3-3-1-59-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-59-12

Määruse kuupäev

12. detsember 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

AS Spacecom kaebus Eesti Vabariigi tekitatud varalise kahju

eest õiglase hüvitise väljamõistmiseks kohtu äranägemisel

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2012. a määrus haldusasjas

nr 3-11-2682

Menetluse alus Riigikohtus

AS Spacecom määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS Spacecom määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2012. a

määrus haldusasjas nr 3-11-2682 muutmata.

2. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Eesti Raudtee ja AS Spacecom sõlmisid 12. mail 2004 infrastruktuuri kasutamise lepingu

nr 4V/333/2004, millega AS Eesti Raudtee (AS ER) kohustus andma AS Spacecom kasutusse AS ER

majandamisel oleva raudteeinfrastruktuuri rongiliini eraldamise teel ja AS Spacecom kohustus

maksma AS-le ER muuhulgas infrastruktuuri kasutamise eest tasu Raudteeameti kinnitatud infra-

struktuuri kasutamise tasu metoodika alusel.

Tallinna Ringkonnakohus tegi 14. jaanuaril 2011 tsiviilasjas nr 2-04-1159 otsuse mõista välja AS-lt

Spacecom AS ER kasuks 12. mai 2004. a lepingust tuleneva raudteeinfrastruktuuri kasutustasu põhi-

võla katteks 7 637 223,60 eurot, viiviseid 6 878 598,64 eurot ning 562 354,31 eurot menetluskulude

katteks. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. mai 2011. a määrusega,

millega keelduti AS Spacecom kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. AS Spacecom esitas 18. augustil 2011 Justiitsministeeriumile riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17

lg 1 alusel taotluse Eesti Vabariigi tekitatud kahju hüvitamiseks. Taotluse kohaselt jättis Eesti

Vabariik 1. maiks 2004 üle võtmata Nõukogu 29. juuli 1991. a direktiivi nr 91/440/EMÜ ühenduse

raudteede arendamise kohta art 6 lg 3 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruar 2001. a direk-

tiivi nr 2001/14/EÜ raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise, raudteeinfrastruktuuri

kasutustasude kehtestamise ja ohutustunnistuste andmise kohta art 4 lg 2, mis võimaldas AS-l ER

nõuda taotlejalt tasu õigusvastaselt; Riigikohus jättis tsiviilasja nr 2-04-1159 menetluse raames

kohaldamata EL õiguse, sh ei küsinud Euroopa Kohtult eelotsust; Eesti Vabariik kehtestas/säilitas

Eesti liitumisel EL-ga konkurentsi rikkuva regulatsiooni, mis võimaldas AS-l ER määrata

infrastruktuuri kasutustasu EL õigust rikkudes. Justiitsministeerium edastas taotluse p-d 1 ja 3

lahendamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile (MKM). 28. oktoobril 2011 teatas

Justiitsministeerium AS-le Spacecom, et jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. 7. novembri

2011. a vastusega jättis ka MKM AS Spacecom taotluse rahuldamata.

3. AS Spacecom esitas 17. novembril 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigi tekitatud

varalise kahju eest õiglase hüvitise väljamõistmiseks kohtu äranägemisel.

4. Vastustajad Justiitsministeerium ning MKM taotlesid menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikku-

mise tõttu, kuna kaebajale ei tekkinud kahju Riigikohtu tegevuse tulemusel, vaid AS-ga ER lepingu

sõlmimisest, mistõttu kaebaja sai kahjust teada juba septembris 2004 AS-lt ER arve saamisel. Kae-

baja leidis juba 27. oktoobril 2004 MKM-le saadetud kirjas, et kahju tekitaja võib olla riik. RVastS

§ 17 lg-st 3 tulenevalt oli kaebetähtaeg kahju hüvitamise taotluse esitamise ajaks möödunud. Kuna

kaebaja 2008. a majandusaasta aruande kohaselt lõpetas ta sama aasta I kvartalis AS ER infra-

struktuuri kasutamise, ei saanud direktiivide ülevõtmisega viivitamine enam kaebajale kahju tekitada.

Kaebetähtaja ennistamiseks puudub mõjuv põhjus.

5. Kaebaja vaidles menetluse lõpetamise taotlusele vastu ja esitas kaebetähtaja ennistamise taotluse.

Kaebajale tekkis kahju Riigikohtu 23. mai 2011. a määrusega, millega jäeti tema kassatsioonkaebus

menetlusse võtmata. Enne ringkonnakohtu otsust tsiviilasjas ei teadnud kaebaja kohustusest tasuda

AS-le ER infrastruktuuri kasutustasu. Teada ei olnud, et Eesti kohtud jätavad EL õiguse kohaldamata

ning ei küsi Euroopa Kohtult eelotsust. Kohtud ei oleks EL õigust kohaldades tohtinud kaebajat

kohustada AS-le ER infrastruktuuri kasutustasu maksma. Seaduse mõttega ei ole kooskõlas olukord,

kus isik peab kahju hüvitamise kaebuse riigi vastu esitama enne, kui kahju on tekkinud. Juhul kui

kaebus ei ole tähtaegne, palus kaebaja tähtaja ennistada, kuna talle ei olnud 23. maini 2011 teada,

kuidas laheneb tsiviilasi nr 2-04-1159.

6. Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 2012. a määrusega haldusasjas nr 3-11-2682 jäeti menetluse

lõpetamise taotlus rahuldamata osas, milles kaebaja taotleb Eesti Vabariigi tekitatud kahju hüvitamist,

mis seisnes Riigikohtu poolt EL õiguse kohaldamata jätmises. Halduskohus jättis tähtaja ennistamise

taotluse rahuldamata ja lõpetas menetluse osas, milles kaebaja taotleb Eesti Vabariigi poolt direktiivi

91/440/EMÜ art 6 lg 3 ning direktiivi 2001/14/EÜ art 4 lg 2 ülevõtmata jätmise ning EL õigust

rikkuva regulatsiooni säilitamisega seotud kahju hüvitamist. Määruse põhjendused:

1) Riigikohtu poolt EL õiguse kohaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõue on tähtaegne.

Kohus peab sellel alusel kahju hüvitamise nõuet siiski perspektiivituks, sest Euroopa Kohtu praktika

kohaselt ei saa direktiivist tuleneda kohustusi üksikisikutele ja üksikisikud ei saa omavahelistes

suhetes direktiividele tugineda;

2) kahju tekkis väidetavalt seetõttu, et 2004.-2005. a ei määranud raudtee infrastruktuuri kasutamise

tasu sõltumatu regulaator, vaid infrastruktuuri omanik, AS ER. Juba 14. septembril 2004 MKM-le

esitatud kirjas leidis kaebaja, et AS ER nõuab lubatust tunduvalt suuremat infrastruktuuri kasutamise

tasu, samas kirjeldas tekkinud olukorra seost puuduliku seadusandlusega. Hiljemalt sel ajal pidi

kaebajale olema selge, et kahju on tekkinud ja selle tekitajaks võis olla riik. Tulenevalt eraõiguse

põhimõtetest ei pea kannatanu kahju hüvitamise nõude esitamiseks teadma kõiki kahjuga seonduvaid

asjaolusid, vaid piisab küllaldasest infost piisava edulootusega hagi koostamiseks;

3) ka EL õiguse vastase regulatsiooni säilitamisega tekitatud kahjust teadasaamise ajaks tuleb lugeda

2004. a, kuna koos kahjunõudega muutub sissenõutavaks kogu edaspidi tekkida võiv ettenähtav

kahjunõue. Kaebajal puudus alus eeldada, et tsiviilasjas kohaldatakse direktiivi AS ER suhtes otse,

mistõttu puudus põhjus seostada kahjunõude tähtaja kulgemist tsiviilasja lahendamisega;

4) kaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks ei ole kaebaja ekslik arusaam kahju tekkimise ajast.

Kaebaja on suur äriühing, kellele oli professionaalne õigusabi kättesaadav.

7. AS Spacecom esitas määruskaebuse, milles palus tühistada halduskohtu määruse punkti 2 ja teha

uue määruse, millega jätta rahuldamata menetluse lõpetamise taotlus, järgmistel põhjustel:

1) halduskohus lähtus ekslikust eeldusest, et EL õigusega kooskõlas oleva tulemuseni jõudmiseks

tulnuks tingimata direktiivi otse kohaldada. Tsiviilasjas pidanuks kohtud tõlgendama siseriiklikku

õigust kooskõlas direktiividega. Samas olnuks direktiive võimalik ka otse kohaldada, sest nendega ei

oleks AS-le ER pandud kohustusi. Selle käsitlusega mittenõustumisel tuleks küsida Euroopa Kohtult

eelotsust, kas direktiivi põhimõtteid saab kohaldada, kui sellega ei panda isikule kohustusi, või kuidas

mõjutab antud juhul riigi osalus eraõiguslikus juriidilises isikus direktiivi kohaldamist. Direktiividest

tuleneb üheselt, et infrastruktuuri kasutustasu peab määrama sõltumatu organ. Kaebaja ei saanud enne

tsiviilasja lahendi jõustumist teada, et kohtud jätavad EL õiguse kohaldamata;

2) halduskohtu määrusega on meelevaldselt riigi poolt tekitatud kahjuks loetud kahju, mille kaebajale

tekitas AS ER. Kaebaja ei saanud enne 23. maid 2011 olla teadlik, et kohus mõistab kaebajalt välja

EL õiguse vastaselt määratud infrastruktuuri kasutamise tasu, ei nõustu kaebaja käsitlusega ning jätab

tasaarvestuse vastuväite hindamata. Seaduse mõttega ei ole kooskõlas olukord, kus isik peab kaebuse

riigi vastu esitama enne, kui on selge, kas talle on üldse kahju tekkinud;

3) alternatiivina taotleb kaebaja kaebetähtaja ennistamist. Ennistamise aluseks on, et isikult ei saa

eeldada kahju hüvitamise kaebuse esitamist, kui on võimalus, et talle tsiviilasja lahendi tulemusena

kahju ei tekigi. Tegemist on Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-53-07 kirjeldatuga sarnase olukorraga –

kaebajal oli põhjendatud lootus, et tsiviilkohus kõrvaldab võimaliku kahju.

8. Justiitsministeerium nõustus halduskohtu määruse põhjendustega ning palus jätta määruskaebuse

rahuldamata.

9. MKM palus jätta määruskaebuse rahuldamata, põhjendades oma seisukohta järgnevalt:

1) tsiviilasjas nr 2-04-1159 oli tegu eraõigusliku lepingulise vaidlusega kahe eraõigusliku isiku

vahel, mille tingis lepingu rikkumine (teisele poolele kokkulepitud tasu maksmata jätmine). Kohtud

leidsid õigesti, et Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine ei omaks mõju pooltevahelise lepingulise

vaidluse lahendamisel. Halduskohus viitas Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt ei oleks direk-

tiive saanud otse kohaldada AS ER kahjuks. Kohustus lepingut täita tekkis kaebajal juba lepingu

sõlmimisel;

2) kohus märkis õigesti, et hiljemalt septembris 2004 pidi kaebajale olema selge kahju tekkimine ja

riik võimaliku vastustajana. Kohtud ei ole segamini ajanud AS ER ja riigi tekitatud kahju – kaebaja

käsitleb kahjuna AS ER arvestatud kasutustasu, mida kaebaja peab käesoleva asjas riigi tekitatud

kahjuks. Kaebajal oli võimalik asuda oma väidetavalt rikutud õigusi riigi vastu kaitsma, taotledes

vajadusel kohtumenetluse peatamist;

3) esitatud ei ole ühtegi mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks.

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. mai 2012. a määrusega haldusasjas nr 3-11-2682 AS

Spacecom määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Määruse põhjendused:

1) ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega korda neid;

2) kaebaja taotleb kahju hüvitamist kahel erineval alusel – esmalt kohtute poolt tsiviilasjas

nr 2-04-1159 EL õiguse kohaldamata jätmine, sh eelotsuse küsimata jätmine (õigusemõistmisel

tekitatud kahju, RVastS § 15), teiseks direktiivi ülevõtmata jätmine ja EL õigusega vastuolus oleva

regulatsiooni säilitamine Eesti Vabariigi poolt (õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega teki-

tatud kahju, RVastS § 14);

3) õigusemõistmisega tekitatud kahju osas on kaebajal võimalik esitada vastuväited halduskohtu

seisukohtadele edasises menetluses. Määruskaebuse lahendamisel ei oma need väited tähendust, mis-

tõttu puudub ringkonnakohtul ka vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust;

4) juba 14. septembri 2004. a kirjas taotles kaebaja MKM-lt õiglase ja mõistliku infrastruktuuri

kasutustasu määramist, viidates Riigikohtu lahendile, mille kohaselt on täitevvõimul kohustus anda

seaduse täitmiseks määrusi. Seega pidi kaebaja möönma, et AS ER nõutava tasu ja mõistliku tasu

vahe on tema võimalik kahju. Kirjast nähtub ka kaebaja järeldus, et kahju tekkimine sai võimalikuks

õigustloova akti puudumise tõttu;

5) kaebuse esitamise eelduseks ei ole asjaolu, et jõustunud kohtuotsuse või haldusaktiga oleks

tuvastatud kahju tekkimine. Kahju ja selle eeldused tuvastatakse kohtumenetluse käigus. Kaebuse

esitamise ajaks peab kaebajal olema piisavalt teavet kahju tekkimise kohta, et esitada küllaldaste

eduväljavaadetega kaebus. Riigi tegevuse tõttu kahju tekkimise võimalus pidi kaebajale olema selge

juba 14. septembri 2004 kirja koostades;

6) kaebusest ei nähtu mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks. Riigikohtu lahendatud asjas

nr 3-3-1-53-07, millele kaebaja viitas, oli isikul põhjendatud alus eeldada kahju vältimist, kuna kahju

tekitanud haldusakt tühistati ning isik võis loota, et haldusorgan kõrvaldab tekkinud tagajärjed oma

initsiatiivil – seega oli haldusorgani tegevuse õigusvastasus tuvastatud ja isik võis eeldada kahju

tekkimata jäämist. Tsiviilasjas nr 2-04-1159 ei olnud hagiavalduse eeldusena tuvastatud riigi

tegevusetust ning kaebajal polnud põhjust eeldada, et tsiviilkohtumenetluse tulemusena vabastatakse

ta kohustusest lepingut selles näidatud tingimustel täita. Samas Riigikohtu lahendis kirjeldati ana-

loogilise juhuna olukorda, kus üürnik kaasati kolmanda isikuna kohtumenetlusse õigusvastaselt tagas-

tatud elamu tagasisaamiseks linna omandisse ning isikule ei saanud ette heita seda, et ta ei pöördunud

kohtusse kahju hüvitamise kaebusega ajal, mil polnud veel selge, kas linna hagi rahuldatakse. Seega

sai linn elamu omandiõiguse tagasi alles kohtumenetluse tulemusena. Erinevalt kirjeldatud olukorrast

tekkis kaebajal kohustus maksta infrastruktuuri kasutustasu AS-ga ER sõlmitud lepingust ning see

kohustus tekkis sõltumata sellest vabanemiseks algatatud kohtumenetlusest. Tsiviilasja tulemusena oli

võimalik kaebaja tasu maksmise kohustusest vabanemine, kuid kaebajal puudus põhjendatud ootus, et

kohtuasi lahendatakse tema kasuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. AS Spacecom esitas Riigikohtule määruskaebuse, kus palub ringkonnakohtu määruse tühis-

tada ja teha uue määruse, millega jätta rahuldamata vastustajate taotlus menetluse lõpetamiseks

kaebetähtaja rikkumise tõttu või alternatiivselt, kui kohus peaks leidma, et kaebus on esitatud

tähtaega rikkudes, kaebetähtaeg ennistada, lugeda kaebus tähtaegseks ning jätkata asja menetlemist.

Määruskaebuse põhjendused on järgmised:

1) ringkonnakohus jättis käsitlemata kaebaja väited selle kohta, et halduskohus kohaldas ebaõigesti

EL õigust, võttis seetõttu ebaõigesti sisulise seisukoha ühe nõude perspektiivituse kohta ning leidis

sellele ebaõigele sisulisele seisukohale tuginedes, et kaebaja teised nõuded on esitatud tähtaega

rikkudes. Seejuures ei antud kaebajale võimalust esitada kohtu perspektiivitust puudutavale seisu-

kohale vastuväiteid. Juhul kui kohus leiab, et kaebaja teiste nõuete tähtaegsus sõltub kaebaja

kolmanda nõude sisulisest lahendist, tuleb menetluse lõpetamise taotlus jätta rahuldamata ja lahen-

dada nõuded sisuliselt – vastasel korral võib menetluse lõpetamine osutuda kohtumenetluse hilisemas

faasis valeks. Hinnangu andmisel õigusemõistmisel tekitatud kahju nõude perspektiivikusele võib

vajalikuks osutuda Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine;

2) kohaldada tulnuks RVastS § 7 lg-st 1 tulenevat ja Riigikohtu praktikas edasi arendatud põhimõtet,

et isik peab enne kahjunõude esitamist kasutama teisi õiguskaitsevahendeid kahju vältimiseks.

Kohtute etteheide käesolevas asjas, et kaebaja pidanuks kohe esitama kahjunõude, on selle

põhimõttega vastuolus. Ennetava, n-ö igaks juhuks kahjunõude esitamise kohustus tähendaks sisu-

liselt, et isik peaks suvaliselt esitama hagi või kaebuse, maksma sellelt riigilõivu ja siis menetlus

peatataks, kuni selgub, kas kahju tegelikult tekkis või mitte – selline käsitlus ei ole ratsionaalne;

3) tähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus see, et isik kasutas vastavalt RVastS-s sätestatud kohustu-

sele teisi õiguskaitsevahendeid kahju vältimiseks. Samuti ei saa eeldada, et isik enne seda, kui on

teada, kas kahju üldse tekib (st milline on tsiviilasja lahend), esitaks kahjunõude riigi vastu;

4) käesolev asi on sarnane olukorraga lahendis nr 3-3-1-53-07, kus Riigikohus sedastas, et eksisteeris

ajavahemik, mil kannatanul oli põhjendatud lootus, et talle väidetavalt tekkinud kahju kõrvaldatakse,

kujunenud olukorras polnud kahju pöördumatu ning linnavalitsusel oli kohustus see kõrvaldada

(p 10). Ka käesoleval juhul oli kaebajal põhjendatud lootus, et tsiviilkohus kõrvaldab võimaliku

kahju, kahju ei olnud pöördumatu. Kaebaja võis eeldada, et tsiviilasjas tehakse EL õigusega

kooskõlas olev lahend.

12. Justiitsministeerium palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

13. MKM vaidleb AS Spacecom määruskaebusele vastu järgnevatel põhjustel:

1) halduskohus otsustas oma määruses kõigepealt, et kaebus õigusemõistmisega tekitatud kahju

hüvitamiseks on tähtaegne, seejärel ei võtnud siduvat seisukohta nõude perspektiivituse kohta, vaid

andis sellele üksnes oma hinnangu ja sedastas, et kaebajal on võimalik kohtumenetluse kestel oma

seisukoht esitada, ning määruse teises osas võttis eelnevast sõltumatult seisukoha kaebaja ülejäänud

nõuete tähtaegsuse kohta. Kaebaja selleteemalised etteheited kohtutele ei ole põhjendatud;

2) AS Spacecom tasus 19. juulil 2004 AS-le ER arve nr 91056271, mis oli koostatud vastavalt

Raudteeameti peadirektori kohusetäitja 21. detsembri 2000. a käskkirjaga nr 227 kehtestatud "Raud-

teeinfrastruktuuri kasutamise tasu arvestamise metoodikale". Samal kuupäeval saatis AS Spacecom

AS-le ER kirja, millest nähtub, et arvel märgitud summa on AS Spacecom arvates ebaõige ning et

AS Spacecom käsitleb seda summat kahjuna. Seega kandis AS Spacecom väidetava kahju reaalselt

juba juulis 2004, mistõttu on ebaõige kaebaja väide, nagu ei oleks ta enne kohtuotsuse jõustumist

tsiviilasjas kahjust teada saanud. Kahjust teadasaamist 2004. aastal kinnitab ka kaebaja 14. septembri

2004. a kiri MKM-le;

3) AS Spacecom esitas 2004. a septembris tõepoolest hagi AS ER vastu infrastruktuuri tasu suuruse

tuvastamiseks ja lepingu täitmisele kohustamiseks, kuid 27. juuni 2008. a määrusega tsiviilasjas

nr 2-04-1159 lõpetas kohus selle hagi osas menetluse AS Spacecom avalduse alusel hagist

loobumiseks. Seega ei ole ka kaebaja ise käsitlenud nimetatud hagi esmase õiguskaitsevahendina riigi

poolt kahju tekitamise vältimiseks. Samuti ei saa viidatud tsiviilvaidlust pidada esmaseks

õiguskaitsevahendiks seetõttu, et tegemist on kahe eraõigusliku isiku vahelise lepingu täitmisega

seonduva vaidlusega ning vastustaja ei olnud asja menetlusse kaasatud. Lisaks ei mõjuta RVastS § 7

lg 1 mõistes esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine või kasutamata jätmine kaebetähtaega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. AS Spacecom taotleb kahel erineval alusel kahju hüvitamist – esiteks jätsid kohtud kaebaja

hinnangul tsiviilasja nr 2-04-1159 lahendamisel õigusvastaselt kohaldamata EL õiguse ja taotlemata

eelotsuse ning teiseks on Eesti Vabariik kaebajale väidetavalt kahju tekitanud EL direktiivide õige-

aegselt ülevõtmata jätmise ja EL õigusega vastuolus oleva regulatsiooni säilitamisega. Esimesel juhul

on kaebaja väitel talle tekitatud kahju õigusemõistmisel. Teisel juhul on kaebaja väitel tegemist

õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahjuga.

Halduskohus luges kohtulahendiga tekitatud kahju osas kahjunõude tähtaegseks, kuid lõpetas teise

nõude osas menetluse kaebetähtaja ületamise tõttu. Kaebaja väitel sai ta õigustloova akti andmata

jätmisega tekitatud kahjust teada alles pärast tsiviilasja lahendi jõustumist, sest seni oli tal põhjen-

datud lootus, et kahju õnnestub ära hoida (tsiviilasi laheneb tema kasuks). Seetõttu peab kaebaja ka

seda nõuet tähtaegseks. Alternatiivina palub kaebaja kaebetähtaja ennistada, kuna tähtaja mööda-

laskmine on tingitud esmase õiguskaitsevahendi kasutamisest. Esmase õiguskaitsevahendina käsitleb

kaebaja maakohtule hagi esitamist AS ER vastu.

15. Kolleegiumi hinnangul on haldus- ja ringkonnakohus menetluse õigustloova aktiga tekitatud

kahju osas õigesti lõpetanud ning määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu ja ringkonnakohtu

määruste tühistamiseks.

16. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb kahju hüvitamise taotlus või kaebus esitada kolme aasta

jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada

saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud

sündmusest arvates. Halduskohtumenetluse seadustiku 31. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni

(HKMS vr) § 9 lg 4 järgi võis kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks esitada

kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada

sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul kahju tekitanud avaliku võimu

kandja tegevusest või tegevusetusest, sealhulgas haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest

arvates. Euroopa Kohus ei ole kolmeaastast tähtaega kahju hüvitamise nõude esitamiseks pidanud

ebamõistlikuks (vt nt Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-445/06: Danske Slagterier, p 32).

Kaebaja leiab, et talle on kahju tekitatud sellega, et aastatel 2004-2005 ei määranud raudtee infra-

struktuuri kasutustasu sõltumatu regulaator, vaid infrastruktuuri omanik (AS ER).

Nimetatud rikkumisest oli kaebaja aga teadlik juba 2004. aastal, kui ta väitis MKM-le 14. septembril

2004 esitatud taotluses infrastruktuuri kasutamise tasu määramiseks ja AS-le ER ettekirjutuse

tegemiseks (I kd, tl 158 jj), et AS ER nõutav raudtee infrastruktuuri kasutustasu on liiga kõrge ning et

selline olukord on tekkinud seoses puuduliku õigusloomega. Samas viitas AS Spacecom AS-lt ER

16. juulil 2004 saadud arvele, millega viimane nõudis raudtee infrastruktuuri kasutustasu püsikulude

eest perioodil 24. mai 2004 – 31. august 2004.

17. Vastavalt AS Spacecom ja AS ER vahel sõlmitud lepingu p-le 11.1 kohustus AS Spacecom

tasuma lepingust tulenevad tasud AS-le ER viimase poolt esitatud arve alusel kümne kalendripäeva

jooksul arvates arve esitamisest. Seega ei tekkinud kaebajal tasu maksmise kohustust mitte tsiviilasjas

kohtulahendi jõustumisel, vaid juba arve saamisel. MKM-le esitatud taotlusest nähtuvalt seostas AS

Spacecom juba 2004. a septembris ebamõistlikult kõrget kasutustasu puudustega õigusloomes.

Kolleegium on seisukohal, et praegu vaadeldavat kahjunõuet arvestades pidi kaebaja juba AS-lt ER

esimese raudtee infrastruktuuri kasutustasu arve saamisel mõistma, et talle on Eesti Vabariigi poolt

direktiivi ülevõtmata jätmise tõttu tekkinud kahju.

Kohtud on õigesti asunud seisukohale, et koos kahju hüvitamise nõudega hakkab kaebetähtaeg

kulgema ka edaspidi tekkida võiva ettenähtava kahju osas. Selline seisukoht on kooskõlas Euroopa

Kohtu praktikaga (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-445/06: Danske Slagterier, p 49). Esimese

AS-lt ER saadud arve põhjal pidi kaebaja ette nägema, et ka lepingu kehtivuse jooksul edaspidi

esitatavate arvetega nõuab AS ER tõenäoliselt suuremat tasu, kui selle oleks määranud sõltumatu

regulaator. Samuti oli kaebajale juba 2004. aastal teada, et MKM kehtestatud uus metoodika jõustub

alles 2005. aastal.

Järelikult oli kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg 2011. aastaks möödunud.

18. Kolleegiumi hinnangul puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks. HKMS vr § 12 lg 3 teise lause

alusel rahuldab halduskohus tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval

põhjusel. Nõustuda tuleb kohtute seisukohaga, et kaebusest ega kaebaja hilisematest avaldustest ei

nähtu mõjuvaid põhjuseid tähtaja ennistamiseks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu analüüsiga

Riigikohtu varasemates lahendites käsitletud ennistamise aluste kohaldamatusest käesolevas asjas ega

pea vajalikuks seda korrata. Advokaadi õigusabi kasutava äriühingu ekslikku arusaama õigusest ning

kahju tekkimise ajast ei saa pidada kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks.

Kolleegium on seisukohal, et AS Spacecom esitatud hagi tsiviilasjas nr 2-04-1159 ei saa käsitada

esmase õiguskaitsevahendina riigivastutuse seaduse mõttes. Kuigi Riigikohus on oma praktikas

pidanud võimalikuks esmaste õiguskaitsevahenditena käsitada lisaks vaidele või halduskohtusse

pöördumisele ka muid õiguskaitsevahendeid (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus haldusasjas

nr 3-3-1-33-04, p 15), peavad sellised õiguskaitsevahendid siiski olema suunatud avaliku võimu

kahju põhjustava tegevuse takistamisele. Tsiviilasjas nr 2-04-1159 oli vaidlus kaebaja ja teise era-

õigusliku isiku (AS ER) vahel ning see ei olnud suunatud riigi tegevuse mõjutamisele.

19. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtul puudus vajadus käsitleda seda osa halduskohtu mää-

rusest, mis puudutas õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise nõude perspektiivi. Kuivõrd see

nõue on endiselt halduskohtu menetluses, on kaebajal võimalus esitada kohtule oma vastuväited.

Direktiivi ülevõtmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude tähtaega ei mõjuta tsiviilasja

perspektiivikus – nagu kolleegium eespool leidis, algas selle kahjunõude esitamise tähtaeg juba enne

tsiviilasja menetlust. Seetõttu puudub vähemalt kohtumenetluse praeguses etapis vajadus taotleda

Euroopa Kohtult eelotsust.

20. Eeltoodud põhjendustel jätab Riigikohus AS Spacecom määruskaebuse rahuldamata ning

Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2012. a määruse muutmata. Määruskaebuse esitamisel tasutud

kautsjon tuleb halduskohtumenetluse seadustiku alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva redaktsiooni § 107

lg 4 alusel arvata riigituludesse.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann