3-2-1-171-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-171-12

Määruse kuupäev

Tartu, 18. detsember 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Viljar Hämalase menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuli 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 2-07-25133

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Malle Kuninga määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Malle Kuningas (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Anu Pärtel

Kostja Viljar Hämalane (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Üllar Talviste

Asja läbivaatamise kuupäev

26. november 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-25133 ja

Harju Maakohtu kohtunikuabi 5. aprilli 2012. a määrus samas tsiviilasjas.

2. Teha uus määrus, millega mõista Malle Kuningalt Viljar Hämalase kasuks välja Viljar

Hämalase menetluskulud 5432 eurot 49 senti.

3. Riigikohtu määruse jõustumisest kuni täitmiseni kohustada Malle Kuningat tasuma Viljar

Hämalasele viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada Malle Kuningale määruskaebuselt 17. juulil 2012 tasutud

kautsjon 50 (viiskümnend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harri Laas esitas 9. juulil 2007 Harju Maakohtule Viljar Hämalase (kostja) vastu hagi, milles palus

kostjalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 2 000 000 krooni ja varalise kahju hüvitis

450 000 krooni. 24. septembril 2008 kaasas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 208 lg 2 alusel menetlusse kostjana Eesti Vabariigi.

Hagiavalduses palus hageja vabastada teda menetluskulude kandmisest. Maakohus rahuldas

23. augusti 2007. a määrusega menetlusabi taotluse osaliselt, vabastades hageja hagilt tasutava

riigilõivu 34 605 krooni maksmisest ja kohustades teda tasuma riigilõivu 29 395 krooni.

Harri Laasi surma tõttu lõpetas maakohus 12. märtsi 2009. a määrusega tema mittevaralise kahju

hüvitamise hagi menetluse ning peatas varalise kahju hüvitamise hagi menetluse. Harri Laasi

õigusjärglasena astus TsMS § 209 alusel menetlusse Malle Kuningas (hageja).

Harju Maakohus jättis 8. novembri 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohtu otsuse sissejuhatuse kohaselt on hagihind 450 000 krooni. Hageja esitas

apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. aprilli 2011. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti

rahuldamata hagi Eesti Vabariigi vastu, ja jättis hagi selles osas TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi

vaatamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäid hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse sissejuhatuse

järgi on tsiviilasja hind 28 760 eurot 24 senti. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale

kassatsioonkaebuse.

Riigikohus jättis 5. septembri 2011. a määrusega hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ja

kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

2. Kostja esitas 4. oktoobril 2011 maakohtule avalduse, milles palus määrata kindlaks menetluskulud

ja mõista hagejalt välja kostja menetluskulud 16 289 eurot 57 senti. Avalduse kohaselt osutas kostjale

2000 krooni (127 eurot 82 sendi) eest õigusabi Advokaadibüroo Aivar Pilv. Sellele summale lisandub

käibemaks. Samuti osutas kostjale 2200 krooni (140 eurot 61 sendi) eest õigusabi Advokaadibüroo

LEXTAL.

3. Hageja esitas kostja avaldusele vastuväite ja palus jätta avalduse rahuldamata osas, mis ületab

1905 eurot 1 senti.

Kostja arvates on 450 000 krooni (28 760 euro 24 sendi) suuruse tsiviilasja hinna korral maksimaalne

sissenõutav kulu 85 000 krooni (5432 eurot 49 senti). Kostja esindajakulu ületab piirmäära.

Põhjendatud ei ole hüvitada kostja mõlema lepingulise esindaja kulusid, kuna tsiviilasi ei olnud

keeruline ja kostjal ei olnud vaja esindajat vahetada. Hüvitada tuleb üksnes need menetluskulud, mis

on kantud selles kohtumenetluses. Kostja esindajate kulutatud aeg ei ole proportsionaalne sooritatud

menetlustoimingute keerukusega.

4. Harju Maakohtu kohtunikuabi rahuldas 5. aprilli 2012. a määrusega kostja avalduse osaliselt ja

mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 11 578 eurot 81 senti kohustusega tasuda alates

määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 ettenähtud määras.

Määruse kohaselt sõltub teiselt menetlusosaliselt sissenõutavate kulude piirmäär Vabariigi

Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt

menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" (edaspidi määrus nr 306) § 1 lg 1 järgi tsiviilasja

hinnast. TsMS § 135 kohaselt nimetab tsiviilasja hinna hageja hagis või muus avalduses või

kaebuses, kui hind ei tulene selgelt avalduse esemest või varasemast avaldusest ega ole seaduses

täpselt kindlaks määratud. Hageja ei ole hagiavalduses hagi hinda nimetanud. TsMS § 136 lg 1 järgi

määrab tsiviilasja hinna kohus, kui hinda ei ole ette nähtud seaduses ja see ei nähtu ka avaldusest.

Maakohus on 23. augusti 2007. a määrusega määranud riigilõivu suuruseks 64 000 krooni, mis vastab

hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse järgi hagihinnale kuni 2 500 000 krooni. Seega said

pooled arvestada hagi hinna 2 500 000 krooni kohta käiva piirmääraga 235 000 krooni ehk

15 019 eurot 24 senti. Hagejalt väljamõistetav menetluskulu on kooskõlas viidatud määrusega.

Kostjal oli korraga üks esindaja, mistõttu ei ole vaja analüüsida hageja väidet mitme esindaja kulude

hüvitamise kohta. Hagejalt väljamõistetavad menetluskulud on seotud selle tsiviilasjaga.

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. Kostjale hüvitatavat menetluskulu tuleb

vähendada osas, milles ajakulu on ülepaisutatud ja arves nimetatud isikud ei ole menetlustoiminguid

teinud. Esindajate tunnitasud ei ole ülemäära suured ega ületa üldiselt makstavat tasu.

Menetluskulude kindlaksmääramise kohta käiv regulatsioon ei näe ette võimalust menetluskulude

kindlaksmääramise menetluses algatada menetlust, kontrollimaks esindaja tasumääradele kehtestatud

piirangute vastavust põhiseadusele.

5. Hageja esitas määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja määrata kostja

menetluskulud ulatuses, mis ei ületa 511 eurot 29 senti või 383 eurot 47 senti või 1022 eurot 59 senti

või 601 eurot 21 senti.

Hagejalt väljamõistetud menetluskulud ületavad määruses nr 306 sätestatud ülempiiri.

Menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb lähtuda hagihinnast 450 000 krooni, kuna mittevaralise

kahju hagi menetlus lõpetati hageja õiguseellase surma tõttu. Kuivõrd mittevaralise kahju hagi ei

läinud hagejale üle, on õige lähtuda üksnes varalise kahju hagist. Kostja esindajate ajakulu ei ole

vastavuses menetlustoimingutega. Kuna hagi jäi rahuldamata aegumise tõttu, ei saa kulude

hindamisel arvestada asja sisulise lahendamisega seotud vastuväidete esitamise kuluga. Kostjal ei

olnud vaja esindajat vahetada ja seetõttu ei ole põhjendatud mõlema esindaja kulusid hüvitada. Kostja

esindajatel on ka ebamõistlikult kõrge tunnitasu. Lähtuda tuleb menetluse toimumise ajal kehtinud

tavalisest advokaadibüroode tunnitasust 1000 krooni (63 eurot 91 senti).

6. Kostja vaidles määruskaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. juuli 2012. a määrusega maakohtu kohtunikuabi määruse

muutmata.

Määruse kohaselt lähtus maakohus õigesti määruses nr 306 sätestatust, mille kohaselt oli hagi

hinnaga kuni 2 500 000 krooni kohta sissenõutavate menetluskulude piirmäär 235 000 krooni. Kuna

praeguses menetlusetapis ei saa menetlusosalised tsiviilasja hinda enam vaidlustada, tuleb hageja

sellekohased väited jätta tähelepanuta. Kostja esindajate õigusabi tunnitasu ei ole ebamõistlikult

kõrge. Kuna kostjal oli korraga üks esindaja, ei olnud vaja analüüsida hageja väidet mitme esindaja

kulude hüvitamise kohta. Kulude tõendatuks lugemine on iga kord kohtu hinnata, arvestades kõiki

asjaolusid. Kohtunikuabi on põhjalikult kaalunud tsiviilasja asjaolusid ja hinnanud esitatud tõendeid.

Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu hinnangus kahelda ja seda muuta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kohtute määrused tühistada ja määrata kostja menetluskulud ulatuses, mis ei ületa

511 eurot 29 senti või 383 eurot 47 senti või 1022 eurot 59 senti või 601 eurot 21 senti.

Hageja leiab, et kohtud kohaldasid valesti määrust nr 306 ja vale hagi hinda. Kuna mittevaralise

kahju hüvitamise nõue ei saanud hagejale õigusjärgluse korras üle minna, ei ole õigusabikulude

hindamisel põhjendatud selle nõudega arvestada. Maakohus ületas diskretsioonipiire, kuna ei

hinnanud piisavalt põhjalikult kostja esindajate menetlustoimingute keerukuse ja ajakulu vastavust.

Kohtud ei arvestanud, et hagi jäi rahuldamata aegumise tõttu, mistõttu kohus ei jõudnud asja sisulise

arutamiseni ja ei oleks võinud arvestada kuludega, mis on seotud asja sisulise lahendamisega. Kostja

ei ole põhjendanud esindaja vahetamise vajadust. Tema esindajate tunnitasud on ebamõistlikult

suured, mõistlik hind oleks 1000 krooni tunni eest.

9. Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

Kostja arvates kohaldas ringkonnakohus õigesti määrusest nr 306 tulenevat lepingulise esindaja

kulude hüvitamise piirmäära ega ole eksinud diskretsiooniõiguse teostamisel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ja hageja

määruskaebus rahuldada osaliselt. Uue määrusega rahuldab kolleegium TsMS § 701 lg 3 esimese

lause alusel kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ja mõistab hagejalt kostja

kasuks menetluskuludena välja 5432 eurot 49 senti.

11. Kohtud on õigesti leidnud, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel

tuleb lähtuda hagi esitamise ajal kehtinud määruses nr 306 sätestatud piirmääradest (vt nt Riigikohtu

6. jaanuari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09, p 9). Samas on nii maa- kui ka

ringkonnakohus eksinud kostja lepingulise esindaja kulude hagejalt sissenõudmise piirmäära

kindlakstegemisel.

Määruse nr 306 §-st 1 nähtuvalt sõltub teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja kulude

sissenõudmise piirmäär tsiviilasja hinnast. Hagilise tsiviilasja hind on hagihind, milleks on hagis

taotletu harilik väärtus (TsMS § 122 lg-d 1 ja 2). Raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse

hagihind TsMS § 124 lg 1 kohaselt nõutava rahasummaga. TsMS § 134 lg 1 esimese lause kohaselt

liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded. Hageja nõudis kostjatelt varalise ja

mittevaralise kahju hüvitist kokku 2 450 000 krooni. Kohtud on leidnud, et kuna

maakohtu 23. augusti 2007 määrusega vabastati hageja osaliselt 34 605 krooni suuruse riigilõivu

tasumisest ja kohustati tasuma riigilõivu 29 395 krooni, siis on hagilt tasutava riigilõivu suuruseks

64 000 krooni, mis vastab hagihinnale kuni 2 500 000 krooni. Seega on hagejalt väljamõistetava

kostja lepingulise esindaja kulu piirmäär 235 000 krooni, s.o 15 019 eurot 24 senti.

TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust muuta kuni asja

lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga.

Kõrgema astme kohus võib TsMS § 137 lg 11 alusel asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus

määratud valesti.

12. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et maakohtu 8. novembri 2010. a otsuse

kohaselt on tsiviilasja hind 450 000 krooni. Seega muutis maakohus kooskõlas TsMS § 136 lg 4 teise

lausega maakohtu 23. augusti 2007. a määrusest tulenevat tsiviilasja hinda. Ringkonnakohtu

26. aprilli 2011. a otsuse kohaselt oli tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 28 760 eurot 24 senti.

Ringkonnakohus ei ole maakohtu otsuses märgitud tsiviilasja hinda muutnud.

Kolleegium on 21. märtsil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-5-11 tehtud kohtumääruse p-s 12 märkinud, et

pooled peavad juba menetluse algusest peale arvestama, et menetluses aluseks võetud asja hinnast

lähtutakse edaspidi ka menetluskulude kindlaksmääramisel. Kui nad selle hinnaga ei nõustu, peavad

nad sellele esitama vastuväiteid või kaebuse juba põhimenetluses. Kolleegium jääb selle seisukoha

juurde ka praeguses tsiviilasjas. Kumbki pool ei esitanud apellatsioonkaebust selle peale, et

maakohus on otsuses tsiviilasja hinda märkides eksinud.

Eeltoodust lähtudes leiab kolleegium, et kuna tsiviilasja hind on maakohtu otsuse

kohaselt 450 000 krooni, on kostja lepingulise esindaja kulude hagejalt sissenõudmise piirmäär

määruse nr 306 § 1 lg 1 järgi 85 000 krooni, s.o 5432 eurot 49 senti.

13. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1

esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium nõustub kohtutega

selles, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud

diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19).

Kostja palus hagejalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 16 289 eurot 57 senti. Kohtud leidsid, et

hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 11 578 eurot. Kolleegium leiab, et maakohtu kohtunikuabi

ega ringkonnakohus ei ole kostja esindajate kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

diskretsioonipiire ületanud ning kohtud on oma järeldusi põhjendanud. Kolleegiumil ei ole alust

kulude põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata.

Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium, et pärimisseaduse § 130 lg 1 alusel lähevad pärandi

vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, v.a need, mis on olemuselt

lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle

minna. Seega on hagejal iseenesest kohustus hüvitada kostjale ka mittevaralise kahju hüvitamise

nõude läbivaatamisega seotud lepingulise esindaja kulud.

Ekslik on ka hageja seisukoht, et kostja esindaja asja sisulise lahendamisega seotud kulusid ei oleks

kohus pidanud hagejalt välja mõistma, kuna hagi jäi rahuldamata aegumise tõttu. Hageja on oma

menetlusdokumentides esitanud ka sisulisi väiteid, mistõttu pidi kostja nendele vastama ja seetõttu

tema esindajakulud suurenesid.

Kolleegium selgitab ka seda, et TsMS § 217 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline osaleda menetluses

isiklikult või esindaja vahendusel. Samuti on menetlusosalisel õigus esindajat vahetada. Sellisel juhul

eeldatakse TsMS § 225 lg 1 järgi, et advokaadi volitus lõpeb uue advokaadi nimetamisest

vastaspoolele ja kohtule teatamisega. Menetlusosalisel ei ole kohustust esindaja vahetamist

põhjendada. Kostjat esindas menetluses korraga üks esindaja. Kohtud on põhjendatult leidnud, et

kostja esindajate tunnitasu suurus on mõistlik. Hageja ei ole ka esile toonud, et tema sai samaväärset

õigusabi poole odavamalt.

Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et asjas on põhjendatud kohaldada määruse nr 306 § 1 lg-s 1

sätestatud maksimummäära. Hageja peab hüvitama kostja lepinguliste esindajate

kulu 5432 eurot 49 senti.

14. Kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 2 märgib kolleegium, et hageja peab kostjale hüvitatavatelt

menetluskuludelt maksma alates Riigikohtu määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Riigikohtu määrus jõustub TsMS § 694 lg 2 ja § 695 järgi

määruse avalikult teatavakstegemise päeval.

15. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel

tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 3).

16. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 4 alusel hagejale

tagastada.

Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu

Kohtunik Tambet Tampuu eriarvamus

1. Ma ei ole nõus Riigikohtu määruse resolutsiooniga ning sama määruse p-s 12 toodud

põhjendustega. Leian, et maakohus ei ole 8. novembri 2010. a otsusega määranud ega muutnud

tsiviilasja hinda. 450 000 krooni (28 760 euro ja 24 sendi) suurune tsiviilasja hind nähtub üksnes

maakohtu otsuse sissejuhatavast osast. Ka ringkonnakohus ei ole 26. aprilli 2011. a otsuse

sissejuhatavas osas tsiviilasja hinnaks 28 760 euro ja 24 sendi märkimisega määranud ega muutnud

tsiviilasja hinda. Maakohus ja ringkonnakohus järgisid tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 442 lg 2 p-s 51 sätestatut, mille kohaselt tuleb kohtuotsuse sissejuhatavas osas märkida

tsiviilasja hind.

Ehkki maa- ja ringkonnakohus eksisid oma otsuste sissejuhatavas osas tsiviilasja hinna suuruse

märkimisega, lähtusid nad minu arvates menetluskulude kindlaksmääramise menetluses õigesti

sellest, et tsiviilasja hinda ei ole kohtulahendiga kindlaks määratud. Kohtunikuabi, maakohus ja

ringkonnakohus lähtusid menetluskulude kindlaksmääramisel õigest (seadusest nähtuvast) tsiviilasja

hinnast - 450 000 kroonist ehk 156 583 eurost ja 54 sendist.

2. TsMS § 136 lg 1 esimene lause sätestab, et tsiviilasja hinna määrab kohus, kui hinda ei ole ette

nähtud seaduses ja see ei nähtu ka avaldusest. TsMS § 136 lg 1 teine lause sätestab, et kohus võib

määrata tsiviilasja hinna ka siis, kui ta leiab, et hageja või muu avaldaja nimetatud hind ei vasta

tegelikkusele. TsMS § 136 lg 1 teises lauses mõeldakse olukorda, kus hageja või muu avaldaja on

eksinud tsiviilasja hinna määramisel TsMS § 136 lg 1 esimese lause mõttes, st olukorda, kus

tsiviilasja hind ei nähtu seadusest ning kohtu seisukoht tsiviilasja hinna kohta erineb hageja või muu

avaldaja omast.

Minu arvates ei saanud kohtud praeguses asjas määrata tsiviilasja hinda nende sätete järgi, sest

tsiviilasja hind nähtub seadusest. Nimelt sätestab TsMS § 124 lg 1 esimene lause, et raha maksmisele

suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Hageja on nõudnud kostjalt hüvitist

varalise kahju eest 2 000 000 krooni ja mittevaralise kahju eest 450 000 krooni. Seega on praegusel

juhul tegemist olukorraga, kus tsiviilasja hind - 2 450 000 krooni (156 583 eurot ja 54 senti) - nähtub

seadusest.

Eeltoodust saab järeldada, et isegi juhul, kui hageja oleks märkinud hagiavalduses või

apellatsioonkaebuses tsiviilasja hinna ebaõigesti, ei oleks kohtud saanud ega pidanud tsiviilasja hinda

TsMS § 136 lg 1 teise lause järgi määrama, vaid selgitama hagejale seadusest nähtuvat tsiviilasja

hinda, arvestama seadusest nähtuvat tsiviilasja hinda hagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel

maksmisele kuuluva riigilõivu suuruse õigsuse hindamisel ning märkima kohtulahendi sissejuhatavas

osas õige tsiviilasja hinna.

TsMS § 136 lg 1 mõttest tuleneb veel see, et tsiviilasja hinna määramisega selle sätte järgi ei ole

tegemist juhul, kui kohus teeb määruse, millega määrab kindlaks seadusest nähtuva tsiviilasja hinna,

sh juhul, kui hageja on hagiavalduses märkinud seadusest nähtuva tsiviilasja hinna ebaõigesti ja

kohus teeb tsiviilasja õige hinna kohta määruse. Tsiviilasja hinna määramisega TsMS § 136 lg 1 järgi

ei ole tegemist ka juhul, kui kohus arvab ekslikult, et tsiviilasja hind ei nähtu seadusest ning teeb

seetõttu ebaõige määruse, viidates TsMS § 136 lg 1 esimesele või teisele lausele. Kõigil eelnimetatud

juhtudel tuleks minu arvates menetluskulude väljamõistmisel lähtuda seadusest nähtuvast tsiviilasja

hinnast.

3. TsMS § 136 lg 4 esimene lause sätestab, et tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust võib kohus muuta

kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. TsMS § 136 lg 4 teine lause sätestab, et kohus võib

tsiviilasja hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. TsMS § 136 lg 4 teise lause mõtte kohaselt

tähendab tsiviilasja hinna muutmine kohtulahendiga seda, et kohus muudab sisulise kohtulahendi

resolutsiooniga varasemat kohtulahendit, millega oli tsiviilasja hind TsMS § 136 lg 1 järgi kindlaks

määratud või millega oli muudetud varem kindlaks määratud tsiviilasja hinda TsMS § 136 lg 4 järgi.

Seega eeldab tsiviilasja hinna muutmine TsMS § 136 lg 4 järgi, et tsiviilasja hind on varem

kohtulahendiga kindlaksmääratud. Tsiviilasja hinna muutmisega ei ole tegemist juhul, kui kohus ei

tee selle kohta otsustust kohtulahendi resolutsioonis. Näiteks ei ole tsiviilasja hinna muutmisega

tegemist juhul, kui kohus jätab ebaõigesti määratud tsiviilasja hinna muutmata, kuid märgib tsiviilasja

õige hinna üksnes sisulise kohtulahendi sissejuhatavas osas.

Kohtud ei ole praeguses asjas teinud ühtegi kohtulahendit, mille resolutsioonist nähtuks tsiviilasja

hind. Maakohus ei ole 23. augusti 2007. a määruses, millega ta vabastas hageja osaliselt

hagiavalduselt riigilõivu tasumisest, nimetanud tsiviilasja hinda ei selle määruse põhjendavas osas

ega resolutsioonis. Kuna asja sisuliselt lahendava kohtulahendi sissejuhatavas osas tsiviilasja hinna

märkimine ei ole õiguslikus mõttes võrdne kohtulahendiga, millega määratakse kindlaks tsiviilasja

hind või millega muudetakse varem kindlaksmääratud tsiviilasja hinda, siis ei saanud kohtunikuabi ja

kohtud menetluskulude kindaksmääramisel järeldada maa- ja ringkonnakohtu otsuste sissejuhatuses

tsiviilasja hinna märkimisest seda, et kohtud olid määranud tsiviilasja hinna kindlaks TsMS § 136

lg 1 järgi või muutnud seda TsMS § 136 lg 4 järgi.

Tsiviilasja hinna määramisena TsMS § 136 lg 1 mõttes või tsiviilasja hinna muutmisena TsMS § 136

lg 4 mõttes ei saa minu arvates käsitada olukordi, kus kohus eksib seadusest nähtuva tsiviilasja hinna

suuruse arvestamisel ning märgib seetõttu sisulise kohtulahendi sissejuhatavas osas ebaõige tsiviilasja

hinna. Leian, et sellisel juhul saavad ja peavad kohtunikuabi ning kohtud lähtuma menetluskulude

kindlaksmääramisel seadusest nähtuvast tsiviilasja hinnast või tsiviilasja hinna kindlaksmääramise

(kehtivast) kohtulahendist. Samas ei tähenda seadusest nähtuva tsiviilasja hinna arvestamine

menetluskulude kindalaks määramise kohta tehtavas määruses tsiviilasja hinna määramist või

muutmist TsMS § 136 lg 4 järgi.

4. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ma ka kohtukoosseisu enamuse seisukohaga (vt määruse p 12), et

kostja oleks pidanud vaidlustama apellatsiooni korras maakohtu otsuse sissejuhatuses tsiviilasja hinna

kohta märgitut. Olen seisukohal, et kuna tsiviilasja hinna määramise kohta ei ole tehtud kohtulahendit

TsMS § 136 lg 1 või TsMS § 136 lg 4 mõttes (vt eriarvamuse p-d 2 ja 3), siis ei pidanud kostja

vaidlustama maakohtu ja ringkonnakohtu otsuseid üksnes selle tõttu, et otsuste sissejuhatuses oli

tsiviilasja hind märgitud ebaõigesti.

Kostjale sellise vaidlustamiskohustuse panemine oleks teda ebamõistlikult koormav. On ebaselge,

mis oleks sellisel juhul olnud tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses (vt TsMS § 137 lg 1) ja kui

palju oleks pidanud kostja sellisel juhul maksma apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu. Samas ei

oleks tegemist olnud enam vaidlusega tsiviilõigussuhte poolte vahel, sest tsiviilasja hinna kohta peab

kohus tegema õige otsustuse sõltumata poolte seisukohtadest, omaksvõtust või kokkuleppest.

Ebaselgeks jääb ka küsimus, kas kostja oleks kohtukoosseisu enamuse arvates pidanud

ringkonnakohtus kantud menetluskulude ja hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamisega seoses (kassatsioonimenetluses) kantud menetluskulude õigeks kindlaksmääramiseks

vaidlustama ka ringkonnakohtu otsuse üksnes selle tõttu, et ka ringkonnakohus märkis otsuse

sissejuhatuses tsiviilasja hinna ebaõigesti. Riigikohus on samas tsiviilasjas jätnud ebaõigesti

tähelepanuta, et hageja maksis kassatsioonkaebuse esitamisel kautsjoni vähem, kui ta oleks pidanud

maksma tulenevalt seadusest nähtuvast tsiviilasja hinnast.

Tambet Tampuu