3-2-1-168-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-168-12

Määruse kuupäev

Tartu, 14. detsember 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

TARTU HOIU-LAENUÜHISTU hagi Aare Vismanni

vastu võla väljanõudmiseks, hagi menetlusse võtmata

jätmine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 11. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 2-12-9659

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

TARTU HOIU-LAENUÜHISTU määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja TARTU HOIU-LAENUÜHISTU (registrikood

11319532), esindaja vandeadvokaat Andres Lillo

Kostja Aare Vismann (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

26. november 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-9659 ja Tartu

Maakohtu 8. mai 2012. a määrus samas tsiviilasjas. Saata asi samale maakohtule uueks

lahendamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada TARTU HOIU-LAENUÜHISTULE määruskaebuselt 26. juunil 2012 tasutud

kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. TARTU HOIU-LAENUÜHISTU (hageja) esitas 6. märtsil 2012 Tartu Maakohtule hagi Aare

Vismanni (kostja) vastu laenulepingu alusel sissenõutavaks muutunud võla saamiseks. Hagiavalduse

põhjenduste kohaselt allub hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 89 lg 1 alusel Tartu

Maakohtule.

2. Tartu Maakohus jättis 4. aprilli 2012. a määrusega hagi käiguta ja andis tähtaja kohtualluvuse kohta

põhjenduse esitamiseks. Hageja teatas, et kostja võimaliku elukoha aadress on 6A Bank Street,

Meadowbank, NSW, Austraalia.

3. Vastuseks maakohtu määrusele leidis hageja, et hagi allub Tartu Maakohtule. TsMS § 89 lg 2 järgi

loetakse kohustuse täitmise kohaks kohta, kus teenus osutati või pidi osutatama.

Tarbijakrediidilepingu puhul on tegemist finantsteenuse lepinguga. Seega sel juhul on oluline koht,

kus finantsteenus osutati. Kuna leping sõlmiti Tartus, saab teenuse osutamise kohaks pidada Tartut.

4. Tartu Maakohus jättis 8. mai 2012. a määrusega hagiavalduse menetlusse võtmata.

TsMS § 70 lg 1 sätestab, et rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi määratakse, millal võib asja

menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 2 järgi allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle

lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui

seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Eesti ja Austraalia vahel ei ole sõlmitud kohtualluvust

puudutavaid välislepinguid, seega tuleb lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust.

Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et esineksid alused kostja vastu hagi esitamiseks Eesti

kohtule. Praeguses asjas ei ole ette nähtud erandlikku kohtualluvust ning pooled ei ole sõlminud ka

kohtualluvuse kokkulepet. Kostja elukoht ei ole Eestis. Kostja ei ole ka välisriigis elav Eesti Vabariigi

kodanik, kellele laieneb eksterritoriaalsus, või välisriigis töötav avalikust teenistujast Eesti Vabariigi

kodanik, kelle vastu võiks esitada hagi tema viimase Eesti elukoha järgi (TsMS § 80 lg 1).

Samuti ei anna alust Eesti kohtusse hagi esitamiseks valikulise kohtualluvuse sätted. Maakohus ei

nõustunud hagejaga, et kohtualluvus tuleneb TsMS § 89 lg-test 1 ja 2. Laenuleping on

võlaõigusseaduse kohaselt kasutusleping, mitte teenuse osutamise leping. Lähtuda tuleb TsMS § 89

lg 2 teisest lausest, mille kohaselt loetakse kohustuse täitmise kohaks võlgniku tegevuskoht, selle

puudumisel elu- või asukoht. Kuna kostja elukoht ei ole Eestis, ei tulene ka TsMS §-st 89 Eesti

kohtualluvust. Ei ilmne ka, et tegemist võiks olla Harju Maakohtu erialluvusega (TsMS § 72).

5. Hageja esitas määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist ja asja maakohtule

saatmist menetlusse võtmiseks otsustamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 11. juuni 2012. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

Iseenesest on õige hageja seisukoht, et hageja on finantseerimisasutus, kes majandus- ja

kutsetegevuses teeb füüsiliste isikutega laenutehinguid ja osutab seeläbi finantsteenuseid. Samas ei

ole laenuleping teenuse osutamise leping, nagu on ekslikult leidnud määruskaebuse esitaja.

Maakohus on õigesti lähtunud võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatust ning asunud seisukohale, et

laenuleping on kasutusleping, mitte teenuse osutamise leping. Asjaolule, et laenuleping on

kasutusleping, viitab muuhulgas see, et laenulepingu ja selle alaliikide regulatsioon paikneb

VÕS 3. osas, st kasutuslepingute osas, mitte aga 8. osas, st teenuste osutamise lepingute osas.

Õige on maakohtu seisukoht, et hagiavalduse lahendamiseks pädeva kohtu määramisel tuleb lähtuda

TsMS § 89 lg 2 teisest lauses ning kuna kostja võimalik elukoht on Austraalias, ei allu vaidlus Eesti

kohtule.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada kohtute määrused ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

Hageja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et hagiavalduse lahendamiseks pädeva kohtu

määramisel tuleb lähtuda TsMS § 89 lg 2 teisest lausest ning kuna kostja võimalik elukoht on

Austraalias, ei allu vaidlus Eesti kohtule. Küsimuse lahendamisel oleks tulnud aluseks võtta

TsMS § 89 lg 2 esimeses lauses sätestatu, mille järgi loetakse teenuse osutamise lepingu puhul

lepingulise kohustuse täitmise kohaks kohta, kus teenus osutati või kus seda pidi osutatama.

Laenulepingu kasutuslepinguks lugemine ei ole põhjendatud. Kohus on poolte sõlmitud lepingu liigi

hindamisel pidanud seda kasutuslepinguks üksnes põhjendusel, et lepinguid puudutav regulatsioon

asub võlaõigusseaduses kasutuslepinguid reguleerivas alajaotuses. Kohtud on jätnud analüüsimata

hageja argumendid, mille kohaselt on finantseerimisasutuste poolt tarbijakrediidilepingute sõlmimisel

rõhk krediidi andmisel ehk finantsteenuse osutamisel. VÕS §-s 402 on tarbijakrediidilepingut

defineeritud kui krediidilepingut, millega majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab

või kohustab andma tarbijale krediiti või laenu. Selline sõnastus osutab sellele, et krediidilepingu

puhul on toonitatud krediidiandja tegevust lepingute sõlmimisel, mitte niivõrd laenu kasutusse

andmist ja selle kasutamist laenusaaja poolt.

Hageja on hoiu-laenuühistu seaduse § 3 lg 1 järgi finantseerimisasutus, mille peamine ja püsiv

tegevus on muu hulgas oma liikmetega laenutehingute tegemine, sh tarbijakrediidi andmine. Hageja

ja kostja on sõlminud laenulepingu (krediidilepingu). Kostja on olnud hoiu–laenuühistu liige.

Järelikult on leping sõlmitud hageja majandus- ja kutsetegevuses. Krediidiasutuste seaduse § 6 lg 1

p 2 järgi on laenutehingud, mida isik teeb majandus- ja kutsetegevuses kolmandate isikutega,

finantsteenused. Seega loeb krediidiasutuste seadus finantseerimisasutuse majandus- ja

kutsetegevuses sõlmitud laenulepingu kolmanda isikuga finantsteenuseks.

Praeguses asjas kohtualluvuse üle otsustamisel tuleb võtta aluseks TsMS § 89 lg 2 esimeses lauses

sätestatu, kuivõrd hageja on tarbijakrediidilepingut sõlmides osutanud kostjale finantsteenust.

Jääb ebaselgeks, kuidas ja milliste asjas kogutud tõendite alusel on kohus kindlaks teinud, et kostja

alaline ja peamine elukoht on Austraalia. Kohus on viidanud üldsõnaliselt üksnes kohtuinfosüsteemi

andmetele, täpsustamata samas, milliste andmetega on tegu ning millistest allikatest need on saadud.

Lisaks ei ole kohtualluvuse määramisel vähetähtis ka asjaolu, et kõik asjassepuutuvad tõendid

(pangaväljavõtted, dokumentatsioon hageja raamatupidamise kohta jm) asuvad Eestis ja on

eestikeelsed. Menetlusökonoomia põhimõttest (dokumentide tõlkimise ja suulise tõlkega seotud

ebamõistliku kulu vältimine jm) lähtuvalt peaks seda arvesse võtma.

Praeguses vaidluses tuleb kohaldada TsMS § 89 lg 2 esimeses lauses sätestatut, kuivõrd laenulepingu

sõlmimisega on hageja osutanud kostjale finantsteenust. Sellest tulenevalt on vaidlust pädev

lahendama Tartu Maakohus, sest teenuse osutamise kohaks tuleb lugeda lepingu sõlmimise koht,

milleks on Tartu. Samuti ei saa kõnealusel juhul tõsikindlalt väita, et kostja alaline ja peamine elukoht

asub väljaspool Eestit, kuivõrd ei ole seda kinnitavad nõuetekohaseid tõendeid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese

lause alusel tühistada. Asi tuleb saata uueks lahendamiseks maakohtule.

9. Kohtud on keeldunud hagi menetlusse võtmast põhjendusega, et seda on pädev lahendama

Austraalia kohus. Seejuures on kohtud tuginenud sellele, et kostja elukoht on Austraalias ning

TsMS §-st 89 ei tulene, et asi alluks Eesti kohtule. Kohtualluvus tähendab TsMS § 69 lg 1 järgi

üldiselt isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus. Rahvusvahelise

kohtualluvuse sätetega määratakse TsMS § 70 lg 1 järgi kindlaks see, millal võib asja menetleda Eesti

kohus. Eesti kohus võib TsMS § 70 lg-te 1 ja 2 järgi asja menetleda üksnes siis, kui ta on selleks

pädev rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi.

Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise

kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub

kohtule, kuhu avaldus esitati. Kolleegium on 9. detsembri 2008. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-130-

08 leidnud, et hagi menetlusse võtmisel üksnes otsustatakse, kas kohtul on alust selle hagiga tegeleda.

Erandlik on rahvusvahelisse kohtualluvusse puutuv, mille kindlakstegemiseks võib kohtul TsMS § 75

lg 1 järgi olla vajalik analüüsida ka hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle aluseks olevaid

asjaolusid. Seejuures tuleb aga piirduda ulatusega, mis on vajalik kohtualluvuse kindlaksmääramiseks

(vt 9. detsembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p 13).

10. Eesti Vabariigi ja Austraalia vahel ei ole sõlmitud välislepingut, mille alusel määrata

kohtualluvust. Seega tuleb Eesti kohtul kontrollida asjas esitatud nõuete rahvusvahelist kohtualluvust

tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete alusel. Rahvusvahelist kohtualluvust kontrollides tuleb

praegusel juhul lähtuda TsMS § 89 lg-st 1 ja lg 2 viimasest lausest koostoimes VÕS § 85 lg 2 p-ga 1.

TsMS § 89 lg 1 kohaselt võib lepingust tuleneva või lepingu tühisuse tuvastamise hagi esitada ka

vaidlusaluse lepingukohustuse täitmise koha järgi. Sellest lähtudes tuleb hageja ja kostja vahelist

laenulepingut hinnates määrata lepingu täitmise koht. Laenulepinguga tekib poolte vahel rahaline

kohustus, laenuandja kohustub andma laenusaajale rahasumma, laenusaaja aga kohustub sama

rahasumma tagasi maksma. VÕS § 85 lg 2 p 1 sätestab, et rahaline kohustus tuleb täita võlausaldaja

võlasuhte tekkimise ajal võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga

võlausaldaja elu- või asukohas. Praegusel juhul tähendaks see, et laenulepingust tuleneva kohustuse

täitmise koht on võlausaldaja (hageja) tegevuskoht, st Eesti. Juriidilise isiku asukoht on

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 29 lg 1 kohaselt tema juhatuse või juhatust asendava organi

asukoht ning juriidilise isiku tegevuskoht on tema püsiva ja kestva majandustegevuse või muu

põhikirjalise tegevuse koht (TsÜS § 29 lg 2). Esitatud hagiavaldusest ei nähtu, et hageja püsiv ja

kestev majandustegevus toimuks mujal kui Eestis. Seega võib nõustuda hagejaga, et praegune

kohtuvaidlus tuleb lahendada Tartu Maakohtus, kuna hageja asukohaks on Tartu linn.

11. Hageja on leidnud, et laenulepingut tuleks tõlgendada kui teenuselepingut, mille puhul saaks

tugineda TsMS § 89 lg-le 2, sh viidates VÕS § 402 sõnastusele, et krediidilepingu puhul on

toonitatud krediidiandja tegevust lepingute sõlmimisel, mitte niivõrd laenu kasutusse andmist ja selle

kasutamist laenusaaja poolt. Kolleegium ei nõustu sellise seisukohaga. Kohtud on õigesti asunud

seisukohale, et laenuleping on kasutusleping, kuna VÕS 8. osa sisaldab teenuselepinguid, mille

põhitüüpideks on töövõtu- ja käsundusleping. Laenulepingu sisuks on ikkagi laenuandja kohustus

anda laenusaajale üle laen ja võimaldada laenusaajal laenuobjektiks olevat raha kokkulepitud aja

jooksul kasutada. Laenusaajal on kohustus laen kokkulepitud ajaks tagastada. Teenuselepinguna

tuntakse krediidivahenduslepinguid (VÕS § 4011), kuid praegusel juhul ei ole tegemist sellise

lepinguga.

12. Menetluskulude jaotus tuleb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt lahendada alama astme kohtus.

13. Hageja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull