3-2-1-158-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-158-12

Määruse kuupäev

Tartu, 18. detsember 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Soden Infotehnoloogia OÜ hagi Autoosad.ee OÜ ja Raul

Haabu vastu autoriõiguse rikkumise ja kostja tegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks, autoriõiguse objekti

taastamiseks rikkumiseelsel kujul ja õigusvastasel teel

saadu väljaandmiseks (menetluskulude

kindlaksmääramine)

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 2-08-1171

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Soden Infotehnoloogia OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Soden Infotehnoloogia OÜ (registrikood 10648564),

esindaja vandeadvokaat Urmas Veinberg

Kostjad Raul Haabu (isikukood xxxxxxxxxxx) ja

Autoosad.ee OÜ (registrikood 10675302), kostjate esindaja

vandeadvokaat Viive Kaur

Asja läbivaatamise kuupäev

26. november 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Harju Maakohtu 13. veebruari 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2012. a

määrus tsiviilasjas nr 2-08-11714 osas, milles mõisteti Soden Infotehnoloogia OÜ-lt

Autoosad.ee OÜ kasuks välja 498 eurot 50 senti. Jätta selles osas Autoosad.ee OÜ

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata. Ülejäänud osas jätta määrused

muutmata.

2. Lugeda määruse kehtiv resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

2.1 Rahuldada Raul Haabu ja Autoosad.ee OÜ menetluskulude kindlaksmääramise avaldused

osaliselt.

2.2 Mõista Soden Infotehnoloogia OÜ-lt Raul Haabu kasuks välja menetluskulu 4766 (neli

tuhat seitsesada kuuskümmend kuus) eurot 51 senti.

2.3 Mõista Soden Infotehnoloogia OÜ-lt Autoosad.ee OÜ kasuks välja menetluskulu

7482 (seitse tuhat nelisada kaheksakümmend kaks) eurot 93 senti.

2.4 Määruse jõustumisest kuni täitmiseni kohustada Soden Infotehnoloogia OÜ-d tasuma

viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Soden Infotehnoloogia OÜ-le määruskaebuselt 29. mail 2012 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus jättis 25. veebruari 2010. a otsusega rahuldamata Soden Infotehnoloogia OÜ

(hageja) hagi Autoosad.ee OÜ (kostja I) ja Raul Haabu (kostja II) vastu. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. detsembri 2010. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus

hageja kanda.

Riigikohus jättis 25. aprilli 2011. a määrusega hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ning

kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

2. Kostja I esitas maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, milles palus hagejalt enda

õigusabikulude katteks välja mõista 9166 eurot 81 senti. Samuti palus kostja I hagejalt välja mõista

tõendina esitatud asjatundja arvamuse eest makstud 1131 eurot 24 senti.

3. Kostja II esitas maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, milles palus hagejalt

enda õigusabikulude katteks välja mõista 5985 eurot 92 senti.

4. Hageja vaidles kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avaldustele vastu ja palus vähendada

väljamõistetavate menetluskulude suurust mõistliku määrani.

5. Harju Maakohus rahuldas 13. veebruari 2012. a määrusega kostjate avaldused osaliselt ning

mõistis hagejalt kostja I kasuks välja 7981 eurot 43 senti ja kostja II kasuks välja 4766 eurot 51 senti.

Samuti mõistis maakohus hagejalt välja määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni viivise

võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Maakohus leidis, et kohaldada tuleb hagi esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri

2005. a määrust „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise

piirmäärad" (edaspidi määrus nr 306). Selle kohaselt on kuni 2 000 000 krooni suuruse hagihinna

puhul maksimaalselt sissenõutavaks menetluskulude suuruseks 210 000 krooni (13 421 eurot

45 senti). Ekslik on hageja seisukoht, et lähtuda tuleks ainult mittevaralise nõude hinnast

15 000 krooni, kuna kohus ei ole sisuliselt läbi vaadanud hageja varalist nõuet. Nii Harju Maakohtu

25. veebruari 2010. a otsuses kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2010. a otsuses on

tsiviilasja hinnaks märgitud 1 988 000 krooni.

Kostja I vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks on 7022 eurot 76 senti ja kostja II vajalikuks ja

põhjendatud õigusabikuluks 4766 eurot 51 senti. Kostjate õigusabikulude summa 11 789 eurot

27 senti on määruses nr 306 toodud piirmäärast väiksem. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 143 kohaselt on asja läbivaatamise kulud ka dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise

kulud. Kohus on käsitlenud Asko Seeba arvamust tõendina ja seetõttu tuleb asjatundja arvamuse kulu

lugeda menetluskulude hulka. TsMS § 174 lg 6 alusel tuleb sellest maha arvata käibemaks.

Tsiviilkohtumenetluses ei ole nõutav tõendada, et isikule väljastatud arve on ka tegelikult tasutud,

st konkreetne kulu on kantud. Seega tuleb hüvitatavate menetluskulude hulka arvata 15 000 krooni

asjatundja arvamuse eest.

6. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus vähendada mõlema kostja

kasuks väljamõistetavat menetluskulude summat 159 euro 78 sendini, 319 euro 56 sendini, 1086 euro

50 sendini või 2173 euroni.

7. Kostjad vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. mai 2012. a määrusega hageja määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et

tegemist on varalise nõudega ning on õigesti lähtunud tsiviilasja hinnast 1 988 000 krooni. Nii

maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuses on tsiviilasja hinnaks märgitud 1 988 000 krooni. Asjaolu,

et hageja vähendas apellatsioonimenetluses oma varalise nõude suurust, ei mõjuta lepingulise

esindaja tasu suurust. Hageja ei vaidlustanud tsiviilasja hinda.

Määruse nr 306 järgi on tsiviilasjas hinnaga kuni 2 000 000 krooni maksimaalselt teiselt

menetlusosaliselt väljamõistetav lepingulise esindaja tasu 210 000 krooni ehk 13 421 eurot 45 senti.

Maakohus mõistis hagejalt välja õigusabikulu kostja II kasuks 4766 eurot 51 senti ja kostja I kasuks

7022 eurot 76 senti. Väljamõistetud esindajakulu jääb alla piirmäära. Maakohus on analüüsinud kõiki

esitatud arveid ja on põhjendanud, millises ulatuses peab ta õigusabikulu vajalikuks ja põhjendatuks.

Seejuures võttis maakohus arvesse, et menetlus kestis ligi kolm aastat ning tegemist oli keerulise

tsiviilvaidlusega. Igale õigusabikulu arvele lisasid kostjad spetsifikatsiooni, milles on näidatud

osutatud õigusabi olemus, õigusabi osutamise kuupäev ja konkreetsele teenusele kulutatud aeg.

Maakohus analüüsis esitatud tõendeid ja põhjendas, millises ulatuses ta ei loe õigusabikulu

vajalikuks.

Õigusabikuludest moodustavad suurema osa maakohtu menetluskulud. Seega asjaolu, et hageja

vähendas oma varalist nõuet apellatsioonimenetluses, ei mõjutanud õigusabikulu suurust. Kostjate

18-st õigusabikulu arvest puudutab apellatsioonimenetlust 5, millest kostja II osas on maakohus

lugenud põhjendatud õigusabikuluks 1084 eurot 26 senti ja kostja I osas 903 eurot 55 senti.

Nimetatud ulatuses on apellatsioonimenetluse kulu mõistlik.

Ekslik on hageja seisukoht, et tsiviilasja hinna määramisel tuleb juhinduda TsMS § 137 lg-st 5.

Praeguse asja menetlus ei ole dokumendimenetlus ning maakohus ei ole teinud vaheotsust ega

tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsust. Maakohus tegi lõppotsuse, jättes hagi rahuldamata.

Menetluskulude kindlaksmääramisel ei ole tähtis, kas menetluskulu kindlaksmääramise avalduse

esitamise ajaks olid esitatud arved tasutud või mitte. Arved tõendavad rahalise kohustuse olemasolu

ning kaotanud poolelt saab menetluskulu välja mõista teise poole kasuks ka juhul, kui arved ei ole

veel tasutud.

Õige on määruskaebuse väide, et maakohus on oma põhjendustes olnud ebajärjekindel, kord

põhjendades, et kulusid tuleb vaadelda koos, kuid menetluskulu väljamõistmisel on lähtunud siiski

kummalegi kostjale esitatud arvetest, mis on ka õige. See ei ole siiski mõjutanud lõpptulemust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada nii

ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse ja saata asi maakohtule uueks lahendamiseks.

Hageja leiab, et hagihind on valesti määratud. Hageja vähendas oma rahalist nõuet

apellatsioonkaebuses 500 000 kroonini. Ringkonnakohtu otsuses see aga ei kajastu. Kohus on ilmselt

asja hinda määrates eksinud ning seda eksimust saab parandada TsMS § 447 lg 2 alusel. Hageja on ka

kassatsioonkaebuses juhtinud tähelepanu sellele, et vähendas oma rahalist nõuet 500 000 kroonini.

Hageja vähendatud nõudest lähtudes tuleb kindlaks määrata ka menetluskulude väljamõistmise

piirmäär.

Maakohus tegi pooltele ettepaneku teha vaheotsus, millega pooled nõustusid. Seejärel tegi maakohus

TsMS § 449 lg 2 järgi lõppotsuse, millega jättis hagi rahuldamata, kuna leidis, et hagejal ei olnud

nõudeõigust. Seega maakohus ei lahendanud hageja nõudeid sisuliselt ning seetõttu tuleks lähtuda

mittevaralisele nõudele sätestatud väljamõistetavate menetluskulude piirmäärast. Hagi esitamise ajal

oli TsMS § 132 lg 1 järgi mittevaralise nõude hagihind 15 000 krooni, mille puhul määruse nr 306

järgi oleks menetluskulu sissenõudmise piirmäär 5000 krooni. Isegi kui tuleks lähtuda hageja

varalisest nõudest, tuleks TsMS § 137 lg 5 järgi arvestada hagihinna määramisel 1/4 nõude suurusest.

Kuna hageja esitas mõlema kostja vastu ühesuguse nõude ning kostjatel oli ühine esindaja, tuleb

kostjaid käsitleda koos ning menetluskulude piirmäär nende vahel jagada.

10. Kostjad vaidlevad määruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel

tühistada osas, milles mõisteti hagejalt kostja I kasuks välja 498 eurot 50 senti. On võimalik teha uus

määrus, millega selles osas jätta kostja I menetluskulude kindlaksmääramise taotlus rahuldamata.

Ülejäänud osas jääb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus muutmata.

12. Kolleegium leiab, et kohtud on lugenud ekslikult põhjendatud ja vajalikuks kostja I lepingulise

esindaja kulu, mis on seotud hageja kassatsioonkaebusele vastuse koostamisega. Kohtud on jätnud

tähelepanuta selle, et TsMS § 677 lg 2 p 2 ja § 678 lg 1 koostoimes tekib vastustajal kohustus

kassatsioonkaebusele vastata alles siis, kui Riigikohus teda selleks kohustab. TsMS § 679 lg 2

võimaldab Riigikohtul otsustada kaebuse menetlusse võtmise ka ilma vastustajalt sellele vastust

küsimata. Praeguses asjas on Riigikohus jätnud hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ega

ole kostjatelt hageja kassatsioonkaebusele vastust küsinud ega vastamiseks tähtaega andnud.

Lepingulise esindaja kulusid, mis on tekkinud kassatsioonkaebusele vastamisega, ei saa pidada

põhjendatuks ja vajalikuks olukorras, kus kostjad ei olnud kohustatud kassatsioonkaebusele vastama.

Hageja ei ole küll määruskaebuses eeltoodud asjaoludele tuginenud, kuid menetluskulude

kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15. veebruari

2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses,

ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende

hinnanguga asjaoludele. Seega tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tühistada osas,

milles mõisteti hagejalt kostja I kasuks välja kassatsioonkaebusele vastuse koostamise kulu 498 eurot

50 senti, ning jätta selles osas kostja I menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata.

13. Kolleegium leiab, et ülejäänud osas on kohtute määrused põhjendatud ning määruskaebuse väited

ei anna alust neid muuta. Hageja väiteid selle kohta, et kohtud on tsiviilasja hinna valesti määranud,

ei saa arvestada menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Praeguses asjas on nii maakohtu kui

ka ringkonnakohtu otsuses märgitud asja hinnaks 1 988 000 krooni. TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib

kohus asja hinda muuta kuni asjas lahendi tegemiseni. Seega ei saa asja hinda enam menetluskulude

kindlaksmääramise menetluses muuta, isegi kui kohtud on selle varem valesti määranud.

Kolleegium märgib, et ka siis, kui asja hind olnuks apellatsioonimenetluses väiksem, ei mõjutaks see

seda, millist lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäära tuleb rakendada. Menetluskulude

piirmäär on ühtne kõigi asja menetluses tekkinud esindajakulude jaoks kõigis kohtuastmetes.

Piirmäära ei muuda asjaolu, et hageja oma nõuet apellatsioonkaebuses vähendab, seega ei ole see

asjaolu menetluskulude kindlaksmääramisel tähtis, vaid see on oluline üksnes apellatsioonkaebuselt

riigilõivu tasumisel. Nõude vähendamist saab arvestada kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel.

14. Kolleegium ei nõustu ka hageja väitega, et menetluskulude piirmäär peaks olema mõlemale

kostjale ühine. TsMS § 217 lg 1 kohaselt on igal menetlusosalisel õigus osaleda menetluses isiklikult

või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja vahendusel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

Seega tuli hagejal arvestada võimalusega, et kostjad kas kasutavad menetluses ühist lepingulist

esindajat või on neil kummalgi oma lepinguline esindaja. Lepingulise esindaja kulude hüvitamise

korral ei saa eeldada, et kui mitmel kostjal (või ka hagejal) on menetluses olnud ühine esindaja, siis

tuleb Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärad jagada vastavalt nende menetlusosaliste arvule.

Kehtestatud piirmäärade suurus sõltub hagi hinnast. Kui hageja on esitanud hagi mitme kostja vastu,

siis peab ta arvestama, et igal kostjal võivad tekkida menetluse tõttu omad kulud (vt Riigikohtu

25. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, p 15). Asjaolu, et mitmel kostjal (või

hagejal) on olnud ühine esindaja, saab arvestada esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel. Praeguses asjas on kohtud seda ka teinud.

15. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud

määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

16. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

järgi tagastada.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Henn Jõks