3-3-1-57-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-57-12

Otsuse kuupäev

5. detsember 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

A.K. kaebus Murru Vangla tegevuse õigusvastasuse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. juuni 2012. a otsus haldusasjas

nr 3-10-1343

Menetluse alus Riigikohtus

A.K. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.K. kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. juuni 2012. a otsus haldusasjas nr 3-10-1343. Saata asi

uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

3. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. K. esitas 23. mail 2010 halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Murru

Vangla ja endise Ämari Vangla tegevus, millega talle tekitati tervisekahjustus. Kaebaja väitis, et käis

2005. aastal Ämari Vanglas karistust kandes hambaarsti juures. Talle osutati ebakvaliteetset

hambaravi. 2007. aasta septembris viidi ta üle Murru Vanglasse, kus ta taotles korduvalt, kuid

tulemusteta hambaarsti vastuvõtule saamist. Kaebaja pole kaebuse esitamise ajani hambaarsti

vastuvõtule saanud ning kannatab hootiste hambavalude käes.

Kaebajal diagnoositi 1986. aastal astma ja hiljem ka krooniline bronhiit. Kaebajal on allergia

ehitustolmu, papliõite ja kassikarvade vastu. 20. juunist kuni 1. septembrini 2008 oli ta paigutatud

Murru Vangla eluosakonda nr 6, mille kambrid ei vastanud nõuetele. Kambrid olid kaebaja väitel

rõsked, kohati hallitusega kaetud, laed tilkusid vihmastel ilmadel läbi, põrandad olid lagunenud ja

kambrites oli lahtine tsemenditolm, mida tavalise koristamise käigus eemaldada ei saanud. Laes

rippusid 10–15 cm pikkused seened. Kinnipeetavad saatsid seentest näidised Tervishoiuametile ja

Justiitsministeeriumile koos kaebusega. Mõlemad pöördumised jäid vastuseta. Kuna 2008. a suvi oli

sademeterikas, olid jalutamiseks ettenähtud boksid üle ujutatud, mistõttu polnud võimalik käia ka

jalutuskäikudel. Kokku olid paigutatud suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad. Kambris

puudus lüliti abi kutsumiseks. Kambriaknast puudus väljavaade, näha oli üksnes 1,5–2 m kaugusel

asuvat seina.

Kaebaja teavitas vanglat kohe pärast 6. eluosakonda paigutamist oma tervislikust seisundist ja juhtis

tähelepanu sellele, et ta ei tohiks sellistes tingimustes viibida. Kirjalikult esitatud avaldused Murru

Vangla direktorile ja Justiitsministeeriumile jäid vastuseta. 15. septembril 2008 saadeti kaebaja

Mustamäe haiglasse ägenenud bronhiidiga. Arstid soovitasid kaebajal kanda villaseid sokke ja

kampsunit. Murru Vangla aga keeldus kaebajale isiklike asjade laost kampsuni väljastamisest.

Kaebaja on bronhiiti ja astmat põdenud küll juba pikka aega, kuid pärast 2008. aasta suve haigus

progresseerus. See asjaolu on tuvastatav ka kaebaja tervisekaardilt. Haigushood on sagenenud, esineb

pidev õhupuudus ja lämbumistunne, hingamine on raskendatud. Kaebaja terviseseisund ei ole senini

paranenud, on ette tulnud ka juhtumeid, kus kaebaja on hingamispuudulikkuse tõttu teadvuse

kaotanud ja kukkunud. Kaebaja tervisliku seisundi halvenemist kinnitab pulmonoloog Priit

Samarüütli väljastatud tõend. Terviseseisundi halvenemise tõttu on kaebajal raskendatud töötamine

nii vanglas kui ka hiljem vabaduses. Kaebaja on sunnitud loobuma omandatud ehitaja ja puusepa

elukutsetest.

Kaebaja soovib esitada kahjunõude mittevaralise kahju tekitamise eest. Hüvitis hõlmaks kulutusi

tema ravile vabaduses ja erialasele ümberõppele ning terviserikke põhjustamisega tekitatud moraalset

kahju.

Kaebuse täienduses selgitas kaebaja, et soovib kaebusega üksnes vangla toimingu õigusvastasuse

tuvastamist vanglale hilisema kahjunõude esitamise eesmärgil. Toimingute õigusvastasuse

tuvastamise korral soovib kaebaja taotleda Ämari vanglalt kahju hüvitist 150 000 Eesti krooni ja

Murru Vanglalt 1 000 000 Eesti krooni. Kaebaja esitas taotluse kuulata tunnistajatena üle Viru Vangla

valvurid A. Nutoneni, K. Jäägeri ja A. Kaurili, Viru Vangla meditsiiniosakonna medõed T. Alumetsa

ja A. Kaldre ning kinnipeetavad E. Tasku, V. Nikiforovi (viimased seoses sellega, et nad saatsid

kaebusi Murru Vangla 6. eluosakonnas kasvanud seente kohta) ja D. Maisurjantsi (kaebaja

kambrikaaslane, kes annaks seletusi kaebaja terviseseisundi kohta).

2. Halduskohtu istungil nõustus kaebaja, et ravikvaliteeti puudutavaid küsimusi ei saa praeguse

kohtuasja raames arutada.

3. Tartu Halduskohus jättis 16. novembri 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1343 kaebuse

rahuldamata. Kohus leidis, et vangistusalastest õigusaktidest ei tulene erisusi kinnipeetavate

kohtlemisele lähtuvalt nende tervislikust seisundist. Ehitisele esitatavad nõuded on loetletud

ehitusseaduse (EhS) §-s 3 ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määruses

nr 38. Määruse p 12 kohaselt võib kasutada ka nõuetele mittevastavaid eluruume, kuid renoveerimise

või kapitaalremondi korral tuleb need ümber ehitada. Lisaks on EhS § 72 lg-s 1 sätestatud, et enne

15. maid 2002 ehitatud ehitistele laienevad ainult ehitise ohutuse nõuded. Seega ei ole kohtul alust

rahuldada tuvastamisnõuet pelgalt seetõttu, et kinnipeetav paigutati kambrisse, mis ei vastanud

kõigile eluruumidele esitatavaile nõuetele.

Kaebaja tugineb üksnes tervise kahjustamisele ega ole esitanud väidet oma inimväärikuse rikkumise

kohta. Kaebuses nimetatu hulgas pole ka midagi, mida võiks käsitada inimväärikust alandava

kohtlemisena. See, kuidas täpselt ja kas üldse kambris valitsenud tingimused kaebaja tervist rikkusid,

saab olla hinnatav vaid vastava kahjunõude raames. Tuvastamisnõude lahendamisel ei ole väidetaval

tervisekahjul tähtsust. Oluline pole ka see, kas ja kuidas täpselt kamber eluruumidele esitatavaile

nõuetele ei vastanud. Seda on ka raske või hoopis võimatu enam kui kaks aastat hiljem selgitada, sest

vangla ei võta etteheiteid omaks. Kaebaja saab aga oma väiteid tõendada üksnes kambrikaaslaste

ütlustega, mis ei pruugi alati olla usaldusväärsed.

Vangistusseadusest ei tulene nõuet paigutada eraldi suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad.

Kaebuses nimetatud perioodil kehtinud õigusaktide kohaselt oli kinnipeetavail üldjuhul lubatud

suitsetada üksnes selleks ettenähtud kohas. Lukustatud kambris, kuhu oli paigutatud ka mittesuitsetav

kinnipeetav, oli suitsetamine keelatud. Seega oli võimaliku kambris suitsetamise puhul tegemist

kinnipeetavate poolse rikkumise, mitte vangla õigusvastase käitumisega.

Värskes õhus jalutuskäigu tegemise võimalus võib olla tagatud ka kohas, mis on avatud

ilmastikumõjudele. Tagantjärele ei ole enam võimalik jalutusbokside olukorda kindlaks teha.

Kaebajale kampsuni väljastamisest on vangla keeldunud põhjusel, et kaebajale olid tagatud vangla

riided, sh jope. Vangistusseaduse §-st 46 tulenevalt on tegemist vangla kaalutlusotsusega, mille

sisulist otstarbekust kohus hinnata ei saa. Lisaks võib kampsuni kohta esitatud väide olla asjakohane

vaid tervise kahjustamisega seotud kahjunõude lahendamisel, vanglasisese paigutamise

õigusvastasuse tuvastamise nõude puhul jääb see arusaamatuks.

4. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada, kaebuse rahuldada

ning teha Murru Vanglale ettekirjutus, millega keelata kinnipeetavate paigutamine 6. eluosakonda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on 6. eluosakonna tingimused kergesti kontrollitavad, kuna need pole

kaebaja sealviibimise ajast muutunud. Halduskohus jättis 6. eluosakonna tingimused õigusvastaselt

välja uurimata ega pidanud vajalikuks kuulata üle seal kaebajaga samaaegselt viibinud

kinnipeetavaid. Suitsetavate kinnipeetavatega ühte kambrisse paigutamise osas leidis kaebaja, et just

vangla tegevus tubakatoodete kaupluses müümisel ja kambrisse toomisel soodustas kinnipeetavate

suitsetamist kambris. Murru Vanglas puudus eraldi märgistatud suitsetamiskoht või -ruum. Erinevalt

Murru Vanglast on teised vanglad, kus kaebaja on viibinud, arvestanud tema tervisliku seisundiga

tema paigutamisel ja kohtlemisel.

5. Tartu Ringkonnakohus otsustas 21. veebruari 2012. a määrusega korraldada ekspertiisi kambris

valitsenud tingimuste ja kaebaja tervisliku seisundi vahelise põhjusliku seose hindamiseks.

Eksperdile esitati küsimus: „Kui suur on tõenäosus, et Arend Korneitšuki tervislik seisund halvenes

pärast perioodil 26.06.2008-27.08.2008 Murru Vangla 6-II eluosakonna kambris 210 viibimist

kirjeldatud tingimuste tõttu?“

Ekspert selgitas vastuses, et inimese elukeskkond kahtlemata mõjutab haiguste avaldumist ja nende

arengut. Oluline on aga ka organismi enda geneetiline või muu eelsoodumus haiguste tekkeks ja

avaldumiseks. Kirjeldatud tingimustega ruum võib soodustada astma ägenemist, samuti on tervisele

kahjulik suitsetamine, nii aktiivne kui passiivne. Kas kirjeldatud välistegurid võisid omada rolli

kaebaja haigestumisel ja kui suur see võimalik roll oli, seda ei ole võimalik ühegi üldtunnustatud

metoodika alusel mõõta. Seetõttu pole ka võimalik välja arvutada tõenäosust, kui palju kaebaja

terviseseisund kirjeldatud kambris viibimise tõttu halvenes.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 20. juuni 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus selgitas, et vaidluse esemeks on üksnes see, kas

kaebaja viibimine Murru Vangla 6. eluosakonna kambris 210 perioodil 26. juuni 2008 – 27. august

2008 põhjustas tema tervise olulise halvenemise. Vaidluse esemeks ei ole Murru Vangla väidetav

keeldumine väljastada kaebajale kampsun. Tervisekahjustuse tekitamise eest riigivastutuse seaduse

alusel kahjuhüvitise nõudmine eeldab, et vastustaja oleks kaebajale tervisekahjustuse tekitanud.

Kohtule teadaolevalt ei ole Murru Vangla tingimused eriti head ja vastavad enam-vähem kaebaja

kirjeldustele. Samuti on tõendatud, et kaebajal on halb tervis. Kahjunõude põhjendamiseks on aga

vajalik ka põhjuslik seos nende kahe vahel. Tõendamiskoormis selles küsimuses lasub kaebajal.

Eksperdiarvamusele tuginedes leidis ringkonnakohus, et kaebaja tervise halvenemine võis olla

tingitud ka muudest asjaoludest kui kinnipidamistingimustest Murru Vanglas. Kaebaja viibis 6.

eluosakonnas suvel, mil ilm on soe. Kohtumenetluses ei ole õnnestunud tõendada põhjuslikku seost

kambritingimuste ja kaebaja tervise halvenemise vahel. Seetõttu ei saa kaebust rahuldada. Kuna

kaebaja ei ole soovinud kahju hüvitamist väärikuse alandamise eest, ei saa kohus hinnata, kas

elamistingimused Murru Vanglas alandasid kaebaja väärikust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja kaebuse

rahuldada. Kassatsioonkaebuse kohaselt on halduskohtu otsus kaebajale arusaamatu, kuna kõik

kaebaja väited olid kontrollitavad, nii seened laes, hallitus seintel kui tsemendi- ja lubjatolm kambris.

Samuti vett läbi laskev lagi. Vastupidiselt ringkonnakohtu järeldusele on kaebaja tervisekaardilt

selgelt nähtav seos tema tervise halvenemise ja Murru Vangla 6. eluosakonnas viibimise vahel. Ka

eksperdiarvamuses on öeldud, et kirjeldatud tingimused võisid soodustada astma ägenemist. Samuti

on ekspert kinnitanud nii aktiivse kui passiivse suitsetamise negatiivset mõju astma korral. Lisaks

tervise rikkumisele on Murru Vangla alandanud ka kaebaja väärikust. Pärast terviseseisundi

halvenemist Murru Vanglas on kaebaja tunnistatud töövõimetuks. Kaebaja viibib perioodiliselt

statsionaarse meditsiinilise järelevalve all.

8. Harku ja Murru Vangla palub kassatsioonkaebusele esitatud vastuses kaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata jätta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kaebaja soovib, et kohus tunnistaks õigusvastaseks Murru Vangla toimingu, mis seisnes tema

paigutamises sellistesse elamistingimustesse, mis põhjustasid tema tervise kahjustumise.

Ringkonnakohus on möönnud Murru Vanglas valitsenud tingimuste vastavust kaebaja kirjeldusele.

Samuti on ringkonnakohus pidanud tõendatuks seda, et kaebajal on halb tervis. Ringkonnakohtu

määratud ekspertiisist selgub, et kaebuses kirjeldatud tingimustega ruum võis soodustada astma

ägenemist, kuid kambritingimuste rolli osatähtsust kaebaja tervise halvenemises ei ole võimalik ühegi

üldtunnustatud metoodika alusel mõõta.

10. Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et riik peab Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni art 3 alusel kindlustama, et isikut hoitakse kinni tingimustes, mis tagavad adekvaatselt

tema tervise ja heaolu. Haige inimese kinnipidamistingimused peavad tagama selle, et tema tervis on

kaitstud (26. oktoobri 2000. a otsus Kudla vs. Poola, p-d 92–94; 17. septembri 2009. a otsus Enea vs.

Itaalia, p-d 57–59; 10. veebruari 2004. a otsus Naoumenko vs. Ukraina, p 112, ja teised nimetatud

otsustes viidatud lahendid).

11. Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest tuleneb järeldus, et kui riik jätab inimese

vabadusest ilma, võtab ta endale ka vastutuse tagada piisaval määral tema tervise kaitse. Seega tuleb

kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta ka konkreetse kinnipeetava

terviseseisundit. Oluliste terviseprobleemide käes kannatav kinnipeetav tuleb paigutada karistust

kandma tingimustesse, mis ei põhjusta tema terviseprobleemide õigusvastast süvenemist.

Sellises kontekstis ei ole otsustavat tähendust sellel, kas kamber, kuhu terviseprobleemiga

kinnipeetav paigutatakse, vastab eluruumidele kehtestatud üldistele nõuetele.

Kinnipeetava tervise piisava kaitsmise jaoks võib osutuda vajalikuks ka täiendavate, õigusaktides

vanglakambrile sätestamata nõuete järgimine. 28. aprilli 2011. a otsuses asjas nr 3-3-1-10-11 on

Riigikohus sedastanud, et kinnipeetava vanglasisene paigutamise kord ei ole õigusaktides detailselt

reguleeritud. Seadusandja on jätnud vangla otsustada, millistest kaalutlustest paigutamisel lähtutakse

(p 10). Terviseprobleemidega kinnipeetava puhul on üheks oluliseks kaalutluseks, millest tema

paigutamisel lähtuda tuleb, tema tervise kaitsmise vajadus.

12. Riigikohus selgitab, et kinnipeetava tervist kahjustavatesse elamistingimustesse paigutamise

õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole alati vajalik selle tuvastamine, kas isikule on vangla selle

toimingu tagajärjel juba tervisekahjustus tekkinud. Õigusvastane võib olla ka vangla selline tegevus,

mis põhjustab olulise ohu kinnipeetava tervisele.

Praegusel juhul väidab kaebuse esitaja aga, et talle on vangla toimingu tagajärjel tervisekahju juba

tekkinud. Sellises olukorras on vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude lahendamise

raames kohane ka selle väite hindamine. Kui kohus tuvastab, et kinnipeetavale on vanglapoolse

tegevuse tagajärjel tekkinud tervisekahju, piisab sellest vangla tegevuse õigusvastaseks

tunnistamiseks (vrd võlaõigusseaduse § 1045 lg 1 p 2). Juba saabunud kahjuliku tagajärje

äranäitamise abil võib nii kaebajal kui kohtul olla lihtsam vangla tegevuse õigusvastasust põhjendada.

13. Ringkonnakohus on sedastanud, et Murru Vanglas valitsenud tingimused vastasid enam-vähem

kaebaja kirjeldusele. Eksperdi seisukoha järgi võib kirjeldatud tingimustega ruum soodustada astma

ägenemist. Õigusvastasuse tuvastamise nõude lahendamiseks tuleb seega selles asjas esmalt

selgitada, milline oli kaebaja tervis tema kaebuses nimetatud perioodiks Murru Vangla 6. eluosa-

konda paigutamise ajal ning pärast seal viibimist. Kui kohus tuvastab kaebaja terviseseisundi

halvenemise, tuleb selgitada, kas sellel oli piisav seos kaebaja paigutamisega Murru Vangla 6. eluosa-

konda.

14. Põhjusliku seose tuvastamise osas selgitab Riigikohtu halduskolleegium järgmist.

Tuvastamiskaebust ei ole alust rahuldamata jätta üksnes põhjusel, et eksperdi arvamuse kohaselt võis

kaebaja tervise halvenemine olla põhjustatud ka muudest asjaoludest kui vaidlustatud Murru Vangla

toiming ning ühegi üldtunnustatud metoodika abil pole võimalik mõõta, milline oli vangla tegevuse

roll kaebaja tervise halvenemises. Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks võib piisata juba

asjaolust, et kaebaja tervis halvenes ning selle (üheks) põhjuseks võis olla vanglapoolne kohustuste

rikkumine. Sarnast olukorda on Riigikohtu tsiviilkolleegium käsitlenud 9. mai 2000. a otsuses asjas

nr 3-2-1-54-00, kus küsimuse all oli põhjuslik seos hageja kutsehaiguse ja kostja ettevõttes valitsenud

töötingimuste ning kostja poolt töökaitsealaste kohustuste täitmatajätmise vahel. Tsiviilkolleegium

selgitas, et põhjusliku seosega on tegemist, kui kostja tegu, millel tema vastutus põhineb, on

kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks.

Asjaolu, et hageja juures töötamine võis tõendite kohaselt põhjustada tervisehäireid, ei takista kohtul

jõuda tõendite hindamise tulemusel järeldusele, et töötamine põhjustaski tervisehäired.

Riigikohtu halduskolleegium märgib, et olukorras, kus tuvastatakse vangla õigusvastane tegevus ning

kaebaja tervise kahjustumine, mis võis olla vangla tegevuse tagajärjeks, võib tõendamiskoormus üle

minna hoopis vanglale, kes peab ära näitama, et kaebaja tervise kahjustumise põhjustasid muud

tegurid. Vangla võimaliku õigusvastase tegevuse osatähtsuse hindamine kaebaja tervise halvenemises

võrreldes muude tervist kahjustada võinud teguritega on aga asjakohane alles kahju hüvitamise nõude

lahendamisel hüvitise suuruse üle otsustades.

15. Eeltoodust tulenevalt leiab Riigikohus, et asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks

lahendamiseks.

16. 20. oktoobril 2012 esitas kaebaja Riigikohtule taotluse lisada haldusasja materjalide hulka

dr Juta Kogani koostatud tõend. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 229 lg 2 kohaselt saab

Riigikohus arvestada üksnes neid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega.

Riigikohus ei hinda kaebuse sisuliseks lahendamiseks esitatud tõendeid. Seetõttu esineb HKMS § 62

lg-s 2 nimetatud alus tõendi tagastamiseks. Kuna kohtuasja menetlus jätkub ringkonnakohtus, kus

sellel tõendil võib asja lahendamiseks siiski tähtsust olla, ei pea Riigikohus aga otstarbekaks ise

tõendi asjakohasusele ja lubatavusele hinnangu andmist ning jätab tõendi vastuvõtmise

ringkonnakohtu otsustada.

17. Riigikohus rahuldab HKMS § 230 lg 5 p 2 alusel kassatsioonkaebuse, tühistab ringkonnakohtu

otsuse ja saadab asja Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse esitamisel

tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 1 esimese lause alusel tagastada.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann