prokuratuuri väited, mis puudutavad kriminaalasja nr

12240102834 kohtueelset menetlust ja fakte, et V. S.-i kahtlustatakse uute kuritegude toimepanemises

ning ta on vahistatud. Arvestades, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku

materjali pinnalt, ei ole selle menetlusliigi puhul kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid

tõendeid. Erandiks on kohtupraktikas loetud vaid olukorda, kus lühimenetluses läbi vaadatud

kriminaalasjas esitatakse kaebemenetluse käigus selliseid tõendeid, mis puudutavad menetlusõiguse

rikkumist maakohtu poolt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2010. a otsus asjas nr

3-1-1-79-10, p 10.1). Kuna kõnealuse erandiga käesolevas asjas tegemist pole, ei saa

määruskaebemenetluses tugineda ka väidetele või tõenditele, mida prokuratuur kohtule esitatud

kriminaaltoimiku materjali hulka ei lisanud.

12. Määruskaebuses ei vaidlustata kohtute järeldust, mille kohaselt pani V. S. toime õigusvastase teo

ja ta oli selle teo toimepanemise ajal süüdimatus seisundis, ega ka seda, et oma psüühilise seisundi

tõttu ei saa ta esineda kohtus ning kanda karistust. Teisisõnu ei vaidlusta kaitsja ühe KarS § 86 lg-s 1

sätestatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eelduse esinemist. Kaebuses kritiseeritakse aga

seisukohta, mille järgi on psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks olemas KarS § 86 lg-st 1 tulenevad

alused, s.t et V. S. on ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab sundravi. Arvamust, mille kohaselt ei

saa V. S.-i puhul rääkida ohtlikkusest talle endale ja ühiskonnale ning psühhiaatrilise sundravi

vajadusest, põhistab kaebaja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikale tuginevalt ühest küljest

õigusvastase teo asjaolude, teisalt aga V. S.-i isikut iseloomustavate andmetega. Vastuseks

sellesisulistele väidetele märgib kriminaalkolleegium järgmist.

12.1 Riigikohtu tsiviilkolleegium on 2. märtsi 2007. a määruses asjas nr 3-2-1-145-06 selgitanud, et

nii PS § 20 lg 2 p 5 kui ka sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 19 lg 1 p 2 järgi on isiku nõusolekuta

kinnisesse asutusse paigutamise üheks eelduseks asjaolu, et isik on endale või teistele ohtlik. Kuna

isiku nõusolekuta kinnisesse asutusse paigutamisel piiratakse oluliselt isiku põhiõigusi, eeldab SHS §

19 lg 1 p 2 kohaldamine seda, et isik võib olla reaalselt ohtlik endale või teistele. Eelkõige saab isiku

ohtlikkus väljenduda ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale

või suitsiidile (p 19). 3. oktoobri 2007. a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-83-07 on tsiviilkolleegium

seda seisukohta korranud, märkides täiendavalt, et samad põhimõtted kehtivad ka psühhiaatrilise abi

seaduse (PsAS) § 11 lg 1 p 2 korral. Isiku ohtlikkus ei pruugi PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses seisneda

näiteks selles, et isik lõhub endale või teistele isikutele kuuluvat vara. Ka isiku ohtlikkust enda või

teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleks hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt. Seega ei

saa ohtlikkust põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb

analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud

ajalise distantsiga ning samuti see, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (p

13).

12.2 Kolleegium leiab, et võrreldes refereeritud tsiviilkolleegiumi seisukohaga, mille kohaselt saab

isiku ohtlikkus eelkõige väljenduda ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, on KarS § 86

lg 1 toimeala olemuslikult mõnevõrra erinev. Tuleb tähele panna, et sotsiaalhoolekande seaduse ja

psühhiaatrilise abi seaduse regulatsioonist lähtuvalt võib isiku nõusolekuta kinnisesse asutusse

paigutamise või tema tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamise menetluse alustada ka siis,

kui isik pole veel jõudnud teiste isikute elu või tervist kahjustaval viisil käituda. Teisiti öelduna pole

isiku vaimsest seisundist tulenev oht jõudnud veel konkreetsetes tagajärgedes realiseeruda ja

kõnealuste menetluste läbiviimine on võimalik preventiivsetel eesmärkidel. Eelöeldu tähendab

omakorda, et isiku ohtlikkus võidakse tuvastada pelgalt prognoosi alusel. Olukorras, kus isikust

lähtuv oht põhineb prognoosil, peavad tema vabadusõiguse riiveks esinema kaalukad põhjused, mis

peavad üles kaaluma isikult vabaduse võtmise. Sellega on õigustatav ka seisukoht, et eelkõige saab

selleks kaalukaks põhjuseks olla vajadus kaitsta kõrgelt hinnatavaid õigushüvesid - muuhulgas isiku

enda või teiste isikute elu või tervist.

13. KarS § 86 lg 1 kohaselt peab aga selle sätte esimese alternatiivi tähenduses prognoos, et isik on

ohtlik endale ja ühiskonnale ning et ta vajab sundravi, põhinema menetluse esemeks oleva teo

asjaoludel ja isiku vaimsel seisundil. Kõnealuse sätte mõttes on isiku vaimne seisund selliseks

teguriks, mis on tinginud õigusvastase teo toimepaneku ja millest lähtuvalt eksisteerib konkreetsetel

asjaoludel põhinev jätkuv oht isikule endale ning ühiskonnale. Küsimus psühhiaatrilise sundravi

kohaldamise vajalikkusest saab aktualiseeruda üksnes siis, kui ühe eeldusena on tuvastatud, et isik on

juba toime pannud koosseisupärase ja õigusvastase teo. Kuna seadusandja on teatud tegude

sätestamisel kuritegudena lähtunud nende sisulisest raskusest ehk sellest, et kõnealuste tegudega

rünnatakse õigushüvesid kõige ulatuslikumalt, võib juba koosseisupärase ja õigusvastase teo

toimepanemise tõttu rääkida isiku suuremast ohtlikkusest. Mõistetavalt ei tähenda eelöeldu, et

olukorras, kus tuvastatakse isiku süüdimatus ja õigusvastase teo toimepanek, ongi vältimatuks

õiguslikuks järelmiks psühhiaatrilise sundravi kohaldamine, kuna vastasel juhul puuduks kohtul

sundravi kohaldamise küsimuse lahendamisel kaalutlusõigus. Pidades aga silmas, et isiku vaimsest

seisundist lähtuv oht on juba realiseerunud konkreetses tagajärjes, s.t õigusvastase teo

toimepanemises, võibki kolleegiumi arvates isiku ohtlikkus KarS § 86 lg 1 tähenduses väljenduda ka

selliste tegude toimepanemises, mis pole suunatud pelgalt teiste isikute elu või tervise, vaid ka muude

karistusseadustikuga kaitstud õigushüvede kahjustamisele.

14. Praegusel juhul sedastasid kohtud ekspertiisiaktile tuginevalt, et V. S. on viibinud korduvalt

statsionaarsel ravil ja teda on ajavahemikul 2006 - 2011 viidud haiglasse viiel korral. Samuti on

kohtulikul arutamisel kindlaks tehtud, et väljaspool haiglat isik vabatahtlikult ravimeid ei võtnud.

Vaimuhaiguse tundemärke avaldas ta juba alates 2005. aastast ja 2006. aastal ongi tal diagnoositud

skisotüüpne häire. V. S.-i käitumises on ilmnenud desorienteeritust, teadvusekaotuse hoogusid ja

ebaadekvaatsust. Nii on politsei viinud ta haiglasse seoses asjaoluga, et ta kõndis tänaval, nuga käes.

Vaagides küsimust, kas V. S. on ühiskonnale ohtlik, võttis ringkonnakohus lisaks praeguse menetluse

esemeks oleva teo asjaoludele õigustatult arvesse ka tema varasemat käitumist iseloomustavaid

andmeid, s.t toimepandud kuritegusid ja nende dünaamikat. Kuivõrd kohtute poolt tuvastatud

asjaoludest nähtub, et ambulatoorne ravi pole isiku seisundile positiivset mõju avaldanud, ta on

varem toime pannud mitmeid varavastaseid ja vägivallaga seotud kuritegusid ning taas toime pannud

õigusvastase teo, samuti on ta oma vaimsest seisundist tulenevalt käitunud viisil, mis võib olla

tegelikuks ohuks teiste isikute elule ja tervisele, nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et V.

S.-i puhul esineb oht nii temale endale kui ka ühiskonnale ning ta vajab sellest tulenevalt

psühhiaatrilist sundravi.

15. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1 ning § 390 lg-st 1 jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 17. juuli 2012. a määruse muutmata ja kaitsja

määruskaebuse rahuldamata.

16. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 96 euro suuruses summas,

sealhulgas käibemaks 16 eurot. Taotluse kohaselt on ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks,

asjaolude õiguslikuks analüüsimiseks, määruskaebuse koostamiseks ja esitamiseks, prokuratuuri

vastusega tutvumiseks, seisukoha koostamiseks ning kohtule edastamiseks kulutatud kokku viis

pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud vajalikud ja nende tegemisele

kulutatud aeg põhjendatud. Juhindudes RÕS § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri

juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud korra p-dest 2 ja 23 tuleb taotlus rahuldada ning

määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 96 eurot (sh käibemaks 16 eurot). Vastavalt KrMS §-le 183

tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi