3-3-1-47-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-47-12

Otsuse kuupäev

3. detsember 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

Vilma Länsi (Läns) kaebus Jõelähtme Vallavolikogu

14. oktoobri 2009. a otsuse nr 556 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2012. a otsus haldus-

asjas nr 3-09-2648

Menetluse alus Riigikohtus

Vilma Länsi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Vilma Länsi kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2012. a otsus ja Tallinna Halduskohtu

16. juuni 2011. a otsus haldusasjas nr 3-09-2648.

3. Teha uus otsus, millega rahuldada Vilma Länsi kaebus ja tühistada Jõelähtme Vallavolikogu

14. oktoobri 2009. a otsus nr 556.

4. Mõista Jõelähtme Vallavolikogult Vilma Länsi kasuks välja menetluskulud summas 1016

eurot ja 18 senti.

5. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõelähtme Vallavalitsuse 2. juuni 2003. a korraldusega nr 470 algatati Peeter Länsile kuulunud

Kapteni (millel asub üks elamu ja abihooned) ja Lääne-Aksli 2 maaüksuste ning nende lähiala detail-

planeeringu (DP) koostamine, mille eesmärgiks on kinnistute piiride muutmine, ehitusõiguse ulatuse

ja hoonestustingimuste määramine ning kruntidele juurdepääsude lahendamine. Jõelähtme Valla-

volikogu 14. oktoobri 2009. a otsusega nr 556 kehtestati Kaberneeme küla Kapteni ja Lääne-

Aksli 2 maaüksuste ja nende lähiala osaline detailplaneering (ODP), mis hõlmab krunte positsiooni-

numbritega 1, 2, 3, 4 ja 11 ning juurdepääsuservituutide ja trasside servituutide alust maa-ala. ODP

on üldplaneeringut muutev (krundi suurused on üldplaneeringus ettenähtust väiksemad); planeeringu-

järgsete teede ning tehnovõrkude ja –rajatiste väljaehitamise tagab ehitusloa taotleja vastavalt

29. juulil 2009 sõlmitud lepingule nr DP-68/09.

2. Vilma Läns esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Jõelähtme Vallavolikogu 14. oktoobri 2009. a

otsuse nr 556 tühistamiseks, mille põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised:

1) Jõelähtme Vallavalitsuse 29. märtsi 2005. a korraldusega nr 405 otsustati planeeringu vastu-

võtmisest keelduda. 13. juuni 2005. a korraldusega nr 602 võeti planeering vastu, kuid varasemat

korraldust kehtetuks ei tunnistatud. Seega on varasem korraldus kehtiv ja planeering vastu võtmata;

2) Harju maavanem palus oma heakskiitu andvas kirjas DP seletuskirja täpsustada. Vastavat täpsus-

tust seletuskirja sisse ei viidud;

3) planeeringu avalikust arutelust on möödunud peaaegu 3,5 aastat, seega ei saa planeeringu kehtes-

tamist 2009. a oktoobris pidada mõistlikuks (vt ka Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-28-04);

4) ODP on vastuolus valla üldplaneeringuga, kuid vastustaja planeeringu järelevalveks edastamise

kirjas ega maavanem järelevalve teostamist puudutavas kirjas ei ole detailplaneeringut käsitlenud üld-

planeeringut muutvana. Seega puudub planeerimisseaduse (PlanS) § 23 lg 3 p 3 järgne nõusolek;

5) otsuses puuduvad põhjendused valitud planeeringulahenduse kohta;

6) ODP on vastuolus looduskaitseseadusega (LKS), sest kruntidele positsioonidega 3 ja 11 kavan-

datud hoonestus on ranna ja kalda ehituskeeluvööndis (Kaberneeme lahele lähemal kui 50 m);

7) kaebajale kuuluval kinnistul on eratee (Küla tee), mida planeeringumenetluses on alusetult käsit-

letud avalikult kasutatava teena. Planeeringu põhijooniselt nähtuvalt on Küla tee kohale kavandatud

servituudi ala. Uute kruntidega seoses tekitatakse kaebaja kinnistule (erateele) suurem koormus.

Servituudilepingud oleks tulnud kinnistusraamatusse kanda enne planeeringu kehtestamist;

8) haldusakt on kaalutlusvigadega – kaalutud pole võimalust, et krunte ei jagatagi või jagatakse teistel

alustel. Kapteni kinnistu on ODP-ga jagatud neljaks krundiks ning kolmele neist on ligipääs ette

nähtud Küla teelt. Kinnistu jagamata jätmise korral ei tekiks juurdepääsu küsimust Küla tee kaudu.

Kaebaja vastava ettepanekuga planeerimismenetluses arvestamata jätmist põhjendatud ei ole;

9) planeeringu koostamise korraldamine ja tellimine on delegeeritud eraõiguslikule isikule, mis pole

üldplaneeringut muutva DP puhul lubatav.

3. Jõelähtme Vallavolikogu palus jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel:

1) õigusaktidest ega kohtupraktikast ei tulene keeldu planeeringu kehtestamiseks planeeringu-

lahenduse viimase avaliku arutelu ja planeeringu kehtestamise vahelise perioodi teatud pikkuse

ületamisel. Vastustajale ei ole teada isikuid, kes oleks soovinud, kuid pole saanud planeeringu suhtes

oma seisukohta avaldada;

2) korraldus nr 405 on sisuliselt kehtetuks tunnistatud korraldusega nr 602, millega otsustati DP

väiksema maa-ala ulatuses vastu võtta;

3) kaebajale on antud võimalus planeeringulahenduse kohta oma seisukohta avaldada. Kooskõlastuse

andmata jätmine ei välista planeeringu vastuvõtmist ja kehtestamist;

4) üldplaneeringu muutmist on käsitletud DP materjalides, sh seletuskirjas. Alusetud on väited, et

maavanemale polnud DP-ga üldplaneeringu muutmine teada ja et ta pole sellele heakskiitu andnud;

5) DP seletuskirjas on maavanema poolt vajalikuks peetud parandused tehtud. Isegi kui parandused

oleks tegemata, on tegemist kõrvaldatava puudusega, mis ei tingi otsuse tühistamist;

6) ODP kehtestamise otsus on piisavalt motiveeritud, lisaks nähtuvad põhjendused planeeringu

materjalidest, sh seletuskirjast;

7) vastuolu LKS-ga puudub, planeeringulahendus ei näe ette ehitiste rajamist ehituskeeluvööndisse;

8) juurdepääsu ODP alasse jäävale Kapteni kinnistule on aastakümneid teostatud Küla tee kaudu. Uue

tee rajamine ei oleks mõistlik. Vilma katastriüksuse plaanil on Küla tee tähistuseks A-1 (avalik

kasutus) – volikogu 30. novembri 2004. a otsusega nr 149 kinnitati avalikult kasutatavate teede nime-

kiri, kuhu kanti ka Küla tee. Kuigi vastav leping on sõlmimata, on tee korrashoiu korraldanud vald.

Maaomanike vastuseisu tõttu sõlmida tee osas vallaga leping arvati volikogu 3. septembri 2009. a

otsusega nr 523 Küla tee avalikult kasutatavate teede nimekirjast välja;

9) asjakohane pole kaebaja viide kruntidele juurdepääsu korraldamisest Rahvamaja teelt – selleks

tuleb rajada uus tee, samas kui ajalooliselt kasutatud Küla tee on juba olemas;

10) detailplaneeringu tellija oli Jõelähtme vald, mitte eraõiguslik isik.

4. Kolmas isik Peeter Läns palus kaebuse rahuldamata jätta järgmistel põhjustel:

1) menetluse kestel on planeeringus osalejate ja naabrite ring ning ka kaebused on jäänud samaks;

2) V. Länsile 1998. aastal erastatud maa hulka mõõdeti ka avaliku kasutusega põline külatee (Küla

tee), mida kolmas isik oli kasutanud alates 1969. aastast ja millega ta arvestas uue kodumaja projek-

teerimisel ning rajamisel 1991. aastal. See tee on ainuke juurdepääs rajatud hoonetele;

3) kaebaja soovitust rajada tee kavandatud kruntidele läbi liivaluite on käsitletud keskkonna-

spetsialisti ekspertarvamuses, kes leidis, et see lõhub luiteahelikku. Ajaloolise tee olemasolul oleks

uue ligi 200meetrise tee rajamine ka liialt kulukas ja ebamõistlik;

4) alusetu on väide, et vaidlusalune haldusakt on motiveerimata. DP kehtestamisel on kogu planee-

ringu dokumentatsioon ja selles sisalduv seletuskiri üheks haldusakti osaks;

5) ehitusõiguse määramisel on kinni peetud 50meetrisest rannakaitse ehituskeelualast;

6) ODP-ga krunditakse ümber olemasolevad elamumaa sihtotstarbega kinnistud eesmärgiga moo-

dustada kinnistud loogilisemate piiridega, leidmaks võimalusi juurdepääsutee ja tehnovõrkude asu-

koha määramiseks ning suurendada väiksemate kinnistute pindalasid. Kaberneeme küla on ajalooline

tiheasustuse ja väikeste kruntidega kaluriküla, kus ei ole reaalsuses võimalik moodustada 3 000 m2

suurusi kinnistuid.

5. Kolmandad isikud Jaanus Ütt ja Diana Muhhametova vaidlesid samuti kaebusele vastu.

6. Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-09-2648 jäeti V. Länsi kaebus

rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Otsust põhjendati järgmiselt:

1) maavanem ja vastustaja käsitlesid Küla teed avalikus kasutuses mitteoleva erateena ning ODP pole

kehtestatud ebaõigete andmete alusel. ODP ei anna veel õigust võõrast maad juurdepääsuna kasutada,

kuid kolmandatel isikutel on asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 alusel õigus nõuda juurdepääsu üle

võõra kinnisasja. P. Läns on vastava avalduse Harju Maakohtule esitanud ning see on Harju

Maakohtu 28. jaanuari 2011. a otsusega rahuldatud;

2) varasemat planeeringu vastuvõtmata jätmise korraldust ei pidanudki kehtetuks tunnistama, sest

13. juuni 2005. a korraldusega nr 602 võeti vastu DP, mis käsitles väiksemat maa-ala ja teistsugust

planeeringulahendust;

3) kaebaja on olnud järjepidevalt planeeringu menetlusse kaasatud ega ole nõustunud kooskõlastama

ühtegi planeeringu lahendusvarianti. PlanS §-s 17 esitatud nimekiri planeeringu kohustuslikest

kooskõlastustest ei hõlma kaebajat;

4) ODP ei ole vastuolus LKS-ga (ei kavandata hoonestust ehituskeeluvööndisse);

5) kaebaja pole välja toonud, kuidas rikub tema õigusi asjaolu, et ODP-ga moodustatavad krundid on

üldplaneeringuga ettenähtust väiksemad;

6) kaebaja ettepanekuid alternatiivsete teelahenduste osas on kaalutud ja nendega mittearvestamist

põhjendatud – läbi liivaluite ja teiste õuemaa uue tee rajamine ei ole otstarbekas ega põhjendatud

aastakümneid tagasi rajatud ja erastamise käigus eraomandisse sattunud Küla tee olemasolul;

7) õigusaktidest ei tulene nõuet enne planeeringu kehtestamist juurdepääsutee servituudi lepingu

sõlmimiseks. Samuti ei takistaks ODP tühistamine kolmandate isikute poolt servituudi taotlemist;

8) kaebaja pole põhjendanud, kuidas rikub tema õigusi asjaolu, et planeering kehtestati enam kui

kolm aastat pärast avalikku arutelu. Ei ole tuvastatud, et pärast avalikku arutelu oleks tekkinud uusi

huvitatud isikuid, kes planeeringumenetluses ei osalenud, kuid oleks soovinud oma seisukohti ja

vastuväiteid esitada, või et oleks toimunud olulisi muudatusi, mis ei võimaldaks ODP-d kehtestada;

9) DP toimikus on sõnaselge kinnitus, et kruntide suuruse küsimust käsitletakse üldplaneeringut

muutvana. Väiksemate kruntide moodustamine oli tingitud vajadusest korrastada Kapteni kinnistul

kujunenud olukorda maa kasutamisel, sest seda asuti kasutama mitme omaniku poolt;

10) ODP heakskiitmisega on maavanem andnud heakskiidu ka valla üldplaneeringu muutmisele;

seda kinnitas Harju maavanem ka 31. mail 2010 kohtule esitatud kirjas;

11) asja materjalidest ja vastustaja selgitustest saab järeldada, et planeeringu koostamise tellija oli

vald, mitte eraõiguslik isik. Seda seisukohta kinnitab planeeringu toimikus olev detailplaneeringu-

järgsete teede ning tehnovõrkude ja –rajatiste väljaehitamise kohustuse üleandmise leping, mille p 2.2

kohaselt on planeeringu tellija Jõelähtme Vallavalitsus;

12) haldusakt on piisavalt motiveeritud.

7. Vilma Läns esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgnevad:

1) vaidlusalune haldusakt ega ODP üheleheküljeline seletuskiri ei sisalda põhjendusi ega kaalutlusi

planeeringu kehtestamise asjaolude kohta. Detailplaneeringu toimikut ei saa lugeda ODP kehtes-

tamise otsuse juurde kuuluvaks, sest see hõlmab suuremat maa-ala. DP-ga tutvuja ei pea seletuskirja

lugedes ja joonistega tutvudes mõistatama, mis osas DP kehtestati;

2) planeeringu osalisest kehtestamisest kaebajat ei informeeritud. Ebaõige on kohtu seisukoht, et

planeeringu kehtestamine osaliselt oli maavanemale järelevalve teostamise ajal teada. Maavanem

kiitis DP heaks 27. novembri 2007. a kirjaga, kuid leping arendajaga teede ja tehnovõrkude välja-

ehitamiseks sõlmiti alles 29. juulil 2009;

3) kui üks krunt jagatakse neljaks, on selge, et moodustatavad krundid on algsest väiksemad. Ühele

moodustatavale krundile hoonestusõiguse ettenägemine, mida seal varem polnud, ja juurdepääs Küla

tee kaudu intensiivistab Küla tee kasutamist;

4) vaidlusalune haldusakt ei sisalda üldplaneeringu muutmise põhjendusi. Põhjendus, et ODP

kehtestamise tingis vajadus korrastada Kapteni kinnistul väljakujunenud olukorda ja et juba aja-

loolistel põhjustel on keskmine kinnistu suurus Kaberneemes väiksem kui üldplaneeringuga ette-

nähtud, on tagantjärgi otsitud. Kui Kapteni kinnistut poleks väiksemateks kruntideks jagatud, ei oleks

tulnud lahendada juurdepääsu Küla tee kaudu;

5) kuna kaebajat DP osalisest kehtestamisest ei teavitatud, ei saa eeldada, et tema seisukohad pole

viimasest avalikust arutelust alates muutunud. Kohtumenetluses märkis kaebaja, et soovib samuti

algatada DP menetluse, ning selgitas, et ODP-ga kavandatud servituudiala võib oluliselt piirata tema

kinnistu planeerimist;

6) planeeringu tellis eraisik – seda kinnitab mh DP toimiku tiitelleht ja DP seletuskiri, millest nähtu-

valt on planeeringu projekt koostatud kinnistute omanike tellimusel;

7) maavanema heakskiidust ei nähtu, et ta käsitles detailplaneeringut üldplaneeringut muutvana.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-09-2648 jäeti

V. Länsi apellatsioonkaebus rahuldamata, halduskohtu otsus muutmata ning menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjendused on järgmised:

1) ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid;

2) planeerimisseadus ei välista DP osalist kehtestamist ka muudel juhtudel kui üksnes planeeringu üle

järelevalve teostaja poolt vastava ettepaneku tegemisel. ODP-ga terviklikku planeeringulahendust ei

muudetud ning otsuses on DP väiksema maa-ala osas kehtestamist piisavalt selgitatud. Kuivõrd

tegemist on terviklahenduse osaga, omab tähendust kogu DP seletuskiri ning asjassepuutuv on

seetõttu ka kogu DP toimik. DP toimikus oleval situatsiooniskeemil on toodud DP terviklahendus

ning ODP ala selgelt märgistatud. Kuigi vaidlusalune otsus ei sisalda põhjendusi, miks kaebaja poolt

planeeringumenetluses esitatud vastuväited on jäetud osaliselt arvestamata, nähtub asja materjalidest,

et need põhjendused esitati kaebajale menetluse käigus;

3) asjaolu, et DP seletuskirja lk-l 6 märgitu järgi on tegemist üldplaneeringukohase DP-ga, vaidlus-

aluse akti tühistamist ei tingi, sest asja materjalidest nähtuvalt on planeeringut menetletud üld-

planeeringule mittevastavana ning kehtestajaks oli volikogu. Ka maavanem kinnitas kohtule, et

käsitles detailplaneeringut üldplaneeringut muutvana;

4) PlanS § 9 lg 2 p 13 näeb DP ühe ülesandena ette servituutide vajaduse määramise, kuid DP-ga ei

kehtestata servituute, vaid tähistatakse ala, mille kaudu võiks kinnistutele juurdepääsu teostada;

5) ODP alal tuletõrje veevõtukoha ja sõidukite ümberpööramiskoha ning ODP-ga kavandatud

elektrimaakaabelliini ja veetrassi rajamine teenivad mitte üksnes planeeringuala kinnistu omanike,

vaid ka avalikku huvi;

6) otsitud on kaebaja väide, et alternatiivseid planeeringulahendusi kaalutud ei ole. Kaebaja soovitust

korraldada juurdepääsutee läbi liivaluite Rahvamaja kinnistule on planeerimismenetluses kaalutud

ning sellega mittearvestamist põhjendatud (sh keskkonnaspetsialisti ekspertarvamusega ning asja-

oluga, et soovitatud tee ehitus ei tagaks samuti juurdepääsu avalikule teele, sest ka Rahvamaja tee on

eraomandis). Tee rajamine läbi luite oleks ebamõistlik oma kulukuse ja keskkonna kahjustamise tõttu.

ODP kohaselt jagatavale Kapteni kinnistule teostatakse juurdepääsu ka praegu Küla tee kaudu ning

P. Länsile kuuluvad hooned asuvad Küla tee ääres sissekäiguga Küla tee suunas;

7) apellant ei lükka ümber halduskohtu seisukohta, et detailplaneeringu koostamise tellijaks oli Jõe-

lähtme Vallavalitsus. DP koostamise eest arhitektuuribüroole tasu maksmisest arhitektuuribüroo era-

poolikust ei järeldu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Vilma Läns esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonna- ja haldus-

kohtu otsused ning teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjendused on

kokkuvõtlikult järgmised:

1) olukorras, kus kohalik omavalitsus otsustab kehtestada DP osaliselt, tuleks vähemalt DP osaliselt

kehtestamise otsuse seletuskirjas selgitada, missugune DP toimiku osa ja DP seletuskirja osa puudu-

tab ODP kehtestamise otsust. ODP kehtestamise otsusel on eraldi seletuskiri (1 lk), mistõttu ei saa

ODP seletuskirjaks pidada kogu planeeringuala puudutavat seletuskirja. Nt taristut puudutavat kogu

planeeringuala hõlmavat lahendust ei saa automaatselt üle kanda osaliselt kehtestatud planeeringu-

alale. ODP ei vasta PlanS § 2 lg-te 1 ja 2 nõuetele. Piisavalt ei ole põhjendatud ka vajadust kehtes-

tada DP osaliselt ega kaebaja vastuväidete arvestamata jätmist;

2) Harju maavanem ei ole andnud nõusolekut üldplaneeringu muutmiseks – tema kirjas on võetud

seisukoht üksnes avaliku väljapaneku käigus esitatud vastuväidete suhtes. Maavanem leiab, et tema

heakskiit üldplaneeringu muutmiseks sisaldub PlanS § 23 lg-s 6, kuid üldplaneeringu muutmist

käsitleb PlanS § 23 lg 3 p 3. Jõelähtme Vallavalitsuse kiri, millega DP maavanemale järelevalveks

esitati, ei sisalda põhjendusi üldplaneeringu muutmise kohta;

3) ODP seletuskirjas puuduvad maavanema heakskiidus nõutud täiendavad põhjendused;

4) DP kehtestamist ligikaudu 3,5 a pärast viimast avalikku arutelu ei saa pidada mõistlikuks (vrd 3-3-

1-28-04, p 20). Kohtumenetluse käigus on kaebaja märkinud, et soovib samuti algatada DP menetluse

(võimalus moodustada uusi krunte, mis vajavad täiendavaid juurdepääse ning mistõttu servituudiala

võib piirata kaebaja kinnistu planeerimist);

5) ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, samas võttis põhjendustes mitmeid täiendavaid seisukohti

seoses planeerimismenetlusega. Ringkonnakohus ei käsitlenud apellatsioonkaebuse väidet ODP

vastuolulisuse kohta.

10. Jõelähtme Vallavolikogu vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahulda-

mata, põhjendades oma seisukohti järgnevalt:

1) kuivõrd DP osaliselt kehtestatud osa kujutab endast osa kogu detailplaneeringu terviklahendusest,

on ODP puhul asjassepuutuv kogu DP toimik, sh kogu DP seletuskiri. ODP kehtestamise otsuses on

määratletud, millises osas DP kehtestatakse, ning vastav ala on selgelt piiritletud ka DP toimikus

oleval situatsiooniskeemil;

2) DP osalise kehtestamise põhjendusena on piisav see, et teede, tehnovõrkude ja rajatiste rajamist

puudutav kokkulepe sõlmiti üksnes planeeringuala osa suhtes. Sellise kokkuleppe olemasolu mõjutab

DP realiseerimise võimalikkust;

3) kassaatori ettepanekutele ja vastuväidetele on planeerimismenetluses vastatud. Seetõttu on

põhjendamatu väide, et tema jaoks jäi selgusetuks, miks ühe või teise lahenduse kasuks otsustati;

4) DP-ga üldplaneeringu muutmise põhjendused on DP seletuskirjas esitatud, sh käsitletud üld-

planeeringuga võrreldes väiksema elamutevahelise kauguse lubamist DP-s. Unustada ei saa, et DP

käsitleb juba enne DP menetlemist hoonestatud ala ning olemasolevate hoonete puhul on elamute

vahekaugus kehtivas üldplaneeringus ettenähtust väiksem;

5) uue avaliku arutelu korraldamine olnuks põhjendatud, kui võiks eeldada, et viimasest avalikust

arutelust möödunud aja jooksul on tekkinud uusi isikuid, kes sooviksid planeerimismenetluses osa-

leda. Vastustaja ei ole sellistest isikutest teadlik. Väite soovist talle kuuluva kinnistu kohta DP koos-

tamiseks esitas kassaator alles kohtumenetluse käigus; ka käesolevaks ajaks ei ole ta vastavat aval-

dust esitanud.

11. Kolmas isik Peeter Läns palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel:

1) planeerimismenetluse ebamõistlik kestus on tingitud kaebaja vastuseisust kõigile pakutud

lahendusvariantidele. Menetlusaja pikkuse kaalumisel kehtestamise otsuse tühistamist põhjustava

menetlusveana omab tähtsust, et ei menetlusosalised ega asjaolud ei ole muutunud. Kassaatori väide

võimalikust soovist algatada tulevikus oma maaüksuse planeerimine ei ole vaadeldav muutunud

olukorrana;

2) DP toimik on jälgitav, planeerimise motiivid arusaadavad ja puuduvad otsuse õiguspärasust

mõjutavad menetlusvead. Kaebaja on kogu planeerimismenetluses osalenud, sh teostanud kaebe-

õigust, ning peaks mõistma planeeringu sisu ja eesmärke. Vastustajal oli planeeringulahenduse

valikul diskretsiooniruum;

3) kaebaja peamine eesmärk on Küla tee kasutamise keelamine kolmandatele isikutele; seda eesmärki

ei ole haldusvaidluses võimalik saavutada (tsiviilasjas on juurdepääsutee juba määratud);

4) maavanem teostas järelevalvet ning korraldas arutluskoosolekuid, kus kuulas ära osapooled. Maa-

vanem on kohtule ka kinnitanud heakskiidu ulatust, kaebaja vastupidised väited on otsitud;

5) kaebaja pahatahtlik käitumine nii planeerimis- kui ka kohtumenetluses on kolmandatele isikutele

tekitanud kahju. Seetõttu on põhjendatud, et menetlusosaliste kohtukulud jäävad kaebaja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium peab kõigepealt vajalikuks märkida, et V. Länsil on kaebeõigus ODP vaidlusta-

miseks. Kuigi planeering ei toonud vahetult kaasa juurdepääsuservituudi seadmist, riivab see siiski

kaebaja omandiõigust, kuna seoses uute elamukruntide loomisega suureneb liikluskoormus temale

kuuluval kinnistul asuval Küla teel.

Kolleegium käsitleb järgnevalt esiteks osalise detailplaneeringu kehtestamise ning selle põhjenda-

misega seonduvaid probleeme (I), seejärel detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmise õigus-

pärasust (II), siis maavanema heakskiitu puudutavaid küsimusi (III), planeerimismenetluse pikkust ja

selle tagajärgi (IV) ning lõpuks lahendab kassatsioonkaebuse (V).

I

13. PlanS § 23 lg 7 sätestab, et järelevalve teostaja võib põhjendatud vajaduse korral teha ette-

paneku planeeringu osaliseks kehtestamiseks ning et planeeringu osalise kehtestamisega seotud pla-

neeritava maa-ala suuruse muutmist ei loeta planeeringu põhilahenduse muudatuseks planeerimis-

seaduse tähenduses. Kolleegium nõustub vastustaja seisukohaga, et viidatud säte ei välista detail-

planeeringu osalist kehtestamist ilma järelevalve teostaja ettepanekuta.

14. Vaidlusaluses otsuses, millega kehtestati osaline detailplaneering, on kirjeldatud läbitud

planeerimismenetluse etappe, põhjendatud planeeringu osalise kehtestamise vajadust – kuna kõik

huvitatud isikud ei olnud DP kehtestamise tingimustega nõus ning DP järgsete teede, tehnovõrkude ja

rajatiste väljaehitamise leping on sõlmitud üksnes planeeringuala osa kohta –, määratletud

planeeringuala ja kirjeldatud lühidalt planeeringu sisu ning märgitud, et DP on üldplaneeringut

muutev. Otsus ei sisalda valitud planeeringulahenduse põhjendusi, vastuseid menetluse kestel esitatud

vastuväidetele ega viiteid muudele dokumentidele peale detailplaneeringu järgsete teede ning

tehnovõrkude ja rajatiste väljaehitamist puudutava lepingu ning Realarhitektid OÜ poolt koostatud

töö nr A86-97-08.

15. PlanS § 2 lg 1 sätestab, et planeering koosneb tekstist ja joonistest, mis täiendavad üksteist ja

moodustavad ühtse terviku. PlanS § 2 lg 2 kohaselt esitatakse planeeringu tekstis muu hulgas

planeeringulahenduste kirjeldused ja põhjendused. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 järgi

peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud.

Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele

on haldusaktis viidatud.

Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas asunud seisukohale, et diskretsiooniotsuse põhi-

kaalutlused ei saa reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, sest iga diskretsiooniotsus on

eelduslikult eriline ja ainukordne, mistõttu peavad otsustuse põhimotiivid sisalduma haldusaktis.

Viitamine menetluses esitatud dokumentidele abstraktselt ei võimalda menetlusosalistel ega kohtul

üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused, ega sunni haldusorganit otsustamisel

kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. Teisele dokumendile viidates peab lõppkokkuvõttes

olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti

põhjendusest (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-1-13-11, p 10, ja 3-3-1-54-

03, p-d 34–36). Kolleegium on korduvalt rõhutanud põhjendamise olulisust planeeringute

kehtestamisel, kuna tegemist on ulatusliku kaalutlusruumiga otsustega. Haldusakti põhjendus peab

kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve

ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Ka juhul, kui haldusakti motivatsioon esitatakse selle

mahukuse tõttu mõnes teises dokumendis, peavad haldusaktis olema ära toodud vähemalt põhi-

motiivid. Kui tehakse viide mõnele teisele dokumendile, peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav,

milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi otsuseid kohtuasjades nr 3-3-1-87-08, p 18, 3-3-1-39-07, p 10, ja neis

viidatud varasemad lahendid).

16. Käesolevas asjas on ODP kehtestamise otsuses põhjendused üksnes selle kohta, miks on vajalik

DP osaline kehtestamine. Põhjendatud ei ole planeeringulahenduse valikut (uute kruntide

moodustamine, ligipääsu planeerimine loodavatele kinnistutele, täiendav ehitusõigus), vastatud ei ole

V. Länsi poolt planeerimismenetluse käigus esitatud vastuväidetele ning viidatud ei ole teistele

dokumentidele, kust otsuse motiive leida – otsus sisaldab üksnes viidet planeeringu toimikule, täpsus-

tamata, millised selles sisalduvate dokumentide osad moodustavad ODP põhjendused. Kassaatori

arvates tulnuks detailplaneeringu osaliselt kehtestamise otsuse seletuskirjas selgitada vähemalt seda,

missugune DP toimiku osa ja DP seletuskirja osa puudutab ODP kehtestamise otsust. Detail-

planeeringuga tutvuja ei pea kassaatori hinnangul seletuskirja lugedes ja joonistega tutvudes mõista-

tama, mis osas DP kehtestati. Kohtud nõustusid vastustaja seisukohaga, et vaidlusaluse otsusega

terviklikku planeeringulahendust ei muudetud ning kuivõrd ODP näol on tegu terviklahenduse osaga,

siis omab tähendust kogu DP seletuskiri ning asjassepuutuv on kogu DP toimik.

17. Kolleegium ei nõustu vastustaja ja kohtute seisukohaga. Tulenevalt järjepidevast kohtu-

praktikast peavad ka juhul, kui haldusakti motivatsioon esitatakse selle mahukuse tõttu mõnes teises

dokumendis, olema haldusaktis ära toodud vähemalt põhimotiivid. Viite korral teistele dokumentidele

peab olema arusaadav, milline nendes dokumentides sisalduv informatsioon kujutab endast osa

haldusakti põhjendustest. Kolleegium ei pea vajalikuks seda praktikat muuta. Käesoleval juhul viitab

ODP kehtestamise otsus üldiselt detailplaneeringu toimikule, täpsustamata isegi konkreetseid

dokumente, mida tuleks käsitada otsuse põhjendustena. Lisaks on tervikliku planeeringu tekstis ja

seletuskirjas keeruline eristada seda osa, mis puudutab kehtestatud (osalist) planeeringut, ja seda osa

planeeringust, mida kehtestatud ei ole. Eristamiseks peab detailplaneeringuga tutvuja võrdlema

erinevaid planeeringudokumente, mis on isikule, kes ei ole valdkonna spetsialist, ebamõistlikult

koormav.

Eeltoodust tulenevalt on vastustaja kolleegiumi hinnangul rikkunud detailplaneeringu vorminõudeid

(põhjendamiskohustust).

II

18. Kehtiv PlanS § 9 lg 7 sätestab, et detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada

kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduste muutmise ettepanekut. Kehtestatud üldplaneeringu põhi-

lahenduse detailplaneeringuga muutmine on: 1) vastava maa-ala üldplaneeringuga määratud maa-

kasutuse juhtotstarbe ulatuslik muutmine; 2) üldplaneeringuga määratud hoonestuse kõrguspiirangu

ületamine; 3) muu kohaliku omavalitsuse hinnangul oluline või ulatuslik üldplaneeringu muutmine.

Sätte selline redaktsioon jõustus 1. juulil 2009, varasemalt oli PlanS § 9 lg 7 sõnastus järgmine:

"Detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise

ettepanekuid." Seega muutus säte ca 3,5 kuud enne vaidlusaluse planeeringu kehtestamist. Sama

seadusemuudatusega lisati PlanS §-i 9 veel lõige 71, mis sätestab, et kui detailplaneering sisaldab

kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduse muutmise ettepanekut, kuulub detailplaneeringu koosseisu

üldplaneeringu teksti ja jooniste vastava osa muudatuste ettepanek.

1. juulil 2009 jõustunud planeerimisseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise

seadus ei sisalda rakendussätteid selle kohta, millisest PlanS redaktsioonist lähtudes tuleks lõpule viia

pooleliolevad planeerimismenetlused. Vastavat regulatsiooni ei sisalda ka planeerimisseadus. PlanS

§ 1 lg 6 alusel kohaldatakse PlanS-s ettenähtud menetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid,

arvestades PlanS-st tulenevaid erisusi. HMS § 5 lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad

õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme.

Arvestades, et PlanS § 9 lg 7 reguleerib üldplaneeringu muutmise ühte võimalikku menetluslikku

vormi, on kolleegiumi hinnangul tegemist haldusmenetlust reguleeriva õigusnormiga, mistõttu ka

detailplaneeringu kehtestamisel tuli lähtuda PlanS § 9 lg 7 varasemast redaktsioonist.

19. Kolleegium on seisukohal, et Jõelähtme valla üldplaneeringus sätestatud piirang kruntide

suurusele kaitseb ka naabrite, sealhulgas kaebaja huve – üldplaneeringuga ettenähtust väiksemate

kruntide loomine suurendab liikluse intensiivsust kaebaja kinnistut läbival teel.

20. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et detailplaneering koostatakse üldjuhul selleks, et

saavutada üldplaneeringuga kavandatu elluviimine. Kuivõrd detailplaneeringu koostamisel vaadel-

dakse vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast, ei ole selle menetlemisel võimalik sama-

väärselt arvesse võtta kogu linna või valla territooriumil valitsevat olukorda. Seetõttu on detail-

planeeringuga üldplaneeringu muutmine erandlik võimalus, mis tagab paindlikuma reageerimis-

võimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele. Detailplaneeringu üldplaneeringuga muutmine on

võimalik näiteks üldplaneeringu kehtestamise järel tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral

(Riigikohtu halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-1-12-07, p 11; 3-3-1-87-08, p 22; 3-3-1-

79-09, p 14). Kolleegium jääb oma senise praktika juurde.

21. Käesolevas asjas puuduvad ODP kehtestamise otsuses põhjendused üldplaneeringu muutmise

vajaduse kohta. Detailplaneeringu materjalides on üldplaneeringu muutmist põhjendatud sellega, et

planeeritavate kruntide suurus vastab Kaberneeme keskmisele väljakujunenud krundi suurusele; ühe

krundi teistest väiksem suurus on tingitud ajalooliselt väljakujunenud tihedast hoonestusest ning

asjaolust, et naabermajadel on tänaseks erinevad omanikud ja otstarbekas on faktiline olukord sea-

dustada (planeeringu toimik, lk 16). Kolmas isik Peeter Läns on kohtule esitatud seisukohtades (II kd,

tl 104) märkinud, et senise praktika kohaselt on Kaberneeme külas kehtestatud detailplaneeringud

eranditult üldplaneeringut muutvad – kinnistute suurused on oluliselt väiksemad kui valla

üldplaneeringus ette nähtud. Kolleegiumi hinnangul ei vasta selline halduspraktika nõudele, et

üldplaneeringu muutmine detailplaneeringuga on erandlik võimalus ning peaks üldjuhul põhinema

pärast üldplaneeringu kehtestamist muutunud või teatavaks saanud asjaoludel. Jõelähtme valla üld-

planeering on kehtestatud 29. aprillil 2003 ning vaidlusalune detailplaneering algatatud 2. juunil

2003. Kuna nimetatud lähestikku asuvad hooned on kolmanda isiku poolt kohtumenetluses esitatud

väidete kohaselt ehitatud oluliselt enne 2003. aastat (III kd, tl 35), ei ole see olukord tekkinud pärast

üldplaneeringu kehtestamist. Lisaks on lähestikku asuvate hoonetega põhjendatud ainult ühe üld-

planeeringuga ettenähtust väiksema krundi moodustamist.

Seega puudus detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmiseks mõjuv põhjus, mistõttu otsus on

õigusvastane.

III

22. Harju maavanem käsitles järelevalve tulemusena koostatud kirjas (planeeringu toimik, lk 20)

peamiselt Küla tee juurdepääsuteena määratlemist detailplaneeringus ja kaebaja vastuväiteid.

Heakskiit on antud PlanS § 23 lg 6 alusel. PlanS § 23 lg 6 sätestab, et järelevalve teostaja annab

planeeringule oma heakskiidu pärast järelevalve käigus esitatud nõuete täitmist ja PlanS § 23 lg 3

p-s 5 nimetatud vastuväidete suhtes kokkuleppe saavutamist või nende kohta seisukoha andmist ning

teeb maavanemale või kohalikule omavalitsusele ettepaneku planeeringu kehtestamiseks. Heaks-

kiidus ei ole viidatud PlanS § 23 lg 3 p-le 3, mis räägib järelevalve teostaja nõusolekust liigilt

üldisema planeeringu muutmise ettepanekut sisaldava planeeringu kehtestamisel. Kohtumenetluses

kinnitas Harju maavanem, et ta ei saagi üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule PlanS § 23 lg 6

alusel oma heakskiitu anda ilma PlanS § 23 lg-s 3 sätestatud ülesannete täitmiseta ning senises

praktikas on maavanem üldplaneeringut muutva detailplaneeringu üle järelevalve teostamisel

piirdunud viitega lõikele 6, seega sisaldas vaidlusalane heakskiit ka nõusolekut üldplaneeringuga

võrreldes väiksemate elamukruntide moodustamisele.

23. Kolleegium nõustub selles küsimuses Harju maavanema ning kohtute seisukohaga. Kuigi maa-

vanem ei ole üldplaneeringu muutmist heakskiitu andes käsitlenud, võib eeldada, et maavanem oli

üldplaneeringu muutmisest teadlik, kuna DP toimikus on sõnaselge kinnitus, et kruntide suuruse küsi-

must käsitletakse üldplaneeringut muutvana. Maavanem andis oma heakskiidu detailplaneeringule

tervikuna, sealhulgas üldplaneeringu muutmisele.

Kolleegium märgib siiski, et selguse heakskiidu sisu osas tagaks paremini see, kui maavanema heaks-

kiitu väljendavas kirjas oleks märgitud kõik küsimused, mille üle on järelevalvet teostatud (PlanS

§ 23 lg 3), ning maavanema seisukoht nendes küsimustes. Maavanema heakskiit on olemuselt

menetlustoiming (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsust kohtuasjas nr 3-3-1-12-07, p 19), mille

põhjendamise kohustust seadus selgesõnaliselt ette ei näe. Sellegipoolest on kolleegium varasemas

praktikas asunud seisukohale, et menetlustoimingute põhjendamise nõue tuleneb haldusmenetluse

üldpõhimõtetest. Motiveerimise nõue on haldusmenetluse üldine nõue, mis peab tagama Põhiseaduse

§-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse. Kuna teatud tingimustel on

menetlustoimingud halduskohtus vaidlustatavad ka iseseisvalt, tuleb ka neid isikute õiguste kaitse

võimaldamiseks vajalikul määral põhjendada (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-

1-62-08, p 10). Riigikohtu praktika kohaselt ei saa maavanema heakskiitu üldjuhul vaidlustada

iseseisvalt, vaid üksnes koos lõpliku haldusaktiga (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades

nr 3-3-1-12-07, p 19; 3-3-1-1-10, p 11). Lõpliku haldusakti vaidlustamisel võib aga tekkida vajadus

kontrollida, kas haldusaktile on antud seadusega nõutav kooskõlastus või heakskiit, ja selle kontrolli

teostamisel võib osutuda oluliseks kooskõlastuse või heakskiidu täpne sisu ja ulatus.

24. Harju maavanem märkis oma kirjas Kapteni ja Lääne-Aksli 2 maaüksuste ning nende lähiala

detailplaneeringu järelevalve kohta ka seda, et kohalikul omavalitsusel tuleks enne planeeringu

kehtestamist täiendada selle seletuskirja Jõelähtme Vallavalitsuse 9. novembri 2007. a kirjas toodud

põhjendustega ning kajastada seletuskirjas joonisel tehtud parandused. Kassaatori sõnul ei ole

seletuskirja vastavalt maavanema märkustele muudetud.

ODP kehtestamise otsus nimetatud täiendusi ei sisalda. 9. novembri 2007. a kirjale kui menetluse

lõpptulemust määratlevale dokumendile on viidatud tervikliku planeeringu seletuskirjas, kuid nagu

eespool (käesoleva otsuse I osas) märgitud, ei saa seletuskirja pidada osaks vaidlustatud otsuse

põhjendustest, sest selle asjakohastele osadele ei ole ODP kehtestamise otsuses selgelt viidatud.

Järelikult on see maavanema nõue täitmata. PlanS § 17 lg 4 sätestab, et kui kooskõlastamisel ei

viidata vastuolule seaduse või seaduse alusel kehtestatud õigusakti või kehtestatud planeeringuga,

loetakse planeering kooskõlastatuks, vaatamata planeeringu kohta esitatud teistele ettepanekutele ja

vastuväidetele. Käesolevas asjas on maavanema ettepanekud üksnes vormilised ega tugine DP vastu-

olule õigusaktidega. Seetõttu ei mõjuta maavanema ettepanekute arvestamata jätmine käesoleval

juhul ODP õiguspärasust.

IV

25. Vaidlusaluse detailplaneeringu viimasest avalikust arutelust (juuli 2006) planeeringu osalise

kehtestamiseni (oktoober 2009) möödus üle kolme aasta. Kassaator leiab, et pärast nii pikka viivitust

ei saa planeeringut enam kehtestada ja vähemalt mõned menetlustoimingud tulnuks uuesti sooritada.

Haldusasjas nr 3-3-1-28-04 leidis kolleegium (otsuse p 20), et olukorras, kus planeeringu kehtesta-

mise ja viimase menetlustoimingu vahele jääb pikk ajavahemik, tuleb arvestada, et vahepeal möödu-

nud aja tõttu võis olla tekkinud uusi huvitatud isikuid, kes ei osalenud algses planeerimismenetluses,

kuid kes soovisid avaldada nüüd oma seisukohti ja vastuväiteid kavandatava planeeringu suhtes;

samuti võisid olla muutunud teised asjaolud. Seetõttu asus kolleegium seisukohale, et selline planee-

ringu kehtestamine, kus lähtutakse endiselt 6 kuud tagasi toimunud planeerimismenetluse tulemus-

test, kusjuures siis jäi detailplaneering poolthäälte puudumise tõttu kehtestamata, ei ole kooskõlas

planeerimismenetlust reguleerivate normidega. Kui eelmisest planeerimismenetlusest on möödunud

pikk ajavahemik, tuleb planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus.

26. Käesolevas asjas on periood viimase avaliku arutelu ja planeeringu kehtestamise vahel oluliselt

pikem kui viidatud lahendis. Selline viivitus ei too kolleegiumi hinnangul siiski paratamatult kaasa

kehtestamise otsuse õigusvastasust. Erinevalt haldusasjast nr 3-3-1-28-04, kus planeerimismenetlus

oli planeeringu kehtestamata jäämise tõttu lõppenud, jätkus käesolevas asjas menetlus. Selle aja

jooksul toimus muuhulgas maavanema järelevalvemenetlus, mis lõppes heakskiidu saamisega, ja

sõlmiti planeeringujärgsete teede ning tehnovõrkude ja -rajatiste väljaehitamist puudutav leping.

Arvestades neid asjaolusid ning seda, et kaebaja ei ole välja toonud olulisi muutunud asjaolusid, ei

ole käesoleval juhul tegemist olulise menetlusveaga. Kolleegium märgib, et viivitus planeerimis-

menetluses kahjustab üldjuhul eelkõige DP taotleja huve.

27. Kolleegium peab siiski vajalikuks selgitada, et pika aja möödumine suurendab vajadust esitada

planeeringu kehtestamise otsuses kaalutlused planeeringu kehtestamise vajaduse ning

planeeringulahenduse õigsuse kohta või täiendada varem valminud seletuskirja. Nagu Riigikohus

eespool viidatud varasemas praktikas on leidnud, on iga diskretsiooniotsus eelduslikult eriline ja

ainukordne, mistõttu ei saa diskretsiooniotsuse põhikaalutlused reeglina sisalduda üheski varasemas

dokumendis. Käesolevas asjas jäi viimase menetlustoimingu ja planeeringu kehtestamise vahele pikk

ajavahemik. Sellises olukorras kinnitab põhjenduste esitamine DP kehtestamise otsuses või muus

vahetult enne kehtestamist koostatud dokumendis, et haldusorgan on otsustamise aja seisuga kõik

poolt- ja vastuargumendid läbi kaalunud. Samuti võimaldab see vajaduse korral arvestada muutunud

olustikku. Seda ei taga üldine viide planeeringu toimikule.

V

28. Eeltoodud põhjendustel on kolleegium seisukohal, et haldus- ja ringkonnakohtu otsused tuleb

tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ning teha uus otsus, millega rahuldada V. Länsi

kaebus ja tühistada Jõelähtme Vallavolikogu 14. oktoobri 2009. a otsus nr 556. Osaline detail-

planeering on vastuolus üldplaneeringuga ning ei planeeringus endas ega ka kohtumenetluses ei ole

välja toodud mõjuvaid põhjusi, mis annaksid aluse üldplaneeringu muutmiseks detailplaneeringuga.

Seetõttu ei ole üldplaneeringu muutmine detailplaneeringuga õiguspärane. Samuti on osalise detail-

planeeringu kehtestamisel eksitud PlanS § 2 lg 2 ja HMS § 56 lg-te 1 ja 3 vastu ning ei saa välistada,

et see rikkumine mõjutas asja otsustamist.

29. Halduskohtumenetluse seadustiku alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva redaktsiooni (HKMS) § 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja

uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 285 lg 1 sätestab, et enne HKMS jõustumist

tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele

varem kehtinud HKMS-s sätestatut. Seega tuleb enne 1. jaanuari 2012 tekkinud menetluskulude

jaotusele kohaldada HKMS varasema redaktsiooni (HKMS v.r) sätteid. HKMS v.r § 92 lg 1 kohaselt

kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

30. Vilma Länsi eest on tasutud riigilõivu kokku 57 eurot ja 51 senti (250 krooni halduskohtule

esitatud kaebuse eest, 200 krooni esialgse õiguskaitse taotluselt, 200 krooni esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuselt ja 15 eurot 97 senti

apellatsioonkaebuse eest). Lisaks taotles Vilma Läns esimese astme kohtus õigusabikulude hüvitamist

summas 15 000 krooni. Õigusabikulude kohta on kohtule esitatud kulude nimekiri ning kassa

sissetuleku orderid, millest nähtuvalt on kulud tasunud Kazmar Läns (II kd, tl 94 jj). Vastustaja

vaidles õigusabikuludele vastu, leides, et kassa sissetuleku orderid on osaliselt täitmata, mistõttu neil

ei ole tõenduslikku väärtust, ning et kohtupraktikast tulenevalt mõistetakse menetlusosalise kasuks

välja üksnes menetlusosalise, mitte aga teiste isikute poolt kantud menetluskulud.

31. Kolleegium on seisukohal, et kuigi kassa sissetuleku orderid ei ole korrektselt täidetud, nähtub

esitatud kviitungitest siiski Kazmar Länsi poolt kohtukulude kandmine käesolevas asjas ja tasutud

summad; kviitungitele on märgitud kuupäevad ning need on allkirjastatud. Seega on Kazmar Länsi

poolt õigusabikulude kandmine tõendatud.

HKMS § 109 lg 5 sätestab, et menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema

eest kandis need muu isik. HKMS varasemas redaktsioonis selline säte puudus. Kolleegium on oma

praktikas asunud seisukohale (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus haldusasjas 3-3-1-28-03, p 9), et

õigusabikulu väljamõistmine sellises situatsioonis on põhjendatud, kui õigusabi eest tasumist

tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigusabi osutatud. Haldusasjas

nr 3-3-1-23-10 (otsuse p 18) rõhutas kolleegium siiski, et asjas nr 3-3-1-28-03 oli lisaks tuvastatud, et

kaebaja ja õigusabi tasunud isiku vahel oli laenusuhe ning kaebajal oli seega kohustus õigusabikulud

nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada. Kuna haldusasjas nr 3-3-1-23-10 ei olnud sellekohaseid

tõendeid esitatud, jäeti taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata.

Kolleegium on seisukohal, et kuigi käesolevas asjas ei ole esitatud tõendit laenusuhte kohta kaebaja

ja õigusabi eest tasunud isiku vahel, tuleb õigusabikulud siiski lugeda kaebaja poolt kantuks ning

tema kasuks välja mõista. Kazmar Läns esindas kaebajat planeerimismenetluses ja kohtumenetluses

notariaalse volikirja alusel (I kd, tl 37) ning tegemist on kaebaja pojaga (III kd, tl 36), mistõttu võib

eeldada kaebaja ja K. Länsi vahel piisavalt tihedat sidet, mh kokkulepet õigusabikulude osas. Olu-

kord ei ole võrreldav haldusasjadega nr 3-3-1-23-10 ja 3-3-1-28-03, kus kulud olid tasunud menetlus-

osaliseks mitteolevad äriühingud.

32. Eeltoodud põhjendustel ning lähtudes HKMS § 108 lg-st 1 ja HKMS v.r § 92 lg-st 1 mõistab

kolleegium Jõelähtme Vallavolikogult Vilma Länsi kasuks välja menetluskulud summas 1016 eurot ja

18 senti. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud

kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann