3-2-1-146-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-146-12

Määruse kuupäev

Tartu, 17. detsember 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

BIGBANK AS-i hagi Einar Arteli vastu võla saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprilli 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-14752

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Einar Arteli määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja BIGBANK AS (registrikood 10183757)

Kostja Einar Artel (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Veljo Viilol

Asja läbivaatamise kuupäev

12. november 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-14752 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Einar Artelile (konto nr 771000840599, AS LHV Pank) määruskaebuselt 25. mail

2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

4. Määrata osaühingule Veljo Viiloli Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks Einar

Artelile kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest 274 (kakssada seitsekümmend neli)

eurot 66 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. BIGBANK AS (hageja) esitas 8. augustil 2011 Harju Maakohtule hagi Einar Arteli (kostja) vastu,

milles palus kostjalt välja mõista 6702 eurot 40 senti (3887 eurot 94 senti tagastamata krediidisumma,

813 eurot 1 sent tasumata intress, 166 eurot 15 senti võla sissenõudmise kulud, 1835 eurot 30 senti

sissenõutavaks muutunud viivis) ja tagastamata krediidisummalt viivise 26,56% aastas alates

9. augustist 2011 kuni krediidisumma täieliku tasumiseni.

2. Harju Maakohus rahuldas 2. märtsi 2012. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

6702 eurot 40 senti, samuti ajavahemiku eest alates 8. augustist 2011 kuni põhinõude (3887 eurot

94 senti) täitmiseni viivise, mille määraks on 26,56% aastas. Lisaks määras maakohus, et viivise

suurus ei või ületada põhinõuet. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.

3. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist.

Lisaks kaebusele esitas kostja menetlusabi taotluse.

Taotluse põhjenduste kohaselt on kostja OÜ Q-Color müügiesindaja. Kostja ja tema abikaasa

M. Arteli ülalpidamisel on kolm alaealist last: 17-aastane, 11-aastane ja 1-aastane. Kostja ja temaga

koos elavate perekonnaliikmete igakuine sissetulek on 550 eurot (290 eurot töölepingu alusel ja

260 eurot vanemapalk). Kostja ja tema abikaasa ainsaks varaks on korter, mis on ühtlasi ka nende

eluasemeks ja AS-le DNB Nord kuuluv 2004. aasta sõiduauto Renault Laguna. Lisaks eelnevale

nähtub menetlusabi taotlusest, et kostjal ja tema abikaasal puuduvad arestinõuete tõttu pangakontod

ja väärtpaberid. Taotluse kohaselt on taotleja ja tema abikaasa kohustusteks Nordea pangast võetud

eluasemelaen, mille jääk on 121 432 eurot ja kuumakse 549 eurot 64 senti, ning DNB Nordist võetud

autoliising, mille jääk on 3195 eurot 58 senti ja kuumakse 95 eurot 87 senti. Taotlusest nähtub veel, et

taotleja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete vältimatud püsikulutused ühe kuu kohta on

1030 eurot, millest 720 eurot kulub eluasemele, 200 eurot toidule, 60 eurot transpordile, 20 eurot

sidekuludele, 10 eurot tervishoiule ja 20 eurot laste koolikohustuse täitmisele.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16. aprilli 2012. a määrusega menetlusabi taotluse rahuldamata.

Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse käiguta ja kohustas kostjat tasuma 798 euro 89 sendi

suuruse riigilõivu kümne päeva jooksul määruse jõustumisest arvates.

Määruse põhjenduste järgi kontrollis ringkonnakohus kostja ja tema abikaasa kinnisvara,

äriühingutesse kuulumist ja mootorsõidukite olemasolu ning jõudis järeldusele, et kostja ei andnud

kohtule lõpuni õigeid andmeid, kuigi oli kohustatud seda tegema.

Pangakonto väljavõtetest nähtuvalt on kostjal pangakontod AS-s LHV Pank (konto jääk 3. aprilli

2012 seisuga 506 eurot 2 senti), Swedbank AS-s (konto jääk 5. aprilli 2012 seisuga 0 eurot), AS-

s SEB Pank (konto jääk 9. aprilli 2012 seisuga 4 senti), Danske Bank A/S Eesti filiaalis (konto jääk

10. aprilli 2012 seisuga 0 eurot) ja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis (konto jääk 11. aprilli 2012

seisuga 7 senti).

M. Artelil on pangakontod Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis (konto jääk 11. aprilli 2012

seisuga -0,01 eurot), Swedbank AS-s (konto jääk 5. aprilli 2012 seisuga 0 eurot) ja AS-s SEB Pank

(konto jääk 9. aprilli 2012 seisuga 314 eurot 65 senti). Viimasest konto väljavõttest nähtub, et

perioodil 8. detsembrist 2011 kuni 9. aprillini 2012 laekus M. Arteli arvelduskontole 7340 eurot

80 senti. Kui sellest summast maha arvata kõik vanemahüvitised, peretoetused, elatusrahad ja

sünnitoetused, millele ei saa täitemenetluse seadustiku § 131 kohaselt sissenõuet pöörata, siis on

M. Arteli igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 1280 eurot 86 senti. Kuna menetlusabi taotluse

kohaselt on kostja igakuine sissetulek 290 eurot, siis on kostja ja tema abikaasa igakuiseks

keskmiseks sissetulekuks kokku 1570 eurot 86 senti. Kui sellest maha arvata kostja ja temaga koos

elavate perekonnaliikmete vältimatud püsikulutused 1030 eurot kuus, siis jääb kostjal ja tema

abikaasal iga kuu keskmiselt üle 540 eurot 86 senti. Arvestades tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 182 lg 2 p-s 1 sätestatut, ei ületa apellatsioonkaebuselt tasutav riigilõiv 798 eurot 89 senti

eeldatavasti kostja ja tema abikaasa kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. Samuti jäi

ringkonnakohtule arusaamatuks, millistest vahenditest kandis M. Artel oma AS-s SEB Pank asuvale

kontole sularahas ja ülekannetega 4550 eurot, kui menetlusabi taotluse kohaselt on tema sissetulekuks

vaid vanemahüvitis 260 eurot kuus.

Arvestades eeltoodut, tuleb TsMS § 182 lg 2 p 1 alusel keelduda kostjat riigilõivu tasumisest

vabastamast, kohustades teda tasuma apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kümne päeva jooksul

pärast määruse kättetoimetamist. Riigilõivu tasumist tõendavad dokumendid tuleb esitada

ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse ja teha

uue määruse, millega anda kostjale menetlusabi.

Kaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus vääralt TsMS § 181 lg 1 p 1 ja § 182 lg 2 p 1.

Raha, mida ringkonnakohus nägi kostja abikaasa sissetulekuna, on tegelikult vanematelt saadud

abiraha, et üleüldse ära elada. Kaebajal reaalsed vahendid riigilõivu tasumiseks puuduvad, on vaid

võlad mitmete asutuste ees. Kohtul on võimalik rahuldada taotlus ka osaliselt.

6. Hageja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saata TsMS § 701 lg 3 teise lause järgi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada.

8. Määruskaebuses on õigesti leitud, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 182 lg 2 p 1. Nimetatud sätte

kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi

taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud

nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud ja sundkindlustuse

maksed ning seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti

mõistlikud kulud eluasemele.

Selle sätte korral on mh oluline, et hinnata tuleb vaid taotleja enda sissetulekuid, tehes neist samas

sättes lubatud mahaarvamised. Sellele on tähelepanu juhtinud ka Riigikohus, nt 13. novembril 2006

tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06 tehtud määruse p-s 12 ja 31. jaanuaril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-159-10

tehtud määruse p-s 9. Seega ei saa TsMS § 182 lg 2 p 1 kohaldades arvestada taotleja

perekonnaliikmete sissetulekuid. Nii on aga praegusel juhul TsMS § 182 lg 2 p 1 rikkudes teinud

ringkonnakohus, märkides määruses järgmist: „Arvestades tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 182 lg 2 p-s 1 sätestatut, siis ei ületa apellatsioonkaebuselt tasutav riigilõiv 798 eurot

89 senti eeldatavasti kostja ja tema abikaasa kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut."

Taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekuid ja vara tuleb arvestada taotleja majandusliku

seisundi hindamisel TsMS § 186 lg 1 kohaselt. Seega kontrollitakse menetlusabi asjaolusid kahes

osas. Esmalt analüüsitakse taotleja enda sissetulekuid ja muid asjaolusid TsMS § 182 lg 2 p-de 1, 2

ja 3 järgi ning seejärel arvestatakse TsMS §-s 186, sh lg-s 1 sätestatud asjaolusid.

9. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus tõlgendanud TsMS § 182 lg 2 p 1 ja § 186 lg-t 1 nende

koostoimes valesti.

TsMS § 186 lg 1 järgi arvestatakse taotleja majanduslikku seisundit hinnates tema vara ja sissetulekut

ning temaga koos elavate perekonnaliikmete vara ja nende sissetulekuid, tema ülalpidamisel olevate

isikute arvu, eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ning muid tähendust omavaid asjaolusid.

Riigikohus on eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06 tehtud määruse p-s 12 leidnud järgmist:

„Kui pole TsMS § 182 lg 2 p-des 1, 2, 3 sätestatud alust menetlusabi andmisest keeldumiseks, siis on

TsMS § 186 lg 1 järgi võimalik menetlusabi taotleja perekonnaliikmete sissetulekut ja muid

asjaolusid arvestada selleks, et otsustada, kas vabastada taotleja täielikult või osaliselt

menetluskulude kandmisest või määrata menetluskulude tasumine osamaksetena".

Nende sätete kohaselt ei ole aga õiguslikult selge küsimus, millises ulatuses tuleks taotlejaga koos

elavate perekonnaliikmete sissetulekut arvesse võtta. Seega on vaja sätteid tõlgendada.

10. Kolleegiumi arvates ei tule TsMS § 186 lg 1 järgi taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete

sissetulekut kontrollides tuvastatud sissetulekut automaatselt liita taotleja sissetulekutega või lugeda

see automaatselt taotleja sissetulekuks. See võimaldaks kohtutel TsMS § 182 lg 2 p-le 1 viidates

leida, et taotleja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulek ületab määra, mil ei ole

taotlejale menetlusabi andmiseks alust. See ei ole aga TsMS § 182 lg 2 p 1 ega TsMS § 186 lg 1

eesmärk.

Praeguses asjas on ringkonnakohus tuvastanud taotleja sissetulekuks 290 eurot kuus ja taotleja

abikaasa sissetulekuks 1280 eurot 86 senti kuus (kokku 1570 eurot 86 senti kuus). Taotluse kohaselt

on taotleja pere püsikulutused 1030 eurot kuus. Ringkonnakohus on lahutanud 1570 eurost 86 sendist

1030 eurot.

Seejärel on ringkonnakohus leidnud, et ülejääk 540 eurot 86 senti (1570 eurot 86 senti - 1030 eurot)

ületab TsMS § 182 lg 2 p-s 1 sätestatud määra ning et seetõttu ei ole alust taotlust rahuldada.

Ringkonnakohus on jätnud aga tähelepanuta, et ülejääk 540 eurot 86 senti on tuvastatud asjaolude

kohaselt tegelikult üksnes taotleja abikaasa sissetulek (mis võib omakorda olla taotleja ja tema

abikaasa ühisvara hulgas, kuid kolleegiumi arvates ei pea võimalikke erinevaid vararežiime

menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes menetlusabi taotlust lahendades arvestama). Kolleegiumi

arvates ei saa aga TsMS § 186 lg 1 põhjal teha järeldust, et taotlejaga koos elav perekonnaliige peaks

oma pere kulutuste kandmisest ülejääva sissetulekuga lisaks vastutama taotlejaga seotud

õigusvaidluse kulude katmise eest.

Kokkuvõttes on ringkonnakohus jõudnud seetõttu ebaõigele järeldusele, et menetlusabi taotlus tuleb

jätta rahuldamata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb taotlus uuesti läbi vaadata, arvestades eespool

esitatud seisukohtadega. Kolleegium märgib üldistavalt, et TsMS § 182 lg 2 p 1 järgi tuli taotleja

kahekordsest keskmisest kuusissetulekust (2 * 290 = 580 eurot) mh maha arvata pere kogu kulutused

eluasemele ja transpordile, nagu peaks taotleja neid üksi kandma. TsMS § 186 lg 1 annab aga

võimaluse jaotada pere kulutused taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete vahel, kes on

majanduslikult suutelised kulutusi kandma. Sel viisil suureneks taotleja arvestusliku sissetuleku osa

TsMS § 182 lg 2 p 1 järgi. Praegusel juhul ei viiks aga selline perekonnaliikmete osa arvesse võtmine

ilmselgelt menetlusabi taotluse rahuldamata jätmiseni, sest taotleja TsMS § 182 lg 2 p 1 järgne

kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on liiga väike võrreldes riigilõivu suurusega.

Perekonnaliikmete osa arvesse võtmise korral jääks taotleja TsMS § 182 lg 2 p 1 järgne sissetulek

ikkagi väiksemaks riigilõivu suurusest isegi siis, kui perekonnaliige kannaks kõik menetlusabi

taotluse lahendamisel arvesse võetavad perekonna kulutused.

11. Tulenevalt TsMS § 191 lg-st 3 ei hüvitata menetlusabi andmisest keeldumise määruse peale

esitatud määruskaebuse menetlemise kulusid.

12. Riigikohtu 28. mai 2012. a määrusega on kostjale antud riigi õigusabi (määratud uus riigi

õigusabi osutaja). Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg 3 ja § 20 lg 1 alusel ning Riigikohtu 11. juuni

2012. a määruse kohaselt esindas kostjat kassatsioonimenetluses vandeadvokaat Veljo Viilol

samanimelisest advokaadibüroost. Lähtudes eeltoodust, esitas vandeadvokaat Veljo Viilol

Riigikohtule taotluse määrata kindlaks kostjale kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi tasu suurus

ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus.

Taotlusel on kooskõlas Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud

dokumendi "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja

tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (kord) p-

s 40 sätestatuga õigusabi saaja allkirjastatud nõusolek. Taotluse kohaselt osutas esindaja kostjale

õigusabi 10 pooltundi, mille eest on esindaja palunud välja mõista 192 eurot (koos käibemaksuga).

Samuti palus esindaja hüvitada 61 euro 78 sendi suurused kulud sõiduks Tallinnast Tartusse ja tagasi

ning õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest 24 eurot. Kõik kulud on kokku

277 eurot 78 senti (koos käibemaksuga).

Kolleegium leiab, et taotluses märgitud ajakulu ning kulutused on osaliselt põhjendatud ning korra p-

de 38, 47 ja 54 alusel tuleb määrata õigusabi osutaja riigi õigusabi tasuks 274 eurot 66 senti. Riigi

õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 ja korra p 13 alusel välja Eesti Advokatuur. Kolleegium

märgib, et kulude taotletust vähemas määras hüvitamise tingib taotluse arvutusviga: 2 * 188 km ei ole

396 km, nagu märgitud taotluses, vaid 376 km.

13. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu