3-3-1-29-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-29-12

Otsuse kuupäev

29. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Ivo

Pilving, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

OÜ BioDesign kaebus Eesti Haigekassa juhatuse

13. detsembri 2010. a otsuse nr 295 tühistamiseks osas,

millega kuulutati välja valik taastusravi erialal Pärnu ja Tartu

piirkonnas, ja õigusvastaseks tunnistamiseks osas, millega

kuulutati välja valik taastusravi erialal Harju piirkonnas;

AS Villa Benita kaebus Eesti Haigekassa juhatuse

13. detsembri 2010. a otsuse nr 295 tühistamiseks osas,

millega kuulutati välja valik statsionaarse hooldusravi erialal

Harju piirkonnas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2012. a otsus

haldusasjas nr 3-11-97

Menetluse alus Riigikohtus

OÜ BioDesign ja Villa Benita AS kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ BioDesign ja AS Villa Benita kassatsioonkaebused osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2012. a otsus ja Tallinna Halduskohtu

25. märtsi 2011. a otsus haldusasjas nr 3-11-97.

3. Teha uus otsus, millega rahuldada OÜ BioDesign ja AS Villa Benita kaebused osaliselt.

4. Tunnistada Eesti Haigekassa juhatuse 13. detsembri 2010. a otsuse nr 295 põhjendavas osas

kaalutluste märkimata jätmine õigusvastaseks.

5. Kaebajate tühistamisnõuded jätta rahuldamata.

6. Mõista Eesti Haigekassalt välja OÜ BioDesign kasuks 6428 eurot ja 75 senti ning AS Villa

Benita kasuks 5628 eurot ja 75 senti menetluskulude katteks. Ülejäänud osas jätta menetlus-

kulud menetlusosaliste endi kanda.

7. Tagastada kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Haigekassa juhatuse 13. detsembri 2010. a otsusega nr 295 „Valikule kuuluvate eriarsti-

abi ja hooldusravi teenuste, nende mahu ja osutamise kohtade kinnitamine ravi rahastamise lepingute

sõlmimiseks ning täiendava valiku väljakuulutamine hambaravis Harju ja Tartu piirkonnas“ kinnitati

ajavahemikus 1. aprill 2011 – 31. märts 2014 ravi rahastamise lepingute sõlmimise otsustamiseks

valikule kuuluvad eriarstiabi ja hooldusravi teenuste mahud erialadel ravijuhtudes ja teenuste

osutamise soovitud kohad piirkondade kaupa. Otsuses toodud valiku kohtades kuulutas Eesti

Haigekassa välja konkursi, sõlmimaks tervishoiuteenuse osutajatega ravi rahastamise lepingud.

Otsuse lisades olid taastusraviteenuse osutamise valiku kohtadena Harju piirkonnas määratud Kalla-

vere, Keila, Loksa ja Viimsi ning Lasnamäe ja Pirita linnaosad Tallinnas; Pärnu piirkonnas Haapsalu

ja Märjamaa; Tartu piirkonnas Mustvee ja Elva. Statsionaarse hooldusravi osutamise valiku

kohtadena olid Harju piirkonnas määratud Kallavere, Loksa ja Tallinn.

2. Eesti Haigekassa juhatuse 15. märtsi 2011. a otsusega nr 72 jäeti rahuldamata AS Villa Benita

taotlus ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks statsionaarse hooldusravi teenuse osutamiseks aastatel

2011–2014 Tallinna linnas. Eesti Haigekassa juhatuse 15. märtsi 2011. a otsusega nr 73 jäeti

rahuldamata OÜ BioDesign taotlus ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks ambulatoorse taastusravi

erialal Pärnu, Tartu ja Viru piirkonnas. Eesti Haigekassa juhatuse 15. märtsi 2011. a otsusega nr 74

kinnitati Haigekassa Harju osakonna lepingupartnerite valiku tulemused eriarstiabi (taastusravi) osas

selliselt, et OÜ-le BioDesign tehakse ettepanek ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks Lasnamäe ja

Pirita piirkonnas. AS Villa Benita on halduskohtus tühistamistaotlusega vaidlustanud Eesti Haige-

kassa juhatuse 15. märtsi 2011. a otsuse nr 72 ja OÜ BioDesign Eesti Haigekassa juhatuse 15. märtsi

2011. a otsuse nr 73 (liidetud haldusasi nr 3-11-960).

3. OÜ BioDesign esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Haigekassa juhatuse 13. detsembri

2010. a otsuse nr 295 tühistamiseks osas, millega on välja kuulutatud valik taastusravi erialal Harju,

Pärnu ja Tartu piirkonnas. Kaebuse põhjendused on järgmised:

1) OÜ-l BioDesign on ambulatoorse taastusravi kabinettide võrgustik Tallinnas, Tartus ja Pärnus.

Vaidlustatav otsus rikub kaebuse esitaja õigusi, sest see määrab teenuse osutamise kohad Harjumaa,

Pärnu ja Tartu piirkonnas selliselt, et välistab kaebuse esitaja võimaluse sõlmida Haigekassaga ravi-

kindlustuse seaduse (RaKS) § 35 lg-s 1 sätestatud ravi rahastamise leping;

2) Eesti Haigekassa juhatus on vaidlustatud otsusega oma pädevust ületanud, sest ravikindlustuse

seadus ei võimalda Haigekassal määrata teenuse osutamise kohti, mis välistavad paljude raviteenuse

osutajatega lepingu sõlmimise Haigekassaga ainult seetõttu, et nende teenuse osutamise koht ei ole

Haigekassa otsuses märgitud kohas. RaKS § 36 lg 4 sätestab ammendavalt asjaolud, mida Haigekassa

ravi rahastamise lepingu sõlmimise üle otsustamisel hindab;

3) isegi kui tõlgendada ravikindlustuse seadust nii, et see lubab ühe piirkonna sees määrata veel

väiksemaid kohti, on otsus kaalutlusvigadega. Kaevatav haldusakt ei sisalda põhjendusi vajaduse

kohta sõlmida taastusravi osutamiseks ravi rahastamise lepinguid ainult selliste taastusravi teenuste

osutajatega, kes osutavad teenuseid otsuses nimetatud piirkondades;

4) selline kohtade määramine halvendab patsientide võimalusi valida endale sobiv raviteenuse osutaja

näiteks teenuse osutamise kvaliteedist lähtudes. Samuti piirab otsus teenuste konkurentsi, mis

soodustab teenuse hinna ja kvaliteedi suhte optimaalsust ning eelduslikult ka nii patsientide kui ka

vastustaja kulude vähendamist, mis omakorda aitab kaasa teenuse kättesaadavusele;

5) Haigekassa otsus rikub tervishoiuteenuse osutajate õigust vabale eneseteostusele ja võrdsele

kohtlemisele, sest ei ole mõistlikku põhjust taastusravi teenuse osutajaid erinevalt kohelda, sõltuvalt

nende teenuse osutamise kohast ühe piirkonna sees. Kaebajaga on Haigekassa sõlminud ravi rahas-

tamise lepinguid alates 2005. aastast ning Haigekassal pole olnud pretensioone kaebaja teenustele;

6) vaidlustatud otsusega on ette kindlaks määratud taastusraviteenuse osutajad. Teenuse osutamise

kohtade sellisel kindlaksmääramisel on üheselt selge, millise tervishoiuteenuse osutajaga soovib

Haigekassa lepingut sõlmida. Sisulist valikut Haigekassal teenuste osutajate vahel ei tekigi.

OÜ BioDesign muutis kaebust, taotledes otsuse nr 295 õigusvastasuse tuvastamist osas, mis puudutab

valiku väljakuulutamist taastusravi erialal Harju piirkonnas. Muus osas, s.o valiku väljakuulutamine

Pärnu ja Tartu piirkonnas, jäi kaebaja tühistamistaotluse juurde. Eesti Haigekassa tegi kaebuse

esitajale ettepaneku lepingu sõlmimiseks Harju piirkonnas, kuid selleks tuli kaebajal avada uus

teenuse osutamise koht Tallinnas Pirital, mis tõi kaasa kulutusi. Kaebaja soovib tuvastamiskaebuse

rahuldamisel esitada Haigekassa vastu kahju hüvitamise nõude.

4. AS Villa Benita esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Haigekassa juhatuse 13. detsembri

2010. a otsuse nr 295 tühistamiseks osas, millega on välja kuulutatud valik statsionaarse hooldusravi

erialal Harju piirkonnas. Kaebuse põhjendused on järgmised:

1) AS Villa Benita osutab hooldusravi teenust Valkse külas Keila vallas Harjumaal. Harju piirkonna

hooldusravi teenuse osutamise kohad on määratud põhjendamatult kitsalt. Sellega rikutakse kaebaja

õigust võrdsele kohtlemisele ja ettevõtlusvabadust. Lisaks moonutab otsus ausat konkurentsi tervis-

hoiuteenuste turul ning kahjustab patsientide õigusi. Haigekassa otsus on eelhaldusakt, kuna sellega

määratakse kindlaks ravi rahastamise lepingu sõlmimise seisukohast tähtsust omavad asjaolud;

2) kaevatav otsus on motiveerimata. Otsuses ei ole põhjendatud, mille alusel on haiglahooldusravi

asukohtade valik tehtud. Harju maakonnas on neli haiglavõrgu arengukavasse kandmata statsionaarse

hooldusravi tegevusloaga tervishoiuteenuse osutajat – Loksa Haigla SA, Kallavere Haigla AS, SA

EELK Tallinna Diakooniahaigla ja AS Villa Benita (Keila vald). Need on võrdväärsed

tervishoiuteenuste osutajad, kes teenindavad kõik sama piirkonna patsiente (Tallinn ja Harjumaa).

Otsusest ei selgu, miks on kaebaja valikul osalemisest kõrvale jäetud. Otsus ei ole kontrollitav.

Haigekassa poolt kohtumenetluses viidatud sisedokumendid võivad anda personalile juhised

kaalutlusotsuste tegemiseks, aga ei asenda haldusakti motivatsiooni;

3) otsus on kaalutlusvigadega. Haigekassa nõukogu 22. oktoobri 2010. a otsusega nr 16 on kehtesta-

tud „Ravi rahastamise lepingu sõlmimise asjaolude hindamise alused ja lepingu tähtaja üle otsusta-

mise tingimused“ (Alused). See halduseeskiri ei näe ette selget ja arusaadavat korda, kuidas

määratakse valiku tingimused ravi rahastamise lepingupartnerite valimiseks. Valiku tegemise asja-

olud ei selgu ka otsuses viidatud dokumentidest;

4) Haigekassa eelarveliste vahendite jagamine ning teenuse vajaduse ja kättesaadavuse hindamine ei

toimu omavalitsusüksuste, vaid piirkondliku arvestuse (Harju, Tartu, Viru ja Pärnu) põhiselt. Kõik

Harjumaal tegutsevad haiglahooldusravi osutajad teenindavad kõiki Tallinna ja Harjumaa patsiente,

mitte ainult haigla lähedal elavaid isikuid. Haigekassa kodulehel avaldatud 2011. a ravi rahastamise

lepingu tingimuste kohaselt ei oma rahastamiskohustuse ülevõtmisel tähtsust patsiendi elukoht ega

tervishoiuteenuse osutaja asukoht. Lepingupartneri asukoha muutumine ei too kaasa lepingu lõppe-

mist ega muid sanktsioone. Lepingupartneri sobivuse hindamise aluseks ei saa olla tingimus, mis ei

ole lepingu oluline tingimus. Asjakohatu on seisukoht, et konkreetsete asulate määramata jätmisel

koonduks tegevus ainult Tallinnasse – kaebuse esitaja tahab teenust osutada just väljaspool Tallinnat.

Kaalutlus eelistada Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2003. a määruses nr 105 „Haiglavõrgu arengukava“

nimetatud tervishoiuteenuse osutajat (HVA haigla) on RaKS § 36 lg 4 p 7 alusel ainult üks kümnest

asjaolust, mida Haigekassa peab ravi rahastamise lepingu sõlmimisel hindama;

5) Haigekassa ei ole kohustatud sõlmima ravi rahastamise lepingut kõigi tervishoiuteenuse osutaja-

tega (RaKS § 36 lg 2), kuid lepingu sõlmimisest keeldumine peab toimuma objektiivsetel alustel

pärast kõikide asjaolude hindamist. Riigikohus on rõhutanud, et avaliku ressursi kasutusse andmine

peab toimuma menetluses, mis võimaldab võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele

vastavatel isikutel (RK 3-3-1-59-05). Vaidlustatud otsus kahjustab patsientide huvisid ega taga

ravikindlustuse raha otstarbekat ja efektiivset kasutamist.

5. Tallinna Halduskohtu 24. jaanuari 2011. a määrusega haldusasjas nr 3-11-98 liideti kaebused ühte

menetlusse ja asja numbriks jäeti 3-11-97.

6. Eesti Haigekassa palub jätta kaebused rahuldamata järgmistel põhjustel:

1) vaidlustatud otsus ei riku kaebajate õigusi. Tegu on otsustusega algatada haldusmenetlus isikute

suhtes, kes tegutsevad otsuses märgitud valiku piirkondades ja erialadel. Kaebajate õigusi saaks

haldusmenetluse algatamata jätmine nende suhtes rikkuda ainult siis, kui haldusorganil oleks

kohustus haldusmenetlus algatada. Selline kohustus vastustajal puudub (RaKS § 35 lg 2). Otsus ei

välista kaebajate õigust taotleda ravi rahastamise lepingu sõlmimist, kui vastustaja poolt RaKS § 36

lg-s 4 sätestatud kriteeriumide kaalumisel ilmneb sellise otsuse õigsus;

2) RaKS § 36 lg 4 p-st 7 ja Aluste p-st 1.3 tulenevalt peab Haigekassa arvestama riigi tervishoiu-

poliitika arengusuundadega. Riigi tervishoiupoliitika eesmärk on ambulatoorse ja statsionaarse eri-

arstiabi tagamine läbi jätkusuutliku haiglavõrgu. Haiglavõrgu jätkusuutlikkuse tagamiseks on Vaba-

riigi Valitsus tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 55 alusel kehtestanud „Haiglavõrgu

arengukava“, kuhu kantud raviasutusi on vastustaja kohustatud ka RaKS § 36 lg-st 5 tulenevalt ravi

rahastamise lepingute sõlmimisel eelistama. Ainult siis, kui HVA haiglad ei suuda kõiki vastustaja

määratud ravijuhtusid täita, kuulutatakse selles piirkonnas välja valik ravi rahastamise lepingute

sõlmimiseks;

3) vastustaja senine metoodika ja praktika valiku alusel piirkondade kindlaksmääramisel on olnud

suunatud sellele, et kvaliteetse raviteenuse kättesaamine oleks tagatud võimalikult efektiivselt ka

väiksemates piirkondades. Vastasel juhul koonduksid kõik ravijuhud suurlinnadesse, mis omakorda

vähendaks arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeti neist väljaspool;

4) ebaõige on väide, et vastustajal polnud pädevust jagada Harju, Tartu ja Pärnu piirkondi ala-

piirkondadeks. Piirkonnad on määratud Eesti Haigekassa töö korraldamise eesmärgil, mitte

tervishoiuteenuse kättesaadavuse tagamise kaalutlustel. Vastustaja peab valiku kohtade määramisel

lähtuma riigist kui tervikust. RaKS § 36 lg 4 p-st 1 ning Aluste p-st 1.3 tuleneb, et vastustajal on

õigus ja kohustus hinnata sätetes viidatud näitajaid kogumis ning määrata nende pinnal piirkonnad,

kuhu on vaja suunata täiendavaid ressursse. Alapiirkondade määramise eesmärgiks on võimaldada

elanikele arstiabi nende kodu lähedal (oluline ravikindlustuse aluspõhimõte);

5) tühistamiskaebus vaidlustatud otsuse suhtes ei ole kohane õiguskaitsevahend. Kaebajate õiguste

efektiivne kaitse on tagatud võimalusega vaidlustada nende taotluste alusel toimuva haldusmenetluse

tulemusena tehtav vastustaja otsus. Otsuse nr 295 tühistamisega ei kaasneks vajadust sõlmida

kaebajatega ravi rahastamise lepingud. Kaebajate õigusi võiks teoreetiliselt rikkuda üksnes see, et

valikukohaks ei määratud nende tegevuskohti, kuid siis oleks kohane õiguskaitsevahend kohustamis-

taotlus, mille rahuldamiseks ei tuleks kaevatavat otsust muuta ega tühistada;

6) otsuse tühistamine riivaks tugevasti patsientide ja kolmandatest isikutest tervishoiuteenuse

osutajate huve, s.o ka avalikku huvi. 1. aprillil 2011 lõpevad ravi rahastamise lepingud, välja arvatud

need, mis on sõlmitud HVA haiglatega, kellega sõlmitakse RaKS § 36 lg 5 alusel viieaastased

lepingud, ning ajasurve tõttu ei oleks võimalik enne vastu võtta uut otsust valikupiirkondade määra-

miseks ja ravi rahastamise lepingute sõlmimise menetluse läbiviimiseks.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 25. märtsi 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-11-97 kaebused.

Eesti Haigekassalt mõisteti välja OÜ BioDesign menetluskulude katteks 4455 eurot ja 2 senti ja AS

Villa Benita menetluskulude katteks 4867 eurot ja 64 senti. Otsust põhjendati järgnevalt:

1) tervishoiuteenuse osutajate vahel valikut tehes omab patsiendi jaoks olulist tähtsust, kas teenuse

osutajal on sõlmitud Haigekassaga ravi rahastamise leping, kuna sellest sõltub patsiendi poolt

makstava tasu suurus. Seetõttu mõjutab ravi rahastamise lepingute sõlmimine konkurentsiolukorda

tervishoiuteenuste osutamise turul, tagades ravi rahastamise lepingut omavatele teenuse osutajatele

üldjuhul suuremad ja/või stabiilsemad käibemahud. Haigekassa vahendid ja seega ravi rahastamise

lepingud on piiratud avalik ressurss, mille kasutusse andmine peab toimuma menetluses, mis

võimaldab võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel. Otsustus eelistada

üht ettevõtjat tuleb langetada vastavalt objektiivsetele, mittediskrimineerivatele ja varem teada

olevatele kriteeriumitele ning menetluskorrale, mis võimaldavad põhjendatud kaalutlusotsuse tege-

mist (vt Riigikohtu otsused haldusasjades nr 3-3-1-15-01, 3-3-1-59-05, 3-3-1-66-10);

2) Aluste p-dest 1.3, 1.9 ja 11.1 ning vaidlustatud otsuse lisa 10 p-dest 3 ja 11 tuleneb, et Haigekassa

juhatus peab otsustama valiku alla kuuluva tervishoiuteenuse osutamise kohad. Silmas on peetud

tervishoiuteenuse osutaja tegevusloale kantud asukohta, mitte Haigekassa piirkondliku osakonna

teenindatavat territooriumi. Teenuse osutamise kohana Haigekassa piirkondliku osakonna

teenindatava territooriumi käsitamine poleks kooskõlas ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse

printsiibiga – piirkonnad on erineva suurusega ja selle arvestamata jätmine tooks kaasa eri piir-

kondade patsientidele põhjendamatu ebavõrdsuse teenuse geograafilise kättesaadavuse aspektist;

3) vaidlustatud otsus, mis peaks olema kaalutlusotsus, ei sisalda põhjendusi, kaalutlusi ega andmeid.

Ebaõige on Haigekassa väide, et haldusaktis toodud valiku kohad ja mahud ise on käsitatavad haldus-

akti põhjendustena. Otsustus ise ei saa olla samaaegselt enda motiiv. Samuti pole otsuse motiividena

käsitatavad haldusesisesed juhendmaterjalid;

4) Alused ega ükski muu Haigekassa nõukogu otsus ei näe ette võimalust konkursiväliste taotluste

menetlemiseks – see oleks ka vastuolus piiratud avaliku ressursi jagamise alusprintsiipidega, kuna

võimaldaks teha konkursiväliseid suvaotsustusi, kaasamata menetlusse teisi võimalikke pretendente.

Haigekassa on vaidlustatud otsusega siduvalt ära jaotanud piirkondade kõik ravimahud kolmeks

aastaks ning otsuste kehtimajäämise korral pole võimalik kaebajate taotlusi rahuldada;

5) RaKS § 36 lg-st 5 tuleneb kohustus sõlmida ravi rahastamise leping HVA haiglaga ja seda

erinevalt arengukava välistest teenuse osutajatest viieks aastaks. Nimetatud säte ei kohusta aga andma

kõiki ravimahtusid HVA haiglale. Arvesse tuleb võtta ka HVA haigla võimekust nõuetekohaselt

teenust pakkuda kõikide soovitavate ravimahtude ulatuses. Haigekassa võib otsustada, et teatud osa

ravimahtudest on põhjendatud anda mõnele teisele teenuse osutajale RaKS § 36 lg-s 4 toodud

kriteeriumite parema täitmise tõttu. Milline olnuks antud juhul õige ja põhjendatud otsus, ei saa

motiivide puudumise tõttu tagantjärgi tuvastada;

6) Haigekassa on asunud oma otsust tagantjärgi motiveerima nii kohtule esitatud kirjalikes seisu-

kohtades kui otsustes, mis tehti kaebajate taotluste kohta sõlmida ravi rahastamise lepingud. Piiratud

avaliku ressursi jaotamine ausas menetluses, mis tagab läbipaistvuse ning võrdse ja põhjendatud

kohtlemise, on õiguspõhimõte, mis on lisaks avalikele huvidele mõeldud kaitsma ka antud ressursi

endale saamisest huvitatud isikuid. Seepärast on kaebajatel kohtulikult kaitstav subjektiivne õigus

nõuda nende põhimõtete järgimist ravi rahastamise lepingute sõlmimisel. Ausa konkursi menetluse

põhimõtete olulise rikkumise tõttu tuleb kaebajate subjektiivseid õigusi rikkuvad haldusaktid

tühistada. Tagantjärgi motiveerimine pole lubatud ja ei muuda rikkumist olematuks;

7) õiguspärase valikumenetluse läbiviimiseks on vähemalt kolm varianti – teha valik seni kehtiva

korra järgi, kuid põhjalikult motiveerituna; selgitada enne valiku tegemist välja, kes antud piirkonna

teenuseosutajatest on huvitatud ja võimeline vajalikke ravimahtusid pakkuma, ning motiveerida

huvitatud teenusepakkujate valikust väljajätmist või lugeda teenuse osutamise koha suhe elanikkonna

paiknemisse lihtsalt üheks hindamiskriteeriumiks, millele antakse punkte.

8. Eesti Haigekassa esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ning teha

uue otsuse, millega jätta kaebused rahuldamata. Kaebajate menetluskulud palus Haigekassa jätta

nende endi kanda ning mõista Eesti Haigekassa menetluskulud välja solidaarselt kaebajatelt. Eesti

Haigekassa kordas apellatsioonkaebuses halduskohtule esitatud seisukohti ning rõhutas ja lisas

järgmist:

1) halduskohtu otsuses on jäetud tähelepanuta Eesti Haigekassa käsitlus, et vaidlustatud haldusakt ei

riku kaebajate subjektiivseid õigusi, kuna nende suhtes ei ole vaidluse esemeks olev haldusmenetlus

alanud;

2) valiku väljakuulutamisele on eelnenud HVA haigla poolt pakutava tervishoiuteenuse nõuete-

kohasuse hindamine; kinnitatud on HVA haigla poolt tagatavate ravijuhtude maht. RaKS § 36 lg 4

p-st 7 ja lg-st 5 ning riigi tervishoiupoliitikast tulenev kohustus eelistada ravi rahastamise lepingute

sõlmimisel HVA haiglaid tähendab praktikas seda, et apellant peab sõlmima ravi rahastamise

lepingud HVA haiglatega viimaste soovitud mahus, eeldusel, et kvaliteedi- jm nõuded on täidetud;

3) tühistamiskaebus ei ole kaebajate õiguste kaitseks kohane meede. Otsuse tühistamine mõjutab ka

neid isikuid, kellega sõlmiti vaidlusalustes kohtades ja erialadel ravi rahastamise lepingud märtsis

2011 pärast esialgse õiguskaitse lõppemist;

4) asjaolu, et Haigekassal ei ole välja töötatud sisekorda konkursiväliseks ravi rahastamise lepingu

sõlmimiseks, ei tähenda, et sellise lepingu sõlmimine ei oleks võimalik. Kui peaks ilmnema vajadus

sõlmida konkursiväliselt ravi rahastamise lepinguid, siis selleks otstarbeks on olemas ressursid, mis

on mõeldud ettenägematuteks kulutusteks;

5) vaidlustatud on soodustav haldusakt ja sellisena piisavalt motiveeritud – välja on toodud valiku

kohad ja ravimahud. Põhjendamatu ja ebamõistlikult koormav oleks kohustus lisada otsusesse

põhjendused selle kohta, kuidas täpselt kujunesid valiku kohad ja määrati kindlaks ravijuhtude arv

ning miks osasid piirkondi ei määratud valikusse;

6) käesoleval juhul ei ole ettevõtjate diskrimineerimist toimunud ning valiku kohtade ja ravimahtude

kindlaksmääramisel lähtuti Haigekassa siseregulatsioonist ja senisest praktikast. Vastustajal on

menetluskord kehtestatud ja võrdseid isikuid koheldakse võrdselt. Võrdsuse hindamisel on silmas

peetud kuulumist haiglavõrgu arengukavasse ja tegevuskohta.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-11-97 rahuldati Eesti

Haigekassa apellatsioonkaebus, tühistati halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti OÜ

BioDesign ja AS Villa Benita kaebused rahuldamata. OÜ BioDesign ja AS Villa Benita menetlus-

kulud jättis ringkonnakohus nende endi kanda; OÜ-lt BioDesign mõistis kohus Eesti Haigekassa

kasuks välja menetluskulu summas 7 eurot ja 99 senti ning AS-lt Villa Benita 7 eurot ja 98 senti.

Otsuse põhjendused on järgmised:

1) nõustuda võib halduskohtu seisukohtadega, et Haigekassa vahendid ja seega ravi rahastamise

lepingud on piiratud avalik ressurss ning ravi rahastamise lepingute sõlmimine mõjutab konkurentsi-

olukorda tervishoiuteenuste osutamise turul, andes ravi rahastamise lepingut omavatele teenuse

osutajatele eelised lepingut mitteomavate teenuse osutajate ees. Kehtiv ravikindlustuse süsteem ei

piira kindlustatud isiku õigust Haigekassa poolt tervishoiuteenuse eest tasumise kohustuse üle-

võtmisele lähtuvalt tervishoiuteenuse osutaja tegevuskohast ja kindlustatud isiku elukohast;

2) vaidlustatud otsusega piiritletakse avalikule ressursile ligipääsu omavate isikute grupp. Ettevõtjale

põhjendamatute eeliste loomine piiratud avalikule ressursile ligipääsul riivab samalaadsest eelisest

huvitatud isiku ettevõtlusvabadust ja võib rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet;

3) Haigekassa väide väljaspool valikumenetlust lepingute sõlmimise võimaluse kohta ei ole kaebe-

õiguse seisukohalt relevantne. Võrdluseks võib tuua hankemenetluses osalemisest huvitatud isiku

õiguse vaidlustada hanketeade, kui ta leiab, et selles sätestatud kvalifitseerimistingimused piiravad

tema võimalust hankemenetluses osaleda;

4) vaidlust pole selles, et kaebajad omavad tegevusluba ja tegutsevad vaidlustatud otsuses märgitud

erialadel ulatuses, milles nad on selle otsuse vaidlustanud. Arvestades ka AS Villa Benita ja OÜ

BioDesign poolt Haigekassale esitatud taotlusi, pole alust kahelda, et kaebajad on huvitatud ravi

rahastamise lepingute sõlmimisest erialadel, mille ulatuses nad otsuse on vaidlustanud;

5) eeltoodust tulenevalt on kaebajatel kaebuse esitamise ajal kehtinud halduskohtumenetluse seadus-

tiku (HKMS v.r) § 7 lg-st 1 tulenev kaebeõigus otsuse nr 295 vaidlustamiseks. Otsus riivab nende

õigust võrdsele kohtlemisele ja ettevõtlusvabadust sellega, et kaebajate osundatud piirkondades ja

erialadel on ravi rahastamise lepingute sõlmimine konkreetsete kohtade suhtes kehtestatud mahtudes

reserveeritud nendes kohtades tegutsevatele tervishoiuteenuse osutajatele. Kuna vaidlustatud otsus

riivab OÜ BioDesign õigusi ning välistada ei saa, et selle otsuse õigusvastasuse korral võib OÜ-l

BioDesign tekkida kahju hüvitamise nõue, on tal HKMS v.r § 7 lg 1 teise lause mõttes ka

põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks;

6) vaidlusalune otsus on haldusakt, kuna sellega määratakse siduvalt kindlaks tingimused, millele

ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks esitatav taotlus peab vastama ja kellel on õigus sellist taotlust

esitada;

7) kaebajate eesmärkide saavutamiseks on otsuse nr 295 tühistamine vastavatel erialadel vastavates

piirkondades valiku väljakuulutamise osas lubatav taotlus. Kaebuste esitamise aja seisuga oli võima-

lik tõrjuda kolmandatele isikutele vaidlustatud otsuse alusel eeliste andmist;

8) EHS § 3 p-st 1, EHS § 12 lg 1 p-st 23 ja RaKS § 36 lg-test 1-3 tulenevalt on Haigekassal õigus

kehtestada RaKS § 36 lg-s 4 sätestatust lähtuvaid tingimusi, millele peavad ravi rahastamise lepingu

sõlmimist taotlevad tervishoiuteenuse osutajad vastama. RaKS § 36 lg 4 p-st 1 kooskõlas sama

seaduse § 2 lg-ga 2 ilmneb, et Haigekassa võib ravi rahastamise lepingute sõlmimisel teha piir-

kondlikke eelistusi;

9) õigusaktidest ei tulene piirkondlike eelistuste täpsemaid geograafilisi tingimusi, seega võib teenuse

osutamise kohana määrata ka Haigekassa piirkondliku osakonna teenindatava territooriumi siseseid

väiksemaid kohti, kui see on ravi piirkondliku kättesaadavuse huvides põhjendatud. Seda ei saa aga

põhjendada Alustega – siseaktiga ei saa Haigekassa endale võtta õigusaktidest mittetulenevaid õigusi.

Seega oli Haigekassal võimalik kaalutlusõiguse alusel määrata ka valikule pandud teenuse osutamise

kohad otsuses nr 295 näidatud viisil;

10) haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-test 1-3 tuleneb, et kaalutlusõiguse alusel antud

haldusakti põhjendustes peavad sisalduma lisaks akti andmise õiguslikele ja faktilistele alustele ka

kaalutlused, millest haldusakti andmisel lähtuti. Otsuses nr 295 pole märgitud faktilisi põhjendusi ega

kaalutlusi. Kohtumenetluses on Haigekassa selgitanud, millistel alustel määrati kaebustega

vaidlustatud osas otsuses nr 295 valikule pandud tervishoiuteenuste osutamise kohad. Kokkuvõtlikult

lähtuti sellest, kas HVA haiglaga sõlmitud ravi rahastamise leping katab ära vastavas kohas vajaduse

ravikindlustuse vahendite arvel osutatava tervishoiuteenuse järgi. Sellist vajadust ei loetud kaetuks,

kui: 1) HVA haigla ei olnud suuteline katma kõiki antud piirkonna ravijuhte või 2) HVA haigla asus

antud piirkonnast kaugel. Seega pandi vaidlustatud otsusega valikusse n-ö HVA haiglate poolt

katmata ressurss. Kuigi sellekohaseid põhjendusi ei sisaldu vaidlustatud otsuses, ei ole põhjust

kahelda, et vastustaja nendest kaalutlustest lähtus;

11) vaidlustatud otsus ei reguleeri ravi rahastamise lepingute sõlmimist HVA haiglatega. Vaidlus-

tatud otsuses tuli Haigekassal lähtuda sellest, kui suures osas on vajadus tervishoiuteenuste järele

kaetud HVA haiglatega sõlmitud ravi rahastamise lepingutega. Ringkonnakohus ei jaga OÜ Bio-

Design arusaama, et kuna ravi rahastamise lepingute sõlmimine iseenesest ei taga ravijuhtude arvu

reaalset saamist, peaks Haigekassa iga raviteenuse osutajaga sõlmima ravi rahastamise lepingu kogu

prognoositud ravijuhtude arvu piires. See tähendaks, et Haigekassa võtaks endale ravi rahastamise

kohustuse palju suuremas ulatuses kui prognoositud ravijuhtude arv. Sellise Haigekassa eelarve

koostamist ja täitmist oluliselt raskendava variandi kaalumata jätmine ei ole kaalutlusviga. Seega on

kohtumenetluses toodud põhjendused, et HVA haigla katab vastustaja poolt määratud ravijuhtude

arvu, asjakohased;

12) RaKS § 36 lg 4 p-de 1-3 alusel on vastustaja otsustada, kui kõrgelt väärtustada mõneti

vastanduvaid kaalutlusi – tervishoiuteenuse geograafiline kättesaadavus ja tervishoiuteenuse osutajate

vaheline konkurents teenuse kvaliteedi alusel. Üht kaalutlust ei ole teise arvel väärtustatud selgelt

ülemääraselt. Tervishoiuteenuse nõutava kvaliteedi tagavad tervishoiuteenuste korraldamise seaduses

sätestatud meetmed (tegevusloa nõue, järelevalve). Konkurentsi ravi rahastamise lepingute

sõlmimisel piiratakse, kuid ei välistata;

13) vastustaja ei ole jõudnud isikute õigusi ebaproportsionaalselt riivava tulemuseni. Eesmärk

tagada tervishoiuteenuse geograafiline kättesaadavus on lubatud ning vaidlustatud meede aitab selle

saavutamisele kaasa. Meede on vajalik, sest muud abinõud (konkureerimine ravi rahastamise lepin-

gute sõlmimisele teistes piirkondades tegutsevate teenuse osutajate osavõtul) ei taga selle saavutamist

sama kindlalt. Meede piirab isikute võimalust ravi rahastamise lepingutele konkureerida küll oluliselt,

kuid ei kaalu üles eesmärgi olulisust. Haigekassa senise praktika põhjal ei saanud ülejäänutel, sh

kaebajad, olla nagunii kindlust ravi rahastamise lepingute saamises. Samas on ravi rahastamise

lepingute sõlmimisest huvitatud tervishoiuteenuse osutajal võimalik oma ettevõtlust planeerida ja

valida tegevuskoht, arvestades vastava teenuse geograafilist pakkumist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. AS Villa Benita esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonna-

kohtu otsuse, jätta jõusse halduskohtu otsuse ning mõista vastustajalt kassaatori kasuks välja kõigis

kohtuastmetes kantud menetluskulud. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) motiveerimata kaalutlusotsus ei taga reaalselt isikute ühetaolist kohtlemist, avalikkust, läbi-

paistvust ega proportsionaalsust piiratud avaliku ressursi jaotamisel. Kassaatori õigusi on rikutud juba

sellega, et tal ei ole võimalik efektiivselt vaielda haldusakti vastu, mis ei sisalda põhjendusi.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks HMS § 56 lg 3 käesoleval juhul ei kohaldu. Riigikohtu järje-

pideva praktika kohaselt ei muuda põhjenduste hilisem esitamine akti tagantjärele tõhusalt kontrolli-

tavaks. Eesti Haigekassa siseakt ei saa õigustada otsuse nr 295 motiveerimata jätmist;

2) RaKS § 36 lg 4 p 1 kohaldamist ega selle sätte järgi nõutavaid kaalutlusi otsusest nr 295 ei nähtu;

lisaks on ringkonnakohus sätet kohaldanud ebaõigesti. RaKS § 36 lg 4 annab suletud loetelu ning

paneb vastustajale kohustuse kaaluda kõiki selles lõikes toodud asjaolusid kogumis, sh põhjendades,

miks mõni asjaolu on olulisema kaaluga. Haigekassal puudub õiguslik alus kitsaste valikukohtade

määramiseks. Piiratud avaliku ressursi kasutusse andmine viisil, mis välistab juba eos kas või ühe

riigi poolt tegevusloa saanud teenuseosutaja osalemise ravi rahastamise lepingu taotlemisel, on otse-

ses vastuolus Riigikohtu praktikaga haldusasjades nr 3-3-1-59-05 (p 17) ja 3-3-1-66-10 (p 15);

3) Haigekassa praktika, mis eelistab HVA haiglaid, ei tugine seadusele ega Euroopa Liidu õigusele.

RakS § 36 lg 5 ei kohusta vastustajat sõlmima ravi rahastamise lepinguid HVA haiglatega – säte

määrab kindlaks üksnes lepingu pikkuse. HVA haiglate eelistamine piirab ebaproportsionaalselt

ettevõtlusvabadust. Selline praktika on vastuolus ka Euroopa Liidu riigiabi regulatsiooniga (Euroopa

Liidu toimimise lepingu art 107 lg 1; Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-387/92: Banco Exterior de

Espana vs. Ayuntamiento de Valencia, p 12). Ringkonnakohus märkis, et otsus nr 295 ei reguleeri

lepingute sõlmimist HVA haiglatega, kuid ei selgitanud, millisel muul viisil kassaator seda vaidlus-

tada saaks – HVA haiglatega lepingute sõlmimisest ei teavitata avalikkust;

4) ringkonnakohtu seisukoht, et lepingute sõlmimisest huvitatud ettevõtjatel on võimalik oma ette-

võtlust planeerida, on ekslik – RaKS § 36 lg 4 on üldsõnaline, Aluseid muudetakse pidevalt ning

Eesti Haigekassa valikute tingimused, sh teenuste osutamise kohad samuti muutuvad;

5) ringkonnakohus on asunud ise haldusorgani asemel kaalutlusõigust teostama, mis on vastuolus

Riigikohtu praktikaga ning alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 158 lg-ga 3.

11. OÜ BioDesign esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu

otsuse, jätta jõusse halduskohtu otsuse ning mõista vastustajalt kassaatori kasuks välja menetlus-

kulud. Kassatsioonkaebuse põhjendused on lühidalt järgmised:

1) RaKS § 36 lg 4 kehtestab kümme asjaolu, mida tuleb vastustajal ravi rahastamise lepingu sõlmi-

mise ning lepingu tähtaja üle otsustamisel hinnata. Kui valik on välja kuulutatud Eesti Haigekassa

piirkondlike osakondade kaupa, tuleb iga piirkonna puhul ravi rahastamise lepingute sõlmimise

otsustamisel arvestada kõigi RakS § 36 lg-s 4 sätestatud kriteeriumidega;

2) isegi kui vastustajal oleks õigus kaalutlusõiguse alusel määrata kindlaks teenuse osutamise kohad,

on otsus kaalutlusvigadega ning motiveerimata. Ringkonnakohtu seisukoht vaidlustatud haldusakti

kui kaalutlusotsuse tagantjärele motiveerimise lubatavusest on selges vastuolus HMS §-dega 4 ja 54

ning Riigikohtu praktikaga;

3) HVA haigla olemasolu teatud kohaliku omavalitsuse üksuses ning temaga kehtiva lepingu

olemasolu ei ole õigusaktidest tulenevalt vabade ravimahtude osas teenuse osutamise kohta välistav

asjaolu. Ravi rahastamise lepingu sõlmimine iseenesest ei taga tervishoiuteenuse osutajale veel ravi

rahastamise lepingus sätestatud ravijuhtude arvu reaalset saamist. Kui perearsti vastuvõtt võimalikult

elukoha lähedal võib tõepoolest olla patsiendi huvides, siis eriarstiabi puhul on patsiendi jaoks

oluliselt suurem kaal ravi kvaliteedil. RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud kriteeriume tuleks hinnata kogu-

mis. Et seda ei tehtud, näitab ilmekalt see, et Haigekassa Pärnu osakond andis kaebaja taotlusele 58

punkti (Märjamaa Haigla AS ja SA Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus said mõlemad

40 p), kuid sellest hoolimata otsustati kaebajaga tema tegutsemiskoha tõttu lepingut mitte sõlmida;

4) ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust ravi rahasta-

mise lepingute valikus osalemisele. Varasemalt on kaebajaga sõlmitud ravi rahastamise lepinguid

HVA haiglate läheduses;

5) kui kehtiv õigus peaks võimaldama HVA haiglat eelistada teistele tervishoiuteenuse osutajatele

üksnes seetõttu, et ta on kantud haiglavõrgu arengukavva, on vastav regulatsioon vastuolus põhi-

seadusega (ettevõtlusvabadus, võrdne kohtlemine);

6) ringkonnakohtu otsus on olulises osas põhjendamata ning motivatsioon vastuoluline. Olukorras,

kus vastustaja on kohtumenetluses seisukohal, et haldusakt ei piira kaebajate õigusi, on ilmne, et

otsuse tegemisel ei ole kaebajate huvisid kaalutud.

12. Eesti Haigekassa esitas kassatsioonkaebustele järgmised vastuväited:

1) kuigi vaidlustatud otsust oleks saanud paremini põhjendada, ei saanud motiveerimisprobleemi

tõttu kahjustada kassaatorite õigused. Haigekassa lepingupartnerite valiku menetlus on olnud põhi-

mõtteliselt samasugune juba 10 aastat ning vastavad põhimõtted on Haigekassa veebilehel olemas.

Seega pidid kaebajad oma haiglaid HVA haiglate lähedusse ehitades arvestama, et nad ei pruugi ravi

rahastamise lepingut saada;

2) Haigekassa kasutas vaidlustatud otsuse tegemisel kaalutlusõigust ja pani konkursile ainult need

ravijuhud, mida HVA haigla pidaja ei olnud valmis osutama või puudus vastavas piirkonnas seda

tervishoiuteenust osutav HVA haigla üldse. Seega ei ole vaidlus mitte selles, milliseid kaalutlusi

Haigekassa kohaldas, vaid selles, kas need kaalutlused on õiguspärased;

3) HVA haiglate pidajatega sõlmitud ravi rahastamise lepingutega on Haigekassa võtnud endale

kohustuse osta teatud hulgal tervishoiuteenust HVA haiglast. Konkurss tuleb välja kuulutada ainult

selles ulatuses, milles on kindlustatud isikute vajadused katmata. Kaalutlused, mida Haigekassa

konkursi väljakuulutamisel arvestab, on ravijuhtude arv ja tervishoiuteenuse osutajate paiknemine.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et mõlema kaebaja vahetus läheduses asusid otsuse tegemise ajal

HVA haiglad, kellega Haigekassal oli juba sõlmitud ravi rahastamise leping. Kassaatorid ei ole

menetluse kestel väitnud, et Haigekassa on ravijuhtude arvu prognoosimisel ebaõigesti arvestanud

tervishoiuteenuse osutajate paiknemist või nendega sõlmitud ravi rahastamise lepingute mahtu;

4) kaebajate konkurents HVA haiglatega ei ole vaidlusaluse otsuse esemeks – HVA haiglatega on

lepingud sõlmitud juba varem. Otsuse tühistamine ei aita kaasa ka konkurentsi parandamisele

kassaatorite ja teiste haiglavõrgu arengukavasse mittekuuluvate tervishoiuteenuse osutajate vahel,

sest tulenevalt kassaatorite tegevuskohtade paiknemisest ei konkureeri nad sisuliselt kellegi teisega

kui HVA haiglatega. Ravi rahastamise lepingute sõlmimine kaebajatega ei suurendaks tervishoiu-

teenuse piirkondlikku kättesaadavust nende tegevuskohtades, sest seal on see juba 100% tagatud

HVA haiglate poolt. Samas vähendaks kaebajatega lepingute sõlmimine tervishoiuteenuste piir-

kondlikku kättesaadavust muudes piirkondades, sest selle võrra tuleks vähendada teiste haiglavõrgu

arengukavasse mittekuuluvate haiglatega sõlmitavate lepingute mahtu;

5) OÜ BioDesign seisukoht, et Haigekassal oleks võimalik sõlmida väljakuulutatud ravijuhtude ula-

tuses lepingud kõigi tervishoiuteenuse osutajatega, on võhiklik. Praktikas soovivad kindlustatud

isikud saada tervishoiuteenuseid peaaegu alati rohkem kui Haigekassa rahalised vahendid seda

võimaldavad. Piiranguteta osutaksid tervishoiuteenuse osutajad võimalikult palju ravijuhtusid võima-

likult kiiresti ning aasta teiseks pooleks ravijuhtusid enam ei jätkuks;

6) RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud tingimused ei ole kõik võrdse tähtsusega. Kindlustatud isikute vajadus

teenuse järele ja teenuse kättesaadavus on loetletud esimesena. Kui ei ole vajadust teenust saada või

teenus on juba kättesaadav, puudub vajadus ravi rahastamise lepingut sõlmida. Nimetatud sättes

loetletud tingimuste kaalumise tulemuseks ei saa olla ravi rahastamise lepingu sõlmimine olematu

vajaduse rahuldamiseks;

7) ringkonnakohtu otsus tugineb Haigekassa poolt menetluse kestel esitatud tõenditele. Haigekassa

peamine väide läbi menetluse on olnud see, et tulenevalt HVA haiglatega juba sõlmitud lepingutest

puudub kassaatorite tegevuskohtades kindlustatud isikutel vajadus saada kassaatorite poolt pakuta-

vaid teenuseid, ning sama põhjendusega ringkonnakohus halduskohtu otsuse ka tühistas;

8) hoolimata kassaatorite väidetest ei ole HVA haiglatega lepingute sõlmimine käesoleva vaidluse

esemeks. Seda küsimust puudutavasse menetlusse tuleks kaasata HVA arengukava haiglad ning, kuna

tegemist on väga olulise tervishoiupoliitilise otsustusega, ka Sotsiaalministeerium kui peamine

tervishoiupoliitika kujundaja. Haigekassa ei pea mõistlikuks olukorda, kus kohtuvõim obiter dictum

korras võtab seisukoha haiglavõrgu arengukava kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kõigepealt käsitleb kolleegium AS Villa Benita ja OÜ BioDesign kaebeõigust ning vaidlus-

aluse otsuse õiguslikku iseloomu (I), seejärel selgitab kohus kaalutlusotsuste põhjendamise kohustust

ja võtab seisukoha Haigekassa otsuse nr 295 põhjendamisvigade tagajärgede kohta (II), järgnevalt

kontrollib kolleegium Haigekassa otsuse sisulist õiguspärasust (III) ning lõpetuseks lahendab

kassatsioonkaebused ja jagab menetluskulud (IV).

I

14. Kolleegium nõustub haldus- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et OÜ-l BioDesign ja AS-l Villa

Benita on kaebeõigus Eesti Haigekassa juhatuse 13. detsembri 2010. a otsuse nr 295 vaidlustamiseks.

Kohtud leidsid õigesti, et Haigekassa vahendid on piiratud avalik ressurss ning ravi rahastamise

lepingute sõlmimine mõjutab konkurentsiolukorda tervishoiuteenuste osutamise turul, andes lepingut

omavatele teenuse osutajatele eelised. Osale ettevõtjatest eeliste loomine piiratud avalikule ressursile

ligipääsul riivab samalaadsest eelisest huvitatud isikute ettevõtlusvabadust, piirab konkurentsi ning

võib riivata võrdsuspõhiõigust. Riigikohus on ka varasemas praktikas asunud seisukohale, et avaliku

ressursi kasutusse andmine peab toimuma kohases menetluses, mis tagab ühetaolise kohtlemise,

avalikkuse, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse ning võimaldab võrdsetel alustel osaleda kõigil

põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi lahendeid haldusasjades

nr 3-3-1-66-10 (p 17) ja 3-3-1-59-05 (p 17) ning haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelise erikogu otsust

haldusasjas nr 3-3-1-15-01 (p 14)).

15. Haigekassa väide, et otsus nr 295 on puhtalt soodustav haldusakt, on ekslik. Kuigi on tõsi, et

otsusega avatakse võimalus taotleda ravi rahastamise lepingu sõlmimist teatud piirkondades, seab

sama otsus konkursil osalejatele ka teatud piiravad tingimused, millele mittevastavate raviteenuse

osutajatega lepinguid ei sõlmita. Ringkonnakohus tõi õigesti võrdluseks riigihankemenetluses

osalemisest huvitatud isiku õiguse vaidlustada hanketeade, kui ta leiab, et selles sätestatud

kvalifitseerimistingimused piiravad tema võimalust hankemenetluses osaleda. Kuigi ka riigihankes

osalemise võimalust võib iseenesest pidada soodustuseks, ei tohi osalemisele seatud tingimused

sellegipoolest olla põhjendamatult piiravad.

16. Ringkonnakohus asus seisukohale, et vaidlusalune otsus on haldusakt, kuna sellega määratakse

siduvalt kindlaks tingimused, millele ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks esitatav taotlus peab

vastama ja kellel on õigus sellist taotlust esitada. Kolleegium on seisukohal, et eeltoodud põhjusel

vastab otsus nr 295 eelhaldusakti tunnustele, millega HMS § 52 lg 1 p 2 kohaselt tehakse õiguslikult

siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Otsus on sarnane hanketeate või

hankedokumentidega, millega määratakse konkursi korraldaja ja pakkujate jaoks siduvalt kindlaks

pakkumiste esitamise nõuded, kvalifitseerimistingimused ning esitatud pakkumiste võrdlemise

tingimused ja mida kolleegium on oma praktikas samuti pidanud eelhaldusaktiks (Riigikohtu haldus-

kolleegiumi lahendid haldusasjades nr 3-3-1-52-11 (p 21), 3-3-1-87-10 (p 16) ja 3-3-1-99-09 (p 16)).

II

17. Ringkonnakohus leidis, et teenuste osutamise kohtade valik toimub kaalutlusõiguse alusel.

Kolleegium nõustub selle seisukohaga. RaKS § 36 lg 2 annab Haigekassale õiguse selekteerida

lepingute taotlejaid ning kuigi RaKS § 36 lg 4 sätestab asjaolud, mida Haigekassa ravi rahastamise

lepingu sõlmimise ning lepingu tähtaja üle otsustamisel hindab, võib Haigekassa kaaluda erinevate

tingimuste olulisust.

18. HMS § 52 lg 2 sätestab, et eelhaldusakti suhtes kohaldatakse haldusakti sätteid. HMS § 56 lg 1

kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult

põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalistele kättesaadavas

dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. HMS § 56 lg 2 järgi tuleb haldusakti põhjenduses

märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse

alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti

andmisel lähtunud.

Käesolevas asjas vaidlustatud otsuse sissejuhatuses on loetletud üksnes otsuse õiguslikud alused,

otsuse tekst ei sisalda faktilisi aluseid ega kaalutlusi. Otsus on seetõttu vastuolus HMS § 56

lg-tes 1-3 sätestatud haldusakti vorminõuetega ja järelikult formaalselt õigusvastane.

19. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud

rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Riigikohus on oma praktikas olnud järjekindlalt seisukohal, et kaalutlusotsuste puhul peab haldusakti

motivatsioon olema eriti põhjalik. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kaalutluste väljatoomine

haldusakti põhjendustes on oluline nii haldusakti kohtuliku kontrolli tagamiseks kui ka haldusakti

legitimeerimiseks adressaatide ja puudutatud isikute silmis.

Kolleegium on leidnud ka, et põhjenduste esitamine kohtumenetluses ei muuda akti tagantjärele

tõhusalt kontrollitavaks, sest pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjen-

dused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid asjades nr 3-3-1-

74-11 (p 15), 3-3-1-13-11 (p 9), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-81-07 (p 20), 3-3-1-62-07 (p 16), 3-3-1-57-

07 (p 18), 3-3-1-16-05 (p 17); vt ka Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-10 (p 44)).

Erandjuhtudel on kolleegium pidanud võimalikuks põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata

jätmist, kui on ilmselge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma (vt nt

Riigikohtu halduskolleegiumi lahendeid haldusasjades nr 3-3-1-74-11 (p 16), 3-3-1-57-09 (p-d 13 ja

23), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-33-07 (p 16)).

20. Kolleegium peab vajalikuks pehmendada oma varasemat seisukohta, et pole võimalik

tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest haldusakti andmisel

tegelikult lähtuti.

Käesoleva vaidluse asjaolusid silmas pidades tuleb tõdeda, et erandina võib siiski esineda olukordi,

kus haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud

põhjendusest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Riigikohtu hinnangul võib kohus

haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust,

kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest haldusakti andmisel. Seejuures

on tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel tegelikult eksisteeris ja kas

sellega arvestati, haldusorganil. Näiteks võis põhjendus sisalduda haldusorgani poolt koostatud

dokumendis, millele haldusaktis nõuetekohaselt ei viidatud, kuid mis eksisteeris haldusakti andmise

ajal, või haldusmenetluse käigus mõne menetlusosalise või teise haldusorgani poolt akti andjale

esitatud dokumendis. Samuti võib kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust arvesse võtta juhul, kui

mõistliku isiku jaoks pidi olema arusaadav, et haldusorgan juhindus vastavast põhjendusest haldusakti

andmisel. Ka nendel tingimustel, lisaks punktis 19 viidatule, võib kohus HMS § 58 alusel jätta

põhjendamata või puudulikult põhjendatud haldusakti tühistamata.

Kolleegium rõhutab, et tegemist on erandliku olukorraga, mis ei vabasta haldusorganit HMS §-s 56

sätestatud haldusakti põhjendamise kohustusest. On tõsi, et tagantjärele esitatud põhjenduse

arvestamine kohtuliku kontrolli raames ei aita haldusakte puudutatud isikute silmis samaväärsel

tasemel legitimeerida kui korrektselt esitatud põhjendus. See argument ei ole aga piisav, et sundida

kohut ignoreerima võimalikke tõendeid, mis kinnitavad haldusorgani poolt haldusakti andmisel

tegelikult aluseks võetud põhjendusi.

21. Käesoleval juhul selgitas vastustaja lisaks enda otsuses märgitud õiguslikele alustele kohtu-

menetluse käigus, et valikule pandud tervishoiuteenuste osutamise kohtade üle otsustamisel lähtuti

riigi tervishoiupoliitika arengusuundadest, mille arvestamise kohustuse paneb Haigekassale RaKS

§ 36 lg 4 p 7 ja Aluste p 1.3. Riigi tervishoiupoliitika eesmärkide täitmiseks on TTKS § 55 alusel

kehtestatud haiglavõrgu arengukava, kuhu kantud raviasutusi on vastustaja kohustatud ka RaKS § 36

lg-st 5 tulenevalt ravi rahastamise lepingute sõlmimisel eelistama. Seetõttu lähtus vastustaja sellest,

kas haiglavõrgu arengukavasse kantud tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud ravi rahastamise leping

katab ära vastavas kohas vajaduse ravikindlustuse vahendite arvel osutatava tervishoiuteenuse järgi.

Sellist vajadust ei loetud kaetuks, kui haiglavõrgu arengukavasse kantud tervishoiuteenuse osutaja ei

olnud suuteline katma kõiki antud piirkonna ravijuhte või haiglavõrgu arengukavasse kantud

tervishoiuteenuse osutaja asus antud piirkonnast kaugel.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et pole põhjust kahelda, et Haigekassa lähtus

nendest kaalutlustest juba otsuse tegemisel. Sellisest põhjendusest juhindumise kohustus tulenes nii

RaKS § 36 lg 4 p-st 7 kui ka haiglavõrgu arengukavast endast. Pole mingeid viiteid sellele, et Haige-

kassa oleks juhindunud mingitest muudest kaalutlustest. Kaebajad kui tervishoiu valdkonnas

tegutsevad äriühingud pidid aru saama, et vastustaja lähtus otsuse tegemisel tervishoiuteenuse regio-

naalsest kättesaadavusest ja sellest, kas haiglavõrgu arengukavas märgitud haiglad katavad oma

tegevuspiirkonnas ära nõudluse.

Seetõttu peab kolleegium järgnevalt vajalikuks hinnata vaidlustatud otsuse sisulist õiguspärasust, et

kontrollida muuhulgas vastustaja esitatud põhjenduste asjakohasust.

III

22. Vaidlusaluse otsuse sisulise õiguspärasuse hindamisel on oluline määratleda Haigekassa

kaalutlusõiguse piirid RaKS § 36 kohaldamisel. RaKS § 36 lg 2 kohaselt ei ole Haigekassa kohusta-

tud sõlmima ravi rahastamise lepingut kõigi tervishoiuteenuse osutajatega. RaKS § 36 lg 4 sätestab,

et ravi rahastamise lepingu sõlmimisel ning lepingu tähtaja üle otsustamisel hindab Haigekassa järg-

misi asjaolusid: 1) kindlustatud isikute vajadus teenuse järele ja teenuse kättesaadavus; 2) teenuse

osutamise kvaliteet ja tingimused; 3) teenuse hind; 4) teenuse osutamise võimalikkus vastavalt

majutuse standardtingimustele; 5) tervishoiuteenuse osutajate piirarv; 6) tervishoiuteenuse osutamise

keskmise koormuse näitajad; 7) riigi tervishoiupoliitika arengusuunad; 8) varasemate ravi

rahastamise lepingute või sellesarnaste lepingute nõuetekohane täitmine tervishoiuteenuse osutaja

poolt; 9) maksuvõlgnevuse olemasolu või puudumine ning tervishoiuteenuse osutaja üldine majan-

duslik seisund; 10) ravikindlustust ja tervishoidu reguleerivate õigusaktide nõuetekohane täitmine

tervishoiuteenuse osutaja või temale tööd andva isiku poolt.

Haldusasjas nr 3-3-1-81-07 tehtud lahendis (p 22) asus Riigikohus seisukohale, et kuigi Aluste ega

RaKS § 36 lg 4 sõnastus ei võimalda sõnaselgelt hindajal valida, milliseid sätestatud kriteeriumidest

kohaldada, ega luba ühtegi neist ka hindamisel arvestamata jätta, peab kaalutlusotsuse tegijal selleks,

et tagada kaalutlusotsuse õiguspärasus, olema võimalik jätta asjakohatu kriteerium üldse arvestamata,

eeldusel, et ta kohtleb ühetaoliselt kõiki taotlejaid. Kui kriteeriume arvestamata jättes pole rikutud

võrdse kohtlemise põhimõtet ja arvestamata jätmisel on ratsionaalne põhjendus, st pole kehtestatud

mõõdetavaid ega võrreldavaid näitajaid, ei too kriteeriumide mittearvestamine kaasa ettevõtlus-

vabaduse õigusvastast piirangut ega muuda otsustust õigusvastaseks.

Kolleegium on seisukohal, et viidatud lahendiga ei ole vastuolus olukord, kus eelhaldusaktiga tehakse

teatud kriteeriumidest lähtudes eelvalik, mille järel taotlejate edasisel hindamisel kohaldatakse teisi

RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud kriteeriume.

23. RaKS § 36 lg 4 p 1 näeb ravi rahastamise lepingu sõlmimisel ja lepingu tähtaja üle otsustamisel

ühe hinnatava asjaoluna ette teenuse kättesaadavuse. Nagu ringkonnakohus leidis, tuleneb sellest

sättest koosmõjus RaKS § 2 lg-ga 2, mille kohaselt on üks ravikindlustuse põhimõtetest ravi

piirkondlik võrdne kättesaadavus, et Haigekassa võib ravi rahastamise lepingute sõlmimisel teha

piirkondlikke eelistusi. Seda seisukohta toetab ka RaKS § 36 lg 4 p 7, mis kohustab Haigekassat

lähtuma ravi rahastamise lepingute sõlmimisel riigi tervishoiupoliitika arengusuundadest, ning

haiglavõrgu arengukava kui üks riigi tervishoiupoliitika väljendusi. Kohtud järeldasid eeltoodust

õigesti, et kuna õigusaktidest ei tulene piirkondlike eelistuste täpsemaid geograafilisi tingimusi, võib

teenuse osutamise kohana määrata ka Haigekassa piirkondliku osakonna teenindatava territooriumi

siseseid väiksemaid kohti, kui see on ravi piirkondliku kättesaadavuse huvides põhjendatud.

24. Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu seisukohaga, et vastustaja poolt kohtumenetluses esi-

tatud kaalutlused valikukohtade määramise kohta on asjakohased ja piisavad, ning ei pea vajalikuks

korrata ringkonnakohtu vastavaid põhjendusi. Kassatsioonkaebustes esitatud argumendid ringkonna-

kohtu seisukohti ümber ei lükka. Seega on vaidlustatud otsus sisuliselt õiguspärane.

IV

25. Kolleegium jõudis eelnevalt järeldusele, et vaidlusalune otsus on põhjendavas osas kaalutluste

märkimata jätmise tõttu õigusvastane (käesoleva otsuse p 18), kuid sisuliselt õiguspärane, ning ei

kuulu käesoleva otsuse p-s 21 esitatud põhjustel tühistamisele.

Põhjendusteta haldusakti jõussejätmine HMS § 58 alusel kohtumenetluses esitatud põhjendustest

lähtudes riivab PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigust. See muudab kohtumenetluse

tulemuse prognoosimise keerukamaks. Muuhulgas kaasneb sellega menetluskulude kandmise risk.

Kaebaja jaoks vähem koormav abinõu on sellises olukorras rahuldada kaebus osaliselt ning tuvastada

haldusakti põhjendavas osas kaalutluste märkimata jätmise õigusvastasus resolutsioonis. Kolleegium

muudab seetõttu haldusasjas nr 3-3-1-6-05 otsuse p-s 20 võetud seisukohta (vt ka 3-3-1-18-07, p 25),

et tühistamistaotluse korral ei või kohus tuvastada kohtuotsuse resolutsioonis haldusakti

õigusvastasust ning jätta tühistamistaotlust rahuldamata. Kolleegium on seisukohal, et tegemist ei ole

kaebaja taotluse muutmisega tema tahte vastaselt, vaid tühistamisnõude rahuldamise peamise eelduse

(haldusakti õigusvastasuse) tuvastamisega kohtuotsuse resolutsioonis – seega ei välju kohus kaebuse

piiridest. Kohtulahendis võetakse endiselt seisukoht ka tühistamisnõude kohta. Olukorras, kus kohus

peab haldusakti vorminõuete rikkumise tõttu õigusvastaseks, kuid jätab selle HMS § 58 alusel

tühistamata, tuleks varasema kohtupraktika kohaselt jätta kaebus rahuldamata.

26. OÜ BioDesign muutis halduskohtumenetluse käigus kaebust ning asendas osaliselt (valiku

väljakuulutamine taastusravi erialal Harju piirkonnas) tühistamistaotluse tuvastamistaotlusega.

Kolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale, et haldusakti õigusvastasuse seisukohast ei

oma tähtsust, kas tegemist oli sellise rikkumisega, mis võis mõjutada asja sisulist otsustamist. Kui

kaebajal on põhjendatud huvi toimingu või haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, siis olukorras,

kus kohus tuvastab toimingu või haldusakti õigusvastasuse, ei ole võimalik jätta kaebust rahuldamata

ja toimingut või haldusakti kohtuotsuse resolutsioonis õigusvastaseks tunnistamata (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi lahendeid haldusasjades nr 3-3-1-94-10 (p 19) ja 3-3-1-88-08 (p 13)). Kolleegium

jääb endiselt sama seisukoha juurde, mistõttu OÜ BioDesign taotlus vaidlustatud otsuse

õigusvastasuse tuvastamiseks nimetatud osas tuleb rahuldada.

27. Eeltoodud põhjendustel tühistab Riigikohus haldus- ja ringkonnakohtu otsused ning teeb uue

otsuse, millega rahuldab kaebused osaliselt. Kolleegium tunnistab Eesti Haigekassa juhatuse

13. detsembri 2010. a otsuse nr 295 põhjendavas osas kaalutluste märkimata jätmise õigusvastaseks.

Kaebajate tühistamisnõuded jäävad rahuldamata.

28. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit

või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 108 lg 1

kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse

kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS

§ 108 lg 11 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole

kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik. HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud.

HKMS § 285 lg 1 sätestab, et enne HKMS jõustumist tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse

menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud HKMS-s sätestatut. HKMS

jõustus 1. jaanuaril 2012, seega tuleb enne seda kuupäeva tekkinud menetluskulude jaotusele

kohaldada HKMS v.r sätteid. HKMS v.r § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. HKMS v.r § 92 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral kohtukulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS v.r § 92 lg 10 alusel võib kohus jätta kulud

täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle

kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. HKMS v.r § 93 lg 5

kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

29. AS Villa Benita poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud on riigilõiv 28 eurot ja 75

senti ning õigusabikulud summas 4838 eurot ja 89 senti, apellatsiooniastmes õigusabikulud summas

2431 eurot 44 senti ning kassatsiooniastmes 4220 eurot 37 senti. Kolleegium on varasemas praktikas

asunud seisukohale, et põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes ei saa reeglina olla suuremad

kui esimese astme kohtus ning kassatsiooniastme menetluskulud ei saa reeglina olla suuremad kui

apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsuseid kohtuasjades nr 3-3-1-63-10 (p 31) ja

3-3-1-90-10 (p 21)). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Käesolevas asjas puuduvad erandlikud

asjaolud, mis õigustaksid apellatsiooniastme kuludest oluliselt suuremaid kassatsiooniastme

õigusabikulusid. Seetõttu peab kolleegium kassatsiooniastmes põhjendatuks menetluskulusid summas

2431 eurot ja 44 senti.

OÜ BioDesign poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud on riigilõiv 28 eurot 75 senti ja

õigusabikulud summas 4426 eurot 27 senti, apellatsiooniastmes õigusabikulud summas 2654 eurot 62

senti ning kassatsiooniastmes õigusabikulud summas 2654 eurot 63 senti.

AS Villa Benita õigusabikulud kolme kohtuastme peale kokku, arvestades kassatsiooniastme kulude

vähendamist, on 9701 eurot 77 senti ning OÜ BioDesign õigusabikulud kolme kohtuastme peale

kokku on 9735 eurot 52 senti. Kolleegium on seisukohal, et arvestades haldusasja keerukust ja mahtu,

ei saa sellise suurusega õigusabikulusid pidada põhjendatuks. Kolleegium peab põhjendatud

menetluskulude suuruseks kolme kohtuastme peale kokku 8000 eurot.

Eesti Haigekassa poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud on õigusabikulud summas 4251

eurot 28 senti, apellatsiooniastmes riigilõiv 15 eurot 97 senti ja õigusabikulud summas 2028 eurot 23

senti. Kassatsiooniastmes ei ole vastustaja menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kolleegium

nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et käesolev vaidlus ei välju Haigekassa põhitegevuse raamest,

mistõttu ei saa tema õigusabikulusid HKMS v.r § 93 lg 5 ja HKMS § 109 lg 6 alusel pidada

hüvitamisele kuuluvateks kuludeks (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsust kohtuasjas nr 3-3-1-

14-11 (p 21) ja seal viidatud varasemat praktikat). Vastustaja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud

koosnevad seega üksnes apellatsiooniastme riigilõivust.

Kolmandad isikud ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

30. Arvestades, et Riigikohus rahuldas kaebused osaliselt, tuleb menetluskulud jagada proportsio-

naalselt kaebuse rahuldamisega. Kuigi HKMS § 108 lg 11 ja HKMS v.r § 92 lg 10 reguleerivad

menetluskulude poole enda kanda jätmist, peab kolleegium võimalikuks arvestada neis sätetes esita-

tud põhimõtet ka kaebuse osalise rahuldamise puhul menetluskulude jaotuse proportsiooni kindlaks-

määramisel. Haigekassa poolt vaidlusaluse haldusakti motiveerimata jätmine muutis kaebajate jaoks

kohtusse pöördumise ning haldusakti sisulise õiguspärasuse hindamise oluliselt keerukamaks.

Seetõttu oleks kolleegiumi hinnangul üksnes 50% kaebajate menetluskuludest vastustajalt välja-

mõistmine äärmiselt ebaõiglane, kuna kaebajate õigusabikulud on osaliselt põhjustatud vastustaja

õigusvastasest tegevusest haldusmenetluses. Eeltoodud põhjustel peab kolleegium põhjendatuks

mõista Eesti Haigekassalt AS Villa Benita kasuks välja menetluskulud summas 5628 eurot ja 75 senti

ja OÜ BioDesign kasuks summas 6428 eurot ja 75 senti. Ülejäänud menetluskulud jäävad

menetlusosaliste endi kanda.

31. HKMS § 107 lg 4 alusel tuleb kassatsioonkaebuste esitamisel tasutud kautsjonid tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann