3-3-1-60-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-60-12

Määruse kuupäev

28. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Sergei Mahhovi kaebus alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2012. a määrus

haldusasjas nr 3-12-449

Menetluse alus Riigikohtus

Sergei Mahhovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Sergei Mahhovi määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 2. aprilli 2012. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu

11. juuni 2012. a määrus haldusasjas nr 3-12-449.

3. Saata Sergei Mahhovi kaebus tagasi Tallinna Halduskohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Mahhov esitas 2. märtsil 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium

tuvastas 19. detsembri 2011. a määrusega kriminaalasjas nr 3-1-1-93-11, et kaebaja viibis perioodidel

23. veebruarist 30. maini 2011 ja 11. juulist 31. augustini 2011 alusetult vahi all kokku 148 päeva,

kuigi oli Harju Maakohtu 23. veebruari 2011. a otsusega kriminaalasjas nr 1-06-10509 õigeks

mõistetud. Ajal, mil kaebaja viibis ebaseaduslikult vahi all, oleks ta võinud taotleda Hispaanias

ennetähtaegset vabastamist, vabanemise järel naasta Eestisse oma pere juurde ja leida endale töö ning

teenitud rahaga abistada oma lähedasi. Tallinna Vanglas viibimise ajal purunes kaebaja perekond, mis

põhjustas talle mittevaralist kahju.

2. Tallinna Halduskohus tagastas 2. aprilli 2012. a määrusega haldusasjas nr 3-12-449 kaebuse

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel läbivaatamatult. Kaebajal puudub

õigus taotleda kahju hüvitamist riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise seaduse (AVVKHS) alusel, sest kaebaja suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

Tegemist on avalik-õiguslikus suhtes õigusvastaselt tekitatud kahjuga, seetõttu kohalduvad riigi-

vastutuse seaduse (RVastS) §-d 7 ja 9. Samas ei ole kaebaja kahju tekkimist tõendanud. Kaebaja

tunnistati Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2011. a otsusega kriminaalasjas nr 1-06-10509 süüdi ja

tema karistusaja hulka arvati kõik 148 Eestis vahi all viibitud päeva, mil kaebaja vabaduse

piiramiseks Eestis puudus kohtu sellekohane luba ja mille eest kaebaja soovib saada kahjuhüvitist.

Kaebaja ei saanud selle perioodi jooksul kahju kanda, sest oleks pidanud vastava aja pärast kohtu-

otsuse jõustumist niikuinii talle määratud karistuse hulgas ära kandma ja vanglas viibima. See, et

Riigikohtu kriminaalkolleegium on määranud kindlaks kaebajalt alusetult vabaduse võtmise päevade

arvu, ei too automaatselt kaasa kahju hüvitamise õiguse tekkimist. Isiku kinnipidamisega kaasneb

paratamatult teatud ebameeldivusi, kuid kohtule pole esitatud tõendeid, et kaebajale oleks neid

põhjustatud rohkem, kui vangistusega vältimatult kaasneb. Paljasõnaline on kaebaja väide, et Tallinna

Vanglas viibimise tõttu purunes tema perekond, mis tekitas talle moraalset kahju. Kaebaja pole

esitanud mingeid tõendeid, mis kinnitaksid, et perekonna purunemise põhjuseks oli just tema

kinnipidamine Tallinna Vanglas kõnealusel ajal, mitte aga asjaolu, et teda süüdistati järjekordse raske

kuriteo toimepanemises, mille eest ta hiljem ka ringkonnakohtu otsusega süüdi mõisteti. Kuna

kaebajale pole kahju tekitatud, siis pole tal õiguslikku alust nõuda ka kahju hüvitamist ja kaebus on

ilmselgelt perspektiivitu.

3. Kaebaja esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. juuni 2012. a määrusega kaebaja määruskaebuse rahulda-

mata ja halduskohtu määruse muutmata. Riigikohtu 19. detsembri 2011. a määrusest tulenevalt ei ole

vaidluse all, et kaebaja viibis 23. veebruarist 30. maini 2011 ja 11. juulist 31. augustini 2011 kokku

148 päeva vahi all ilma korrektse seadusliku aluseta ning tema kinnipidamise alusetust ei

kõrvaldanud tagasiulatuvalt ka 31. augustil 2011 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2011. a

otsus kriminaalasjas nr 1-06-10509. Kuna ringkonnakohus arvas kaebajale mõistetud karistusaja

hulka kogu tema eelvangistuses viibitud aja alates 22. juulist 2010, siis hõlmas see ka vaidluse all

olevaid perioode. Seega ei saa kaebaja kahju hüvitamise taotlus tugineda AVVKHS sätetele, vaid

põhineda üksnes Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 25 ja/või RVastS-s sätestatud alustel.

Halduskohus leidis õigesti, et Riigikohtu määruses kaebajalt alusetult vabaduse võtmise päevade arvu

kindlaksmääramine ei tekita talle veel iseenesest õigust kahjuhüvitise saamisele. Kaebaja vahistati

Hispaanias 17. juulil 2002 ja talle karistuseks määratud 9-aastane vangistus Hispaanias lõppes

12. juulil 2011, seega ei vabastatud teda karistuse kandmisest enne tähtaega. Kaebaja ei ole

põhjendanud, miks ta leiab, et just perioodil 23. veebruarist 30. maini 2011 esinenuks tal reaalne

võimalus Hispaanias kantavast karistusest enne tähtaega vabaneda ja seeläbi säilitada oma

perekondlikud suhted. Puuduvad konkreetsed väited või andmed, mille alusel saaks pidada usutavaks

kaebaja väiteid temale just vaidlusalusel ajal ebaseadusliku kinnipidamise tõttu mittevaralise kahju ja

saamata jäänud tulu tekkimise kohta. Kaebaja väited on sedavõrd üldised, et nende alusel puudub

võimalus hinnata, kas tal oli üldse perekond, kas see on tõepoolest lagunenud ning millal ja mille

tõttu on väidetav peresuhete purunemine aset leidnud. Olukorras, kus kaebaja on alates 17. juulist

2002 kuni praeguse ajani viibinud pidevalt kinnipidamiskohtades nii Hispaanias kui ka Eestis ja tema

praegune karistusaeg lõpeb alles 1. augustil 2020, ei saa pidada tõsiseltvõetavaks kaebaja hinnangut,

et tema perekondlike sidemete purunemise põhjustas nimelt tema alusetu vahi all viibimine

vaidlusalustel ajavahemikel. Seejuures pidanuks kaebaja esimesel ajavahemikul viibima Eesti vangla

asemel Hispaania vanglas ning teisel perioodil oli tema suhtes tehtud õigeksmõistev kohtuotsus

ringkonnakohtu otsusega tühistatud ja mõistetud talle karistuseks 11 aastat vangistust, mis võis olla

märksa olulisemaks ajendiks peresuhete purunemisel. Seetõttu esineb HKMS § 121 lg 2 p-s 1

sätestatud alus kaebuse tagastamiseks kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

MENETLUSOSALISE PÕHJENDUSED

5. Kaebaja taotles määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistamist ja uue määrusega

vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitise 9000 eurot väljamõistmist. Põhjendused:

1) kohtud on rikkunud menetlusnorme. Kui kohtud leidsid, et kaebus ei ole vajalikus ulatuses

põhjendatud, tulnuks kaebajale määrata riigi õigusabi korras esindaja;

2) kaebaja välisriigist väljaandmise taotlemiseks puudus alus, sest kaebaja ei hoidunud vastavalt

KrMS § 457 lg-le 1 kriminaalmenetlusest kõrvale, vaid kandis Hispaanias karistust;

3) maakohus oli kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 316 p 1 ja § 412 lg 1 alusel kohustatud

vabastama kaebaja viivitamatult istungisaalis, kuid ta paigutati ilma vastava kohtumääruseta uuesti

Tallinna Vanglasse. Kaebaja vabastamata jätmisega riivati intensiivselt PS §-s 20 ja Euroopa inim-

õiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 5 lg-s 1 sätestatud vabaduspõhiõigust.

Tegemist ei olnud eelvangistusega karistusseadustiku § 68 lg 1 tähenduses, mida saanuks arvata

karistusaja hulka. Kaebaja tulnuks viivitamatult tagastada Hispaaniale karistuse kandmise jätka-

miseks;

4) kaebaja taotleb PS § 25 alusel mittevaralise kahju hüvitamist 9000 euro ulatuses. Mittevaraline

kahju seisneb kannatustes, mida kaebaja ilma seadusliku aluseta vanglas viibides üle elas. Need

kannatused hõlmavad psühholoogilisi üleelamisi ja pingeid, sest kaebajal oli õigeksmõistvast kohtu-

otsusest tulenev õiguspärane ootus, et ta vabastatakse vahi alt ja saadetakse tagasi Hispaaniasse

karistuse kandmist jätkama;

5) õige vastustaja on Justiitsministeerium, sest kaebajale tekitati kahju kohtumenetluse käigus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2011. a määrusest kriminaalasjas nr 3-1-1-93-11

nähtub, et Eesti uurimisorganid alustasid 9. juunil 2002 kriminaalmenetlust kahe inimese tulistamise

ja neile kehavigastuste tekitamise kuriteo asjaolude uurimiseks. Kaebaja kuulutati kuriteo toime-

panemises kahtlustatavana 18. oktoobril 2002 tagaotsitavaks. Kaebaja võeti 17. juulil 2002

Hispaanias vahi alla seal kuriteo toimepanemise eest, tunnistati süüdi ja karistati 9-aastase

vangistusega. Harju Maakohus andis 9. märtsil 2009 välja Euroopa vahistamismääruse, milles taotles

Hispaanialt kaebaja ajutist loovutamist Eestile. Hispaania loovutas kaebaja 22. juulil 2010 ja ta

paigutati Tallinna Vanglasse. Harju Maakohus mõistis 23. veebruari 2011. a otsusega kriminaalasjas

nr 1-06-10509 kaebaja õigeks ja tühistas tema suhtes valitud tõkendi (vahistamine). Tegelikkuses

kaebajat vahi alt ei vabastatud. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. mai 2011. a otsusega maakohtu

otsuse, tunnistas kaebaja süüdi talle esitatud süüdistuses ja mõistis karistuseks 11 aastat vangistust.

Eelvangistuses viibitud aeg alates 22. juulist 2010 arvati tema karistusaja hulka. Ringkonnakohus ei

käsitlenud otsuses tõkendi tühistamist maakohtu poolt ega kohaldanud ka ise tõkendit. Kaebaja

saadeti tagasi Hispaaniasse karistust kandma 30. mail 2011. Harju Maakohus koostas 11. juulil 2011

Euroopa vahistamismääruse, mida põhjendas vajadusega pöörata ringkonnakohtu otsus täitmisele.

Kaebaja karistuse kandmise tähtaeg Hispaanias lõppes 12. juulil 2011 ja ta saadeti tagasi Eestisse, kus

ta samal päeval kinni peeti. Ringkonnakohtu otsus jõustus 31. augustil 2011.

Kriminaalkolleegium selgitas, et Euroopa Liidu Nõukogu 13. juuni 2002. a vahistamismäärust

käsitlevas raamotsuses ja KrMS-s (§ 506 lg 2) ei ole detailselt reguleeritud, kuidas tuleks taotlevas

riigis toimida siis, kui Euroopa vahistamismääruse alusel ajutiselt loovutatud ja asukohariigis

vabadusekaotuslikku karistust kandev isik mõistetakse taotlevas riigis õigeks või kui tema suhtes

kriminaalmenetlus lõpetatakse. Loovutatava isiku Eestis vahi all pidamise legitimatsioon ei saa

tuleneda seda isikut süüdi tunnistavast ja teda vangistusega karistavast välisriigi kohtu otsusest.

Välisriigi kohtu otsuse alusel on võimalik isikult Eestis vabadust võtta vaid siis, kui Eesti on

kõnealust välisriigi kohtu otsust tunnustanud. Loovutamist reguleerivas KrMS XIX peatüki 8. jaos

ega ka raamotsuses ei ole välisriigi kohtu otsuse tunnustamise võimalust ette nähtud.

Kriminaalkolleegium määras kaebajalt alusetult vabaduse võtmise päevade arvuks 148, mille hulka

kuulus ajavahemik kaebaja maakohtu otsusega õigeksmõistmisest kuni tema Hispaaniasse tagasi

karistust kandma toimetamiseni (23. veebruarist 30. maini 2011, kokku 97 päeva) ja ajavahemik

kaebaja toimetamisest Euroopa vahistamismääruse alusel Eestisse kuni tema suhtes süüdimõistva

kohtuotsuse jõustumiseni (12. juulist 31. augustini 2011, kokku 51 päeva). Nimetatud perioodidel

puudus kaebaja vabaduse piiramiseks Eesti territooriumil kohtu luba. Tulenevalt KrMS § 316 p-st 1

ja § 412 lg-st 2 langes koos õigeksmõistva kohtuotsuse kuulutamisega ära siseriiklik alus kaebaja

Eestis vahi all pidamiseks. Ringkonnakohtu otsus ei taastanud automaatselt vabadusõiguse riivet

lubavat siseriiklikku vahistamismäärust. Isikult vabaduse võtmist ei saa lugeda seaduslikuks, kui

kohus ei ole seda igal üksikul juhul eraldi otsustanud. Kuna koos kaebaja õigeksmõistmisega maa-

kohtu poolt langes ära igasugune siseriiklik alus tema vahi all pidamiseks, siis ei saanud selliseks

aluseks olla ka 11. juulil 2011 koostatud Euroopa vahistamismääruses sisalduv viide ringkonnakohtu

otsusele, millega kaebaja tõkendi küsimust ei lahendatud.

7. PS § 20 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Vabaduse võib võtta ainult

seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Juhtumid, mil vabadusevõtmine on lubatav, on toodud PS § 20

lg-s 2. PS § 21 lg 2 esimese lause järgi ei tohi kedagi vahi all pidada üle 48 tunni ilma kohtu

sellekohase loata.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viidatud lahendist nähtuvalt oli kaebaja kinnipidamine perioodidel

23. veebruarist 30. maini 2011 ja 11. juulist 31. augustini 2011 aluseta ja õigusvastane, sest tema vahi

all pidamiseks puudus kohtu vastav luba ja kinnipidamine oli seadusega vastuolus. Kuna maakohus

oli oma otsusega kaebaja õigeks mõistnud ja tema suhtes kohaldatud tõkendi tühistanud, kuulus

maakohtu otsus KrMS § 316 p 1 ja § 412 lg 1 alusel pärast otsuse resolutiivosa kuulutamist

viivitamata täitmisele ja kaebaja tulnuks juba istungisaalis vahi alt vabastada. Sellist järeldust ei

muuda asjaolu, et hiljem jõustus kaebaja suhtes süüdimõistev ja vangistust määrav ringkonnakohtu

otsus. Nagu kriminaalkolleegium oma määruses märkis, ei taastanud ringkonnakohtu süüdimõistev

kohtuotsus automaatselt kaebaja vabadusõiguse riivet lubavat siseriiklikku vahistamismäärust, sest

ringkonnakohus ei lahendanud oma otsuses tõkendi küsimust. Kaebajalt Eestis vabaduse võtmise

aluseks ei saanud kriminaalkolleegiumi hinnangul olla ka Hispaanias tehtud kohtuotsus, sest KrMS ei

võimalda sellega arvestada. PS § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega

kooskõlas olevate seaduste alusel. Praegusel juhul puudus õiguskaitseorganitel seaduslik alus kaebaja

Eestis vahi all hoidmiseks, seega rikuti PS §-des 20 ja 21 sätestatud kaebaja põhiõigusi. Kaebaja

hilisem süüdimõistmine kuriteo toimepanemises ja vahi all viibitud aja arvamine tema karistusasja

hulka ei õigusta riigiorganite õigusvastast käitumist ega omavoli kaebaja suhtes.

8. EIÕK art 5 lg 1 kohaselt on igaühel õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele. Kelleltki ei või võtta

tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras, sh seaduslik vahistamine või

kinnipidamine, et tuua isik pädeva õigusasutuse ette põhjendatult kahtlustatuna õigusrikkumises või

et põhjendatud vajaduse korral takistada õigusrikkumise toimepanekut või põgenemist pärast seda

(art 5 lg 1 punkt c). Käesoleval juhul ei olnud kaebaja kinnipidamine seaduslik, sest tema kinni-

pidamiseks puudus siseriiklikust õigusest tulenev alus, seega on tegemist ka EIÕK art 5 lg 1 punkti c

rikkumisega.

9. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on pidanud isiku kinnipidamist ilma selge õigusliku aluse ja

kohtu loata konventsiooni art 5 rikkumiseks ja on mõistnud selle rikkumise eest välja ka mittevaralise

kahju hüvitisi (nt EIK 3. juuli 2012. a otsus asjas nr 22921/05 Mukhavre vs. Venemaa; 12. juuni

2012. a otsus asjas nr 29448/05 Razhev vs. Venemaa; 17. jaanuari 2012. a otsus asjas nr 29747/09

Tsitsiriggos vs. Kreeka; 24. septembri 2010. a otsus asjas nr 1727/04 Zakharkin vs. Ukraina;

22. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 20756/04 Isayev vs. Venemaa; 15. aprilli 2009. a otsus asjas

nr 40258/03 Yudayev vs. Venemaa; 6. veebruari 2009. a otsus asjas nr 17283/02 Yeloyev vs. Ukraina;

6. detsembri 2005. a otsus asjas nr 65518/01 Salov vs. Ukraina; 8. aprilli 2004. a otsus asjas

nr 71503/01 Assanidze vs. Gruusia jpt). EIK on mitmes (ehkki varjupaiga ja väljasaatmise) asjas

leidnud, et kui ametivõimud näevad, et isiku kinnipidamiseks puudub õiguslik alus või see on ära

langenud, on nad kohustatud algatama viivitamatult tema vabastamise. Ametivõimude tegevusetus on

sisuliselt riigivõimu omavoli (EIK 20. septembri 2011. a otsus asjas nr 10816/10 Lokpo ja Touré vs.

Ungari; 23. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 13058/11 Al-Tayyar Abdelhakim vs. Ungari; 23. oktoobri

2012. a otsus asjas nr 13457/11 Hendrin Ali Said ja Aras Ali Said vs. Ungari). EIK on pidanud

kinnipidamist lubava kohtumääruse puudumist kaebeõigust takistavaks asjaoluks ja seega art 5 lg 4

riiveks (nt EIK 3. juuli 2012. a otsus asjas nr 22921/05 Mukhavre vs. Venemaa). EIK on rõhutanud, et

isikuvabaduse riive peab alati tuginema selgele õiguslikule alusele. Kuigi konventsiooni art 5 lg 1

tõlgendamisel tuleb lähtuda siseriiklikust õigusest, st et kinnipidamise alus peab tulema siseriiklikust

õigusest, peab ka siseriiklik õigus ise olema kooskõlas art 5 lg 1 eesmärgiga vältida isikute

omavolilist kinnipidamist. Siseriiklik kohus peab kontrollima, kas siseriiklik õigus on kooskõlas

konventsiooni üldpõhimõtetega. Isikute kinnipidamine kindlaksmääramata aja jooksul ilma selge

õigusliku aluse, selgete reeglite ja kohtu loata on vastuolus õiguskindluse põhimõttega ja vajadusega

kaitsta isikuid õiguskaitseorganite omavoli eest.

10. Ka käesoleval juhul tuleb õiguskaitseorganite õigusvastase käitumise ja kaebaja õiguste

rikkumise tõttu eeldada kaebajal sellise kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimist. Kaebusest nähtuvalt

taotleb kaebaja nii saamata jäänud tulu kui mittevaralise kahju hüvitamist. Isegi kui saamata jäänud

tulu osas võib kaebuse perspektiiv olla kaheldav, ei saa kaebajal mittevaralise kahju tekkimist

ilmselgelt välistada ning vastav nõudeõigus on tal EIK lahendite valguses ja PS § 25 alusel olemas.

Seaduslikul ja ebaseaduslikul vabaduse võtmisel peavad olema erinevad tagajärjed, vastasel juhul ei

peakski uurimisorganid edaspidi taotlema kohtult luba isiku vahi alla võtmiseks ja isikud ei oleks

riigiorganite omavoli eest kaitstud.

11. Kuna kaebus tagastati läbivaatamatult juba ettevalmistavas menetluses, siis on kohatu kohtute

etteheide kahju tõendamatuse osas. Tõendeid saab esitada ka kohtumenetluses ja neid saab koguda ka

kohus ise. Tõendite hindamine toimub asja sisulise läbivaatamise käigus. Seejuures ei ole mitte-

varalise kahju tekkimist üldjuhul võimalik tõendada, vaid usutavalt põhistada. Kohtul tuleb otsustada,

kas selliste asjaolude korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Seega ei saanud kaebust

kahju tõendamatuse argumendil juba ettevalmistavas menetluses tagastada. Kohus saab kontrollida,

kas faktiväidete tõendatust eeldades oleks kaebajal kaebeõigus või puudub see ilmselgelt. Kolleegium

leiab, et kuna tegemist on PS ja EIÕK rikkumisega, ei saa kaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks

ja kaebuse tagastamine halduskohtu poolt oli põhjendamatu.

12. Kohtud leidsid õigesti, et AVVKHS selle §-dest 1 ja 2 nähtuvalt käesolevat juhtumit ei

reguleeri, sest kaebaja suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Haldus- ja ringkonnakohus

leidsid, et käesolevale juhtumile kohalduvad RVastS §-d 7 ja 9. Riigikohus sellega ei nõustu.

KrMS § 316 p 1 järgi vabastatakse vahistatud süüdistatav istungisaalis viivitamata, kui ta mõistetakse

õigeks. KrMS § 412 lg 1 järgi pööratakse õigeksmõistev või süüdistatava karistusest vabastav

kohtuotsus viivitamata täitmisele pärast otsuse resolutiivosa kuulutamist. Kui süüdistatav on

vahistatud, vabastab kohus ta vahi alt istungisaalis.

Toodud sätetest nähtub, et kaebaja kohene vabastamine vahi alt pärast õigeksmõistva kohtuotsuse

kuulutamist oli kohtu kohustus. Kuigi maakohus tühistas 23. veebruari 2011. a otsusega kaebaja

suhtes kohaldatud tõkendi, ei nähtu otsusest ega kohtuinfosüsteemis olevatest asja materjalidest, et

kohus oleks kaebaja istungisaalis vahi alt vabastanud. Seega on kaebajale tekitatud kahju õiguse-

mõistmise käigus ning kahju hüvitamise kaebus tuleb lahendada RVastS § 15 alusel. Halduskohtul

tuleb asja lahendamise käigus kontrollida, kas RVastS § 15 lg-s 1 toodud kahju hüvitamise nõude-

õiguse piirang on käesoleval juhul põhiseaduspärane, arvestades muu hulgas EIK 11. oktoobri

2006. a otsust asjas nr 2192/03 Harkmann vs. Eesti, milles EIK tuvastas EIÕK art 5 lg 5 riive olu-

korras, kus siseriiklikud õigusaktid ei näinud isikule ette õigust saada hüvitist kinnipidamise eest, mis

on toimunud konventsiooni art 5 rikkudes.

13. Kuna kohtud ei ole kaebust sisuliselt läbi vaadanud, vaid selle ettevalmistavas menetluses

läbivaatamatult tagastanud, puudub Riigikohtul alus kaebust sisuliselt lahendada. Halduskohus

tagastas ebaõigesti kaebuse selle ilmselgele perspektiivitusele tuginedes, seetõttu tuleb halduskohtu ja

ringkonnakohtu määrused tühistada ning saata asi tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann