3-3-1-75-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-75-11

Otsuse kuupäev

11. detsember 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Ott

Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik,

Priit Pikamäe, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Sergei Kondratjevi kaebus Lääne Politseiprefektuuri Pärnu

politseiosakonna toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ja

nendega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

ning Vladislava Kondratjeva kaebus temale tekitatud varalise

ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2011. a otsus haldusasjas

nr 3-08-2280

Menetluse alus

Sergei Kondratjevi ja Vladislava Kondratjeva

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Sergei Kondratjevi ja Vladislava Kondratjeva kassatsioonkaebused.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 17. jaanuari 2011. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

16. juuni 2011. a otsus haldusasjas nr 3-08-2280. Saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna

Halduskohtule.

3. Tagastada AB Järve, Otti ja Partnerid OÜ-le (arvelduskonto 10902001087000, AS SEB

Pank) Sergei Kondratjevi ja Vladislava Kondratjeva eest tasutud kautsjonid 50 (viiskümmend)

eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu politseiosakonna politseiametnikul tekkis 18. septembril 2007 kahtlus, et osakonnas viibiv

Sergei Kondratjev on narkojoobes ning talle anti korraldus teha narkootiliste ainete tarvitamise

tuvastamise test. S. Kondratjev keeldus testi tegemisest, teise tööruumi minemisest ning üritas

politseiosakonnast lahkuda. Sergei Kondratjevi suhtes kasutati füüsilist jõudu ning kohaldati

erivahendina käeraudu.

2. S. Kondratjevile koostati väärteoprotokoll karistusseadustiku (KarS) § 276 rikkumise tunnusel.

Protokolli kohaselt eiras S. Kondratjev tahtlikult politseiametnike korduvaid korraldusi: ta ei allunud

korraldustele minna väärteomenetluse dokumentide vormistamiseks teise ametiruumi, püüdis lahkuda

hoonest ja avaldas politseiametnikele füüsilist vastupanu, mistõttu olid politseiametnikud sunnitud

kasutama füüsilist jõudu. Sama sündmuse tõttu koostati Sergei Kondratjevile ka teine

väärteoprotokoll KarS §-s 279 sätestatud rikkumise tunnustel. Protokolli kohaselt keeldus

menetlusalune isik esitamast isikut tõendavat dokumenti, millega takistas riiklikku järelevalvet.

3. Pärnu Maakohus lõpetas 22. oktoobri 2007. a otsusega väärteoasjas nr 4-07-5112 S. Kondratjevi

suhtes väärteomenetluse teos väärteo tunnuste puudumise tõttu ning jättis rahuldamata kohtuvälise

menetleja taotluse karistada S. Kondratjevi arestiga. Kohtu hinnangul tõstatasid politseiametnikud

S. Kondratjevi suhtes põhjendamatu kahtluse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. jaanuari 2008. a

otsusega väärteoasjas nr 4-07-5112 maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste

kohaselt ei selgunud väärteoprotokollidest, millisel õiguslikul alusel antud politseiametniku

seadusliku korralduse ignoreerimises menetlusalust isikut süüdistati. Kui politseiametnik ei osuta

seaduslikule alusele, ei ole isikul võimalik aru saada ka korralduse seaduslikkusest ja talle pole

võimalik ette heita võimuesindaja seadusliku korralduse eiramist. Kohtuvälisel menetlejal olid kõik

objektiivselt eksisteerivad võimalused S. Kondratjevi isiku ja tema kohta käivate andmete

tuvastamiseks ka juhul, kui ta oleks kasutanud õigust keelduda ütluste andmisest. Õigusaktidest ei

tulene politseiametnikule õigust kasutada järelevalvemenetluses kontrollitava dokumendi kätte-

saamiseks füüsilist jõudu olukorras, kus isik ei täida politseiametniku seaduslikku korraldust.

Millegagi pole tõendatud, et S. Kondratjevi käitumine oleks ohustanud teenistusülesandeid täitnud

politseiametnikke ja õigustanud tema suhtes jõu kasutamist järelevalve- või menetlustoimingule

allutamisel. Narkootilise aine kasutamise kahtlus ei leidnud kontrollimisel kinnitust.

4. Sergei Kondratjev esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Lääne Politseiprefektuuri Pärnu

politseiosakonna töötajate toimingute, mis seisnesid tema suhtes alusetult füüsilise jõu ja erivahendite

kohaldamises, õigusvastasuse tuvastamiseks ning toimingutega tekitatud varalise ning mittevaralise

kahju hüvitamiseks. Vladislava Kondratjeva esitas halduskohtule kaebuse eelnimetatud toimingutega

tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebajate põhjendused on esitatud

kokkuvõtvalt allpool.

4.1. Politseiametnikud kohaldasid Sergei Kondratjevi suhtes õigusvastaselt ja alusetult füüsilist

jõudu ning erivahendeid. S. Kondratjevile anti korraldus teha narkotest, millest kaebaja keeldus, sest

politseiametnik ei esitanud tegevust õigustavat alust ega selgitanud tegevuse õiguspärasust. Samuti

keeldus S. Kondratjev politseiametnikuga minemast väidetavalt dokumentide kontrollimise ja

väärteoprotokolli vormistamise eesmärgil teise tööruumi ning kavatses hoonest lahkuda, misjärel

kasutati tema suhtes füüsilist jõudu ning kohaldati erivahendeid. Kaebajate hinnangul tehti kahju

põhjustanud toimingud järelevalvemenetluses. Nimetatud seisukohta kinnitavad ka Riigikohtu

halduskolleegiumi 10. jaanuari 2008. a otsuses nr 3-3-1-65-07 väljendatud seisukohad.

4.2. Õigusvastaste toimingutega tekitati S. Kondratjevile varalist kahju, sest jõu kasutamise

tulemusena väänati kõveraks tema kuldsõrmus ning rebiti katki jope, samuti oli kaebaja sunnitud

tekitatud kehavigastuste tõttu pöörduma SA-sse Tartu Ülikooli Kliinikum, millega kaasnesid talle

varalised kulutused (visiiditasu ning sõidukulud). Lisaks kandis kaebaja kulutusi ravil viibimisega

Tallinnas.

4.3. Ülemäärase ja inimväärikust alandava jõu kasutamisega kahjustati S. Kondratjevi tervist ja

tekitati mittevaralist kahju. Kaebaja palus mittevaralise kahju hüvitamiseks määrata õiglane hüvitis

kohtu äranägemisel.

4.4. Vladislava Kondratjeva põhjendas kahjunõuet asjaoluga, et nägi pealt poja suhtes vägivalla

kasutamist ja seesugune julm ning ebainimlik kohtlemine tekitas talle hingelist valu ja kannatusi.

Varalise kahju suuruseks pidas kaebaja ravikulusid. Mittevaralise kahju hüvitamiseks palus

V. Kondratjeva määrata õiglane hüvitis kohtu äranägemisel.

5. Lääne Politseiprefektuur (1. jaanuarist 2010 Lääne Prefektuur) palus vastustes kaebustele jätta

kaebused rahuldamata. Politseiprefektuur märkis, et õigusaktidega kehtestatud ülesannete täitmiseks

on politseil õigus teha vajadusel järelevalvet ning võimaliku õigusrikkumise esinemisel kohustus

välja selgitada rikkumise asjaolud. Hinnang asjaolule, millises menetluses kasutati S. Kondratjevi

suhtes füüsilist jõudu ja kohaldati erivahendit, sõltub menetleja toimingu valikust ning selle

eesmärgist. Algsele järelevalvemenetlusele järgnes väärteomenetlus, mis algas hiljemalt korralduse

andmisest, millega paluti S. Kondratjevil siirduda väärteoprotokolli koostamiseks teise tööruumi.

Järelikult kasutati füüsilist jõudu ning kohaldati erivahendit väärteomenetluses. Asja materjalidest

nähtuvalt sai ka S. Kondratjev aru tema vastu väärteomenetluse alustamisest. Kuna vaidlustatud

toiminguid tehti väärteomenetluses, siis ei ole halduskohtul nimetatud toimingute õigusvastasuse

tuvastamiseks pädevust. Toimingute õigusvastasuse tuvastamise ja kahju hüvitamise taotlus tulnuks

esitada väärteoasja lahendamise raames. Puudub põhjuslik seos politseiametnike tegevuse ning

kaebajate viidatud tervisekahjustuste vahel. Samuti pole kaebajad tõendanud kahju tekkimist ega

selle suurust.

6. Tallinna Halduskohus jättis 17. jaanuari 2011. a otsusega kahju hüvitamise kaebused rahuldamata

ja lõpetas toimingute õigusvastasuse tuvastamise kaebuse menetluse. Kohus leidis, et vaidlustatud

politseiametnike tegevuses on nii järelevalve ülesannete täitmisele kui ka väärteomenetluse

toimingute tegemisele omaseid tunnuseid, kuid asja materjalidest nähtuvalt ajendas väärteomenetluse

alustamise politseiametniku kahtlus, et S. Kondratjev on narkojoobes. Süüteokahtlust kontrollitakse

väärteo-, mitte järelevalvemenetluses. Asjaolu, et praegusel juhul lõpetati kaebaja vastu alustatud

väärteomenetlus, ei muuda väärteomenetluses tehtud toiminguid järelevalvemenetluse toiminguteks.

Seega kohaldati S. Kondratjevi suhtes füüsilist jõudu ja erivahendit väärteomenetluses.

Väärteomenetluse toimingute peale esitatud kaebusi on pädev lahendama maakohus, mitte

halduskohus. Kahjunõude aluseks olevate toimingute õiguspärasust saab kontrollida ja nendega

tekitatud kahju hüvitamist taotleda väärteoasja lahendamisel maakohtus. Kuna kahjunõude aluseks

olevate toimingute õigusvastasus on tuvastamata, siis ei ole kaebajatel alust nõuda kahju hüvitamist.

Kohtumenetluses ei ole tõendatud kaebajatele kahju tekkimine.

7. S. Kondratjev ning V. Kondratjeva esitasid halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebused,

milles palusid halduskohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule või

juhul, kui puudused on apellatsioonimenetluses kõrvaldatavad, teha uus otsus, millega kaebus

rahuldatakse. Apellandid palusid ringkonnakohtul kaaluda eelnimetatud nõuete rahuldamata jätmise

korral põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamise vajadust väärteomenetluses füüsilise

jõu ja erivahendite õigusvastase kasutamisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsiooni puudumise

tõttu. Apellatsioonkaebuste kohaselt on S. Kondratjevi suhtes füüsilise jõu kasutamine käsitatav

järelevalvemenetluse toiminguna ning seetõttu vaidlustatav halduskohtus. Põhjendamata kahtlustele

tuginev, ebaseaduslik ja ebaselge politseiametniku korraldus, mille andmisel ei selgitatud korralduse

adressaadile tema õigusi ja kohustusi, ei ole käsitatav väärteomenetlust algatava toiminguna.

Sisuliselt asusid samale seisukohale ka väärteoasja lahendanud kohtud. Nimetatud seisukohta

toetavad ka Riigikohtu järeldused haldusasjas nr 3-3-1-65-07. Kohtule esitatud materjalidest nähtub,

et füüsilise jõu kasutamine oli ajendatud soovist toimetada kaebaja tema tahte vastaselt teise ruumi.

Vastustaja on samuti käsitanud S. Kondratjevi isikuandmete esitamata jätmist riikliku

järelevalvemenetluse takistamisena. Isegi, kui käsitada füüsilise jõu ja erivahendite kohaldamist

väärteomenetluse toimingutena, ei olnud kaebajal tegelikku õiguskaitsevahendit väärteoasja

arutamisel. Halduskohus ei ole otsuses märkinud õigusnorme, millest nähtuks asja tingimusi

arvestades kaebaja õigus esitada maakohtule toimingu õigusvastasuse ja kahju hüvitamise kaebus.

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-d 76-80 ei olnud asjas kohaldatavad. Kohtumenetluses

esitatud tõenditega on varalise ja mittevaralise kahju olemasolu veenvalt tõendatud. Halduskohus on

rikkunud tõendite kogumisel uurimispõhimõtet.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16. juuni 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-08-2280 apellatsioon-

kaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17. jaanuari 2011. a otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu põhjendused on esitatud kokkuvõtvalt allpool.

8.1. Riigikohtu otsuses asjas nr 3-3-1-65-07 esitatud seisukohtadest tulenevalt sõltub hinnang

sellele, millise toiminguga kasvas järelevalvemenetlusest välja väärteomenetlus, konkreetsel juhul

menetleja tehtava toimingu valikust ja selle eesmärgist. Väärteomenetlus algas S. Kondratjevi vastu

hiljemalt tema kinnipidamisest. Arvestades, et narkotest ei olnud mitte rutiinne test, vaid seda sooviti

teha väärteokahtluse kontrollimiseks, anti S. Kondratjevile narkotestile allutamise korraldus

väärteomenetluses. Seda kinnitab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete

seaduse § 15¹ ning § 15³ lg 4, mille kohaselt on väärtegu muu hulgas narkootilise või psühhotroopse

aine arsti ettekirjutuseta tarvitamine, ning sellise väärteo kohtuväliseks menetlejaks on politsei-

prefektuur.

8.2. Isegi siis, kui pidada narkootilise aine tarvitamise kahtluse kontrollimist järelevalvetoiminguks,

ei ole toimingu õigusvastasusel tähtsust, sest kahju tekitamist on seostatud üksnes jõu ja erivahendite

kasutamisega, mitte narkotesti tegemiseks korralduse andmisega. Koostatud väärteoprotokollide ja

väärteomenetluses kogutud tõendite, samuti väärteoasja lahendamisel kohtuvälise menetleja ametnike

antud seletuste põhjal on ilmselge, et narkotestist keeldumist käsitasid sündmuses osalenud

politseiametnikud vaieldamatult väärteo toimepanemisena ning füüsilist jõudu ja erivahendit kasutati

seetõttu samuti väärteomenetluses.

8.3. Kohtu pädevus ei saa sõltuda politseiametniku subjektiivsest hinnangust vaidlusaluste

toimingute olemusele, vaid selleks tuleb hinnata üksnes nende toimingute tegelikku sisu ja eesmärki.

Ka ebaseaduslikult alustatud väärteomenetlus on selle alustamise ebaseaduslikkusest hoolimata

väärteomenetlus. Kuna S. Kondratjevi suhtes kasutati füüsilist jõudu ja erivahendeid

väärteomenetluses, siis ei kuulu nende toimingute õiguspärasuse hindamine halduskohtu pädevusse.

8.4. VTMS §-dest 108-111 ei tulene maakohtule pädevust tuvastada menetluse lõpetamise otsuses

kohtuvälise menetleja toimingute õigusvastasust. Samuti ei nähtu vastavasisulise taotluse esitamise

võimalikkust. S. Kondratjev poleks saanud väärteoasja menetluses tugineda ka VTMS §-dele 76-80,

sest kohtuväline menetleja ei teinud väärteoasjas otsust ega menetluse lõpetamise määrust.

8.5. Vastustaja on õigesti viidanud Riigikohtu erikogu 12. novembri 2002. a määrusele asjas nr 3-3-

4-7-02, milles leiti, et sarnases küsimuses tuleks kohtu volitusi väärteomenetluses tõlgendada

laiendavalt. Olemasolevat regulatsiooni oleks vaja küll oluliselt täiustada, kuid sellest hoolimata ei

ole võimalik asuda seisukohale, et puudus toimingute tegemise hetkel kehtinud halduskohtu-

menetluse seadustiku § 3 lg 2 tähenduses teistsugune menetluskord, mis õigustanuks asja läbi-

vaatamist halduskohtus. Toimingute õigusvastasuse tuvastamise taotluse esitamise võimatus

väärteomenetluses ei ole ilmselge. Vajaduse korral oleks S. Kondratjev saanud vaidlustada

menetluslike piirangute põhiseaduspärasust maakohtus. Selline võimalus ei saanud temale olla

koormavam või arusaamatum kui taotluse esitamine halduskohtumenetluses. Halduskohus ei saa

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust asjades, mis ei kuulu tema pädevusse.

8.6. Kahjunõue on jäetud õigesti rahuldamata, sest kahju hüvitamise üks kohustuslik eeltingimus,

toimingu õigusvastasus, on tuvastamata ja halduskohtul ei ole selle tuvastamise pädevust. Väärteo-

menetluses tehtud toimingute õigusvastasust on pädev tuvastama maakohus. Kahjunõude sisulist

põhjendatust ringkonnakohus seetõttu ei käsitle, kuna see ei mõjuta enam asja lahendamist.

9. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid S. Kondratjev ja V. Kondratjeva kassatsioon-

kaebused, milles palusid kohtute otsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme

kohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohtul väärteomenetluse lõpetamisel õigust

tunnistada kohtuotsuse resolutsioonis mõni kohtuvälise menetleja toiming õigusvastaseks.

Regulatsiooni puudumine väärteomenetluses füüsilise jõu ja erivahendite õigusvastase kasutamisega

tekitatud kahju hüvitamiseks ei ole põhiseadusega kooskõlas. S. Kondratjevil puudus väärteo-

menetluses VTMS §-des 76-80 sätestatud kaebevõimalus. Kohtud on jätnud osa asjaolusid

arvestamata ning teinud ebaõige järelduse, et S. Kondratjevi suhtes kohaldati jõudu ja erivahendeid

väärteomenetluses. Väärteomenetlus ei saa alata iseeneslikult, vaid selle alustamine eeldab menetleja

tahteavaldust, s.t väärteoasja lahendamisele suunatud menetlustoimingut, mille käigus tuleb muu

hulgas teatada menetlusalusele isikule tema õigused ja kohustused. Menetluse alustamiseks ei piisa

illusoorsest kahtlusest, esinema peab ka alus ja puuduma menetlust välistavad asjaolud.

Väärteomenetluse alus tuvastati järelevalvemenetluses. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et

väärteomenetlust alustati narkojoobe tõttu. Narkootilise ja psühhotroopse aine ning nende lähteainete

seaduse §-s 151 nimetatud alusel ei ole S. Kondratjevi vastu väärteomenetlust alustatud. Ka

väärteoprotokollis heideti S. Kondratjevile ette riikliku järelevalve takistamist ehk

järelevalvemenetluse takistamist.

10. Lääne Prefektuuri vastuses leitakse, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning

tuleb jätta muutmata. Vastustaja nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega ega toeta põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse alustamist. Riigikohtul ei ole kaebuse aluseks olevate asjaolude

tuvastamise õigust.

11. Riigikohtu halduskolleegium andis 19. juuni 2012. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-75-11

kohtuasja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Kolleegium asus määruses seisukohale, et

toimingute eristamisel pole piisav tugineda üksnes meetme objektiivsele eesmärgile. Toiming

võidakse objektiivselt teha nii järelevalve- kui ka väärteomenetluses. Kolleegium kahtles kohtute

järelduse õigsuses, et füüsilist jõudu ja erivahendit kohaldati üksnes väärteomenetluses. Kohtu-

praktikas ei ole kujunenud ühtset arusaama haldusmenetluse ja süüteomenetluse toimingute

piiritlemise küsimuses. Puuduvad selged piiritlemise kriteeriumid. Kolleegium leidis seetõttu, et

haldus- ja süüteomenetluse ja vastavate toimingute piiritlemise põhimõtete kujundamiseks ning

regulatsioonide ühetaolise kohaldamise seisukohalt on vajalik anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu

üldkogule.

Kolleegium märkis täiendavalt, et S. Kondratjevil ei olnud tegelikku võimalust esitada kaebus kohtu-

välise menetleja tegevuse peale VTMS §-des 76-80 sätestatud korras ja selge õiguslik võimalus

nõuda menetlustoimingute õigusvastasuse tuvastamist väärteoasja lahendamisel maakohtus. Seetõttu

on õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamise ja läbivaatamise võimalikkus väärteomenetluses

kaheldav. Kolleegium leidis, et kui vaidlustatud toiminguid käsitada üksnes väärteomenetluse

toimingutena, võib asjassepuutuvaks normiks kujuneda riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1

koostoimes lg 2 p-ga 2, mille põhiseaduspärasus võib normides sätestatud kahju hüvitamise

nõudeõiguse laiaulatusliku piirangu tõttu olla küsitav.

ÜLDKOGU SEISUKOHT

12. Riigivastutuse seaduse alusel kahjunõude lahendamine eeldab esmalt kahjunõude õigusliku

aluse tuvastamist. Kaebajad soovivad, et hüvitataks politseiametnike õigusvastaselt tekitatud kahju,

mis kaebajate hinnangul tekitati järelevalvemenetluse, vastustaja arvates aga väärteomenetluse

toimingutega. Riigivastutuse seaduse normidest tulenevalt on kahjunõude eeldused olenevalt kahju

põhjustanud toimingute määratlemisest järelevalve- või väärteomenetluse toimingutena oluliselt

erinevad. RVastS § 15 lg-st 1 ja lg 2 p-st 2 nähtuvalt on väärteoasja kohtuvälises menetluses

tekitatud kahju hüvitamise eeldused üldisest nõudealusest (RVastS § 7) oluliselt rangemad. RVastS

§-s 15 käsitatakse väärteomenetluse kohtuvälises menetluses tekitatud kahju hüvitamist vastutuse

erijuhuna. Üldkogu hinnangul eeldab seega avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-

õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine üldjuhul kindlaksmääramist, millises

konkreetses menetluses isikule kahju tekitati.

13. Järelevalvemenetluses õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise juhtudele oleks kahjunõude

õiguslikuks aluseks üldnormina RVastS § 7, mittevaralise kahju nõudmisel ka RVastS § 9.

Väärteomenetluses tekitatud õigusvastase kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel tuleks kohtutel aga

lähtuda erinormist, RVastS § 15 lg-st 1 ja lg 2 p-st 2.

14. Ei vaielda selle üle, et S. Kondratjevi suhtes kasutati füüsilist jõudu mitmes erinevas episoodis.

Tallinna Ringkonnakohus on 29. jaanuari 2008. a otsuses väärteoasjas nr 4-07-5112 möönnud, et

füüsilist jõudu võidi kasutada järelevalvele või menetlustoimingule allutamisel, ning seadnud

kahtluse alla jõu kasutamise õigustatuse. Kahjunõude lahendamisel on halduskohtud lugenud kahju

tekitatuks väärteomenetluse toimingutega.

15. Üldkogu on seisukohal, et seadusandja ei ole järelevalve- ja väärteomenetluse toimingute

piiritlemise tingimusi täpselt sätestanud. Mõlemad menetlused algavad ajendi ja aluse olemasolul

esimese menetlustoiminguga. Menetluse alustamine ei eelda sellekohase eraldi haldusakti või muu

protsessuaalse dokumendi koostamist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Järelevalve- ja

väärteomenetlus võivad kulgeda ning sageli kulgevadki samal ajal, nende toiminguid võib teha üks ja

sama ametnik ning menetluses tehtavate toimingute piiritlemine konkreetselt ühe menetluse

toiminguna on seetõttu oluliselt raskendatud. Menetluste piiritlemise kriteeriumite kohta ei ole ka

püsivat kohtupraktikat, kuigi nimetatud küsimustega haakub mitmeid lahendeid (nt Riigikohtu

üldkogu 30. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-77-03, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli

2006. a otsus asjas nr 3-1-1-2-06 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 10. jaanuari 2008. a otsus asjas

nr 3-3-1-65-07).

16. Menetlustoimingute kvalifitseerimisel järelevalve- või väärteotoiminguteks saab juhinduda

menetlustoimingu eesmärgist. Samas on pelgalt eesmärgi kategooria arvestamine ebapiisav. Üks ja

sama toiming võib teenida erinevaid õiguspäraseid eesmärke ning kohalduda nii järelevalve- kui ka

väärteomenetluses. Oluline on ka menetleja tegelik tahe ja selle avaldamine. Väärteomenetluses võib

selleks olla isiku teavitamine alustatud väärteomenetlusest ja talle õiguste selgitamine. Menetlus-

toimingule allutatud isiku teavitamine menetlustoimingu eesmärgist ja sellega seotud isiku õigustest

ning kohustustest on eriti oluline järelevalvemenetluse ja väärteomenetluse samal ajal kulgemise

korral. Ka joobeseisundi tuvastamine saab teenida nii järelevalvemenetluse kui ka väärteomenetluse

eesmärke. Samuti võib vahetu sund olla suunatud nii järelevalvemenetluse kui ka väärteomenetluse

tagamisele. Menetlustoimingute kvalifitseerimisel pole seetõttu võimalik lähtuda ühest kindlast

piiritlemiskriteeriumist.

17. Üldkogu ei nõustu haldusasja lahendanud ringkonnakohtu seisukohaga, et narkotestile allumise

korraldus anti väärteomenetluses ning seetõttu tuleb kahjunõude aluseks olevaid toiminguid käsitada

üksnes väärteomenetluse toimingutena. Haldustoiminguteks peeti joobeseisundi tuvastamist

vaidlustatud toimingute tegemise ajal kehtinud politseiseaduses ja Vabariigi Valitsuse 2. aprilli

2001. a määrusega nr 120 kehtestatud joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning

joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korras (§ 22). Praegu kehtiva politsei ja piirivalve

seaduse (PPVS) järgi on narkojoobe tuvastamisele suunatud toimingud samuti käsitatavad järele-

valvetoimingutena ning neid vaidlustatakse vaide esitamise või halduskohtusse kaebuse esitamise teel

(PPVS § 727). Joobe tuvastamise tagamiseks on politseiametnikul õigus sarnaselt halduskinni-

pidamisega kasutada isiku suhtes aluse ja vajaduse esinemisel vahetut sundi (PPVS § 727 lg 6, § 733

lg 7). Toimiku materjalid ei kinnita, et joobeseisundi tuvastamiseks oleks üldse väärteomenetlust

toimunud või seda väärteo tunnuste (narkojoovet ei tuvastatud) puudumise tuvastamise järel

määrusega lõpetatud (VTMS § 73 lg 1 p 2). S. Kondratjevile antud korraldust narkotesti tegemiseks

ei ole põhjendatud käsitada toiminguna, millega algas väärteomenetlus, sest väärteomenetluse aluse

sedastamiseks puudus piisav teave. Selle teabe saamiseks antigi korraldus teha narkotest. Joobe-

seisundi tuvastamise haldusmenetluslikku olemust ei välista asjaolu, et joobe tuvastamise toimingute

ajal alustati ka väärteomenetlust allumatuse tõttu.

18. Üldkogu arvates ei ole praeguses asjas väärteomenetluse alustamise täpne aeg ja seda

markeeriv esimene menetlustoiming selgelt määratav. Nõustuda saab ringkonnakohtu seisukohaga, et

S. Kondratjevi kinnipidamine ja tema suhtes erivahendina käeraudade kohaldamine võis toimuda

väärteomenetluses. Kuivõrd eeltoodust tulenevalt kulgesid väärteo- ja järelevalvemenetlus samal ajal,

võisid kahjunõude aluseks olevad toimingud olla tehtud nii järelevalve- kui ka väärteomenetluses.

Tuvastatud asjaoludest ei ole muuhulgas võimalik selgelt järeldada, kas ja millal üldse

järelevalvemenetlus lõppes. Arvestades vaidlustatud toimingute tegemisest möödunud pikka aja-

vahemikku ning füüsilise jõu kasutamist dokumenteerivate piisavate menetlusdokumentide

puudumist, ei pea üldkogu praeguse asja lahendamisel enam füüsilise jõu kasutamise täpset

menetluslikku piiritlemist võimalikuks. Kohtuasja materjalidest, sh väärteoasja toimikust, nähtuvalt

kasutati kaebaja suhtes füüsilist jõudu mitmel korral ning seda võidi teha nii järelevalve- kui ka

väärteomenetluses. Nimetatud asjaoludest tulenevalt on omakorda ülimalt keeruline määrata, millise

vahetu sunni kasutamise käigus, millises konkreetses menetluses ja ulatuses kaebajale kahju tekitati.

19. Praeguses olukorras, kus ei ole võimalik mõistlikult eristada, milline osa kahjust tekitati

järelevalvemenetluse (haldusmenetluse) ja milline väärteomenetluse toimingutega, peab üldkogu

võimalikuks kohaldada haldusmenetluse toimingute suhtes kehtivat kahju hüvitamise regulatsiooni

(RVastS §-d 7 ja 9).

20. Üldkogu juhindub siinjuures vajadusest tagada kõige efektiivsemalt isiku õiguste kohtulik

kaitse ning menetlusökonoomia põhimõttest. Allutades kahju tekitanud toimingud hüvitamisnõude

lahendamisel järelevalvemenetluse toimingute suhtes kehtivale regulatsioonile, ei teki täiendavaid

õiguslikke probleeme, mis oleksid tingitud toimingute õiguspärasuse hindamise pädevuse, kahju

hüvitamise materiaalõigusliku aluse määramise ning nende põhiseadusele vastavuse kontrollimise

vajadusest. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et S. Kondratjevi suhtes toimus nii järelevalve- kui ka

väärteomenetlus, mis olid nii ajaliselt kui ka ruumiliselt väga tihedalt seotud.

21. Üldkogu peab vajalikuks selgitada, et kahjunõude lahendamine kuuluks halduskohtu pädevusse

ka juhul, kui käsitada kahju tekitanud toiminguid üksnes väärteomenetluse toimingutena.

S. Kondratjevil ei olnud regulatsiooni eripärast tulenevalt tegelikku võimalust menetlustoiminguid

VTMS §-des 76-80 sätestatud korras vaidlustada ja seeläbi nende õigusvastasuse tuvastamise

võimalust väärteomenetluses. Üldkogu on varasemas praktikas kriminaalmenetluse toimingute ja

otsustuste õiguspärasuse kontrollimise kohta möönnud, et erandjuhtudel, kui isikul puuduvad

võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus

menetluses, on halduskohus pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse

toimingute või otsustuste õiguspärasust (vt nt Riigikohtu üldkogu 31. augusti 2011. a otsus asjas nr 3-

3-1-35-10, p 55). Nimetatud seisukoht on sisuliselt laiendatav ka väärteomenetluse toimingute

õiguspärasuse hindamisele ja seetõttu oleks väidetava kahju tekitanud toimingute õiguspärasuse

kontroll halduskohtu pädevuses ka siis, kui toiminguid käsitada üksnes väärteomenetluse

toimingutena.

22. Kohtud ei ole toimingute õigusvastasust asja lahendamisel hinnanud ning ringkonnakohus pole

kujundanud seisukohta ka kahju tõendatuse küsimuses. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtute otsused

tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks. Üldkogu peab kahju tekkimise tuvastamise kohta

vajalikuks selgitada, et füüsilise jõu kasutamise õigusvastasuse korral ei saa vähemalt mittevaralise

kahju tekkimist pidada vähetõenäoliseks, sest füüsilise jõu õigusvastase kasutamisega kaasnevad

adressaadile paratamatult kannatused ja ebamugavused ning sellega tekitatud mittevaralist kahju ei

ole vaja eraldi tõendada. Seetõttu on põhjendatud saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna

Halduskohtule, sest kahjunõude lahendamine eeldab toimingute õigusvastasuse tuvastamist ning

lisaks kahju tekkimisele ja selle ulatusele uue hinnangu andmist.

23. Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul tuvastada, kas esinesid füüsilise jõu kasutamise

õiguslikud alused ning kas jõu kasutamine oli õigusvastane tema võimaliku ülemäärasuse tõttu.

Üldkogu peab vajalikuks osutada ka asjaolule, et Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2008. a

otsuses väärteoasjas rõhutati, et kohtumenetluses pole selgunud ühtegi faktilist asjaolu, mis tõendaks,

et isiku käitumine politseiasutuses ohustanuks teenistusülesandeid täitnud politseiametnikke ja

õigustanuks tema suhtes füüsilise jõu kasutamist.

24. Üldkogu peab vajalikuks selgitada, et asjas on eraldi tuvastamisnõudega vaidlustatud üksnes

kahjunõude aluseks olevate toimingute õiguspärasust. Kahjunõude lahendamisel tuleb kohtutel

samuti toimingute õiguspärasust hinnata, sest toimingute õigusvastasus või õiguspärasuse

tuvastamine on kahju hüvitamise üks eeldusi, millest omakorda sõltub kahjunõude õiguslik alus.

Seega hõlmab kahjunõude lahendamine toimingute õiguspärasuse hindamist ning praeguses asjas ei

ole vajadust menetleda eraldi tuvastamisnõuet.

25. Eeltoodust lähtudes rahuldab Riigikohtu üldkogu kassatsioonkaebused ja tühistab HKMS § 230

lg 5 p 3 alusel Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2011. a otsuse ja Tallinna Halduskohtu 17. jaanuari

2011. a otsuse haldusasjas nr 3-08-2280 ning saadab asja uueks läbivaatamiseks Tallinna

Halduskohtule. Kautsjonid tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada.

Märt Rask, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi,

Indrek Koolmeister, Ants Kull,

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet

Tampuu