3-1-1-94-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-94-12

Määruse kuupäev

28. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Valter Lillo vahistamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

19. juuni

2012.

a

määrus

kriminaalasjas nr 1-11 -14026

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Valter Lillo kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Valli Murde,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonna-prokurör Tatjana Tamm

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

3. oktoober 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a ja Tartu Maakohtu 28. mai 2012. a

määrused.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Karl Saavo Valter Lillole Riigikohtus toimunud

määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 57

(viiskümmend seitse) eurot 60 senti (sh käibemaks 9 eurot 60 senti). Jätta see menetluskulu

riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 21. oktoobri 2011. a määrusega võeti Valter Lillo käesolevas kriminaalasjas vahi

alla.

2. Tartu Maakohtu 28. oktoobri 2011. a määrusega kriminaalasjas nr 1-11-6090 pöörati täitmisele

V. Lillole sama kohtu 21. juuni 2011. a otsusega mõistetud kandmata vangistus 8 kuud ja 9 päeva.

Karistuse kandmise algusajaks luges kohus 21. oktoobri 2011.

3. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 14. novembri 2011. a määrusega käesolevas kriminaalasjas tühistati

V. Lillo suhtes kohaldatud tõkend vahistamine, sest V. Lillole teises asjas mõistetud vangistus oli

täitmisele pööratud.

4. Tartu Maakohtu 18. aprilli 2012. a otsusega käesolevas kriminaalasjas tunnistati V. Lillo süüdi

KarS § 200 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastaks. KarS § 65 lg 2 alusel liitis kohus

mõistetud karistusele Tartu Maakohtu 21. juuni 2011. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa

2 kuud 11 päeva vangistust (kohus sedastas, et 21. oktoobrist 2011 17. aprillini 2012 on V. Lillo

sellest karistusest 5 kuud 28 päeva ära kandnud) ja mõistis V. Lillole liitkaristuseks 2 aastat 2 kuud 11

päeva vangistust. Karistuse kandmise algusajaks määras kohus kohtuotsuse tegemise kuupäeva

18. aprilli 2012. Tõkendiga seonduvat maakohus otsuses ei käsitlenud.

5. 25. mail 2012 esitas V. Lillo kaitsja Valli Murde Tartu Maakohtu 18. aprilli 2012. a otsuse peale

apellatsiooni, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja V. Lillo õigeksmõistmist.

6. 22. mail 2012, s.o kaks päeva enne apellatsioonitähtaja möödumist esitas Lõuna Ringkonna-

prokuratuur Tartu maakohtule taotluse V. Lillo vahistada.

Taotluses märgiti, et kuna Tartu Maakohtu 21. juuni 2011. a otsusega mõistetud karistuse kandmise

aeg lõpeb 30. juunil 2012, tuleb V. Lillo käesolevas kriminaalasjas KrMS § 130 lg 41 alusel vahi alla

võtta. V. Lillo puhul on jätkuvalt olemas KrMS § 130 lg-s 2 sätestatud vahistamisalus - kuritegude

jätkuva toimepaneku oht.

7. Tartu Maakohtu 28. mai 2012. a määrusega võeti V. Lillo KrMS § 130 lg 41 alusel vahi alla.

7.1 Maakohus märkis, et KrMS § 130 lg 41 kohaselt võib kohus vahistada vabaduses viibiva

süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. 18. aprilli 2012. a

otsusega mõistis kohus V. Lillole KarS § 200 lg 1 järgi karistuseks vangistuse, lugedes selle kandmise

algusajaks kohtuotsuse kuupäeva. Kohtuotsuse tegemise ajal ei olnud vaja selle täitmist tõkendiga

tagada, sest V. Lillo kandis reaalset vangistust. Käesolevaks ajaks on tekkinud olukord, kus

maakohtu 18. aprilli 2012. a otsus ei ole jõustunud, kuna kaitsja on esitanud apellatsiooni. Selleks, et

tagada 18. aprilli 2012. a otsuse täitmine, tuleb V. Lillo suhtes kohaldada KrMS § 130 lg 41 alusel

tõkendit vahistamine.

7.2 Vangistuse mõistmisel on kohtul võimalik kohtuotsuse täitmise tagamiseks süüdistatava suhtes

kohaldada vahistamist, otsustades, et mõistetud karistust tuleb hakata kandma koheselt kohtuotsuse

kuulutamisest või anda süüdistatavale võimalus minna karistust kandma KrMS § 414 lg-s 1

ettenähtud korras pärast kohtuotsuse jõustumist. V. Lillole anti Tartu Maakohtu 21. juuni 2011. a

otsusega võimalus vältida reaalset vangistust ja teha selle asemel üldkasulikku tööd. V. Lillo ei teinud

talle määratud üldkasulikust tööst ära ühtegi tundi, keeldudes üldkasulikku tööd tegemast, mistõttu

pöörati karistus täitmisele. Lisaks sellele pani V. Lillo toime uue esimese astme kuriteo. Varem on

V. Lillot kriminaalkorras karistatud kahel korral. Talle määratud katseaeg on uue kuriteo

toimepanemise tõttu ebaõnnestunud. V. Lillot on korduvalt karistatud alkoholiseaduse järgi.

Alkoholjoobes olles on ta toime pannud nii pisivargusi kui kuritegusid. Need asjaolud kogumis

näitavad, et V. Lillo on käitunud vastutustundetult ega ole hoolinud talle mõistetud karistustest.

Seetõttu pidas kohus 18. aprillil 2012 V. Lillole karistust mõistes vajalikuks saata ta kohe vangistust

kandma. See on ainuke tõhus abinõu, mis välistab V. Lillo poolt uute kuritegude toimepanemise.

8. Tartu Maakohtu 28. mai 2012. a määruse peale esitas määruskaebuse V. Lillo kaitsja V. Murde, kes

taotles selle määruse tühistamist.

9. Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus märkis, et KrMS § 130 lg 2 kohaselt võib kahtlustatava või süüdistatava vahistada,

kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. Vangistuse

mõistmisel on kohtul võimalik täitmise tagamiseks süüdistatava suhtes kohaldada vahistamist,

otsustades, et mõistetud karistust tuleb hakata kandma kohe kohtuotsuse kuulutamisest, või anda

süüdistatavale võimalus minna karistust kandma KrMS § 414 lg-s 1 ette nähtud korras. V. Lillo on

vaja saata kohe vangistust kandma. Maakohus on põhjendatult pidanud V. Lillo vahistamist

vajalikuks, sest see on ainus tõhus abinõu uute kuritegude toimepanemise takistamiseks. Kaitsja

argumendid, et V. Lillo kahetseb oma tegusid, lubab edaspidi õiguskuulekalt elada, suudab teha oma

tegudest õigeid järeldusi ning muuta oma käitumist, samuti kindla elu- ja töökoha olemasolu ning

riigi ees kohustuste täitmise soov ei anna alust maakohtu määrust tühistada. Maakohus on piisava

põhjalikkusega analüüsinud V. Lillo käitumist varasemate karistuste järgselt. Seda arvestades võib

V. Lillo vabastamise korral jätkuvalt kuritegusid toime panna.

10. Tartu Ringkonnakohtu 21. septembri 2012. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu 18. aprilli 2012. a

otsus muutmata ja maakohtu otsuse peale esitatud V. Lillo kaitsja apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsus jõustus 31. oktoobril 2012.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

11. 2. juulil 2012 esitas V. Lillo kaitsja V. Murde Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a määruse

peale määruskaebuse, milles taotletakse ringkonnakohtu ja maakohtu määruste tühistamist ning

V. Lillo vahi alt vabastamist.

Määruskaebuse esitaja arvates ei ole kohtute hinnangud V. Lillo varasemale käitumisele õiglased ega

põhjendatud, sest need ei arvesta süüdistatava suhtumist ja käitumist viimasel ajal. V. Lillot ei ole

vangistuse kandmise ajal kordagi distsiplinaarkorras karistatud. V. Lillo täitis korralikult talle vanglas

pandud kohustused ja läbis sotsiaalprogrammid. Kohtud ei ole piisavalt põhjendanud vahistamise

vajadust.

12. Vastuses määruskaebusele leiab ringkonnaprokurör Tatjana Tamm, et ringkonnakohtu määrus on

kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga ning piisavalt põhistatud. Kaitsja määruskaebuse palub

prokurör jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Ebatäpne on kohtute seisukoht, nagu annaks seadus süüdistatavat vangistusega karistanud kohtule

õiguse otsustada, kas süüdistatav peab asuma mõistetud karistust kandma kohe kohtuotsuse

kuulutamisest või KrMS § 414 lg-s 1 ette nähtud korras. See, kui kohus võtab või jätab süüdistatava

kohtuotsuse tegemisel vahi alla, ei tähenda seda, et süüdistatav hakkaks kohtuotsuse kuulutamisest

selle otsusega mõistetud vangistust kandma. Enne kohtuotsuse jõustumist on vahi alla võetud

süüdistatav vahistatu VangS § 4 mõttes. Kinnipeetav ehk vanglas vangistust kandev süüdimõistetu

(VangS § 2) võib temast saada alles pärast kohtuotsuse jõustumist. Eelmärgitud terminoloogiline

ebatäpsus ei mõjuta aga käesoleva asja sisulist lahendamist ehk vastamist küsimusele, kas V. Lillo

vahistati seaduslikul alusel või mitte.

14. KrMS § 130 lg 41, mille alusel maakohus V. Lillo vahistas, sätestab, et kohus võib vahistada

vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine.

Osutatud sätte kehtestanud riigipiiri seaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku

muutmise seaduse eelnõu (185 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskirjas märgiti, et "[u]ues lõikes 41

sätestatakse kohtu õigus kohaldada tõkendina vahistamist süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel

vabaduses viibivale süüdistatavale, kellele sama kohtuotsusega mõistetakse reaalne vangistus. Uue

lõike lisamine on vajalik, kuna olemasolev lõige 4 räägib kohtu alla antud süüdistatavast ja lõige 5

süüdimõistetust. Uus lõige 41 sätestab aga süüdistatava vahistamise aluse, kelle suhtes on tehtud

süüdimõistev otsus, mis ei ole veel jõustunud." (Vt viidatud seletuskirja punkt 3.6.) Seega näeb

KrMS § 130 lg 41 ette eraldi aluse vabaduses viibiva süüdistatava vahistamiseks kohtuotsuse

tegemisel KrMS § 306 lg 1 p-s 9 nimetatud küsimust lahendades. Sellise vahistamisaluse

kehtestamise põhiseaduslikuks aluseks on põhiseaduse § 20 p 1 esimene alternatiiv, mis lubab

seaduses sätestatud juhtudel ja korras võtta isikult vabaduse süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks.

Sarnaselt KrMS § 130 lg-le 4 - kuid erinevalt näiteks sama paragrahvi lõikest 2 - annab KrMS § 130

lg 41 kohtule õiguse võtta süüdistatav vahi alla ilma prokuratuuri vahistamistaotluseta.

15. Vabaduses viibivana KrMS § 130 lg 41 mõttes ei saa käsitada sellist süüdistatavat, kes parajasti

kannab teises kriminaalasjas mõistetud vangistust. Sellise süüdistatava vahistamine KrMS § 130 lg 41

alusel on võimalik üksnes edasilükkava tingimusega - alates teises kriminaalasjas mõistetud

vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses.

16. Vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine KrMS § 130 lg 41 alusel on üldjuhul võimalik üksnes

kohtuotsusega. Erandina, olukorras, kus KrMS § 130 lg-s 41 kohaldamise eeldused ilmnevad alles

pärast kohtuotsuse tegemist, võib kohus süüdistatava selle sätte alusel vahi alla võtta siiski ka

määrusega pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne selle jõustumist või kriminaalasja kõrgema astme

kohtule edastamist. Vastasel juhul tekiks olukord, kus näiteks siis, kui apellatsioonitähtaja jooksul

saab teatavaks süüdistatava kavatsus mõistetud vangistuse eest pakku minna, puuduks menetlejal

võimalus seda takistada. Pärast kohtutoimiku saatmist ringkonnakohtule (KrMS § 324) läheb

viimasele üle ka süüdistatava suhtes tõkendi kohaldamise, muutmise või tühistamise pädevus ja

maakohus enam süüdistatavat vahi alla võtta ei saa.

17. KrMS § 130 lg 41 kohaselt võib kohus vabaduses viibiva süüdistatava vahistada selleks, et tagada

süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Seega on KrMS § 130 lg 41 alusel

võimalik süüdistatav vahistada üksnes ühel alusel - talle mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks.

Vangistuse täitmise tagamine tähendab sellise olukorra vältimist, kus süüdistatav asub kohtuotsuse

jõustumisel vangistuse kandmisest kõrvale hoiduma, s.t ei ilmu KrMS § 414 lg-s 1 ette nähtud korras

vanglasse ja läheb pakku. Eeltoodust tulenevalt peab kohus selleks, et isik KrMS § 130 lg 41 alusel

vahistada, ära näitama need faktilised asjaolud, millest järeldub, et süüdistatav võib asuda

kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2010. a

otsus asjas nr 3-1-1-31-10, p-d 22-23). Uute kuritegude toimepanemise oht ei ole samastatav

vangistuse täitmisest kõrvalehoidumise ohuga. Seetõttu ei saa süüdistatavat KrMS § 130 lg 41 alusel

vahistada põhjusel, et ta võib vabaduses viibides uusi kuritegusid toime panna. Eelmärgitu ei välista

siiski võimalust jätta kohtuotsuse tegemisel vahi alla süüdistatav, kes on varasemas menetluses

vahistatud KrMS § 130 lg 2 alusel uute kuritegude toimepanemise vältimiseks.

18. Käesolevas kriminaalasjas põhjendasid nii maakohus kui ka ringkonnakohus otsustust V. Lillo

vahistada üksnes sellega, et V. Lillo võib vabaduses viibides uusi kuritegusid toime panna. Nagu

eelnevalt märgitud, saab vabaduses viibiva süüdistatava KrMS § 130 lg 41 alusel vahistada üksnes

süüdimõistva otsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks, mitte aga põhjusel, et ta võib

vabaduses viibides uusi kuritegusid toime panna. Maakohus ega ringkonnakohus ei ole V. Lillo puhul

tuvastanud vangistuse täitmisest kõrvalehoidumise ohtu kui KrMS § 130 lg 41 kohaldamise

vältimatut eeldust. Seetõttu ei oleks kohtud tohtinud V. Lillot KrMS § 130 lg 41 alusel vahistada.

19. V. Lillo vahistamise õiguslikuks aluseks ei saanud olla ka KrMS § 130 lg 2, millele

ringkonnakohus muu hulgas viitas. Kuritegude jätkuva toimepanemise kahtlus on tõesti üks KrMS

§ 130 lg-s 2 sätestatud vahistamisalustest. Kuna KrMS § 130 lg-s 2 nimetatakse eeluurimiskohtuniku

määruse kõrval ka kohtumäärust, tuleb ühtlasi asuda seisukohale, et lisaks kahtlustatava või

süüdistatava vahistamisele kohtueelses menetluses on selle sätte alusel võimalik vahistada ka

süüdistatav kohtumenetluses. KrMS § 130 lg 2 kohaselt eeldab isiku vahistamine selle sätte alusel -

erinevalt KrMS § 130 lg-st 41 - alati prokuratuuri vahistamistaotluse olemasolu. Vahistamistaotluse

saab prokuratuur kohtumenetluses kohtule esitada aga üksnes kuni kohtu lahkumiseni

nõupidamistuppa (KrMS § 304). Kohtul tuleb selline taotlus KrMS § 2761 kohaselt läbi vaadata

kohtuistungil või taotluse lahendamiseks eraldi peetaval korraldaval istungil ja lahendada vastavalt

KrMS § 276 lg-le 2 põhistatud kirjaliku määrusega. Kohtuotsusega ega otsuse teinud kohtu poolt

pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne selle jõustumist tehtava määrusega ei saa vabaduses viibivat

süüdistatavat KrMS § 130 lg 2 alusel vahistada. Sel juhul tuleb süüdistatava vahistamine kõne alla

üksnes KrMS § 130 lg 41 alusel, s.o mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks. Kolleegium märgib, et

kui pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa tekib prokuratuuril kahtlus, et vabaduses viibiv

süüdistatav on pannud toime mõne uue kuriteo ja võib seda edaspidigi teha, on võimalik taotleda

isiku vahistamist KrMS § 130 lg 2 alusel selle uue kuriteo kohta käivas kriminaalmenetluses.

20. Prokurör ei esitanud kohtule enne viimase nõupidamistuppa siirdumist taotlust V. Lillo

vahistamiseks. Prokuratuuri vahistamistaotlus saadeti maakohtule alles pärast kohtuotsuse tegemist

apellatsioonitähtaja

kestel.

Pärast

kohtuotsuse

tegemist

otsuse

teinud

kohtule

esitatud

vahistamistaotlusel ei saanud aga olla õiguslikku tähendust ja maakohus pidanuks jätma selle läbi

vaatamata. Selline vahistamistaotlus ei saanud anda kohtutele õigust vahistada V. Lillo KrMS § 130

lg 2 alusel.

21. Eeltoodud põhjustel tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus V. Lillo vahistamise kohta

KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2 juhindudes tühistada. Kuna praeguseks on

V. Lillo suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustanud ja V. Lillo ei viibi enam vahi all, vaid

kannab talle mõistetud vangistust, ei kaasne kohtumääruste tühistamisega V. Lillo vabastamist.

22. V. Lillo määratud kaitsja Valli Murde esitas taotluse määrata tema poolt V. Lillo huvides

Riigikohtule määruskaebuse esitamise eest OÜ-le Karl Saavo Advokaadibüroo riigi õigusabi tasu

summas 57 eurot 60 senti (sh käibemaks 9 eurot 60 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal

määruskaebuse koostamiseks ja edastamiseks 3 pooltundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on

põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti

Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (1. juulist 2012 kehtivas redaktsioonis) punktidest

2, 3 ja 23 juhindudes rahuldada. Lähtudes KrMS § 175 lg 2 p-st 4 ja § 187 lg-st 1, jääb see

menetluskulu riigi kanda.

Jüri Ilvest, Lea Kivi, Priit Pikamäe