3-1-1-120-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-120-12

Määruse kuupäev

7. detsember 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalmenetluse

kulude

väljamõistmine

Oleg

Golubinskilt

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2012. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-12-4805

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Oleg Golubinski kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Kati Miitra

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

14. november 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 23. mai 2012. a kohtuotsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni

2012. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-12-4805 Oleg Golubinskilt sõrmejäljeekspertiisi eest

663 (kuuesaja kuuekümne kolme) euro riigituludesse väljamõistmise osas.

2. Välja mõista Oleg Golubinskilt sõrmejäljeekspertiisi eest 331,50 eurot (kolmsada

kolmkümmend üks eurot ja viiskümmend senti) riigituludesse.

3. Jätta sõrmejäljeekspertiisi maksumusest 331,50 eurot (kolmsada kolmkümmend üks eurot ja

viiskümmend senti) Eesti Vabariigi kanda.

4. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2012. a kohtumäärus muutmata.

5. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

6. Määrata OÜ-le Kull Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks vandeadvokaat

Gennadi Kulli poolt Oleg Golubinskile määruskaebemenetluses riigi õigusabi osutamise eest

38,40 eurot (kolmkümmend kaheksa eurot ja nelikümmend senti), sealhulgas käibemaks 6,40

eurot (kuus eurot ja nelikümmend senti) ja jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 23. mai 2012. a otsusega tunnistati Oleg Golubinski süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 184 lg 2 p 1 järgi marihuaana grupiviisilises suures koguses ebaseaduslikus käitlemises.

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 175 lg 1 p-de 3, 4, 5 ja 9 ning § 179 lg 1 p 1 alusel mõisteti

O. Golubinskilt menetluskuludena välja seoses sõrmejäljeekspertiisi nr 11E-SS0334 tegemisega Eesti

Kohtuekspertiisi Instituudil tekkinud kulu 663 eurot, kaitsjatasu 268 eurot ja 67 senti, kaitsjale

kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud 45 senti ja sundraha 725 eurot. Ka mõisteti sama

otsusega võrdsetes osades O. Golubinskilt ja teiselt süüdistatavalt Aleksandr Mekšunilt KrMS § 175

lg 1 p 3 alusel menetluskuludena välja narkootilise aine ekspertiisi nr 11E-AN1133 maksumus 336

eurot ja DNA ekspertiisi nr 11E-GE1287 maksumus 4 788 eurot, s.o kummaltki süüdistatavalt

mõlema ekspertiisi eest kokku 2 562 eurot. O. Golubinskit kohustati tasuma temalt välja mõistetud

menetluskulud kaheteistkümne kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.

2. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse O. Golubinski kaitsja vandeadvokaat

Gennadi Kull, kes taotles O. Golubinskilt välja mõistetavate menetluskulude suuruse vähendamist ja

O. Golubinskil nende kulude tasumise võimaldamist maakohtu poolt määratust oluliselt hiljem.

Kaitsja hinnangul puudus vajadus teostada sõrmejälgede, DNA ja narkootilise aine ekspertiisi, sest

O. Golubinski pole kogu menetluse jooksul narkootilise aine omamist eitanud. Samuti on ta

tunnistanud, et vaatles narkootilist ainet sisaldavat kotti. Nii DNA kui ka sõrmejälgede ekspertiisi

kulud oleksid pidanud jagunema võrdselt O. Golubinski ja tema kaassüüdistatavate A. Mekšuni ja A.

K. vahel. Sõrmejälgede ekspertiis pole paljuski seotud O. Golubinskiga, mistõttu tema ei peaks

sedavõrd suurt kulu kandma. O. Golubinskil peaks võimaldama tasuda menetluskulud mitte

kaheteistkümne kuu jooksul alates otsuse jõustumisest, vaid kaheteistkümne kuu jooksul karistuse

kandmise lõppemisest arvates. Pole kindel, et süüdistatav saab vangistuse ajal töötada ja raha teenida.

Muud vara võlgnevuse tasumiseks O. Golubinskil aga pole. Isikule ei tohi panna kohustust, mille

täitmine on tema jaoks võimatu.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2012. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata ja

maakohtu otsus muutmata järgmistel põhjendustel. Kuivõrd prokuratuur ja uurimisasutus võivad

koguda kõiki tõendeid, mis on nende hinnangul süüdistuse tõendamiseks vajalikud, ei saa

ekspertiiside

tegemist

pidada

põhjendamatuks.

Vale

on

kaitsja

väide,

nagu

oleks

sõrmejäljeekspertiisiga uuritud ka A. K. sõrmejälgede esinemist esemetel. Ekspertiisi maksumuse

väljamõistmine üksnes O. Golubinskilt on lubatud KrMS § 180 lg 2 alusel, mille järgi juhul, kui ühes

kriminaalasjas mõistetakse süüdi mitu isikut, otsustab kulude jaotuse kohus, arvestades iga

süüdimõistetu vastutuse ulatust ja varalist seisundit. Et DNA ekspertiisi puhul on oluline üksnes

ekspertiisiobjektide arv, ei ole asjakohased kaebaja väited selle kohta, mitme isiku bioloogilise

materjali

esinemist

tuvastada

soovitakse.

Tuleb

möönda,

et

süüdimõistetu

võimalus

kinnipidamisasutuses töötada on tihtipeale vähene. Samas ei ole kohtutele esitatud tõendeid, et

varalisest seisundist lähtuvalt ei suuda O. Golubinski kulutusi hüvitada. KrMS §-d 423 ja 424 ei

võimalda menetluskulude tasumise pikemaajalist ajatamist.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse O. Golubinski kaitsja

vandeadvokaat G. Kull, taotledes uue kohtulahendi tegemist, millega jäetakse osa menetluskulusid

riigi kanda ja võimaldatakse O. Golubinskil menetluskulude tasumist pikema aja jooksul. Kaebaja

märkis, et ta jääb juba ringkonnakohtule esitatud kaebuses välja toodud väidete juurde ja lisab

järgmist.

4.1 Ringkonnakohus ei saanud O. Golubinskile heita ette seda, et süüdistatav pole esitanud tõendeid,

mis lubaks väita, et tal ei ole vara. Süüdistataval ei ole võimalik nõuda väljavõtteid kõigist pankadest

ja registritest, tõendamaks, et tal vara puudub. Kohtuotsusega konfiskeeriti O. Golubinskile kuulunud

kogu vara. Vara puudumist temal tõendab ka see, et süüdistatav elas enne kinnipidamist üürikorteris.

4.2 Arusaamatu on ringkonnakohtu väide, nagu ei sõltuks DNA-ekspertiisi maksumus mitte sellest,

mitme inimese bioloogilise materjali esinemist uuritakse, vaid üksnes ekspertiisiobjektide hulgast.

Kaitsja hinnangul olid ekspertiisi objektideks just süüdistatavate bioloogiline materjal, mille

olemasolu ekspertiisiks esitatud esemetel analüüsiti. Ekspertiisi maksumus sõltub töömahust ja teatud

DNA-proovi võrdlemine suure hulga inimeste varasemate proovidega on oluliselt kulukam sellest,

kui võrrelda sama proovi pelgalt ühe inimese prooviga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Nõustuda ei saa kaebuse esitajaga selles, et tulenevalt O. Golubinski poolsest teo

ülestunnistamisest oli ekspertiiside tegemine põhjendamatu. Süüdistatava poolt teo ülestunnistamine

kujutab endast süüdistatava ütlust KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Seega ei erine ülestunnistus

põhimõtteliselt teistest isikulisest allikast pärinevatest tõenditest, mistõttu võib tõe väljaselgitamiseks

kriminaalasjas olla vaja koguda ka muid objektiivseid tõendeid. Sealhulgas võib vastavalt KrMS §

105 lg-le 1 olla tarvis lähtuvalt tõendamisvajadusest korraldada teatud ekspertiise.

6. Kriminaalkolleegium leiab, et DNA-ekspertiisidega seonduva osas on toimitud õigesti.

6.1 DNA-ekspertiiside tegemist ei saa praegusel juhul pidada põhjendamatuks. Riimuvalt eelöelduga

on prokuratuuril ja uurimisasutustel kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada,

kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Vaid teatud erandjuhtudel võib

ekspertiisikulud jätta süüdistatavalt väljamõistmata. Näiteks kui määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt

aidata kaasa kriminaalasja lahendamisele, ei ole ekspertiis teostatud tõendamisvajadusest lähtudes,

nagu näeb ette KrMS § 105 lg 1, ja sellise ekspertiisi tegemise kulude väljamõistmine süüdistatavalt

ei ole põhjendatud. Süüdimõistetule ei saa panna ka sellise ekspertiisi kulude hüvitamise kohustust,

mida tehes rikutakse oluliselt menetlusõigust ja millest tulenevalt ei ole ekspertiisiakt tõendina

lubatav. Kuivõrd praegusel juhul sellistest erandjuhtudest kõneleda ei saa, on DNA-ekspertiisi kulud

õigesti jäetud O. Golubinski kanda.

6.2 Kaebajaga ei ole võimalik nõustuda ka selles, et tulenevalt praeguses kriminaalasjas teostatud

DNA-ekspertiisi võrdlemisi väikesest töömahust oleks pidanud O. Golubinskilt menetluskulud välja

mõistma väiksemas mahus. Reaalne töömaht konkreetse juhtumi puhul ei ole ekspertiisikulude

suurusega seonduva osas oluline, kuivõrd kohtuekspertiisiseaduse (KES) kohaselt on ekspertiiside

teostamise korral kehtestatud nn ühikuhinnad. 17. veebruaril 2012. a ehk DNA-ekspertiisi nr 11E-

GE1287 teostamise ajal kehtinud KES § 273 sätestas, et DNA-ekspertiisi hind ühe ekspertiisiobjekti

kohta on 57 eurot. Alates 1. augustist 2012. a näeb sama norm ette, et DNA-ekspertiisi hind ühe

analüüsiobjekti kohta on 57 eurot. Kohtuekspertiisiseadus ei sisalda ei ekspertiisiobjekti ega

analüüsiobjekti mõistet, aga seaduse süstemaatilise tõlgendamise pinnalt saab öelda, et mõlema

termini all on silmas peetud objekte, mis on eksperdile ekspertiisi teostamiseks üle antud. Seejuures

ei sõltu ekspertiisi hind asjaolust, mitme inimese DNA-proove analüüsiobjektilt leida üritatakse või

milline summa ekspertiisi tegemiseks tegelikult kulutatakse. Ekspertiisi maksumuse õiendi (kd 1, tl

118) kohaselt oli praegusel juhul ekspertiisiobjektide arv 84. Korrutades seda arvu viiekümne

seitsmega ongi saadud DNA-ekspertiisi maksumuseks 4788 eurot. Seega on ekspertiisimaksumus

arvutatud õigesti.

7. O. Golubinski kaitsja taotluse - määrata menetluskulude maksmise tähtajaks kaksteist kuud arvates

O. Golubinski vangistusest vabanemisest - jätab kolleegium rahuldamata järgmistel põhjendustel.

Menetluskulude tasumise ajatamisega seonduva osas on asjassepuutuv KrMS § 423, mis sätestab, et

kriminaalmenetluse

kulude

ja

muude

rahaliste

sissenõuete

sissenõudmisel

järgitakse

kriminaalmenetluse seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. Kuivõrd rahalise

karistuse täitmisele pööramist reguleerib KrMS § 417, mille kolmandas lõikes viidatakse KrMS §-le

424, saab menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni ühe aasta võrra. Kaebajaga ei saa

nõustuda, et praegusel juhul on O. Golubinskile pandud kohustus, mida ta ei saa täita. Hoolimata

sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa

menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse

kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda

täitemenetluse seadustiku regulatsioonist.

8. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on aga kohtud mõistnud ebaõigesti kogu sõrmejäljeekspertiisi

maksumuse välja O. Golubinskilt. Ekspertiisimääruses eksperdile esitatud küsimuste kohaselt lasti

ekspertiisiobjektidelt otsida mitte üksnes O. Golubinski, aga ka A. Mekšuni sõrmejälgi (kd 2, tl 129).

Ekspertiisiobjektiks olnud kilekottidelt avastati vaid O. Golubinski, aga mitte A. Mekšuni sõrmejälgi.

See asjaolu ei tähenda siiski, et ekspertiisi maksumuse peab hüvitama just O. Golubinski. KrMS §

180 lg 2 sätestab, et kui ühes kriminaalasjas mõistetakse süüdi mitu isikut, siis otsustab kulude

jaotuse kohus, arvestades iga süüdimõistetu vastutuse ulatust ja varalist seisundit. Seega võib kohus

ekspertiisikulude kindlaksmääramisel mitut süüdi mõistetavat isikut kohelda erinevalt mitte lähtuvalt

sellest, kas ja kui suures ulatuses leiti ekspertiisi käigus konkreetsete isikute süüle viitavaid

asjaolusid, vaid üksnes tulenevalt sellest, kui suur on isikute süü KarS § 56 tähenduses ja milline on

süüdi mõistetavate varaline seis. Praegusel juhul karistas kohus O. Golubinskit KarS § 184 lg 2 p-de

1 ja 2 järgi kolme aasta ja ühe kuu pikkuse vangistusega ning A. Mekšuni KarS § 184 lg 2 p 1 järgi

kolme aasta pikkuse vangistusega. Seega on süüdistatavate süü suurus kohtu hinnangul praktiliselt

võrdne. Nii O. Golubinski kui ka A. Mekšun on kohtuotsusest tulenevalt sisuliselt varatud. Sellistel

asjaoludel ei saa sõrmejäljeekspertiisi kulude jaotamisel, lähtudes KrMS § 180 lg 2 alusel

süüdistatavate süüst ja varalisest seisust, eelistada ühte süüdistatavat teisele. Seetõttu on õige

sõrmejäljeekspertiisi nr 11E-SS0334 maksumus jagada O. Golubinski ja A. Mekšuni vahel võrdselt,

s.o mõlemale kolmsada kolmkümmend üks eurot ja viiskümmend senti. Seda mitte tehes ja seda

minetust

kõrvaldamata

jättes

rikkusid

nii

maa-

kui

ka

ringkonnakohus

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kuna menetluskulude osas on maakohtu

otsuse ja ringkonnakohtu määruse vaidlustanud üksnes O. Golubinski kaitsja, siis ei saa Riigikohus

jätta sõrmejäljeekspertiisi maksumusest osa A. Mekšuni kanda. Seetõttu jätab Riigikohus

sõrmejäljeekspertiisi maksumusest poole, so 331 eurot ja 50 senti riigi kanda.

9. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2 ning § 390 lg-st 1 tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 23. mai 2012. a kohtuotsuse ja Tallinna

Ringkonnakohtu 22. juuni 2012. a määruse osaliselt ja jätab sõrmejäljeekspertiisi maksumusest

O. Golubinski kanda poole. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

10. O. Golubinski kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 38 euro ja

40 sendi suuruses summas, sh käibemaks 6 eurot ning 40 senti. Taotluse kohaselt on asja materjaliga

tutvumiseks ja kaebuse koostamiseks kulutatud aega kaks pooltundi. Taotluses välja toodud

toiminguid tuleb pidada vajalikuks ja nende tegemisele kulutatud aega põhjendatuks. Vastavalt riigi

õigusabi seaduse § 23 lg-le 1 ja § 21 lg-st 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a

otsusega kinnitatud korra p-dele 2 ja 23 tuleb taotlus rahuldada ning määrata riigi õigusabi tasu

suuruseks 38 eurot ja 40 senti (sh käibemaks 6 eurot ning 40 senti). KrMS § 187 lg 1 kohaselt

jäetakse see summa riigi kanda.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe