3-3-1-48-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-48-12

Määruse kuupäev

27. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Peeter Jerofejev ja Indrek

Koolmeister

Kohtuasi

Victor Lutsenko kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2012. a otsus haldusasjas nr 3-

10-1928

Menetluse alus Riigikohtus

Victor Lutsenko kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelisele erikogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Victor Lutsenko esitas 25. juulil 2010 halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Tartu Vanglalt

välja hüvitise talle tekitud varalise kahju eest. Kaebuse puuduste kõrvaldamiseks esitatud selgituse

kohaselt on nõutavaks kahjusummaks 804 krooni (kehtivas vääringus 51 eurot ja 38 senti). Kaebuse

kohaselt ostis kaebaja aastatel 2008–2009 vangla poest kuuskümmend seitse 30-grammist

tubakapakki hinnaga 45 krooni pakk. Kui kaebaja sai teada, et vabaduses maksis samasugune tubakas

kauplustes umbes 20 krooni pakk, pöördus ta Tartu Vangla poole taotlusega hinnavahe tagastamiseks.

Vanglal on õigus lisada vangla poes müüdava kauba hinnale 17,99%. Vangla lisas hinnale aga 100%.

Tunnistades oma viga, alandas vangla 2009. a juunist tubakapaki hinna 32 krooni peale. Seejuures

tõusis tol ajal tubakaaktsiis. Enam makstud raha pole aga kaebajale tagastatud. Kaebuse puuduste

kõrvaldamisel selgitas kaebaja lisaks, et kuna tal ei ole võimalik saada teavet tubaka täpse hinna

kohta vabaduses 2008.–2009. aastal, palub ta kohtul teha vastava päringu ning selle alusel kahju-

summa täpselt kindlaks määrata. Kaebaja on esitanud vanglale sellekohaseid päringuid, kuid vangla

on kaebajale vanglasse tubakat tarniva isiku ning tubaka hulgiladude andmete väljastamisest

keeldunud. Kaebajale teadaolevate mitteametlike andmete kohaselt maksis sama tubakas vabaduses

20–25 kr pakk. Kaebaja on nõus 804 krooni suuruse hüvitisega, kuid soovib selle raha saada täies

ulatuses vabakasutuseks. Kaebaja ei nõustu kahjusummast 70% mahaarvamisega, kuna samast rahast

on juba 70% maha arvatud.

2. Tartu Vangla palus halduskohtule esitatud vastuses kaebuse rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt ei

nähtu kaebusest, mis alusel kaebaja leiab, et vangla kauplusel oli lubatud kehtestada juurdehindlus

vaid 17,99% ning milline õigusakt keelas müüa tubakat hinnaga 45 krooni pakk. Vastustaja leidis, et

sõlmitud müügilepingute alusel tekkis kaebaja ja vangla kaupluse vahel eraõiguslik, mitte avalik-

õiguslik suhe.

3. Tartu Halduskohus jättis 2. märtsi 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1928 kaebuse

rahuldamata. Kohus märkis, et kaebaja ei ole selgitanud, millisele õiguslikule alusele tema kaebus

tugineb. Kohus asus seisukohale, et tegemist on avalik-õiguslikus suhtes õigusliku aluseta üle antud

raha tagastamise ehk alusetust rikastumisest tuleneva nõudega. Sellist nõuet reguleerib riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 22 lg 1. Vangistusseadusega (VangS) oli vanglale pandud avalik-õiguslik ülesanne

luua kinnipeetavatele võimalus vanglas lubatud kaupade ostmiseks. Seda tuleb eristada kaupade

müümisest kui eraõiguslikus vormis toimuvast tegevusest. Kaupade müümine kinnipeetavatele ei

olnud vaidlusalusel perioodil käsitatav avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena. Kinnipeetaval

tarbijana ei ole õigust nõuda talle kauba müümist omahinnaga või sisseostuhinnaga. Praktiliselt on

ainuvõimalik, et igas kaupluses müüdavatele kaupadele on kehtestatud juurdehindlus, et katta teenuse

osutamiseks vajalikud kulud. Alates 24. juulist 2009 kehtib vangistusseaduses vangla kaupluses

müüdavate kaupade juurdehindluse piirang, milleks on 20%. Kaebuses nimetatud perioodil ei

sätestanud aga ükski õigusakt vanglas müüdava kauba juurdehindluse määra. Tartu Vangla kehtestas

tollal erinevatele kaupadele erineva juurdehindluse protsendi, mis oli keskmiselt 17,99. Teatud

kaupade puhul võis juurdehindlus olla suurem, teiste puhul jälle väiksem. Kaebuse esitaja on ostetud

kauba hinda võrrelnud sisseostuhinnaga vaid teiste isikute jutust lähtudes. Kohus leidis eeltoodud

põhjustel, et kaebajal puudub õigus nõuda kahju hüvitamist RVastS § 22 lg 1 ja § 23 lg 1 alusel.

4. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, mille kohaselt soovib ta asja uut lahendamist ning kaebuse

rahuldamist. Kaebaja selgitas, et tegemist on keerulise asjaga, kuid sellest hoolimata ei rahuldanud

halduskohus tema riigi õigusabi taotlust. Kuna kaebaja ei ole ise jurist, ei pidanud ta oskama viidata

õigetele seadusesätetele. Apellatsioonkaebuse kohaselt tegi kaebaja mitmeid päringuid, et selgitada

tubaka hinda vabaduses, kuid need jäid tulemusteta. Kohtul ei ole seda aga raske kontrollida.

5. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebusele vastuse, milles palus apellatsioonkaebuse rahuldamata

ning halduskohtu otsuse muutmata jätta. Vastuse kohaselt ei vaidlusta apellant fakti, et sisseostude

tegemine toimus vangla ja kinnipeetava vahelises tsiviilõiguslikus suhtes. Vastustaja selgitas, et

tubakale seaduses maksimaalset jaehinda kehtestatud ei ole, see on kehtestatud üksnes sigarettidele.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 25. mai 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et vaidlusalusel perioodil ei

olnud kaupade müümine kinnipeetavatele käsitatav avalik-õigusliku ülesande täitmisena.

Halduskohtu seisukohti toetab Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-11, mille kohaselt allub

kauba müügihind tervikuna eraõiguslikule regulatsioonile. Kinnipeetavaga müügilepingu sõlmimisel

peab vangla arvestama VangS § 48 lg-s 1 sätestatud kohustusega tagada kinnipeetavatele reaalne

sisseostude tegemise võimalus. See aga ei tähenda, et suhe kinnipeetava ja vangla vahel muutuks

avalik-õiguslikuks. Kui kinnipeetavale on tekkinud Tartu Vanglaga sõlmitud müügilepingute

tagajärjel kahju, tuleb seda kontrollida tsiviilkohtumenetluse korras. Kaebaja on seega pöördunud

halduskohtusse nõudega, mis tuleks lahendada maakohtus. Riigikohtu erikogu lahendist asjas nr 3-3-

4-2-02 tuleneb aga, et kui halduskohus on sellisel juhul kaebuse vastu võtnud ning menetlusosalised

pole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, ei ole mõistlik

halduskohtu otsust tühistada üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu asi lahendamisele

halduskohtus. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et menetlusosalised oleks halduskohtu pädevust

vaidlustanud. Seega saab ringkonnakohus kaebaja eraõiguslikku kahju hüvitamise nõuet ise

lahendada. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla ei ole kaupluses keskmiselt 17,99%-lise

juurdehindluse kehtestamisega VangS § 48 lg-t 1 rikkunud. Nimetatud protsent ei ületa praeguseks

seadusandja kindlaks määratud 20% piiri. Kaupade müümine sisseostuhinnast 17,99% võrra suurema

hinnaga ei piira ebaproportsionaalselt kinnipeetavate õigust sisseoste sooritada. Seega on õigustatud

kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles küsib, miks langetas vangla 2009. aastal tubaka hinda

45 kroonilt 32 kroonile, kui ka 45 krooniga müük oli lubatud. Selline hind on igal juhul ülemäärane.

Kaebaja ei ole jurist, mistõttu ei osanud kaebuses välja tuua asjakohaseid seadusesätteid.

8. Tartu Vangla esitas kassatsioonkaebusele vastuse, milles palub kassatsioonkaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata jätta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kaebaja soovib, et Tartu Vangla hüvitaks kahju, mille vangla on talle tekitanud vangla kaupluses

tubaka ülemäärase hinnaga müümisega. Sarnase nõudega kaebust lahendas Riigikohtu

halduskolleegium 14. detsembri 2011. a otsusega asjas nr 3-3-1-72-11. Halduskolleegium selgitas,

kas tegemist on maakohtu või halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega, tuginedes seejuures

Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelise erikogu 20. detsembri 2001. otsusele asjas nr 3-3-1-

15-01 ning sama kuupäeva määrusele asjas nr 3-3-1-8-01. Viidatud lahendites leidis erikogu muu

hulgas järgmist.

Avaliku võimu kandja võib avalike ülesannete täitmisel astuda eraõiguslikesse suhetesse. Era- ja

avalikku õigust ei ole praktikas võimalik üksteisest täielikult lahutada. Paljudel juhtudel tuleb

haldusorgani tegevuse suhtes kohaldada üheaegselt nii era- kui ka avaliku õiguse norme. Selline

olukord võib kujuneda haldusorgani osalemisel eraõiguslikes suhetes, sest ka neis suhetes peab

haldusorgan arvestama põhiõigustega, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse ja

teiste avaliku õiguse põhimõtete ja normidega. Eelnevast ei tohi järeldada, et sõlmitav leping ise või

lepingupoolte vaheline õigussuhe muutuks avalik-õiguslikuks. Poolte vahelised lepinguõiguslikud

vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik.

Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt peab isikul olema võimalus end kaitsta ka juhul, kui avaliku

võimu kandja tehtud eraõigusliku tehinguga on rikutud tema subjektiivseid avalikke õigusi.

Kohtumenetluse normid ei välista avaliku õiguse normide täiendavat kohaldamist maakohtu poolt.

Kui subjektiivsete avalike õiguste kaitsmise küsimus tekib avalik-õigusliku juriidilise isiku ja tema

lepingupartneri omavahelises suhtes, mis on peamiselt reguleeritud tsiviilõiguse normidega, siis tuleb

see vaidlus lahendada tsiviilkohtumenetluse korras.

10. Asjas nr 3-3-1-72-11 tegi Riigikohtu halduskolleegium erikogu eeltoodud seisukohtade põhjal

järgmised järeldused.

VangS § 48 lg 1 esimene lause sätestas: „Kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest

sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla kontrollimisel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid

ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud.“ Riigikohus selgitas, et viidatud sättest tulenes

vanglale kohustus tagada kinnipeetavatele tegelik sisseostude tegemise võimalus, mis eeldab muu

hulgas seda, et kaupade eest küsitav hind ei oleks ebaproportsionaalselt kõrge. Vangla kaupluses

müügilepingute sõlmimisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik suhe, mille raames peab

vangla arvestama ka VangS § 48 lg-s 1 sätestatud kohustusega. See aga ei tähenda, et suhe vangla ja

kinnipeetava vahel muutuks avalik-õiguslikuks, kuna valdavalt reguleerivad seda eraõiguse normid.

Seega tuleb kinnipeetavale müügilepingu raames VangS § 48 lg 1 rikkumisega kahju tekitamist

kontrollida tsiviilkohtumenetluse korras.

11. Asja lahendaval kohtukoosseisul tekkisid erimeelsused küsimuses, kas V. Lutsenko kaebust peaks

lahendama haldus- või maakohus. Leiti, et asja lahendamiseks pädeva kohtu üle otsustamisel võib

osutuda vajalikuks kalduda kõrvale seisukohtadest, mida on väljendatud Riigikohtu erikogu otsuses

asjas nr 3-3-1-15-01 ja määruses asjas nr 3-3-1-8-01 ning Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses asjas

nr 3-3-1-72-11. Halduskohtumenetluse seadustiku § 227 lg 1 kohaselt tuleb asi seega anda

lahendamiseks Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelisele erikogule.

Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Indrek Koolmeister