3-3-1-45-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-45-12

Otsuse kuupäev

28. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo

Pilving

Kohtuasi

OÜ Tarbus kaebus riigihangete vaidlustuskomisjoni

2. veebruari 2012. a otsuse nr 10-12/127796 tühistamiseks ja

Ida-Viru maavanema 3. jaanuari 2012. a korralduse nr 1-1/1

punkti 2.2. ja Ida-Viru maavanema 12. jaanuari 2012. a

korralduse nr 1-1/10 punkti 1 õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. mai 2012. a otsus haldusasjas

nr 3-12-302

Menetluse alus Riigikohtus

Ida-Viru Maavalitsuse ja OÜ Tarbus kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Ida-Viru Maavalitsuse kassatsioonkaebus.

2. Rahuldada OÜ Tarbus kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. mai 2012. a otsus haldusasjas nr 3-12-302 osas,

millega jäeti OÜ Tarbus kaebus Ida-Viru maavanema 3. jaanuari 2012. a korralduse

nr 1-1/1 punkti 2.2. õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldamata. Jätta selles osas jõusse Tartu

Halduskohtu otsus samas asjas.

4. Jätta Tartu Ringkonnakohtu otsus muutmata osas, millega jäeti OÜ Tarbus kaebus Ida-

Viru maavanema 12. jaanuari 2012. a korralduse nr 1-1/10 punkti 1 õigusvastasuse

tuvastamiseks rahuldamata.

5. Tühistada Tartu Halduskohtu 30. märtsi 2012. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 23. mai

2012. a otsus Riigihangete vaidlustuskomisjoni 2. veebruari 2012. a otsust nr 10-12/127796

puudutavas osas ja muuta menetluskulude jaotust. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada OÜ Tarbus kaebus osaliselt ja tühistada vaidlustuskomisjoni otsus Ida-Viru

maavanema 3. jaanuari 2012. a korralduse nr 1-1/1 punkti 2.2. peale esitatud vaidlustuse

rahuldamata jätmise osas.

6. Mõista Ida-Viru Maavalitsuselt OÜ Tarbus kasuks välja kohtumenetluses kantud menetlus-

kulud 1278 eurot 55 senti ning vaidlustusmenetluses tasutud riigilõivust 639 eurot 12 senti.

7. Mõista OÜ-lt Tarbus SEBE AS kasuks välja kohtumenetluses kantud menetluskulud

912 eurot 80 senti.

8. Tagastada apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 1278 eurot 23 senti Ida-Viru

Maavalitsusele.

9. Tagastada OÜ-le Tarbus tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida-Viru Maavalitsus avaldas 22. septembril 2011 riigihangete registris hanketeate riigihankes

nr 127796 "Avaliku bussiliiniveo korraldamine Ida-Viru maakonna bussiliinidel". Riigihange oli

jagatud liinigruppide kaupa kolmeks osaks (I, II ja III liinigrupp) ning hanketeate III osa punkti 2.3

alapunktis 3 kehtestati ühe osalemistingimusena, et pakkujal peab olema perioodil 1. jaanuar 2009

kuni 31. august 2011 vähemalt kaheaastane liiniveo teostamise kogemus mis tahes Euroopa Liidu

liikmesriigis. Liiniveo teostamise kogemuse arvutamisel lähtuti kaheaastase perioodi keskmisest

näitajast ning teostatud liiniveo maht liinigruppide kohta pidi olema vastavalt 1 540 000 liini-

kilomeetrit (I liinigrupp), 576 000 liinikilomeetrit (II liinigrupp) ja 472 000 liinikilomeetrit (III

liinigrupp). Pakkujal lasus kohustus esitada liiniveo teostamise kogemuse kohta kirjalik kinnitus, mis

sisaldaks andmeid selle kohta, kus konkreetselt ja millise isiku poolt väljastatud liiniloa alusel või

isikuga sõlmitud lepingu alusel (sh avaliku teenindamise lepingud) on pakkuja liinivedusid teostanud.

2. OÜ Tarbus esitas pakkumuse riigihanke kõikidele osadele. Kehtestatud kvalifikatsiooni, sh liini-

veo teostamise kogemuse tingimustele vastavuse tõendamisel tugines OÜ Tarbus muu hulgas AS-lt

GoBus omandatud ettevõtte osa (AS GoBus Tartu osakond) kogemusele Tartu maakonnaliinide

teenindamisel.

3. Ida-Viru maavanema 3. jaanuari 2012. a korralduse nr 1-1/1 p-ga 2.2. jäeti OÜ Tarbus

kvalifitseerimata, kuna äriühingul puudus hanketeates ja hankedokumentides nõutav kaheaastane

liinitöökogemus. Korralduses märgiti, et võlaõigusliku tehinguga saab üle anda ettevõtte, s.o ettevõtte

majandamisega seotud ja selle majandamist teenindavad asjad, õigused ja kohustused ning seetõttu ei

saa OÜ Tarbus tugineda AS GoBus kogemusele. Juhul kui tõlgendada õigusnorme nii, et OÜ

Tarbusele läks ettevõtte osa ülevõtmisel üle AS GoBus kogemus, siis kaasnes sellega ühtlasi AS

GoBus maine üleminek. AS GoBus maine tõttu tuleks aga pakkuja riigihangete seaduse (RHS) § 38

lg-le 1 tuginedes hankemenetlusest kõrvalda.

4. OÜ Tarbus esitas riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse, milles palus tunnistada

kehtetuks Ida-Viru maavanema 3. jaanuari 2012. a korralduse nr 1-1/1 p 2.2., millega jäeti kaebaja

pakkumus kvalifitseerimata ja Ida-Viru maavanema 12. jaanuari 2012. a korralduse nr 1-1/10 punkt

1, millega tunnistati edukateks SEBE AS, AS Narva Bussiveod ja OÜ Lüganuse HVM pakkumused.

5. Vaidlustuskomisjon jättis 2. veebruari 2012. a otsusega nr 10-12/127796 vaidlustuse rahuldamata.

Vaidluskomisjoni põhjenduste kohaselt ei saa omandatud ettevõtte või ettevõtte osa puhul vältimatult

eeldada, et ülevõttev ettevõtja on võimeline samasuguseks majandustegevuseks tulevikus. OÜ Tarbus

ei ole AS-lt GoBus omandatud ettevõtte osa kaudu ega muul viisil hanketeates nimetatud perioodil

vajalikul määral liinivedu teostanud, mistõttu oli tema kvalifitseerimata jätmine õiguspärane. Ka RHS

§ 41 lg 6 ei võimalda pakkujal oma kogemuse tõendamisel tugineda teise isiku näitajatele. Vaidlustaja

viidatud kohtulahend asjas nr 3-09-1345 ei ole asjakohane, sest nimetatud haldusasja asjaolud

erinevad oluliselt käesoleva vaidluse asjaoludest ja kohtu seisukohad pole seetõttu vaidluse

lahendamisel kohaldatavad. Antud juhul ei ole tegemist ettevõtte jagunemise tulemusel tekkinud

õigusjärglusega, vaid ettevõtte osa üleminekuga võlaõigusliku lepingu alusel, mistõttu puudub AS

GoBus ja OÜ Tarbus vahel samasugune õigusjärglus. Ebaõige on Ida-Viru Maavalitsuse otsuses

esitatud viide AS GoBus mainele, sest pakkujat ei kõrvaldatud hankemenetlusest. Hankemenetlusest

kõrvaldamine (RHS § 38 lg 1) ja kvalifitseerimata jätmine (RHS § 39 lg 1) on erineva õigusliku

tähendusega otsustused. Seetõttu ei saa võimalikele hankemenetluse kõrvaldamise alustele

viitamisega motiveerida pakkuja kvalifitseerimata jätmist.

6. OÜ Tarbus esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada VAKO 2. veebruari 2012. a

otsuse, Ida-Viru maavanema 3. jaanuari 2012. a korralduse nr 1-1/1 p 2.2. ja Ida-Viru maavanema

12. jaanuari 2012. a korralduse nr 1-1/10 punkti 1. Kaebaja muutis 19. märtsil 2012 kaebust ning

palus seoses hankelepingute sõlmimisega asendada maavanema vaidlustatud korralduste tühistamise

nõude õigusvastasuse tuvastamise nõudega.

7. Tartu Halduskohtu 30. märtsi 2012. a otsusega rahuldati OÜ Tarbus kaebus, tühistati VAKO

2. veebruari 2012. a otsus ning tunnistati Ida-Viru maavanema 3. jaanuari 2012. a korralduse nr 1-1/1

p 2.2. ning 12. jaanuari 2012. a korralduse nr 1-1/1 p 1 õigusvastaseks. Halduskohtu põhjendused

olid kokkuvõtvalt järgmised.

7.1. Juriidiline isik on abstraktsioon ning äriühingu kogemuse mõiste tuleb avada läbi äriühingu

majandustegevuse, struktuuri ja vahendite. Äriühingu majandustegevust teostavad arusaadavalt äri-

ühingute töötajad. Kogemuse üleminek sõltub ettevõtte või selle osa ülemineku tehingu faktilistest

asjaoludest kogumis ja eelkõige asjaolust, kas õiguste ja kohustuste ülemineku tulemusel jätkasid AS

GoBus Tartu osakonna töötajad töötamist OÜ-s Tarbus.

7.2. Ebaõige on kaebaja väide, mille kohaselt näitab äriühingu kogemuse üleminekut asjaolu, et

omandajale on omistatud kõik ühistranspordiseaduses nõutud load ning ta teenindab liine nõuete-

kohaselt. Nimetatud asjaolust saab üksnes järeldada, et kaebaja tegeleb analoogilise majandus-

tegevusega.

7.3. Ettevõtte osa üleminekul saab kaasnevat kogemuse üleminekut jaatada juhul, kui säilivad

sidemed erinevate üleantud elementide vahel, mis võimaldavad omandajal üleantut kasutada sama-

suguseks või analoogiliseks majandustegevuseks. Seda ka juhul, kui omandatud ettevõtte osa

liidetakse uue ja teistsuguse organisatsioonilise struktuuriga.

7.4. Kohtumenetluses esitatud tõendid kogumis kinnitavad ettevõtte osa üleminekut OÜ-le Tarbus

ning üleantud ettevõtte osa võimaldas jätkata eesmärgipärast majandustegevust ehk liinivedude

teostamist. Tegemist on stabiilse, funktsioneeriva ja tervikliku majandusüksusega, mis võimaldab

kaebajal kasutada AS GoBus vara ja töötajaid AS GoBus osutatud majandustegevusega sarnas

tegevuses. Seetõttu saab OÜ Tarbus tugineda riigihankemenetluses ka AS GoBus liiniveo

kogemusele ning tema kvalifitseerimata jätmine oli õigusvastane.

7.5. Ebaõige on vastustaja ja VAKO tõlgendus, et ettevõtte osa üleminekul kaasneks omandajale

RHS § 38 lg-s 1 sätestatud riigihangetel osalemise keeld. Selline tõlgendus pärsiks põhjendamatult

ettevõtlusvabadust.

7.6. Hankija otsus kolmandate isikute kvalifitseerimise kohta ei ole põhjenduste puudumise tõttu

kontrollitav ning põhjendusi ei nähtu ka riigihanke läbiviimiseks moodustatud komisjoni protokollist.

Käesolevas asjas ei ole küsimus mitte kvalifitseerimise tingimuste õiguspärasuses, vaid nende

tõlgendamises, mille õigsust ei ole otsuses põhjenduste puudumise tõttu võimalik kontrollida.

7.7. VAKO otsus on eelnevat arvestades samuti õigusvastane ja tuleb tühistada.

8. Ida-Viru Maavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha

uus otsus, millega jätta OÜ Tarbus kaebus täies ulatuses rahuldamata.

9. OÜ Tarbus vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

10. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 23. mai 2012. a otsusega Ida-Viru Maavalitsuse

apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis OÜ Tarbus kaebuse

täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

10.1. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et ettevõtte osa ülemineku järel on kaebajal õiguslik alus

tugineda AS GoBus liiniveo kogemusele. Asjaolu, et kaebajale läksid üle AS GoBus liinivedude

teostamiseks vajalikud varad ja töötajad, ei anna iseenesest alust väita, et sellega kaasnes ka AS

GoBus liiniveo kogemuse üleminek. Kaebaja iseseisev töö liinivedude korraldamisel peab näitama, et

ta on võimeline efektiivselt liinivedu teostama ja täitma hankelepingutes ettenähtavaid kohustusi.

Liinivedude teostamiseks vajaliku materiaalse baasi ja inimressursi üleminek ei anna veel alust väita,

et nende alusel loodud uus ettevõte on samuti võimeline kindlustama liinivedude teostamist

hankelepingus ettenähtud ulatuses ja korras.

10.2. Ei saa eeldada, et AS GoBus poolt üle antud vahendite arvel loodud uue ettevõtte juhtkond

suudaks juhtida ettevõtet sama efektiivselt, et oleks tagatud varem ja tulevikus sõlmitavate lepingute

täitmine. RHS § 41 lg-st 6 tulenevalt puudub pakkujal õigus tugineda oma varasema kogemuse

tõendamisel teise isiku näitajatele.

10.3. OÜ Tarbus tuginemine AS GoBus kogemusele oleks vastuolus ka RHS põhimõtetega, sest

RHS § 38 lg 1 p-st 1 tulenevalt puuduks AS-l GoBus riigihangetel osalemise õigus. RHS § 38 lg 1

p-s 1 sätestatud keeld muutuks sisutühjaks, kui äriühing, kellel on keelatud riigihangetel osaleda,

saaks riigihangetes osalemist jätkata teise äriühingu nime all, mis iseseisvalt nõutavat liiniveo

teostamise kogemust ei oma.

10.4. Kolmandate isikute kvalifitseerimine otsustati Ida-Viru maavanema 3. jaanuari 2012. a

korralduse nr 1-1/1 punktiga 1 ning seda pole vaidlustatud. Kuna kaebaja kvalifitseerimata jätmine ei

ole õigusvastane, siis puudub pakkumuste edukaks tunnistamise korralduse õigusvastaseks tunnista-

miseks alus. Samuti tuleb arvestada, et kolmandate isikute pakkumuste edukaks tunnistamise

põhjendused nähtuvad pakkumuste hindamise lehtedelt, mis on vaidlustatud korralduse lahutamatuks

osaks ning ka seetõttu puudub alus vaidlustatud korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks.

10.5. Halduskohtu otsuses puuduvad põhjendused VAKO otsuse tühistamise kohta. Põhjenduste

puudumine on käsitatav menetlusnormide olulise rikkumisena. Kuna vaidlustatud Ida-Viru maa-

vanema 3. jaanuari 2012. a korralduse nr 1-1/1 p 2.2. ja VAKO otsuse põhjendused kattuvad ning

need on õiguspärased, siis puuduvad alused ka VAKO otsuse tühistamiseks. Hankelepingu sõlmimise

tulemusel ei omaks VAKO otsuse tühistamine ka kaebaja õigustele mingisugust mõju.

10.6. Ida-Viru Maavalitsuse apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv kuulub väljamõistmisele

OÜ-lt Tarbus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Ida-Viru Maavalitsus palub kassatsioonkaebuses tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse

resolutsiooni punkti 3, millega mõisteti OÜ-lt Tarbus välja Ida-Viru Maavalitsuse apellatsiooni-

menetluses kantud menetluskulud, ja teha uus otsus, millega apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv

tagastatakse. Ida-Viru Maavalitsus leiab, et kuna HKMS § 104 lõikest 10 tulenevalt puudus tal riigi-

lõivu tasumise kohustus, tulnuks see apellatsioonkaebuse esitajale tagastada, mitte teiselt menetlus-

osaliselt välja mõista. Ringkonnakohus pole otsuses ega määruses selgitanud, miks riigilõivu ei

tagastata. OÜ Tarbus kassatsioonkaebuse rahuldamiseks pole alust.

12. OÜ Tarbus palub kassatsioonkaebuses tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. mai 2012. a otsuse

haldusasjas nr 3-12-302 täies ulatuses ja jätta jõusse Tartu Halduskohtu otsuse samas asjas. OÜ

Tarbus menetluskulud palutakse välja mõista Ida-Viru Maavalitsuselt ning ülejäänud menetlusosaliste

menetluskulud jätta samuti maavalitsuse kanda. Kassatsioonkaebuse seisukohad on kokkuvõtvalt

järgmised.

12.1. Ringkonnakohus kohaldas vääralt RHS § 41 lg-t 1 ning § 38 lg 1 p 1, leides, et ettevõtte

võõrandamise puhul ei lähe sellega üle üleantava ettevõtte või selle osa varasem kogemus RHS § 41

lg 1 p 2 mõttes ja antud juhul ei vastaks varasema kogemuse arvestamine ka riigihangete seaduses

sätestatud põhimõtetele.

12.2. Pakkuja võimekuse hindamisel hinnatakse tema ressursse (hankelepingu täitmise eest vastutav

personal, pakkuja käsutuses olevad seadmed ja talle omistatud litsentsid ning kasutatavad juhtimis-

süsteemid) ja varasemat kogemust, mis annavad hankijale teavet pakkuja võimekuse kohta täita

hankelepingut nõuetekohaselt. RHS § 41 lg 1 p 2 alusel kehtestatud kvalifitseerimistingimuste raames

hinnatakse pakkujal aja jooksul tekkinud oskusteabe olemasolu ning lepingu täitmise võimekust.

RHS § 39 lg-s 1 sätestatud kvalifitseerimistingimuste üldisele eesmärgile vastab RHS § 41 lg 1 p 2

tõlgendus, mille kohaselt omistatakse varasemate sarnaste hankelepingute täitmisega seonduv

kogemus ettevõttele, kelle käsutuses on vastav oskusteave hankemenetluse ajal. AS GoBus Tartu

osakonna üleminekuga omandas OÜ Tarbus piisava hulga ressursse, sh töötajaid, et lugeda kogemus

üle läinuks. Ülemineku järel jätkas OÜ Tarbus AS GoBus Tartu osakonna kohustuste täitmist.

12.3. VÕS § 180 kohaselt lähevad ettevõtte osa üleminekul üle ettevõttega seotud õigused ja

kohustused, sh töötajad, tehnilised vahendid, lepingud. Ebaõige on hankija seisukoht, et ettevõtte osa

üleandmisega ei saa kaasneda varasema kogemuse üleminekut. Sarnaselt ettevõtte jagunemisega,

mille korral on kohtupraktikas õiguseelneja kogemusele ja majandusnäitajatele tuginemist

võimaldatud, on ka ettevõtte osa üleminekul varasemale kogemusele tuginemine õiguspärane. Seda

juhul, kui üleminekuga kaasnes omandajale piisavas ulatuses hankelepingu täitmiseks vajalikke

ressursse ja oskusteavet.

12.4. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millise riigihangete korraldamise üldpõhimõttega ei oleks

ettevõtte osa omandamisel kogemuse üleminek ja sellele pakkumises tuginemine kooskõlas.

12.5. Asjakohatu on ringkonnakohtu viide RHS § 41 lg-le 6. Nimetatud norm reguleerib olukorda,

kus pakkumuses tuginetakse teise tegutseva ettevõtte näitajale. OÜ Tarbus on oma kvalifikatsiooni

tõendamisel tuginenud iseenda varasemale kogemusele, millest üks osa on saadud ettevõtte

omandamise teel. RHS § 41 lg 6 kitsendab direktiivi 2004/18/EÜ artikli 48 lõikes 3 sätestatut. RHS

§ 41 lg 1 p 2 tuleb tõlgendada nii, et pakkujal on õigus teise isiku näitajatele tugineda ükskõik millise

kvalifitseerimistingimuse osas eeldusel, et eksisteerib piisav seos teise isikuga.

12.6. Ettevõtte osa üleminek toimus enne kohtuotsuse, millega AS GoBus karistati, jõustumist. Ette-

võtte osa võõrandamise järel ei kandu hilisem karistus üle ettevõtte osa omandanud ettevõttele,

mistõttu puuduks alus OÜ Tarbus hankemenetlusest kõrvaldamiseks. Ringkonnakohus on RHS § 38

lg 1 p 1 vääralt ja meelevaldselt tõlgendanud.

13. Kolmas isik SEBE AS palub jätta OÜ Tarbus kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kolmas isik

jääb vaidlustus- ja kohtumenetluses varem esitatud seisukohtade juurde ja palub nendega asja

lahendamisel arvestada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium võtab esmalt seisukoha apellatsioonimenetluses Ida-Viru Maavalitsuse poolt

tasutud riigilõivu tagastamise küsimuses (I), seejärel hindab vaidlustatud Ida-Viru maavanema

korralduste (II) ja VAKO otsuse (III) õiguspärasust. Lõpetuseks lahendab kolleegium asja ning jagab

menetluskulud (IV).

I

15. Ida-Viru Maavalitsus esitas ringkonnakohtule taotluse enammakstud riigilõivu tagastamiseks.

Taotluse kohaselt puudus maavalitsusel tulenevalt HKMS § 104 lg-st 10 apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu tasumise kohustus. Ida-Viru Maavalitsus on õigesti viidanud asjaolule, et

ringkonnakohtu käiguta jätmise määrus, millega nõuti maavalitsuselt riigilõivu tasumist, ei olnud

edasikaebe korras vaidlustatav ning enamtasutud riigilõivu tagastamiseks tuli esitada eraldi taotlus.

16. Vabariigi Valitsuse seaduse § 44² lg 1 p 1 sätestab, et halduskohtumenetluses osaleb riik

halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras vastustajaks oleva haldusorgani kaudu. Vaidlust

ei ole selles, et käesolevas asjas on vastustajaks hankija Ida-Viru Maavalitsus, kelle kahte otsustust on

vaidlustatud. Järelikult ei olnud maavalitsusel halduskohtumenetluses HKMS § 104 lg 10 alusel

riigilõivu tasumise kohustust ning oli alus enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse rahuldamiseks.

Seega on ringkonnakohus ebaõigesti mõistnud Ida-Viru Maavalitsuse tasutud riigilõivu välja OÜ-lt

Tarbus. Tasutud riigilõiv tuleb HKMS § 104 lg 5 p 1 alusel Ida-Viru Maavalitsusele tagastada.

II

17. Ida-Viru Maavalitsus tugines OÜ Tarbus kvalifitseerimata jätmisel kahele alusele. Maavalitsuse

hinnangul ei saanud minna ega läinud ettevõtte osa üleminekul AS GoBus kogemus OÜ-le Tarbus

üle, mistõttu ei olnud kaheaastase liiniveo kogemuse nõue täidetud. Teiseks, kogemuse ülemineku

korral kaasneks sellega ka AS GoBus maine üleminek ning OÜ Tarbus tulnuks RHS § 38 lg 1 alusel

hankemenetlusest kõrvaldada.

18. RHS § 41 lg 1 p 2 kohaselt võib hankija nõuda pakkuja tehnilise ja kutsealase pädevuse

kvalifitseerimise tingimustele vastavuse kontrollimiseks muu hulgas olulisemate, kuni viimase kolme

aasta jooksul täidetud hankija poolt määratletud tunnustele vastavate asjade müügi või teenuste

osutamise lepingute, sealhulgas otstarbekuse ja olemasolu korral asjade või teenuste hankelepingute

nimekiri koos nende maksumuse, sõlmimise kuupäevade ja infoga teiste lepingupoolte kohta. Samuti

võib hankija nõuda andmeid pakkuja või taotleja või tema juhtide ja teenuste osutamise või

ehitustööde juhtimise eest vastutavate isikute vastavate teenuste osutamiseks või vastavate

ehitustööde juhtimiseks vajaliku kogemuse, hariduse ja kutsekvalifikatsiooni kohta (RHS § 41 lg 1

p 5).

19. Pakkujate tehnilise ja kutsealase pädevuse hindamise ühe tingimusena oli kehtestatud eelneva

liinivedude korraldamise kogemuse ja sellega seotud liinimahu täitmise nõue. Nimetatud tingimuste

eesmärgiks on tuvastada, et pakkuja on hankelepingu esemeks olevale teenusele sarnast teenust

eelnevalt osutanud ning omab seetõttu eelduslikult eelnevas tegevuses kogetu põhjal valdkonna-

põhiseid teadmisi ja oskusi. Kvalifitseerimistingimustes nõutav eelnevalt läbitud liinikilomeetrite

hulk vastas riigihanke objektiks olevate teenindavate liinide eeldatavale liiniveomahule.

20. Kolleegium ei nõustu hankija ja ringkonnakohtu seisukohaga, et ettevõtte osa üleminekul ei ole

kogemuse üleminek võimalik ning sellele ei saa hankemenetluses kvalifitseerimistingimuste täitmise

tõendamisel tugineda. Riigihangete seaduse normid ei võimalda nimetatud järeldust teha. VÕS § 180

lg 2 ja § 185 alusel lähevad ettevõtte osa ülemineku tulemusena omandajale üle ettevõttesse kuuluvad

ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu

hulgas ettevõttega seotud lepingud. Ettevõtte osa üleandmise korral lähevad tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 6 lg 1 alusel õigusjärgluse korras üle ettevõtte osaga seotud õigused ja kohustused,

mille raames on üleantav ka senine kogemus kui üleantava ettevõtte osa tegevust iseloomustav

asjaolu. Ettevõtte osa üleminekul on VÕS § 182 lg 2 alusel lepingute ja kohustuste ülemineku näol

tegemist erilise üldõigusjärgluse juhtumiga (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. novembri 2011. a

otsus asjas nr 3-2-1-113-11, p 47). Õiguseelneja varasemale kogemusele tuginemise keelatus

hankemenetluses oleks käsitatav konkurentsi olulise piiranguna, mis peaks selgelt olema sätestatud

riigihangete seaduses. Vastavasisulist keeldu riigihangete seaduses sätestatud ei ole.

21. Euroopa Kohus on leidnud, et ettevõtte ülemineku tõendamise otsustav kriteerium on asjaolu,

kas üleantav majandusüksus säilitab oma identiteedi, mis tuleneb eelkõige sellest, et tema tegevus

reaalselt jätkub. Üksnes asjaolu, et üleantava ettevõtte ning selle omandaja osutatavad teenused on

sarnased, ei võimalda veel üheselt järeldada majandusüksuse üleminekut üksteisele järgnevate

ettevõtjate vahel. Majandusüksuse identiteet on seotud ka muude elementidega, nagu selle personal,

töö korraldus, tegevusmeetodid või kasutatavad töövahendid (vt nt Euroopa Kohtu 10. detsembri

1998. a otsus liidetud kohtuasjas C-173/96 ja C-247/96, p 30, ning Esimese Astme Kohtu

9. septembri 2009. a otsus kohtuasjas nr T-437/05, p-d 91–94. Vrd ka Riigikohtu halduskolleegiumi

1. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-20-11, p 11, ja 16. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-6-12, p 10).

Üksuse identiteedi üleminekul arvestatavad asjaolud on kolleegium hinnangul asjakohased ka

kogemusele tuginemise võimalikkuse tuvastamisel.

22. Kogemuse ülemineku kindlakstegemiseks tuleb tuvastada, kas üle läks majandusüksuse

identiteet või mitte. Varasemale kogemusele tuginemine on võimalik eeskätt siis, kui ettevõtte osa

üleminekul läks üle ka oluline osa personalist, oskusteabest, tehnikast, et saaks eeldada riigihanke-

menetluses osaleva ettevõtte võimekust täita hankelepingus sätestatavaid kohustusi. Samuti võib

eelnevale kogemusele tuginemisel olla oluline omandaja tegevuse maht. Kogemuse üleminek oleks

küsitav näiteks olukorras, kus omandaja jätkab ettevõtte osa omandamise järel tegevust teises

valdkonnas või oluliselt väiksemas mahus.

23. Käesolevas asjas tuvastas halduskohus, et ettevõtte osa üleandmise käigus omandas OÜ Tarbus

olulise osa AS GoBus Tartu osakonna personalist ja tehnikast ning jätkas AS GoBus Tartu osakonna

lepinguliste kohustuste täitmist. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta küsimuses, kas sellise

ülemineku asjaolud on piisavad kogemuse üleminekuks, vaid lähtus järeldusest, et kogemuse

üleminek ei ole ettevõtte osa omandamisel põhimõtteliselt võimalik. Ringkonnakohus pidas oluliseks

üksnes kaebaja iseseisvat tööd liinivedude korraldamisel.

24. Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohaga, et OÜ Tarbus omandas majanduslikult

funktsioneeriva ja tervikliku majandusüksuse, mis võimaldab kaebajal kasutada AS GoBus Tartu

osakonna vara ja töötajaid AS GoBus osutatud majandustegevusega sarnas tegevuses. Vaidlust pole

ka selles, et OÜ Tarbus jätkas AS GoBus Tartu osakonna ülemineku järel tema kohustuste (liiniveo-

lepingute) täitmist ja tegemist on reaalselt tegutseva ettevõttega. Faktiliste asjaolude tuvastamisel on

halduskohus järginud menetlusnorme. Ka vastustaja ei ole senises kohtumenetluses ettevõtte osa

üleminekut ja omandatud ettevõtte osa majandusliku identiteedi säilimist kahtluse alla seadnud, vaid

lähtunud seisukohast, et ettevõtte üleminekul puudub omandajal igal juhul õigus omandatud ettevõtte

osaga seotud varasemale kogemusele hankemenetluses tugineda. Seetõttu ei pea kolleegium asja

uueks läbivaatamiseks saatmist ringkonnakohtule vajalikuks ning lähtub halduskohtu tuvastatust.

Halduskohus on asunud õigesti seisukohale, et ettevõtte osa sellise ülemineku tulemusena võis OÜ

Tarbus tugineda hankemenetluse kvalifitseerimistingimuste täitmisel ka AS GoBus Tartu osakonna

varasemale kogemusele liiniveolepingute täitmisel.

25. RHS § 41 lg-st 6 tuleneb, et pakkuja võib tõendada oma tehnilise ja kutsealase pädevuse

vastavust kvalifitseerimise tingimustele konkreetse hankelepingu täitmise raames lisaks oma

näitajatele ka teise isiku näitajatele vahendite ja meetmete või spetsialistide osas, sõltumata tema

õiguslike suhete iseloomust selle isikuga. Selleks peab pakkuja hankijale vastuvõetaval viisil

tõendama, et sellel isikul on vastavad vahendid ja meetmed või spetsialistid olemas ning pakkujal või

taotlejal on võimalik neid vajaduse korral hankelepingu täitmiseks kasutada. RHS § 41 lg 6 ei ole

käesolevas asjas kohaldatav, sest OÜ Tarbus saab tugineda õigusjärgluse korras õiguseelneja

näitajatele. RHS § 41 lg 6 kinnitab aga kaudselt kogemuse ülemineku võimalikkust.

26. Käesolevas asjas on vaidluse all kaebaja kvalifitseerimata jätmine. Hankija ei kõrvaldanud

kaebajat hankemenetlusest RHS § 38 lg 1 p 1 alusel, vaid kasutas pakkuja kvalifitseerimata jätmise

argumendina maine ülekandumise fakti. Pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamine ja kvalifitseerimata

jätmine on eraldi otsustused, mis tuginevad erinevatele eeldustele ning mille õiguslikud tagajärjed on

samuti erinevad. Seetõttu ei ole kolleegiumi hinnangul hankemenetlusest kõrvaldamise alus pakkuja

kvalifitseerimata jätmise aluseks ega põhjenduseks. Samas pole täidetud RHS § 38 lg 1 p 1

teokoosseis, sest hankemenetlusest saab kõrvaldada pakkuja, keda on või kelle seaduslikku esindajat

on kriminaal- või väärteomenetluses karistatud muu hulgas riigihangete nõuete rikkumise või

ametialase või maksualase süüteo toimepanemise eest ning kelle karistusandmed pole karistus-

registrist kustutatud või kelle karistus on tema elu- või asukohariigi õigusaktide alusel kehtiv. Hankija

ei ole tuvastanud, et OÜ Tarbus oleks kriminaal- või väärteokorras eelnimetatud nõuete rikkumises

süüdi mõistetud. Kehtiv õigus ei võimalda omandatud ettevõtte või selle osa eelneva karistatuse

üleminekut uuele ettevõttele. Ettevõtte või selle seadusliku esindaja karistatus on isikuga lahutamatult

seotud staatus ega ole seetõttu TsÜS § 6 lg 1 koostoimes VÕS §-dega 180 ja 185 alusel õigusjärgluse

korras ettevõtte osa omandajale üleantav ega ülekantav. Seetõttu ei ole põhjendatud Ida-Viru

Maavalitsuse seisukoht, et OÜ Tarbus kvalifitseerimata jätmine on seaduslik ka seetõttu, et pakkuja

kuulunuks RHS § 38 lg 1 p 1 alusel hankemenetlusest kõrvaldamisele.

27. Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et Ida-Viru maavanema 3. jaanuari 2012. a

korralduse nr 1-1/1 punkt 2.2., millega jäeti OÜ Tarbus kvalifitseerimata, on õigusvastane.

28. OÜ Tarbus on vaidlustanud ka Ida-Viru maavanema 12. jaanuari 2012. a korralduse nr 1-1/10

punkti 1, millega tunnistati edukateks SEBE AS (I liinigrupp), AS Narva Bussiveod (II liinigrupp) ja

OÜ Lüganuse HVM (III liinigrupp) pakkumused. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et

halduskohus on ebaõigesti tuginenud nimetatud korralduse õigusvastasuse tuvastamisel asjaolule, et

kolmandate isikute kvalifitseerimine pole põhjenduste puudumise tõttu kontrollitav. Käesolevas asjas

ei olnud vaidluse esemeks kolmandate isikute kvalifitseerimise õiguspärasus, vaid OÜ Tarbus

vaidlustas enda kvalifitseerimata jätmise ning kvalifitseeritud pakkumuste alusel kolmandate isikute

pakkumuste edukaks tunnistamise korralduste õiguspärasust. Seega ületas halduskohus kaebuse piire

ja võttis sisuliselt seisukoha Ida-Viru maavanema 3. jaanuari 2012. a korralduse nr 1-1/1

vaidlustamata osade suhtes (p 1) ning tugines ebaõigesti nimetatud seisukohale ka Ida-Viru maa-

vanema 12. jaanuari 2012. a korralduse nr 1-1/10 punkti 1 õiguspärasuse hindamisel.

29. Pakkumuste edukaks tunnistamise otsused tuginevad pakkujate kvalifitseerimise või nende

kvalifitseerimata jätmise otsustele kui haldusaktidele. Kuna hankelepingu sõlmimise järel ei ole

hankija korraldust, millega jäeti kaebaja kvalifitseerimata, võimalik tühistada ja selle kehtivust

kõrvaldada, siis tugineb hankija pakkumuste edukaks tunnistamise korraldus õigusvastasele, kuid

kehtivale haldusaktile. Hankija sai pakkumuste edukaks tunnistamise otsustamisel lähtuda üksnes

eelnevalt kvalifitseeritud pakkumustest. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei muuda haldusakti

kehtetuks, st täitmiseks on kohustuslik ka õigusvastane, kuid kehtiv haldusakt. Haldusakti õigusjõu

murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2). Seega ei muuda käes-

oleval juhul õigusvastasele, kuid kehtivale haldusaktile tuginemine pakkumuste edukaks tunnistamise

korraldust õigusvastaseks. Nimetatud järeldus ei võta kaebajalt õigust taotleda ebaõige

kvalifitseerimata jätmisega seoses tekkida võinud kahju hüvitamist. Kolleegium nõustub ka ring-

konnakohtu seisukohaga, et pakkumuste edukaks tunnistamise korralduse lahutamatuks osaks on

pakkumuste hindamise lehed, millest nähtub, millistele alustele vastavad edukaks tunnistamise

otsustused tuginevad. Hankija on pakkumuste edukaks tunnistamise korralduses eelnimetatud

hindamise lehtedele selgelt ka viidanud.

30. Eeltoodust tulenevalt tuleb OÜ Tarbus kaebus Ida-Viru maavanema 12. jaanuari 2012. a

korralduse nr 1-1/10 punkti 1 õigusvastasuse tuvastamiseks jätta rahuldamata.

III

31. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et kuigi RHS § 127 lg-st 41 tulenevalt ei jõustu

vaidlustuskomisjoni otsus kohtumenetluse ajal, kui pool või kolmas isik esitab kaebuse haldus-

kohtule, ei ole hankija otsuse tühistamine kohtumenetluses piisav lugemaks vaidlustuskomisjoni

otsust RHS § 127 lg 41 alusel mittejõustunuks. Õigusselguse huvides tuleb kaebuse esemeks olev

vaidlustuskomisjoni otsus kohtuotsuse resolutsioonis selgesõnaliselt tühistada (vt Riigikohtu haldus-

kolleegiumi 9. juuni 2011. a määrus asjas nr 3-3-1-38-11, p 10, ja 4. augusti 2011. a määrus asjas

nr 3-3-1-39-11, p 13; 22. veebruari 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-2-12, p 21). Nimetatud põhimõte on

kolleegiumi hinnangul kohaldatav ka vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamisel. Kuna

hankelepingu sõlmimise järel ei ole Ida-Viru maavanema 12. jaanuari 2012. a korralduse nr 1-1/10

punkti 1 tühistamine võimalik ning eelnevast tulenevalt pidi hankija pakkumuste edukaks tunnista-

mise korralduses lähtuma kehtivast, kuid õigusvastasest haldusaktist, ei saa kolleegium tühistada

vaidlustuskomisjoni otsust osas, millega ei rahuldatud vaidlustust Ida-Viru maavanema 12. jaanuari

2012. a korralduse nr 1-1/10 punkti 1 peale. Kolleegium tühistab aga vaidlustuskomisjoni

2. veebruari 2012. a otsuse nr 10-12/127796 osas, millega jäeti rahuldamata OÜ Tarbus vaidlustus

Ida-Viru maavanema 3. jaanuari 2012. a korralduse nr 1-1/1 punkti 2.2. peale, sest VAKO otsuse

ning õigusvastase hankija korralduse põhjendused suuresti kattuvad ning VAKO jättis nimetatud

korraldusele esitatud vaidlustuse ebaõigesti rahuldamata.

IV

32. Eeltoodust tulenevalt kuulub OÜ Tarbus kassatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt.

Kolleegium tühistab Tartu Ringkonnakohtu 23. mai 2012. a otsuse haldusasjas nr 3-12-302 osas,

millega jäeti OÜ Tarbus kaebus Ida-Viru maavanema 3. jaanuari 2012. a korralduse nr 1-1/1 punkti

2.2. õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldamata ja jätab selles osas jõusse Tartu Halduskohtu otsuse

samas asjas. Tartu Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega jäeti OÜ Tarbus kaebus

Ida-Viru maavanema 12. jaanuari 2012. a korralduse nr 1-1/10 punkti 1 õigusvastasuse tuvasta-

miseks rahuldamata. Kolleegium tühistab Tartu Halduskohtu 30. märtsi 2012. a otsuse ja Tartu

Ringkonnakohtu 23. mai 2012. a otsuse riigihangete vaidlustuskomisjoni 2. veebruari 2012. a otsust

nr 10-12/127796 puudutavas osas ja teeb selles osas uue otsuse, millega tühistab vaidlustuskomisjoni

otsuse Ida-Viru maavanema 3. jaanuari 2012. a korralduse peale esitatud vaidlustuse rahuldamata

jätmise osas. Ülejäänud osas jääb vaidlustuskomisjoni otsus muutmata.

33. Kolleegium muudab ka kohtute otsuseid menetluskulude jaotamise osas. HKMS § 109 lg 4

sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks

otsus tehti, kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega (HKMS § 108 lg 1 ja 2). OÜ Tarbus kaebus kuulub rahuldamisele 50% ulatuses, sest

kahest vaidlustatud maavanema korraldusest tunnistatakse õigusvastaseks üks ning

vaidlustuskomisjoni otsus tühistatakse samas ulatuses.

34. Kohtumenetluses esitatud menetluskulude väljamõistmise taotluse järgi on OÜ Tarbus kandnud

esimese astme menetluses menetluskulusid 1291 eurot 1 senti (riigilõivud) ja ringkonnakohtus 1266

eurot. Apellandi taotlus ei hõlmanud esindaja arvel näidatud käibemaksu. Kassatsioonimenetluses ei

ole OÜ Tarbus kuludokumente esitanud. Seega on OÜ Tarbus kohtumenetluses kandnud

menetluskulusid kokku 2557 eurot 1 senti ja kassaator palub need vastustajalt välja mõista. Kaebuse

rahuldamise proportsiooni aluseks võttes tuleb Ida-Viru Maavalitsuselt OÜ Tarbus kasuks välja

mõista pool kohtumenetluses kantud kuludest, s.o 1278 eurot 55 senti. HKMS § 107 lg 4 alusel tuleb

OÜ Tarbus kautsjon tagastada.

35. OÜ Tarbus on tasunud vaidlustusmenetluses riigilõivu 1278 eurot 23 senti. Menetluskulude

väljamõistmise taotluses pole nimetatud menetluskulu selgesõnaliselt nimetatud. Kolleegiumi

hinnangul on tegemist menetluskuluga, mis on RHS § 126 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel kohtumenetluses

välja mõistetav ning seega üldise menetluskulude väljamõistmise taotlusega hõlmatud. RHS § 126

lg 1 p-dest 5 ja 6 tulenevalt mõistab vaidlustuskomisjon vaidlustuse osalise rahuldamise korral

hankijalt vaidlustaja kasuks välja tema poolt vaidlustusmenetluses tasutud riigilõivu proportsio-

naalselt vaidlustuse või kahju hüvitamise taotluse rahuldamisega. Kuna kohtumenetluses vaidlustuse

nõue osaliselt rahuldatakse ja vaidlustuskomisjoni otsus vastavas osas tühistatakse, siis tuleb Ida-Viru

Maavalitsuselt välja mõista ka pool vaidlustusmenetluses tasutud riigilõivust, s.o 639 eurot 12 senti.

Ida-Viru Maavalitsuse menetluskulud jäävad tema enda kanda.

36. Taotluse menetluskulude väljamõistmiseks on esitanud ka kolmas isik SEBE AS. HKMS § 108

lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui

poolele. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega SEBE AS halduskohtus ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulude põhjendatuse kohta. Esimese ja teise astme põhjendatud

menetluskulud on SEBE AS-l seega kokku 1390 eurot 76 senti, millest põhjendatud apellatsiooni-

menetluse kulud moodustasid 434 eurot 84 senti. Riigikohtule esitatud menetluskulude taotluse ja

kuludokumentide järgi on kassatsiooniastmes SEBE AS kandnud menetluskulusid 956 eurot ja 40

senti. Kolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale, et põhjendatud menetluskulud

apellatsiooniastmes ei saa reeglina olla suuremad kui esimese astme kohtus ning kassatsiooniastme

menetluskulud ei saa reeglina olla suuremad kui apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu haldus-

kolleegiumi 9. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-90-10 ja 28. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-

4-12). Kolleegium jääb nimetatud seisukoha juurde. Arvestades, et käesolevas asjas puuduvad

kolleegiumi hinnangul sellised erandlikud asjaolud, mis õigustaksid apellatsiooniastmes põhjendatud

menetluskuludest suuremaid kassatsiooniastme õigusabikulusid, siis peab kolleegium

kassatsiooniastmes põhjendatud menetluskuludeks 434 eurot 84 senti. SEBE AS menetluskulud

kokku on seega 1825 eurot 60 senti (1390,76 + 434,84). OÜ Tarbuse esitatud kaebuse rahuldamise

proportsiooni aluseks võttes tuleb OÜ-lt Tarbus mõista SEBE AS kasuks välja menetluskulud 912

eurot 80 senti (1825,60 : 2).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving