3-2-1-151-12 · Riigikohus

Kohtunik Henn Jõksi eriarvamus.

1. Leian, et ei olnud alust Tallinna Ringkonnakohtu määrust tühistada.

2. Ma ei jaga TsMS § 186 lg 1kohaldamise kohta esitatud arusaama, mis sisaldub määruse p-s 9 ning

milles on viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-146-12 (edaspidi nr 3-2-1-146-12) tehtud määruse p-le 10.

Kuna praeguses asjas on vaid põgusalt käsitletud TsMS § 186 lg 1 uudset kohaldamist (seda asendab

viide lahendile nr 3-2-1-146-12), siis tuleb oma erimeelsust avaldada ka sealtoodud arusaamade

kohta.

3. Nõustun sellega, et TsMS § 182 lg 2 p 1 kohaldades ei saa arvestada taotleja perekonnaliikmete

sissetulekuid. Taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekuid ja vara tuleb arvestada taotleja

majandusliku seisundi hindamisel TsMS § 186 lg 1 kohaselt. Seega kontrollitakse menetlusabi

asjaolusid kahes osas. Esmalt analüüsitakse taotleja enda sissetulekuid ja muid asjaolusid TsMS § 182

lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning seejärel arvestatakse TsMS §-s 186, sh lg-s 1 sätestatud asjaolusid (nr 3-

2-1-146-12, p 8).

4. Ma ei jaga aga arusaama, et õiguslikult selge pole küsimus, millises ulatuses tuleks taotlejaga koos

elavate perekonnaliikmete sissetulekut arvesse võtta. Kuigi kolleegid on pidanud vajalikuks sätteid

tõlgendada (nr 3-2-146-12 p 9), on raske mõista, milliseid tõlgendusmeetodeid kasutades on jõutud

järeldusele, et kolleegiumi arvates ei saa TsMS § 186 lg 1 põhjal teha järeldust, et taotlejaga koos

elav perekonnaliige peaks oma pere kulutuste kandmisest ülejääva sissetulekuga lisaks vastutama

taotlejaga seotud õigusvaidluse kulude katmise eest (nr 3-2-1-146-12, p 10). Kui kohtud arvestavad

ekslikult pereliikme sissetulekuid ka menetlusabi andmise kontrollimise esimeses faasis, TsMS § 182

lg 2 p 1 kohaldamisel, siis tuleb sellele veale tähelepanu juhtida ja see parandada (nr 3-2-1-146-12

p 8), mitte aga asuda sellega põhjendama TsMS § 186 lg 1 vägagi kitsendavat tõlgendust, mis

oluliselt erineb kohtupraktikas (sh Riigikohtu praktikas) seitsme aasta kestel omaksvõetust ja muudab

selle sätte suures osas sisutühjaks. Tuleb nõustuda, et seaduse ekslikust kohaldamisest tulenev

menetlusabi andmise välistamine ei ole TsMS § 182 lg 2 p 1 ja TsMS § 186 lg 1 eesmärk (nr 3-2-1-

146-12, p 10 lg 1). Samas pole nende sätete eesmärki määruses selgitatud.

5. Minu arusaamise kohaselt ei sisalda seaduse sõnastus seda, et taotlejaga koos elav perekonnaliige

ei peaks oma pere kulutuste kandmisest ülejääva sissetulekuga vastutama taotlejaga seotud

õigusvaidluse kulude katmise eest. Selline järeldus ei ole ka menetlusabi andmist reguleerivate sätete

eesmärgiks. Vastupidi, minu hinnangul ongi TsMS § 186 lg 1 eesmärgiks see, et kui menetlusabi

andmine taotlejale pole TsMS § 182 lg 2 järgi välistatud, tuleb abi suuruse ja viisi määramisel

arvestada taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete kogu vara ja sissetulekuid, lisaks aga ka

ülalpidamisel olevate isikute arvu, eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ning muid tähendust

omavaid asjaolusid. Seejuures on kohtutel piisavalt kaalutlusruumi. Arvan, et selline järeldus vastab

ka seadusandja tahtele.

6. Kuna praeguses asjas ei olnud menetlusabi andmine alaealisele taotlejale TsMS § 182 lg 2 p 1 järgi

välistatud, aga esinesid TsMS § 186 lg-s 6 toodud asjaolud (vt määruse p 4), siis oli ringkonnakohtu

määrus põhjendatud.

Henn Jõks