3-1-1-114-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-114-12

Otsuse kuupäev

14. detsember 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Aivo Värgi (Värk) süüdistuses KarS § 213 lg 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2012. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-9168

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

vanemprokurör

Kristine

Tamm, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Aivo Värgi kaitsja vandeadvokaat Avo Pärmann

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

14. november 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2012. a kohtuotsus kriminaalasjas Aivo Värgi

süüdistuses KarS § 213 lg 1 järgi muutmata ja prokuröri kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aivo Värk tunnistati Pärnu Maakohtu 5. märtsi 2012. a otsusega süüdi KarS § 213 lg 1 järgi ja teda

karistati rahalise karistusega 150 päevamäära s.o 671,07 eurot. Juhindudes KarS § 68 lg-st 1, loeti

mõistetud karistusest kantuks 6 päevamäära. Kandmata karistuse osa 144 päevamäära s.o 643,68

eurot jäeti KarS § 73 alusel kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Ühtlasi mõistis

maakohus A. Värgilt kannatanu OÜ R tsiviilhagi katteks välja summas 2876,02 eurot.

Maakohus tuvastas, et A. Värk oli alates 12. novembrist 2008 kuni 5. juunini 2009 OÜ R juhatuse

liige ja sai sel ajavahemikul oma valdusesse B AS-i Eesti filiaalis oleva OÜ R internetipanga

tuvastuskoodid. 3. detsembril 2009 sisestas süüdistatav tuvastuskoodid OÜ R nõusolekuta

internetipanka ja kandis selle kaudu OÜ R pangakontolt oma ema M. L.-i pangakontole 45 000

krooni (s.o 2876,02 eurot).

2. Pärnu Maakohtu 5. märtsi 2012. a otsuse peale esitas apellatsiooni A. Värk, kes taotles maakohtu

otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Süüdistatav kinnitas, et ta oli alates 12. novembrist 2008

OÜ R juhatuse liige, ja selgitas, et kuna osaühingul polnud tegevuse jätkamiseks piisavalt rahalisi

vahendeid, küsis ta M. L.-ilt osaühingu jaoks intressita laenu. M. L. kandiski oma pangakontolt OÜ R

pangakontole raha kahel korral kokku 52 000 krooni. Kuna pärast laenu tagasimakse tähtaja

saabumist keeldus OÜ R laenu tagastamast, kandis süüdistatav 3. detsembril 2009 OÜ R

pangakontolt 45 000 krooni M. L.-i pangakontole tagasi. Kogu laenusummat polnud võimalik

tagastada põhjusel, et rohkem raha OÜ R pangakontol polnud. Ülejäänud laenu tagasisaamiseks on

M. L. esitanud kohtusse OÜ R vastu tsiviilhagi. Lisaks märkis süüdistatav, et ta polnud ülekande

tegemise ajal teadlik, et ta pole enam OÜ R juhatuse liige, ja kinnitas, et ülekande tulemusel keegi

varalist kasu ei saanud.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2012. a otsusega tühistati Pärnu Maakohtu 5. märtsi 2012. a

otsus täies ulatuses ja A. Värk mõisteti talle esitatud süüdistuses KarS § 213 lg 1 järgi õigeks. OÜ R

tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata ja süüdistatava apellatsioon rahuldati. Ringkonnakohus põhjendas oma

otsust kokkuvõtlikult järgmiselt.

3.1. Maakohus asus õigustatult seisukohale, et A. Värk sisestas OÜ R tuvastuskoodid internetipanka

ebaseaduslikult. Samas eksis kohus KarS § 213 lg 1 koosseisulise tagajärje, s.o varalise kasu saamise

tuvastamisel. Otsustamaks, kas isik sai varakäsutuse tagajärjel varalist kasu, tuleb Riigikohtu praktika

kohaselt võrrelda isiku varalist seisu enne ja pärast varakäsutust. Praeguses asjas jättis maakohus

eelkirjeldatud viisil toimimata.

3.2. Kuna M. L.-i ütlustest nähtuvalt võttis A. Värk M. L.-i pangakontole laekunud 45 000 krooni

pangast välja ja andis selle raha M. L.-i kätte, ei mõjutanud ülekande tegemine A. Värgi varalist

seisu. Järelikult pole süüdistatav varalist kasu saanud ja tal puudus ülekande tegemise ajal ka tahtlus

varalist kasu saada. Otsustamaks, kas A. Värgi teo tagajärjel sai varalist kasu M. L., tuleb silmas

pidada, et maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest nähtuvalt oli M. L. andnud OÜ-le R laenuks 52 000

krooni ja selle laenu tagasimakse tähtaeg oli ülekande tegemise ajaks saabunud. Järelikult omas M. L.

3. detsembri 2009. a seisuga OÜ R vastu realiseeritavat rahalist nõuet summas 52 000 krooni. Kui

võrrelda M. L.-i varalist seisu enne ja pärast ülekannet, siis ei saanud nõude nominaalväärtusest

lähtudes varalist kasu ka tema − saadud sularaha väärtuse võrra vähenes üksnes M. L.-i nõue OÜ R

vastu. KarS § 213 lg 1 koosseisulise tagajärje puudumise tõttu tuleb A. Värk õigeks mõista.

3.3. Juhul, kui eeldada, et sularaha on nõudeõigusest majanduslikult väärtuslikum, sai M. L. ülekande

tagajärjel küll varalist kasu, kuid see kasu oli realiseeritava rahalise nõude tõttu õiguspärane. Kuna

karistusväärne on üksnes õigusvastase varalise kasu saamine, on A. Värgi karistamine

KarS § 213 lg 1 järgi välistatud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2012. a otsuse peale esitas kassatsiooni Lääne

Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristine Tamm, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kassaatori seisukohad on

kokkuvõtlikult järgmised.

4.1. Kohtud asusid alusetult seisukohale, et M. L.-il oli OÜ R vastu laenulepingust tulenev varaline

nõue. Arvestades, et OÜ R vaidles sellele asjaolule vastu ja esitas tsiviilhagi, pole M. L.-i

nõudeõiguse olemasolu kindel. Juhul, kui asuda seisukohale, et M. L.-il siiski on nõudeõigus OÜ R

vastu, tuleb silmas pidada, et sularaha on vaieldavast varalisest nõudest väärtuslikum. Eeltoodust

tulenevalt sai M. L. A. Värgi teo tagajärjel varalist kasu.

4.2. M. L. sai varalist kasu ebaseaduslikult. A. Värgi vastutuselevõtmine KarS § 213 lg 1 järgi võiks

olla küsitav üksnes juhul, kui ta oleks jätnud OÜ R ilma õigusvastaselt saadud varast. Kohtud pole

aga tuvastanud, et OÜ R sai vara ebaseaduslikult. Lisaks saab kasu saamist pidada õiguspäraseks

juhul, kui selleks eksisteerib õigustav norm. Ringkonnakohus pole selgitanud, milline norm annab

aluse M. L.-i kasu õiguspäraseks pidada.

4.3. KarS §-ga 213 kaitstavaks õigushüveks on vara. Isikuline varamõiste käsitab varana isiku varalist

tegutsemisvabadust õiguslikult tunnustatud, ülekantavate ja rahaliselt ümberarvestatavate hüvede

raames. Varaline kahju avaldub seejuures isiku võimaluste ahenemises oma vara enda äranägemisel

kasutada. Vara õigusliku kaitse alla võtmise ja vara ebaseaduslikul teel saamise kriminaliseerimise

eesmärk on vältida omakohut ja tagada, et isikud lahendaksid omavahelised vaidlused seaduses

ettenähtud korras. Kui jaatada süüdistatava õigust asuda mistahes ajahetkel kannatanu vara arvelt

kolmanda isiku nõuet realiseerima, muutuks osa kannatanu varast õiguslikult kaitsetuks. Olukorras,

kus võlausaldaja ei ole oma nõuet seaduses ettenähtud korras maksma pannud, pole võlanõude

rahuldamine ebaseaduslikul teel aktsepteeritav.

4.4. Ringkonnakohtu seisukoht, et A. Värgil puudus tahtlus varalist kasu saada, on ekslik. Kuna

süüdlane ei pea kelmuse objektiivse koosseisu täitmiseks vara vahetult endale võtma, võib ta

tegutseda ka eesmärgiga suurendada kolmanda isiku vara.

4.5. Enne A. Värgi õigeksmõistmist pidanuks ringkonnakohus omal algatusel kontrollima, kas

süüdistatava tegevus vastab mõnele muule varavastase süüteo koosseisule. Kui asuda seisukohale, et

süüdistatav sai OÜ R pangakontole juurdepääsu seoses juhatuse liikmeks olemisega, võib tema tegu

vastata omastamise koosseisule.

5. Kassatsioonile esitas vastuse A. Värgi kaitsja vandeadvokaat Avo Pärmann, kes leiab, et

ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja et see tuleb muutmata jätta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Seoses KarS § 213 lg 1 kohaldamisega on praeguses asjas põhiküsimuseks vaidlus varalise kasu

saamise üle. Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega ning

märgib vastuseks prokuröri kassatsioonile järgmist. Kelmuse objektiivse koosseisu täitmiseks ei pea

süüdlane tõepoolest vara vahetult endale võtma ja järelikult võib see minna ka kolmanda isiku vara

hulka, kuid nimetatud juhul peab kolmanda isiku varaline seis süüdlase teo tulemusel ka paranema.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt selgitanud, et otsustamaks, kas süüdistatav sai

varakäsutuse tagajärjel varalist kasu, tuleb võrrelda süüdistatava varalist seisu enne ja pärast

varakäsutust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-

10, p 14). Pidades silmas, et vara hulka kuulub ka nõudeõigus, pööras ringkonnakohus M. L.-i

varalise seisu paranemise hindamisel järelikult õigustatult tähelepanu asjaolule, et M. L. omas

ülekande tegemise ajal OÜ R vastu laenulepingust tulenevat ja realiseeritavat nõuet summas 52 000

krooni. Kuna M. L.-i nõudeõiguse olemasolu tuvastas praeguses asjas juba maakohus ja

apellatsioonimenetluses maakohtu sellele seisukohale vastu ei vaieldud, puudub prokuröril

KrMS § 344 lg-st 1 tulenevalt õigus seda ka kassatsioonis vaidlustada. Eeltoodu tõttu jätab

kolleegium tähelepanuta prokuröri väited, millega ta püüab M. L.-i nõudeõiguse olemasolu kahtluse

alla seada.

7. Kohtute poolt tuvastatud asjaolude kohaselt sai M. L. 3. detsembril 2009 OÜ-lt R küll 45 000

krooni, kuid omas samal ajal OÜ R vastu realiseeritavat nõuet summas 52 000 krooni. Sellest

tulenevalt saab M. L.-i varalise kasuna kõne alla tulla 45 000 krooni ja sama suure

nominaalväärtusega nõudeõiguse väärtuste vahe. Arvestades, et nõudeõiguse nominaalväärtus ei

pruugi kajastada selle reaalväärtust, eeldab M. L.-i varalise kasu tuvastamine seega vältimatult

kõnealuse 45 000 krooni suuruse nõudeõiguse reaalväärtuse kindlakstegemist. Praeguses

kriminaalasjas ei ole prokurör esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et M. L.-il OÜ R vastu oleva

45 000 krooni suuruse nõudeõiguse reaalväärtus on selle nominaalväärtusest väiksem. Eeltoodust

tulenevalt lähtus ringkonnakohus M. L.-i varalise kasu hindamisel põhjendatult OÜ R vastu suunatud

nõudeõiguse nominaalväärtusest ja jõudis kokkuvõttes õigele järeldusele, et M. L. ei saanud A. Värgi

poolt tehtud ülekande tagajärjel varalist kasu. Kuna A. Värk võttis M. L.-i pangakontole laekunud

45 000 krooni pangast välja ja andis selle raha M. L.-i kätte, märkis ringkonnakohus õigesti sedagi, et

ülekande tegemine ei mõjutanud ka A. Värgi varalist seisu. Koosseisupärase tagajärje puudumise

tõttu on A. Värgi vastutuselevõtmine KarS § 213 lg 1 järgi välistatud.

8. Kolleegiumi arvates ei toonud A. Värgi põhjendamatut õigeksmõistmist kaasa ka asjaolu, et

ringkonnakohus pole analüüsinud, kas süüdistatava tegevus vastab KarS 201 koosseisule. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on varasemas praktikas KarS §-ide 201 ja 213 piiritlemisel selgitanud, et

KarS § 201 lg 1 teine teoalternatiiv näeb ette isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda

või kolmanda isiku kasuks pööramist. Kannatanu arvelduskontol olev raha (vara) võib olla

süüdistatavale usaldatud, s.o antud tema pädevusse, lepinguga või muul õiguslikul alusel. Vara

usaldamise all tuleb mõista ka volitust internetipanka sisenemiseks ja kannatanu arvelduskontol oleva

raha käsutamiseks. Vara usaldamise tunnus hõlmab ka olukorda, kus juurdepääs arvelduskontole

võimaldatakse vastuolus pangaga sõlmitud lepinguga, näiteks kui arvelduskonto omanik palub

tuttaval või sugulasel teha tema eest ülekandeid. Vara usaldamise mõiste hõlmab juhtumeid, kus on

olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva

raha käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid

(rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks.

Näiteks isik, kes on määratud teisele isikule kuuluva arvelduskonto kasutajaks või keda paluti teha

konkreetseid ülekandeid, kannab ilma volituseta arvelduskontol oleva raha enda või tuttava kontole

või maksab sellega isiklikke arveid. Vara usaldamisega ei ole aga tegemist juhul, kui arvelduskontole

juurdepääsu võimaldavad vahendid satuvad isiku valdusesse (või saavad talle teatavaks)

arvelduskonto omaniku nõusolekuta, samuti kui neid antakse talle vaid hoiule või edasiandmiseks

ilma konto kasutamise ja käsutamise õiguseta. Selles olukorras tuleb kõne alla arvutikelmuse

koosseis (KarS § 213) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. aprilli 2008. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-83-07, p-d 15 ja 16). Kuna praeguses kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest nähtuvalt polnud

A. Värk alates 5. juunist 2009 OÜ R juhatuse liige ega omanud 3. detsembril 2009 ka muud

õiguslikku alust OÜ R internetipanka sisenemiseks ega arvelduskontol oleva raha käsutamiseks, ei

osuta OÜ R pangakontolt M. L.-i pangakontole ülekande tegemine A. Värgi poolt KarS § 201

koosseisu täitmisele. Seetõttu puudus ringkonnakohtul pärast varalise kasu puudumise tuvastamist

alus kontrollida süüdistatava tegevuse vastamist KarS §-le 201.

9. Kuna kohtute poolt tuvastatud asjaoludest nähtuvalt sisestas A. Värk 3. detsembril 2009 OÜ R

tuvastuskoodid internetipanka siiski ebaseaduslikult, märgib kolleegium kassatsiooniväliselt, et

andmete ebaseaduslik sisestamine arvutisüsteemi on kuriteona karistatav KarS § 206 lg 1 järgi. Kuigi

praeguses asjas pole ringkonnakohus kontrollinud A. Värgi tegevuse vastamist ka selle kuriteo

tunnustele, ei too ka see asjaolu kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamist.

10. Nimelt on andmete ebaseaduslik sisestamine arvutisüsteemi karistatav KarS § 206 lg 1 järgi juhul,

kui sellega ei tekitatud olulist kahju. Kui aga andmete ebaseadusliku sisestamisega arvutisüsteemi

tekitati oluline kahju, tuleb tegu kvalifitseerida sama paragrahvi 2. lõike järgi. Samas on varavastane

süütegu väheolulise varalise õiguse vastu karistatav KarS § 218 lg 1 järgi väärteona ning sama

paragrahvi 2. lõike kohaselt loetakse väheoluliseks varaliseks õiguseks õigust, mille kahjustamisel

KarS §-des 203, 204 ja 206 sätestatud juhtudel ei põhjustatud olulist kahju. Eeltoodust nähtuvalt on

arvutisüsteemi andmete ebaseaduslik sisestamine juhul, kui sellega ei tekitatud olulist kahju,

karistatav üheaegselt nii kuriteona KarS § 206 lg 1 järgi kui ka väärteona KarS § 218 lg 1 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud varasemas praktikas seisukohale, et olukorras, kus

kuriteokoosseisu ja väärteokoosseisu tunnused käsitlevad sama reguleerimiseset ja on omavahel

kattuvad; KarS § 3 lg-s 5 sätestatud põhimõte pole süütegude ideaalkogumi puudumise tõttu

rakendatav ja ka seadusainsust puudutavad reeglid pole kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad,

tuleb juhinduda isiku jaoks kergemast karistusõigusnormist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. juuni 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-12, p 16). Järelikult pole alust käsitada A. Värgi

poolt OÜ R tuvastuskoodide internetipanka ebaseaduslikku sisestamist kriminaalkorras karistatava

koosseisupärase teona KarS § 206 lg 1 mõttes ja kõne alla võib tulla A. Värgi võimalik vastutus

üksnes väärteo eest KarS § 218 lg 1 järgi.

11. Kuigi eeltoodust nähtuvalt võib A. Värgi tegevus OÜ R tuvastuskoodide internetipanka

ebaseaduslikul sisestamisel vastata KarS § 218 lg 1 tunnustele ja ringkonnakohus oleks seetõttu

pidanud kriminaalmenetluse KrMS § 274 lg 1 alusel määrusega lõpetama, pole õigeksmõistva otsuse

tühistamine kassatsioonimenetluses praegusel juhul põhjendatud. Süüdistuse kohaselt sisestas

A. Värk OÜ R tuvastuskoodid internetipanka 3. detsembril 2009. KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8

kehtestavad aga koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat ning Riigikohtu

praktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab

väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes

eesmärgil (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. aprilli 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-20-10, p

8). Seega on väärteomenetluse alustamine OÜ R tuvastuskoodide internetipanka ebaseadusliku

sisestamise osas aegumise tõttu välistatud ja järelikult pole Riigikohtul võimalik A. Värgi suhtes

kriminaalmenetlust KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada. Kujunenud menetluslikus olukorras on A. Värgi

õigeksmõistmine põhjendatud.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2012. a kohtuotsuse muutmata ja prokuröri kassatsiooni

rahuldamata.

Hannes Kiris

Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg