3-2-1-161-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-161-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. detsember 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

ERGO Kindlustuse AS-i hagi KÜ Lembitu 8 vastu kahju

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-49742

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ERGO Kindlustuse AS-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

5321 eurot 94 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja ERGO Kindlustuse AS (registrikood 10017013),

esindajad vandeadvokaat Carri Ginter ja vandeadvokaat

Veikko Puolakainen

Kostja KÜ Lembitu 8 (registrikood 80040835), esindaja

vandeadvokaat Helina Luksepp

Asja läbivaatamise kuupäev

3. detsember 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2012. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-10-49742

muutmata, kuid muuta selle otsuse õiguslikke põhjendusi.

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

Arvata ERGO Kindlustuse AS-i kassatsioonkaebuselt 29. juunil 2012 tasutud kautsjon

53 (viiskümmend kolm) eurot 22 senti riigituludesse.

Jätta rahuldamata ERGO Kindlustuse AS-i taotlus kolmanda isiku kaasamiseks.

Jätta kassatsiooniastme menetluskulud ERGO Kindlustuse AS-i kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ERGO Kindlustuse AS (hageja) esitas 8. oktoobril 2010 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles

palus välja mõista KÜ-lt Lembitu 8 (kostja) 83 270 krooni 33 senti.

Hagiavalduse kohaselt toimus 11. märtsil 2010 Tallinnas Lembitu tn 8 asuva elamu (elamu)

sisehoovis õnnetusjuhtum, kus elamu katuselt alla kukkunud lumi ja jää tabasid hoovi pargitud, AS-

ile Rentacar kuuluvale sõiduautole BMW 325 (sõiduauto), mille tagajärjel sai sõiduauto kahjustada.

Sõiduauto omanik oli hagejaga sõlminud sõiduauto kindlustamiseks sõidukikindlustuse lepingu.

Hageja maksis sõiduauto omanikule välja kindlustushüvitise 83 270 krooni 33 senti (5321 eurot

94 senti). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 492 lg 1 alusel läks selle summa ulatuses kahju hüvitamise

nõue kostja vastu üle hagejale. Kostja peab hagejale hüvitama teisele isikule õigusvastaselt tekitatud

kahju tulenevalt VÕS § 1045 lg 1 p-dest 5 ja 7. Kahju põhjuseks ei olnud vääramatu jõud ega ka

kannatanu enda tegevus. Kostja rikkus lume ja jää eemaldamata jätmisega korteriühistuseaduse

(KÜS) § 2 lg-st 1 tulenevat kohustust teha elamu hooldustöid. Kostja on sõiduauto kahjustamises

süüdi isegi juhul, kui sõiduautot ei oleks tohtinud maja hoovi parkida või kui kostja oleks sõiduauto

omanikule katusekoristustöödest ette teatanud või paigaldanud tööde tegemise kohta ajutise piirdeaia.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Tema vastuväidete kohaselt hooldas ta elamut parimal võimalikul

viisil, eemaldades katuselt lund ja jääd terve talve jooksul. Ka kahjujuhtumi toimumise päeval tehti

kostja tellimisel elamu katuse puhastustöid ning sellest olid teadlikud kõik korteriomanikud.

Kahjujuhtum leidis aset elamu sisehoovis, mille maa on elamu korteriomanike kaasomandis. Lembitu

tn 8 kinnistu kaasomanike otsusega on kinnitatud sisekorra eeskiri, mille kohaselt ei ole õueala

autoparkla. Kui korteriomanik eirab kaasomanike otsust õueala kasutamise kohta, siis sisekorra

eeskirja järgi vastutab ta sellega kaasneda võivate tagajärgede eest ise. Sõiduauto kasutaja

T. Sinissaar oli KÜ Lembitu 8 liige.

Kahju tekkis seepärast, et erakordselt raskete lumeolude tõttu oli maja katusele tekkinud jäätunud

kohti, mida ei saanud katuse tipust eemaldada, sest neile ei pääsenud ligi isegi korvtõstukiga.

Tegemist oli vääramatu jõu olukorraga. Kahjustada saanud sõiduauto oli pargitud hoovi keskel

asuvale haljasalale, kuhu olid seoses katuse puhastamisega tekkinud lumehanged. Elamu katusele

paigaldatud lumetõke tekitas trampliiniefekti, paisates ootamatult alla langeva lume ja jää majast ning

selle ääres asuvast kõnniteest eemale, nõnda et see tabas sõiduautot. Kahju oleks saanud vältida

mootorsõiduki kasutaja, kes poleks pidanud sõiduautot sisehoovi parkima.

3. Harju Maakohus jättis 28. märtsi 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt nähtub asja materjalidest, et kahjustada saanud sõiduauto kasutaja

T. Sinissaar on korteriühistu liige. Ta oli sõiduauto parkinud hoovis asuva hange serva, mille tõttu

saigi võimalikuks lume ja jää kukkumine sõiduauto peale. Kostja on tõendanud, et sisekorra eeskirja

kohaselt ei ole Lembitu tn 8 õueala otstarbeks autoparkla. T. Sinissaar on korteriühistu liige ja ta oli

teadlik siseõue kasutamise piirangutest.

Kostja on täitnud oma kohustusi ja hooldanud hoonet, eemaldades katuselt lund ja jääd. Ka

11. märtsil 2010 tehti katuse puhastustöid ning sellest olid teadlikud kõik korteriomanikud. Neid

asjaolusid on kostja tõendanud esitatud arvetega, rendilepinguga ja tööde üleandmise-vastuvõtmise

aktidega. Kuigi kostja tegu võib olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p-de 5 ja 7 järgi, on kostja

VÕS § 1050 lg 1 järgi tõendanud, et ta ei olnud süüdi, mistõttu puudub tema tegevuses õigusvastasus.

See asjaolu on muu hulgas tuvastatud 4. oktoobri 2010. a väärteomenetluse lõpetamise määrusega,

mille kohaselt tuli menetlus lõpetada, kuna teos puudusid väärteo tunnused.

Kuna sõiduauto kasutaja parkis sõiduauto elamu katuse puhastamise ajal elamu hoovi, ei käitunud ta

mõistliku hoolsusega. Talvisel ajal tulnuks hoiduda sõiduauto parkimisest maja hoovi, et tagada vara

säilimine. T. Sinisaar, parkides sõiduauto katuse puhastamise ajal maja hoovi, on ise vastutav kahju

tekkimise eest VÕS § 139 lg 1 tähenduses ning seda sellisel määral, et kostja vastutus ei ole

praegusel juhul kohaldatav.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.

Hageja leidis, et kostja vastutab VÕS §-de 1043 ja § 1045 või VÕS § 1059 alusel. Hageja hinnangul

peab majaomanik kas või iga päev kontrollima ja korraldama lume ja jää eemaldamise katuselt, kui

see on ohutuse pärast vajalik. Hageja tugines lisaks VÕS §-s 1043 sätestatud deliktilise vastutuse

alusele ka alternatiivsele õiguslikule alusele - VÕS §-le 1059.

Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus muutis 7. juuni 2012. a otsusega osaliselt maakohtu põhjendusi, kuid

jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Pooled ei vaidle kindlustusjuhtumi toimumise üle. Sõiduauto sai kahjustada elamu katuselt lume ja

jää kukkumise tõttu. Hageja on kindlustusandjana hüvitanud kindlustusvõtjale tekkinud kahju. Kuna

VÕS § 492 lg 1 järgi läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle

kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue, siis

pidi maakohtus hindama, kas sõiduauto omanikul kui kindlustusvõtjal tekkis kahju hüvitamise nõue

kostja vastu.

Hagiavalduses tugines hageja VÕS §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-dele 5 ja 7, väites, et kostja rikkus

korteriühistuseadusest tulenevat kohustust korteriomandite esemeks oleva ehitise ja maatüki

majandamisel (korrashoiul). Maakohus tuvastas, et kostja laskis katuselt eemaldada lund ja jääd.

Katuse hooldustööd tehti 8. märtsil, 9. märtsil ja ka 11. märtsil 2010. Hoovi pargitud sõiduauto sai

kahjustada ajal, mil maja katuselt eemaldati lund ja jääd.

Maakohus leidis õigesti, et kostja on tõendanud, et kostja ei rikkunud temalt oodatavat

hoolsuskohustust elamu hooldamisel. Seejuures arvestas maakohus kostja süü puudumise hindamisel

õigesti ka seda, et sisekorra eeskirja kohaselt ei olnud õueala ette nähtud sõidukite parkimiseks,

sõidukite viibimine õuealal toimus sõidukite valdajate vastutusel ning et sõidukiomanikud olid

kohustatud elamu avarii- ja hooldustööde ajaks sõiduki kohe teisaldama. Korteriühistu juhtorgan võis

arvestada, et ühistu liikmed täidavad sisekorra eeskirja nõudeid, eriti seda punkti, mis kohustas

sõidukiomanikke hooldustööde tegemise ajaks sõidukeid kohe teisaldama. Seega on apellandi väited

sisekorra sätete asjassepuutumatusest alusetud. Kostja on tõendanud VÕS § 1043 järgi süü puudumist

kahju tekkimises, mistõttu hagi sellel alusel rahuldamata jätmine on põhjendatud.

Põhjendatud on hageja väide, mille kohaselt VÕS § 139 lg 1 annab aluse kahjuhüvitise

vähendamiseks, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel, mitte aga aluse

kahjuhüvitise nõude täielikult rahuldamata jätmiseks. Sellele sättele viitamine on asjakohatu ka

seetõttu, et kahjustatud isikuks on siin AS Rentacar, mitte sõiduautot kasutanud kostja liige

T. Sinissaar. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsusest selle põhjenduse välja, kuid see ei mõjuta

maakohtu otsuse lõppjäreldust.

Maakohtu otsuse lõppjäreldust ei mõjuta ka see, et maakohus ei hinnanud hageja VÕS § 1059 alusel

esitatud täiendavat nõuet. Selle sätte alusel saab ehitise osalt jääpurikate või muu sellise eraldumise ja

allalangemise tõttu tekkinud kahju eest (süüst olenemata) vastutada üksnes ehitisaluse maa omanik,

mitte aga omanike moodustatud korteriühistu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuse järgi ei ole kohtud andnud hinnangut kõikidele hageja väidetele. Nimelt ei ole

kohtud analüüsinud asjaolusid, mille kohaselt: 1) sõidukite nimekirja olemasolu tõendab, et sõidukite

parkimine toimus kostjaga kooskõlastatult ja tema nõusolekul; 2) vaidlusalune sõiduauto pargiti maja

hoovi haljasala piirile, hoone räästast ca 2 meetri kaugusele; 3) sõiduauto parkimiskohaga piirneva

katuse räästad olid õnnetuse ajaks juba puhastatud; 4) sõiduautole ei kukkunud jääpurikad räästast,

vaid maja katuse tipust lahti tulnud jää, mida alt ei olnud näha; 5) kohas, kust jää sadas sõiduauto

peale, ei ulatunud kostja tellitud korvtõstuk puhastama katuse tippu; 6) sõiduautoni paiskus lumi ja

jää üksnes põhjusel, et oli kostja katusele paigaldanud lumetõkke, mille tõuge võimaldab lumel ja jääl

langeda üle jalakäijate ala; 7) sõiduauto kasutaja ega omanik ei olnud teadlikud katuse tippu jäetud

lumest ja jääst ega katusele paigaldatud lumetõkkest; 8) kostja ei hoiatanud autode kasutajaid lume,

jää ega lumetõkke eest, kuigi puhastustööde kvaliteeti kontrollis kostja juhatuse liige L. Prela katuse

luukide kaudu; 9) ohtlikud piirkonnad hoovis ei olnud tähistatud.

Seega oli kostjale teada nii trampliinina toimiva lumetõkke olemasolu kui ka katuse tippu jäetud lumi

ja jää, samuti selle tõenäolise maandumise koht. Sõidukite parkijaid nendest asjaoludest aga ei

teavitatud. Kostja oli väliselt hooletu VÕS § 1050 lg 1 järgi, sest vaid katuse nende osade

puhastamine, kuhu tellitud tõstuk ulatub, et tõenda süü puudumist. Mõistlik majaomanik puhastaks

katuse täielikult, mitte osaliselt ning paneks puhastamata jäänud katuseosade tähistamiseks

maapinnale välja hoiatusmärgid. Samuti teavitaks mõistlik isik ühise omandi kasutajaid sellest, kui

katuse puhastamine ebaõnnestub või esineb ohtlikke olukordi (trampliinina toimiv lumetõke), mis

võivad ohustada inimeste tervist või vara.

Kostja rikkus üldist käibekohustust. VÕS § 1059 kohustab korteriühistut eemaldama hoone katuselt

kogu alla kukkuda võiva lume ja jää, mitte ainult räästapurikad või parasjagu tellitud tõstuki

tõsteulatuses asuva lume ja jää. Kostja oli ka subjektiivselt hooletu VÕS § 1050 lg 2 järgi, sest

jälgides viiekorruselise hoone katuse puhastamist, ei hoiatanud ta auto parkijaid selle eest, et

vaatamata räästast purikate eemaldamisele ei ole katuse tipust lund ja jääd koristatud, mistõttu ei ole

hoovis ohutu viibida. Kohtud on VÕS § 139 lg 1 kohaldamisel jätnud selle asjaolu tähelepanuta.

Samuti on kohtud ebaõigesti leidnud, et sõiduauto kasutaja T. Sinisaar (kes ei ole kahjustatud isik

käesolevas asjas) väidetav hooletus välistab kostja süü.

Sõiduauto omaniku suhtes ei saa praegusel juhul VÕS § 139 kohaldada. Kohtud on jätnud hindamata

vaidlustamata asjaolu, mille kohaselt sõiduautot ei kahjustanud mitte puhastustööde tegemine, vaid

nende tegemata jätmine. Kostja ei teavitanud vajadusest sõiduauto teisaldada. Sõiduauto kasutaja ei

ole olnud hooletu.

Kohtud rajasid lahendi teesile, et kostja on sisekorra eeskirjas enda vastutuse välistanud ja et elamu

hoov ei ole parkimiseks ette nähtud, mistõttu sõidukid asusid õuealal vaid sõiduki kasutaja vastutusel.

See seisukoht on vale, sest seadus ei sätesta, et vastutuse piiramise kokkulepe võtab isikult kohustuse

puhastada katus kogu ulatuses ja hoiatada kõrvalisi isikuid potentsiaalse ohu eest. Seega oleks

ringkonnakohtu otsuses kirjeldatud viisil vastutuse välistamine VÕS § 106 lg 2 tähenduses käesoleval

juhul ebamõistlik ja tühine.

Sisekorra eeskirjas sisalduv vastutuse piirang on tühine ka VÕS § 42 lg 1 alusel. Kohtud ei ole seda

käsitlenud. Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 järgi.

Hoovis parkimise eest võttis kostja tasu ja hoovi pääses autoga vaid kostja antud väravapuldi abil.

Need asjaolud viitavad sellele, et lisaks deliktile võis poolte vahel olla võlaõiguslik suhe, mis ei

vabasta kohtute tuvastatud asjaoludel kostjat lepingu rikkumisest tulenevast vastutusest, kuna kohtud

ei ole tuvastanud, et kahju tekkis vääramatu jõu tõttu. Kostja sõlmis parkimislepingu ning tema

vastutus sõiduki kasutaja ees on lepinguline. Samas on kohtud jätnud analüüsimata, mil moel saaks

sisekorra eeskirja alusel jätta hageja sõidukiomaniku õigusjärglasena (VÕS § 492 lg 1) ilma

kahjuhüvitisest. Kahjustatud isik ei ole olnud hooletu. Kostja ei ole tõendanud, et tal pole süüd

kahjustatud isiku omandi kahjustamises.

7. Hageja esitas Riigikohtule taotluse kaasata menetlusse TsMS § 216 lg 1 alusel kolmanda isikuna

L. Prela, kes on Lembitu tn 8 korteri nr 119 omanik 2001. aastast. Lembitu tn 8 kinnistu

kaasomanikuna vastutab L. Prela hagejale vaidlusaluse kahju hüvitamise eest VÕS § 1059 alusel. Kui

kohus jätab hagi rahuldamata, siis peab hageja esitama uue hagi sama kahju eest hüvitise saamiseks

korteriomanike vastu VÕS § 1059 järgi. L. Prela kaasamisega katkeb hagi aegumine L. Prela vastu

VÕS § 1059 alusel suunatud nõudes (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 2 p 6).

Kassatsioonkaebuses esitas hageja kolmanda isiku kaasamise taotluse seetõttu, et alles

ringkonnakohtus leiti, et VÕS §-s 1059 sätestatud isikute poolt samas paragrahvis sätestatud ehitise ja

sellest tuleneva ohu valitsemiseks moodustatud korteriühistu ei ole kohustatud subjekt VÕS § 1059

mõistes. L. Prela on see Lembitu 8 kinnistu kaasomanik, kes käskis kostja juhatuse nimel viienda

korruse korteriomanikel harjavarrega katusepiiret jääpurikatest puhastada. L. Prela on eelduslikult

huvitatud, et kostja kohtumenetluse võidaks. Seetõttu tuleb L. Prela kaasata kohtumenetlusse kostja

poolel.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et hageja on asunud meelevaldselt määratlema

asjaolusid, mis pole vaidluse all ja mida kohtud on justkui tuvastanud, aga pole hinnanud.

TsMS § 688 lg-te 3 ja 5 kohaselt ei tuvasta Riigikohus ise faktilisi asjaolusid ega uuri tõendeid.

Seetõttu on asjassepuutumatud nii hageja seisukohad tuvastatud asjaolude kohta kui ka neist tehtud

meelevaldsed järeldused.

Hageja eksib leides, et kostja oli väliselt hooletu, kuna puhastas vaid osa katusest ega pannud

hoiatusmärke välja. Kostja puhastas katuse täielikult - inimvõimete piires. Kostja ei pidanud kedagi

teavitama nn trampliinidest, sest lumetõke on katuse konstruktsiooni lahutamatu osa ning

ehitusnormide kohaselt vajalik ohutuse element, mille olemasolu katusel oli teada kõigile

korteriomanikele. Mõistlikkust tuleb eeldada ka korteri- ja autoomanikult. Vale on hageja väide, et

kostja ei hoiatanud auto kasutajat. Kostja juhatuse liige L. Prela on korduvalt ja ka sellel konkreetsel

juhul hoiatanud auto kasutajat T. Sinissaart, kuid viimane on hooletult vastanud, et tal on kindlustus.

Kassatsioonkaebuse osa, milles käsitletakse VÕS § 139 kohaldamist, on asjakohatu, kuna

ringkonnakohus on oma otsuse põhjenduste osast VÕS § 139 välja jätnud.

Ekslik on hageja väide parkimislepingu sõlmimise kohta. Hoonealune maa kuulub korteriomanikele

ning korteriomanik (T. Sinissaar) ei saa iseendaga (auto kasutaja ja parkija T. Sinissaar) lepingut

sõlmida selle maa kasutamiseks. T. Sinissaar maksab kostjale tasu värava ja väravapuldi hooldamise

eest. Parkimisega seotud tasusid korteriomanikud ei maksa.

Kaasomanike kokkuleppe kohaselt ei ole õueala parkla ja juhul kui korteriomanik kasutab sisehoovi

siiski parklana, vastutab ta ainult ise sellest tulenevate võimalike kahjude eest. Nimelt sätestab kostja

sisekorra eeskirja punkt 3, et korteriühistu ei kanna mingit varalist vastutust õuealal viibivatele

sõidukitele võimalike kahjustuste tekkimise eest, ning punkti 4 kohaselt toimub sõidukite viibimine

siseõues sõidukite valdajate vastutusel. Lisaks on sisekorra eeskirja punktis 2 sätestatud

sõidukiomaniku kohustus teisaldada sõiduk viivitamata hoone avarii- või remonttööde tegemise

ajaks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 p 1 ja § 692 lg 2 järgi jätta rahuldamata

ja ringkonnakohtu otsus lõppjäreldustes muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust

ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni tühistada. Küll tuleb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 2 järgi muuta

ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kolleegium jätab rahuldamata hageja taotluse kaasata

praeguses tsiviilasjas iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel L. Prela.

10. Kohtute tuvastatud ja poolte vaidlustamata asjaolude kohaselt sai sõiduauto kahjustada kohas, kus

lund ja jääd oli katuselt juba eemaldatud. Hageja heitis kostjale ette, et kostja jättis katuse tipust lume

ja jää eemaldamata ega hoiatanud autoomanikke, et kogu lumi ja jää ei ole katuselt eemaldatud ning

et seetõttu on olukord jätkuvalt ohtlik.

Kolleegium leiab, et maja katuselt lume ja jää eemaldamise ja autoomanike hoiatamise kohustus

lasus elamu korteriomanikel tulenevalt üldisest käibekohustusest, st kohustusest tegutseda omi õigusi

kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid. Üldine käibekohustus on tuletatav TsÜS § 138 lg-st 2,

mis sätestab, et õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse

teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Korteriomanikud peavad hea usu

põhimõttest ja üldisest käibekohustusest tulenevalt tegema kõik mõistliku selleks, et nad elamut

omades, vallates ja kasutades ei kahjustaks teisi isikuid. Juhul kui nad seda kohustust rikuvad ja

kahjustavad sellega teist isikut, siis saab neile ette heita õigusvastase teo toimepanemist

(nt VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi). Üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju

tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kus kahju põhjuseks on

tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses

sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi.

Elamu omanike asutatud korteriühistul ei ole hea usu põhimõttest tulenevat üldist käibekohustust

eemaldada maja katuselt lumi ja jää. Seetõttu ei saa sõiduauto kahjustamist põhjustanud kostja

tegevusetus - maja katuselt lume ja jää eemaldamata jätmine - olla õigusvastane tegu VÕS § 1045

lg 1 p 5 järgi.

11. Hageja pole tõendanud ka seda, et kostja tegevusetuse õigusvastasus ilmneks seaduses sätestatud

kohustust rikkuvast tegevusest, st deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumisest VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi.

Kolleegium on varem selgitanud, et kuna kostja teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub

kannatanul, siis peab ta tõendama ka seaduses sätestatud kohustutuse rikkumise VÕS § 1045 lg 1 p 7

järgi (vt Riigikohtu 10. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-10, p 10). Hageja peab lisaks

sellele, et ta tõendab deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumise kostja poolt, tõendama veel selle, et

hageja kahju ära hoidmine oli VÕS § 1045 lg 3 järgi seadusest tuleneva kohustuse vähemalt üheks

eesmärgiks (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 12). Seega peab

hageja juhul, kui ta tahab tõendada kostja teo õigusvastasust VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi,

tõendama kostjat kohustava sätte olemasolu ning ka selle, et selle sätte vähemalt üheks eesmärgiks oli

kaitsta kannatanut kahju eest, mille eest ta kostjalt hüvitist nõuab.

Kolleegiumi arvates ei ole hageja viidatud KÜS § 2 lg 1 asjassepuutuv säte VÕS § 1045 lg 1 p 7

mõttes. KÜS § 2 lg 1 sätestab, et korteriühistu on korteriomandiseaduses sätestatud korteriomanike

loodud mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja

maatüki mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamine. See

säte reguleerib üksnes korteriühistu ja tema liikmete vahelist võlasuhet ega tekita korteriühistule

lepinguvälist kohustust (üldist käibekohustust) tegutseda aktiivselt viisil, mis hoiaks ära korteriühistu

liikmeteks mitteolevate isikute kahjustamise.

12. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et lume ja jää koristamine maja katuselt kui aktiivne tegevus

oli kahju põhjuseks või et sellise tegevusega loodi varem mitteeksisteerinud oht teiste isikute varale.

Näiteks võinuks olla nii, et kui seda tööd poleks tehtud, ei oleks sõiduauto saanud kahjustada, sest

katuse tippu jäänud lumi ja jää hakkasid liikuma vaid selle tõttu, et altpoolt oli lumi ja jää

eemaldatud. Kolleegium on varem selgitanud, et hageja peab tõendama kostja teo ja põhjusliku seose

kostja teo ja hageja kahju vahel (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11,

p 12).

Juhul kui hageja oleks väitnud ja tõendanud, et kahju oleks jäänud tekkimata, kui lund ja jää poleks

maja katuselt osaliselt koristatud, siis oleks ta saanud tugineda sellele, et kostja tellitud töö tegemise

ning hageja kahju vahel oli põhjuslik seos. Sellisel juhul oleks kostjale saanud ilmselt omistada (kuna

töö osalise tegemisega tekkis täiendav ja varasemast suurem lume ja jää alla langemise oht) ka üldise

käibekohustuse hoiatada teisi isikuid pärast töö lõpetamist võimaluse eest, et katusele jäänud lumi ja

jää võivad alla langeda või teha muu vajalik ning mõistlik selleks, et teised isikud ei saaks

kahjustada. Sellisel juhul oleks kostja pidanud vastutusest vabanemiseks tõendama oma süü

puudumise VÕS § 1050 lg 1 järgi. See tähendanuks, et kostja oleks pidanud tõendama, et ta tegi kõik

mõistlikult vajaliku ja võimaliku käibekohustuse täitmiseks.

Juhul kui lume ja jää koristamine maja katuselt oleks olnud kahju põhjuseks, siis võinuks hageja

iseenesest kaaluda, kas kostja võiks vastutada VÕS § 1045 lg 2 järgi seoses sellega, et kostja kasutas

KÜS § 2 lg-st 1 tuleneva kohustuse - koristada maja katuselt lund ja jääd - täitmiseks teist isikut.

Sellisel juhul oleks kostja vastutanud teise isiku õigusvastase teo eest üksnes juhul, kui teine isik

oleks ise vastutanud tekitatud kahju eest delikti üldkoosseisu alusel, st et kui teine isik oli ka kahju

põhjustanud õigusvastase teo toimepanemises süüdi (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 15; 28. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-08, p 16; 5. oktoobri

2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-05, p 11; 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-09,

p 15).

13. Kuna hageja esitatud asjaolude järgi ei saa kostja tegevus olla õigusvastane, siis ei saanud kohtud

hinnata, kas kostja oli VÕS § 1050 lg 1 järgi hooletu, st kas ta oli süüdi sõiduauto mittetahtlikus

kahjustamises.

14. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kostja ei saa vastutada VÕS § 1059 alusel ning et

maakohus põhjendas kostja süü puudumist ebaõigesti VÕS § 139 kohaldamisega. Kolleegium on

varem korduvalt selgitanud, et kannatanu osa kahju tekkimisel ei välista kostja süüd (vt nt Riigikohtu

21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13; 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-

07, p-d 11 ja 12; 25. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-09, p 20).

Kolleegium peab ühtse kohtupraktika kujundamiseks vajalikuks selgitada, et kahjustada saanud asja

otsese valdaja tegevus tuleb lugeda üldjuhul asja kaudse valdaja tegevuseks. See tähendab, et juhul

kui kostja oleks vastutanud kahju tekitamise eest, siis ei saaks hageja tugineda sellele, et sõiduauto

omanik ise ei parkinud sõiduautot keelatud kohta.

Kolleegium rõhutab, et väärteomenetluses isiku süü tuvastamata jätmine ei tähenda seda, et isik ei

võiks olla süüdi VÕS § 1050 lg 1 järgi. Süü mõiste on karistusõiguse ja deliktiõiguse järgi erinev.

Järelikult on erinevad ka süü tõendamiseks vajalikud asjaolud. Samuti on erinev asjaolude

tõendamise koormus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09,

p 14). Samas on väärteomenetluse protokoll tsiviilkohtumenetluses kasutatav dokumentaalse

tõendina TsMS § 272 järgi. Kuid sõltumata väärteomenetluses tuvastatust, peab kohus hindama kõiki

asjas esitatud tõendeid ning võtma delikti üldkoosseisu sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude

puhul VÕS § 1050 lg 1 järgi seisukoha, kas kostja on tõendanud, et ta ei pannud õigusvastast tegu

toime hooletusest. Kui kostja on füüsiline isik, saab ta juhul, kui on tõendatud tema hooletus

VÕS § 1050 lg 1 järgi (nn väline hooletus), tugineda ka nn sisemise hooletuse puudumisele

VÕS § 1050 lg 2 järgi (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12; 13. aprilli

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).

15. Kassatsioonkaebuses toodud etteheide, et kohtud ei ole võtnud seisukohta kõikide asjaolude

kohta, on iseenesest õige, kuid kuna kostja tegevusetuse õigusvastasuse puudumise tõttu ei saa kostja

nagunii vastutada kahju eest (vt käesoleva otsuse p-d 10 ja 11), siis ei mõjuta need rikkumised asja

lahendamise lõpptulemust.

Hageja ei ole eelnevas menetluses tuginenud asjaolule, et kostja tekitas talle kahju lepingu

rikkumisega. Tulenevalt TsMS §-dest 66 ja 329-331 on hageja jäänud hiljaks sellele asjaolule

tuginemisega, mistõttu jätab kolleegium selle asjaolu tähelepanuta. Kolleegium selgitab, et kohtud ei

pidanud hagejale selgitama võimalust kaaluda esitada alternatiivne nõue lepingu rikkumisele

tuginedes (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 11).

16. Rahuldamata tuleb jätta hageja taotlus kaasata praeguses tsiviilasjas iseseisva nõudeta kolmanda

isikuna kostja poolel L. Prela.

Kolmanda isiku kaasamise võimaluse poole taotluse alusel sätestab TsMS § 216. Selle sätte esimese

lõike järgi võib pool, kes võib kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks kolmanda isiku vastu

esitada (enda arvates) lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise või hüvituskohustusest

vabastamise nõude või kellel on alust eeldada kolmanda isiku sellise nõude esitamist tema vastu,

esitada kuni lahendi jõustumiseni asja menetlevale kohtule avalduse kolmanda isiku menetlusse

kaasamiseks. Seega on kolmanda isiku kaasamine lubatud juhul, kui tehtava kohtuotsusega

tuvastatakse asjaolud, mida saab kolmanda isiku kaasamist taotlenud pool kasutada järgmises

kohtumenetluses kolmanda isiku vastu või vastupidi - kolmas isik saab tuvastatud asjaolusid kasutada

tema vastu.

Kolleegium selgitab, hagejal ei ole TsMS § 216 lg 1 mõttest tulenevalt õigust taotleda iseseisva

nõudeta kolmanda isiku kaasamist kostja poolele. Seega oleks praeguses asjas saanud taotleda

L. Prela kaasamist iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel kostja ise juhul, kui tal oleks

hagi rahuldamise korral õigus esitada hüvitisnõue L. Prela vastu. Pool, kes taotleb iseseisva nõudeta

kolmanda isiku enda poolel kaasamist, peab oma taotluse põhistama (vt TsMS § 216 lg 4). See

tähendab, et kostja oleks pidanud tegema kohtule TsMS § 235 järgi usutavaks, et tal võib olla L. Prela

vastu nõue juhul, kui hagi rahuldatakse. L. Prela oleks saanud TsMS § 213 lg 1 järgi ise astuda

iseseisva nõudeta kolmanda isikuna menetlusse kostja poolel. Hageja ei saanud seda L. Perla eest

teha. Seetõttu ei olegi põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata hageja taotlus kaasata L. Prela

menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna.

Kolleegium juhib tähelepanu, et kuigi iseseisva nõudeta kolmanda isiku võib TsMS § 213 lg 2

esimese lause järgi menetlusse kaasata põhimõtteliselt igas kohtuastmes igas menetluse staadiumis, ei

tähenda see seda, et kohaldada ei tuleks TsMS §-des 329-331 sätestatut. See tähendab, et ka

kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamine võib olla lubamatu, kui sellega menetlust

põhjendamatult venitatakse (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-11,

p 14).

17. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Kassatsiooniastme menetluskulud

tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse

esitaja kanda.

18. Menetlusosalisel on õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest

maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu