3-2-1-145-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-145-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. detsember 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Ago Vineri hagi Ahti Tilga vastu põhivõla 18 214 euro

82 sendi (285 000 krooni), viivise, intressi ja leppetrahvi

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-19622

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ago Vineri kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

23 033 eurot 44 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Ago Viner (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Rene Varul

Kostja Ahti Tilk (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Margus Lentsius

Asja läbivaatamise kuupäev

5. november 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-19622 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Ago Vinerile 17. mail 2012 tasutud kautsjon 183 (ükssada kaheksakümmend

kolm) eurot ja 7. septembril 2012 tasutud kautsjon 47 (nelikümmend seitse) eurot 33 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ago Viner (hageja) esitas 27. aprillil 2010 Tartu Maakohtule hagi Ahti Tilga (kostja) vastu

põhivõla 285 000 krooni (18 214 euro 82 sendi), viivise 54 720 krooni, intressi 15 675 krooni ja

leppetrahvi 5000 krooni saamiseks. Samuti palus hageja mõista kostjalt ajavahemiku eest 16. aprillist

2010 kuni põhinõude täitmiseni välja viivise, mille määraks päevas on 0,3% tasumata põhinõudest.

Hageja väitel tuleneb tema nõue poolte 12. oktoobril 2009 sõlmitud laenulepingust, mille alusel andis

hageja kostjale 285 000 krooni laenu. Kostja võttis laenulepingu kohaselt endale kohustuse

laenusumma tagastada hiljemalt 12. oktoobril 2012. Hageja andis kokkulepitud laenusumma kostja

valdusse laenulepingu sõlmimisel, kostja on laenulepingut allkirjastades kinnitanud ühtlasi

laenusumma kättesaamist. Kostja võttis laenulepingu kohaselt kohustuse tasuda iga kuu intressi ja

poolte kokkuleppel loeti intressi tasumise kohustuse rikkumist aluseks laenulepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks. Kostja ei täitnud laenulepingut nõuetekohaselt, kostja ei ole tasunud mitte ühtegi

intressimakset. Arvestades kostja rikkumist, ütles hageja laenulepingu 3. veebruari 2010. a

avaldusega üles ning nõudis laenusumma tagastamist. Kostja ei ole laenusummat tähtaegselt

tagastanud. Hageja põhinõudeks on laenulepingu alusel antud 285 000 krooni tagastamine. Samuti

nõuab hageja lepingu p 1.5.1 järgi arvestatud viivist, mille suuruseks on 16. aprilli 2010 seisuga

54 720 krooni, lepingu p 1.3.1 järgi arvestatud intressi 15 675 krooni ja lepingu p-st 1.5.4 tulenevat

leppetrahvi 5000 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Laenuleping on rahatu, st hageja ei ole kostjale laenu andnud ja seega

ei ole hagejal kostja vastu laenulepingust tulenevaid nõudeid.

Pooltel oli töövõtusuhe, mille kohaselt kohustus hageja töövõtusuhtes tegema ehitustöid, mille

maksumuseks oli 285 000 krooni. Kuna kostjal ei olnud tööde jätkamiseks vajaliku ettemaksu

tegemiseks raha, siis soovis hageja kostja poolt töövõtusuhtes rahalise kohustuse täitmise tagatisena

tegemisele kuuluvate tööde maksumuse enne tööde tegemist vormistada laenulepinguks. Laenusuhet

võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 mõttes ei ole poolte vahel mitte kunagi olnud. Laenuleping on

allkirjastatud hageja kasuks juhuks, kus hageja on poolte töövõtusuhtest tulenevad kohustused

kohaselt täitnud. Kuna hageja on jätnud siiani töövõtusuhtes 285 000 krooni eest töid tegemata, siis ei

saa hageja seda summat kostjalt nõuda. Kostja ei ole kohustatud hagejale tegemata ehitustööde eest

maksma. Seega ei ole kostjal hageja ees ka laenulepingust tulenevaid kohustusi. Hageja majanduslik

seisund ei võimaldanud tal kostjale laenu anda.

3. Tartu Maakohus jättis 29. augusti 2011. a otsusega hagi rahuldamata, tühistas hageja kasuks

kinnistule seatud kohtuliku hüpoteegi ja jättis menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt peab kostja tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-

st 1 tõendama negatiivse asjaoluna seda, et ta ei saanud hagejalt tegelikult raha. Riigikohtu

tsiviilkolleegium on 23. jaanuaril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-147-05 tehtud otsuse p-des 12 ja 13

asunud seisukohale, et laenulepingu rahatuse tõendamisel saab laenaja (ehk kostja) tugineda

asjaolule, et laenuandjal (ehk hagejal) ei olnud laenu andmiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei

olnud, ei olnud võimalik ka seda laenajale üle anda. Tulenevalt üldise tõendamiskoormuse reeglist

tuleb kostjal esitada oma väite kinnituseks sellekohased tõendid. Hagejal tuleb aga oma nõude

kaitseks esitada sellekohased vastuväited ja neid kinnitavad tõendid.

Kostja esitatud tõendid (saldoteatised, Maksu- ja Tolliameti andmed OÜ Stramme Ehitus maksuvõla

kohta, OÜ Walton Ehitus pangatehingute väljavõte ajavahemikul aprill 2005 kuni juuni 2006 ning

veebruar 2008 kuni november 2008) kinnitavad, et hageja kui ehitusettevõtja oli rahalistes raskustes.

Tulenevalt üldisest tõendamiskoormusest tuli hagejal kui laenuandjal kostja väited ümber lükata ja

tõendada, et tal oli laenu andmiseks piisavalt raha. Hageja ja tema esindaja ei ole kohtule esitanud

veenvaid vastuväiteid ega tõendeid, mis lükkaks ümber kostja esitatud asjaolud ja tõendid. Seega

leidis maakohus, et kostja on tõendanud dokumentaalsete tõenditega laenulepingu rahatust.

Maakohus leidis, et kostja esitatud tõendid (kalkulatsioonid) ja tunnistajana ülekuulatud Elar Ilvese

antud ütlused näitavad, et hageja kasutab skeemi, kus ta vormistab töövõtusuhtes tekkivad rahalised

kohustused laenulepinguna. Hageja ja tema esindaja ei ole selle skeemi kohta loogilisi järeldusi ja

vastuväiteid ega tõendeid esitanud.

Kostja on esitanud kohtule veenvad vastuväited ja tõendid, mis lükkavad ümber hageja esitatud

asjaolud ja tõendid selle kohta, et kostja juhitud OÜ Walton Ehitus on kandnud ehitusarvete

tasumiseks OÜ-le Stramme Ehitus raha kostja elumaja ehitamise eest.

Kuna kostja on tõendanud, et poolte laenuleping on rahatu, siis ei ole asja lahendamisel olulist

tähtsust sellel, et poolte vahel oli töövõtusuhtes rahalise kohustuse täitmise tagatisena vormistatud

laenuleping. Kostja on vaidlustanud laenulepingu kui iseseisva lepingu eraldiseisvana töövõtusuhtest.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ja teha

uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning

maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 23. aprilli 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus

hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Ringkonnakohus leidis, et

kostja vastuväide, et ta ei ole hagejalt laenu saanud, vaid pooled sõlmisid laenulepingu töövõtusuhtest

tuleneva võimaliku nõude tagamiseks, ei ole tõendatud. Hageja on kostja väitele vastu vaielnud.

Asjaolu, et OÜ Stramme Ehitus (juhatuse liige hageja) ja OÜ Walton Ehitus (juhatuse liige kostja)

vahel olid töövõtu- ja laenusuhted, ei tõenda hageja ja kostja kui füüsiliste isikute vahel töövõtusuhte

olemasolu. Seega ei ole selles asjas vaja hinnata seda, kas oli üldse võimalik sõlmida laenulepingut

töövõtulepingust tekkida võiva kohustuse tagamiseks.

Ringkonnakohus viitas VÕS §-le 396. Hageja väitel on ta oma lepingust tuleneva kohustuse täitnud

ning andnud kostjale laenu ja seda asjaolu tõendab laenulepingu p 1.1.2, milles on märgitud järgmist:

„Laenuandja annab laenusumma Laenusaaja kasutusse ja käsutusse, olles maksnud kogu laenusumma

Laenusaajale välja sularahas. Laenusumma 285 000 krooni kättesaamist kinnitab Laenusaaja oma

allkirjaga käesoleval Lepingul." Kostja vastuväite kohaselt ei ole ta vaatamata lepingu p-s 1.1.2

sätestatule hagejalt laenu saanud ning seetõttu ei ole tal tekkinud ka kohustust laenu tagasi maksta,

s.o kostja on tuginenud laenulepingu rahatusele. Riigikohus on 23. jaanuaril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-

1-147-05 tehtud otsuse p-s 13 asunud järgmisele seisukohale: „Laenaja üheks võimaluseks

laenulepingu rahatuse tõendamisel on ka asjaolu tõendamine, et laenuandjal puudus laenamiseks

raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka selle üleandmine laenajale." Kostja

on laenulepingu vaidlustamisel tuginenud asjaolule, et hagejal ei olnud laenu andmiseks raha. Selle

tõendamiseks on ta esitanud maakohtule OÜ Stramme Ehitus suhtes väljastatud OÜ Torukeskus

30. juuli ja 17. detsembri 2008. a saldoteatised, OÜ Grifters 6. jaanuari 2009. a saldoteatise (I kd,

tl 183-185); väljavõtte Maksu- ja Tolliameti maksuvõlglaste andmebaasist (I kd, tl 190), mille

kohaselt seisuga 2. märts 2011 oli OÜ-l Stramme Ehitus maksuvõlgnevus; OÜ Walton Ehitus

pangatehingute väljavõtte ajavahemikul 2005 aprill - 2006 juuni (I kd, tl 186, 187), millest nähtuvalt

andis OÜ Walton Ehitus OÜ-le Vikermandia laenu; OÜ Walton Ehitus pangatehingute väljavõtte

ajavahemikul veebruar 2008 - november 2008, millest nähtuvalt on OÜ Walton Ehitus andnud OÜ-

le Stramme Ehitus laenu. Maakohus on õigesti eelnimetatud tõendeid hinnates asunud seisukohale, et

hageja kui ettevõtja oli rahalistes raskustes.

Seda, et hagejal ei olnud võimalik kostjale raha laenata, kinnitas hageja maakohtu 14. märtsi 2011. a

istungil, märkides, et tal on laenuleping Marko Pokiga ning kostjale laenas ta M. Pokilt saadud raha.

Sama asjaolu on hageja kinnitanud ka apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus leidis, et asjaolu, et

hageja laenas M. Pokilt raha, ei tõenda seda, et ta kasutas laenuna saadud raha omakorda

edasilaenamiseks kostjale. Hageja apellatsioonkaebuses väidetu kohaselt oli ta lisaks OÜ-le Stramme

Ehitus omanik ja juhatuse liige veel teistes äriühingutes (OÜ-s Vikermandia, OÜ-s Stramme Veod,

OÜ-s Stramme Katus, OÜ-s Milargo jne) ning seetõttu leidis ringkonnakohus, et M. Pokilt laenuks

saadud raha võis hageja kasutada ettevõtluses, kuid tõendatud ei ole asjaolu, et ta kasutas seda

edasilaenamiseks kostjale. Üldise tõendamiskoormuse reeglite kohaselt (TsMS § 230 lg 1) peab

kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja vastuväited. Seega pidi

hageja tõendama, et ta laenas M. Pokilt laenuna saadud raha edasi kostjale, kuid ta ei ole seda teinud.

Hagejal oli võimalik soovi korral esitada tõendeid oma majandusliku olukorra kohta laenulepingu

sõlmimise ajal ja tõendada, et tema majanduslik olukord võimaldas laenu anda, kuid ta ei ole seda

teinud.

Kuna tunnistaja E. Ilves ei viibinud poolte laenulepingu sõlmimise juures, siis ei ole tema ütlused

laenulepingu kohta asjakohased.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus

tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Laenulepingu rahatus ei ole nõutavalt tõendatud. Praegusel juhul ei ole kostja esitanud mitte ühtegi

tõendit, millest nähtuks, et hageja kui füüsilise isiku sissetulekud või tema üldine majanduslik seis

lubaksid arvata, et tal ei olnud 2009. a oktoobris laenu andmiseks piisavalt raha. Seega ei pidanud

hageja hakkama maakohtus tõendama oma majanduslikku võimekust 2009. a oktoobris 18 214 euro

82 sendi suurust laenu anda. Ringkonnakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. Hageja on andnud

laenu füüsilise isikuna, mistõttu ei saa tema majanduslikku olukorda tuletada tema juhitud

OÜ Stramme Ehitus ning OÜ Vikermandia finantsolukorrast. Ringkonnakohus ei ole pööranud

tähelepanu hageja vastuväidetele, et OÜ Stramme Ehitus ei olnud 2009. a oktoobris rahalistes

raskustes, OÜ Torukeskus ja OÜ Grifters võlgnevused tasuti, 2011. a märtsi maksuvõlgnevus ei näita

kuidagi rahalisi raskusi 2009. a seisuga ja OÜ-le Walton Ehitus maksti tagasi kõik laenud, sh intressid

ning kostja oli OÜ Walton Ehitus juhatajana sellest hästi teadlik.

Ringkonnakohus on leidnud, et hageja pidi tõendama, et laenas M. Pokilt laenuna saadud raha edasi

kostjale, kuid hageja ei ole seda teinud. Ringkonnakohus leidis, et M. Pokilt laenuks saadud raha võis

hageja kasutada oma ettevõtluses - selline järeldus kõlas esimest korda alles ringkonnakohtu lahendis.

Seda väidet oleks saanud kergesti ümber lükata, kuna hageja ettevõtlusse ei ole sellist laenuraha

jõudnud. Hageja leiab, et eraisik M. Pokilt saadud laen näitabki, et tal oli laenuandjana piisavalt raha,

ja sellega on tema tõendamiskoormus täidetud. Põhjendamatu on ringkonnakohtu järeldus, et ta peaks

tõendama, et tema laenatud raha on seesama raha, mille ta laenas edasi kostjale. Sellist asjaolu ei ole

võimalik tõendada, sularaha on asendatav asi tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 51 järgi.

8. Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata, ringkonnakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on kostjale 12. oktoobril 2009 sõlmitud laenulepingu alusel

andnud laenu 285 000 krooni. Hageja tugineb sellele, et kostja on laenulepingut allkirjastades

kinnitanud ühtlasi laenusumma kättesaamist. Kostja eelnevaga ei nõustu, vaid on tuginenud sellele, et

poolte vahel oli tegelikult töövõtusuhe, mille kohaselt kohustus hageja tegema ehitustöid, mille

maksumuseks oli 285 000 krooni. Kuna kostjal ei olnud tööde jätkamiseks vajaliku ettemaksu

tegemiseks raha, siis soovis hageja töövõtusuhtes kostja rahalise kohustuse täitmise vormistada

laenulepinguks. Kostja väitel pole ta hagejalt laenu saanud. Laenuleping on allkirjastatud hageja

kasuks juhuks, kus hageja on poolte töövõtusuhtest tulenevad kohustused kohaselt täitnud. Kuna

hageja on jätnud siiani töövõtusuhtes 285 000 krooni eest töid tegemata, siis ei saa hageja seda

summat kostjalt nõuda. Samuti viitas kostja sellele, et hagejal ei olnud majandusliku olukorra tõttu

võimalik kostjale ka vaidlusalust summat laenata. Kostja on selgitanud lepingu sõlmimise ühe

põhjusena ka järgmist: „Viner tõi põhjuse, kuna tal oli Ehituse ABC-s suur võlg, siis oli sinna tulemas

inventuur ja tal oli kiiresti vaja laenu saada. Laenuandja tahtis täiendavat tõendit, et tal oleks raha

tulemas kohe. Viner palus, et teeme sellise lepingu. Me saime väga hästi läbi, kuni

ülesütlemisavalduseni ei olnud meie vahel probleeme. Ma tahtsin sõpra aidata." (I kd, tl 198 pöördel.)

11. Maakohus on jätnud hagi rahuldamata, leides, et kostja on tõendanud dokumentaalsete tõenditega,

et ta ei ole laenu saanud. Samuti märkis maakohus, et kostja esitatud tõendid (kalkulatsioonid) ja

tunnistajana ülekuulatud E. Ilvese ütlused näitavad, et hageja kasutab skeemi, kus ta vormistab

töövõtusuhtes tekkivad tellija rahalised kohustused laenulepinguna. Samas leidis maakohus, et kuna

kostja on tõendanud, et ta laenu ei saanud, siis ei ole asja lahendamisel olulist tähtsust sellel, et poolte

vahel oli töövõtusuhtes tellija rahalise kohustuse täitmiseks vormistatud laenuleping. Kostja on

maakohtu otsuse kohaselt vaidlustanud laenulepingu kui iseseisva lepingu eraldiseisvana

töövõtusuhtest. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning jättis maakohtu otsuse

muutmata.

Kolleegium ei nõustu seisukohaga, et asja lahendamisel ei ole tähtsust, kas poolte vahel oli

töövõtusuhtes tellija rahalise kohustuse täitmiseks vormistatud laenuleping (VÕS § 396 lg 2) või

tegemist oli laenulepinguga VÕS § 396 lg 1 mõttes. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub

laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava

asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja

samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 396 lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või

asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi

võlgnetakse laenuna. Kolleegium leiab, et asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata

poolte esitatud väiteid ja asjaolusid ning tuvastada, kas pooled olid tõesti sõlminud laenulepingu

VÕS § 396 lg 1 mõttes või sai tegemist olla töövõtusuhtega, millest tulenevate rahaliste kohustuste

täitmise tagamiseks sõlmiti laenuleping (VÕS § 396 lg 2).

12. Õige on kohtute järeldus, et laenaja võib laenu mittesaamist tõendada asjaoluga, et laenuandjal ei

olnud laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka seda laenajale

üle anda (vt ka Riigikohtu 23. jaanuari 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-147-05, p 13). Kohtud on lugenud

tõendatuks, et hageja kui ettevõtja oli rahalistes raskustes, tuginedes hageja juhitud äriühingute kohta

esitatud tõenditele. Kolleegium leiab, et hageja juhitud äriühingute majanduslikku seisundit

iseloomustavad tõendid võivad tõendada äriühingute kui juriidiliste isikute majanduslikku seisundit,

kuid need tõendid ei saa samaväärselt tõendada hageja kui füüsilise isiku majanduslikku seisundit.

Need tõendid saavad ainult kaudselt tõendada hageja majanduslikku seisundit.

13. Hageja on tuginenud sellele, et sai M. Pokilt raha, mille laenas edasi kostjale. Sellele viitas hageja

maakohtu istungil vande all seletust andes (I kd, tl 198 pöördel). Maakohus leidis otsuses, et hageja ei

ole kohtule esitanud veenvaid vastuväiteid ega tõendeid, mis lükkaks ümber kostja esitatud asjaolud

ja tõendid, mistõttu on kostja tõendanud dokumentaalsete tõenditega laenulepingu rahatust. Hageja

esitas apellatsioonkaebusega koos ka tõendina M. Pokiga sõlmitud laenulepingu. Ringkonnakohtu

3. aprilli 2012. a istungil määras ringkonnakohus: „Tulenevalt TsMS § 652 lg-st 4 jätta rahuldamata

apellandi taotlus laenulepingu asja juurde võtmiseks. Vastustaja esindaja on dokumendi liitmisele asja

juurde vastu vaielnud. Dokument oli olemas maakohtu menetluse ajal, see ei ole esitatud õigeaegselt.

Kohus tagastab apellandi esindajale laenulepingu." (II kd, tl 36.) Samas on ringkonnakohus otsuses

märkinud, et M. Pokilt raha laenamine ei tõenda seda, et hageja kasutas laenuna saadud raha

omakorda edasilaenamiseks kostjale. M. Pokilt laenuks saadud raha võis hageja kasutada

ringkonnakohtu arvates ettevõtluses, kuid tõendatud ei ole, et ta kasutas seda raha edasilaenamiseks

kostjale.

Kolleegiumi arvates ei ole selge, kas ja mis alusel luges ringkonnakohus tõendatuks hageja väite

M. Pokilt laenu saamise kohta. Ringkonnakohus on küll otsuses märkinud, et hageja kinnitas

maakohtu istungil, et tal on laenuleping M. Pokiga ning hageja laenas kostjale M. Pokilt saadud raha,

millest võiks järeldada, et ringkonnakohus luges raha laenamise M. Pokilt tõendatuks hageja vande

all antud seletusega. Samas on ringkonnakohus nõustunud maakohtu otsuse põhjendustega, mille

kohaselt ei ole hageja ega tema esindaja esitanud veenvaid vastuväiteid ega tõendeid selle kohta, et

tal oli laenu andmiseks piisavalt raha. Seega jääb selgusetuks, kas ringkonnakohus arvestas hageja

esitatud M. Pokiga sõlmitud laenulepinguga ning kas ringkonnakohus leidis vastupidiselt

maakohtule, et hageja vande all antud seletusega on hageja väide laenu saamise kohta tõendatud, või

lükkas ringkonnakohus siiski hageja väite M. Pokiga sõlmitud laenulepingu alusel raha saamise kohta

tagasi.

14. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et põhjendamatu on ringkonnakohtu järeldus, et hageja

peaks tõendama, et väidetavalt M. Pokilt saadud raha laenas hageja edasi just kostjale. Kostja väite, et

hagejal ei olnud laenu andmiseks raha, ümberlükkamiseks ei pea hageja tõendama, et ta andis

M. Pokilt saadud raha kostjale üle. Samas jääb kostjale võimalus tõendada nt seda, et hageja kulutas

M. Pokilt saadud raha mujale kui laenu andmiseks kostjale.

15. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

16. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon hagejale tagastada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks