3-2-1-162-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-162-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. detsember 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Osaühingu Hexanor hagi AS-i SEB Pank vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas

nr 022/2010/10624

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-1840

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Hexanor kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

5 943 783 eurot 31 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja osaühing Hexanor (registrikood 11156277), esindaja

vandeadvokaat Janno Kuusk

Kostja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja

juhatuse liige Eerika Vaikmäe-Koit

Asja läbivaatamise kuupäev

19. november 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-1840. Saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada osaühingule Hexanor (konto nr 221028752384, Swedbank AS) 9. juulil 2012

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 759 (seitsesada viiskümmend üheksa) eurot 50 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Hexanor (hageja) esitas 18. jaanuaril 2011 Harju Maakohtule AS-i SEB Pank (kostja)

vastu hagi, milles palus tunnistada täiteasjas nr 022/2010/10624 sundtäitmise lubamatuks. Samuti

taotles hageja lugeda muudetuks hageja ja kostja vaheliste laenulepingute tingimused. Juhuks kui

kohus leiab, et ei ole põhjendatud tunnistada sundtäitmine lubamatuks täies ulatuses, esitas hageja ka

alternatiivse taotluse, määrata kindlaks hageja kohustuste suurus ja vähendada viivist nullini või

seaduses sätestatud suuruseni.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27. oktoobril 2005 laenulepingu nr 2005026806

(laenuleping 1), millega kostja andis hagejale laenu 34 000 000 krooni (2 172 996 eurot 5 senti), ja

5. novembril 2008 laenulepingu nr 2008029346 (laenuleping 2), millega kostja laenas hagejale veel

2 588 420 eurot. Laenu anti Tallinnas asuvate kaubanduskeskuste Laine ja Euromekka ostmise

finantseerimiseks või refinantseerimiseks. Laenulepingu 1 järgi oli laenu tagastamise tähtaeg

27. oktoober 2010. Laenu tagatiseks oli 43 000 000 krooni suurune ühishüpoteek Punane 50 ja 52

asuvatele kinnistutele. 5. jaanuaril 2008 seati lisaga nr 3 laenulepingu 1 tagatiseks 50 000 000 krooni

suurune hüpoteek Pae 80 kinnistule. Hageja kohustus alluma kohesele sundtäitmisele.

Laenulepingu 2 järgi oli laenu tagastamise tähtaeg 5. november 2015 ja tagatisteks 43 000 000 krooni

suurune ühishüpoteek Punane 50 ja 52 kinnistutele ning 50 000 000 krooni suurune hüpoteek Pae 80

kinnistule. Hageja kohustus alluma kohesele sundtäitmisele.

Maailma finantssektorit 2008. a sügisel tabanud kriis mõjutas hageja kui kaubanduskeskuste

üüritulust sõltuva äriühingu kassavoogusid ja võimekust täita laenulepingutest tulenevaid kohustusi

esialgu kokkulepitud tingimustel. Seetõttu alustasid hageja ja kostja 2009. a suvel läbirääkimisi

laenulepingu tingimuste muutmiseks. Diskussioon jätkus 2010. a kevadel ja sügisel, kui hageja

edastas kostjale ülevaate kaubanduskeskuste tegevusest ja palus informatsiooni laenulepingute kohta.

3. oktoobril 2010 esitas hageja täiendava ettepaneku teha koostööd. Kostja ei vastanud hageja

ettepanekutele ja katkestas läbirääkimised igasuguse põhjenduseta. Laenulepinguid nõuetekohaselt,

selgesõnaliselt ja üheselt mõistetavalt üles ütlemata esitas kostja 8. novembril 2010 oma nõude

koheseks tasumiseks hagejale nõudekirjad.

3. detsembril 2010 esitas kostja Harju tööpiirkonna kohtutäitur E. Vilippusele täitmisavalduse.

Täiteasjas nr 022/2010/10624 alustatud täitemenetluse aluseks oli täitedokumendina leping, mis nägi

ette kohesele sundtäitmisele allumise kohustuse.

Kostja käitumine 2009. a juulist 2010. a sügiseni oli kaudseks tahteavalduseks tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 järgi, millega kostja korduvalt kinnitas, et poolte vahel on kehtiv

laenusuhe, mille tingimusi pooled soovisid muuta. Täitemenetluse algatamine pärast 1,5 aastat

kestnud läbirääkimisi oli vastuolus TsÜS § 138 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 6 sätestatud poolte

heas usus käitumise põhimõtetega.

Hageja taotles hagiavalduses muu hulgas laenu tagasimakse tähtaja pikendamist ja kõrvalnõuete

vähendamist. Arvestades laenulepingute tingimusi ning maailma ja Eesti majanduses 2009-2010

toimunud olulisi muudatusi, oli hagejal õigus VÕS § 97 alusel nõuda laenulepingute muutmist.

Kuivõrd laenulepingu tingimuste muutmise kokkulepe viibis eelkõige kostjast tulenevatel põhjustel,

on viivisenõue põhjendamatu täies ulatuses. Alternatiivselt palus hageja vähendada sissenõutavat

viivist kuni seaduses sätestatud määrani, alates laenulepingute alusel viivise sissenõudmise õiguse

tekkimise hetkest, kui kohus asub seisukohale, et hageja ja kostja vahelised laenulepingud on

lõppenud ja kostjal oli lõppenud laenulepingute alusel tekkinud sissenõutav ning sundtäidetav nõue ja

kostjal oli ka läbirääkimiste aja eest põhjendatud alus hagejalt viivist nõuda.

3. Hageja esitas hagiavalduses ka hagi tagamise taotluse, milles taotles täiteasjas menetluse

peatamist. Harju Maakohus rahuldas 24. jaanuari 2011. a määrusega taotluse, peatades menetluse

täiteasjas nr 022/2010/10624.

4. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Juhul kui kohus leiab, et

laenulepingutest tulenev viivisemäär on ebamõistlikult suur, palus kostja vähendada viivisemäära

mitte rohkem kui seadusest tuleneva viivisemäärani.

Mõlemad laenulepingud on erakorraliselt üles öeldud alates 18. augustist 2009 hageja

maksekohustuste tähtajaks täitmata jätmise tõttu. Kostja nõue hageja vastu on muutunud

sissenõutavaks. Ka pärast laenulepingute erakorralist ülesütlemist üritasid pooled läbirääkimiste

käigus leida kompromissi. Seetõttu ei asunud kostja pärast laenulepingute erakorralist ülesütlemist

kohe võlgnevust sisse nõudma. Läbirääkimised ebaõnnestusid ja hageja ei olnud suuteline püsivalt

täitma laenulepingutest tulenevaid kohustusi.

Kostja möönis, et laenulepingust 2 tulenev viivisemäär, 180% aastas, võib olla ebamõistlikult suur ja

seega vastuolus hea usu põhimõttega. Samas ei olnud hagejaga sõlmitud lepingute puhul tegemist

tarbijakrediidilepingutega ja viivisemääras olid pooled kokku leppinud. Lisaks viivisemäära

suurusele on oluline arvestada ka sellega, et kostja palus algatada hageja vastu täitemenetluse

5 943 783 euro ehk hüpoteekide kogusumma ulatuses. Seega peaks sundtäitmise osaliselt lubamatuks

tunnistamise nõude analüüsimisel täiendavalt arvestama asjaoluga, et täitmisavalduse esitamisel ei

palunud kostja pöörata sissenõuet laenulepingutest tuleneva nõude kogusummale, vaid

täitedokumentidest nähtuvate hüpoteekide summale.

5. Harju Maakohus rahuldas 23. jaanuari 2012. a otsusega hagi osaliselt ja tunnistas lubamatuks

sundtäitmise täiteasjas nr 022/2010/10624 ning jättis rahuldamata hagi laenulepingute tingimuste

muudetuks lugemiseks. Menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Maakohtule esitatud kirjaliku tõendi kohaselt ütles kostja 13. augustil 2009 mõlemad laenulepingud

erakorraliselt üles ja andis kuni 18. augustini 2009 tähtaja kogu võla tasumiseks.

Tunnistajana üle kuulatud kostja töötaja (kõrgendatud äririski divisjoni direktor) Gerd Kriegeri

ütluste kohaselt otsustas kostja laenulepingud lõpetada pärast seda, kui hageja jättis täitmata mitmed

eeltingimused uute kokkulepete sõlmimiseks. Lepingute lõpetamise tõttu ebaõnnestusid poolte

restruktureerimise läbirääkimised. Läbirääkimistel, mis algasid tunnistaja ütluste kohaselt tõenäoliselt

2009. a alguses, arutati ka lepingute erakorralist ülesütlemist. Refinantseerimine nägi ette

hüpoteekide realiseerimist täitemenetluses. Tunnistaja ütluste kohaselt lõppesid läbirääkimised enne

täitemenetluse algust. Seega tuleneb tunnistaja G. Kriegeri ütlustest, et pärast laenulepingute

erakorralist ülesütlemist 13. augustil 2009, pidasid pooled laenulepingute üle läbirääkimisi pikemalt

kui aasta ja kostja otsustas lepingud lõpetada pärast läbirääkimiste nurjumist. 8. novembril 2010

esitas kostja hagejale kummagi laenulepingu kohta eraldi nõude võlgnevuse tasumiseks. Eeltoodud

nõuetes ei viidanud kostja laenulepingute erakorralisele ülesütlemisele ega meenutanud hagejale

13. augusti 2009. a teate saatmist.

Arvestades, et pärast seda, kui kostja oli 13. augustil 2009 saatnud hagejale laenulepingute

erakorralise ülesütlemise teate, pidasid pooled üle aasta läbirääkimisi laenulepingute

refinantseerimise üle ja kostja ei tegutsenud selle aja jooksul 13. augusti 2009. a teate kohaselt ega

viidanud sellele ka 8. novembri 2010 nõuetes, asus maakohus seisukohale, et kostja ei ole

laenulepinguid üles öelnud. Asjaolu, et kostja ei avaldanud pärast ülesütlemisteate hagejale saatmist

tahet võtta 13. augusti 2009. a ülesütlemisteade tagasi, ei muuda laenulepingute lõpetamist kehtivaks.

Kostja käitumine on olnud vastuoluline. Pärast hagejale lepingute ülesütlemise teadete saatmist pidas

kostja hagejaga pikka aega läbirääkimisi laenude refinantseerimise üle, milleks kostja laenukomitee

võttis vastu kaks positiivset otsust, millest hagejale teatati. Kogu selle aja jooksul hagejale lepingute

ülesütlemist enam ei meenutatud. Lähtudes ülalmärgitud asjaoludest, loeb samas olukorras

tegutsenud mõistlik isik laenulepingud kehtivaks. Arvestades asjaolusid ja esitatud tõendeid, tuleb

sundtäitmine täiteasjas nr 022/2010/10624 lugeda lubamatuks, kuna laenulepingud, millest kostja

nõue hageja vastu tuleneb, ei ole lõppenud.

Maakohus leidis, et hageja nõue muuta lepingute tingimusi tuleb jätta rahuldamata.

Kuna kohus rahuldas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude, ei lahendanud maakohus hageja

alternatiivset nõuet tunnistada sundtäitmine osaliselt lubamatuks.

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus

tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 022/2010/10624, ning teha uus otsus, millega jätta

hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et ei saa asjas ise

uut lahendit teha, palus kostja tühistada maakohtu otsus osaliselt ning saata asi uueks lahendamiseks

maakohtule.

Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu

otsuse kostja vaidlustatud osas muutmata.

7. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

osas, millega jäeti rahuldamata hagi lepinguliste tingimuste muudetuks lugemiseks, ja teha tühistatud

osas uus otsus, millega rahuldada hagiavaldus laenulepingute tingimuste muudetuks lugemiseks.

Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu

otsuse hageja vaidlustatud osas muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. juuni 2012. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus hagi osaliselt rahuldas. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis hagi kõikide nõuete

osas rahuldamata. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus tühistas ka maakohtu rakendatud hagi tagamise abinõu.

Ringkonnakohus kontrollis, kas kostjal on hageja vastu hüpoteegiga tagatud nõudeid vähemalt

hüpoteegisummade ulatuses (5 943 783 eurot 31 senti) ning kas tagatud nõuded on muutunud

sissenõutavaks. Selleks, et kostjal oleks hageja vastu vähemalt hüpoteekide summade ulatuses

nõudeid, tuleb tuvastada, kas hageja ja kostja vahelised laenulepingud on lõppenud ja kas need

lõppesid alates 18. augustist 2009. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata

jaatavalt.

Kostja esitas kohtule viidatud laenulepingute ülesütlemise teate (II kd, tl 53), mille hageja on kätte

saanud. Ülesütlemisteate kättesaamist tõendab AS-i Eesti Post väljastusteade. Kostja väitel tagastas

hageja laenulepingust 1 tulenevat võlgnevust osaliselt viimati 9. märtsil 2009 ja laenulepingust 2

tulenevat võlgnevust viimati osaliselt 8. mail 2009. Kostja väidete kohaselt ei ole hageja hiljem

laenulepingujärgseid kohustusi täitnud. Hageja nendele väidetele vastu ei vaielnud. Sellest tulenevalt

on hageja need asjaolud omaks võtnud ja seeläbi on need tuvastatud. Täitemenetluse lubamatuks

tunnistamise hagi puhul lasub hagi rahuldamise eelduste kohtu ette toomise ja tõendamise koormus

hagejal. Seega tulnuks hagejal kohtule esitada ja vajadusel tõendada asjaolud, mille alusel saaks

kohus järeldada, et kostjal ei ole hageja vastu täitmisele pööratud nõuet. Praegusel juhul tähendab see

seda, et hagejal tulnuks kohtule esitada asjaolud, et kostjal ei olnud ülesütlemiseks alust. Kostja tõi

maakohtus esile asjaolud, et hageja lõpetas lepinguvastaselt kohustuste täitmise. Hageja

tõendamiskoormusesse kuulunuks tõendada, et kostja väited ei pea paika. Hageja ei ole seda teinud.

Kuivõrd hageja oli viidatud ajast alates lepingujärgsete maksete tasumisega viivituses, olid

ülesütlemisteate esitamise ajaks täidetud isegi VÕS §-s 399 sätestatud laenulepingu ülesütlemise

eeldused.

Hageja esitatud asjaolud ei võimalda järeldada, et kostja üles öeldud laenulepingud kehtivad edasi.

Kostja tegi hagejale selge ja üheselt mõistetava tahteavalduse ning kostja ei ole seda tagasi võtnud.

Juba üles öeldud laenulepingute (taas)kehtivaks muutmine eeldaks seda, et hageja ja kostja lepivad

selles kokku. Sellist kokkulepet ei ole pooled sõlminud.

Kehtivast õigusest ei tulene, et kui võlausaldaja ei pöördu 1,5 aasta jooksul oma sissenõutavaks

muutunud nõude realiseerimiseks kohtusse või kohtutäituri poole, kaotaks ta õiguse oma nõudele.

Nõustuda ei saa hageja väitega, et laenulepingute ülesütlemist tuleks käsitada formaalsena. Ka see

hageja väide, et hageja ja kostja pidasid suulisi läbirääkimisi, mida kirjalikult ei dokumenteeritud ja

mille kohaselt arutasid pooled võimalust, et kostja ütleb laenulepingud üles ainult selleks, et saaks

kinnisasjad täitemenetluses võõrandada ning teiste võlausaldajate hüpoteekidest vabaneda, ei anna

alust järeldada, et kostja tegelik tahe ei olnud suunatud laenulepingute ülesütlemisele. Isegi siis, kui

saaks eeldada hageja väidete õigsust, viitavad hageja väited sellele, et kostja tegelik tahe oli suunatud

laenulepingu lõppemisele. Olukorras, kus kostja ütleb laenulepingud üles ja soovib lasta alustada

täitemenetlust ning analüüsib seda, kes ja kuidas võiks täitemenetluses osaleda ning millised muude

võlausaldajate kasuks seatud hüpoteegid võiksid täitemenetluses lõppeda, viitab üheselt sellele, et

kostja väljendatud tahe (öelda laenulepingud üles) vastas kostja tegelikule tahtele (tuua kaasa

ülesütlemise tagajärjed - muuta kogu nõue sissenõutavaks ning luua täitemenetluse eeldused nõuete

hüpoteegisumma ulatuses realiseerimiseks). Eespool toodust tulenevalt asus ringkonnakohus

seisukohale, et vaidlusalused laenulepingud lõppesid ülesütlemise tagajärjel alates 18. augustist 2009.

Kostja esitas maakohtus väite, et 4. märtsi 2011. a seisuga oli kostjal hageja vastu vaidlusalustest

laenulepingutest tulenevalt nõudeid kokku 12 007 983 euro 53 sendi ulatuses, kusjuures

laenulepingu 1 põhiosa võlgnevus oli 1 894 237 eurot 61 senti, sellest laenulepingust tulenevad

intressid olid 44 595 eurot 95 senti ja viivis 239 441 eurot 64 senti ning laenulepingu 2 põhiosa

võlgnevus oli 2 561 695 eurot 82 senti, intressivõlgnevus oli 44 558 eurot 97 senti ja

viivisevõlgnevus oli 7 223 453 eurot 54 senti. Oma väite kinnituseks esitas kostja kohtule ka

võlgnevuse tekkimist ning hageja laenumakseid kajastavad tabelid. Hageja ei vaielnud kostja

arvutuskäigule vastu. Hageja vastuväited puudutasid seda, et laenulepingud ei ole ülesütlemise tõttu

lõppenud ja et viivis on lubamatult suur. Kuivõrd täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi puhul

lasub hagi rahuldamise eelduseks olevate asjaolude tõendamise koormus hagejal (sh selle asjaolu

tõendamise koormus, et täitemenetluse aluseks olevat võlgnevust ei ole või et võlgnevus on väiksem)

ning kostjal saab lasuda vaid hageja tõendamiskoormuse täitmist võimaldavate selgituste andmise

kohustus, siis tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et tal ei ole kostja ees kostja

väidetud võlgnevust. Kohtul tuleb lähtuda sellest, et kostjal on õigus nõuda hagejalt nimetatud

võlgnevuse tasumist.

Hageja esitas alternatiivselt viivise vähendamise nõude. Viivise vähendamiseks ei anna alust hageja

väited, et kuivõrd hageja ja kostja pidasid umbes 1,5 aasta jooksul läbirääkimisi ning kuivõrd

läbirääkimised venisid ja lõpuks luhtusid kostjast tulenevatel asjaoludel, siis oleks ebaõiglane, kui

kostjal oleks õigus nõuda selle aja eest viivist. Viivisemäärad tulenevad pooltevahelistest lepingutest.

Hageja pidi arvestama sellega, et lepingu ülesütlemise korral muutuvad ülesütlemisest alates

sissenõutavaks kõik laenulepingutest tulenevad nõuded ning rahaliste kohustuste täitmisega

viivitamise korral tuleb võlgnikul tasuda viivist. Hageja oleks võinud rahalised kohustused pärast

lepingute ülesütlemist täita ning sellega viivisenõudeid vältida. See, et hageja lootis, et ta saavutab

kostjaga kokkuleppe ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud nõuete ajatamiseks, ei tähenda, et hageja

võiks arvestada sellega, et läbirääkimiste aja jooksul viivist ei arvestata.

Hageja leidis veel, et viivist tuleks vähendada põhjusel, et see on liiga suur (VÕS § 113 lg 8

ja § 162). Hageja väited ei anna alust täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi ei täielikult ega

osaliselt rahuldada. Täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi menetluses ei tule kohtul tuvastada

täitmisele pööratud nõude täpset suurust, vaid selle hagi menetluses võib hageja tõendada, et nõuet

selles ulatuses, milles see täitmisele pöörati, ei ole. Seega tuleb täitemenetluse lubamatuks

tunnistamise hagi jätta rahuldamata siis, kui hageja ei suuda tõendada, et täitmisele pööratud ulatuses

nõuet ei ole. Kostja pööras täitmisele hüpoteegiga tagatud nõude 5 943 783 eurot 31 senti. Sellest

tulenevalt on praeguses menetluses oluline, kas kostjal on hageja vastu vähemalt sellise suurusega

nõue. Kui suur nõue täpselt on ning millised nõuded täpselt selles täitemenetluses täidetakse, ei ole

praeguse hagi esemeks ning seda ei saakski praegust hagi menetledes tuvastada, sest see, kui palju

hüpoteekide realiseerimisest raha saadakse ning milliseks kujuneb selleks hetkeks näiteks viivis ja

milline saab olema täituri tasu, selgub alles pärast seda, kui hagi on lahendatud.

Laenulepingust 1 tuleneva viivise vähendamiseks ei ole alust. Lepingu kohaselt on viivisemääraks

kahekordne lepingus kokku lepitud intressimäär, s.o alla 9% aastas. Sellise viivise kohta leiab kohus,

et hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis võimaldaksid viivist vähendada. Viivis

kompenseerib kostjale kahju, mis tekib sellest, et hageja ei täida raha tagastamise kohustust.

Laenulepingust 2 tulenev viivisemäär on poolte kokkuleppest tulenevalt 0,5% päevas ning 180%

aastas. Ka selle viivisemäära kohta ei ole hageja esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et

viivisemäära kokkulepe oleks õigusvastane või et see oleks ebamõistlikult kahjustav või et viivis

oleks liiga suur. Viivisemäär tuleneb pooltevahelisest kokkuleppest. Kuivõrd viivisel on kohustust

täitma sundiv iseloom, siis pidi hageja vastavat kokkulepet sõlmides arvestama sellega, et kuigi

hageja peab maksma oluliselt väiksemat intressi, siis sellest hoolimata tekib hagejal oluliselt suurema

viivise maksmise kohustus siis, kui kostja ütleb õiguspäraselt laenulepingu üles ja kui hageja õigel

ajal rahalist kohustust ei täida. Hageja sõlmis teadlikult lepingu, mis motiveeris teda rahalisi

kohustusi õigel ajal täitma. Pooltevahelise viivisekokkuleppe sisu oli sisuliselt selline, et juhul, kui

hageja jääb sellest laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitusse, tuleb hagejal valida,

kas ta leiab rahaliste kohustuste täitmiseks raha mujalt või maksab väga kõrget viivist.

Sellise viivise puhul võiks siiski kõne alla tulla see, et põhivõlga ületava viivise sissenõudmiseks

peaks rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tuleneva ja põhivõlga ületava kahju tõendamise

koormus lasuma kostjal. Praeguses menetluses seda küsimust ei teki, sest isegi siis, kui kõnealuse

laenulepingu puhul arvestada viivist ainult kuni põhivõlani (2 561 695 eurot 82 senti), ka siis

ületaksid realiseeritavate hüpoteekidega tagatud kostja nõuded hüpoteegisummasid (1 894 237,61 +

44595,95 + 239 441,64 + 2 561 695,82 + 44 558,97 + 2 561 695,82 = 7 346 225,81 eurot).

Ringkonnakohus märkis, et otsusega ei tuvastata hageja võlgnevust kostjale, vaid üksnes seda, et

hüpoteegiga tagatud nõuded ei ole väiksemad kui hüpoteegisummad kokku.

Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi nii põhi- kui ka

alternatiivse nõude osas rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et hageja lepingutingimuste muutmise nõue tuleb jätta

rahuldamata. Kehtivast õigusest tulenevalt saab nõuda lepingutingimuste muutmist üksnes siis, kui

hageja ja kostja vahel on kehtiv leping. Praegusel juhul ütles kostja pooltevahelise lepingu kehtivalt

üles ning leping lõppes ülesütlemise tõttu. Pooltel ei ole kehtivat lepingut, mille tingimuste muutmist

saaks hageja nõuda.

Ringkonnakohus märkis täiendavalt, et majanduses toimunud muudatused ei toonud kaasa hageja ja

kostja vaheliste laenulepingute vahekorra muutust. VÕS § 97 lg-st 1 tulenev eeldus tähendab seda, et

pärast lepingu sõlmimist toimuvad muudatused peavad kaasa tooma pooltevahelisest lepingust

tulenevate kohustuste vahekorra muutumise. Pooled olid sõlminud kaks laenulepingut, millest tulenes

hagejale kohustus tasuda kostjale igakuiseid laenumakseid ning kohustus tasuda intressi. Hageja ei

ole esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et nende kohustuste osas oleks lepinguliste kohustuste

vahekord muutunud. Raha väärtus ei ole suurenenud ning turul pakutavate laenude intressid ei ole

drastiliselt langenud. See, kui hagejal tekkisid majanduslikud raskused, mille tõttu muutus hageja

jaoks laenumaksete tasumine raskeks, ei tähenda veel, et hageja kohustused oleksid sisuliselt algsega

võrreldes suurenenud või et selle hüve väärtus, mida hageja laenulepingu alusel sai (õigus kasutada

kokkulepitud rahasummat), oleks vähenenud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega rahuldada hagi

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, jättes kehtima rakendatud hagi tagamise abinõu. Samuti

palub hageja rahuldada hagiavaldus laenulepingute tingimuste muutmiseks. Juhul kui kohus leiab, et

ei ole põhjendatud tunnistada sundtäitmine lubamatuks täies ulatuses, esitas hageja ka alternatiivse

taotluse määrata kindlaks hageja kohustuste suurus ja tingimused ning vähendada viivist nullini.

Hageja esitas Riigikohtule ka tõendi vastuvõtmise taotluse, millest nähtuvalt (kostja 1. novembril

2012 saadetud meeldetuletus laenulepingute tagatiseks oleva vara kindlustamiskohustuse kohta) peab

kostja laenulepinguid kehtivaks.

Kaebuse järgi andis ringkonnakohus laenulepingu ülesütlemise asjaoludele ebaõige õigusliku

hinnangu. Tähele on jäetud panemata tõendid, mis kinnitavad poolte ühiseid eesmärke laenulepingu

muutmiseks, mitte ülesütlemiseks. Laenulepingute ülesütlemisele ei omistanud pooled ei sisulist ega

formaalset tähendust. Faktiliselt oli tegu hageja varade ümbertõstmisega täitemenetluses, laenude

refinantseerimisega. Sellele viitavad mitmed esitatud tõendid, sh nt kostja laenukomitee sellekohane

otsustus samal päeval, mil teatati laenulepingu ülesütlemisest (13. august 2009). Arvestades poolte

tahet ja käitumist, ei ole laenulepinguid kehtivalt üles öeldud. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja

vastuoluline käitumine on lubamatu.

Ringkonnakohus on jätnud kohaldamata VÕS § 97 sätted, kuigi neid tulnuks kohaldada. Täidetud on

kõik VÕS § 97 järgsed eeldused. Samuti on ringkonnakohus jätnud analüüsimata enamiku tõenditest,

mida hageja esitas VÕS § 97 kohaldamise põhjendamiseks. Kokkuvõttes on hagejal õigus nõuda

laenulepingute tingimuste muutmist.

Kuna laenulepingute tingimuste muutmise kokkulepe on viibinud eelkõige kostjast tulenevatel

põhjustel, on viivisenõue lubamatu ja seda tuleks vähendada nullini.

Kui kohus leiab, et laenulepingud on lõppenud ja kostjal on sundtäidetav nõue, või leiab, et ka

läbirääkimiste aja eest on põhjendatud alus viivist nõuda, siis tuleks alternatiivselt viivist vähendada

seaduses sätestatud määrani ja tunnistada sundtäitmine osaliselt lubamatuks. Kostja viivisenõue on

põhjendamatult suur. Nii on kostja leidnud, et hagejale 5. novembril 2008 antud laen

(2 588 420 eurot) on kahe aastaga kasvanud 8 343 924 euro 65 sendi suuruseks võlgnevuseks.

Põhivõlast suuremat viivist kui kahju tuleb tõendada. Riigikohus on leidnud, et sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagiga on võimalik taotleda ka viivise vähendamist.

10. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu ning asi tuleb

saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

12. Kolleegium käsitleb esmalt laenulepingute ülesütlemist ja VÕS § 97 kohaldamata jätmist (I),

seejärel viivise vähendamise taotlust ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

tõendamiskoormuse jaotust (II) ning teeb lõpetuseks menetluslikud otsused (III).

I

13. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega laenulepingute ülesütlemise kohta.

Ringkonnakohus on tuvastanud ülesütlemise materiaalsete eelduste olemasolu (sh VÕS § 399 alusel),

samuti ülesütlemisavalduse tegemise ja selle avalduse nõuetekohase kättetoimetamise hagejale

(ülesütlemise formaalsed eeldused). Tuvastatud on, et kostja ei ole oma tahteavaldust tagasi võtnud,

samuti see, et pooled ei ole sõlminud kokkulepet ülesütlemise tagajärgede puudumise kohta.

Isegi juhul, kui on õiged hageja esitatud väited selle kohta, et laenulepingute ülesütlemine oli

„formaalne" ja oli mõeldud vaid kaubanduskeskuse „ümbertõstmiseks" täitemenetluse kaudu, siis on

kostja tuvastatud asjaolude kohaselt laenulepingud ikkagi kehtivalt üles öelnud. Ringkonnakohus on

õigesti viidanud ka sellele, et täitemenetluse kaudu saanuks kaubanduskeskust „ümber tõsta" vaid

laenulepingute eelneva ülesütlemise abil, st ülesütlemine vastas kostja tegelikule tahtele. Kolleegium

lisab, et sellist lahendust peeti silmas ka hageja enda huvides. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja oli

kostjale võlgu. Hageja pidi arvestama võimalusega, et läbirääkimised esialgu silmas peetud „skeemi"

üle võivad nurjuda. Läbirääkimised saab lugeda edukalt lõppenuks alles siis, kui pooled on alla

kirjutanud asjakohastele kokkulepetele.

Küll on kolleegiumi arvates võimalik arvestada pärast laenulepingute ülesütlemist peetud sisulisi ja

pikaajalisi läbirääkimisi ühe asjaoluna viivise vähendamise taotluse lahendamisel, vt otsuse p 21.

Kolleegium märgib ka seda, et kui kostja oleks laenulepingute ülesütlemise avalduse teinud alles

2010. a lõpul, s.o ca 1,5 aastat pärast võlgnevuse tekkimist, oleks see võinud anda hagejale võimaluse

tugineda VÕS § 196 lg-le 3. Nimetatud sätte kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles

öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada

sai.

14. Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu seisukohtadega VÕS § 97 kohaldamise kohta ega pea

vajalikuks neid korrata. VÕS § 97 ei ole praeguses asjas võimalik kohaldada ainuüksi juba seetõttu,

et pooltel ei ole kehtivaid lepingulisi suhteid, laenulepingud on üles öeldud.

II

15. Kolleegium ei jaga ringkonnakohtu seisukohti hageja esitatud viivise vähendamise taotluse kohta.

Kõigepealt märgib kolleegium, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomu on Riigikohus

käsitlenud mitmes lahendis. Nimetatud hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja

seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab

täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt nt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-60-11, p 15).

17. juunil 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09 tehtud määruse p-s 9 on Riigikohus leidnud: „Üheks

materiaalõiguslikuks vastuväiteks TMS § 221 lg 1 alusel esitatava hagi põhjendamiseks võib olla ka

ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162

kohaldub ka viivise suhtes." Seda seisukohta on korratud Riigikohtu 27. jaanuaril 2010 tsiviilasjas

nr 3-2-1-153-09 tehtud otsuse p-s 25. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega on sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagiga võimalik taotleda viivise vähendamist.

16. Ringkonnakohus on vastuolus otsuse p-s 15 viidatud Riigikohtu lahenditega leidnud, et sisuliselt

ei saagi viivise suurust hinnata, sest sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral ei tuvastata

täitmisele pööratud nõude täpset suurust. Viivise vähendamise taotluse lahendamise kontekstis on

ringkonnakohus ekslikult leidnud ka seda, et hagi esemeks ei ole mh see, millised nõuded

täitemenetluses täidetakse, ja et viivise suurus, täituri tasu jms selgub alles pärast praeguse hagi

lahendamist sõltuvalt hüpoteekide realiseerimise hetkest.

Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus jätnud seejuures tähelepanuta täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 56 lg-s 2 sätestatu. Nimetatud lõike järgi loetakse täitemenetlusest saadud raha jaotamisel

võlgniku võlast esmajärjekorras kustutatuks tema kanda olevad kulutused, seejärel sissenõutavad

kõrvalnõuded ning lõpuks põhivõlg ja arestimise järel arvestatud intressid. Kolleegium viitab, et ka

pooltevaheliste laenulepingute järgi (vt I kd, tl 121, lepingu p 12.1.5 ja tl 135, lepingu p 10.1.2)

kustutatakse lepingu täitmise tagatiste müümisest saadud rahast teises järjekorras viivis ja alles

viimases järjekorras laenu põhisumma. Laenulepingute kohaselt on kostjal õigus seda järjekorda ka

muuta. Ka VÕS § 88 lg 8 näeb (täitemenetlusevälise täitmise korral) ette, et kui võlgnik peab lisaks

rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt

kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks.

Kolleegium on seisukohal, et TMS § 56 lg 2 (nagu ka VÕS § 88 lg 8) ei keela pooltel järjekorda

teisiti kokku leppida, v.a täitekulude osas. Praeguses tsiviilasjas ei ole aga kohtud tuvastanud, et

kostja oleks teatanud oma kavatsusest määrata täitemenetlusest saadava raha jaotus teisiti, kui tuleneb

TMS § 56 lg-st 2 ja pooltevahelistest laenulepingutest.

17. Seega on praegusel juhul võimalik, et täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse pärast

täitekulude kandmist ülejääv raha esmalt kõrvalnõuete, sh eelkõige viivise katteks ning seejärel

muude nõuete katteks. Ringkonnakohus on tuvastanud, et 4. märtsi 2011. a seisuga oli hageja

viivisevõlgnevus kahe laenulepingu järgi vastavalt 239 441 eurot 64 senti ja 7 223 453 eurot 54 senti,

kokku seega 7 462 895 eurot 18 senti. Kolleegium juhib kostja esitatud viivise arvestamise tabelite

(I kd, tl 146 ja 151) alusel tähelepanu asjaolule, et nt märtsiks 2013 oleks viivise suurus kokku juba

ca 8 miljonit eurot.

Kuigi praegu ei ole selge täitemenetluses müüdava vara müügihind, võib nii suure viivisesumma

korral eeldada, et vähemalt suuremas osas arvestatakse täitemenetluses saadud raha just viivise

katteks. Kuna täitemenetluses hüpoteegi realiseerimisel ei saa pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku

varale, millele hüpoteek ei ulatu (vt selle kohta Riigikohtu 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12

tehtud otsuse p 17 ja eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16), on viivise

arvestamisest ülejääva summa (eelkõige põhinõue) sissenõudmiseks kostjal õigus esitada hageja

vastu pärast täitemenetluse lõppemist hagi.

Kolleegium märgib täiendavalt, et ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et vaidluses ei teki küsimust

põhivõlast suurema viivise kui kahju tõendamiskoormusest. Selline seisukoht võimaldaks kostjal

TMS § 56 lg-t 2 ja laenulepinguid arvestades lugeda täitemenetluses saadud rahast summasid ka

põhivõlga ületava viivise katteks ilma selle viivise põhjendatust tõendamata. Asjaõigusseaduse § 346

lg 1 kohaselt on hüpoteegiga hüpoteegisumma ulatuses mh tagatud nõue ja intress (muu hulgas

viivis) kuni kolme aasta eest enne kinnisasja müümist täitemenetluses, kuid see ei tähenda, et

hüpoteek tagaks ka seaduse kohaselt ebamõistlikult suurt viivist.

18. Kokkuvõtteks võib hageja kui võlgniku õigus nõuda viivise vähendamist jääda seega illusoorseks.

Juhtudel, mil kohus või vahekohus ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile

täitmiseks esitamist läbi vaadanud (eelkõige notariaalselt tõestatud lepingud), on seetõttu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga võimalik mh kontrollida viivisenõude suurust ja kohus

peab viivise vähendamise taotluse sisuliselt lahendama.

19. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on õigesti leidnud, et sundtäitmise saaks TMS § 221 lg 1

järgi esitatud hagi alusel osaliselt või täielikult lubamatuks tunnistada vaid siis, kui sissenõudjal ei

oleks nõuet vähemalt hüpoteegi ulatuses.

Viivise korral aga tuleb teha otsuse p-des 16-18 nimetatud põhjustel erand ning kontrollida viivise

suurust hageja taotluse alusel ka siis, kui sissenõudjal on vähemalt hüpoteegi suuruses nõue, (mille

hulka võib kuuluda nt ka kohtu vähendatav viivisenõue). Sel juhul tuleks kohtul otsuse resolutsioonis

võtta seisukoht sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohta nt kujul, et „sundtäitmine täiteasjas x on

lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks rohkem kui x eurot"

või „rohkem kui põhinõude (x eurot) ulatuses" vms. Oluline on see, et otsusest nähtuks, millises

ulatuses on sissenõudjal õigus täitemenetlusest saadud raha arvel viivist nõuda. Selline otsus

tähendaks ühtlasi seda, et kui kohtul on alust viivist vähendada, teeb kohus viivise suuruse kohta

lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise suhtes (tulevikus sissenõutavaks

muutuva viivise vähendamise võimaluse kohta vt Riigikohtu 25. veebruaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-

167-09 tehtud otsuse p 10).

20. Ringkonnakohtu otsus tuleb otsuse p-des 15-19 nimetatud põhjustel tühistada ja asi saata eelkõige

viivise vähendamise taotluse lahendamiseks ringkonnakohtule.

Kolleegium märgib viivise vähendamise taotluse lahendamise ja tõendamiskoormuse kohta veel

järgmist.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitatud viivise vähendamise taotlus tuleb lahendada

VÕS § 162 alusel. VÕS § 162 reguleerib leppetrahvi vähendamist, kuid VÕS § 113 lg 8 kohaselt

tuleb VÕS § 162 järgi lahendada ka viivise vähendamise taotlus. Seega on asjakohane ka

leppetrahvi/viivise vähendamist puudutav Riigikohtu praktika.

Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu 14. juunil

2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu

diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (otsuse p 16). Siiski

peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati.

Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate

jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid

aktsepteerivad (otsuse p 20).

Nimetatud lahendis jaotas Riigikohus ka tõendamiskoormuse. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse

tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema

viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud

määrast suuremat viivist (otsuse p-d 18 ja 19). Tõendamiskoormuse sellist jaotamist on kinnitatud ka

Riigikohtu 26. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10 tehtud otsuse p-s 12.

Kolleegium märgib täiendavalt, et VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur"

ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid

hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava

tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise,

lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille

põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab

kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit

arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu,

kui viivis ületab kordades põhinõuet.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma kostjale võimaluse tõendada põhivõlast

suurema viivisenõude põhjendatust ning andma ka hagejale võimaluse esitada asjaolusid põhivõlast

väiksema viivise ebamõistlikkuse kohta. Samuti tuleb asja läbivaatamisel selgitada välja viivise

suurus lahendi tegemise ajaks. Praegu pärinevad viimased andmed viivise suuruse kohta 4. märtsist

2011.

21. Kolleegium märgib täiendavalt järgmist. Ringkonnakohus on võtnud otsuses osaliselt viivise

vähendamise taotluse kohta seisukoha, leides mh, et viivise vähendamiseks ei anna alust luhtunud

läbirääkimiste pidamine ja et laenulepingu 1 järgi ei ole alust viivist vähendada. Ringkonnakohus on

seejuures põhilise argumendina tuginenud sellele, et viivisemäärad on pooled ise lepingutes kokku

leppinud (ka laenulepingu 2 osas kuni põhivõla suuruses viivise kohta). Kolleegium leiab, et kui

piirduda viivise vähendamise taotluse lahendamisel vaid selle möönmisega, et konkreetne

viivisemäär on kokku lepitud, siis oleks viivise vähendamise instituut sisutu. Samas tuleb VÕS § 162

lg 1 näitliku loetelu kohaselt leppetrahvi vähendamisel arvestada erinevaid asjaolusid. Kolleegiumi

arvates on läbirääkimiste pidamine üks asjaolu teiste hulgas, mida tuleb viivise vähendamise taotlust

lahendades sisuliselt analüüsida. Välistatud ei ole, et sisuliste, mitte pelgalt võla tasumisega

venitamise eesmärgil peetud läbirääkimiste pidamine võib anda alust viivist vähendada.

Läbirääkimiste pidamine ei anna aga alust viivise arvestust katkestada. Samuti ei anna viivise

vähendamise taotluse rahuldamata jätmiseks ainuüksi alust asjaolu, et hageja on ise nõustunud

äärmiselt suure viivisemääraga laenulepingu sõlmimisega, ka juhul, kui viivisemäär ei ole suurem

põhivõlast, kuid on objektiivselt äärmiselt suur summa.

22. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on valesti jaotanud tõendamiskoormuse võla puudumise

tõendamise kohta. Riigikohus on 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p-s 16

leidnud järgmist: „Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause)

lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab

hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul panna üksnes

osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu

piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks)

(TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus

tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib

täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja

sundtäitmine tunnistada lubamatuks."

Ringkonnakohus on selle seisukoha vastu eksinud mitmes otsuse punktis. Kolleegiumi hinnangul ei

ole ainuüksi see rikkumine siiski kaasa toonud ebaõiget kohtulahendit, sest võla olemasolu kohta on

ringkonnakohus esitatud tõendeid hinnanud.

III

23. Kolleegium tagastab hagejale kassatsioonimenetluses esitatud tõendi. Laenulepingute

ülesütlemise osas on kolleegium nõustunud ringkonnakohtuga.

24. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks ringkonnakohus asja

uuel läbivaatamisel.

25. Hageja on maksnud kassatsioonkaebuselt nõutavast vähem kautsjonit. Sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi hind tuleb praegusel juhul määrata TsMS § 126 lg 3 esimese ja teise lause alusel

hüpoteegisumma järgi (vt Riigikohtu 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p 43),

sest just see summa on esitatud kohtutäiturile täitmiseks ja selle summa maksmisest vabastamist

soovib hageja ka kassatsioonkaebuses. Hüpoteegisumma on 5 943 783 eurot 31 senti. TsMS § 140

lg 2 esimese lause kohaselt tuleb sellise summa pealt tasuda kautsjonina üks protsent tsiviilasja

hinnast, kuid mitte üle 3000 euro. Kuna üks protsent tsiviilasja hinnast on 59 437 eurot 83 senti, tuleb

kautsjonina tasuda 3000 eurot.

Tähendust ei ole 5. aprillil 2011 jõustunud TsMS § 132 lg-l 5 ega selle lõike muutmisel 1. juulist

2012, kuna hagihind määratakse hagi esitamise aja seisuga (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-60-11, p 33; 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 45; 29. mai 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 44).

Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Villu Kõve, Ants Kull, Henn Jõks