3-2-1-137-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-137-12

Määruse kuupäev

Tartu, 19. detsember 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Haab ja Eesti Vabariigi avaldused OÜ Utileek

pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-30844

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Utileek määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlausaldaja aktsiaselts Haab (registrikood 10048634),

esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas

Võlausaldaja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse kaudu)

Võlgnik OÜ Utileek (registrikood 10841769)

Ajutine pankrotihaldur Urmas Ustav

Asja läbivaatamise kuupäev

5. november 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-30844 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada määruskaebuselt 7. mail 2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot

Meelis Ligi pangakontole nr 1108570509.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Haab (võlausaldaja I) ja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse kaudu) (võlausaldaja II) esitasid 1. juulil 2011 ja 19. septembril 2011 Harju Maakohtule

avaldused OÜ Utileek (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Maakohus kohustas 20. oktoobri

2011. a määrusega võlausaldajat I tasuma ajutise halduri tasu ja kulude katteks kohtu tagatiste kontole

2500 eurot. Võlausaldaja I tasus kohtu nõutud tagatise ning maakohus nimetas 28. oktoobri 2011. a

määrusega võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Urmas Ustavi (ajutine haldur).

2. Ajutise halduri aruande järgi on võlgniku andmetel tema varaks 98 989 420 euro 88 sendi

väärtuses nõudeid kolmandate isikute vastu ja 920 018 euro väärtuses jäätmeid. Võlgniku kohustuste

maht on vähemalt 460 104 eurot 39 senti. Arvestades võlgniku teadaolevat varalist seisu, ei ole

olemasoleva vara arvel võimalik kohustusi täita. Võlgnik on püsivalt maksejõuetu.

Võlgniku vara ei kata pankrotimenetluse kulusid. Pankrotimenetlust on võimalik jätkata üksnes juhul,

kui võlausaldajad on valmis pankrotimenetlust rahastama, vastasel korral tuleb menetlus lõpetada

pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Ajutine haldur palus määrata võlgniku

pankrotimenetluse kulude katteks antava tagatise suuruseks 10 000 eurot. Tagatise andmata jätmisel

palus ajutine haldur lõpetada pankrotiavalduste menetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu.

Ajutine haldur palus määrata ajutise halduri tasuks 1920 eurot, millele lisandub käibemaks 384 eurot,

s.o kokku 2304 eurot.

3. Võlgnik vaidles pankrotiavaldustele ja ajutise halduri aruandele vastu. Võlausaldajatel I ja II ei ole

võlgniku vastu kehtivat nõuet. Võlgnik ei ole maksejõuetu, tema nõuetel kolmandate isikute vastu on

perspektiivi.

4. Maakohus tegi 30. novembri 2011. a määrusega võlgniku pankrotimenetlusest huvitatud isikutele

ettepaneku tasuda võlgniku pankrotimenetluse kulude katteks ettemaksuna 10 000 eurot 14 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest kohtu tagatiste kontole. Ettepaneku teade avaldati 30. novembril

2011 väljaandes Ametlikud Teadaanded.

5. Harju Maakohus lõpetas 19. detsembri 2011. a määrusega võlausaldajate I ja II pankrotiavalduste

menetluse raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata. Maakohus leidis, et võlgnik tuleb likvideerida

ja äriregistrist kustutada. Võlgniku dokumentide vastutavaks hoidjaks määras maakohus võlgniku

juhatuse liikme ning tegi võlgniku likvideerimise ja registrist kustutamise ülesandeks ajutisele

haldurile. Pärast võlgniku äriregistrist kustutamist tuleb ajutine haldur kohustustest vabastada ja

määrata tema töötasuks koos käibemaksuga 2304 eurot, mis tuleb tasuda võlausaldaja I antud tagatise

arvel, tagatisest üle jääv raha tuleb võlausaldajale I tagastada.

Maakohtu määruse kohaselt on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Võlausaldaja I avalduse kohaselt

võlgneb võlgnik talle 16 862 eurot 96 senti. Võlausaldaja II avalduse kohaselt võlgneb võlgnik talle

13 332 eurot 7 senti. Pankrotiavalduse aluseks olevad nõuded on selged ja võlgniku vastuväited ei

anna alust seda seisukohta muuta. Ajutine haldur tuvastas, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu.

Võlgniku ainsaks varaks on nõuded kolmandate isikute vastu ning jäätmed, mille tegeliku väärtuse ja

seisukorra kohta ei ole andmeid. Samuti ei ole andmeid, mille alusel hinnata nõuete õiguslikku

perspektiivi. Muud vara võlgnikul ei ole. Võlgnik ei esitanud usutavaid argumente, mille alusel saaks

väita, et nõuded kolmandate isikute vastu on perspektiivsed olukorras, kus võlgnikul endal ei ole

õnnestunud nõudeid realiseerida. Samuti ei esitanud võlgnik tõendeid, mis kinnitaksid tema

seisukohta olemasolevate jäätmete seisukorra ja väärtuse kohta. Seega ei ole võlgnikul likviidset vara

võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ega pankrotimenetluse kulude katteks. Kohustusi on võlgnikul

vähemalt 460 104 euro 39 sendi väärtuses. Ajutine haldur ei tuvastanud, et maksejõuetuse põhjuseks

oleks kuriteo tunnustega tegu. Tagasivõitmise võimalusi on vaja võimaliku pankrotimenetluse käigus

veel analüüsida.

Kuivõrd võlgnikul ei ole vara pankrotimenetluse kulude katteks ja võlgniku pankrotimenetlusest

huvitatud isikud ei andnud pankrotimenetluse kulude katteks tagatist, siis on põhjendatud lõpetada

võlgniku pankroti väljakuulutamise menetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu

pankrotiseaduse (PankrS) § 29 lg-te 1 ja 2 alusel.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 46 lg 1 kohaselt tuleb võlgniku dokumendid anda kümneks

aastaks hoiule võlgniku juhatuse liikmele. Ajutise halduri nõutud tasu on mõistlik, põhjendatud ja

kooskõlas tehtud töö ning ajutise halduri kutseoskustega. Võlausaldajad ja võlgnik ei vaielnud tasu

suurusele vastu.

6. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja teha uus

määrus, millega jätta pankrotiavaldused rahuldamata.

Maakohus leidis ekslikult, et pankrotiavalduse aluseks olevad nõuded on selged ja võlgniku

vastuväited ei anna alust kohtu seisukohta muuta. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et võlgnikul ei ole

vara ning kohustusi on vähemalt 460 104 euro 39 sendi väärtuses. Maakohus jättis tähelepanuta, et

võlgnikul on kolmandate isikute vastu kokku 98 989 420 euro 88 sendi eest nõuded. Ajutise halduri

aruanne ei kajasta võlgniku varalist seisu õigesti, selles ei ole hinnatud nõuete perspektiivi. Seega

leidis maakohus valesti, et võlgnik on maksejõuetu.

Võlgnikku ei ole võimalik äriseadustiku (ÄS) § 218 lg 1 järgi registrist kustutada, kuna ta osaleb

mitmes kohtumenetluses poolena.

7. Võlausaldaja I ja ajutine pankrotihaldur palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. märtsi 2012. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

menetluskulud võlgniku kanda.

Ringkonnakohtu määruse kohaselt ei ole võlgnikul likviidset vara ja majandustegevust. Võlgniku

varast ei ole võimalik katta pankrotimenetluse kulusid, tema nõuete rahuldamine kolmandate isikute

vastu on vähetõenäoline ning võlgniku võlg on suurem kui 51 000 eurot. Nõude rahuldamise

tõenäosuse hindamine on kaalutlusotsustus. Võlgnik võib heauskselt uskuda, et tema nõue

rahuldatakse, kuid ta ei ole tasunud pankrotimenetluse kulude katteks kohtu määratud 10 000 eurot,

millega oleks saanud vältida pankrotimenetluse raugemist.

Asjas ei kohaldu ÄS § 218 lg 1, mis sätestab osaühingu korralise likvideerimise. Kuna

pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, kohaldub PankrS § 29 lg 8. Selle sätte kohaselt

likvideerib ajutine haldur menetluse lõpetamise määruse jõustumisel juriidilise isiku kahe kuu jooksul

likvideerimismenetluseta. Õigustatud isiku taotlusel võib kohus seda tähtaega pikendada kuue kuuni.

9. Ringkonnakohus toimetas kohtumääruse 23. märtsil 2012 kätte võlausaldajatele I ja II ning

ajutisele haldurile.

10. Võlgnik kustutati 23. aprillil 2012 äriregistrist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Võlgnik esitas ringkonnakohtu määruse peale 7. mail 2012 määruskaebuse, milles palub määruse

tühistada ja teha uue määruse, millega jätta võlausaldajate pankrotiavaldused rahuldamata.

Määruskaebuse kohaselt sai võlgnik ringkonnakohtu määruse kätte 29. aprillil 2012. Võlgniku

arvates on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et pankrotiavalduste aluseks olevad nõuded on selged

ning võlgnik on maksejõuetu. Lisaks on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et kuna võlgnik osaleb

mitmes tsiviilasjas poolena, ei ole teda ÄS § 218 lg 1 järgi võimalik registrist kustutada.

12. Võlausaldajad I ja II ning ajutine haldur vaidlevad määruskaebusele vastu, paluvad jätta selle

rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada ja asi saata

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada.

14. Võlgnik on esitanud PankrS § 29 lg 6 alusel määruskaebuse ringkonnakohtu 21. märtsi 2012. a

määruse peale, millega jäeti muutmata maakohtu 19. detsembri 2011. a määrus võlgniku

pankrotimenetluse lõpetamise kohta raugemise tõttu PankrS § 29 lg-te 1 ja 2 alusel. Ringkonnakohtu

määrusel oleva märke kohaselt jõustus kohtumäärus 10. aprillil 2012 edasi kaebamata (III kd, tl 166).

PankrS § 41 teise lause järgi on määrus, millega pankrotiavalduse menetlus lõpetatakse, kehtiv ja

kuulub täitmisele alates jõustumisest. Määruse peale esitatud määruskaebuse alusel tehtud

ringkonnakohtu määrus kehtib ja kuulub PanrkS § 5 lg 4 järgi täitmisele alates jõustumisest

TsMS § 466 lg-s 3 sätestatu kohaselt, kui ringkonnakohus ei otsusta, et tema määrus tuleb täita

viivitamatult. TsMS § 466 lg 3 kohaselt jõustub määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, kui

seaduse järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud

lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata.

Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise tähtaega arvestatakse TsMS § 698 lg 2 järgi

määruse kättetoimetamisest alates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 466 lg 1 kohaselt

toimetatakse määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, menetlusosalistele kätte.

Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte

TsMS § 667 lg 4 esimese lause alusel. TsMS § 307 lg 3 järgi, kui on rikutud seaduses sätestatud

kättetoimetamise korda, loetakse dokument menetlusosalisele kätte toimetatuks alates dokumendi

tegelikust saajani jõudmisest.

Pankrotiavalduse läbivaatamisel kohtus on PanrkS § 25 lg 1 järgi menetlusosalisteks

pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ja võlgnik. Kohtuistungile, kus vaadatakse läbi

pankrotiavaldus, kutsub kohus PankrS § 25 lg 2 kohaselt menetlusosalised ja ajutise halduri.

PankrS § 6 lg 2 kohaselt võib pankrotiasja menetlev kohus teha menetlusdokumendi

kättetoimetamise ülesandeks haldurile.

Toimikust nähtuvalt toimetas ringkonnakohus vaidlustatud määruse võlausaldajatele I ja II ning

ajutisele haldurile kätte e-toimiku süsteemi vahendusel 23. märtsil 2012 (III kd, tl 167). Võlgnikule

saadeti määrus 24. aprillil 2012 e-kirjaga (III kd, tl 169). Toimikus ei ole võlgniku kinnitust määruse

kättesaamise kohta. Riigikohtule 7. mail 2012 esitatud määruskaebuses on võlgnik märkinud, et ta sai

määruse kätte 29. aprillil 2012 (IV kd, tl 4).

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on TsMS § 466 lg-s 1 sätestatut rikkudes jätnud võlgnikule

määruse kätte toimetamata. Määruse kättetoimetamine ajutisele haldurile ei ole võrdsustatav määruse

võlgnikule kättetoimetamise kohustuse täitmisega. Ajutine haldur ei ole pankrotiavalduse

läbivaatamisel menetlusosaline PankrS § 25 lg 1 järgi. Ajutise halduri õigused ja kohustused on

sätestatud PankrS §-s 22. Pankrotiseadus ei sätesta ajutise halduri õigust esindada võlgnikku

pankrotiavalduse menetlemisel kohtus. Sama tuleneb ka PankrS §-st 32, mis sätestab

pankrotimääruse edasikaebamise. PankrS § 32 teise lause kohaselt ei või haldur võlgniku nimel

määruskaebust esitada ega võlgnikku määruskaebuse läbivaatamisel esindada. Asja materjalidest ei

nähtu, et ringkonnakohus oleks kohustanud ajutist haldurit toimetama määrus kätte võlgnikule.

Kolleegium märgib, et ajutise halduri esindusõigus ei tulene praeguses asjas ka sellest, et maakohtu

määrusega kohustati ajutist haldurit PankrS § 29 lg 8 alusel võlgnik likvideerima. Ajutine haldur saab

likvideerijana võlgniku seaduslikuks esindajaks (TsÜS § 34 lg 1 ja § 41 lg 3 ning ÄS § 108 lg 1

ja § 209 lg 2) kohtumääruse jõustumisest.

Võlgniku määruskaebus on esitatud TsMS § 698 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul sõltumata sellest,

kas võlgnik sai ringkonnakohtu määruse kätte 24. või 29. aprillil 2012. Kuna võlgnikul oli õigus

esitada määruskaebus ringkonnakohtu määruse peale ja ta esitas selle tähtaegselt, ei ole

ringkonnakohtu määrusel olev jõustumismärge õige. Ringkonnakohtu määrus ei ole jõustunud.

15. Vaidlustatud ringkonnakohtu määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata mh osas, millega

maakohus otsustas võlgniku likvideerida ja äriregistrist kustutada. Äriregistri andmetel kustutati

võlgnik registrist 23. aprillil 2012, s.o enne Riigikohtule määruskaebuse esitamist.

Tsiviilkohtumenetlusõigusvõime on TsMS § 201 lg 2 järgi igal isikul, kellel on õigusvõime

tsiviilõiguse kohaselt. TsÜS § 26 lg 2 ja § 45 lg 2 järgi lõpeb eraõiguslik juriidiline isik, kelleks

TsÜS § 25 lg 1 teise lause järgi on ka osaühing, registrist kustutamisega. Ka ÄS § 2 lg 3 järgi lõpeb

äriühingu õigusvõime ühingu äriregistrist kustutamisega. Juriidilise isiku õigusjärgluseta lõppemine

on TsMS § 428 lg 1 p 5 järgi menetluse lõpetamise aluseks. Seega tuleks nende sätete järgi menetlus

lõpetada.

Kolleegium leiab, et võlgniku kaebus on siiski võimalik läbi vaadata. Varasemas praktikas on

kolleegium tunnustanud registrist kustutatud äriühingu õigust vaidlustada enda registrist kustutamist

ning leidnud, et tal säilib selles osas tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ja -teovõime (vt Riigikohtu

14. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-05, p 12). Ka juhul, kui äriühing kustutatakse

registrist enne kande tegemise aluseks oleva kohtumääruse vaidlustamise tähtaja möödumist, tekib

olukord, kus äriühing kaotab jõustumata määruse täitmise tõttu enda registrist kustutamisel

tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ega oma seetõttu õigust selle määruse peale kaevata. Selle

ärahoidmiseks sätestab ÄS § 33 lg 5, et registripidaja ei tee kannet registrisse mh juhul, kui

kohtulahend (ÄS § 33 lg 11 ja § 58 lg 1) on esitatud enne seaduses lubatud tähtaega. Praegusel juhul

esitati kohtumäärus registripidajale enne ringkonnakohtu määruse jõustumist. Kolleegium leiab, et

äriregistrist kustutatud äriühingul on õigus vaidlustada kustutamiskande aluseks olnud kohtulahendit,

mis ei olnud kustutamise ajaks jõustunud.

16. Võlgniku arvates ei olnud maakohtul alust lõpetada pankrotiavalduste menetlust raugemise tõttu,

kuna võlausaldajate I ja II nõuded ei ole selged ning võlgnik ei ole maksejõuetu, sest tal on nõuded

kolmandate isikute vastu.

PankrS § 29 lg 1 järgi lõpetab kohus määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise

tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude

katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada

nõue juhtorgani liikme vastu. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib kohus lõpetada menetluse

pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest ka siis, kui võlgniku

vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning nende

nõuete rahuldamine on vähetõenäoline. PankrS § 29 lg 3 järgi ei lõpeta kohus menetlust raugemise

tõttu, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu

deposiiti kohtu määratud summa.

Maakohtu määruse kohaselt on võlgniku ainsaks varaks nõuded kolmandate isikute vastu ning

jäätmed, mille väärtuse ja seisukorra kohta ei ole ajutisel halduril andmeid. Maakohus märkis, et

ajutisel halduril ei ole andmeid, mille alusel võlgniku nõuete õiguslikku perspektiivi hinnata. Ajutise

halduri aruande kohaselt on võlgniku andmetel tema varaks 98 989 420 euro 88 sendi väärtuses

nõudeid kolmandate isikute vastu ja 920 018 euro väärtuses jäätmeid. Võlgniku arvates ei ole

võlausaldajatel I ja II võlgniku vastu kehtivat nõuet ning tema nõuetel kolmandate isikute vastu on

perspektiivi. Kolleegium leiab, et kui võlgnik väidab ja ajutise halduri aruande järgi on võlgniku

varaks nõuded kolmandate isikute vastu, peavad PankrS § 29 lg 2 kohaldamisel kohtumäärusest

nähtuma, millised nõuded on võlgnikul kolmandate isikute vastu, samuti põhjendused, miks kohus

leiab, et nende nõuete rahuldamine on vähetõenäoline. Maa- ega ringkonnakohtu määrusest võlgniku

väidetavad nõuded ei selgu, samuti ei ole hinnatud nende nõuete perspektiivi. Seega ei vasta

ringkonnakohtu määrus TsMS § 465 lg 2 p-s 8 sätestatule, mille kohaselt peavad edasikaevatavas

määruses olema märgitud põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis, ning õigusaktid,

millest kohus juhindus, ja TsMS § 667 lg-le 1, mille kohaselt lahendatakse määruskaebus

põhjendatud määrusega.

Kuigi PankrS § 29 lg 3 annab võimaluse lõpetada pankrotiavalduse menetlus raugemise tõttu juhul,

kui pankrotimenetluse kulude katteks ei maksta tagatist, ei tulene nimetatud paragrahvist õigust jätta

tuvastamata sama paragrahvi esimeses või teises lõikes sätestatud asjaolud.

17. Ringkonnakohus leidis õigesti, et ÄS § 218 lg 1 ei kohaldu juhul, kui osaühing likvideeritakse

pankrotiavalduse menetluse lõpetamisel raugemise tõttu.

ÄS § 218 lg 1 esimese lause kohaselt esitavad osaühingu likvideerijad pärast likvideerimise

lõpetamist, kuid mitte varem kui kuue kuu möödumisel osaühingu lõpetamise äriregistrisse

kandmisest ja likvideerimisteate avaldamisest ning kolme kuu möödumisel lõppbilansi ja vara

jaotusplaani osanikele tutvumiseks esitamisest osanikele teatamisest ja tingimusel, et osaühing ei

osale Eestis poolena üheski käimasolevas kohtumenetluses, avalduse osaühingu kustutamiseks

äriregistrist. ÄS § 218 lg 1 reguleerib osaühingu likvideerimist likvideerimismenetlusega ja

äriregistrist kustutamist pärast likvideerimismenetluse lõppemist. Kui pankrotiavalduse menetlus

lõpetatakse raugemise tõttu, ei toimu võlgnikust osaühingu likvideerimist ÄS § 218 ja PankrS § 158

mõttes.

Osaühingu kui juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluse lõpetamise korral pankrotti välja

kuulutamata raugemise tõttu, likvideerib ajutine haldur juriidilise isiku PankrS § 29 lg 8 esimese

lause järgi kahe kuu jooksul menetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates

likvideerimismenetluseta. Sama lõike kolmanda lause alusel võib kohus seda tähtaega pikendada

õigustatud isiku taotlusel maksimaalselt kuue kuuni (vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-130-12, p 16).

18. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tegema kindlaks võlgniku nõuded kolmandate

isikute vastu ja võtma põhjendatud seisukoha, kas nende nõuete rahuldamine on tõenäoline. Asja

menetlemist ringkonnakohtus ei takista see, et võlgnik on äriregistrist kustutatud (vt määruse p 15).

19. Määruskaebuse menetlemise kulud jaotab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus.

20. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kaebuselt

tasutud kautsjon. Võlgnik on kooskõlas TsMS § 149 lg 8 kolmanda lausega teatanud Riigikohtule,

kellele ja millisele pangakontole kautsjon tagastada.

Tambet Tampuu, Lea Laarmaa, Jaak Luik