3-2-1-114-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-114-12

Määruse kuupäev

Tartu, 17. detsember 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Swedbank AS-i avaldus Marianna Jakovleva pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 2-10-56649

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja (võlausaldaja) Swedbank AS (registrikood

10060701)

Puudutatud isik (võlgnik) Marianna Jakovleva (isikukood

xxxxxxxxxxx)

Ajutine pankrotihaldur Heli Peetsmann

Asja läbivaatamise kuupäev

26. november 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 1. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-56649

muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Swedbank AS-i kanda.

4. Arvata Swedbank AS-i määruskaebuselt 21. märtsil 2012 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Swedbank AS (võlausaldaja) esitas 15. novembril 2010 Harju Maakohtule avalduse füüsilise isiku

Marianna Jakovleva (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse aluseks on 2. novembril

2005 sõlmitud laenuleping, mille kohaselt andis võlausaldaja võlgnikule ja võlgniku abikaasale laenu

194 672 eurot, ning 27. juunil 2007 sõlmitud käenduseta väikelaenuleping, mille kohaselt andis

võlausaldaja võlgnikule laenu 50 000 krooni. Võlgnik ei täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi ja

võlgneb 15. septembri 2010. a seisuga võlausaldajale kokku 2 290 313 krooni 53 senti. Võlausaldaja

hinnangul on võlgnik püsivalt maksejõuetu.

2. Maakohus nimetas 19. jaanuari 2011. a määrusega võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Heli

Peetsmanni ja keelas võlgnikul ajutise halduri nõusolekuta vara käsutamise.

3. Maakohtu 1. märtsi 2011. a istungil selgus ajutise halduri aruandest, et võlgnik on kolinud

Inglismaale ja Southamptoni maakohus on 9. veebruaril 2011 välja kuulutanud tema pankroti.

4. Maakohus lõpetas 25. märtsi 2011. a määrusega võlgniku pankrotimenetluse pankrotti välja

kuulutamata raugemise tõttu. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. augusti 2011. a määrusega

maakohtu viidatud määruse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

5. Maakohus jättis 14. detsembri 2011. a määrusega võlausaldaja pankrotiavalduse võlgniku pankroti

väljakuulutamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata ja

lõpetas pankrotiseaduse (PankrS) § 157 p 7 järgi võlgniku pankrotimenetluse. Maakohus vabastas

ühtlasi ajutise halduri kohustustest ja määras talle tasu ning hüvitise kulude katteks.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb võlausaldaja avaldus jätta läbi vaatamata, sest

avaldusega ei ole võimalik saavutada taotletavat, PankrS §-s 2 sätestatud eesmärki. Võlgnikul on

ca 273 276 euro suurused kohustused. Võlgnikul ei ole vara ega sissetulekut, samuti ei ole vara

tagasivõtmise või tagasinõudmise võimalusi. Tõendatud on, et võlgnik on maksejõuetu ega suuda

rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast

tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 2). Tulenevalt eeltoodust ei ole võlausaldaja pankrotiavaldusega

võimalik täita PankrS §-s 2 sätestatud pankrotimenetluse eesmärki - rahuldada võlausaldajate nõudeid

võlgniku vara arvel. Võlgnik ei ole esitanud kohtule võlgadest vabastamise avaldust, kuna ta ei ela

Eestis, samuti puudub tal kohustustest vabastamise menetluse algatamise eelduseks olev püsiv

sissetulek. Ajutisele haldurile teadaolevalt on võlgnik koduperenaine. Seega ei ole võlausaldaja

avaldusega võimalik saavutada ka teist PankrS § 2 kohast eesmärki - füüsilisest isikust võlgniku

kohustustest vabastamist.

Euroopa Liidu Nõukogu 29. mai 2000. a määruse nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta

(edaspidi EL määrus) art 3 lg 1 järgi on maksejõuetusmenetluse algatamiseks pädevad selle

liikmesriigi kohtud, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Sama art lg 2 järgi, kui põhivõlgniku huvide

kese asub liikmesriigi territooriumil, on teise liikmesriigi kohus võlgniku vastu

maksejõuetusmenetluse algatamiseks pädev ainult juhul, kui kõnealusel võlgnikul on tegevuskoht

selles riigis. EL määruse preambula p 13 järgi on põhihuvide kese koht, kus võlgnik tegeleb

regulaarselt oma huvide realiseerimisega ja on seetõttu kolmandate isikute poolt tuvastatav.

EL määruse alusel ei ole võlgniku vastu maksejõuetusmenetluse algatamine põhjendatud. Võlgnikul

ei ole Eestis vara ja sissetulekuid, puuduvad teadaolevad realiseeritavad huvid ning tema põhihuvide

kese on Inglismaal, kus on võlgniku ja tema alaealiste laste alaline elukoht. Seega tuleb Inglismaal

algatatud menetlus lugeda põhimaksejõuetusmenetluseks. EL määruse art 32 lg 1 järgi võivad

võlgniku võlausaldajad praegusel juhul oma nõuded võlgniku vastu esitada Inglismaal algatatud

pankrotimenetluses, mis on põhimaksejõuetusmenetlus. Ebamõistlik, vastuolus menetlusökonoomika

põhimõttega ja võlgniku suhtes pahatahtlik oleks algatada Eestis teisene maksejõuetusmenetlus.

EL määruse preambula p 4 kohaselt ei tohi tekkida olukorda, kus menetlusosalised viivad varasid või

kohtumenetlusi ühest liikmesriigist teise enda jaoks soodsama õigusliku seisundi saavutamiseks.

Praegusel juhul ei saa vaadelda kohtumenetluse teise riiki üleviimist võlgnikule soodsama õigusliku

seisundi saavutamisena tingimustes, kus kolme alaealise lapse varatu ja sissetulekuta vanemana lasub

võlgnikul kohustus tagada laste esmaste vajaduste (toit, riided, eluase) rahuldamine.

6. Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse

tühistada ja pankrotiavalduse rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. märtsi 2012. a määrusega maakohtu määruse resolutsiooni

muutmata, kuid muutis maakohtu määruse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et võlausaldaja

määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Samas ei nõustunud

ringkonnakohus võlausaldaja avalduse läbi vaatamata jätmise õigusliku põhjendusega.

Ringkonnakohtu määruse põhjendustel tuleb võlausaldaja avaldus jätta läbi vaatamata TsMS § 423

lg 1 p 13 alusel, mille kohaselt tuleb jätta hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama.

Tuvastatud on, et pankrotimenetluses on ilmnenud piiriülene aspekt ning kohaldada tuleb

EL määrust. Viidatud määruse art 3 järgi, kui maksejõuetusmenetlus on algatatud lg 1 alusel,

peetakse hiljem lg 2 alusel algatatavaid menetlusi teisesteks menetlusteks. Viimati nimetatud

menetlused peavad olema likvideerimismenetlused. Kuna Eestis ei ole võlgniku pankrotimenetlust

algatatud (pankrotti ei ole välja kuulutatud, kuid võlgniku pankrot on välja kuulutatud Inglismaal), ei

ole Eestis esmase pankrotimenetluse korraldamine enam võimalik. Asjaolu, et Inglismaal võib

võlgniku õiguslik seisund pankrotimenetluses olla soodsam, ei anna alust eirata Inglismaal

läbiviidavat põhimaksejõuetusmenetlust. EL määruse art 3 lg 2 sätestab, et kui võlgniku põhihuvide

kese asub liikmesriigi territooriumil, on teise liikmesriigi kohus võlgniku vastu

maksejõuetusmenetluse algatamiseks pädev ainult juhul, kui kõnealusel võlgnikul on tegevuskoht

selles riigis. See menetlus mõjutab ainult selliseid võlgniku varasid, mis asuvad viimati nimetatud

liikmesriigi territooriumil. Tegevuskoht on määruse järgi koht, kus toimub võlgniku alaline

majandustegevus, mis hõlmab tööjõudu ja materiaalseid vahendeid. Tuvastatud on, et võlgnikul ei ole

Eesti Vabariigi territooriumil mingit tegevust ega vara. Seega ei ole alust algatada Eestis teisest

pankrotimenetlust. Eestis asuvad võlausaldajad saavad oma nõuded võlgniku vastu esitada

põhimaksejõuetusmenetluses Inglismaal.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Määruskaebuses palub võlausaldaja ringkonnakohtu määruse tühistada ning saata asja uueks

lahendamiseks samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus kohaldas valesti EL määrust, kui leidis, et võlgniku vastu ei ole võimalik algatada

teisest pankrotimenetlust, kuna võlgnikul pole Eestis mingit tegevust ega vara. Võlgnik on ilmselgelt

tahtlikult tema vastu Eestis algatatud pankrotimenetluse üle viinud teise liikmesriiki (Inglismaale)

selleks, et saavutada enda jaoks soodsam õiguslik seisund. Enamik võlgniku kohustustest asub Eestis

ning võlgniku põhimaksejõuetusmenetlus on algatatud liikmesriigis, kuhu võlgnik kolis vähem kui

pool aastat enne võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse võtmist Eestis. Sellises olukorras tulnuks

Eesti võlausaldaja huvide kaitseks algatada võlgniku teisene pankrotimenetlus EL määruse art 3 lg 2

alusel. Lisaks sätestab kõnealuse määruse art 3 lg 4 lit b, et teisese pankrotimenetluse võib algatada

võlausaldaja taotlusel, kelle asukoht on liikmesriigis, mille territooriumil toimuvast võlgniku

(tegevuskoha) tegevusest võlausaldaja nõue tuleneb. Võlausaldaja nõue võlgniku vastu tuleneb poolte

Eestis sõlmitud laenulepingutest, kuna võlgnik ei täitnud nendest tulenevaid kohustusi.

Praeguses menetluses pidanuks maakohus viivitamatult võlgniku pankroti välja kuulutama, kui ta sai

teada, et võlgnik on kohtumenetluse üle viinud või püüab seda teha soodsama õigusliku seisundi

saavutamiseks. Sellisele seisukohale asus ringkonnakohus ka oma 30. augusti 2011. a määruses.

Seega on vaidlusalune määrus asjas varem tehtud määrusega vastuolus.

9. Võlgnik ja tema ajutine pankrotihaldur ei ole võlausaldaja määruskaebusele vastanud.

10. Asja menetlenud Riigikohtu kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 9. oktoobri 2012. a määrusega

asja läbivaatamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.

Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus

muutmata.

12. Asja materjalidest nähtuvalt esitas võlausaldaja 15. novembril 2010 Harju Maakohtule avalduse

võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ning maakohus võttis selle 30. novembri 2010. a määrusega

menetlusse. 19. jaanuari 2011. a määrusega nimetas maakohus võlgniku ajutise pankrotihalduri ja

keelas võlgnikul ajutise pankrotihalduri nõusolekuta kogu vara käsutamise. Kohtud on tuvastanud, et

25. veebruaril 2011 edastati ajutisele pankrotihaldurile pankrotimäärus, mille kohaselt on

Southamptoni maakohus 9. veebruaril 2011 välja kuulutanud võlgniku pankroti.

13. Kolleegium märgib esmalt, et maakohtu 19. jaanuari 2011. a määrus, millega maakohus nimetas

võlgniku ajutise pankrotihalduri ja keelas võlgnikul ajutise pankrotihalduri nõusolekuta kogu vara

käsutamise, on käsitatav piiriüleseid pankrotimenetlusi reguleeriva EL määruse järgi

maksejõuetusmenetluse algatamise otsusena. Kolleegium põhjendab seda järgmiselt.

EL määruse art 2 lit a järgi on maksjõuetusmenetluseks määruse art 1 lg-s 1 nimetatud

maksejõuetusmenetlus, mis hõlmab kõiki võlgniku võlakohustusi. Need menetlused on loetletud

lisas A. Lisa A järgi on Eestis maksejõuetusmenetluseks pankrotimenetlus. EL määruse art 2 lit b

järgi on likvideerijaks isik või organ, kelle ülesanne on hallata või likvideerida võlgniku vara, mille

käsutamisõiguse on viimane täielikult või osaliselt kaotanud, või kontrollida tema asjaajamist. Need

isikud ja organid on loetletud lisas C. Lisa C järgi on Eestis likvideerijateks pankrotihaldur, ajutine

pankrotihaldur ja usaldusisik. EL määruse art 2 lit e järgi on otsuseks, mis käsitleb

maksejõuetusmenetluse algatamist või likvideerija määramist, sellise kohtu tehtav otsus, kes on

volitatud kõnealuseid menetlusi algatama või likvideerijat määrama.

EL määruse art 16 lg-s 1 sätestatakse, et maksejõuetusmenetluse algatamist käsitlevat otsust, mille on

teinud määruse art 3 (rahvusvaheline kohtualluvus) alusel otsustamiseks pädev liikmesriigi kohus,

tunnustavad kõik teised liikmesriigid alates selle jõustumisest menetluse algatanud riigis. Seda sätet

kohaldatakse ka juhul, kui võlgniku vastu ei saa tema vara arvesse võttes algatada menetlust teises

liikmesriigis. Kõnealuse määruse preambula p-s 22 selgitatakse, et määruse reguleerimisalasse

kuuluvate maksejõuetusmenetluste algatamist, läbiviimist ja lõpetamist käsitlevate otsuste ning

maksejõuetusmenetlustega otseselt seotud otsuste automaatne tunnustamine tähendab seda, et

õiguslikud tagajärjed selle riigi seaduste kohaselt, kus menetlus on algatatud, ulatuvad kõikidesse

liikmesriikidesse. Liikmesriikide kohtute tehtud otsuste tunnustamine peaks põhinema vastastikuse

usalduse põhimõttel. Seetõttu peaks mittetunnustamise põhjusi olema võimalikult vähe. Sellest

lähtuvalt tuleks lahendada ka vaidlused juhul, kui kahe liikmesriigi kohtud leiavad, et nad on pädevad

algatama põhimaksejõuetusmenetlust. Teised liikmesriigid peavad tunnustama selle kohtu otsust, kes

menetluse esimesena algatas, ilma et neil oleks õigus kõnealuse kohtu otsust kontrollida. Eeltoodud

põhimõtteid on selgitatud Euroopa Kohtu 2. mai 2006. a otsuses kohtuasjas nr C-341/04. Selle otsuse

p 58 järgi tuleb EL määruse art 16 lg 1 esimest lõiku tõlgendada nii, et liikmesriigi pädeva kohtu

poolt võlgniku maksejõuetusele tuginev ja mõne, määruse lisas A nimetatud menetluse algatamise

taotluse alusel tehtud otsus, juhul kui sellega võetakse võlgnikult käsutusõigus ning määratakse

määruse lisas C nimetatud likvideerija, kujutab endast maksejõuetusmenetluse algatamist käsitlevat

otsust viidatud sätte mõttes. Käsutusõiguse äravõtmine tähendab, et võlgnik kaotab oma vara

valitsemise õiguse.

14. Vaatamata asjaolule, et maakohtu 19. jaanuari 2011. a määrus oli EL määruse järgi

maksejõuetusmenetluse algatamist käsitlev otsus ja teiste liikmesriikide kohtud peaksid seda

tunnustama EL määruse art 16 lg-st 1 tulenevalt kui põhimaksejõuetusmenetluse algatamise otsust,

kohaldas ringkonnakohus õigesti TsMS § 423 lg 1 p 13 põhjusel, et asi ei kuulu kohtu pädevusse.

Kolleegium leiab, et Eesti kohtutel ei ole võimalik pankrotimenetlust jätkata, sest on selgunud, et

võlgniku põhihuvide kese on teises liikmesriigis ning ei ole ka alust algatada teisest

pankrotimenetlust.

EL määruses nähakse ette võimalus korraldada põhimaksejõuetusmenetlus, mis algatatakse

liikmesriigis, kus asub võlgniku põhihuvide kese, ning teisene maksejõuetusmenetlus, mille

algatamine on võimalik liikmesriigis, kus asub võlgniku tegevuskoht. Üldjuhul algatatakse

esmajärjekorras põhimaksejõuetusmenetlus. Eeltoodu tuleneb alljärgnevatest EL määruse sätetest.

Määruse preambula p-s 12 sätestatakse, et määruse alusel on võimalik algatada

põhimaksejõuetusmenetlus liikmesriigis, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Sellisel menetlusel on

üldine kohaldamisala ja selle eesmärk on hõlmata kõiki võlgniku varasid. Erinevate huvide

kaitsmiseks võimaldab määrus algatada paralleelselt põhimenetlusega teiseseid menetlusi. Teisesed

menetlused võib algatada liikmesriigis, kus asub võlgniku tegevuskoht. Teiseste menetluste mõju

piirdub kõnealuses riigis asuva varaga. Põhimaksejõuetusmenetluse ja teisese menetluse

kooskõlastamist käsitlevad kohustuslikud eeskirjad tagavad menetluse ühtsuse kogu ühenduse

territooriumil. Sama määruse preambula p 18 kohaselt ei piira määrus õigust taotleda pärast

põhimaksejõuetusmenetluse algatamist maksejõuetusmenetluse algatamist selles liikmesriigis, kus

asub võlgniku tegevuskoht. Põhimaksejõuetusmenetluse likvideerija või mõni muu kõnealuse

liikmesriigi seaduste alusel selleks volitatud isik võib taotleda teiseste maksejõuetusmenetluste

algatamist. EL määruse art 3 lg 1 järgi on maksejõuetusmenetluste algatamiseks pädevad selle

liikmesriigi kohtud, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Äriühingu või muu juriidilise isiku puhul

peetakse vastupidiste tõendite puudumisel tema põhihuvide keskmeks registrijärgset asukohta. Sama

artikli lg 2 kohaselt, kui võlgniku põhihuvide kese asub liikmesriigi territooriumil, on teise

liikmesriigi kohus võlgniku vastu maksejõuetusmenetluse algatamiseks pädev ainult juhul, kui

kõnealusel võlgnikul on tegevuskoht selles riigis. See menetlus mõjutab ainult seda võlgniku vara,

mis asub viimati nimetatud liikmesriigi territooriumil. Sama artikli lg 3 järgi, kui

maksejõuetusmenetlus on algatatud lg 1 alusel, peetakse hiljem lg 2 alusel algatatavaid menetlusi

teisesteks menetlusteks. Viimati nimetatud menetlused peavad olema likvideerimismenetlused.

Kolleegium järeldab ülaltoodust, et EL määruse üldpõhimõtteks on algatada võlgniku vastu, kel on

vara mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis, esmajärjekorras põhimaksejõuetusmenetlus liikmesriigis,

kus asub võlgniku põhihuvide kese. Teises liikmesriigis saab korraldada teisese

maksejõuetusmenetluse võlgniku selle liikmesriigi territooriumil asuva vara suhtes, kui võlgnikul on

seal tegevuskoht (vt siinkohal Riigikohtu 21. novembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-114-11 tehtud

määruse p-d 14 ja 16; sama lahendi p-s 17 selgitas Riigikohus ka teisese maksejõuetusmenetluse

eesmärki).

EL määruses sätestatakse erandina võimalus, et teisene menetlus algatatakse enne

põhimaksejõuetusmenetlust. EL määruse preambula p-s 17 sätestatakse, et enne

põhimaksejõuetusmenetluse algatamist peaks olema õigus taotleda maksejõuetusmenetluse algatamist

selles liikmesriigis, kus asub võlgniku tegevuskoht, ainult kohalikel võlausaldajatel ja kohaliku

tegevuskoha võlausaldajatel või juhul, kui põhimaksejõuetusmenetlust ei ole võimalik algatada selle

liikmesriigi õiguse alusel, kus asub võlgniku põhihuvide kese. EL määruse art 3 lg-s 4 sätestatakse, et

enne art 3 lg 1 alusel põhimaksejõuetusmenetluse algatamist võib art 3 lg-s 2 osutatud teiseseid

maksejõuetusmenetlusi algatada ainult juhul, kui: a) lg 1 alusel ei saa maksejõuetusmenetlust

algatada selle liikmesriigi õigusaktides sätestatud tingimuste tõttu, kelle territooriumil asub võlgniku

põhihuvide kese; b) teisese maksejõuetusmenetluse algatamist taotleb võlausaldaja, kelle alaline elu-

või asukoht või registrijärgne asukoht on liikmesriigis, mille territooriumil tegevuskoht asub, või

kelle nõue tuleneb selles tegevuskohas toimuvast tegevusest.

Kolleegium leiab, et kohtud kohaldasid asja lahendamisel õigesti EL määrust, leides, et võlgniku

põhimaksejõuetusmenetlus toimub Inglismaal, sest tuvastatud asjaolude kohaselt asub seal võlgniku

põhihuvide kese. EL määruse preambula p 13 järgi on põhihuvide kese koht, kus võlgnik tegeleb

regulaarselt oma huvide realiseerimisega ja on seetõttu kolmandate isikute poolt tuvastatav. Kohtud

tuvastasid, et võlgniku alaline elukoht on Inglismaal. Võlausaldaja ei ole esitanud sellele vastuväiteid.

Samuti ei ole võlausaldaja väitnud, et maakohtu 19. jaanuari 2011. a määruse tegemise ajal oli

võlgniku põhihuvide kese Eestis. Ajutise halduri aruandest nähtub, et võlgnik avaldas ajutisele

pankrotihaldurile oma uue elukoha 22. veebruaril 2011 ja edastas Inglismaal tehtud pankrotimääruse,

mille kohaselt kuulutati 9. veebruaril 2011 välja võlgniku pankrot (kohtutoimiku I kd, tl 111 ja 116).

15. Võlausaldaja on määruskaebusest nähtuvalt leidnud, et võlgniku vastu oleks tulnud algatada

teisene pankrotimenetlus EL määruse art 3 lg 2 järgi.

Eespool käsitletud sätetest nähtuvalt (vt käesoleva otsuse p 14) saab Eestis algatada võlgniku vastu

teisese pankrotimenetluse vaid juhul, kui tal on tegevuskoht Eestis. EL määruse art 2 lit h kohaselt on

tegevuskoht koht, kus toimub võlgniku alaline majandustegevus, mis hõlmab tööjõudu ja

materiaalseid vahendeid. Kohtud on ajutise halduri aruandele tuginedes tuvastanud, et võlgnikul ei

ole Eestis mingit tegevust. Võlausaldaja ei ole esitanud eeltoodule vastuväiteid. Tuvastatud asjaoludel

ei ole võlgnikul Eestis ka vara. Sellel asjaolul ei ole aga EL määruse art-st 2 lit h tulenevalt tähtsust

teisese pankrotimenetluse algatamise jaoks. Seega on asjakohatud võlausaldaja määruskaebuse

väited, et võlgnikul on Eestis vara, sest tal on võlausaldaja ees kohustused.

Kuivõrd tuvastatud asjaoludel puudub võlgnikul tegevuskoht Eestis, leidsid kohtud õigesti, et Eestis

ei ole EL määruse art 3 lg 2 järgi alust teisese maksejõuetusmenetluse algatamiseks. Ka ei esine

EL määruse art 3 lg-s 4 nimetatud erandeid teisese pankrotimenetluse algatamiseks enne

põhimaksejõuetusmenetluse algatamist.

16. Kõnealuse EL määruse preambula p 4 kohaselt on siseturu nõuetekohaseks toimimiseks vaja

vältida selliste olukordade teket, mis motiveerivad pooli viima varasid või kohtumenetlusi ühest

liikmesriigist teise enda jaoks soodsama õigusliku seisundi leidmiseks (forum shopping - meelepärase

kohtualluvuse valimine). Kolleegium juhib tähelepanu Euroopa Kohtu 17. jaanuari 2006. a otsusele

asjas nr C-1/04, milles vastati kohtule esitatud eelotsuse küsimusele: „Kas liikmesriigi kohus, kellele

on esitatud maksejõuetusmenetluse algatamise taotlus, on pädev nimetatud menetlust algatama, kui

võlgnik viib pärast taotluse esitamist, kuid enne menetluse algatamist oma põhihuvide keskme üle

teise riiki, või kuulub see pädevus selle teise riigi kohtule?". Euroopa Kohus märkis otsuse p-des 24

ja 26, et kirjeldatud olukorras oleks pädevuse üleminek kohtult, kelle poole algselt pöörduti, teise

liikmesriigi kohtule vastuolus määruse eesmärkidega, samuti piiriüleste maksejõuetusmenetluste

tõhususe ja tulemuslikkuse parandamise eesmärgiga. Euroopa Kohus järeldas otsuse p-s 29, et

määruse art 3 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et selle liikmesriigi kohtul, kelle territooriumil asub

võlgniku põhihuvide kese võlgniku poolt maksejõuetusmenetluse algatamise taotluse esitamise ajal,

säilib pädevus nimetatud menetlust algatada, kui nimetatud võlgnik viib pärast taotluse esitamist,

kuid enne menetluse algatamist, oma põhihuvide keskme üle teise liikmesriigi territooriumile.

Võlausaldaja märgib määruskaebuses, et võlgnik on tema vastu Eestis algatatud kohtumenetluse

viinud Inglismaale selleks, et saavutada enda jaoks soodsam õiguslik seisund. Võlausaldaja märgib

ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses, et võlgnik lasi Inglismaal enda pankroti välja kuulutada,

teades samal ajal, et võlausaldaja on esitanud 15. novembril 2010 Eestis pankrotiavalduse (I kd,

tl 285). Samas ei ole võlausaldaja oma väidet tõendanud. Määruskaebuses märgib võlausaldaja, et

võlgnik kolis Inglismaale vähem kui pool aastat enne võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse

võtmist Eestis. Nimetatud asjaolust ei saa teha võlausaldaja soovitud järeldust. Kohtute tuvastatud

asjaoludest ei nähtu, et võlgniku põhihuvide kese oleks olnud 2010. a sügisel, kui võlausaldaja esitas

maakohtule avalduse pankroti väljakuulutamiseks, Eestis ning sellest tulenevalt oleks alust eeldada,

et võlgnik viis oma põhihuvide keskme üle Inglismaale enda jaoks soodsama õigusliku seisundi

leidmiseks.

17. Võlausaldaja õiguste kasutamist põhimaksejõuetusmenetluses sätestab EL määruse art 32 lg 1,

mille kohaselt võib võlausaldaja esitada oma nõude põhimenetluses ja kõigis teisestes menetlustes.

Sama määruse preambula p 21 esimese lause järgi peaks igal võlausaldajal, kellel on ühenduses

alaline elu- või asukoht või registrijärgne asukoht, olema õigus esitada oma nõuded kõigis ühenduses

pooleliolevates maksejõuetusmenetlustes, mis on seotud võlgniku varadega.

Kolleegium märgib lisaks, et tulenevalt EL määruse art 27 esimesest lausest ei pea kohus teises

liikmesriigis teisese maksejõuetusmenetluse algatamisel kontrollima võlgniku maksejõuetust.

Viidatud sätte kohaselt, kui liikmesriigi kohus on algatanud määruse art 3 lg-s 1 osutatud menetluse,

mida teine liikmesriik tunnustab (põhimenetlus), siis võib art 3 lg 2 alusel pädev teise liikmesriigi

kohus algatada teisese maksejõuetusmenetluse, ilma et selles riigis oleks võlgniku maksejõuetust

kontrollitud.

18. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et maakohus jättis ebaõigesti pankrotiavalduse läbi

vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel selle tõttu, et kuivõrd võlgnikul ei ole vara, siis ei ole võimalik

rahuldada võlausaldajate nõudeid võlgniku vara arvel. TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaldamine on võimalik

siis, kui hagiavaldus või hagita menetluses esitatud avaldus on õiguslikult perspektiivitu, st et hagis

või avalduses esitatud asjaolude tõesuse korral ei oleks hagi või avaldust võimalik rahuldada. Selle

sätte kohaldamiseks ei pea kohus seega tuvastama asjaolusid. Võlgniku varalise seisu hindamine

eeldab sellekohaste asjaolude tuvastamist ja tõendite hindamist. Samas tohib kohus asjaolusid

tuvastada ja tõendeid hinnata vaid asja sisulise lahendamise käigus. Seetõttu on maakohus valesti

kohaldanud ka PankrS § 157 p 7 ja lõpetanud pankrotimenetluse. PankrS § 157 p 7 sätestab, et

pankrotimenetlus lõpeb ka muul seaduses sätestatud alusel. TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaldamine

pankrotiavalduse suhtes ei tähenda pankrotimenetluse lõpetamist.

19. Kuna ringkonnakohtu määruse resolutsioon jääb muutmata ja võlausaldaja määruskaebus

rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja kanda.

Menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist Harju Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu määruse jõustumisest.

20. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel riigituludesse.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu