3-1-1-113-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-113-12

Otsuse kuupäev

12. detsember 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi P.A süüdistuses KarS § 263

p-de 1 ja 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. mai 2012. a otsus kriminaalasjas

nr 1-11-1568

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P.A kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Marge Voogma

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

14. november 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 16. novembri 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 15. mai 2012. a otsused osaliselt, s.o

osas, millega P.A tunnistati süüdi KarS § 263 p-de 1 ning 4 järgi kannatanu A. K. peksmises grupis A. J.-ga, ja

mõista süüdistatav selle teo toimepanemises õigeks.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Mõista Eesti Vabariigilt P.A kasuks välja 250 (kakssada viiskümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 50

(viiskümmend) eurot, valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 16. novembri 2011. a otsusega tunnistati P.A süüdi KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi ning teda karistati

vangistusega 6 kuuks. Vastavalt KarS § 74 lg-le 2 määrati vangistusest kohesele ärakandmisele 3 kuud, ülejäänud karistuse

osa jäeti aga KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel 18-kuulise katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

1.1 P.A tunnistati KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi süüdi selles, et 15. augustil 2010 kella 03.00 paiku lõi ta Võsu alevikus Xxx

X asuva O-Kõrtsi ees pärast seda, kui A. J. oli tunginud kallale A. K.-le, koos A. J.-ga maas lamavat kannatanut jalgadega

kehasse. A. K.-le appi läinud alaealisele T. T.-le lõi A. J. rusikaga näkku, mille tagajärjel kukkus kannatanu vastu ukse

klaasi. Kaklusele vahele läinud alaealisele J. U.-le lõi A. J. rusikaga vastu õlga. Seejärel sekkus P.A, kes tõukas J. U. vastu

seina, lõi talle korduvalt rusikaga näkku ja kui kannatanu vajus kükakile, lõi teda veelkord põlvega näkku. Kui J. U. haaras

ründe takistamiseks P.A-st kinni, kukkus viimane koos kannatanuga kõrtsi siseruumi baarileti ette. Püsti tõusvale J. U.-le lõi

süüdistatav rusikaga näkku, mille tagajärjel kukkus kannatanu uuesti. Seejärel lõi P.A teda korduvalt jalaga kehasse.

Eelkirjeldatud tegevusega rikkus süüdistatav O-Kõrtsis viibinud inimeste rahu ja avalikku korda ning põhjustas A. K.-le

füüsilist valu ja J. U.-le füüsilist valu ning peapõrutuse.

1.2 A. J. on KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi süüdi tunnistatud Viru Maakohtu 19. septembri 2011. a kokkuleppemenetluses

tehtud otsusega.

2. P.A süüditunnistamisel märkis maakohus järgmist.

2.1 A. K., J. U. ja T. T. ütluste õigsuses pole alust kahelda, sest kannatanute räägitut kinnitavad tunnistajate ütlused ning

muud tõendid. P.A püüdis väita, et mitu isikut ründasid hoopis A. J.-i ja ta otsustas viimasele appi minna. Samas võttis

süüdistatav omaks, et ta ei saanud aru, mis tegelikult toimus. Sellele vaatamata P.A sekkus. A. J.-i ja süüdistatava ütlused

tuleb tõendikogumist välja jätta, kuna need on ebajärjekindlad, omavahel vastuolus ega haaku teiste tõenditega.

2.2 On tuvastatud, et A. J. tungis A. K.-le kallale, lüües teda küünarnukiga vastu pead, mille tulemusena kannatanu

kukkus. Puuduvad tõendid, et eelnevalt oli A. J.-il ja A. K.-l konflikt. Asjaolu, et maas lebavat kannatanut lõi jalgadega

kehasse ka P.A, on tõendatud A. K. ja V. I. ütlustega. Peksmise lõpetamiseks otsustasid sekkuda J. U. ja T. T. J. U. tõmbas

A. J.-i A. K.-st eemale, misjärel A. J. teda ründas ja rusikaga vastu õlga lõi. Seejärel lükkas P.A J. U. vastu seina ja lõi talle

kätega vastu nägu. J. U. lõi vastu, haarates ründe takistamiseks P.A ümbert kinni. Nad jooksid ukse ees olevat pinki kõrvale

lükates kõrtsiruumi sisse ja kukkusid baarileti ette maha. Kannatanu väitel jäi tema P.A alla. Püsti tõusma hakates lõi

süüdistatav teda uuesti ja ta kukkus taas maha. Seejärel lõi P.A teda mõned korrad jalaga. J. U. ütlusi kinnitavad T. T. ja

tunnistajad A. L., K. A., V. I., T. P., V. P., M. P. ning T. O. AS-s Rakvere Haigla diagnoositi kannatanul peapõrutus.

2.3 Süüteokoosseisu objektiivsed tunnused moodustab O-Kõrtsis kui avalikus kohas viibinud inimeste rahu ja avaliku korra

rikkumine, mis väljendus vägivallategudes ning pandi toime grupis. P.A ja A. J. tegutsesid kaastäideviijatena huligaansel

ajendil ning otsese tahtlusega. Nende käitumisest tingituna ei olnud paljudel kõrtsi külastanud inimestel seal enam turvaline

viibida.

2.4 Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, on eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik poole

vangistusaja kohene ärakandmine. Ülejäänud karistuse osa tuleb jätta 18-kuulise katseajajaga tingimisi täitmisele

pööramata. Karistuse mõistmisel on arvesse võetud ka üldpreventiivseid eesmärke.

3. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid P.A ja tema kaitsja vandeadvokaat Eduard Bulattšik, taotledes otsuse

tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 15. mai 2012. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Apellandiga pole alust nõustuda selles, nagu oleks süüdistus ebaselge ja seeläbi rikutud P.A kaitseõigust. Süüdistuses

kajastuvad süüdistatavate teod, nende toimepanemise aeg ja koht ning isikud, kelle suhtes teod toime pandi.

4.2 T. T. kuulati õigesti kannatanuna üle. Seetõttu on apellandi viide KrMS § 266 lg 5 nõuete rikkumisele asjakohatu.

Maakohus ei eiranud KrMS § 268 lg-t 1, sest süüdistuse kohaselt lõhuti O-Kõrtsis toimunud sündmuste käigus ukse klaas.

Kohtusse kutsutud isikute nimekirjas oli O. P., kes kuulati maakohtus üle kannatanu esindajana ja kes materiaalsetest

nõuetest loobus. Seega arutas maakohus kriminaalasja süüdistusakti piires.

4.3 Maakohus rikkus kohtumenetluse võistlevuse printsiipi, jättes süüdistatava taotluse täiendavate tunnistajate

ülekuulamiseks rahuldamata. See minetus oli apellatsioonimenetluses kõrvaldatav, kuna P.A taotlus rahuldati ja

tunnistajatena kuulati üle A. P., A. L., K. H. ning E. T. Samas ei lükka nende isikute ütlused ümber maakohtu otsusega

tuvastatut, mille kohaselt tunnistati süüdistatav süüdi avaliku korra raskes rikkumises vägivallaga ja isikute grupis.

4.4 Kannatanute ütluste õigsuses pole alust kahelda, kuna nende räägitut kinnitavad teised tõendid. A. K. ei eitanud

alkoholi tarvitamist. Samas tajus ta toimunut piisavalt adekvaatselt. Liiati hindas maakohus kannatanu ütlusi kogumis teiste

tõenditega, mööndes õigesti, et teataval määral tajusid isikud sündmusi erinevalt või ei näinud toimunut tervikuna, kuna

rahvast oli väga palju ning inimesed liikusid. Asjaolu, et maas lamanud A. K.-d lõi ka P.A, on lisaks kannatanu ütlustele

tõendatud veel V. I. ütlustega. Eelnevat järeldust ringkonnakohtus üle kuulatud tunnistajate ütlused ei kummuta.

4.5 J. U. suhtes toimepandud käitumise hindamisel tugines maakohus kannatanu ütlustele. Samuti kinnitasid tema räägitut

tunnistajad. Tunnistajate A. L.-i ja K. A. ütlustes pole tuvastatavad sellised vastuolud, mis tingiksid nende ütluste

tõendikogumist kõrvalejätmise. Puudub alus arvata, et tunnistajad on pahausksed ja see ei tulene ka nende ütlustest.

Tunnistajad tajusid toimunut adekvaatselt ja sellisel määral, nagu neil oli olukorda arvestades võimalik tajuda. Asjaolu, kas

P.A jäi pärast baarileti ette kukkumist J. U. alla või mitte, ei lükka ümber maakohtu seisukohta, et ta kasutas kannatanu

suhtes füüsilist vägivalda ja lõi teda korduvalt näkku. Samuti lõi süüdistatav püsti tõusvat kannatanut veelkord, mille

tagajärjel kannatanu kukkus ja süüdistatav lõi teda uuesti jalaga.

4.6 Apellatsioonidest võib järeldada, et P.A eesmärk oli A. J.-i vastu suunatud ründe lõpetamine. Õigusvastase ründe puhul

võiks sellist tegutsemist hinnata hädaabina, kuid süüdistatav hädakaitseseisundis ei tegutsenud.

4.7 Kannatanuid peksti O-Kõrtsi terrassil ja siseruumis. Tegemist on lõbustus- ja ajaveetmiskohaga, kuhu on juurdepääs

kolmandatel isikutel. Vägivalla tarvitamine A. K. suhtes väljus tema ja A. J.-i vahelise konflikti raamest ning sellesse

sekkusid ka T. T. ja J. U., kellele A. J. ning P.A kehavigastusi tekitasid. Vägivalda tarvitati ajal, mil baar oli rahvast täis ja

seal viibinud kõrvaliste isikute rahu ning turvatunne olid selgelt häiritud. Kohapeal viibinud isikud olid sunnitud lahkuma ja

töötajatel ei olnud enam võimalik baaris inimesi teenindada. Seega kvalifitseeriti P.A tegu õigesti avaliku korra raske

rikkumisena vägivallaga ja isikute grupis.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni P.A kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, taotledes ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kassaator P.A õigeksmõistmist A. K. peksmist

puudutavas osas ja kergema karistuse mõistmist, jättes süüdistatavale mõistetud vangistuse tingimisi täies ulatuses 18-

kuulise katseajaga täitmisele pööramata või asendada reaalselt täitmisele kuuluv karistuse osa kolme kuu pikkuse

elektroonilise valvega. Kassatsiooni põhiseisukohad on järgmised.

5.1 A. K. pole ütlusi andnud selle kohta, et teda lõi P.A. Samuti pole V. I. väitnud, et maas lamavat kannatanut lõi jalaga

süüdistatav. Kohtute vastupidine järeldus ei tugine tõenditel. Kuna sündmuskohal oli üle saja inimese, ei saa järeldada, et

kannatanu peksjaks oli just süüdistatav. Kohtud eksisid KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nõude vastu, mille kohaselt tuleb

kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks. Eeltoodu vähendab oluliselt P.A süü suurust ja seda tuleb arvestada

karistuse mõistmisel.

5.2 Tähelepanu väärib süüdistuse väide, mille kohaselt sekkus P.A peksmisesse, kui T. T. ja J. U. olid A. K.-le appi läinud

ning ründasid A. J.-i. Kuigi kohus jättis süüdistatava ütlused tõendikogumist välja, ei õigusta see võimalikule

õigusvastasuse puudumisele hinnangu andmata jätmist. Kui kohtul puudub võimalus tuvastada, milline oli süüdistatava

vahetu ja tegelik suhtumine teosse, peab ta pöörduma nn objektiivse kõrvalseisja poole, konstrueerides olukorra, kuidas

oleks tekkinud situatsioonis käitunud mõistlik inimene. Kassaatori arvates võis objektiivne kõrvalseisja mõista, et kolm

isikut ründavad õigusvastaselt A. J.-i. P.A läks talle appi, et kaklus lõpetada ja sõpra ebavõrdse rünnaku eest kaitsta. Pole

tuvastatud, et süüdistatav teadis A. J.-i eelnevast ründest A. K. suhtes.

5.3 KarS § 31 lg 1 kohaselt pole isiku tegu õigusvastane, kui ta kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo

õigusvastasuse. Sellisel juhul on võimalik vastutus ettevaatamatusdelikti eest, kuid kehalist väärkohtlemist või avaliku korra

rasket rikkumist ettevaatamatusest toime panna ei saa. Kohtud jätsid analüüsimata, millised olnuks tuvastatud faktiliste

asjaolude kohaselt objektiivse kõrvalseisja motiivid, mis tinginuks tema sekkumise kaklusesse. On ilmne, et P.A võis olla

motiivieksimuses, mis toob kaasa õigusvastasust välistava asjaolu esinemise KarS § 31 lg 1 mõttes.

5.4 Maakohus ei arutanud süüdistatavaga läbi võimaliku lühiajalise vangistuse mõistmise võimalust ega juhtinud tema

tähelepanu KarS § 691 lg-le 1. Välja ei selgitatud, kas süüdistatav oleks lühiajalise vangistuse mõistmise korral nõus

vangistuse asendamisega elektroonilise valvega.

6. Kassatsioonivastuses peab Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma kassaatori väiteid alusetuks,

leides, et kohtuotsused on seaduslikud ja põhjendatud. Kohtud hindasid tõendeid õigesti ja nõustuda tuleb otsuste

põhistustega P.A-le süüksarvatava teo kvalifitseerimise ning karistuse mõistmise osas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kassatsioonimenetluses pole vaidlust selle üle, et praeguse süüdistusasja esemeks olev tegu, mis on kvalifitseeritud KarS

§ 263 p-de 1 ja 4 järgi, pandi toime avalikus kohas ning sellega rikuti sündmuskohal viibinud kõrvaliste isikute rahu ja

avalikku korda. Kassaator kritiseerib aga esmalt kohtute seisukohta, mille kohaselt on tuvastatud, et P.A peksis koos A. J.-

ga kannatanu A. K.-d. Kaitsja arvates on kohtute järeldused selles küsimuses oletuslikud ja P.A süüditunnistamisel eirati

KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõtet. Kriminaalkolleegium peab kassaatori neid väiteid põhjendatuks.

7.1 Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv

kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni

menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu

siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina

tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008.

a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1).

7.2 Selle asjaolu tuvastamisel, et maas lebavat kannatanut lõi lisaks A. J.-ile ka P.A, tuginesid kohtud kannatanu A. K. ja

tunnistaja V. I. ütlustele. Kohtuotsustest nähtuvalt kirjeldas A. K. ristküsitlusel tema vastu toime pandud rünnet, väites

muuhulgas, et isikuid, kes teda jalgadega peksid, pidi olema rohkem kui üks. Ühe peksjana on kannatanud J. U. ja T. T.

ning tunnistajad osutanud A. J.-ile. V. I. ütluste kohaselt peksid maas lamavat A. K.-d A. J. ja veel keegi. Kes see isik oli,

tunnistaja ei tea. Nendele tõenditele antud hinnangu raames jääb otsuste pinnalt aga selgusetuks, millele tugineb järeldus, et

teise peksja näol oli tegemist just P.A-ga. Kaitsja tõdeb õigustatult, et kohtulikul arutamisel tuvastatust lähtuvalt ei tulene

kummagi isiku ütlustest sellist tõenduslikku teavet, mis annaks aluse süüstada KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemises P.A. Muudele tõenditele vaidlustatud otsustes tuginetud ei ole. Põhjendatud on kassaatori väide,

mille kohaselt tegid kohtud kindlaks, et sündmuskohal viibis arvukalt isikuid. See võimaldab kolleegiumi hinnangul

tõepoolest tõstatada põhjendatud kahtluse teise peksja isikus. Pelgalt see, et P.A oli osaline A. K. peksmisele järgnenud

füüsilises konfliktis teise kannatanuga, ei anna veel tõsikindlat alust rääkida temast kui isikust, kes koos A. J.-ga kannatanut

jalgadega peksis.

7.3 Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning

neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus

süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite

alusel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-82-06, p 11). Kuna kannatanu ja

tunnistaja ütluste pinnalt ei saa süüdistatavale etteheidetava teo toimepanemist usaldusväärselt tõendatuks lugeda ning

kohtulikul arutamisel pole kõrvaldatud kahtlust, et selle teo võis koos A. J.-ga toime panna muu sündmuskohal viibinud

isik, täiendavad tõendid aga selle kohta puuduvad, oleks tulnud kõrvaldamata kahtlus vastavalt KrMS § 7 lg-le 3

tõlgendada süüdistatava kasuks. Rajades A. K. peksmist puudutava kuriteo osas süüdimõistva kohtuotsuse järeldused

oletustele ja jättes kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks tõlgendamata, rikkusid

kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Arvestades eeltoodut tuleb maa- ja ringkonnakohtu

otsused osaliselt tühistada ning süüdistatav A. K.-d puudutavas kuriteos õigeks mõista.

8. Kassaatori väited, mis seonduvad kannatanu J. U. suhtes toimepandud teoga, otsuste tühistamiseks alust ei anna.

Sisuliselt esitab kaitsja omapoolse versiooni toimunust, jõudes järeldusele, et P.A käitumises võib esineda õigusvastasust

välistav asjaolu KarS § 31 lg 1 mõttes. Selline järeldus ei vasta aga kohtute poolt tuvastatud faktilistele asjaoludele. P.A

süüditunnistamisel põhistasid kohtud jälgitavalt, millistele tõenditele ja miks süüdimõistev otsus J. U.-d puudutava teo osas

rajatakse. Ringkonnakohus analüüsis ka süüdistatava ja kaitsja seisukohti väidetava hädakaitseseisundi esinemise kohta,

leides, et P.A ning A. J.-i versioon viimase suhtes toimepandud vahetu õigusvastase ründe olemasolust pole tõendatud.

Ülejäänud tõenditele antud hinnangu valguses ei saa rääkida ka eksimusest õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 lg

1 tähenduses.

9. Veel leiab kaitsja, et osalise õigeksmõistmise korral tuleks kergendada P.A-le mõistetud karistust. Kriminaalkolleegiumi

hinnangul osaline õigeksmõistmine sellise taotluse rahuldamiseks siiski alust ei anna.

9.1 KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü

suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge

ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2

peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut.

9.2 Praegusel juhul põhistas maakohus jälgitavalt, miks karistatakse süüdistatavat vangistusega ja miks tuleb osa mõistetud

karistusest kohe reaalselt täitmisele pöörata. Mõistetud karistus jääb KarS § 263 sanktsiooni alammäära lähedale. Varem on

P.A analoogilise kuriteo eest juba karistatud rahalise karistusega. Lisaks on teda korduvalt karistatud erinevate väärtegude

eest. Maakohtuga saab nõustuda selles, et süüdistatava süü ja tema isikut iseloomustavad andmed on sellised, mis tingivad

talle lühiajalise reaalse vangistuse mõistmise nn šokivangistuse näol. Kolleegium märgib sedagi, et vaidlustatud otsuste

põhistusi silmas pidades mõjutasidki karistuse raskust eeskätt J. U. suhtes toimepandud tegu iseloomustavad asjaolud, kuna

selle kannatanu suhtes rakendatud vägivald oli intensiivne ja temaga aset leidnud füüsiline konflikt kandus terrassilt

siseruumidesse. Kuivõrd viimati kirjeldatud käitumise tagajärjel oli arvukate konfliktiväliste isikute rahu ja turvatunne

häiritud ning osa neist oli sunnitud lahkuma, samuti takistas see töötajatel kliente teenindamast, võib rääkida ulatuslikust

avaliku õigusrahu rikkumisest, mis on kahtlusteta P.A süü suurust iseloomustavaks teguriks.

10. Seadusel ei põhine kaitsja seisukoht, nagu oleks maakohus pidanud enne otsuse tegemist süüdistatavaga läbi arutama

võimaluse, et teda võidakse karistada reaalse vangistusega või et P.A tähelepanu oleks pidanud juhtima elektroonilise valve

kohaldamise võimalikkusele KarS § 691 lg 1 mõttes. Siinjuures märgib kolleegium, et kohus ei ole karistuse mõistmisel

seotud prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt.

Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-91-07, p 6.6). Praegusel juhul osutas P.A kaitsja

süüdistatava soovile kohaldada KarS § 691 lg 1 alusel elektroonilist valvet alles kassatsioonimenetluses. Kuna

elektroonilise valve kohaldamiseks ei olnud süüdistatav maakohtus nõusolekut andnud, ei saa kohtule juba sellest tulenevalt

etteheiteid teha. Kriminaalkolleegium märgib sedagi, et kohtuotsuses pole vaja eraldi põhistada karistuse tingimisi täitmisele

pööramata jätmist (sh ka elektroonilise valve mittekohaldamist). Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud

karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-18-11, p 8.2). Eelöeldut arvestades tuleb vaidlustatud otsus ka süüdistatavale mõistetud karistuse osas jätta

muutmata.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Viru Maakohtu 16. novembri 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 15. mai 2012. a otsused osas, millega P.A tunnistati KarS §

263 p-de 1 ning 4 järgi süüdi A. K. peksmises ja mõistab ta selle teo toimepanemises õigeks. Muus osas, s.t J. U. suhtes

toimepandud teo eest süüditunnistamises ja karistamises, tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kaitsja kassatsioon

kuulub rahuldamisele osaliselt.

12. Kaitsja on esitanud taotluse P.A poolt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks 500 euro suuruses

summas, sh käibemaks 83 eurot. Taotluse kohaselt seisnes kassatsioonimenetluses süüdistatavale osutatud õigusabi

ringkonnakohtu otsuse analüüsimises, nõupidamises ja kassatsiooni koostamises. Kolleegiumi hinnangul on taotluses

märgitud toimingud vajalikud ja põhjendatud ning pidades silmas arutatava kriminaalasja mahtu ja keerukust saab

õigusabikulu lugeda KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega tasuks. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas

leidnud, et kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu

otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme

kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09, p 61). Lähtudes eeltoodust ja arvestades, et

kassatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt, peab kolleegium põhjendatuks hüvitada süüdistatavale poole valitud kaitsjale

makstud tasust, s.o 250 eurot, sh käibemaks 50 eurot. KrMS § 186 lg 1 alusel tuleb see summa jätta riigi kanda.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe