3-3-1-61-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-61-12

Määruse kuupäev

3. detsember 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Oleg Petrovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus-

ja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroo

21. detsembri 2010. a otsuse nr 15.3-04/569 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. juuni 2012. a määrus haldusasjas

nr 3-11-1600

Menetluse alus Riigikohtus

Oleg Petrovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Oleg Petrovi määruskaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 25. oktoobri 2011. a

määrus ning Tartu Ringkonnakohtu 29. juuni 2012. a määrus haldusasjas nr 3-11-1600.

2. Ennistada Oleg Petrovi kaebuse esitamise tähtaeg ja saata haldusasi menetlusse võtmise

otsustamiseks Tartu Halduskohtule.

3. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna 21. detsembri 2010. a otsusega

nr 15.3-04/569 tunnistati kehtetuks Oleg Petrovi pikaajalise elaniku elamisluba.

2. O. Petrov esitas 4. jaanuaril 2011 Tartu Halduskohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks. Kaebaja

väitis, et elamisloa tühistamisega rikuti tema õigusi. Tartu Halduskohus jättis 3. veebruari 2011. a

määrusega taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas eelnimetatud määruse peale määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule, milles taotles määruse tühistamist. Tartu Ringkonnakohus tühistas 11. märtsi

2011. a määrusega haldusasjas nr 3-11-41 halduskohtu määruse ning rahuldas kaebaja taotluse riigi

õigusabi saamiseks osaliselt, andes kaebajale riigi õigusabi õigusdokumendi koostamiseks,

kohustuseta hüvitada õigusabitasu ja -kulud. Tartu Ringkonnakohtu 11. märtsi 2011. a määrus jõustus

7. aprillil 2011. Samal päeval tutvus kaebajale määratud esindaja advokaat A. Neiland haldusasja

materjalidega Tartu Ringkonnakohtus. 11. mail 2011 kohtus advokaat Viru Vanglas esindatavaga.

3. 4. augustil 2011 saabus Tallinna Halduskohtult kohtualluvuse korras Tartu Halduskohtule kaebaja

27. juuni 2011. a kaebus (koostatud 23. juunil 2011, kohtule edastatud ja digiallkirjastatud 27. juunil

2011) Politsei- ja Piirivalveameti 21. detsembri 2010. a otsuse nr 15.3-04/569 tühistamiseks koos

kaebetähtaja ennistamise taotlusega. Kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat

A. Neiland taotles kaebetähtaja ennistamist, juhindudes Tartu Ringkonnakohtu 11. märtsi 2011. a

määrusest. Esindaja palus arvestada seniste kohtumenetluste kestuse ja ajaga, mis kulus Viru

Vanglasse sõiduks, kaebuse koostamiseks vajalike dokumentide kogumiseks ja nendega tutvumiseks.

4. Tartu Halduskohtu 25. oktoobri 2011. a määrusega jäeti taotlus kaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks rahuldamata.

5. Kaebaja esindaja esitas määruskaebuse, milles taotles halduskohtu 25. oktoobri 2011. a määruse

tühistamist, kaebetähtaja ennistamist ja haldusasja menetluse algatamist.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata

järgmistel põhjendustel:

1) asjas ei ole vaidlust, et juhul, kui kaebaja sai 28. detsembril 2010 Politsei ja Piirivalveameti

21. detsembri 2010. a otsuse kätte, siis oli otsuse tühistamiseks kaebuse esitamise viimane päev

7. jaanuar 2011 ning 27. juunil 2011 esitatud kaebus on esitatud pärast kaebetähtaja möödumist.

Vastustaja on halduskohtule 10. oktoobril 2011 esitatud seisukohas märkinud, et saatis 21. detsembri

2010. a otsuse kaebajale Viru Vanglasse posti teel ning väljastusteate kohaselt anti see 23. detsembril

2010 kõigepealt üle vangla üldosakonna spetsialistile (tl-d 41, 44). Haldusasjas nr 3-11-41

14. veebruaril 2011 esitatud määruskaebuse kohaselt sai kaebaja vastustaja saadetud 21. detsembri

2010. a kirja vanglas kätte 28. detsembril 2010;

2) HKMS v.r § 10 lg 4 sätestas, et kui kaebus esitatakse pärast halduskohtusse kaebuse esitamise

tähtaja möödumist, tuleb kaebuses esitada tähtaja ennistamise taotlus ning tähtaja möödalaskmise

põhjused. HKMS v.r § 12 lg 3 ls 2 kohaselt rahuldab halduskohus tähtaja ennistamise taotluse, kui ta

loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Sellest sättest tuleneb kohtu diskretsiooniõigus

otsustamaks, kas kaebaja poolt välja toodud põhjused on mõjuvad ja õigustavad kaebetähtaja

ennistamist või mitte;

3 kaebetähtaja ennistamiseks pidi kaebuse esitajal olema mõjuva põhjusena käsitatav püsiv takistus

kaebuse esitamiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-65-

09). Mõjuv põhjus eeldab, et tähtaja möödalaskmiseks peab olema objektiivne põhjus ning selliseks

põhjuseks on tavapäraselt sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa (vt

Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-06, p 12). Mõjuvaks põhjuseks saavad seega olla sellised

objektiivsed asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist,

kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 19. jaanuari 2001. a otsus asjas nr 3-3-1-59-00). Seega peaksid üldjuhul tähtaja

ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka

menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt

juhtida (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 16. jaanuari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-75-08). Küllaldane

põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu

inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole

olnud piisavalt hoolikas, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse

hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka

subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul

ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kui

kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima

professionaalset abi. Vajadusel saab isik koheselt pöörduda kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi

määramist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 1. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-57-02).

Kaebetähtaja ennistamisel tuleb siiski arvestada ka õiguskindluse põhimõtet. Õiguskindluse huvides

on vajalik, et seadusega kehtestatud menetlustähtaegu järgitaks. Seaduses ette nähtud tähtaja

järgimata jätmine on lubatav vaid erandina üksikjuhtumil õiglase tulemuse saavutamiseks. Seejuures

tuleb arvesse võtta ka teiste menetlusosaliste ja avalikke huve ning põhimõtet, et mida enam on

kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 16. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-41-02);

4) kaebaja väitel tuleks kaebetähtaja ennistamise mõjuvateks põhjusteks lugeda asjaolusid, et nelja

kuu vältel oli kaebuse esitamine kaebaja jaoks formaalselt takistatud ning Tartu Ringkonnakohtu

11. märtsi 2011. a määrusest ei tulene, millise aja jooksul tuli kaebus esitada. Samuti leidis kaebaja, et

mõjuvate põhjustena tuleb arvesse võtta ka seniste kohtumenetluste kestust ning kaebaja esindaja

Viru Vanglasse sõiduks ja dokumentide kogumiseks ning nendega tutvumiseks kulunud aega;

5) 4. jaanuaril 2011, s.o kaebetähtaja jooksul, esitas kaebaja Tartu Halduskohtule taotluse riigi

õigusabi saamiseks. Tartu Halduskohus jättis 3. veebruari 2011. a määrusega taotluse rahuldamata.

Tartu Ringkonnakohus tühistas 11. märtsi 2011. a määrusega halduskohtu 3. veebruari 2011. a

määruse ning rahuldas kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks osaliselt, andes kaebajale riigi

õigusabi kaebuse koostamiseks. Kaebaja kaebusest nähtuvalt tutvus talle riigi õigusabi korras

määratud advokaat kõnesolevate haldusasja materjalidega 7. aprillil 2011, s.o Tartu Ringkonnakohtu

11. märtsi 2011. a määruse jõustumise päeval. Ringkonnakohus leiab, et asja materjalidest lähtuvalt

saab seda päeva lugeda hetkeks, millest alates oli kaebajale riigi õigusabi korras advokaat määratud,

s.o kõrvaldatud takistus, mis senini ei võimaldanud kaebaja väidete kohaselt tal vastustaja

21. detsembri 2010. a otsust vaidlustada;

6) ringkonnakohus on seisukohal, et 4. jaanuarist 2011 kuni 7. aprillini 2011 esinenud objektiivseid

menetluslikke takistusi saab lugeda mõjuvateks põhjusteks, mis takistasid kaebajal kaebusega haldus-

kohtu poole pöördumist. Samas ei ole kaebaja ka pärast eelmainitud objektiivsete takistuste

äralangemist kaebust halduskohtule mõistliku aja jooksul esitanud. Seega tuleb hinnata, kas pärast

7. aprilli 2011 esinesid kaebajal samuti mõjuvad põhjused, mis takistasid kaebuse esitamist;

7) ringkonnakohus leiab, et alates 7. aprillist 2011 hakkas kulgema tähtaeg halduskohtule kaebuse

esitamiseks, et taotleda vastustaja 21. detsembri 2010. a otsuse tühistamist. Kaebaja leiab, et kuna

Tartu Ringkonnakohtu 11. märtsi 2011. a määrusesse ei olnud märgitud, millise aja jooksul tuleb

kaebus esitada, oli õigustatud kaebuse esitamine ka 27. juunil 2011, s.o on üle kahe kuu hiljem alates

asja materjalidega tutvumisest kaebaja esindaja poolt 7. aprillil 2011. Ringkonnakohus selle

seisukohaga ei nõustu. Ehkki õigusaktidest ja Tartu Ringkonnakohtu 11. märtsi 2011. a määrusest ei

tulene otsesõnu, millise aja jooksul tuleb eelkirjeldatud olukorras kaebus esitada, ei tähenda see, et

kaebajal oli ka pärast riigi kulul esindaja saamist määramatult pikk aeg tühistamiskaebuse

esitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus õigusaktidest või kohtulahenditest ei tulene

selgesõnaliselt kaebetähtaega, tuleb kaebus esitada mõistliku aja jooksul. Mida lugeda sel juhul

mõistlikuks ajaks, võib siiski tuleneda tähtaegadest, millal on vaidlusalust haldusakti võimalik

vaidlustada tavaolukorras;

8) välismaalaste seaduse (VMS) § 248 kohaselt tuleb pikaajalise elaniku elamisloa andmise kehtetuks

tunnistamise otsusele esitada kaebus kümne päeva jooksul otsuse teatavaks tegemise päevast arvates.

HKMS v.r § 9 lg-s 1 sätestatud üldine haldusakti tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg oli 30 päeva

haldusakti teatavakstegemisest. TsMS § 67 lg 2 kohaselt võis menetlusosaline juhul, kui ta lasi

mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, taotleda tähtaja ennistamist 14 päeva jooksul, alates

päevast, millal kaebuse esitamist takistanud asjaolu ära langes ja TsMS § 68 lg 2 järgi tuli koos

tähtaja ennistamise avaldusega teha ka menetlustoiming, mille tegemiseks tähtaja ennistamist

taotletakse, s.o käesoleva asja kontekstis esitada halduskohtule kaebus vastustaja 21. detsembri

2010. a otsuse tühistamiseks. Samasisuline paragrahv (§ 71) on alates 1. jaanuarist 2012 ka

halduskohtumenetluse seadustikus. Antud juhul ei ole tühistamiskaebust esitatud ei 10, 14 ega 30

päeva jooksul arvates 7. aprillist 2011, kui kaebaja esindaja haldusasja materjalidega tutvus, ega ka

10, 14 või 30 päeva jooksul sellest hetkest, kui kaebaja esindaja kaebajaga 11. mail 2011 Viru

Vanglas esimest korda kohtus. Kaebuse esitamist 2,5 kuud pärast seda, kui kaebajal oli olemas

advokaat selleks, et aidata kaebajal kaebust koostada, ei saa ringkonnakohtu hinnagul lugeda ka

mõistlikuks ajaks tühistamiskaebuse esitamisel, eriti kui arvestada asjaolu, et halduskohtumenetluse

seadustiku järgi oli haldusakti tühistamiseks esitatava kaebuse maksimumtähtajaks 30 päeva, kui jätta

kõrvale VMS §-st 248 tulenev eritähtaeg;

9) kaebuses on kaebetähtaja ennistamise taotlust põhjendatud eelkõige sellega, et määratud esindaja

tutvus asja materjalidega esmakordselt 7. aprillil 2011 ning sai esindatavaga kokku alles 11. mail

2011, kuna Viru Vanglasse sõiduks kulus ka aega ja peale selle oli esindajal enne kaebuse koostamist

vajalik tutvuda kolme kaebaja suhtes tehtud kohtuotsusega kriminaalasjades, vastustaja 21. detsembri

2010. a otsusega ning kaebaja ja vastustaja vahelise kirjavahetusega elamisloa küsimuses ja

ringkonnakohtu määrusega, millega kaebajale riigi õigusabi võimaldati;

10) toimiku materjalidest nähtuvalt on vaidlusaluse küsimusega seonduvalt kaebaja ja vastustaja

kirjavahetus piirdunud vastustaja 14. oktoobri 2010. a kirja ning kaebaja 8. novembri 2010. a

vastusega sellele ja nende sisu on refereeritud ka vastustaja 21. detsembri 2010. a otsuses. Jõustunud

kohtulahendid olid 2011. a advokaadile kättesaadavad elektrooniliselt KOLA ja KIS kaudu.

Kaebusest nähtuvalt ei esitanud kaebaja oma esindajale täiendavaid dokumente oma tervise,

võimalike töökohtade, korterikasutuse ega perekonnaliikmena J. Petrovaga koos elamise kohta (tl 8);

10) riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 18 lg 1 kohaselt nimetab advokatuur viivitamata kohtu, proku-

ratuuri või uurimisasutuse taotlusel riigi õigusabi osutava advokaadi ning advokatuuri nimetatud

advokaat kohustub asuma viivitamata riigi õigusabi osutama ja korraldama oma tegevuse selliselt, et

tal oleks võimalik õigeaegselt osaleda menetlustoimingutes. Eeltoodust tulenevalt oli kaebaja

esindajaks määratud advokaat kohustatud asuma kaebajale viivitamata riigi õigusabi osutama.

7. aprillil 2011 jõustus ringkonnakohtu määrus kaebajale riigi õigusabi andmise kohta ning selleks

ajaks oli advokatuur ka vastava advokaadi määranud. Sellest päevast arvates oli kaebaja esindajal

piisavalt aega, et kohtuda kaebajaga, tutvuda kaebuse koostamiseks vajalike dokumentidega ning

koostada ja esitada kaebus halduskohtule vähemalt mõistliku aja jooksul;

11) kaebaja esindajal kulus aga Viru Vanglasse sõiduks, vajalike dokumentidega tutvumiseks ja

kaebuse esitamiseks rohkem kui 2,5 kuud, mis on ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt eba-

mõistlikult pikk aeg;

12) kaebaja esindaja ei saa tugineda õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimusele

protsessitoimingutes, kuna tal on juriidiline kõrgharidus ja juristina tegutsemise käigus omandatud

õiguslikud kogemused ja teadmised. Juriidilise kõrgharidusega esindaja peab teadma, et kaebuse

esitamine ei ole üldjuhul õiguskindluse põhimõttest tulenevalt määramatult pika aja jooksul võimalik

ning et õigusliku regulatsiooni puudumisel tuleb lähtuda mõistlikkuse põhimõttest. Esindaja peab

oma ülesandeid täitma hoolsuskohustust järgides ning korraldama töö selliselt, et esindatavaga

suhtlemine, vajalike dokumentide kogumine, nendega tutvumine, kaebuse koostamine ja kaebuse

kohtule ärasaatmine leiaks aset kaebetähtaja jooksul või vähemalt sellise aja jooksul, mida oleks

objektiivselt võimalik pidada mõistlikuks tähtajaks kaebuse esitamisel. Kui esindaja nõustub kliendile

õigusabiteenuse osutamisega, peab ta tagama ka kvaliteetse õigusabi;

13) seega ei ole ka kaebaja esindaja väide, et riik peab tagama kaebajale ärakuulamise õiguse

kohtus, sõltumata tema esindaja professionaalsest võimekusest, ja et võimalik menetlusnormi

rikkumine ei kaalu üles isiku põhjendatud huvi oma saatuse määratlemisel viibimiskoha riigis asja-

kohane ega ka aluseks kaebetähtaja ennistamisele. Ka Riigikohus on 19. jaanuari 2000. a määruses

haldusasjas nr 3-3-1-59-00 asunud seisukohale, et mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse

esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Arvestades Tartu Ringkonnakohtu

11. märtsi 2011. a määruse jõustumise kuupäeva (7. aprill 2011), jääb endiselt selgusetuks, miks

kohtus kaebaja esindaja esmakordselt oma esindatavaga alles 11. mail 2011, s.o määruse jõustumisest

rohkem kui kuu aja möödumisel. Samuti ei ole taotluses välja toodud, et kaebuse esitajal või tema

esindajal oleks pärast 7. aprilli 2011 tekkinud kaebuse koostamiseks ja tähtaegseks esitamiseks

objektiivseid takistusi;

14) eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja ka pärast riigi kulul esindaja saamist esitanud kaebust

mõistliku aja jooksul ega esitanud mõjuvaid põhjuseid mõistliku kaebetähtaja järgimata jätmiseks

pärast 7. aprilli 2011, mistõttu puudub kaebetähtaja ennistamiseks alus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kaebaja esindaja esitas määruskaebuse, milles taotleb tühistada ringkonnakohtu määrus ja

ennistada kaebetähtaeg. Määruskaebust põhjendatakse järgmiselt:

1) kaebuse koostamiseks oli vaja tutvuda Viru Maakohtu 29. oktoobri 2010. a ja Tartu Ringkonna-

kohtu 10. juuni 2011. a otsusega kriminaalasjas ning Tartu Ringkonnakohtu 11. märtsi 2011. a

määrusega. Kaebuse esitamiseks oli kaebajaga vaja kokku saada Viru Vanglas (11. mail 2011).

Ilmnes, et kaebaja põeb rasket haigust. Puudusid vajalikud andmed Eestis viibivate sugulaste ja

varasemate töökohtade kohta. Pärast kokkusaamist oli võimalus tutvuda kaebaja ja Politsei- ja Piiri-

valveameti kirjavahetusega elamisloa küsimuses. Tekkis vajadus tutvuda õigusaktidega, millele

Politsei- ja Piirivalveamet tugines vaidlustatud otsuse põhistamisel;

2) õigusabi osutamisel pole menetlustoimingut jäetud tähtaegselt tegemata. Kuna ringkonnakohus ei

määranud õigusabi osutajale tähtaega, millega oleks ülesande vastuvõtmisel tulnud arvestada, puudus

selles osas vajadus taotleda tähtaja ennistamist. Esindaja ei põhjendanud teadlikult, miks kaebust ei

esitatud varem. Samas osutus kaebuse koostamine aeganõudvaks. Ka mõjutas kaebuse esitamist

kaudselt kaebaja esindaja tervisekahjustus;

3) ringkonnakohus ei konkretiseeri, milline peaks olema kaebuse esitamise mõistlik tähtaeg. Otsuse

vaidlustamiseks ette nähtud 10-päevane tähtaeg oli riigi õigusabi võimaldamise ajaks ületatud juba

nelja kuu võrra. Esindaja poolt vastu võetud ülesanne ei olnud seotud ühegi tähtaegse toiminguga ja

ei olnud ka teada riigi õigusabi määruse jõustumise aeg 7. aprill 2011. Kui riigi õigusabi määranud

ringkonnakohus leidis, et toiminguga on viivitatud, siis pidanuks ta määrama konkreetse kohustusliku

tähtaja;

4) vaidlusalune periood hõlmab kaks ja pool kuud alates 8. aprillist 2011. Kaebaja esindaja ei

seostanud oma paremal teadmisel tööd korraldades kaebuse esitamist konkreetse lähitähtajaga. Samas

jätsid haldus- ja ringkonnakohus kaebuse läbi vaatamata, ilma et kaebetähtaega oleks üldse määratud;

5) küsimus sellest, kas kaebus esitati mõistliku aja kestel, on hinnanguline. RÕS § 18 lg-s 1

sätestatakse, et advokatuuri nimetatud advokaat kohustub asuma viivitamata riigi õigusabi osutama ja

korraldama oma tegevuse selliselt, et tal oleks võimalik õigeaegselt osaleda menetlustoimingutes.

Kuna ringkonnakohus ei määranud konkreetset tähtaega, siis ei saa väita, et menetlustoimingutes ei

osaletud õigeaegselt. RÕS § 20 lg-s 31 sätestatakse, et kohus kõrvaldab riigi õigusabi saaja taotlusel

või omal algatusel määrusega advokaadi riigi õigusabi osutamisest, kui advokaat on end näidanud

asjatundmatuna või hooletuna. Kohus võib eelnevalt nõuda riigi õigusabi saajalt ja advokaadilt

selgituse esitamist. Kohus edastab advokaadi riigi õigusabi osutamisest kõrvaldamise määruse advo-

katuurile aukohtumenetluse algatamiseks ning vajaduse korral uue riigi õigusabi osutaja

määramiseks. Seega ei saa pidada kaebaja kaebuse menetluse lõpetamist põhjendatuks viitega pelgalt

esindaja teadmatusele või hoolsuskohustuse rikkumisele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et VMS §-s 248 sätestatud 10-päevane kaebetähtaeg on

mööda lastud ja selle ennistamiseks ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses esitatud väited alust

ei andnud. Ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse väited ei anna alust kaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks.

Vastuseks määruskaebusele leiab kolleegium järgmist:

1) kohtumine kaebuse esitajaga ning tutvumine vajaklike dokumentidega peab toimuma mõistliku aja

jooksul;

2) kaebuse esitamise tähtaja ennistamist ei saa tingida vandeadvokaadil kaebuse koostamisel tekkinud

vajadus tutvuda õigusaktidega, millele vastustaja tugines vaidlustatud otsuse põhistamisel;

3) ringkonnakohus ei pidanud 11. märtsi 2011. a määrusega riigi õigusabi määramisel kindlaks

määrama tähtaega, mille jooksul riigi õigusabi tuleb osutada. Sellist kohustust ei tulene seadusest;

4) arvesse ei ole võimalik võtta väidet, et kaebuse esitamist mõjutas kaebaja esindaja tervis. Seda

väidet ei ole esitatud tähtaja ennistamise taotluses;

5) olukorras, kus kaebuse esitamiseks on VMS §-ga 248 ette nähtud 10-päevane tähtaeg, ei saa

kaebust ja koos sellega esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlust, mis esitati kaks ja pool kuud pärast

ringkonnakohtu poolt tuvastatud objektiivsete menetluslike takistuste äralangemist, lugeda esitatuks

mõistliku aja jooksul. Kolleegium märgib, et 10-päevane kaebuse esitamise tähtaeg võib elamisloa

asjades olla ebaproportsionaalselt lühike. Kuid ei ole alust arvata, et sellistes asjades on mõistlik

tähtaeg kaks ja pool korda pikem kui halduskohtule tühistamiskaebuse esitamiseks HKMS v.r § 9

lg-ga 1 sätestatud 30-päevane tähtaeg. Kolleegium märgib ka seda, et praktikas võib nimetatud 10-

päevane tähtaeg tuua kaasa puudustega kaebuste esitamist, mille kohta tuleb kohtul teha käiguta

jätmise määrusi;

6) praeguse kohtuasjaga pole seotud väited, et kohus võib kõrvaldada advokaadi riigi õigusabi

osutamisest ning võib õigusabi saajalt eelnevalt nõuda selgitusi ja edastada advokaadi riigi õigusabi

osutamisest kõrvaldamise määruse advokatuurile aukohtumenetluse algatamiseks ning vajaduse

korral uue riigi õigusabi osutaja määramiseks. Halduskohus ei ole enne ega pärast 7. aprilli 2011, mil

langesid ära ringkonnakohtu tuvastatud objektiivsed menetluslikud takistused, nõudnud kaebajalt ega

tema esindajalt selgitusi. Samuti pole halduskohus kõrvaldanud advokaati riigi õigusabi osutamisest

ega pöördunud advokatuuri poole.

9. Siiski peab kolleegium möödapääsmatuks ennistada kaebuse esitamise tähtaeg alljärgnevatel

põhjendustel.

10. Kolleegium lähtub asja lahendamisel sellest, et kaebeõigus tuleneb põhiseaduse §-st 15.

Analoogiline õigus tuleneb ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6

lg-st 1.

11. Asjas Andreyev vs. Eesti 22. novembril 2011 tehtud otsuse punktis 77 leidis Euroopa

Inimõiguste Kohus pärast asjaolude kirjeldust ja analüüsi kokkuvõtvalt, et "[---] kuigi kaebajale anti

riigi õigusabi Riigikohtusse pöördumiseks ja hoolimata sellest, et ta tegi kõik, mida talt oodata oleks

võinud, võttis talle õigusabi korras määratud advokaadi poolne kohustuste mittetäitmine ja tekkinud

olukorda heastavate tõhusate meetmete puudumine kaebajalt Riigikohtusse juurdepääsuõiguse."

Sama otsuse punktis 78 konstateeris kohus, et seega on rikutud konventsiooni artikli 6 lõiget 1.

See otsus on tehtud küll kriminaalasjas ja käsitles juurdepääsu Riigikohtule, kuid omab kolleegiumi

arvates tähendust ka praeguses haldusasjas.

Ka tsiviilasjas väljendas Euroopa Inimõiguste Kohus 14. juuni 2011. a otsuses sarnast seisukohta,

pidades küll menetlusõiguslikel põhjendustel kaebust vastuvõetamatuks. Nimelt leidis kohus asjas

Metsaveer vs. Eesti, et olukorras, kus puudusid konkreetsed õigusnormid, mis oleksid taganud õigus-

abi saajale riigi õigusabi osutava advokaadi tegevusetuse korral juurdepääsu Riigikohtule, ei olnud

kohus veendunud valitsuse pakutud abinõude tõhususes.

Euroopa Inimõiguste Kohtu pikaajalise praktika järgi võib tsiviilasjaks konventsiooni artikli 6 lg 1

mõttes olla ka haldusasi.

12. Seni puudub haldusasjades Riigikohtu praktika, mille järgi riigi õigusabi osutava advokaadi

tegevusetus annab aluse kaebetähtaja ennistamiseks.

13. Riigi õigusabi mõte seisneb kolleegiumi arvates selles, et kaebeõigus oleks riigi toel tagatud.

Kui kaebus jääb tähtaegselt esitamata just riigi õigusabi osutava advokaadi õigusvastase tegevusetuse

tõttu, siis ei oleks kolleegiumi hinnangul kaebeõigus riigi toel tagatud. Kaebeõiguse tagamiseks tuleb

sellisel juhul kaebuse esitamise tähtaeg ennistada.

14. Kaebajale anti Tartu Ringkonnakohtu 11. märtsi 2011. a määruse haldusasjas nr 3-11-41

resolutsiooniga riigi õigusabi õigusdokumendi koostamiseks. Õigusdokumendiks, mille koostamiseks

riigi õigusabi määrati, oli ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt kaebus halduskohtule, et

vaidlustada Politsei- ja Piirivalveameti 21. detsembri 2010. a otsust. Nähtuvalt ringkonnakohtu

määruse põhjendustest, määrati riigi õigusabi selleks, et kaebaja saaks oma kaebeõigust reaalselt

teostada. Kaebaja taotlus saada riigi õigusabi tema võimalikuks esindamiseks halduskohtus jäeti sama

määrusega rahuldamata.

Ringkonnakohus oli tulenevalt RÕS §-st 10 pädev otsustama kaebajale riigi õigusabi andmise.

15. Kaebuse halduskohtule ja selles esitatud tähtaja ennistamise taotluse ning määruskaebuse

allkirjastas riigi õigusabi osutamiseks (kaebuse koostamiseks) ringkonnakohtu määruse alusel

määratud vandeadvokaat. Kohtud aktsepteerisid kohtule esitatud kaebust ja määruskaebust, käsitades

neid esitatuna riigi õigusabi korras määratud advokaadi poolt, kellel on kaebuse esitamise õigus.

Sellele ei vaielnud vastu ka vastustaja.

Ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse on allkirjastanud sama advokaat.

16. Tagamaks kaebeõiguse teostamist riigi toel, aktsepteerib kolleegium kujunenud olukorras

kaebaja kaebeõiguse tagamiseks selliselt esitatud kaebust ja määruskaebusi, käsitades neid riigi

õigusabi korras esitatutena.

17. Kolleegium on seisukohal, et antud juhul jäi kaebus ja kaebetähtaja ennistamise taotlus haldus-

kohtule mõistliku aja jooksul esitamata üksnes riigi õigusabi osutama määratud advokaadi

tegevusetuse tõttu.

Nimelt ei ole kinnipidamiskohas karistust kandvale kaebajale kolleegiumi hinnangul praeguse

kohtuasja asjaoludel võimalik ette heita tegevust või tegevusetust, mis oleks mõjutanud kaebetähtaja

ilma mõjuvate põhjusteta mööda laskmist. Kaebaja tegi kõik endast oleneva, esitades kaebetähtaja

kestel halduskohtule riigi õigusabi taotluse, mis ringkonnakohtu määrusega rahuldati. Talle oli

kaebuse koostamiseks määratud ettenähtud korras advokaat. Kaebajal ei lasunud suhtes kohtuga

kohustust pärast seda, kui riigi õigusabi oli määratud kaebuse koostamiseks, kuid riigi õigusabi korras

määratud advokaadi poolt koostatud kaebust polnud talle veel saadetud. Kaebajale kui kolleegiumi

arvates menetlusõiguslikes küsimustes ilmselgelt ebapiisavate õigusteadmistega isikule ei saa ette

heita, et ta ei kaevanud edasi ringkonnakohtu määrust, millega tema riigi õigusabi taotlus rahuldati

osaliselt ja talle määrati riigi õigusabi üksnes kaebuse koostamiseks.

Kolleegium on seisukohal, et kaebaja asjas tekkinud olukorda heastavaks meetmeks on kaebuse

esitamise tähtaja ennistamine.

18. Kolleegium rahuldab määruskaebuse ja ennistab kaebuse esitamise tähtaja.

Halduskohus lõpetas 25. oktoobri 2011. a määrusega, millega jättis kaebuse esitamise tähtaja

ennistamata, asja menetluse viitega HKMS v.r § 12 lg-le 3. Halduskohus ei teinud enne kaebuse

esitamise tähtaja ennistamise taotluse lahendamist asja menetlusse võtmise määrust. Kuna haldus-

kohus ei ole teinud HKMS v.r § 11 lg-ga 9 nõutud menetlusse võtmise määrust, siis saadab

kolleegium O. Petrovi kaebuse Tartu Halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann