3-4-1-24-12 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-24-12

Otsuse kuupäev

18. detsember 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Henn Jõks, Ott Järvesaar, Lea Kivi

ja Jüri Põld

Kohtuasi

Riigilõivuseaduse § 57 lõike 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist

2011

kuni

30. juunini

2012

kehtinud

redaktsioonis)

põhiseaduslikkuse kontroll

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2012. aasta määrus

tsiviilasjas nr 2-12-21831

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 koostoimes

lisaga 1 olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi

kuni 287 602 eurot 41 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 11 184 eurot 53 senti.

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA KOHTU MÄÄRUS

1. OÜ Atelier Gurman esitas 1. juunil 2012 Harju Maakohtule hagi Paldiski Logistikapark OÜ ja OÜ

Riigiressursside Keskus vastu 265 000 euro suuruse võlgnevuse sissenõudmiseks. Koos hagiavaldusega

esitas hageja menetlusabi taotluse, milles palus end riigilõivu tasumisest vabastada ning jätta

riigilõivuseaduse asjassepuutuvad sätted vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata. Alternatiivselt

palus hageja kohaldada kuni 1. jaanuarini 2009 kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lõikes 1 ja lisas 1

sätestatud vastavat riigilõivu määra ning vabastada ta riigilõivu tasumisest osas, mis seda ületab.

2. Harju Maakohus rahuldas 5. juuli 2012. aasta määrusega hageja menetlusabi taotluse osaliselt,

tuginedes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 180 lõike 1 punktile 2, § 181 lõike 1 punktidele 1

ja 2, § 183 lõikele 1 ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahenditele asjades nr 3-2-1-147-10 ja nr 3-2-1-95-

10, ning määras, et tasuda tuleb riigilõiv 11 184 eurot 53 senti kolme osamaksena. Maakohus leidis, et

kehtiv õigus ei võimalda äriühingut hagi esitamisel tasumisele kuuluvast riigilõivust vabastada. Kuni

287 602 euro 41 sendi suuruse hinnaga hagilt 11 184 euro 53 sendi suuruse riigilõivu tasumise nõuet ei

ole tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ning seega ei ole alust vabastada hageja riigilõivu

tasumise kohustusest hagi esitamisel.

3. Hageja esitas määruskaebuse, milles märkis, et esialgses hagiavalduses paluti Harju Maakohtul

kontrollida RLS § 57 lõike 1 ja lisa 1 vastavust põhiseadusele osas, mille kohaselt tuleb tsiviilasja hinna

puhul kuni 287 602 eurot 41 senti tasuda riigilõivu 11 184 eurot 53 senti. OÜ Atelier Gurman leidis, et

Harju Maakohus on jätnud täitmata põhiseaduse (PS) § 15 lõikes 2 märgitud kohustuse kontrollida

hageja taotlusel sätete vastavust põhiseadusele, kuna maakohus ei lahendanud hageja taotlust, vaid

piirdus selle nentimisega, et asjassepuutuvaid sätteid ei ole varem põhiseadusvastaseks tunnistatud.

4. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle 12. juuni 2012. aasta määrusega

rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lõike 5 järgi lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 3. oktoobri 2012. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-12-21831

maakohtu määruse ja tegi OÜ Atelier Gurman taotluse lahendamiseks uue määruse, millega rahuldas

hageja määruskaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis

kohaldamata 24. märtsist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud RLS § 57 lõike 1 ja lisa 1 osas, milles

need nägid ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41

senti riigilõivu 11 184 eurot 53 senti. Kohus määras tsiviilasjas tasutavaks riigilõivuks 5991 eurot 72

senti ja lubas selle hagejal tasuda kahe osamaksena. Ringkonnakohus jättis hagiavalduse kuni esimese

osamakse tasumise tähtajani käiguta.

6. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis ebaõigesti tähelepanuta hagiavalduses sisalduva

taotluse määrata kindlaks tasumisele kuuluva riigilõivu suurus ja jätta vastuolu tõttu põhiseadusega

kohaldamata asjassepuutuvad riigilõivuseaduse sätted. Määruses ei sisaldu maakohtu põhjendusi, miks

kohus hageja väidetega ei nõustunud.

7. Ringkonnakohtu arvates olid hagiavalduselt riigilõivu tasumise ette nägevad riigilõivuseaduse sätted

vastuolus põhiseadusega. Tegemist oli sellises suuruses lõivuga, mis takistas isikuid oma õiguste

kaitseks kohtusse pöördumast, seda enam üldise majanduslanguse ja vaesumise taustal. Samuti on

sellises suuruses lõivuga tagatud riigile hagiavalduse menetlemise kulude hüvitamine oluliselt suuremas

ulatuses, kui on kohtuasja keskmine arvestuslik kulu maakohtus. Hagejal tuleb hagiavalduselt tasuda

riigilõivu põhiseaduspärases määras kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse järgi. Sellest

hoolimata võib tekkida küsimus, kas riigilõivu tasumine on subjektiivselt majanduslikult võimalik.

Määruskaebuses muutis hageja oma esialgset taotlust ja taotles menetlusabi selle riigilõivuosa

tasumiseks, mis ületab vastavalt hagihinnalt alates 1. juulist 2012 tasumisele kuuluva riigilõivu suurust.

Hageja leidis, et kohaldamata tuleb jätta TsMS § 183 lõige 1. Riigikohus on seni kaalunud TsMS § 183

lõike 1 põhiseaduspärasust edasikaebeõiguse realiseerimise kontekstis ja olukorras, kus kehtis üldine

kõrge riigilõivude tase. Alates 1. juulist 2012 on selles osas olukord muutunud. Samuti vähenes

praeguses asjas tänu põhiseaduslikkuse kontrollile oluliselt tasumisele kuuluv riigilõiv. Kuna

eraõiguslikele juriidilistele isikutele on lisaks tsiviilkohtumenetluse seadustikus nähtud ette võimalus

riigilõiv ajatada, ei ole alust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks TsMS § 183 lõike 1

suhtes.

8. Tallinna Ringkonnakohtu määrus jõudis Riigikohtusse 4. oktoobril 2012.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

9. Riigikogu arvamuse on esitanud põhiseaduskomisjon, kes leiab, et alama astme kohtute kohaldamata

jäetud RLS § 57 lõikest 1 koostoimes selle lisaga 1 tulenevad riigilõivumäärad on põhiseadusvastased.

10. OÜ Atelier Gurman Riigikohtule arvamust ei esitanud.

11. Paldiski Logistikapark OÜ ja OÜ Riigiressursside Keskus esitasid oma seisukohad Riigikohtule

ühiselt, leides, et kohaldamata jäetud riigilõivuseaduse sätted on põhiseadusega kooskõlas, kuna

riigilõivu määr on eesmärgipärane ega piira põhjendamatult hageja põhiõigusi ning aitab takistada

ilmselt perspektiivitu ja selgelt pahatahtliku hagiavalduse menetlemist.

12. Õiguskantsler leiab, et asjassepuutuvad riigilõivuseaduse sätted on põhiseadusega vastuolus.

Õiguskantsler lisab, et ei pea korrektseks madalama astme kohtute praktikat määrata samal ajal seaduse

põhiseaduslikkuse järelevalve algatamisega ja enne Riigikohtu seisukohta kohtute hinnangul

põhiseaduspärase suurusega riigilõivu. Õiguskantsleri hinnangul on madalama astme kohtute 2012.

aasta praktika toonud kaasa kohtusse pöördujate erineva kohtlemise riigilõivu määramise aluste ja

määratava riigilõivu suuruse osas. Seetõttu peab õiguskantsler kohaseks, kui Riigikohus annab obiter

dictum’i korras madalama astme kohtutele üheselt tõlgendatavad ja konkreetsed juhised

põhiseaduspärase suurusega riigilõivu määramiseks olukorras, kus Riigikohus on tunnistanud

konkreetse riigilõivu põhiseadusvastaseks, või juhuks, kui madalama astme kohus soovib

menetlusökonoomilisel kaalutlusel jätkata kohtuasja lahendamist põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamisele vaatamata ja tuleks määrata põhiseaduspärase suurusega riigilõiv.

13. Õiguskantsleri hinnangul võib ka praegusel juhul Tallinna Ringkonnakohtu 3. oktoobril 2012

määratud riigilõiv 5991 eurot 72 senti olla ikkagi ülemäära kõrge. Ajal, mil maakohus määras selles

kohtuasjas uue ja põhiseaduspärase suurusega riigilõivu, oli juba teada seadusandja hinnang

põhiseaduspärasele riigilõivu suurusele 2012. aastal. 1. juulil 2012 jõustunud riigilõivuseaduse

muudatuste kohaselt oleks riigilõiv olnud selles asjas 2500 eurot ehk rohkem kui poole väiksem. Samuti

oli 3. oktoobril 2012 teada asjaolu, et Riigikohus pidas juba 7. mai 2012. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-7-

12 põhiseadusega vastuolus olevaks 5432 euro 49 sendi suurust riigilõivu ehk madalamat lõivu kui see,

mille tasumist nõuab ringkonnakohus.

14. Justiitsministri arvates on kõnealused riigilõivuseaduse sätted põhiseadusega kooskõlas.

Justiitsminister asus seisukohale, et riigilõivuseaduse lisas 1 sätestatud riigilõivumääradega sooviti need

tsiviilasjade lahendamisel muuta võimalikult kulupõhiseks. Näiteks katsid riigilõivumäärad kuni 31.

detsembrini 2010 kehtinud riigilõivuseaduse alusel ligikaudu 90% tsiviilkohtumenetluse kuludest,

millest tulenevalt ülejäänud 10% jäi maksumaksja kanda. Sellest järeldub ka RLS § 57 lõike 1 ja lisa 1

alusel

kehtestatud

riigilõivumäärade

ratsionaalne

põhjendus.

Tulenevalt

asjaolust,

et

tsiviilkohtumenetluses on kohtu rolliks õiguskaitse, õigusemõistmine ja õigusrahu pakkumine omavahel

kokkuleppele mittejõudnud poolte vahel, tuleb lugeda põhjendatuks tsiviilvaidlustega seotud kulude

katmise kohtuasja poolte kohtukuludega, selle asemel, et asetada see koormis maksumaksjaile.

PÕHISEADUSE VASTASEKS TUNNISTATUD SÄTTED

15. Riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 „Hagiavalduse, avalduse ja

kaebuse läbivaatamine“

„(1) Hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagihinnast käesoleva seaduse lisa 1 järgi või

kindla summana.“

16. Lisa

riigilõivuseaduse

juurde

„Riigilõivu

täismäärad

avalduse

esitamise

eest

tsiviilkohtumenetluses“ (1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012)

Tsiviilasja hind kuni, k.a.

Riigilõivu täismäär

255 646,59

10 225,86

287 602,41

11 184,53

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Tallinna Ringkonnakohus tunnistas tsiviilasjas nr 2-12-21831 määruskaebust lahendades

põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud

riigilõivuseaduse § 57 lõike 1 ja lisa 1 osas, milles need nägid ette tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro

59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti kohustuse tasuda hagiavalduselt riigilõivu 11 184 eurot 53 senti.

Nimetatud riigilõivuseaduse sätted on praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 esimese lause mõttes asjassepuutuvateks

säteteks, kuna OÜ-l Atelier Gurman tuleb hagiavalduselt tasuda lõivu nimetatud õigusnormi alusel.

Seega sõltub menetlusosalise kohustus vahetult sellest küsimusest, kas vaidlustatud riigilõivuseaduse

sätted on põhiseaduspärased või mitte.

18. Sätted on formaalselt põhiseaduspärased. Kolleegium analüüsib allpool asjassepuutuvate sätete

materiaalset põhiseaduspärasust, määrates kindlaks riivatud põhiõiguse ning riive lubatud eesmärgid ja

hinnates vaidlustatud sätete proportsionaalsust nende eesmärkide suhtes.

19. Hageja kasutas hagiavaldust esitades PS § 15 lõikest 1 tulenevat igaühe õigust oma õiguste ja

vabaduste rikkumise korral kohtusse pöörduda. Õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust

pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste

kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse. See põhiõigus

laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2).

20. Õiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine (vt nt Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012.

aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 22.1). Kui isik ei ole kohtusse pöördumisel nõutavat riigilõivu

tasunud ja isikut ei vabastata lõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine takistatud. Sellisel

juhul ei kontrolli kohus ka isiku väidetud õiguste rikkumist. Seega riivab hagi esitamisel nõutava

riigilõivu määr PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda.

21. Kuna PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tulenev põhiõigus tõhusale õiguskaitsele on

seadusereservatsioonita põhiõigus, saab selle piiramise õigustusena arvestada üksnes teisi põhiõigusi või

põhiseaduslikke väärtusi. PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole siiski absoluutne. Seadusandjal

on õigus määrata põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste

põhiseaduslike väärtustega (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. mai

2006. aasta määrus asjas nr 3-4-1-4-06, punkt 12; 3. aprilli 2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-3-08,

punkt 5). Üldise põhiõiguse tõhusale õigusemõistmisele ja ausale kohtumenetlusele riive materiaalne

põhiseaduspärasus sõltub kõigepealt sellest, kas riive eesmärk on legitiimne, ning seejärel sellest, kas

legitiimse

eesmärgi

saavutamiseks

toime

pandud

riive

on

proportsionaalne

(Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. juuli 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-6-09, punkt 20).

22. Kohtusse pöördumise õiguse riive legitiimseteks eesmärkideks on menetlusökonoomia ja

õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta

otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25).

23. Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus, mille sisuks on

vältida muuhulgas põhjendamatute ja pahatahtlike avalduste menetlemist, kuna selliste avalduste

menetlemine võib kaasa tuua kohtusüsteemi ülekoormatuse ning seega suutmatuse pakkuda isikutele

tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. RLS § 57 lõikes 1 koostoimes lisaga 1 sätestatud suuruses

riigilõivu tasumise kohustus võib ära hoida isiku kohtusse pöördumise. See on üks meede, mille

tulemusena väheneb ka läbivaadatavate kohtuasjade arv ja menetluses olevate kohtuasjade

läbivaatamine muutub tõhusamaks. Lõpptulemusena koormatakse vähem teisi selliste avaldustega

seotud menetlusosalisi, kohtusüsteemi ja riigieelarvet (vt ka Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta

otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.3).

24. Üldkogu on leidnud, et tsiviilkohtumenetluses saab menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste

kandmisest osavõtu põhimõtet käsitleda riigieelarvevahendite säästliku (avalikke huve arvestava)

kasutamise huvina ning seeläbi põhiseadusliku väärtuse ehk kohtusse pöördumise õiguse legitiimse

riivena (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.5).

25. Järelikult tuleb hinnata, kas nõue tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602

eurot 41 senti hagi esitamisel riigilõivu 11 184 eurot 53 senti on proportsionaalne meede ülalnimetatud

eesmärkide saavutamiseks. Selleks tuleb otsustada meetme sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse üle.

26. Kuna sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist, ja sobivuse seisukohalt on

vaieldamatult ebaproportsionaalne vaid abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi

saavutamist, on vaidlusalune riigilõiv sobiv meede menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks. Samuti

katab sellises suuruses riigilõiv õigusemõistmise kulud (vt mutatis mutandis Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 42).

27. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava

abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 43). RLS § 57 lõikes 1 koostoimes

lisaga 1 sätestatud suuruses riigilõiv ei ole vajalik meede ei menetlusosaliste menetluskulude kandmise

ega menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks.

28. Riigikogu põhiseaduskomisjoni esitatud arvamusest asjas nr 3-2-1-67-11 (vt Riigikohtu üldkogu 6.

märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 10.1) tuleneb, et Justiitsministeeriumi andmetel oli

2010. aastal ühe tsiviilasja menetlemise keskmine arvestuslik kulu maakohtus 285 eurot. Praegusel

juhul on tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti ette nähtud kohustus

tasuda 11 184 eurot 53 senti riigilõivu. Seega ületab asjassepuutuv riigilõivu määr eeldatavat asja

menetlemise kulu maakohtus ligi 40 korda. Isegi arvestades sellega, et praeguseks võib olla tsiviilasja

läbivaatamise keskmine kulu maakohtus mõnevõrra kõrgem ning praeguses asjas esitatud hagiavalduse

menetlemine võib olla keskmisest keerulisem ja kulukam, kataks tõenäoliselt ka oluliselt väiksem

riigilõiv õigusemõistmise kulud, kuid oleks kohtusse pöörduda soovivale isikule vähem koormav (vt

mutatis mutandis Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 27.5).

Seetõttu ei saa 11 184 euro 53 sendi suurust riigilõivu pidada vajalikuks meetmeks, tagamaks

menetlusosaliste osalemist menetluskulude kandmisel olukorras, kus hagi menetlemise kulusid

maakohtus on võimalik katta märkimisväärselt madalama ning seega kohtusse pöörduda soovivaid

isikuid vähem koormava riigilõivuga.

29. Menetlusökonoomia seisukohalt tuleb silmas pidada, et kuigi kõrgemad riigilõivud võivad suuremal

määral hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast, toovad nad endaga kaasa ka

suuremal hulgal menetlusabi taotlusi. Sellisel juhul kulub kohtute ressurssi rohkem menetluslike kui

sisuliste küsimuste lahendamisele ning kõrge riigilõiv ei aita seetõttu menetlusökonoomia eesmärgi

saavutamisele kaasa (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus

asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 45).

30. Riigikohus on korduvalt leidnud, et enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivud tagasid võrreldes 1.

jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud lõivudega samal määral menetlusökonoomia ja

menetlusosaliste õigusemõistmise kulude kandmisest osavõtu eesmärgid, kuid koormasid selle juures

vähem kohtusse pöörduvaid isikuid (Riigikohtu üldkogu 29. novembri 2011. aasta otsus asjas nr 3-3-1-

22-11, punktid 31.1 ja 31.4; 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punktid 27.3 ja 27.6). Kuni

31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse alusel tuli 265 000 euro suuruse hagihinna korral

tasuda riigilõivu 5991 eurot 71 senti ehk ligi poole vähem. Seetõttu ei ole tsiviilasjas hinnaga üle

255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti kohustus tasuda 11 184 eurot 53 senti riigilõivu

menetlusökonoomia tagamiseks proportsionaalne meede.

31. Eeltoodud põhjustel riivab sellise tsiviilasja hinnaga seotud kohustus tasuda 11 184 eurot 53 senti

riigilõivu ebaproportsionaalselt PS § 15 lõikes 1 sätestatud igaühe kohtusse pöördumise õigust ning on

seetõttu põhiseadusega vastuolus.

32. Kolleegium tunnistab PSJKS § 15 lõike 1 punkti 5 alusel, et 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012

kehtinud riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1

olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602

eurot 41 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 11 184 eurot 53 senti.

Märt Rask, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Lea Kivi, Jüri Põld