3-3-1-65-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-65-12

Määruse kuupäev

10. detsember 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Mati Makkari (Makkar) kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 17. septembri 2010. a otsuse nr 13-

1/6794 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuli 2012. a määrus haldusasjas

nr 3-11-69

Menetluse alus Riigikohtus

Mati Makkari määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Mati Makkari määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuli 2012. a määrus haldusasjas nr 3-11-69.

Saata asi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Tagastada Mati Makkari määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) määras 22. septembri 2009. a maksu-

otsusega nr 12.2-3/4682-9 Mati Makkarile tasumiseks tulumaksu. M. Makkar esitas Tallinna

Halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-10-258).

2. Kaebaja esitas 8. veebruaril 2010 PMTK-le taotluse maksuvõla ajatamiseks.

3. Käesolevaks ajaks on kohtumenetlus haldusasjas nr 3-10-258 lõppenud jõustunud kohtuotsusega,

millega kaebus osaliselt rahuldati ja kohustati PMTK-d tegema maksuotsuse tühistatud osas uus

otsus. PMTK on koostanud kaebaja suhtes uue maksuotsuse (25. mai 2011. a otsus nr 12.2-3/4682-

13), mille kaebaja on kohtus vaidlustanud (haldusasi nr 3-11-1635). Otsuse täitmine on esialgse

õiguskaitse korras peatatud.

4. PMTK jättis 17. septembri 2010. a otsusega nr 13-1/6794 maksuvõla ajatamise taotluse

rahuldamata. Maksuhaldur võttis taotluse rahuldamata jätmisel arvesse isiku senist maksedistsipliini,

asjaolu, et isik ei ole menetlusperioodil kohustusi vähendanud ega esitanud tagatist.

Kaebaja esitas vaide otsuse nr 13-1/6794 kehtetuks tunnistamiseks, kuid Maksu- ja Tolliameti

23. novembri 2010. a vaideotsusega nr 6-1/588-3 jäeti vaie rahuldamata. Vaideotsuses leiti, et

maksuvõla ajatamata jätmise otsus oli põhjendatud ja õiguspärane ning puuduvad alused selle

kehtetuks tunnistamiseks.

5. M. Makkar esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse otsuse nr 13-1/6794 tühistamiseks (haldusasi

nr 3-11-69). Kaebuses ja selle täienduses esitatud väidete kohaselt on vaidlustatud otsus õigusvastane

diskretsiooniõiguse ebaõige kasutamise tõttu. Ebaõige on maksuhalduri hinnang, et kaebaja

maksuvõla ajatamise taotluse esitamise eesmärk sai täidetud sellega, et kohus rahuldas osaliselt tema

esialgse õiguskaitse taotluse. Esialgne õiguskaitse antud asjas ei ole piisav. Kaebaja õigust enda

omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada rikub see, et maksuhalduril on võimalik sooritada

maksukorralduse seaduse § 130 lg 1 p-des 1–51 sätestatud toiminguid. Kuni maksuotsuse peale

esitatud kaebuse osas tehtud kohtuotsuse jõustumiseni ei ole kaebajal maksuvõlga ning on tõenäoline,

et kaebajal seda summat maksta ei tulegi. Seetõttu oli maksuvõla ajatamise taotluse rahuldamata

jätmine põhjendamata. Ajatamise taotluse mitterahuldamine on takistanud kaebajal ettevõtlustoetuse

saamist ning kaebajal on olnud ja on maksuvõla avalikustamise tõttu raskendatud töö leidmine.

Kaebaja esitas taotluse pöördumiseks Euroopa Kohtu poole eelotsuse küsimiseks, et selgitada, kas

maksuvõla mitteajatamisega piiratakse õigusvastaselt kaebaja Euroopa Liidu Põhiõiguste Hartast

tulenevaid õigusi ning kas maksuvõla mitteajatamine omab tagasiulatuvat õigusmõju Euroopa Liidu

Komisjoni otsuse 13/VIII/2007 raames ettevõtlustoetuse saamiseks.

6. Tallinna Halduskohus jättis 7. mai 2012. a otsusega M. Makkari kaebuse rahuldamata. Haldus-

kohus leidis, et vaidlustatud maksuvõla ajatamata jätmise otsus on õiguspärane ja piisavalt

motiveeritud. Kohus nõustus maksuvõla ajatamata jätmise otsuse ning Maksu- ja Tolliameti vaide-

otsuse põhjendustega. Lisaks märkis halduskohus järgmist:

1) asjaolu, et kaebaja maksuvõlga ei aktsepteeri, ei oma käesolevas vaidluses tähtsust. Maksuvõlga,

mille tasumisest kaebaja soovib vabaneda, ei nõuta maksuvõla ajatamata jätmise otsuse või selle

kohta käiva vaideotsuse alusel, vaid maksuotsuse alusel, mis ei ole käesoleva vaidluse esemeks.

Samal põhjusel ei ole asjakohane ka kaebaja taotlus Euroopa Kohtu poole pöördumiseks eelotsuse

saamiseks küsimuses, kas nimetatud maksuotsusega piiratakse kaebaja õigusi ettevõtlustoetuse

saamiseks;

2) kaebaja pole mõistnud maksuvõla tasumise ajatamise eesmärki. Maksuvõla tasumise ajatamise

eesmärgiks on anda makseraskustesse sattunud maksukohustuslasele võimalus jätkata oma igapäevast

tegevust ning tasuda tekkinud maksuvõlg osamaksetena graafiku alusel, ilma et maksuhaldur asuks

maksuvõlga sundtäitmisele pöörama. Sellest tulenevalt on ajatamine põhjendatud juhul, kui kogutud

andmete põhjal on piisavalt alust väita, et maksuvõla tasumise ajatamise tulemusena saab maksuvõlg

likvideeritud. Maksuvõla ajatamiseks põhjust ei ole, kui näib, et taotleja maksuvõla tasumise

ajatamise korral siiski ajatatud maksuvõlga ja/või jooksvaid maksukohustusi täita ei suudaks.

7. M. Makkar esitas apellatsioonkaebuse ja hiljem selle täienduse, milles palus halduskohtu otsuse

tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks või muuta või tühistada halduskohtu otsus

ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata ning sel juhul mõista vastustajalt välja

kaebajale tekitatud kahju eest hüvitis kohtu äranägemisel. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) kohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lõikeid 2 ja 3, kuna kohtuotsus põhineb

asjaolul, mille kohta kaebajal puudus võimalus oma arvamust kohtuistungil avaldada. Kohus on

väljunud kaebuse piiridest ning rajanud oma otsuse olematutele tõenditele, mille kohaselt saab

kaebajat lugeda isikuks, kes ei suuda täita jooksvaid maksukohustusi;

2) kohus on määratlenud valesti kaebuse eseme, rikkudes sellega halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 41 lõikeid 1 ja 2. Kaebuse ese on see, kas vastustaja nõue hüpoteegi seadmiseks kaebaja

elukohana kasutatavale kinnistule on ajatamise otsuse rahuldamise eelduseks sobiv ja kohane;

3) Eesti Töötukassa poolt ettevõtja stardiabi saamiseks vastavate õigusaktide kohaselt peab taotleja

esitama tõendi maksuvõlgade puudumise kohta. Kaebajale väljastatud PMTK 15. detsembri 2010. a

tõendi nr 8-8.1/68039 kohaselt on kaebajal maksuvõlg summas 64 765 krooni. Kohus jättis

hindamata asjaolu, et vastustaja poolt kaebaja maksuvõla avaldamise tulemusena oli kaebajal

võimatu saada tööd kinnisvaramaaklerina või asuda ametisse, mis nõuab ühistranspordiseaduse § 40

lg-s 2 nimetatud eeldusi. Vastustaja seisukohad osas, milles leitakse, et kui maksuvõlg ei ole

avalikustatud, siis puudub ka kaebaja õiguste riive, on vastuolulised. Riigikohus leidis 16. juuni 2008.

a otsuses asjas nr 3-3-1-21-08, et kuna isikul ei ole maksuteate täitmise peatamise ajal kohustust

maksu tasuda, ei saa teda käsitada sel ajal ka maksuvõlglasena, olenemata sellest, kas vastava maksu

tasumiseks algselt ettenähtud tähtpäev on saabunud või mitte. Maamaksu kohustusele viitamine on

eksitamine, mis ei saa õigustada vastustaja käitumist käesolevas vaidluses. Puudub ka vaidlus, et

kaebaja on maamaksuvõla likvideerinud;

4) kohus rikkus HKMS § 37 lg-t 3, jättes asjas Euroopa Liidu õiguse kohaldamata;

5) kohus jättis lahendamata kaebaja taotluse vastustajalt kaebajale tekitatud kahju eest hüvitise välja-

mõistmiseks. Kohus rikkus HKMS § 90 lg-t 1, kui ei lahendanud kaebaja kohtuistungil ja peale

kohtuistungit esitatud vastuväiteid ja taotlusi määrusega;

6) kohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, soovides jätta kaebaja poolt enne ringkonnakohtu

istungit esitatud taotlused ja seisukohad kohtuistungile asja juurde võtmata, nõustudes seisukohtade

asja juurde võtmisega ainult siis, kui kaebaja loobub selles dokumendis olnud taotlustest;

7) vastustaja koostas uue maksuotsuse sama maksustatava perioodi kohta samadel alustel õigus-

vastaselt enne haldusasjas nr 3-10-258 tehtud Tallinna Halduskohtu 9. märtsi 2011. a otsuse

jõustumist;

8) Riigikohus asus 25. aprilli 2011. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-48-10 seisukohale, et ajatamis-

taotluse esitamise ajal ja ajatamistaotluse menetlemist lõpetava haldusakti andmise ajal oli äriühingul

selline vaieldav maksuvõlg, mida sai ajatada. Riigikohus märkis, et esialgse õiguskaitse kohaldamine

ei võta ära maksukohustuslasele soodsate abinõude rakendamise võimalust. Maksukohustuslasel peab

olema õigus ka esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal taotleda maksuvõla ajatamist, sealhulgas intresside

vähendamist. Seega on halduskohus valesti kohaldanud materiaalõiguse normi.

Kaebaja kordas apellatsioonkaebuses taotlust küsida Euroopa Kohtult eelotsust ning märkis, et jääb

kõigi seisukohtade ja taotluste juurde, mis olid esitatud varem halduskohtule.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuli 2012. a määrusega tagastati apellatsioonkaebus HKMS

§ 187 lg 3 p 5 alusel. Ringkonnakohtu määruse põhjendused:

1) kaebaja väide, et halduskohtu otsuses on põhjendamatult ja üllatuslikult tuginetud asjaolule, et

kaebaja ei suuda jooksvaid maksukohustusi täita, ei ole asjakohane ega saa tuua kaasa kohtuotsuse

tühistamist. Kohtuotsuse p-s 10 on kohus selgitanud maksuvõla ajatamise taotluse rahuldamise

tingimusi üldiselt ega ole tuvastanud kaebaja võimet maksukohustusi kanda;

2) asjakohased ei ole väited, et maksuhaldur on õigusvastaselt avaldanud teavet kaebaja maksuvõla

kohta, avalikustades ajatamisest keeldumise otsuse, sest ajatamisest keeldumise otsuse õiguspärasus

ei sõltu hilisematest otsuse avalikustamise toimingutest;

3) Euroopa Liidu õiguse kohaldamiseks käesolevas asjas pole alust. Ebaõige on kaebaja väide, et

kohus on jätnud lahendamata taotluse eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtult. Taotlus eelotsuse

küsimiseks ei ole nõue HKMS § 37 lg 2 mõttes. Kaebuse nõue on suunatud asja sisulisele

lahendamisele, taotlus eelotsuse küsimiseks on üksnes üks protsessuaalsetest taotlustest, mis teatud

juhtudel võib aidata kaasa asja õigele lahendamisele;

4) kaebaja väited, et kohus jättis tema taotluse kaebuse muutmiseks käiguta ega lahendanud kohtu

tegevusele esitatud vastuväidet määrusega, ei tooks kaasa kohtuotsuse tühistamist, sest tegemist pole

HKMS § 199 lõigetes 1 ja 2 näidatud alusega. Kaebust sooviti täiendada kahjunõudega. Kuna kahju-

nõude esitamisest käesolevas haldusasjas ei sõltunud selle asja õige lahendamine, pole tähtsust,

millistel asjaoludel ja millises protsessuaalses vormis kohus selle nõude tagasi lükkas;

5) kaebaja on küll tsiteerinud Riigikohtu lahendeid ja tõdenud, et seega on halduskohus materiaal-

õigust valesti kohaldanud, kuid viidatud lahendid olid tehtud täiesti teistsugustel faktilistel asjaoludel

ning neist viidetest ei selgu, millist normi kohus valesti kohaldas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kaebaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles leidis, et ringkonnakohus

riivas määruse tegemisel kaebaja Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-ga 1 ja

art-ga 13 tagatud õigusi. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks apellatsioonkaebus on perspek-

tiivitu, ega selgitanud apellatsioonkaebuse puuduseid. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud HKMS

§ 187 lg 3 p 5, leides, et apellatsioonkaebust ei saaks ilmselgelt rahuldada apellatsioonkaebuses

esitatud väidete õigsust eeldades. Vaidlustatud haldusakti tühistamisel on võimalus, et vastustaja teeb

uue otsuse, millega kaebaja maksuvõla ajatamise taotlus rahuldatakse. Ringkonnakohus on ebaõigesti

leidnud, et halduskohtupoolsed menetluslikud rikkumised ei tooks kaasa kohtuotsuse tühistamist.

Kaebaja palub Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuli 2012. a määruse tühistada ja saata apellatsioon-

kaebus menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

10. PMTK vaidleb määruskaebusele vastu, leides, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja

põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Tallinna Ringkonnakohus tagastas 19. juuli 2012. a määrusega apellatsioonkaebuse HKMS

§ 187 lg 3 p 5 alusel. Selle sätte kohaselt apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses

esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Kaebaja on seisu-

kohal, et ringkonnakohus oleks pidanud asja sisuliselt menetlema.

12. HKMS § 187 lg 3 p-ga 5 analoogse, 31. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni – HKMS v.r –

§ 33 lg 3 p 5 sätestas, et ringkonnakohus tagastab apellatsioonkaebuse määrusega selle esitajale, kui

apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselgelt rahuldada.

Riigikohtu halduskolleegium on varasemalt HKMS v.r § 33 lg 3 p 5 kohaldamist analüüsides 15. mai

2008. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-9-08 leidnud, et kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes

siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema

vabadusi. Kui kohus möönab kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel,

siis on tal kohustus asja menetleda. Samuti asus Riigikohus selles asjas seisukohale, et kuigi

ringkonnakohus leidis, et kõik apellatsioonkaebuses esitatud väited on õiguslikult ilmselgelt

põhjendamatud, kohaldas ringkonnakohus HKMS § 33 lg 3 p 5 valesti ja keeldus põhjendamatult

apellatsioonkaebuse menetlemisest, kuna ringkonnakohtul ei tekkinud küsimust kaebeõiguse

puudumisest.

Haldusasjas nr 3-3-1-20-10 tehtud 22. juuni 2010. a määrusega muutis kolleegium senist praktikat

HKMS v.r § 11 lg 31 p 5 tõlgendamise osas ja laiendas sätte kohaldamisala ka ilmselgelt

perspektiivitule kaebusele. Kolleegium märkis, et kaebust saab ilmselgelt perspektiivituks lugeda

ennekõike siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik. Kolleegium

rõhutas, et kaebuse tagastamise korral HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel on kohtul kõrgendatud

põhjendamiskohustus. Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleks eelistada kaebuse

menetlusse võtmist ning keeruka õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud halduskohtu-

menetluse seadustikus ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud. Kolleegium asus

seisukohale, et antud tõlgendus on kohaldatav ka juhul, kui kohus tagastab apellatsioonkaebuse

HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel.

Halduskolleegium on 15. detsembri 2011. a määruses asjas nr 3-3-1-57-11 selgitanud, et isegi kui

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust eeldada, et halduskohtu otsust tuleb muuta, ei tulene

nimetatust automaatselt järeldust, et apellatsioonkaebus on alati käsitatav ilmselgelt perspektiivituna.

Kaebuse ilmselge perspektiivitusega on tegemist ennekõike juhtudel, mil soovitud eesmärgi

saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik (nt ebaõige nõudeliik). Samuti juhul, kui

apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud.

13. Kolleegium leiab, et eeltoodud seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas HKMS § 187

lg 3 p 5 sisustamisel. Ringkonnakohus on analüüsinud apellatsioonkaebuse väiteid ning leidnud, et

need ei ole asjakohased ega saa kaasa tuua halduskohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohtul ei

tekkinud küsimust M. Makkari kaebeõiguse puudumisest. Samuti ei asunud ringkonnakohus

seisukohale, et soovitud eesmärgi saavutamine esitatud apellatsioonkaebuse abil ei ole võimalik.

Sellest tulenevalt ei ole põhjust asuda seisukohale, et apellatsioonkaebus oleks ilmselgelt

perspektiivitu.

14. Ringkonnakohus ei analüüsinud kõiki apellatsioonkaebuses esitatud väiteid. Nii on ringkonna-

kohus jätnud andmata hinnangu kaebaja väitele, mille kohaselt määras halduskohus valesti kaebuse

eseme. Ka on apellatsioonkaebuses märgitud, et kaebaja jääb apellatsioonis kõigi seisukohtade ja

taotluste juurde, mis olid esitatud varem halduskohtule. Halduskohtule esitatud kaebuse ja selle

täienduse kohaselt heitis kaebaja maksuhaldurile ajatamise taotluse rahuldamata jätmisel ette

eelkõige diskretsiooni ebaõiget teostamist. Seda I astme menetluses esitatud kaebuse põhiväidet ei ole

ringkonnakohus üldse käsitlenud. Jättes osa apellatsioonkaebuse väidetest analüüsimata, ei täitnud

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse tagastamisel nõutavat kõrgendatud põhjendamiskohustust, mis

on HKMS § 187 lg 3 p 5 rakendamise oluline eeldus.

15. Ringkonnakohus asus apellatsioonkaebuse tagastamisel seisukohale, et halduskohtu otsuse

tühistamist ei tooks kaasa kaebaja väited, et kohus jättis käiguta tema taotluse täiendada kaebust

kahju hüvitamise nõudega ega lahendanud kohtu tegevuse peale esitatud vastuväidet määrusega, sest

tegemist pole HKMS § 199 lõigetes 1 ja 2 näidatud alusega. Samuti asus ringkonnakohus

seisukohale, et kuna kahjunõude esitamisest ei sõltunud selle asja õige lahendamine, siis pole

tähtsust, millistel asjaoludel ja millises protsessuaalses vormis kohus selle nõude tagasi lükkas.

Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei ole neid seisukohti piisavalt põhjendanud. HKMS § 199

lõigetes 1 ja 2 on nimetatud menetlusõiguse normi rikkumised, mille esinemisel ringkonnakohus

tühistab või võib tühistada halduskohtu lahendi. Sealjuures ei ole lõikes 2 sätestatud loetelu

ammendav. Õigus kaebuse nõude muutmiseks on kaebaja oluline menetluslik õigus, millest võib

sõltuda tema eesmärkide saavutamine kohtumenetluses. Sellise nõude lahendamine ei saa olla kohtu

poolt meelevaldne. Kaebaja sai halduskohtu väidetavad menetlusrikkumised vaidlustada alles

apellatsioonimenetluses. Seetõttu ei saa ainuüksi asjaolu, et need menetluslikud rikkumised ei ole

HKMS § 199 lõigetes 1 ja 2 otsesõnu nimetatud, olla ilma neid väiteid analüüsimata aluseks

hinnangule, et nendest rikkumistest ei sõltunud asja õige lahendamine.

16. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus kohaldanud HKMS § 187 lg 3 p 5 vääralt ja

keeldunud põhjendamatult apellatsioonkaebuse menetlemisest, rikkudes sellega oluliselt menetlus-

õiguse normi. Seetõttu rahuldab Riigikohus kaebaja määruskaebuse, tühistab Tallinna Ringkonna-

kohtu 19. juuli 2012. a määruse haldusasjas nr 3-11-69 ning saadab asja apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule.

Kautsjon tagastatakse vastavalt HKMS § 107 lg-le 4.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann