3-2-1-165-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-165-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. detsember 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu CHARLOT ja Aktsiaseltsi NBI LOGISTIC

hagi Aktsiaseltsi ALLANTE TRANSPORT vastu kaupade

väljaandmiseks või nende väärtuse hüvitamiseks

Aktsiaseltsi ALLANTE TRANSPORT vastuhagi

Osaühingu CHARLOT ja Aktsiaseltsi NBI LOGISTIC

vastu pandiõiguse teostamise õiguse tunnustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-42298

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi ALLANTE TRANSPORT kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

201 983 krooni 84 senti (12 909 eurot 12 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad (vastuhagi kostjad) Osaühing CHARLOT

(registrikood 10081927) ja Aktsiaselts NBI LOGISTIC

(registrikood 10681805), ühised esindajad vandeadvokaadid

Risto Rüütel ja Leon Glikman

Kostja (vastuhagi hageja) Aktsiaselts ALLANTE

TRANSPORT (registrikood 10392946), esindaja

vandeadvokaat Karl Haavasalu

Asja läbivaatamise kuupäev

26. november 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai 2012. a otsuse (tsiviilasi nr 2-09-42298) resolutsioon

ja põhjendused muutmata osas, milles jäeti rahuldamata Osaühingu CHARLOT ja Aktsiaseltsi

NBI LOGISTIC apellatsioonkaebus. Samuti jätta sama ringkonnakohtu otsus muutmata osas,

milles tuvastati, et Aktsiaselts ALLANTE TRANSPORT ei või teostada pandiõigust samas

tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu 28. augusti 2009. a hagi tagamise määruses nimetatud

kaupadele arvest nr R673 tulenevate nõuete tagamiseks ega keelduda sellest arvest tulenevatele

nõuetele (sh viivisenõuetele) tuginedes kaupade väljaandmisest, kuid muuta selles osas

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

2. Muus osas resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Ants Lampele (konto nr 1106749196) 11. juunil 2012 Aktsiaseltsi ALLANTE

TRANSPORT eest tasutud kassatsioonikautsjon 173 (ükssada seitsekümmend kolm) eurot

76 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing CHARLOT (hageja I) ja Aktsiaselts NBI LOGISTIC (hageja II) esitasid 25. augustil

2009 Aktsiaseltsi ALLANTE TRANSPORT (kostja) vastu ühise hagi. Hagejad palusid kostjalt välja

nõuda CMR-saatelehel ja sellele lisatud üleandmisaktis nr 81924330 nimetatud kaubad (kaubad),

kohustades kostjat andma need üle hagejale I. Kui kaubad ei ole säilinud, palusid hagejad mõista

kostjalt välja hüvitisena kaupade väärtuse 201 983 krooni 84 senti ning viivise kuni põhinõude

täitmiseni.

2. veebruaril 2010 muutsid hagejad alternatiivnõuete järjekorda. Hagejad palusid mõista kostjalt

hageja I kasuks välja hüvitise 201 983 krooni 84 senti (12 909 eurot 12 senti) ning kuni otsuse

tegemiseni viivise kindla summana ja sealt edasi protsendina põhinõudest. Kui kohus ei loe kaupasid

kaotatuks, palusid hagejad kohustada kostjat andma kaubad üle hagejale I. 17. mai 2011. a seisuga oli

viivisenõue hagejate arvestuse järgi 1768 eurot 37 senti.

Kostja esitas 9. detsembril 2009 hagejate vastu vastuhagi, milles palus tunnustada enda kui vedaja

õigust teostada kaupadele pandiõigust, sh müüa kaubad avalikul enampakkumisel, et rahuldada

101 098 krooni 87 sendi suurune nõue, mis tal hageja II vastu on.

Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Hagejad vaidlesid vastuhagile vastu ja

palusid jätta see rahuldamata.

2. Hagejate väitel tegi hageja I hagejale II (kui ekspedeerijale) ülesandeks toimetada Saksamaalt

Gelsenkirchenist Eestisse hagejale I kuuluvad kaubad (kantseleitarbed). Hageja II esitas sellest

juhindudes 24. juulil 2009 kostjale tellimuse, mille järgi pidi kostja hageja I kaubad Saksamaal peale

laadima, Eestisse toimetama ja hagejale I üle andma. Hageja II ja kostja sõlmisid kaubaveolepingu,

mille järgi oli kostja vedaja ja hageja I kauba saaja. Veodokumentide järgi võttis kostja 27. juulil 2009

kaubad vastu ja pidi need 30. juulil 2009 hagejale I üle andma, kuid ei ole seda teinud. Kostja on

kohustatud kaubad hagejale I üle andma nii veolepingu järgi võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 2

ja § 774 lg 1 alusel kui ka omandikaitse sätete (asjaõigusseaduse (AÕS) § 80) alusel. Veolepingu

täitmise nõue on nii tellijal kui ka saajal, st mõlemal hagejal.

Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) art 20 lg 1 järgi tuleb kaubad lugeda

kaotatuks. Kostja ei toimetanud kaupu kohale 30 päeva jooksul kokkulepitud ajast arvates ega

60 päeva jooksul kaupade vastuvõtmise päevast arvates. Seetõttu tuleb kohustada kostjat hüvitama

kaupade väärtus 201 983 krooni 84 senti (12 909 eurot 12 senti). Lisaks tuleb kostjalt välja mõista

seadusjärgne viivis otsuse tegemisel kindla summana ja edasi protsendina põhinõudest. 17. mai

2011. a seisuga on viivisenõue 625 päeva eest (alates 30. augustist 2009) 1768 eurot 37 senti, alates

17. maist 2011 lisandub viivisenõudele iga päev 2 eurot 83 senti. Kui kohus ei loe kaupu kaotatuks,

palusid hagejad kohustada kostjat andma need üle hagejale I.

Kostjal ei ole õigust teostada kaupadele pandiõigust. Kaubad kuuluvad hagejale I. Arve nr R673 ei

ole seotud hageja I kaupade veoga. Hageja II ei võlgne kostjale midagi, kuna selle arve aluseks olevat

kaubavedu ei ole nõuetekohaselt tehtud. Isegi kui arve esitamiseks oli alus, on kostja nõue

(sh viivisenõue) aegunud. Pandiõigus ei saa tekkida aegunud nõuete tagamiseks. Aegumise sisuks

CMR art 32 järgi on nõude lõppemine. Kostjal ei ole õigust teostada pandiõigust ka arvete nr H4096

ja nr H4125 alusel, kuna hagejal II oli õigus keelduda nende arvete maksmisest, sest need ei olnud

veel sissenõutavaks muutunud. Hagejatel on õigus veotasu maksmisest keelduda, kuna kostja on

keeldunud kaupu üle andmast ja on lubanud need võõrandada. Isegi kui kostjal tekkis pandiõigus, on

see kohtumenetluse ajal lõppenud, sest kaubad on hagi tagamiseks arestitud ja antud kolmanda isiku

valdusesse. Kuna kostjal ei ole alust pandiõigust teostada, ei tule talle hüvitada ka sellest tekkinud

hoiukulusid.

Kostjal ei ole õigustatud huvi tuvastushagi esitada, kuna vastuhagi nõue lahendatakse põhihagi

vaidluses. Ka on kostja tasunud kahelt nõudelt ettenähtust vähem riigilõivu.

3. Kostja arvates võttis maakohus hagi vääralt menetlusse, kuna riigilõivu pidanuks tasuma mõlemad

hagejad. Kuna hagejad tuginevad erinevatele õiguslikele alustele, ei saa nad esitada ühishagi ega ole

kaupade väljaandmise nõudes ühisvõlausaldajad. Kostja vaidles vastu ka haginõuete muutmisele,

kuna asjaolud ei ole muutunud. Hagejad ei saa esitada kahju hüvitamise nõuet, sest kaubad ei ole

kaotsi läinud, vaid on üle antud kohtutäiturile.

Kuna hageja II oli kosjale varem sõlmitud veolepingute alusel võlgu, oli kostjal õigus kasutada

veetavatele kaupadele VÕS § 803 lg-s 1 sätestatud pandiõigust. Hageja II jättis kostjale tasumata

5. septembri 2006. a arve nr R673 (võlgnevus 35 400 krooni), 23. juuli 2009. a arve nr H4096

(võlgnevus 6360 krooni) ja 10. augusti 2009. a arve nr H4125 (võlgnevus 28 200 krooni). Kostja

nõue hageja II vastu tuleneb nimetatud arvetest (kokku 69 960 krooni), nende tasumisega viivitamise

tõttu tekkinud viivisest ning pandiõiguse teostamise ja hagi tagamise tõttu kaupade hoiustamisel

tekkinud kuludest (haagise rent, hoiutasu). 25. novembri 2009. a seisuga on kostja nõue hageja II

vastu kokku 101 098 krooni 87 senti. Pandiga on tagatud ka kõrvalnõuded, seega ka arvetest

tulenevad viivisenõuded. Pandiõigus ei sõltu veetava kauba kuuluvusest. Kaupade arestimine ei

lõpeta pandiõigust. Hagi rahuldamata jätmisel tuleb kaubad kostjale tagastada.

Vedaja võib VÕS § 803 lg 1 järgi teostada pandiõigust ka varasematest saatjaga sõlmitud

veolepingutest tulenevate nõuete tagamiseks. Arve nr R673 on esitatud hagejale II 2006. a-l Mainzist

Tallinnasse tehtud veo eest. Viivitus vedamisel ei olnud tingitud kostja minetustest. Sellest arvest

tulenev kostja nõue ei ole aegunud, sest hageja II jättis arve teadlikult ja tahtlikult tasumata, s.o

rikkus tahtlikult lepingut. Sellisel juhul kehtib kolmeaastane aegumistähtaeg. Hageja II on kaks korda

kostja nõuet tunnistanud, mille tõttu aegunuks arvest nr R673 tulenev kostja nõue alles 2011. a

aprillis. Hageja II ei saa jätta arvet tasumata üksnes seetõttu, et ta on esitanud reklamatsiooni kahju

hüvitamiseks. Ta ei ole teatanud kahju hüvitamise nõudest CMR art 30 lg 3 kohaselt 21 päeva jooksul

alates kauba saajale üleandmisest ega ole seda teinud kirjalikult. Kahju ei ole ka tõendatud. Hagejad

on ekslikult samastanud nõude aegumise ja lõppemise. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 1451 lg 1 järgi ei võta pandiga tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust põhivõla nõude

rahuldamisele pandieseme arvel. AÕS § 279 lg 4 järgi on pandiga tagatud ka kõrvalnõuded, sh viivis.

Kostja ei pidanud oma õiguste teostamiseks esitama hagi hageja II vastu. CMR ei välista vedaja

aegunud nõude alusel pandiõiguse teostamist. Kostjal on VÕS § 803 lg 1 järgi õigus teostada

pandiõigust ka arvete nr H4125 ja nr H4096 alusel.

Kostja soovib tuvastushagi esitamisega vältida hagi lahendamisele järgneda võivat vaidlust, kelle

valdusse kaubad jäävad ja kas tal on õigus kaubad müüa.

4. Harju Maakohus tagas 28. augusti 2009. a määrusega hageja taotlusel hagi, keelas kostjal

kaupadega tehingute ja toimingute tegemise ning kohustas kostjat andma kaubad kohtutäiturile

hoiule. Kui kaubad ei ole säilinud või kui kohtutäitur ei suuda nende asukohta muul põhjusel kindlaks

teha, kohustas maakohus kostjat deponeerima 201 983 krooni 84 senti Rahandusministeeriumi

kontole. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. septembri 2009. a määrusega kostja määruskaebuse

alusel maakohtu määruse osas, millega maakohus kohustas kostjat alternatiivselt raha deponeerima.

12. aprilli 2010. a määrusega tagas maakohus ka kostja vastuhagi ning kohustas hagejaid ja kostjat

tasuma kaupade hoidjale võrdsetes osades hagi tagamise korras arestitud kaupade hoiustamise eest

tasu. Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. juuni 2010. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

hagejate määruskaebuse rahuldamata.

5. Harju Maakohus rahuldas 12. augusti 2011. a otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata.

Maakohus ei kohustanud kostjat hüvitama hagejale kaupade väärtust, kuid kohustas teda andma

kaubad üle hagejale I. Lisaks kohustas maakohus kohutäiturit kohtuotsuse jõustumisel andma

arestitud ja hoiustatud kaubad üle hagejale I kostja ja hageja II juuresolekul. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse järgi tuleb lepingule kohaldada CMR-i, kuna tegemist oli rahvusvahelise

autokaubaveoga. Kuna CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja

siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid, tuleb veolepingule kohaldada ka siseriiklikku õigust,

mh VÕS § 803 lg-t 1 vedaja pandiõiguse kohta.

Kostjal kui vedajal ei olnud õigust teostada pandiõigust kaupadele, sest pandiõiguse teostamise ajal ei

olnud tal hageja II vastu nõudeid VÕS § 803 lg 1 tähenduses. Vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.

Kostja ei toimetanud arve nr R673 aluseks olnud vedu nõuetekohaselt ega vabane viivituse tõttu

tekkinud vastutusest CMR art 17 lg 2 alusel. Tellija teatas CMR art 30 lg-s 3 sätestatud tähtaja

jooksul, et soovib saada hüvitist veo viibimise eest. Kirjale trükitud allkiri (saatja nimi) tuleb

TsÜS § 78 lg 2 järgi lugeda võrdseks omakäelise allkirjaga, sest selle kasutamine oli poolte käibes

tavaline ja teine pool ei nõudnud omakäelist allkirja. Veolepingu sõlmimise päevaks tuleb lugeda

24. august 2006. Seega aegus kostja nõue CMR art 32 lg 1 järgi 25. novembril 2007. Tõendatud ei

ole, et hageja II oleks oma õigusi teostades käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt. Aegumine ei

ole ka hageja II nõude tunnustamise tõttu katkenud. Saldoteatise aktsepteerimisel ei ole

tsiviilõiguslikke tagajärgi. Kostja tasaarvestuse ajaks oli tema nõue juba aegunud, mistõttu ei saanud

tasaarvestus aegumist enam katkestada. Samuti oli tasaarvestus tühine, sest CMR art 32 lg 4 järgi ei

saa aegunud nõudeid tasaarvestada.

Eeldada tuleb, et kaubad toimetati Eestisse tähtaegselt ja pandiõigust teostati alates 31. juulist 2009.

Arve nr H4096 alusel ei saanud kostja 31. juulil 2009 pandiõigust teostada, sest arve tasumise

tähtpäev ei olnud selleks ajaks veel saabunud (see saabus 22. augustil 2009). Ka arve nr H4125 alusel

ei saanud kostja pandiõigust teostada, sest pandiõiguse teostamise ajal ei olnud nõuet olemas. Arve

väljastati 10. augustil 2009. VÕS § 803 lg 1 järgi on välistatud pandiõigus tulevaste nõuete

tagamiseks. Samuti ei oleks see kooskõlas hea usu põhimõttega, kui vedaja saaks igal ajal oma

lepingurikkumist õigustada väidetava pandiõigusega selliste nõuete tagamiseks, mis ei ole veel

sissenõutavad. Veose kinnipidamine on lubatud üksnes siis, kui nõude täitmise tähtpäev on saabunud.

Kostja on avaldanud tahet vedaja pandiõigust teostada, millest on hiljem lepingu teist poolt ka

teavitanud. Tähtsust ei ole asjaolul, et veos ei kuulunud hagejale II. Lisaks pandiõigusele on vedajal

õigus kasutada ka VÕS §-des 110 ja 111 sätestatud õiguskaitsevahendit, s.o õigust keelduda kauba

üleandmisest (kohustuse täitmisest). Pandiõiguse teostamise ajaks oli üks kostja nõuetest aegunud ja

kaks ei olnud sissenõutavaks muutnud. Kohaldada ei saa TsÜS § 1451 lg-t 1, sest pandiõiguse

tekkimise ajaks (kostja sai kauba oma valdusse 27. juulil 2009) oli kostja nõue aegunud. Eeltoodut

toetab ka CMR art 32 lg 4, mille järgi ei või esitada vastuhagi või vastuvaidluse korras nõudeid, mille

aegumistähtaeg on möödunud. Kostja tegevus võla sissenõudmisel ei ole kooskõlas hea usu

põhimõttega. Kostja ei võtnud midagi ette oma nõude õigel ajal maksma panekuks. Nõude

vaieldavuse korral oli kostjal võimalus esitada nõudeid nii hageja kui ka teiste vedajate vastu. Kostja

kuritarvitab õigusi, kui soovib enam kui poolteist aastat pärast nõude aegumist rahuldada nõuet

TsÜS § 1451 lg 1 alusel panditud veose arvel.

Õige ei ole hagejate seisukoht, et kaubad tuleb lugeda CMR art 20 lg 1 mõttes kaotsi läinuks ja

seetõttu tuleb hüvitada hagejatele kahju. Tõendatud ei ole, et kaubad oleks läinud kaduma, vaid kostja

teostas veose kinnipidamisega väidetavat pandiõigust. Maakohtu 28. augusti 2009. a määruse alusel

on kohtutäitur 23. septembril 2009 kaubad arestinud ja hoiustanud. Sellises olukorras oleks kaupade

kaotsiläinuks lugemine vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna kaubad on alles, ei ole kaupade

maksumusel vaidluse lahendamisel tähtsust. Kostja on veolepingut rikkunud, sest ei andnud kaupu

saajale kokkulepitud ajal, kohas ja viisil üle. Hagejal II on õigus nõuda VÕS § 108 lg 2 alusel

veolepingu täitmist ja kaupade üleandmist kauba saajale. Kuigi kaubad ei ole kostja otseses valduses,

ei lõpeta AÕS § 39 lg 2 järgi mööduv takistus või katkestus valdust. Kuna hagi tagamise abinõu

rakendamine on olemuselt mööduv katkestus, tuleb lugeda, et kaubad on kostja valduses. Kuna

kostjal ei olnud alust pandiõigust teostada, ei ole tal õiguslikku alust kaupu vallata ja need tuleb anda

üle selle omanikule (hagejale I).

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Hagejad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles

palusid tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus kohustas kostjat andma hagejale kaubad

välja, ning mõista kostjalt välja hüvitise 12 909 eurot 12 senti ja viivise.

Pooled vaidlesid üksteise apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. mai 2012. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata,

maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonimenetluse kulud poolte kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Maakohus ei rikkunud

protsessiõiguse normi ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Maakohus hindas tõendeid

õigesti ja piisava põhjalikkusega, kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 232

sätestatuga. Maakohus ei ole nõude aegumise käsitlemisega nõude olemasolu tunnustanud. Maakohus

tuvastas õigesti, et arves nr R673 sisalduva nõude CMR art 32 lg 1 järgne üheaastane aegumistähtaeg

möödus 25. novembril 2007. CMR art 32 lg 4 järgi on aegunud nõude esitamine keelatud, seega on

nõude aegumisel nõuet lõpetav iseloom (VÕS § 186 p 9 tähenduses). Pandiõigust ei saa teostada

sellise nõude rahuldamiseks, mille maksmapanekuks puudub CMR art 32 järgi õigus. Nõustuda ei saa

kostja seisukohaga, et arvest nr R673 tulenev nõue ei ole aegunud. Asjas ei ole tuvastatud asjaolusid,

millest võiks tuleneda pikem aegumistähtaeg või TsÜS §-s 158 sätestatud aegumise katkemine. Õige

ei ole kostja viide CMR art 32 lg 1 teisele lausele ning sellest tulenev järeldus, et hageja II rikkus

kohustust tahtlikult. Maakohus märkis õigesti, et hageja II ei ole arvest nr R673 tulenevat nõuet ka

hiljem tunnistanud. Asjas esitatud tõendite alusel ei saa järeldada, et nõue oli pandiõiguse teostamise

ajal sissenõutav. Ka arved nr H4096 ja nr H4125 ei olnud pandiõiguse teostamise ajal sissenõutavad.

VÕS §-dest 110 ja 111 tuleneva õiguse kasutamine kõrvaldas nende arvete sissenõutavuse ja välistas

seetõttu ka pandiõiguse täiendava teostamise.

Maakohus mõistis õigesti kaubad kostja ebaseaduslikust valdusest välja. Kuna CMR ei reguleeri

vedaja pandiõigusega seonduvaid asjaolusid, tuleb veolepingule kohaldada selles osas siseriiklikku

õigust. CMR art 20 lg 1 ja art 23 ei kohaldu, sest vastasel juhul muutuks küsitavaks VÕS §-s 803

sätestatu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse kaevatavas osas tühistada, jätta hagi

rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.

Kostja ei vaidlusta ringkonnakohtu seisukohti, et VÕS §-s 803 sätestatud vedaja pandiõigus kohaldub

ka CMR-i alusel toimunud vedudele ja et kaubad on säilinud. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

CMR art 32 lg-t 4 ja VÕS § 803 ning jättis kohaldamata TsÜS § 142 lg 1 ja § 1451 lg 1. Vedaja

pandiõigust saab kohaldada ka aegunud nõuete rahuldamiseks. Ringkonnakohus tõlgendas vääralt ka

VÕS § 803 lg-t 1. Selles sättes ei ole kehtestatud ajalisi piiranguid, millistest lepingutest tulenevate

nõuete tagamiseks võib vedaja pandiõigust teostada. Kui vedaja saaks teostada pandiõigust üksnes

aegumata nõuete tagamiseks, oleks oluliselt piiratud varasemate nõuete rahuldamine, sest VÕS § 802

lg 1 järgi on veolepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg üldjuhul üks aasta. Aegunud nõude

tagamiseks pandiõiguse teostamist toetab ka TsÜS § 1451 lg 1. CMR art-s 32 sätestatud

aegumistähtajad kohalduvad üksnes CMR-is sätestatud nõuetele. Ka CMR art 32 lg 4 ei välista

aegunud nõuete tagamiseks pandiõiguse teostamist.

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest ühest küljest leiab ringkonnakohus, et pandiõigusele tuleb

kohaldada siseriiklikku õigust, teisalt aga peab kohaseks kohaldada ka CMR art 32 lg-t 4.

Ringkonnakohus leidis vääralt, et arvetest nr H4096 ja nr H4125 tulenevate nõuete alusel ei saanud

pandiõigust teostada, kuna need ei olnud veel sissenõutavaks muutunud. Kostja laiendas nõuete

sissenõutavaks muutumise järel oma pandiõiguse ulatust. Seadus ei keela pandiõigust laiendada

hiljem sissenõutavaks muutuvate nõuete tagamiseks.

9. Hagejad vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendused tuleb jätta muutmata

osas, milles jäeti rahuldamata hagejate apellatsioonkaebus. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus jätta

muutmata osas, milles tuvastati, et kostja ei või teostada pandiõigust kaupadele arvest nr R673

tulenevate nõuete tagamiseks ega keelduda sellest arvest tulenevatele nõuetele (sh viivisenõuetele)

tuginedes kaupade väljaandmisest, kuid selles osas tuleb TsMS § 692 lg 2 alusel muuta

ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

Osas, milles ringkonnakohus leidis, et kostja ei või teostada pandiõigust arvetest nr H4096 ja

nr H4125 tulenevate tasu- ja viivisenõuete ja pandiesemele tehtud kulutuste hüvitamise nõuete

tagamiseks, ning jättis rahuldamata kostja vastuhagi, tuleb ringkonnakohtu otsus materiaalõiguse

normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada. Tühistatud osas

saadetakse asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

11. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja kohaldatavat õigust (I), seejärel hagejate nõuete

õiguslikku alust ja lubatavust (II) ning kostja vastuväidete ja vastuhagi õiguslikku alust ja

lubatavust (III). Edasi käsitleb kolleegium kostja nõudeid hageja II vastu (IV) ja kostja õigust nende

tagamiseks keelduda kaupade väljaandmisest võlaõiguslikul alusel (V) ja pandiõigusele

tuginedes (VI). Lõpetuseks käsitleb kolleegium muid menetluslikke küsimusi ja teeb menetluslikud

otsustused (VII).

I

12. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja II peab tasuma kostja esitatud arvete eest ning kas tasumise

tagamiseks võis kostja teostada hageja I kaupade suhtes pandiõigust ja keelduda arvete tasumiseni

kaupu välja andmast.

13. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud:

· hagejad olid sõlminud (ekspedeerimis)lepingu, mille järgi pidi hageja II korraldama hageja I

kaupade veo Saksamaalt Gelsenkirchenist Tallinnasse;

· hageja II sõlmis 24. juulil 2009 kostjaga veolepingu, mille järgi pidi kostja andma kaubad

hagejale I Eestis üle 30. juulil 2009;

· kostja võttis 27. juulil 2009 kaubad Saksamaal vastu ja toimetas Eestisse, kuid on keeldunud

neid pandiõigusele ja hageja II väidetavale võlale tuginedes hagejale I üle andmast;

· hageja II ei ole kostjale tasunud Saksamaalt Eestisse erinevate kaupade vedamiseks sõlmitud

veolepingute alusel esitatud 5. septembri 2006. a arvet nr R673, 23. juuli 2009. a arvet

nr H4096 ja 10. augusti 2009. a arvet nr H4125.

14. Hageja II kui veo tellija on sõlminud kostjaga kui vedajaga veolepingu hageja I kui saaja kaupade

toimetamiseks Saksamaalt Eestisse. Seega on kaupade vastuvõtmiseks ja üleandmiseks ettenähtud

kohad eri riikides, mistõttu tuleb CMR art 1 järgi veolepingule kohaldada CMR-i, ehkki nii veo

tellija, vedaja kui ka veose saaja asukohad on Eestis (vt CMR kohaldamise kohta ka nt Riigikohtu

20. märtsi 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-03, p 16; 30. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-143-08, p 10; 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-10, p 11).

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja II on veo tellijana (ja kostjaga veolepingu sõlminud isikuna)

ühtlasi kaupade saatja CMR-i mõttes (vt saatja mõiste kohta ka nt Riigikohtu 14. juuni 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-56-06, p 12; 30. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-08, p-d 12-15).

Hageja I kaupade saajana on veolepingu järgi kolmas isik, kelle kasuks on veoleping sõlmitud.

15. CMR-is ei ole veolepingut ammendavalt reguleeritud ning reguleerimata osas laienevad

veolepingule siseriikliku õiguse sätted (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-3-09, p-d 12-13). Poolte veolepingule kohaldub kolleegiumi arvates lisaks CMR-ile ka Eesti

õigus, sh eelkõige võlaõigusseaduse veolepingut reguleerivad sätted.

Lepingu side välisriigi õigusega seisneb selles, et lepingu esemeks olnud kaubad asusid Saksamaal ja

vedu toimus Saksamaalt Eestisse. Esitatud asjaolude järgi ei ole pooled sõlminud kokkulepet, millise

riigi õigust tuleks veolepingule kohaldada. Veolepingu sõlmimise ajal tuli sellele kohalduvat õigust

hinnates juhinduda 1980. a Rooma konventsioonist lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse

kohta (vt selle kohaldamise kohta ka Riigikohtu 9. detsembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

130-08, p 18). Selle konventsiooni art 4 lg-te 1 ja 4 järgi kohaldub veolepingule Eesti õigus, kuna

Eestis on nii vedaja kui ka saatja asukoht ja samuti kaupade sihtkoht (mahalaadimiskoht).

Kolleegium märgib, et samale seisukohale Eesti õiguse kohaldamise kohta jõuaks ka nii

rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 33 lg-te 1 ja 5 alusel kui ka alates 17. detsembrist 2009

kohaldatava Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. a määruse nr 593/2008 lepinguliste

võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) art 5 lg 1 alusel. Lisaks ei vaidle ka pooled

selle üle, et veolepingule kohaldub Eesti õigus.

16. Veolepingule kohalduvad võlaõigusseaduse sätted, mis hõlmavad poolte kohustusi ja vastutust,

mh kohustuse täitmisest keeldumist, millises ulatuses ei ole seda juba CMR-is reguleeritud. Seejuures

on poolte rollid kaupade saatjana (hageja II), vedajana (kostja) ja kaupade saajana (hageja I) samad

nii Eesti seaduse kui ka CMR-i järgi.

Veolepingule kui võlaõiguslikule lepingule kohalduv õigus ei määra kindlaks lepingust tulenevaid või

lepinguga kaasnevaid asjaõiguslikke tagajärgi. Neile kohalduv õigus määratakse rahvusvahelise

eraõiguse seaduse 4. osa sätete järgi.

17. Vedaja pandiõigus on olemuselt (piiratud) seadusjärgne asjaõigus vaatamata sellele, et pandiõigus

tekib võlaõigusliku veolepingu alusel. Asjaõiguse tekkimine ja lõppemine määratakse REÕS § 18

lg 1 kohaselt selle riigi õiguse järgi, kus asi asus asjaõiguse tekkimise või lõppemise ajal, st kehtib lex

rei sitae põhimõte. Kuigi REÕS § 22 lg 2 järgi kohaldatakse transpordivahendiga tekitatud kahju

hüvitamise või transpordivahendile tehtud kulutuste hüvitamise nõude tagamiseks tekkivale

seadusjärgsele pandiõigusele õigust, mida kohaldatakse tagatavale nõudele, ei ole veetavale kaubale

tekkiva seadusjärgse pandiõiguse kohta sellist regulatsiooni sätestatud. Seega tuleb REÕS § 18 lg 1

järgi hinnata pandiõiguse tekkimist selle riigi õiguse järgi, kus asi vedamiseks võeti.

Veetud kaubad anti veolepingu alusel kostja kui vedaja valdusse Saksamaal. REÕS § 6 lg 1 esimese

lause järgi tuleb seetõttu kontrollida, millise riigi õigust tuleb pandiõiguse tekkimisele kohaldada

Saksa rahvusvahelise eraõiguse järgi. Saksa rahvusvahelise eraõiguse normid on sätestatud

eraseadustiku rakendusseaduses (Einführungsgesetz zum Bürgerlichen Gesetzbuche, EGBGB), mille

art 43 lg 1 järgi kohaldatakse asjaõigustele selle riigi seadust, kus asi asub. Seega tuleb Saksa õiguse

järgi kindlaks teha, kas vedajal tekkis pandiõigus, kui ta võttis Saksamaal kaubad oma valdusse.

18. Saksa kaubandusseadustiku (Handelsgesetzbuch, HGB) § 441 lg 1 esimese lause järgi on vedajal

kõigi veolepingust tulenevate nõuete, samuti saatjaga sõlmitud muudest veo-, ekspeditsiooni- või

laolepingutest tulenevate vaidlustamata nõuete tõttu pandiõigus kaubale. HGB § 441 lg 2 järgi kehtib

pandiõigus seni, kuni kaup on vedaja valduses.

Kuna kostja võttis vedajana kaubad kehtiva veolepingu alusel Saksamaal oma valdusse, tekkis tal

kaupadele vähemalt eelduslikult HGB § 441 lg 1 esimeses lauses sätestatud pandiõigus, olgugi, et

veolepingule tuleb kohaldada Eesti õigust. Vedaja pandiõiguse aktsessoorsuse tõttu määrab sellele

kohalduv õigus ka pandiõiguse ulatuse ja sellega tagatavad nõuded.

19. Vedaja pandiõiguse allumine Saksa õigusele ei mõjuta veolepingule kohulduvat õigust, milleks on

CMR-i kõrval Eesti õigus (vt otsuse p-d 14-16). Seega kohalduvad CMR ja Eesti õigus ka

vaidlusalusest veolepingust tulenevatele ja väidetavalt pandiga tagatud vedaja nõuetele, s.o arvest

nr H4125 tulenevatele nõuetele. Pooled ei vaidle, et CMR-i ja Eesti õigust tuleb kohaldada ka teistele

väidetavatele pandiga tagatud nõuetele, st ka arvetest nr R673 ja nr H4096 tulenevatele nõuetele.

20. Seadusest ei tulene, et kaupadele tekkinud pandiõiguse kui asjaõiguse sisu muutuks kaupade

jõudmisel Eestisse, st põhimõtteliselt tuleb seda tunnutada siin sellisena, nagu see Saksamaal tekkis.

Siiski ei saa REÕS § 18 lg 2 järgi teostada asjaõigust vastuolus asja asukohariigi õiguse oluliste

põhimõtetega. Ka EGBGB art 43 lg-s 2 on sätestatud, et kui asi, millele õigused on tekkinud, satub

teise riiki, ei saa neid õigusi teostada vastuolus selle riigi õiguskorraga.

Seega tuleb Eestis hinnata, kas ja millises ulatuses oleks välisriigi õiguse järgi tekkinud asjaõiguse

tunnustamine vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega. Eelkõige tähendab see võimalust jätta Eestis

võlausaldajate ja käibekaitse huvides tunnustamata välismaal tekkinud asjaõigus, mille sarnast Eestis

ei tunta ja mille tunnustamine oleks vastuolus Eesti asjaõiguse üldpõhimõtetega. Samuti tähendab see

seda, et välismaal tekkinud ja Eestis üldiselt tunnustatavat asjaõigust ei pea tunnustama suuremas

ulatuses kui Eesti õigusest tulenevat sarnast õigust. Välismaal tekkinud asjaõiguslik tagatisõigus ei

saa selle Eestis realiseerimisel olla kolleegiumi arvates üldjuhul võlausaldaja jaoks „parem" kui

sarnane Eesti õiguses sätestatud tagatisõigus.

21. Tulenevalt VÕS § 803 lg-test 1 ja 2 tekib vedajal ka Eesti õiguse järgi veolepingu sõlmimise ja

veetavate kaupade vedajale üleandmisega, s.o veolepingu alusel kaupade andmisega vedaja valdusse,

pandiõigus. Seega tunnustab vedaja pandiõigust ka Eesti õigus, mistõttu on Saksa õiguse alusel

tekkinud pandiõigust võimalik Eestis tunnustada.

Küll tuleb asja lahendamisel hinnata, kas ja millises ulatuses erinevad Saksa ja Eesti õigus vedaja

pandiõiguste teostamisel, mh tuleb kindlaks teha pandiõigustest tulenevates õiguste kui ka sellega

tagatud nõuete ringi erinevused.

22. Eelnevat arvestades on kohtud ekslikult jätnud pandiõigusele kohaldamata Saksa õiguse sätted.

Oluline ei ole, et pooled ei ole tuginenud Saksa õigusele, sest kohus kohaldab välisriigi õigust

REÕS § 2 lg 1 järgi ise ning pooled ei saa (erinevalt lepingulisest võlaõigussuhtest) asjaõigustele

muu riigi õiguse kohaldamises teisiti kokku leppida. Riigikohus ei ole TsMS § 688 lg 2 järgi seotud

kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Asja uuel läbivaatamisel tuleb pooltele vajadusel tagada

võimalus esitada täiendavad õiguslikud seisukohad.

II

23. Hagejad nõuavad ühises hagis, et kostja annaks hagejale I kaubad üle või hüvitaks nende

väärtuse, s.o maksaks hagejale I 201 983 krooni 84 senti, ja tasuks viivist.

Kui alguses nõudsid hagejad TsMS § 370 lg 2 alusel teise nõudena alternatiivselt, et kostja hüvitaks

hagejale I kaupade väärtuse juhul, kui kaubad ei ole säilinud, siis hiljem nõudsid hagejad esmalt

kaupade väärtuse hüvitamist. Kolleegiumi arvates ei ole esitatud alternatiivsete nõuete

ümberjärjestamine hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 mõttes ja see on lubatav eeldusel, et nõuded

järjestati menetluses ümber õigel ajal TsMS §-de 329-331 mõttes.

24. Kohtule on hageja soovitud järjekord alternatiivsete nõuete kontrollimisel kohustuslik (vt ka

nt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 22). See tähendab mh seda, et

kui kohtu arvates ei ole hageja esimesena valitud alternatiivne nõue põhjendatud, kuid rahuldada

tuleb muu alternatiivne nõue, peab kohus otsuse resolutsioonis märkima, et ta jätab hageja valitud

esimese alternatiivnõude rahuldamata. Samuti peab kohus hageja esimese alternatiivina esitatud

nõude rahuldamatajätmist otsuses põhjendama ning hagejal on õigus selles osas ka kohtuotsust

vaidlustada. Kuigi maakohus praegusel juhul hagejate esimese alternatiivnõude rahuldamatajätmist

otsuse resolutsioonis märkinud ei ole, on ta seda otsuses siiski põhjendanud.

Kolleegium märgib, et kui kohus rahuldab ühe hageja järjestamata alternatiivnõude, ei pea ta teise

alternatiivnõude rahuldamata jätmist TsMS § 442 lg 8 viienda lause järgi põhjendama. See tähendab

ühtlasi, et kohus ei pea sellisel juhul võtma seisukohta teiste alternatiivnõuete kohta ka kohtulahendi

resolutsioonis.

25. Maakohus jättis hagejate rahalise nõude rahuldamata ja rahuldas nende alternatiivse nõude

kohustada kostjat kaupu välja andma. Hagejate apellatsioonkaebuse, milles nad palusid rahuldada

hagejate esimese alternatiivse nõude ja mõista kostjalt välja raha, jättis ringkonnakohus rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsust selles osas ei vaidlustatud.

Seega on ringkonnakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud ja

kassatsiooniastmes on menetluse esemeks üksnes kaupade väljaandmise nõue. Seetõttu jääb

ringkonnakohtu otsus hagejate apellatsioonkaebuse lahendamise osas muutmata.

26. Kuigi CMR-is ei ole otseselt sätestatud saatja õigust nõuda, et vedaja annaks veose saajale üle,

tuleneb saatja selline õigus CMR-i üldisest mõttest. Nimelt on veolepingu poolteks saatja ja vedaja

ning vedajal tuleb oma põhikohustus (kauba kohaletoimetamine saajale) täita just saatja ees.

Ka VÕS § 774 lg 1 esimese lause järgi võib kaupade saatjana veolepingu pooleks olev hageja II

nõuda, et kostja kui vedaja täidaks kohustuse anda hagejale I kui kaupade saajale kaubad üle.

Kohustuse täitmise nõude aluseks on VÕS § 108 lg 2 esimene lause.

27. Kuigi hageja I ei ole veolepingu pool, on tal kaupade saajana õigus nõuda CMR art 13 lg 1

esimese lause alusel, et kostja annaks talle kaubad üle, st ka hagejal I on õigus nõuda veolepingu

täitmist. Eesti õiguse järgi oleks hagejal I sarnane õigus VÕS § 788 lg-st 1 tulenevalt.

Lisaks on hageja I kaupade väljanõudmisel tuginenud alternatiivselt AÕS §-le 80, st nõudnud

omanikuna kostjalt kui kaupade valdajalt nende väljaandmist vindikatsiooninõude alusel. CMR ei

välista sellisel alusel nõude esitamist. Kolleegium märgib, et kui kohus rahuldab nõude ühel

alternatiivsel õiguslikul alusel, ei pea ta teisi alternatiivseid nõudealuseid kontrollima.

28. Kuna hageja II ja kostja sõlmitud veolepingust tuleneb kohustuse täitmise nõue kolmanda isiku

(hageja I kui saaja) kasuks VÕS § 80 lg 2 mõttes, saab hageja II nõuda kaupade üleandmist hagejale I

(vt ka nt Riigikohtu 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 29).

Seega on mõlemal hagejal õigus nõuda kaupade üleandmist. Kuna eelnimetatud nõude sisu on sama

(kaupade üleandmine hagejale I), on hagejad selle nõude osas solidaarvõlausaldajad VÕS § 73

mõttes. Täites kohustuse ühe solidaarvõlausaldaja ees, on VÕS § 73 lg 3 järgi täidetud ka kohustus

teise solidaarvõlausaldaja suhtes. Nõude sisu ei muuda see, et hageja I on alternatiivselt tuginenud ka

AÕS §-le 80. Hageja II sellele sättele tugineda ei saa, sest ta ei ole väitnud, et oleks ise kaupade

omanik.

29. Kaupade väljanõudmist kostjalt ei välista see, et hagi tagamise määruse alusel on kaubad

täitemenetluses kohtutäituri vahendusel kostja otsesest valdusest ära võetud ja antud hoiule

kolmandale isikule.

Kaubad on hoidja otseses valduses ning ta on kohustatud kaubad välja andma sellele, kellele kohus

need määrab. Hageja I ja kostja on kaupade kaudsed kaasvaldajad AÕS § 33 lg 2 ja § 50 mõttes.

Tegemist ei ole rahalise nõude täitmise tagamiseks arestitud vara hoiule andmisega täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 72 mõttes ning valdussuhte määramisel ei ole tähtsust, et TMS § 72 lg 7 teise

lause järgi loetakse sissenõudja hoiuleandjaks (vt ka Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-176-11, p 16).

30. Kuigi hagejate alternatiivne nõue hüvitada hagejale I kaupade väärtus ei ole enam

kohtumenetluses, märgib kolleegium selle kohta kohtupraktika ühtlustamiseks järgmist.

Veetava kauba kaotsimineku korral võib kauba saaja nõuda CMR art 13 lg 1 teise lause ja art 17 lg 1

alusel, et vedaja hüvitaks talle kauba väärtuse CMR art-s 23 sätestatud ulatuses. See ei välista kauba

saatja nõuet vedaja vastu kauba väärtuse hüvitamiseks (Eesti õigust kohaldades tuleneks see

sõnaselgelt VÕS § 788 lg-st 4). Lisaks võib CMR art 27 lg 1 alusel nõuda hüvitatavalt summalt

viivist 5% aastas. Viivist võib TsMS § 367 alusel nõuda ka etteulatuvalt kuni põhinõude täitmiseni.

Ka kaupade väärtuse hüvitamise ja viivise nõude osas on hagejad solidaarvõlausaldajad (vt ka otsuse

p 28). Kolleegium märgib, et Eesti õiguse järgi võib isikul olla õigus nõuda eseme üleandmata

jätmisel eseme väärtuse hüvitamist kahjuhüvitisena VÕS § 115 lg-tes 1-3 ettenähtud tingimustel

(vt ka Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 21; 12. jaanuari 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12).

Kui vedaja keeldub alusetult kaupu välja andmast (mh kui väljaandmisest keeldumise alusena

väidetud pandiõigus või kohustuse täitmisest keeldumise õigus tegelikult puudub), ei ole iseenesest

välistatud, et kaubad saab lugeda CMR art 20 mõttes kaotatuks. Seda õigustab eelkõige vajadus

lõpetada kaupade üleandmist ja vastuvõtmist puudutav ebaselge õiguslik olukord ning vajadus tagada

saatjale ja saajale võimalus esitada vedaja vastu rahalisi hüvitisnõudeid.

31. Kuna nii kaupade üleandmise nõue kui ka nende väärtuse hüvitamise ja hüvitiselt viivise saamise

nõue kuuluvad hagejatele solidaarselt (vt otsuse p-d 28 ja 30), võisid nad esitada ühiselt hagi, milles

nõudsid nõuete rahuldamist hageja I kasuks. See tähendab, et mõlema hageja nõuetel on

õiguskaitsevajadus, mistõttu ei ole alust jätta hageja II haginõudeid läbi vaatamata õigusliku

perspektiivituse tõttu TsMS § 423 lg 2 alusel.

III

32. Kostja keeldus kaupu välja andmast, kuni talle on kolme arve alusel makstud veotasu ja arvete

tasumisega viivitamisest tingitud viivis ning hüvitatud pandiõiguse teostamise ja hagi tagamise tõttu

kaupade hoiustamisega tekkinud kulud (haagise rent, hoiutasu). Kostja arvates on tal veolepingutest

tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus kaupadele.

33. Kostja ei ole nõudnud hagejalt I saatedokumendis märgitud maksete tasumist ega tuginenud

täitmisest keeldumisel CMR art 13 lg-le 2.

Kuna veolepingule tuleb CMR-i kõrval kohaldada ka Eesti õigust, saab kostja keeldumist kaupade

üleandmisest käsitada VÕS §-de 110 ja 111 alusel kohustuse täitmisest keeldumisena. Kolleegiumi

arvates ei välista CMR kohustuse täitmisest keeldumist, kuid piirab selle õiguse teostamist (vt otsuse

V osa). Kohustuse täitmisest keeldumise õigus VÕS § 110 või § 111 mõttes annab asja valdajale

kohustuse täitmist nõudva omaniku suhtes mh valdamise õiguse AÕS § 83 lg 1 mõttes.

34. CMR-is ei ole ette nähtud ka vedaja pandiõigust, kuid see ei välista pandiõiguse teket ega

teostamist siseriikliku õiguse alusel (vt otsuse p-d 15, 16). Kostja arvates tekkis tal pandiõigus

VÕS § 803 alusel. Kolleegium selgitas eespool, et vedaja pandiõigusele tuleb kohaldada Saksa

õigust, st HGB § 441, mida tuleb rakendada koostoimes Eesti seadusega (vt otsuse p-d 17-22).

Kostja tugines pandiõigusele kui kaupade valdamise aluseks olevale õigusele, mis mh annab kostjale

õiguse keelduda kaupade väljaandmisest AÕS § 83 lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu 11. märtsi 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 18).

35. Kuna veoleping on leping kolmanda isiku kasuks (vt otsuse p 28), võib kostja VÕS § 80 lg 7

alusel esitada mõlema hageja nõudele samu vastuväiteid kaupade üleandmise kohustuse täitmisest

keeldumiseks.

36. Lisaks on kostja esitanud vastuhagi, milles ta palus tunnustada enda kui vedaja õigust teostada

pandiõigust kaupadele, sh müüa kaubad avalikul enampakkumisel oma nõude rahuldamiseks

hageja II vastu.

Põhiosas on vastuhagi suunatud sama õigussuhte tuvastamisele, mis tuleb kindlaks teha hagi alusel, st

kas kostjal on pandiõigusele tuginedes õigus keelduda kaupade väljaandmisest. Sellise vastuhagi

esitamine on üldjuhul tarbetu ja võib olla TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel lubamatu ning tuleks jätta

menetlusse võtmata, kui kohtu menetluses on juba sama vaidluse lahendamine, sh hagejate

vastassuunalise hagi alusel. Kui selline hagi on menetluses, tuleks see jätta TsMS § 423 lg 1 p 4

alusel läbi vaatamata (vt ka nt Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 17;

29. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-08, p 14; 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-157-12, p 14).

37. Kolleegiumi arvates ei kattu praeguses asjas vastuhagi ese aga täielikult hagi esemega. Kui hagi

jääks kostja pandiõiguse tunnustamise tõttu rahuldamata, ei oleks veel lahendatud küsimus, kas ja

kuidas ning eelkõige milliste nõuete tagamiseks võib kostja kaubad müüa. Need küsimused saab

lahendada üksnes vastuhagi alusel. Seega ei loe kolleegium vastuhagi lubamatuks. Kostjal on

TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada vastuhagi.

IV

38. Kostja väitel võlgneb hageja II talle erinevate veolepingute järgi esitatud arvete alusel kokku

69 960 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalused arved on tasumata.

Kõik arved on esitatud kaubavedude eest Saksamaalt Eestisse, sh:

· 5. septembri 2006. a arve nr R673 muu isiku kui hageja I kaupade veo eest Mainzist Eestisse,

mille alusel on tasumata vähemalt 35 400 krooni;

· 23. juuli 2009. a arve nr H4096 hageja I kaupade veo eest Losheimist Eestisse, mille alusel on

tasumata 6360 krooni;

· 10. augusti 2009. a arve nr H4125 hageja I vaidlusaluste kaupade veo eest Gelsenkirchenist

Eestisse, mille alusel on tasumata 28 200 krooni.

39. Vedaja tasunõuet saatja (veose tellija) vastu CMR otseselt ei reguleeri, kuid see tuleneb CMR-i

üldisest mõttest. CMR art 13 lg 2 alusel saab vedaja nõuda saajalt kaupade üleandmisel veokirjas

(saatedokumendis) märgitud maksete tasumist. Eesti õiguse järgi on saatjal kohustus maksta vedajale

veotasu VÕS § 774 lg 1 teise lause ja § 787 lg 1 esimese lause järgi.

40. Kolleegium nõustub kohtutega, et tuvastatud asjaoludel on arvest nr R673 tulenev kostja veotasu

nõue hageja II vastu CMR art 32 järgi aegunud. Selle arve aluseks oleva veolepingu sõlmimise

päevaks tuleb kohtute otsuste järgi lugeda 24. august 2006. Kohtuotsuste järgi aegus nõue

CMR art 32 lg 1 järgi 25. novembril 2007.

CMR art 32 lg 1 esimese lause järgi on CMR-i kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele

nõuetele kehtestatud üheaastane aegumistähtaeg. Veotasunõue on kolleegiumi arvates CMR-ile

alluvast lepingust tulenev nõue, millele kohaldub CMR art-s 32 sätestatud aegumise regulatsioon.

CMR art 32 lg 1 kolmanda lause lit c järgi algab veotasu maksmise nõude aegumistähtaeg kolme kuu

möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates. Tulenevalt CMR art 32 lg 1 neljandast lausest

hakkas aegumistähtaeg kulgema 25. novembril 2006 ja nõue aegus seega 25. novembril 2007. See

kehtib sõltumata sellest, millal esitatakse arve ja milline on selle maksetähtaeg. Kolleegium märgib,

et vedaja tasunõude aegumisele ei kohaldu siseriiklik õigus, sest see on vähemalt kaudselt CMR-ist

tulenev nõue.

41. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada CMR art 32 lg 1 teist lauset ja lugeda, et hageja II

jättis arve tasumata tahtliku õigusvastase tegevusega viidatud sätte mõttes, millisel juhul oleks

aegumistähtaeg kolm aastat. Selle sätte kontekstis pidanuks maksekohustuse täitmata jätmine olema

suunatud õigusvastase tagajärje saavutamisele, sh eelkõige kostja tahtlikule kahjustamisele

(vt sarnase TsÜS § 146 lg 4 tõlgendamise kohta Riigikohtu 16. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-79-09, p 11). Seda ei ole aga tuvastatud.

Kohtud on tuvastatud asjaoludel leidnud õigesti, et kostja tasunõude aegumine ei ole ka peatunud ega

katkenud.

42. Arvetest nr H4096 ja nr H4125 tulenevaid veotasunõudeid hageja II ei vaidlusta, kuid õigustab

tasumata jätmist sellega, et kostja ei ole vaidlusaluseid kaupu talle üle andnud.

Kohtud ei ole tuvastanud, kas ja millal muutusid neist arvetest tulenevad veotasunõuded

sissenõutavaks. Kohtud on üksnes leidnud, et need ei olnud muutunud sissenõutavaks pandiõiguse

teostamise ajaks (maakohtu otsuse lk 10 järgi 31. juuliks 2009). Kostja kassatsioonkaebuse väidete

kohaselt muutus arvest nr H4096 tulenev tasunõue sissenõutavaks 23. augustil 2009 ja arvest

nr H4125 tulenev tasunõue sissenõutavaks 11. augustil 2009 (III kd, tl 88).

43. CMR ei näe vedajale ette viivisenõuet veotasu maksmisega viivitamise korral. Samas CMR

selliseid nõudeid ka ei välista, mistõttu saab neile kohaldada veolepingule kohalduvat siseriiklikku

õigust. Veotasu maksmisega viivitamisel saab vedaja nõuda saatjalt viivist VÕS § 113 lg 1 alusel.

Viidatud sätte järgi on kostjal õigus nõuda hagejalt II veotasu maksmisega viivitamise korral viivist.

Kuna arvest nr R673 tulenev veotasunõue on aegunud, on TsÜS § 144 järgi sellega koos aegunud ka

sellest tulenev viivisenõue kui kõrvalkohustusest tulenev nõue. Ülejäänud arvete tasumata jätmisel ei

pea hageja II maksma VÕS § 113 lg 4 alusel viivist aja eest, kui kostja oli vastuvõtuviivituses või kui

hageja II keeldus (VÕS §-le 110 või 111 tuginedes) õigustatult oma kohustuse täitmisest (s.o tasu

maksmisest).

44. CMR ei näe vedajale ette saajale üle andmata jäänud kaupade hoidmise või realiseerimise tõttu

tekkinud kulutuste hüvitamise nõuet, kuid ka ei välista seda.

Esmalt võib kõne alla tulla see, et kostjal on võimalik esitada kaupadele kui pandiesemele tehtud

kulutuste hüvitamise nõue. Pandiesemele tehtud kulutuste hüvitamist võib kostja nõuda Saksa

eraseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, BGB) § 1216 esimese lause ja § 1257 alusel (nende

koostoimes) käsundita asjaajamise sätete, s.o BGB § 683 alusel. Ka Eesti seaduse (AÕS § 281 lg 2

ja § 287 lg 2 järgi nende koostoimes) järgi kannab panditud asja säilitamise ja korrashoiu kulutused

eelduslikult pantija, st pandipidaja võib nõuda temalt seega tehtud kulutuste hüvitamist.

Välistatud ei ole ka lepingulised kulutuste hüvitamise nõuded. Kui kulud tekkisid seetõttu, et

hageja II rikkus veolepingut, võib kostja nõuda temalt tekitatud kulutuste hüvitamist VÕS § 115 lg 1

alusel. Kulutuste hüvitamise nõude õiguslikuks aluseks võib olla ka VÕS § 787 lg 1 teine lause.

Kahju hüvitamise nõude olemasolu kindlakstegemiseks tuleb hinnata mh lepingulise kohustuse

kaitse-eesmärki (VÕS § 127 lg 2) ja kahju ettenähtavust (VÕS § 127 lg 3).

45. Hagi tagamise korras kolmandale isikule makstud kaupade hoiutasu, kohtutäituri tasu jms on

täitekulud TMS § 37 lg 1 mõttes, mille hüvitamise kohta kehtib erikord (vt ka Riigikohtu 14. märtsi

2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-11, p-d 15-17). Need kulud nõutakse võlgnikult sisse

täitekulude otsuse alusel (TMS § 38 lg 2, kohtutäituri seaduse § 31 lg 1, § 38 lg-d 4 ja 5).

Täitedokumendi tühistamisel võib võlgnik TMS § 42 alusel nõuda, et sissenõudja tagastaks

täitekulud. Täitekulud kui hagi tagamise määruse täitmise kulud hüvitatakse kohtuväliste kuludena

TsMS § 144 p 5 mõttes ja menetluskuludenda TsMS § 138 lg 1 mõttes menetluskulude

kindlaksmääramise menetluses (TsMS § 174). See tähendab mh, et hagi tagamise käigus kantud

kulutuste hüvitamist ei saa nõuda hagiga väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust.

V

46. Tuvastatud asjaoludel ei olnud kostjal õigust keelduda kaupu välja andmast võlaõiguslikul alusel,

st kohustuse täitmisest keeldumise õigusele tuginedes.

47. Kostja ei ole tuginenud täitmisest keeldumisel CMR art 13 lg-le 2 ega nõudnud veotasu maksmist

hagejalt I kui kaupade saajalt.

See ei välista aga kostja keeldumist kohustuse täitmisest VÕS §-de 110 ja 111 alusel, kuna CMR

nende kohaldamist ei välista (vt ka otsuse p 33).

48. Kolleegium nõustub kohtutega, et arvestades CMR art 32 lg-s 4 sätestatut ei olnud kostjal õigust

keelduda arvest nr R673 tuleneva veotasunõude täitmise tagamiseks kaupu hagejale I välja andmast

ning seda kummagi hageja suhtes. Nii sellest arvest tulenev tasunõue kui ka viivisenõue olid juba

enne vaidlusaluste kaupade üleandmist ja veolepingu sõlmimist aegunud (vt otsuse p-d 40 ja 43).

Seetõttu ei saanud kostja nende nõuete tõttu kaupade üleandmise kohustuse täitmisest keelduda.

Nõudeid, mille aegumistähtaeg on möödunud, ei või CMR art 32 lg 4 sõnastuse järgi esitada

vastuhagi või vastuvaidluse (inglise keeles set-off; prantsuse keeles exception) korras. Vastuvaidluse

korras õiguse teostamise keeld tähendab CMR-i mõttes nii seda, et aegunud nõuet ei tohi

tasaarvestada, kui ka seda, et aegunud nõudele tuginedes ei tohi keelduda oma kohustust täitmast, s.o

tugineda VÕS §-dele 110 või 111 (vt ka Münchener Kommentar zum HGB, 2. Aufl, 2009 (MüKo),

Band 7, CMR art 32, Rn 49).

Kolleegium märgib, et samale tulemusele jõuaks ka Eesti õigust kohaldades. Nimelt võib võlgnik

aegunud vastunõudele tuginedes keelduda võlausaldaja vastu oma kohustuse täitmisest VÕS § 110

lg 4 järgi üksnes juhul, kui täitmisest keeldumise õigus tekkis enne aegumistähtaja lõppemist.

Kolleegiumi arvates kohaldub viidatud säte analoogia korras ka VÕS §-s 111 sätestatud vastastikuse

kohustuse täitmisest keeldumise puhul.

49. Kolleegiumi arvates ei võinud kostja keelduda kaupu üle andmast ka arvest nr H4096 tuleneva

veotasunõude (ja sellest tuleneva viivisenõude) alusel.

See arve ei ole esitatud vaidlusaluste kaupade veo eest, st tegemist ei ole kaupade veo aluseks olevast

lepingust tuleneva nõudega, mistõttu ei ole kostjal VÕS § 111 alusel õigust keelduda nende kaupade

üleandmisest hagejale I. Kolleegiumi arvates ei saa kostja sellest arvest tulenevale nõudele tuginedes

keelduda kaupu välja andmast ka VÕS § 110 lg 1 alusel ja seda juba ainuüksi põhjusel, et kostja enda

esitatud asjaoludel ei olnud sellest arvest tulenev nõue muutunud kaupade hagejale I üleandmise

kohustuse täitmise ajaks (30. juuliks 2009) sissenõutavaks. Kostja väitel muutus arvest nr H4096

tulenev tasunõue sissenõutavaks alles 23. augustil 2009 (vt otsuse p 42).

50. Kolleegiumi arvates ei olnud kostjal tuvastatud asjaoludel õigust keelduda kaupade

väljaandmisest ka arvest nr H4125 tuleneva veotasunõude alusel, st vaidlusaluste kaupade veo eest

võlgnetava veotasu nõude tagamiseks.

Kuigi veotasunõue ja kaupade üleandmise nõue on vastastikused lepingulised nõuded VÕS § 111

mõttes, on kostja ise väitnud, et tema veotasunõue muutus sissenõutavaks 11. augustil 2009 (vt otsuse

p 42), st pärast kaupade üleandmise kohustuse sissenõutavaks muutumist. Seega pidi kostja täitma

oma kohustuse enne hagejat II ja andma kaubad hagejale I üle, ilma et tal oleks olnud õigus nõuda

samal ajal veotasu maksmist. Sellest tulenevalt ei olnud kostjal õigust keelduda VÕS § 111 lg 1 alusel

kohustuse täitmisest. Kolleegiumi arvates on tuvastatud asjaoludel välistatud ka kohustuse täitmisest

keeldumine VÕS § 111 lg 4 alusel, kuna kostja ei ole kaupade üleandmisest keeldumisel tuginenud

sellele, et esinevad ajaolud, mis annavad alust arvata, et talle selle veo eest ei maksta. Kaupade

väljaandmisest keeldus kostja põhjusel, et maksmata on arve varasema veo eest. Arvest tuleneva

kohustuse hilisem sissenõutavaks muutumine õiguslikku olukorda ei muuda.

Kostjal ei olnud alust arve maksmisest keelduda ka VÕS § 110 lg 1 alusel juba ainuüksi põhjusel, et

see arve ei olnud kaupade väljaandmise kohustuse täitmise ajaks muutunud sissenõutavaks.

51. Kostjal ei ole õigust VÕS § 110 lg 1 alusel keelduda kaupade väljaandmisest ka nende

hoiukulude hüvitamise nõudele tuginedes, kuna esitatud asjaolude järgi ei olnud võimalik nõue

kaupade üleandmise kohustuse täitmise ajaks sissenõutavaks muutunud. Võimalikud hoiukulud

tekkisid allest pärast seda, kui kaubad jäid pärast Eestisse jõudmist kostja valdusesse.

VI

52. Kolleegium nõustub kohtutega, et kostja ei või keelduda kaupu välja andmast ega teostada

kaupadele pandiõigust arvest nr R673 tulenevate nõuete (sh viivisenõuete) tagamiseks, kuid ei nõustu

kohtute õiguslike põhjendustega.

Kolleegium ei nõustu kohtutega selles, et kostja ei või keelduda kaupu välja andmast ega teostada

kaupadele pandiõigust tagamaks arvetest nr H4125 ja nr H4096 tulenevate veotasunõuete ning

võimalike viivisenõuete ja kulude hüvitamise nõuete rahuldamine. Õige ei ole ka kohtute seisukoht,

et esitatud asjaoludel ei või kostja pandiõigust teostades kaupu müüa. Selles osas tuleb

ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

53. Ülalmärgitu kohaselt ei ole CMR-is vedaja pandiõigust reguleeritud, kuid see ei välista

pandiõiguse tekkimist siseriikliku õiguse alusel. Vedaja pandiõiguse näeb ette nii Saksa õigus

(HGB § 441) kui ka Eesti õigus (VÕS § 803). Vedaja pandiõiguse teostamisel Eestis tuleb lähtuda

Saksa pandiõiguse sätetest, kuid nende kohaldamine on piiratud Eesti õigusega, st vedaja ei saa

teostada pandiõigust muul viisil ega suuremas ulatuses, kui on ette nähtud Eesti õiguses (vt otsuse p-

d 15-21).

Kohtud on ekslikult lähtunud pandiõiguse hindamisel ainuüksi Eesti seadusest ja sisustanud osaliselt

vääralt vedaja pandiõiguse olemuse.

54. Pandiõigus veetavatele kaupadele tekib vedajal (kehtiva) veolepingu alusel kaupade oma valdusse

võtmisel ja kestab vähemalt kuni kaupade vedaja valduses olemiseni nii HGB § 441 lg-te 1 ja 2 kui

ka VÕS § 803 lg-te 1 ja 2 järgi. See tähendab, et kui pooled ei ole kokkuleppel pandiõiguse teket

välistanud, tekib pandiõigus nende sätete alusel iseenesest. Mõlema riigi seaduse järgi on vedaja

pandiõigus seega seaduse alusel tekkiv pandiõigus. Nii BGB § 1257 kui AÕS § 281 lg 2 kohaselt

kohalduvad sellele tehingulise valdusega seotud vallaspandi (käsipandi) sätted.

55. Pandiõigus annab nii Saksa kui ka Eesti seaduse järgi vedajale asjaõigusena (absoluutse)

valdusõiguse. Sellest tulenevalt saab pandipidaja esitada nii BGB § 986 lg 1 esimese lause kui ka

AÕS § 83 lg 1 alusel vastuväite mh omaniku vindikatsiooninõudele (Saksa õiguse kohta vt MüKo,

Band 7, HGB § 441, Rn 20). Pandiõigus ulatub HGB § 441 lg 1 järgi (vt MüKo, Band 7, HGB § 441,

Rn 18) ning kolleegiumi arvates ka VÕS § 803 lg 1 järgi veosele tervikuna, st sõltumata tagatud

nõuete suurusest. Ei Saksa ega Eesti seaduse järgi ei ole pandiõiguse teostamisel tähtsust, kes peab

vedajale veotasu ja viivist maksma või pandiesemele tehtud kulud hüvitama. Vedaja võib pandiõigust

saaja kaupadele teostada ka siis, kui veotasu peab maksma või muud nõuded rahuldama saatja ning

tal ei ole nõudeid saaja vastu (Saksa õiguse kohta vt MüKo, Band 7, HGB § 441, Rn 8).

Vedaja pandiõigus on mõlema riigi seaduse järgi rangelt aktsessoorne, st selle kehtivus sõltub

tagatavatest nõuetest ja see lõpeb tagatava nõude lõppemisega (vt BGB § 1252, AÕS § 284). Sellest

tulenevalt ei ole vedajal valdusõigust, kui pant ei taga ühtki nõuet.

56. Kolleegium nõustub kohtutega, et kostjal ei ole õigust teostada pandiõigust arvest nr R673

tuleneva veotasunõude täitmise tagamiseks, kuid muudab selles osas ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi.

Saksa õiguse (HGB § 441 lg 1) järgi tagab vedaja pandiõigus kaubale lisaks sellest veolepingust

tulenevatele nõuetele ka vedaja ja saatja vahelistest muudest veo-, ekspeditsiooni- või laolepingutest

tulenevaid nõudeid, kuid seda üksnes juhul, kui need nõuded on vaidlustamata (unbestrittener

Forderungen), st kui pooled neid ei vaidlusta, nõuded on selgesõnaliselt tunnustatud või jõustunud

kohtulahendiga tuvastatud või kui võlgnik vaidlustab neid üldsõnaliselt, kusjuures nõude

vaidlustamatust peab tõendama vedaja (MüKo, Band 7, HGB § 441, Rn 12). See regulatsioon erineb

VÕS § 803 lg-st 1, mille järgi on lisaks kaupade vedamise aluseks olevast veolepingust tulenevatele

nõuetele vedaja pandiõigusega tagatud ka kõikidest varasematest saatjaga sõlmitud veo-,

ekspedeerimis- ja laolepingutest tulenevad nõuded.

Tuvastatud asjaoludel ei olnud arvest nr R673 tulenev nõue vaidlustamata HGB § 441 mõttes.

Maakohtu otsuse järgi pidi pooltele olema selge, et hageja II ei nõustunud esitatud arvega. Seega ei

olnud see nõue HGB § 441 lg 1 järgi pandiga tagatud.

57. Kolleegiumi arvates ei oleks kostja saanud teostada kaupadele pandiõigust arvest nr R673

tulenevate nõuete tagamiseks ka siis, kui pandiõigusele kohalduks Eesti õigus.

Kolleegium nõustub kohtutega, et TsÜS § 1451 lg 1 järgi ei saa seadusjärgset pandiõigust teostada

vähemalt sellise aegunud nõude tagamiseks, mis oli aegunud juba enne pandiõiguse tekkimist.

Vastasel juhul oleks saatjale alati riskantne sõlmida veolepingut vedajaga, kellele ta aastate eest on

midagi maksmata jätnud, kuna vedaja võib alati asuda teostama pandiõigust „ammu unustatud"

nõuete katteks, tekitades sellega olulisi riske ka kauba saajale. See ei oleks aga kooskõlas

seadusjärgse pandiõiguse olemusega. Kaupu vedajale üle andes ei saa saatja sellist tahet eeldada.

Isegi kui aegunud nõude tagamiseks saaks pandiõigust teostada, on TsÜS § 1451 lg 1 järgi tagatud

üksnes põhivõla nõuded, st pandieseme arvel on igal juhul välistatud kõigi aegunud kõrvalnõuete

(sh viivisenõuete) maksmapanek.

58. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et aegunud nõude tagamiseks ei saa pandiõigust

teostada CMR art 32 lg-s 4 sätestatu tõttu. Viidatud säte piirab kolleegiumi arvates üksnes

võlaõiguslikku kohustuse täitmisest keeldumise õigust (vt otsuse p 48) ning see ei mõjuta

asjaõiguslikku pandiõigust ega selle teostamist siseriikliku õiguse järgi.

Kuna CMR ei reguleeri vedaja pandiõigust, ei välista CMR art 32 lg 4 iseenesest aegunud nõuete

alusel pandiõiguse teostamist. Samuti ei tulene viidatud sättest, et CMR-i järgi aegunud nõue lõpeks.

Aegumise menetluslik toime, eelkõige kohtu algatusel aegumise kohaldamise võimalikkus,

lahendatakse aegunud nõudele kohalduva siseriikliku õiguse järgi.

59. Kolleegium ei nõustu kohtutega, et kostjal ei ole pandiõigust arvest nr H4125 tuleneva nõude,

s.o vaidlusaluste kaupade vedamise eest võlgnetava veotasu nõude tagamiseks. Väär on kohtute

põhjendus, et pandiõiguse tunnustamiseks pidanuks arvest tulenev nõue olema muutunud kaupade

üleandmise ajaks sissenõutavaks.

Nii HGB § 441 lg 1 kui ka VÕS § 803 lg 1 järgi tagab vedaja pandiõigus veetavatele kaupadele kõiki

vedamise aluseks olevast veolepingust tulenevaid nõudeid. Saksa õiguse järgi tähendab see seda, et

tagatud on veolepingust tulenevad vedaja rahalised nõuded, mh tulevased ja tingimuslikud

tasunõuded (vt MüKo, Band 7, HGB § 441, Rn 7). Ka VÕS § 803 lg 1 ei piira tulevaste tasunõuete

pandiga tagatust. AÕS § 279 lg-te 2 ja 3 järgi tagab pandiõigus sõnaselgelt ka tingimuslikke ja

tulevasi nõudeid. Nii BGB § 1210 lg 1 esimese lause kui ka AÕS § 279 järgi on koos tasunõudega

tagatud ka viivisenõue.

60. Kolleegium ei nõustu kohtutega ka selles, et kostja ei või pandiõigust teostada arvest nr H4096

tuleneva veotasunõude täitmise tagamiseks. Selle nõude tagatust pandiga tuleb asja uuel

läbivaatamisel uuesti hinnata.

Sellest arvest tulenev nõue ei tulenenud vaidlusaluste kaupade vedamise aluseks olevast

veolepingust. Seega tuleb esmalt kindlaks teha, kas see nõue oli HGB § 441 lg 1 mõttes

vaidlustamata (vt otsuse p 56). Esitatud asjaoludel keeldus hageja II arve tasumisest seetõttu, et kostja

keeldus talle vaidlusaluseid kaupu üle andmast, mitte seetõttu, et ta ei võlgne kostjale tasu. Eestis

pandiõiguse teostamiseks tuleb kindlaks teha ka see, kas selle arve aluseks olev veoleping sõlmiti

enne vaidlusaluse pandiõiguse tekkimist (VÕS § 803 lg 1). See arve on dateeritud 23. juuliga 2009,

mistõttu ei ole välistatud sellest tuleneva tasunõude hõlmatus pandiga. Kui pandiga on tagatud

põhinõue, on nii BGB § 1210 lg 1 esimese lause kui AÕS § 279 järgi tagatud ka viivisenõue.

61. HGB § 441 lg 1 ja BGB § 1210 lg 2 järgi tagab vedaja pandiõigus mh kulutuste hüvitamise

nõudeid ja pandi realiseerimise kulude (k.a pandieseme hoiukulude) hüvitamise nõudeid

(MüKo, Band 7, § 441, Rn 7). Ka AÕS § 279 lg 6 järgi on pandiga tagatud mh nii pandieseme

säilitamiseks tehtud kui ka asja müügiga seotud kulutused.

62. Kolleegium märgib lisaks, et vedaja pandiõiguse teke muule isikule kui saatjale kuuluvale

kaubale on vähemalt Saksa seaduse järgi piiratud. Kaupade vedamise aluseks olevast veolepingust

tulenevate nõuete tagamiseks tekib pandiõigus tulenevalt mh HGB § 366 lg-st 3 kaupadele, mille

omanik on saatja või mille käsutamise õigus on saatjal, samuti kui vedaja on saatja omandi või

käsutusõiguse suhtes heauskne, st vedaja saab omandada pandiõiguse ka heauskselt saatja omandile

või käsutusõigusele tuginedes, kui tegemist ei ole varastatud või muul viisil kaotsiläinud asjadega

BGB § 935 mõttes (vt MüKo Band 5, HGB § 366, Rn 64-67; MüKo, Band 7, HGB § 441, Rn 15, 16).

Muudest saatjaga sõlmitud lepingutest tulenevate (vaidlustamata) nõuete tagamiseks ei piisa saatja

käsutusõiguse puudumisel pandiõiguse tekkeks kolmanda isiku kaubale sama sätte järgi sellest, kui

vedaja on heauskne üksnes saatja käsutusõiguse suhtes, vaid ta peab olema heauskne saatja omandi

suhtes, st pandiõiguse heauskne omandamine on piiratud (vt MüKo Band 5, HGB § 366, Rn 68;

MüKo, Band 7, HGB § 441, Rn 17).

Eesti õiguses puudub HGB § 366 lg-le 3 sarnane regulatsioon. Eesti õiguskirjanduses on koguni

väljendatud seisukohta, et vedaja pandiõigus tekib veose kuuluvusest ja käsutusõigusest olenemata,

sh ka siis kui veetakse nt varastatud asja (vt Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn

2009, lk 370-371). Kolleegiumil on alust selles kahelda, sest AÕS § 281 lg 2 järgi kohaldub seaduse

alusel tekkinud pandiõigusele eelduslikult ka AÕS § 2821 pandiõiguse heauskse omandamise kohta,

mille 2. lõike järgi lähtutakse pandiõiguse heausksel omandamisel heausksusest pantija

käsutusõigusesse ning mille 3. lõige välistab pandiõiguse heauskse omandamise nt varastatud

asjadele.

63. Pant annab asjaõigusena vedajale nii Saksa kui ka Eesti seaduse järgi õiguse rahuldada sellega

tagatavaid nõudeid pandieseme arvel, st tegemist on realiseerimisõigusega (vt BGB § 1204 lg 1,

AÕS § 276 lg 1). Pandieseme võib mõlema riigi seaduse järgi realiseerida pandipidaja ka

kohtulahendi või muu täitedokumendita, müües pandieseme tagatud nõuete katteks üldjuhul avalikul

enampakkumisel (vt BGB §-d 1228jj, AÕS §-d 292jj). Pandieseme realiseerimise õigus on vedajal

pandipidajana BGB § 1228 lg 2 esimese lause ja AÕS § 292 lg 2 järgi siiski üksnes juhul, kui tagatud

nõue on muutunud sissenõutavaks ja seda ei ole kohaselt täidetud.

Eelneva kohaselt võib vedaja pandi realiseerida ka juhul, kui sellega tagatud tulevane nõue muutub

sissenõutavaks. Vedaja pandiõigus kestab seni, kuni on olemas sellega tagatud nõudeid või kuni

kaubad on vedaja valduses (vt otsuse p 54). Pandiõigus ei mõjuta vedaja veolepingust tulenevat

kohustust anda kaubad saajale üle, isegi kui seda tuleb teha enne tagatud tasunõude sissenõutavaks

muutumist ja kui tasunõudele tuginedes ei ole vedajal kaupade üleandmise kohustuse täitmisest

keeldumise õigust (vt otsuse p 50). Sellises olukorras peab vedaja otsustama, kas ta jätab tema

valduses olevad kaubad pandiõiguse säilitamiseks oma valdusse ja rikub sellega veolepingut või

täidab veolepingut ja kaotab pandiõiguse. Erandlikult kestab pandiõigus HGB § 441 lg 3 ja

VÕS § 803 lg 2 teise lause alusel edasi ka kaupade saajale üleandmisel. Vedaja võib vastutada

lepingust tuleneva võlaõigusliku kohustuse rikkumise eest, kui ta keeldus kaupu õigel ajal üle

andmast, kuid see ei välista pandiõigust ega takista pandi realiseerimist tagatud nõuete sissenõutavaks

muutumisel. Valdusõigusena annab pandiõigus lisaks lepingu täitmise nõudele ka vastuväite kaupade

omaniku vindikatsiooninõudele.

64. Ülaltoodut arvestades saab kaubad kostjalt nii lepingulisel alusel kui ka AÕS §-le 80 tuginedes

välja nõuda üksnes juhul, kui tal pandiõigust ei tekkinud või kui see on lõppenud. Pandiõiguse

lõppemisel tuleb pandiese nii BGB § 1223 lg 1 kui ka AÕS § 290 alusel tagastada, st õigustatud

isikule välja anda.

65. Vedaja pandiõigus ei lõpe põhjusel, et kohtumääruse alusel on kaubad antud kohtutäituri

vahendusel kolmandale isikule hoiule. Kaubad on jätkuvalt kostja kaudses kaasvalduses (vt otsuse

p 29).

Kaudne kaasvaldus on BGB §-de 1206 ja 1257 järgi Saksa õiguse kohaselt seadusjärgse pandiõiguse

teostamiseks piisav. Kolleegiumi arvates ei lõpeta seadusjärgset pandiõigust hagi tagamise korras

kaudsesse kaasvaldusse andmisel ka AÕS § 282 lg 11, mis välistab käsipandi seadmise pandipidaja ja

panditud asja omaniku kaasvalduse kaudu. VÕS § 803 lg 2 esimese lause järgi kestab pandiõigus

seni, kuni veos on vedaja valduses. Käsipant lõpeb AÕS § 286 p 2 järgi, kui panditud asi on

pandipidaja valdusest välja läinud ja ta ei saa asja tagasi nõuda.

66. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha, kas ja millised kostja nõuded on pandiga tagatud,

ning seejärel lahendada kostja vastuhagi alusel küsimus, kas ja milliste nõuete katteks on kostjal

õigus kaubad müüa, kas need nõuded on muutunud sissenõutavaks ning millised on hagejate

vastuväited. Selleks tuleb vajadusel anda pooltele võimalus esitada täiendavaid seisukohti.

Kolleegium ei saa asja ise lahendada, sest TsMS § 688 lg-te 3-6 järgi ei saa Riigikohus asjaolusid

tuvastada ega tõendeid hinnata.

VII

67. Hagejate nõuete rahuldamisel tuleb TsMS § 446 lg 1 järgi märkida, kas hagi rahuldatakse nende

kasuks solidaarselt.

68. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu maakohtu otsuse resolutsiooni p-le 4, mille järgi on

ette nähtud kaupade väljaandmine kohtutäituri poolt (üksnes) hagejale I kostja ja hageja II

juuresolekul. Selline otsuse täitmise viis ei hõlbusta lahendi täitmist ja võib tekitada segadust. Pealegi

ei nähtu kolleegiumile, et pooled oleks sellist otsuse täitmise viisi taotlenud, mis on aga TsMS § 445

lg 1 esimese lause järgi vajalik.

69. Kolleegium märgib lisaks, et asja lahendamisel tuleb TsMS § 442 lg 5 esimese lause ja § 445 lg 2

järgi lahendada ka hagi tagamisega seonduvad küsimused (vt ka otsuse p 45).

Juba hagi tagamise korras kaupu hoiule andes tuleks lahendada ka hoiukulude kandmise küsimus

ning vajadusel kohustada hagejat tegema nende katteks ettemaksu. TMS § 40 alusel võib ettemaksu

nõuda ka kohtutäitur. Vastuhagi tagamise asemel võinuks kohus käesolevas asjas hagi tagamise

määrust muuta, mida ta tasu maksmist korraldades sisuliselt ka tegi. Kui hagi tagamise korras on

kaubad antud kolmandale isiku kätte tasulisele hoiule, võib ka hoidjal VÕS § 907 alusel tekkida

kaupadele oma nõuete tagamiseks pandiõigus, st samadele kaupadele võib tekkida ka mitu

pandiõigust (vt AÕS § 277 lg 3). Selle pandiõiguse järjekoht on AÕS § 281 lg 3 (samuti

BGB § 1209) järgi aga vedaja pandiõigusest tagapool.

70. Hagi hinna määramisel oli põhjendatud lähtuda kaupade (vaidlustamata) väärtusest

201 983 krooni 84 senti (12 909 eurot 12 senti) ja vastuhagi puhul TsMS § 125, § 126 lg 3 ja § 133

lg-te 1 ja 2 (hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) alusel kostja põhinõuete summast

69 690 krooni (4471 eurot 26 senti). Asja hind kassatsiooniastmes on TsMS § 137 lg-te 1 ja 2 järgi

hagi hind, s.o 201 983 krooni 84 senti (12 909 eurot 12 senti). Kuigi haginõuded esitasid mõlemad

hagejad, esitasid nad ühiste nõuetega hagi TsMS § 134 lg 2 mõttes. Alternatiivsete nõuete esitamisel

määratakse hagihind TsMS § 134 lg 1 teise lause järgi suurema nõude järgi, kuid praeguses asjas ei

ole andmeid, et nõuete väärtus oleks erinev.

71. Menetluskulud jaotab asja uuel läbivaatamisel TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohus

sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Menetluskulude jätmisel hagejate kanda või väljamõistmisel

nende kasuks tuleb arvestada TsMS §-s 165 sätestatuga. Kulude jaotamisel saab TsMS § 162 lg 4

järgi arvestada mh seda, et hagejate esimene alternatiivne nõue jäi rahuldamata.

72. Tasutud kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu