3-2-1-142-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-142-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. detsember 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Ivar Asi, Vello Loidi, Aivar Reiljani, Janar Reiljani,

Meelis Sprenki, Peep Kikkase, Madis Laane, Elmine

Sermati ja Eevi Venski hagid OÜ KETAL VÕRU vastu

aktsiate väljamõistmiseks ja Eesti väärtpaberite

keskregistri kande muutmiseks vajaliku nõusoleku

andmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 5. märtsi 2012. a otsused tsiviilasjades

nr 2-07-40386 ja nr 2-07-40410

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ivar Asi, Vello Loidi, Aivar Reiljani, Janar Reiljani ja Meelis

Sprenki ühine kassatsioonkaebus

Peep Kikkase, Madis Laane, Elmine Sermati ja Eevi Venski

ühine kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Ivar Asi kassatsioonkaebuse hind 223 eurot 69 senti, Vello

Loidi kaebuse hind 3579 eurot 5 senti, Aivar Reiljani kaebuse

hind 1118 eurot 45 senti, Janar Reiljani kaebuse hind

447 eurot 38 senti, Meelis Sprenki kaebuse hind 671 eurot

7 senti, Peep Kikkase kaebuse hind 894 eurot 76 senti, Madis

Laane kaebuse hind 1565 eurot 84 senti, Elmine Sermati

kaebuse hind 894 eurot 76 senti ja Eevi Venski kaebuse hind

223 eurot 69 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad Ivar Asi (isikukood xxxxxxxxxxx), Vello Loid

(isikukood xxxxxxxxxxx), Aivar Reiljan (isikukood

xxxxxxxxxxx), Janar Reiljan (isikukood xxxxxxxxxxx),

Meelis Sprenk (isikukood xxxxxxxxxxx), Peep Kikkas

(isikukood xxxxxxxxxxx), Madis Laane (isikukood

xxxxxxxxxxx), Elmine Sermat (isikukood xxxxxxxxxxx) ja

Eevi Venski (isikukood xxxxxxxxxxx), nende ühised

esindajad vandeadvokaadid Anto Kasak ja Paul Varul

Kostja OÜ KETAL VÕRU (registrikood 10769150),

esindajad vandeadvokaadid Siiri Malmberg ja Vahur Kivistik

Asja läbivaatamise kuupäev

5. november 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Liita tsiviilasjad nr 3-2-1-142-12 (2-07-40386) ja 3-2-1-144-12 (2-07-40410) ning jätta asja

numbriks 3-2-1-142-12 (2-07-40386).

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. märtsi 2012. a otsused tsiviilasjades nr 2-07-40386 ja 2-

07-40410 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Kassatsioonkaebused rahuldada.

4. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Kasak & Missik (konto nr 221011371400, Swedbank AS)

4. aprillil 2012 Ivar Asi, Vello Loidi, Aivar Reiljani, Janar Reiljani ja Meelis Sprenki eest

tasutud kassatsioonikautsjon 60 eurot 40 senti ning Peep Kikkase, Madis Laane, Elmine

Sermati ja Eevi Venski eest tasutud kassatsioonikautsjon 60 eurot 40 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ivar Asi (hageja I), Vello Loid (hageja II), Aivar Reiljan (hageja III), Janar Reiljan (hageja IV),

Meelis Sprenk (hageja V), Peep Kikkas (hageja VI), Madis Laane (hageja VII), Elmine Sermat

(hageja VIII) ja Eevi Venski (hageja IX) esitasid Tartu Maakohtule 27. septembril 2007 hagid

OÜ KETAL VÕRU (kostja) vastu. Iga hageja palus mõista enda kasuks kostjalt välja Aktsiaseltsi

Kagu-Eesti Turvas (KET) 3500-kroonise nimiväärtusega aktsiaid ning kohustada Eesti väärtpaberite

keskregistrit (EVK) kandma kostja nimel olevad aktsiad üle nende nimele. Hagejad I ja IX palusid

seda ühe, hageja II kuueteistkümne, hageja III viie, hageja IV kahe, hageja V kolme, hagejad VI

ja VIII nelja ning hageja VII seitsme aktsia osas.

Tartu Maakohus peatas 6. veebruari 2008. a määrustega hagejate VI-IX taotlusel ja kostja nõusolekul

nende hagide menetluse ning 5. märtsi 2008. a määrustega kostja taotlusel ja hagejate I-V nõusolekul

ka nende hagide menetluse kuni menetluse lõppemiseni Tartu Maakohtus registriasjas nr Ä 20881,

kus lahendatakse kostja osakapitali suurendamise avaldus. 30. septembri 2010. a ja 17. jaanuari

2011. a määrustega uuendas maakohus hagejate taotlusel menetlused, kuna registriasja menetlus oli

liigselt veninud.

30. septembri 2010. a määrustega liitis maakohus hagejate I-V hagid ühte menetlusse (tsiviilasi nr 2-

07-40386) ning 3. märtsi 2011. a määrusega hagejate VI-IX hagid teise menetlusse (tsiviilasi nr 2-07-

40410).

Hagejad I-V loobusid 8. aprilli 2011. a kohtuistungil nõuetest kohustada EVK-d kandma kostja nimel

olevad hagejate aktsiad nende nimele ja maakohus lõpetas nende nõuete osas 18. aprilli 2011. a

määrusega menetluse. Hagejad VI-IX muutsid menetluse käigus EVK kohustamise nõuet ja palusid

kohustada kostjat andma nõusolek, et kanda EVK-s kostja nimel olevad vaidlusalused aktsiad

hagejate nimele.

2. Hagiavalduste järgi võttis kostja ainuosanik 20. juunil 2002 vastu otsuse suurendada kostja

osakapitali 891 500 kroonini selliselt, et KET-i väikeaktsionärid annaksid oma aktsiad mitterahalise

sissemaksena üle kostjale. Otsuse alusel sõlmis kostja iga hagejaga 20. juunil 2002 mitterahalise

sissemakse üleandmise lepingud, millega hagejad kohustusid kostjale üle andma neile kuuluvad KET-

i aktsiad (nimiväärtusega 3500 krooni) ning kostja kohustus andma hagejatele vastavalt saadud

aktsiate arvule ja nimiväärtusele oma osa. Hagejad on aktsiad kostjale üle andnud, kuid kostja ei ole

hagejatele osi mõistliku aja jooksul väljastanud. Seetõttu esitasid hagejad 16. septembril 2007

kostjale lepingust taganemise avaldused. Kostja ei ole hagejatele aktsiaid tagastanud, mistõttu

nõuavad hagejad aktsiate väljaandmist. Hagejatel oli õigus lepingust taganeda ka seetõttu, et

lepingute sõlmimise aluseks olnud asjaolud on muutunud. Taganemine on võimalik ka

võlaõigusseaduse (VÕS) § 117 lg 1 alusel, sest on ilmne, et kostja rikub lepingut. 22. augusti 2007. a

otsuse vastuvõtmisega tunnustas kostja 20. juuni 2002. a otsuse täitmise võimatust.

Taganemisavaldused esitati tähtaegselt.

Aktsiad tuleb hagejatele tagastada ka seetõttu, et hagejatega sõlmitud lepinguid ei ole võimalik

kohaselt täita, sest kostja osakapitali ei saa 20. juuni 2002. a otsuse alusel enam suurendada. KET-i

väikeaktsionär Sulev Kurm, kelle sissemakse arvel tuli kostja osakapitali otsuse järgi suurendada,

jättis aktsiad kostjale üle andmata ega ole sissemakset teinud. Kostja ei saanud osanike 22. augusti

2007. a otsusega muuta hagejate aktsiate üleandmise tingimusi, mistõttu ei saa lepingute täitmine

toimuda ka selle otsuse alusel. Kostja osakapitali ei ole selle otsuse alusel võimalik suurendada ka

seetõttu, et osakapitali soovitakse suurendada mh Lea Simmuli KET-i aktsiate arvel, kuid L. Simmul

ei ole oma aktsiaid kostjale üle andnud. Hagejad ei ole põhjustanud osakapitali suurendamise

registrisse kandmata jätmist. Kostja esitas osakapitali suurendamise avalduse 2002. a-l, kuid

kohtumenetlus omandi tunnustamiseks algas 2003. a-l kostja enda algatusel. Ka teised KET-i aktsiate

omandiõigust puudutavad vaidlused on algatanud kolmandad isikud. Hagejad ei täitnud aktsiaid üle

andes mittetäielikku kohustust. Hagejad on ilma nii KET-i aktsiatest kui ka selle eest lubatud

osalusest. Hagejatel on õigus aktsiad tagasi saada ka alusetu rikastumise sätete alusel. Hagejate I-V

väitel on osade märkimine ebaõnnestunud ja aktsiad tuleb tagastada.

3. Kostja vaidles hagejate nõuetele vastu ja palus jätta need rahuldamata.

Kostja väitel ei olnud hagejatel alust kostjaga sõlmitud lepingutest taganeda. Kostja ei ole rikkunud

mitterahalise sissemakse üleandmise lepingut, millest tulenes üksnes kohustus vara vastu võtta.

Märkimislepingust ei ole hagejad taganenud. Hagejad said lepinguid sõlmides mitterahalise

sissemakse tegemise järel kostja osanikeks.

Kostja on äriregistri pidajale esitanud osakapitali suurendamise avalduse. Osakapitali suurenemine ei

ole äriregistrisse kantud, kuna hagejad Vaidlustasid mitterahalise sissemakse tehingud. Olukorras, kus

hagejad Ise põhjustasid selle, et nad ei saa osaniku õigusi teostada, ei ole lepingust taganemine

õigustatud. Osakapitali suurendamist osas, milles sissemaksed on tehtud, ei välista asjaolu, et mõni

vähemusaktsionär jättis osakapitali suurendamiseks mitterahalise sissemakse tegemata.

Kostja osanik muutis 20. juuni 2002. a osakapitali suurendamise otsust 22. augustil 2007. Selline

otsus on lubatav ja sellega ei muudetud oluliselt märkimistingimusi hagejate jaoks ja hagejate häälte

osakaal muutus nende kasuks.

Kuigi hagejatele pidi lepingu rikkumine saama teatavaks 2003. a-l, esitasid nad lepingutest

taganemise avaldused alles 2007. a-l, mistõttu on taganemine VÕS § 118 lg 1 p 1 alusel õigustamata.

Hagejaid ei saa lugeda lepingust taganenuks ka VÕS § 117 alusel, kuna hagejad ei ole kostjale oma

taganemise kavatsusest ette teatanud, samuti ei ole tulevane lepingurikkumine ilmne.

Aktsiate tagastusnõue oleks välistatud ka siis, kui lugeda hagejad märkimislepingutest taganenuks.

Kuna hagejad on mitterahalisi sissemakseid tehes täitnud mittetäieliku kohustuse, ei ole neil VÕS § 4

lg-st 3 tulenevalt õigust kohustuse täitmisena üleantut tagasi nõuda. Kostja ei pea aktsiaid tagastama

ka alusetu rikastumise sätete alusel.

4. Tartu Maakohus jättis 4. mai 2011. a otsusega tsiviilasjas nr 2-07-40410 hagejate VI-IX nõuded

rahuldamata ja 3. oktoobri 2011. a otsusega tsiviilasjas nr 2-07-40386 ka hagejate I-V nõuded

rahuldamata ning kostja menetluskulud võrdsetes osades vastava menetluse hagejate kanda ja

hagejate menetluskulud nende endi kanda.

5. Maakohtu 4. mai 2011. a otsuse põhjenduste kohaselt kuuluvad vaidlusalused KET-i aktsiad

kostjale. Kuna hagejad VI-IX ei andnud vande all ütlusi, jäi poolte ühine tegelik tahe välja

selgitamata ning kostjale mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu ja kostja osaniku 20. juuni

2002. a otsuse tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS § 29 lg-s 4 sätestatust. Lepingupoolega sarnane

mõistlik isik saab kostja 20. juuni 2002. a osakapitali suurendamise otsust mõista kui pakkumust.

Pakkumuse saanud hagejad VI-IX on nõustunud kostja esitatud tingimustega ja sõlminud samal

päeval kostjale mitterahalise sissemakse üleandmise lepingud. Hagejaid VI-IX ei sunnitud sõlmima

lepinguid kostja esitatud tingimustel. Ekslik on hagejate VI-IX väide, et nende arusaama kohaselt

tuligi kostjal osakapitali suurendada just 20. juuni 2002. a otsuses näidatud ulatuses.

Märkimisleping on mittetäielik kohustus, kus hagejad VI-IX on kostjale mitterahalise sissemaksena

üle andnud KET-i aktsiad ja omandavad osaniku õigused alates osakapitali suurendamise kande

tegemisest äriregistrisse. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hagejad VI-IX on kostja osanikud, kuid neil

ei ole õigust osaniku õigusi teostada. Kostja on täitnud kohustuse ja esitanud registriosakonnale

tähtaegselt osakapitali suurendamise avaldused. Seda ei muuda olematuks kandeavalduste menetluste

peatamine. Kui kostja osakapitali suurendamine kantakse registrisse ja kostjale on tekitatud kahju

registrile valeandmete esitamise tõttu, vastutavad selle eest kostja juhatuse liikmed. Kostja ei ole

märkimislepingut oluliselt rikkunud ning hagejatel VI-IX ei ole õigust VÕS § 116 alusel lepingust

taganeda. Hagejad VI-IX ei ole tõendanud, et kui kostja 20. juuni 2002. a otsuses märgitud kõik

isikud pakkumusega ei nõustu, saaksid kahjustatud neile tulevikus tekkivad osaniku õigused

osaühingus.

Hagejad VI-IX ei või lepingust taganeda ka VÕS § 117 alusel. Nad ei ole kostjale taganemise

kavatsusest teatanud. Kostja ei ole 2. oktoobri 2007. a otsust vastu võttes tunnistanud, et 20. juuni

2002. a lepinguid ei ole võimalik täita. Kostjal on õigus muuta registrile esitatud kandeavaldust kuni

kandeavalduse kohta määruse tegemiseni. Kostja 2. oktoobri 2007. a otsus ei ole muutnud poolte

vahel sõlmitud märkimislepinguid. Hagejad VI-IX ei ole tõendanud ega esile toonud asjaolusid,

millest saaks järeldada, et märkimislepingust tulenev ja neile saadaolev oleks nende jaoks oluliselt

muutunud. Seega ei ole tuvastatud ka aluseid VÕS § 97 kohaldamiseks. Pooled sõlmisid

märkimislepingu, seega on kostjal tekkinud kohustus osakapitali suurendada ning see kohustus ei ole

ära langenud. Seetõttu ei saa aktsiaid tagasi nõuda alusetu rikastumisena VÕS § 1028 alusel. Pooled

ei ole lähtunud hea usu põhimõttest, mis on kaasa toonud osakapitali suurendamise kande menetluse

venimise. Kuna kanne EVK-s on märkimislepingu järgi õige, jääb rahuldamata ka nõue kohustada

kostjat andma nõusolek kanda EVK-s kostja nimel olevad aktsiad hagejate VI-IX nimele.

6. Maakohtu 3. oktoobri 2011. a otsuse põhjenduste järgi olid pooled sõlminud märkimislepingud,

millest tulenevad kohustused ei ole mittetäielikud. Seadus ei keela osaühingu ainuosanikul oma otsust

muuta. Ei ole alust kohaldada analoogia korras äriseadustiku (ÄS) § 347. Seda, kas osakapital on

suurendatud, kontrollib äriregister registrimenetluses. Seetõttu tuleb jätta tähelepanuta hagejate I-V

väited, et äriregistri menetluses on avaldus, mis sisaldab ebaõigeid andmeid, ja täitmata on otsuse

kehtivuseks vajalikud formaalsed tingimused. Seadusest ega märkimislepingutest ei tulene, et kostja

peab hagejatele I-V üle andma kostja osa, seetõttu ei tule käsitleda hagejate I-V väiteid selle kohta, et

kostja ei andnud hagejatele I-V osasid mõistliku aja jooksul üle. Hagejad I-V ei ole tõendanud, et

kostja väidetava kohustuse rikkumise tõttu jäävad nad olulisel määral ilma sellest, mida nad

õigustatult lepingust lootsid, ning et nad ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja et

hagejatega I-V sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud.

Kostja ainuosaniku 22. augusti 2007. a otsusega ei muudetud hagejatele I-V emiteeritavate osade

nimiväärtust, vaid osakapitali suurendamise ulatust. Selle otsusega muutus hagejate I-V osade

osakaal osakapitalis neile soodsamaks või jäi samaks. Kostja ei ole hagejatele I-V teatanud, et ta ei

kavatse lepinguid täita, ning hagejad I-V ei ole ka oma taganemise kavatsusest kostjale teatanud.

Seega ei olnud hagejatel I-V alust lepingutest taganeda ning tähtsust ei ole asjaolul, kas lepingust

taganeti mõistliku aja jooksul VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi. Kostja on esitanud äriregistrile avaldused

juba 2. ja 3. oktoobril 2002. Hagejate I-V väited avalduse rahuldamata jätmise kohta on

paljasõnalised. Kuna osakapitali suurendamist ei ole registrisse kantud, ei ole hagejad I-V saanud

ÄS § 196 lg 4 järgi osaniku õigusi teostada ebamõistlikult pika aja jooksul. Samas on viivitus

kandeavalduse lahendamisel esmajoones tingitud kostjast sõltumatutest arvukatest kohtuvaidlustest ja

hagejate I-V endi käitumisest. Hagejatel I-V ei olnud alust märkimislepingutest taganeda ja seetõttu

ei ole ka kostjal kohustust üleantud aktsiaid tagastada. Kostja kohustus suurendada osakapitali

hagejate I-V mitterahaliste sissemaksete arvel ei ole ära langenud, mistõttu ei ole alust tagastada

aktsiaid ka alusetu rikastumise sätete alusel.

7. Hagejad esitasid nende hagide kohta tehtud maakohtu otsuste peale ühised apellatsioonkaebused,

milles palusid maakohtu otsused tühistada ja teha uue otsuse, millega hagid rahuldada, või saata asja

uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Hagejad I-V palusid lisaks liita mõlemad tsiviilasjad ühte

menetlusse.

Kostja palus jätta tsiviilasjad liitmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahendid ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 5. märtsi 2012. a otsusega mõlemas tsiviilasjas apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja maakohtu otsuste resolutsioonid muutmata, kuid muutis mõlema maakohtu otsuse

põhjendusi. Kostja apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus kummaski asjas

solidaarselt apellatsioonkaebuse esitanud hagejate kanda.

Mõlemas ringkonnakohtu otsuses sisalduvate identsete põhjenduste kohaselt ei ole asjakohane

maakohtu käsitlus, et kohtul ei õnnestunud ühe lepingupoole tahet välja selgitada, kuna hagejad

keeldusid vande all ütlusi andmast ja seetõttu oli maakohus sunnitud tõlgendama lepingut VÕS § 29

lg 4 järgi. Pooled vaidlevad faktilistele asjaoludele hinnangu andmise, mitte poolte tahte üle. Poolte

tahe on selge ja hagejad sõlmisid lepingu eesmärgiga saada pärast osakapitali suurendamist kostja

osanikuks. Tegemist ei ole mittetäieliku kohustusega.

Hagejatest ei ole saanud kostja osanikke, kuna osakapitali ei ole suurendatud. Küsitav on, kas

hagejate õigus nõuda lepingu täitmist on muutunud sissenõutavaks, kuna see eeldab osakapitali

suurendamist, milleks saab vaid kostja samme astuda. Sõlmitud lepingud ei takista kostjat oma

varasemat osakapitali suurendamise otsust muutmast. See ei vabastanud kostjat aga kohustusest teha

kõik endast olenev, et osakapitali suurendada ja osad välja anda. Kostjaga sõlmitud lepingutega

võtsid hagejad endale kohustuse teha nn panused, et osaleda kostja osakapitali suurendamise kaudu

tulevikus kostja tegevuses. Lepingu alusel tekkisid pooltel mh ka kaasaaitamiskohustused, et

saavutataks eesmärk - osakapitali suurendamine. Kui pidada poolte vahel tekkinud õigussuhet

märkimislepinguks, sarnaneb see aktsiate märkimise regulatsiooniga, kuid aktsiakapitali sätteid ei saa

analoogia korras siiski kohaldada.

Kuna poolte sõlmitud leping kehtib, oli hagejatel õigus sellest taganeda. Hagejad esitasid

16. septembril 2007 taganemisavaldused. Lepingu alusel tekkis kostjal kohustus tagada mõistliku aja

jooksul osakapitali suurendamine ja anda hagejatele osad. Esitatud asjaoludel oli kostja oluliselt

lepingut rikkunud. Olukord, kus mitterahalise sissemakse teinud lepingu pool peab aastaid ootama, et

äriühing täidaks oma kohustuse tagada osanikuks saamise võimalus, ei ole põhjendatud. Kuigi

osaliselt on osakapital jäänud suurendamata hagejate ja/või kolmandate isikute tõttu, ei vabasta see

kostjat oma kohustuse täitmisest. Kostja soorituse tegemata jätmise riski kannab eelkõige kostja ise.

Hagejad ei kaota taganemisõigust, kui kostja ei saa omapoolset sooritust teha kolmandatest isikutest

sõltuvate asjaolude tõttu. Õige ei ole aga hagejate väide, et on tõendatud, et kostja rikkus kohustust,

mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teisele lepingupoolele lepingu täitmise vastu huvi

püsimise eelduseks. Hagejad ei ole esitanud väiteid, et ajafaktor, st see, et lepingu sõlmimisest on

möödunud aastaid, oleks nende huvi pärssinud. Õige ei ole ka hagejate väide, et nende huvi, saada

sissemakse eest osa, püsimise eelduseks oli see, et eranditult kõik mitterahalise sissemakse tegemise

õigust omanud isikud oleksid oma õigust kasutanud. Hagejad ei saanud seada oma huvi püsimise

eelduseks kolmandate isikute toiminguid või tehinguid. Tuvastatud asjaolude põhjal ei saa nõustuda

ka hagejate väitega, et kuna täpselt selles summas, mis osakapitali suurendamise otsuses märgiti, ei

ole võimalik osakapitali suurendada, on lepingu täitmine muutunud võimatuks. Erinevus ei ole

oluline. Kui osakapitali suurendataks hoopis teises ulatuses, kui on algses otsuses kirjas, võiks teatud

eeldustel hagejad põhjendada sellest tulenevalt oma huvi äralangemist. Arvestades poolte käitumist

perioodil 2002-2007, s.o alates lepingu sõlmimisest kuni hagi esitamiseni, ei olnud hagejatel õigust

taganeda lepingust kostjale täitmiseks täiendavat tähtaega andmata. Hagejad on esitanud kostja vastu

arvukalt erinevaid hagisid, mille eesmärgiks ei ole olnud mitte täitmise nõue, vaid mitterahalise

sissemakse üleandmise lepingust tulenevate kohustuste täitmisest vabanemise tuvastamine. Näiteks

on hageja VI esitanud 29. novembril 2011 kostja vastu hagi, paludes tuvastada, et osakapitali

suurendamine on võimatu. Kuna hagejad ei ole kostjalt täitmist nõudnud ega selleks tähtaega

määranud, ei olnud hagejatel õigust tehingust taganeda.

Kuna kostja osakapitali ei ole suurendatud, ei olnud kostja kohustus osade väljaandmise ja vastavate

kannete tegemise nõudes taganemisavalduse tegemise ajal sissenõutav. Kui asuda seisukohale, et

kostja kohustused, mis tulenesid hagejatega sõlmitud lepingutest, ei ole veel sissenõutavaks

muutunud, ei ole hagejate taganemine kehtiv ka VÕS § 117 alusel, kuna hagejad ei teatanud kostjale

taganemise kavatsusest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hagejad esitasid nende kaebuste kohta tehtud ringkonnakohtu otsuste peale ühised

kassatsioonkaebused, milles paluvad ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asja samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hagejate väitel on ringkonnakohtu otsused vastuolulised ja põhjendamata. Kohus on tuvastanud

olulise lepingurikkumise, kuid samas alusetult leidnud, et lepingust taganemiseks tuli anda täiendav

tähtaeg. Ringkonnakohus rikkus ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 1, kui tegi

järeldused, võtmata selget seisukohta, millised olid poolte vahel kokku lepitud lepingutingimused.

Kohus on sedastanud, et poolte vahel tekkinud õigussuhe sarnaneb märkimislepingule, kuid samas

leidnud, et märkimislepingut puudutavaid sätteid ei tule kohaldada.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei saa hagejatele 20. juuni 2002. a otsuses märgitud osasid

väljastada. Seetõttu ei ole kostjal võimalik lepingut täita ja osakapitali suurendamine on võimatu.

Lepingu täitmise võimatus on käsitatav olulise lepingurikkumisena nii VÕS § 116 lg 1 kui ka lg 2 p 2

tähenduses. Erinevalt tavalisest osakapitali suurendamise käigust oli praegusel juhul osakapitali

suurendamise eesmärgiks kõigi vähemusaktsionäride koondamine ühte ühingusse. Seega on kostja

22. augusti 2007. a osakapitali suurendamise otsust vastu võttes rikkunud 2002. a osakapitali

suurendamise otsust ja ühtlasi ka oluliselt lepingut VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 p 2 mõttes. Väär on

järeldus, et 2007. a otsus ei too kaasa sellist erinevust võrreldes 2002. a otsusega, mis oleks käsitatav

olulisena ja võiks tingida hagejate huvi äralangemise. Mis tahes ulatuses või viisil kokkulepitud

ingimuste ühepoolne muutmine on oluline lepingu rikkumine. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

VÕS § 117. Hagejad ei pidanud kostjale taganemise kavatsusest teatama. Taganemine on kehtiv.

Taganemisavaldus on esitatud mõistliku aja jooksul arvates lepingurikkumisest teadasaamisest ja

hagejad ei pidanud andma kostjale täitmiseks täiendavat tähtaega.

10. Kostja vaidleb kassatsioonkaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebused tuleb rahuldada ja kaevatavad ringkonnakohtu otsused

tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asjad tuleb liita ühte menetlusse ja saata

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Kolleegium põhjendab esmalt asjade liitmist (I), seejärel analüüsib haginõuete õiguslikku alust ja

osakapitali suurendamise õiguslikku olemust ning lahendab kassatsioonkaebused (II), edasi käsitleb

muid küsimusi ja annab täiendavad juhised asja uueks lahendamiseks (III). Lõpetuseks käsitleb

kolleegium asja hinda ja teeb menetluslikud otsustused (IV).

I

13. Kolleegiumi arvates on kohtud kahte sama sisuga asja menetlenud põhjendamatult eraldi

menetlustes.

14. Esmalt jääb kolleegiumile arusaamatuks hagejate esindaja käitumine, kelle vahendusel esitasid

kõik hagejad samadel asjaoludel Tartu Maakohtule kostja vastu eraldi hagiavaldused, mis olid nii

sisult kui ka vormilt identsed. Samavõrd arusaamatuks jääb ka see, miks maakohtus ei liidetud kõiki

neid hagisid ühte menetlusse, seda enam, et hagiavaldused esitati kõik ühel päeval, 27. septembril

2007. Asjad liideti alles 30. septembril 2010 ja 3. märtsil 2011 ning ka siis kahte eraldi menetlusse.

Põhjendamatu on ka see, et mõlemat asja samal ajal lahendanud ringkonnakohus ei liitnud asju ühte

menetlusse.

15. Kolleegiumi hinnangul kulutatakse sisuliselt samasuguste asjade eraldi menetlemisega

põhjendamatult nii kohtu kui ka poolte aega ja tekitatakse pooltele tõenäoliselt lisakulutusi. Lisaks

tekib asjade liitmata jätmise korral oht lahendada sarnased asjad põhjendamatult erinevalt.

Kolleegium märgib, et hagide liitmine on TsMS § 374 järgi kohtu õigus, st liitmise aluseks ei pea

olema poole taotlust.

16. Hagejate nõudeid kahes eraldi tsiviilasjas lahendades on tekkinud menetluslik segadus ka

ringkonnakohtus.

Nii on ringkonnakohus nt tsiviilasjas nr 2-07-40386 tehtud otsuse p-s 7 arutlenud hagejate vande all

ütluste andmisest keeldumise üle ja p-s 14 (esimeses, kuna otsuses on p 14 kaks korda) P. Kikkase

hagi üle, mis aga ei ole olnud selle menetluse esemeks. Need küsimused olid vaidluse all teises asjas,

s.o tsiviilasjas nr 2-07-40410. Eelnevast saab järeldada, et ringkonnakohus on kopeerinud oma

otsusesse asjassepuutumatuid lõike teises tsiviilasjas tehtud otsusest.

17. Kuna mõlemas tsiviilasjas esitatud asjaolud ja nõuded ning vaidluse käigus tekkinud õiguslikud

küsimused on üldjoontes samad ning ka ringkonnakohtu põhjendused on mõlemas tsiviilasjas

identsed, leiab kolleegium, et asjad tuleb TsMS § 374 ja § 680 lg 1 alusel (nende koostoimes) liita

ühte menetlusse. Väikesed erinevused asjaoludes ja maakohtu otsuste põhjenduste erinevused ei

takista neid asju koos lahendada.

II

18. Hagejad palusid, et kohus mõistaks kostjalt nende kasuks välja hagejate poolt kostjale üle antud

KET-i aktsiad. Hagi alusena esitatud asjaolude järgi on hagejad tasunud kostjale kostja osaluse eest

KET-i aktsiatega mitterahalise sissemakse, kuid ei ole osalust saanud, mistõttu tuleb aktsiad neile

tagastada.

Haginõuete õigusliku alusena on hagejad näinud eelkõige VÕS § 189 lg 1 esimest lauset, väites, et

nad on kostjaga sõlmitud märkimislepingutest taganenud, mistõttu peab kostja aktsiad hagejatele

tagastama. Alternatiivselt on hagejad toonud oma nõude õigusliku alusena analoogia alusel välja

ÄS § 347 lg-s 2 sätestatud aktsiate tagastamise kohustuse aktsiate märkimise ebaõnnestumise korral

ning lisaks ka VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud õigusliku aluseta saadu tagastamise kohustuse.

19. Kostja väitel ei ole hagejatel õigust nõuda aktsiad tagasi, sest nad ei ole märkimislepingust

kehtivalt taganenud ja on ise oma käitumisega kostja osakapitali suurendamise blokeerinud.

Hagejatel ei ole kostja arvates õigust nõuda üleantud aktsiate tagastamist ka muul alusel.

20. Kolleegiumi arvates leidsid kohtud õigesti, et osaühingu otsus suurendada osakapitali on

ettepanek olemasolevatele või potentsiaalsetele tulevastele osanikele teha pakkumus osakapitali

suurendamiseks osakapitali suurendamise otsuses ettenähtud tingimustel. Isiku ettepanek osa märkida

(st omandada osakapitali suurendamisel osa või suurendada oma osa) on ofert ja osaühingu

nõustumine sellega on aktsept, mille tulemusena tekib osaühingu ja märkija vahel märkimisleping

(vt ka nt Riigikohtu 10. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-10, p 14).

21. Märkimislepingut ei saa samastada müügilepinguga, sest lepingu esemeks oleva osa väljaandmine

ei sõltu üksnes osaühingust. Osakapitali suurendamine jõustub ja uus või täiendav osa tekib alles

osakapitali suurendamise kandmisel äriregistrisse (vt ÄS § 196 lg 4). Seega sõltub uue osa tekkimine

registripidaja otsusest. Osakapitali suurendamine võib jääda ära ja märgitud osa jääda tekkimata, kui

kapitali suurendamise avaldust ei esitata nt õigel ajal (vt ÄS § 196 lg 3) või kui avaldus jäetakse

rahuldamata. Osa võib olla võimatu välja anda ka nt ülemärkimise korral, kui osasid soovitakse

omandada osakapitali suurendamist ületavas osas. Seega kohustub märkija märkimislepinguga küll

tasuma osa eest, kuid osaühing on kohustatud talle osa väljastama üksnes juhul, kui osakapital on

suurenenud (vt ka Riigikohtu 22. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-02, p 12). Seega

sõltub osa üleandmine edasilükkava tingimuse saabumisest, s.o osakapitali suurendamise

äriregistrisse kandmisest. Samas võib osaühingul olla kõrvalkohustus teha kõik, et osakapital saaks

suurendatud, mh esitada õigel ajal registripidajale avaldus osakapitali suurendamise äriregistrisse

kandmiseks.

Eelnevast nähtub, et märkimisleping ei ole täielikult vastastikune leping, kuna ühel poolel on

sissenõutav kohustus, teisel aga mitte. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et märkimislepingust tuleneksid

mittetäielikud kohustused VÕS § 4 mõttes, nagu on väitnud kostja.

22. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ainuosanik otsustas 20. juunil 2002 suurendada kostja

osakapitali 661 500 krooni võrra (891 500 kroonini) 47 uue osaniku (sh hagejate) kasuks ning et

osade eest pidid osanikud tasuma KET-i aktsiatega kuni 25. juunini 2002 (vt nt tsiviilasi nr 2-07-

40386, I kd (J. Reiljani hagi), tl 75‒76). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kõik hagejad on

sõlminud kostjaga 20. juunil 2002 endale kuulunud KET-i aktsiate kostjale mitterahalise

sissemaksena üleandmise lepingud (vt nt tsiviilasi nr 2-07-40386, I kd (J. Reiljani hagi), tl 7), kuid

seda ei ole teinud S. Kurm ja L. Simmul, kes pidid 20. juuni 2002. a otsuse järgi samuti KET-i

aktsiatega kostja osakapitali suurendamises osalema.

Seega otsuses ettenähtud tingimustel ja ettenähtud ajaks kõiki osasid ei märgitud ja osakapitali ei ole

suurendatud.

23. Äriseadustikus ei ole sätestatud eriregulatsiooni juhuks, kui osaühingu osakapitali suurendamise

otsuses ettenähtud ajaks jäävad mõned osad märkimata. Küll on selline olukord (n-ö alamärkimine)

reguleeritud aktsiaseltsi puhul. ÄS § 347 lg 1 järgi loetakse aktsiate märkimine ebaõnnestunuks, kui

aktsiakapitali suurendamise otsuses näidatud tähtaja jooksul ei märgita kõiki uusi aktsiaid. Sellises

olukorras lõpevad ÄS § 347 lg 2 järgi märkijate kõik märkimisega seotud õigused ning aktsiakapitali

suurendamine jäetakse ära ja juhatus peab märkijate tasutu viivitamatult tagastama. Erandlikult võib

ÄS § 347 lg 3 järgi anda üldkoosoleku otsusega juhatusele õiguse pikendada märkimise aega või

tühistada aktsiad, mida ei ole märkimisaja jooksul märgitud, kusjuures juhatus võib nimetatud õigusi

teostada 15 päeva jooksul pärast märkimisaja lõppu.

Kolleegiumi hinnangul ei ole mõistlikku põhjust, miks peaks olema aktsiaseltsi aktsiate märkijatele

tagatud märkimise ebaõnnestumise korral tasutu viivitamatu tagastamine, kuid osaühingu osade

märkijatele mitte. Osa märkimisest tingitud määramatus ei saa kesta lõputult ja osakapitali

suurendamise ebaõnnestumisel tuleks tasutud sissemakse märkijatele samuti tagastada. Seetõttu leiab

kolleegium, et osaühingu regulatsioonis on lünk, mida on teistsuguse regulatsiooni puudumisel

osaühingu põhikirjas või osade märkimistingimusi ettenägevas osakapitali suurendamise otsuses

võimalik täita, kohaldades analoogia alusel ÄS § 347. Kohtud leidsid põhjendamatult, et see ei ole

võimalik. Nimetatud regulatsioon tagab poolte huvide tasakaalustatud kaitse. Seda sätet pidanuks

kohtud analoogia alusel kohaldama hoolimata asjaolust, et vähemalt hagejad VI-IX maakohtu

menetluses sellele normile ise ei tuginenud. Tegemist on õiguse kohaldamisega, mida kohtud

pidanuks tuvastatud asjaoludest lähtudes ise tegema.

24. Kolleegium märgib, et aktsiad tuleks tagastada ka seetõttu, et märkimislepingut saab pidada

edasilükkava tingimusega lepinguks, kus tingimus saabub osaühingu osakapitali suurendamise

äriregistrisse kandmisel (vt otsuse p 21). Osakapitali suurendamise otsuse tegemise ajal, s.o 20. juunil

2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 87 lg 1 esimese lause järgi oli sõnaselgelt ette

nähtud, et kui edasilükkav tingimus jääb saabumata, loetakse, et tingimuslikku tehingut ei ole tehtud.

Seega tuleks olukorras, kus osakapitali suurendamine jääb äriregistrisse kandmata, lugeda

märkimislepingu alusel tehtud sissemakse aluseta saaduks ning tagastada sissemakse soorituse teinud

isikule.

25. Tuvastatud asjaoludest nähtub, et kõiki osasid 2002. a osakapitali suurendamise otsuses

ettenähtud ajaks ei märgitud. Märkimisaega ei ole ka ÄS § 347 lg 3 kohaselt pikendatud.

22. augustil 2007 muutis kostja ainuosanik 20. juuni 2002. a otsust, tühistas osakapitali suurendamise

S. Kurmi kasuks (varasema otsuse p 2.43) ja otsustas suurendada kostja osakapitali 644 000 krooni

võrra (874 000 kroonini) 46 uue osaniku (sh hagejate) kasuks (vt nt tsiviilasi nr 2-07-40386, I kd

(J. Reiljani hagi), tl 79). Isegi kui seda lugeda ÄS § 347 lg 3 mõttes märkimata jäänud osa

tühistamiseks, ei oleks seda tehtud viidatud sättes ettenähtud aja jooksul. Lisaks ei ole tühistatud

L. Simmuli samuti märkimata jäänud osa ega vähendatud selle võrra taotletavat osakapitali suurust.

Isegi kui 22. augusti 2007. a otsus lugeda uueks osakapitali suurendamise otsuseks, ei olnud kostjal

ühepoolselt õigust arvata 2002. a otsuse alusel tehtud ja (alusetult) tagastamata sissemakseid uue

otsuse järgi tehtud sissemakseteks. Selleks pidanuks toimuma uus osade märkimine ja osade eest

tasumine.

26. Tähtsust ei ole asjaolul, et registripidaja ei ole osakapitali suurendamise kandmist äriregistrisse

seni lahendanud. Registripidaja ei saa kanda sisse osakapitali suurendamist, mille tingimused ei ole

täidetud, st kui osad on jäänud kogu kapitali suurendamise ulatuses märkimata. Menetluste

vastastikuse sõltuvuse korral tuleb esmalt lahendada hagimenetluses lahendatav küsimus, millest

sõltub ka registrikande tegemine.

Kolleegium märgib lisaks, et tulenevalt ÄS § 5251 lg-st 4 ei saaks osakapitali suurendamist enam

kanda äriregistrisse kroonides, vaid see oleks võimalik üksnes eurodes.

27. Eelnevat arvestades ei ole asja lahendamisel tähtsust sellel, kas ja millises ulatuses hagejate

potentsiaalne osalus kostjas 2007. a otsuse järgi muutus. Samuti ei ole asja lahendamisel oluline, kas

ja millistel asjaoludel on hagejad märkimislepingutest taganenud. Oluline on üksnes see, et kohtute

tuvastatud asjaoludel jäi 2002. a otsus täitmata. Seega muutus hagejate nõue mitterahalise sissemakse

tagastamiseks juba 2002. a-l seaduse jõul sissenõutavaks.

28. Kolleegium nõustub hagejatega, et ringkonnakohus ei ole pooltevahelist suhet käsitledes võtnud

selget seisukohta, kas nende vahel on märkimisleping ning millised õigused ja kohustused sellest

tulenevad.

Samuti ei ole ringkonnakohtu otsustest üheselt mõistetav, millisest lepingust taganemist kohus silmas

pidas (vt ringkonnakohtu otsuste p-d 12-13), kuigi menetluses on vaieldud selle üle, kas hagejad

taganesid märkimislepingust või mitterahalise sissemakse üleandmise lepingust. Kolleegium märgib,

et taganeda saab üksnes võlaõiguslikest märkimislepingutest, mitte aga aktsiate mitterahalise

sissemaksena kostjale üleandmise asjaõiguslepingutest, mis ei loo kohustusi (vt ka nt Riigikohtu

1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p 19). Esitatud asjaoludest järeldub, et

hagejate tahe oli taganeda mitterahalise sissemakse üleandmise aluseks olevast (vormivabast)

võlaõiguslikust kausaallepingust, s.o märkimislepingust. Tahte väär kajastamine taganemise

dokumendis (vt nt tsiviilasi nr 2-07-40386, I kd (J. Reiljani hagi), tl 8) ei ole seejuures määrav.

Taganemine on vormivaba ja selle avalduse said hagejad teha mh täiendavalt menetluses, kui kostja

sai need avaldused kätte.

29. Kolleegium nõustub hagejatega ka selles, et ringkonnakohtu otsuse põhjendused taganemise

lubamatuse kohta on vähemalt raskesti mõistetavad, kui mitte vastuolulised ja arusaamatud.

Nimelt on ringkonnakohus otsuste p-s 13 leidnud, et kostja on märkimislepinguid oluliselt rikkunud,

kuid otsuste p-s 14 (teises p-s 14) leidnud, et osade väljaandmise nõue kostja vastu ei olnudki veel

sissenõutav, mis juhul ei saanuks ta seda juba rikkuda. Tuvastatud asjaoludel jääb arusaamatuks ka

ringkonnakohtu põhjendus, et hagejad pidanuks määrama kostjale lepingu täitmiseks veel täiendava

tähtaja (vt ringkonnakohtu otsuste esimene p 14), kuigi jääb selgusetuks, mida kostja saanuks selle

kestel veel teha. Sama arusaamatu on ringkonnakohtu käsitus, et hagejad pidanuks oma taganemise

kavatsusest neil asjaoludel veel VÕS § 117 järgi täiendavalt teatama (vt ringkonnakohtu otsuste teine

p 14). Sisulise põhjenduseta on ringkonnakohtu etteheited hagejatele, nagu nad oleksid esitanud

kostja vastu arvukalt erinevaid hagisid.

30. Eelneva põhjal tuleb ringkonnakohtu otsused tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Kolleegiumil ei ole tuvastatud asjaoludel võimalik endal uut otsust teha ja

haginõudeid rahuldada, kuna hagejad ei ole kassatsioonkaebustes taotlenud uue otsuse tegemist, vaid

soovisid saata asja ringkonnakohtule tagasi.

Asja uuel läbivaatamisel saab ringkonnakohus kolleegiumi seisukohtadest lähtudes selle lahendada.

Vajadusel peab ringkonnakohus pooltele selgitama, kas nad võtavad ühe või teise vaidlustamata

asjaolu omaks.

III

31. Kuna asjas on iga hageja esitanud eraldi hagiavalduse ainuüksi talle kuuluva nõude

rahuldamiseks, tuleb hagi rahuldamisel TsMS § 446 lg 1 esimese lause järgi märkida, millises

ulatuses iga hageja nõue rahuldatakse. Esitatud asjaoludel ei ole põhjust rääkida hagejatest kui ühis-

või solidaarvõlausaldajatest VÕS § 72 või 73 mõttes.

Ringkonnakohus ei ole piisavalt arvestanud, et iga hageja osaleb menetluses iseseisva nõudega kostja

vastu. Seda tuleb aga silmas pidada mh nii asja hinna määramisel kui ka menetluskulude jaotamisel

(vt ka otsuse p-d 40-42). Tegemist ei ole vältimatute kaashagejatega TsMS § 207 lg 3 mõttes ja

igaüks neist osaleb menetluses iseseisvalt.

32. Kolleegiumi hinnangul on vaja juba ainuüksi võimaliku otsuse resolutsiooni täidetavuse huvides

asja uuel läbivaatamisel täpsustada ka hagejate nõudeid, millele pidanuks maakohus pöörama

tähelepanu juba eelmenetluses. Nimelt ei ole selge, mida peavad hagejad silmas selle all, kui nad

paluvad aktsiad kostjalt välja mõista. Ringkonnakohus saab eelmenetluse puuduse kõrvaldada,

sõltumata sellest, kas sellele apellatsioonimenetluses tugineti (vt ka nt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11).

Hagejate väitel on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et nad andsid aktsiad kostjale üle

(vt nt tsiviilasi nr 2-07-40386, I kd (J. Reiljani hagi), tl 2). Samas on aktsiad esitatud asjaoludel

jätkuvalt vähemalt osa hagejate osas EVK-s nende endi nimel, kuid blokeeritud (vt nt tsiviilasi nr 2-

07-40386, I kd (J. Reiljani hagi), tl 223, 228-232).

33. Aktsiaseltsi aktsia on aktsiaseltsi aktsiakapitalis isiku osalust väljendav õigus. Aktsiad peavad

ÄS § 228 lg 1 teise lause ja Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse (EVKS) § 2 lg 1 p 3 järgi olema

registreeritud EVK-s. EVK-s registreeritud aktsiad ei ole kehalised esemed ehk asjad, mille saaks

vindikatsiooninõudega välja nõuda õigusliku aluseta asja valdajalt asjaõigusseaduse § 80 alusel ega

täita sellist kohtulahendit täitemenetluse seadustiku (TMS) § 178 lg 1 alusel. Aktsia kui õigus kuulub

isikule, kes on selle omandanud aktsiaseltsi asutamisel või aktsiakapitali suurendamisel või kellele

selline isik on kehtiva käsutustehinguga aktsia üle andnud. Erandlikult võimaldab EVKS § 9 lg 2

registriandmetele tuginedes omandada aktsia ka heauskselt.

Aktsiast tulenevad õigused kuuluvad ÄS § 228 lg 2 järgi isikule, kes on aktsionärina kantud

aktsiaraamatusse. Aktsia omandajal on ÄS § 229 lg 4 järgi õigus nõuda enda kandmist aktsionärina

aktsiaraamatusse ning aktsiaseltsi suhtes loetakse aktsia üleläinuks omandaja kandmisest

aktsiaraamatusse. Aktsiaraamatut peab ÄS § 233 lg 2 esimese lause järgi EVK pidaja.

34. Kui aktsiad on kostjale kehtivalt üle antud, kuid ta on võlaõiguslikult kohustatud need ÄS § 347

lg 2 alusel tagastama, saavad hagejad nõuda, et kostja täidaks aktsiate tagastamise kohustust, ja

paluda selleks vajaliku kostja tahteavalduse kohtul asendada, st nõuda aktsiate üleandmise

käsutustehingu tegemiseks vajalikku kostja tahteavalduse asendamist tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 68 lg 5 või TMS § 184 lg 1 alusel.

Kui aktsiad on EVK-s kostja nimel, võivad hagejad ÄS § 347 lg 2 alusel nõuda, et kostja teeks muu

hulgas väärtpaberiülekandeks vajaliku korralduse EVKS § 15 lg 1 mõttes ja/või paluda kohtul

väärtpaberiülekandeks vajaliku kostja korralduse kui tahteavalduse asendada. Kui aktsiad on EVK-s

jätkuvalt hagejate endi nimel (olgu ka ebaõigesti, kui aktsiad kuuluvad tegelikult kostjale), kuid

nende käsutamine on kostjast tulenevalt blokeeritud, võib kostjalt ÄS § 347 lg-le 2 tuginedes hageda

ka aktsiate EVKS § 17 järgi blokeerimisest vabastamiseks vajalike tahteavalduste andmist ja/või

asendamist kohtulahendiga.

35. Kolleegiumi arvates saab kohus tõlgendada hagejate nõudeid vajadusel kitsendavalt, st selliselt et

neid oleks võimalik rahuldada (vt Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11,

p 32). Hagejate I-V nõuete kitsendavat tõlgendamist ei mõjuta see, et nad loobusid menetluses

nõudest kohustada EVK-d (EVK pidajat) kandma kostja nimel olevad hagejate aktsiad hagejate

nimele. Sellisel nõudel ei oleks olnud nagunii õiguslikku alust, kuna kanded tehakse üldjuhul

õigustatud isiku avalduse alusel. Pealegi ei osalenud EVK pidaja kostjana menetluses. Hagejad VI-IX

on palunud kohustada kostjat andma nõusolek EVK-s kostja nimel olevate aktsiate kandmiseks

hagejate nimele. Ka hagejate I-V esitatud hagiavaldustest saab järeldada samasuguse nõude esitamist.

Vaatamata sellele peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel arutama pooltega hagejate nõuete

täidetavust ja laskma vajadusel hagejatel nõudeid täpsustada.

36. Kolleegiumi arvates ei takista hagide rahuldamist see, et KET-i aktsiate nimiväärtust on

ÄS § 5251 järgi muudetud ja määratud kroonide asemel eurodes. Kostjale üleantud kroonides

määratud nimiväärtusega aktsiad on jätkuvalt identifitseeritavad.

37. Kolleegium märgib, et nii hagejad kui ka kostja on menetluse kestel oma menetluslikke

positsioone korduvalt vastuolus TsMS §-dega 329-331 muutnud, kuid maakohus ei ole seda

kummaski asjas tõkestanud ja pooled ei ole seda ka vaidlustanud. Seetõttu lähtub kolleegium sellest,

et hagi aluseks olevate asjaolude ja kostja vastuväidete muutmine on olnud lubatav. Maakohus on

kogu poolte esitatu omapoolse kriitikata vastu võtnud, mis on kaasa toonud pikka aega kestnud poolte

seisukohtade muutmise. Kolleegiumi arvates pidanuks maakohus määrama pooltele lõplike ja

terviklike seisukohtade esitamiseks TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja, et vältida lubamatut menetluse

venimist ja menetlusmaterjali ebaülevaatlikuks muutumist. Seda tegemata on nii maakohus ise kui ka

pooled menetlust venitanud. Ringkonnakohus saab asja uuel läbivaatamisel anda haginõuete

täpsustamiseks tähtaja.

38. Kolleegium märgib täiendavalt, et asja nr 2-07-40386 toimikus ei ole andmeid kaevatud

ringkonnakohtu otsuse pooltele kättetoimetamise kohta, kuid pooled ei ole selle kättesaamist ka

eitanud.

39. Lisaks juhib kolleegium kostja tähelepanu, et tema esindajana kassatsioonimenetluses on

kassatsioonivastuses hagejate I-V kassatsioonkaebusele nimetatud üksnes vandeadvokaat Siiri

Malmberg, kuid vastuse on allkirjastanud ka vandeadvokaat Vahur Kivistik. Kolleegium lähtub

asjaoludest nähtuvalt siiski sellest, et kostja esindaja on kassatsioonimenetluses mõlemas asjas ka

V. Kivistik.

IV

40. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus määranud vääralt asja hinna. Praeguses asjas

lahendatakse koos üheksa hageja Iseseisvaid nõudeid kostja vastu, hagejad ei ole vältimatud

kaashagejad TsMS § 207 lg 3 mõttes (vt ka otsuse p 31). Iga hageja nõuab kostjalt talle kuulunud

KET-i aktsiate tagastamist. Seega on iga hageja haginõude hinnaks TsMS § 122 lg 2, § 123 ja § 126

lg 2 järgi tema nõutud aktsiate harilik väärtus hagi esitamise aja seisuga.

41. Maakohtu otsuste järgi oli hagejate I ja IX haginõude hind 223 eurot 69 senti, hageja II haginõude

hind 3579 eurot 5 senti, hageja III haginõude hind 1118 eurot 45 senti, hageja IV haginõude hind

447 eurot 38 senti, hageja V haginõude hind 671 eurot 7 senti, hagejate VI ja VIII haginõude hind

kummalgi 894 eurot 76 senti ning hageja VII haginõude hind 1565 eurot 84 senti. Muude andmete

puudumisel lähtub kolleegium sellest. EVK-s kannete muutmiseks taotluse esitamise nõue on

põhinõuet abistav, mitte eraldi nõue, ja seda hagihinna määramisel ei arvestata. Kuna iga hageja

esitas eraldi enda nõude, ei ole TsMS § 134 lg 1 järgi alust hagihindu liita.

Vaatamata sellele, et hagejad I-V ja VI-IX esitasid ühised apellatsioonkaebused, ei liideta hagejate

nõuete hinda TsMS § 137 lg-st 1 tulenevalt ka apellatsioonimenetluses. Iga hageja sai vaidlustada

maakohtu otsuse üksnes osas, milles jäi tema hagi rahuldamata. Seega tuleb TsMS § 137 lg 3 järgi

kaebuses arvestada iga hageja taotletu hinda (väärtust). Õige ei ole neid liita, nagu tegi

ringkonnakohus, kes määras asjade hinnaks apellatsiooniastmes vastavalt 6039 eurot 64 senti (asi

nr 2-07-40386) ja 3583 eurot 36 senti (asi nr 2-07-40410). Ka ühise apellatsioonkaebuse esitamise

korral on iga hageja taotlusel oma hind, mis on sama maakohtus taotletu hariliku väärtusega (vt ka

Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p-d 31-33).

Ülaltoodut arvestades tuleb TsMS § 137 lg 1 järgi määrata ka hagejate kassatsioonkaebuste hind iga

hageja kohta eraldi.

42. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada, arvestades asja lahendamise tulemust. Kolleegium märgib siiski, et kui hagejad osalevad

menetluses erineva suurusega nõuetega, ei ole üldjuhul põhjendatud jätta hagide rahuldamata jätmise

korral menetluskulud solidaarselt hagejate kanda, nagu tegi ringkonnakohus (vt nt Riigikohtu

27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 34).

43. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu