3-3-1-56-12 · Riigikohus

Riigikohtunik Indrek Koolmeistri eriarvamus halduskolleegiumi otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-

56-12

Leian, et antud kohtuasjas tehtud lahend on ekslik alljärgnevatel põhjendustel.

1. Selle kohtuasja keskne küsimus on kaebaja kaebeõiguse määratlemine. Kohtukoosseisu enamus on

isiku kaebeõiguse sidunud tema omandiõiguse rikkumisega. Samas on sellele järeldusele jõutud

keerukal viisil, mille põhiväited sisaldavad nii õiguste rikkumise alusel esitatud kaebuse kui ka

puutumuskaebuse elemente. Kokkuvõtlikult on kolleegiumi arutluskäik järgmine (vt p 11):

kavandatav tegevus võib mõjutada kaebaja omandis oleva kinnisasja taimekoosluste seisundit;

kinnisasjal asuvad kaitstavad taimekooslused on kinnisasja lahutamatud osad, st kaebaja omand;

negatiivne keskkonnamõju võib kahjustada taimekooslusi, st ka isiku vara; taimekoosluste kaitse on

ka omandi kaitse. Koosseisu enamus on eelnevast järeldanud, et Salme Vallavalitsuse 22. detsembri

2008. a korralduse nr 263 vaidlustamiseks on kaebajal kaebeõigus, kuivõrd tegemist on

omandipõhiõigusega hõlmatud õigushüve kaitsega ning kaebajal on õigus nõuda sellest

kinnipidamist.

2. Süvenemata eeltoodud arutluskäigu nüanssidesse ja selle läbi loodud konstruktsiooni võimalikesse

järgnevatesse õigusmõjudesse, pean ma antud asjaoludel kaebeõiguse põhjendamist omandiõiguse

riivega otsituks ja ebaveenvaks. Kavandatav tegevus, maaparandussüsteemi rajamine, on oma

ulatuselt vähene ning toimub naaberkinnistul. Nimetatud tegevuse mõju kinnisasjale ja kõigepealt

kaebaja omandiõigusele on ebatõenäoline. Omandiõiguse riivest võiksime rääkida siis, kui

kavandatava tegevuse tõttu muutus võimatuks või vähemalt oleks oluliselt takistatud kinnisasja

sihtotstarbeline kasutamine. Kinnistute paiknemine kaitsealal (Natura 2000) ei välista iseendast

majandustegevust. Majandustegevus, sh kuivendussüsteemi rajamine, võib kaasa tuua

looduskeskkonna muutusi ja selle kaudu mõjutada ka kinnisasja kasutamist. Selliseid olulisi mõjusid

pole selles asjas aga täheldatud. Ka kaebaja ei esita väiteid, mis osutaksid konkreetsete, kinnistu

omamisest tulenevate eraõiguslike subjektiivsete õiguste rikkumisele. Kuivõrd kavandatav tegevus

toimub ja selle mõju tõenäoliselt avaldub kaebaja naaberkinnistul, ei ole põhjust rääkida ka kaebaja

asjaõiguslikust talumiskohustusest ja hinnata selle piire. Siiski peab märkima, et omandiõiguslikust

aspektist on kuivendussüsteemi rajamine naaberkinnistu omaniku huvides, parandades kinnisasja

kasutamise võimalusi ja tingimusi ning selline legaalne huvi võib üles kaaluda ka teiste isikute

omandiga seonduvate õiguste kitsendamise.

3. Kaebaja käsitleb omandiõiguse riivena keskkonnaseisundi muutumist kinnisasjal. Omandiõiguse

instituudi ülesandeks pole siiski keskkonnakaitseliste küsimuste lahendamine ning omandiõigusest

pole tuletatav iseseisev subjektiivne õigus looduskeskkonna kvaliteedile. Sellise subjektiivse õiguse

olemasolu tervele, kvaliteetsele keskkonnale on iseendast problemaatiline. Omandi- ja

keskkonnasuhetele on pigem omane vastupidine – mitmete avalik-õiguslike kitsenduste seadmise teel

omandi kasutamisele ja käsutamisele. See aga ei tähenda, et omandisuhete esemeks oleks loodusliku

keskkonna kaitse korraldamine ja tagamine ning et pelgalt omandist tuleneks isiku õigus vaidlustada

haldusakte nende keskkonnakaitselistele regulatsioonidele mittevastavuse motiivil. Kolleegium on

varasemates lahendites rõhutanud, et loodusobjektide kaitse alla võtmine ei toimu naaberkinnistute

omanike omandiõiguse kaitse eesmärgil (vt 3-3-1-68-11). Kohtupraktika lähtub sellest, et

loodusobjektide kaitse alla võtmine toimub üksnes avalikes huvides ning keskkonnakaitset

reguleerivad normid ei anna igaühele kohtulikult kaitstavat õigust seoses erahuvidega.

4. Kaebust tõlgendades saab järeldada, et kaebaja näeb oma omandiõiguse riive faktilise põhjusena

ehitustegevust naaberkinnistul. Isiku kaebeõiguse piiritlemisel pole seetõttu oluline, kas töid

kavandatakse kaitsealal või mitte. Isik saab tugineda oma kaebeõiguse põhistamisel omandiõiguse

riivele või rikkumisele üksnes siis, kui ta suudab näidata, millist omandiõigusel rajanevat konkreetset

subjektiivset õigust on haldusakti või toiminguga riivatud või rikutud. Kuigi kaebaja mainib

kinnisasja väärtuse langemist, ei mõjuta naaberkinnistul toimuvad piiratud kuivendustööd tõenaoliselt

kaebaja kinnistu väärtust negatiivselt. Kaitsekorrast lähtuvad kinnisomandi kitsendused pigem

vähendavad iseendast kinnisasja väärtust võrreldes kinnistuga, kus sellised kitsendused puuduvad.

Kaitstavate taimekoosluste seisundi mõju kinnisasja turuväärtusele on aga ebaselge ja tõenäoliselt

mitte ühene. Tuleb nentida, et kaitsealuse kinnistu väärtuse ja seda kajastava turuhinna hüpoteetilise

muutuse määramine antud asjaoludel on problemaatiline. Vähemalt on kaebaja vastav väide kinnistu

väärtuse langemise kohta paljasõnaline ega ole tõsiselt arvestatav argument omandiõiguse riive

põhjendamisel.

5. Eeltoodust lähtudes leian, et kaebuses toodud ning kohtute poolt tuvastatud asjaoludel puudub

kaebajal omandiõiguse riive ning kaebus oleks tulnud jätta rahuldamata. Kohtukoosseisu enamuse

poolt kirjeldatud viisil omandisuhete ja keskkonnakaitseliste küsimuste sidumine laiendab ulatuslikult

mitte üksnes omandiõiguse kaitseala, vaid ka kaebeõiguse aluseid keskkonnaasjades ja annab igale

isikule omandiõiguse väidetavale riivele tuginedes praktiliselt piiramatu võimaluse pöörduda

keskkonnaasjades kaebusega kohtusse.

6. Eeltoodu ei tähenda vältimatult seda, et isikul antud asjas kaebeõigus puudus. Kohtud ei ole välja

selgitanud, kas vaidlustatud haldusakt rikkus kaebaja muid õigusi ja vabadusi või kas kaebajal oli

oluline ja reaalne puutumus eelnimetatud aktiga. Siinjuures ei samastu puutumuskaebus

populaarkaebusega. Kohtupraktikas on piisavalt selgelt määratletud puutumuse kohaldamise

tingimused (vt 3-3-1-86-06, 3-3-1-68-11, 3-3-1-87-11). Puutumuse olemasoluks on vajalik vastava

tegevuse oluline ja reaalne mõju isiku kaitstavatele põhjendatud huvidele, põhjuslik seos tegevuse ja

tagajärje vahel ning tagajärje saabumise piisav tõenäosus. Nimetatud asjaolusid peab tõendama

kaebaja. Selles kohtuasjas kaitseb kaebaja selgesõnaliselt omandipõhiõigust ega ei tugine puutumuse

õiguslikule konstruktsioonile. Kohtuasja materjalide alusel pean aga ka põhjendatud

puutumuskaebuse esitamise võimalust ebatõenäoliseks ja lõppastmes perspektiivituks.

7. Eraldi märkimist vajab kolleegiumi enamuse järeldus, et vaidlustatud korraldusest ei nähtu nõuete-

kohase eelhindamise läbiviimist, mis võimaldaks järeldada, et kavandatava tegevuse mõju Natura

võrgustiku ala kaitse-eesmärkidele on välistatud. Kolleegium järeldab, et ehitusloa menetluses oleks

tulnud KMH algatada. Nende seisukohtadega ei saa nõustuda. Kohus ei saa asuda haldusorgani

asemele ja otsustada, et KMH on kohustuslik. Ka kohtu esitatud asjaolud ei välista haldusorgani

kaalutlusruumi KMH algatamise otsustamisel. Selles asjas ei olnud tegemist juhtumiga, mil seadus

selgesõnaliselt oleks kohustanud KMH-d algatama. Maa-ala kuulumine Natura võrgustikku ei tingi

iseendast KMH algatamist. Ka ala kuulumisel Natura võrgustikku peab kavandatava tegevuse

eeldatav mõju olema oluline. Kindlasti on mõju oluline, kui tegevus kahjustab võrgustikuala

terviklikkust ja ka kaitse eesmärgi saavutamist. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et sellist olulist

keskkonnamõju KeHJS § 5 tähenduses oleks eeldatud ja tõenduslikult põhjendatud. Ka kaebaja

väidetest ei saa järeldada, et kaebuse motiiviks oleks võrgustiku terviklikkuse ja kaitse eesmärgi

võimaliku lubamatu kahjustamise ärahoidmine.

8. Nõustuda ei saa kohtuotsuses väljendatud hinnangutega keskkonnateenistuse poolt väljastatud

nõusoleku kohta. Kohtuotsuses leitakse, et kaitseala valitseja nõusolek ja sellest tulev järeldus olulise

keskkonnamõju puudumise kohta pole kohalikule omavalitsusele siduv. Selline järeldus ei tugine

LKS § 14 regulatsioonile. Ehitusloa andmine kaitsealal ilma loodusobjekti valitseja nõusolekuta ei

ole lubatav. Siinjuures tuleb järgida ka nõusolekus sätestatud tingimusi. Oluline on rõhutada, et nende

tingimuste seadmise kaudu peab kaitseala valitseja tagama, et kavandatav tegevus ei kahjusta

kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit (LKS § 14

lg 3). Kohalik omavalitsus on õigustatult järeldanud, et ehitusloa väljastamisega nõusolekus

sätestatud tingimustel olulist keskkonnamõju ei kaasne. Kohtuotsuses leitakse nõusoleku osas, et

sellest ei nähtu nõuetekohased KMH algatamata jätmise põhjendused ning sisuliselt järeldatakse, et

nõusolek pole õiguspärane, kuna ehitusloa menetluses oleks tulnud keskkonnamõju hindamine

algatada.

9. Eelnev ei tähenda, et kolleegiumi etteheited keskkonnamõju hindamata jätmise otsustuse

menetlemisele ja põhjendustele oleksid täiel määral asjakohatud. Haldusorgan peab juhinduma

KeHJS § 11 nõuetest ka keskkonnamõju hindamise algatamata jätmisel. Siiski ei tooks ka sellised

menetluslikud puudused praegusel juhul kaasa haldusorgani akti tühistamise.

Indrek Koolmeister