3-1-1-109-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-109-12

Otsuse kuupäev

23. november 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott

Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi

Tõnu

Leppiku

süüditunnistamises

KarS § 201 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

16. mai

2012.

a

kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-11-5394

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tõnu Leppiku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju

Kutsar, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

7. november 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. mai 2012. a kohtuotsus ja jõustada Tartu Maakohtu

16. veebruari 2012. a kohtuotsus Tõnu Leppiku õigeksmõistmises KarS § 201 lg 2 p 2 järgi.

2. Kassatsioon rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Tõnu Leppiku kasuks välja 300 (kolmsada) eurot valitud kaitsjale

apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tõnu Leppikule esitati KarS § 201 lg 2 p 2 järgi süüdistus selles, et ta omastas ajavahemikus alates

2008. aasta detsembri lõpust kuni 2009. aasta jaanuarini N AS-ile kuuluva roomikekskavaatori

väärtusega 3 374 800 krooni (s.o 215 780 eurot). Süüdistuse kohaselt sõlmis süüdistatav T OÜ

esindajana 19. märtsil 2008 N AS-iga liisingulepingu, mille alusel omandas N AS

roomikekskavaatori ja andis selle T OÜ valdusesse. Süüdistatav ei täitnud T OÜ juhatuse liikmena

aga liisingulepinguga võetud kohustust tasuda liisingumakseid, mistõttu ütles N AS liisingulepingu

üles ja T. Leppik oli kohustatud roomikekskavaatori 22. detsembril 2008 N AS-ile tagastama.

Süüdistatav jättis roomikekskavaatori tagastamata.

2. Tartu Maakohus mõistis 16. veebruari 2012. a otsusega T. Leppiku talle esitatud süüdistuses õigeks

ja jättis N AS-i tsiviilhagi läbi vaatamata. Maakohus tuvastas, et N AS ütles 22. detsembril 2008 T

OÜ-ga sõlmitud liisingulepingu üles ja andis maksmata lepingumaksete tasumiseks ning

roomikekskavaatori vabatahtlikuks tagastamiseks aega viis päeva. Kuna ekskavaatorit selle tähtaja

jooksul ei tagastatud, pöördus N AS oma vara kättesaamiseks OÜ R poole. 2009. aasta jaanuari

alguses selgitas OÜ R välja, et kõnealune ekskavaator asub Valgamaal Tõlliste vallas Vilaski külas

sõjaväebaasis, ja tellis transpordifirmalt S OÜ masina äratoomise. Kuna S OÜ-l puudus

roomikekskavaatori teisaldamiseks piisavalt suur transpordivahend, pidi treileriveo teostama S OÜ

koostööpartner K. T. 2009. aasta jaanuari esimesel poolel läkski K. T. Vilaski külla N AS-i

ekskavaatorile järele, kuid kuna tal polnud esitada volikirja, keeldus objekti valvur süüdistatava

korraldusel ekskavaatori väljaandmisest. Kui OÜ R esindaja R. K. seepeale süüdistatavale helistas ja

selgitas, et viimane on kohustatud roomikekskavaatori liisingulepingu ülesütlemise tõttu tagastama,

kinnitas süüdistatav, et ta ei vaidle ekskavaatori üleandmisele vastu. Samas teatas süüdistatav, et ta

viibib välismaal, kuid soovib võimalike hilisemate vaidluste vältimiseks olla ekskavaatori üleandmise

juures ja vormistada vara üleandmise-vastuvõtu kohta kirjaliku akti. Seetõttu lepiti kokku, et

ekskavaator antakse üle siis, kui süüdistatav Eestisse naaseb. Maakohtu hinnangul ei väljendanud

T. Leppik sellega, et ta jättis ekskavaatori viiepäevase tähtaja jooksul tagastamata, võõrast omandit

kahjustavat hoiakut. Kuna K. T.-l puudus volitus N AS-i ekskavaatori äraviimiseks, pole

omastamistahte manifesteerimisena käsitatav ka ekskavaatori üleandmata jätmine K. T.-le. Lisaks

märkis maakohus, et süüdistatav pole ekskavaatori tagastamisest keeldunud ja et seetõttu pole

tõendatud ka tema soov N AS-i vara endale jätta. Samuti ei teinud süüdistatav ajavahemikus alates

2008. aasta detsembri lõpust kuni 2009. aasta jaanuarini ühtki toimingut, et ekskavaator avalikult

endale kuuluvaks muuta.

3. Tartu

Maakohtu

16. veebruari

2012.

a

otsuse

peale

esitas

apellatsiooni

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Püss, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist,

T. Leppiku süüditunnistamist ja karistamist ning N AS-i tsiviilhagi rahuldamist. Prokuröri seisukohad

olid kokkuvõtlikult järgmised.

3.1. Maakohus hindas tõendeid valikuliselt ja tugines kohtuotsuse tegemisel valdavas osas T. Leppiku

ebausaldusväärsetele ütlustele. Nimelt väitis süüdistatav kohtuistungil, et ta viis N AS-i ekskavaatori

2009. aasta kevadel Läti Vabariiki remonti ja et ekskavaator oli remondis alates 8. aprillist kuni

15. maini 2009. See väide on ümber lükatud tunnistaja A. P. ütlustega, milliste kohaselt asus

ekskavaator 6. mail 2009 Valgamaal Vilaski külas. Samuti jättis maakohus tähelepanuta kohtuistungil

uuritud kirjalikud tõendid, millistest nähtuvalt pole ekskavaatorit remonditud ja milliste kohaselt

teostati ekskavaatoriga pärast liisingulepingu ülesütlemist töid nii Eesti kui ka Läti Vabariigis.

3.2. Vaatamata asjaolule, et roomikekskavaator viidi Läti Vabariiki pärast süüdistuses märgitud

ajavahemikku, pidanuks maakohus ekskavaatori asukoha muutmist T. Leppiku tegudele

karistusõigusliku hinnangu andmisel siiski arvestama. Nimelt võib süüdistusaktist väljapoole jäänud

käitumisel olla tähendust süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Riigikohtu praktika kohaselt

võib süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna

selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi

ajalise telje. T. Leppik oli liisingulepingu ülesütlemise tõttu kohustatud roomikekskavaatori N AS-ile

tagastama. Olukorras, kus liisinguvõtjal pole vahendeid võõrast vara tagastada, oleks heas usus

käitunud isik aidanud vara tagastamisele igakülgselt kaasa, olles liisinguandjaga aktiivses kontaktis ja

kättesaadav. T. Leppik asus selle asemel aga ekskavaatori asukohta varjama ja viis selle Läti

Vabariiki. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt õnnestus ekskavaator N AS-ile tagastada vahetult enne

kohtumenetluse algust 6. septembril 2011.

3.3. Maakohtu seisukoht, et T. Leppik pole ekskavaatori tagastamisest keeldunud, on ekslik.

Süüdistatav ei väljendanud keeldumist küll sõnades, kuid manifesteeris tahte võõrast vara omastada

oma tegudega. Soovile jätta N AS ekskavaatorist ilma viitab esiteks vara asukoha muutmine ilma

kannatanut teavitamata. Olukorras, kus liisinguleping oli üles öeldud, ei saanud heauskne

liisinguvõtja pidada mõistlikuks liisinguvõtjaga kooskõlastamatult vara remontimise ja kasutamise

võimaluste otsimist Läti Vabariigis. Kui varale järele läinud isikutel ei olnud esitada volikirja, oleks

heas usus käitunud isik võtnud esimesel võimalusel N AS-iga ühendust ja volitatavate isikute andmed

üle täpsustanud. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt polnud T. Leppikuga aga hiljem võimalik ühendust

saada. Ka see viitab süüdistatava soovile võõrast vara varjama asuda.

3.4. Omastamisega jäetakse senine omanik tema asjast kestvalt ilma ja pööratakse asi enda või

kolmanda isiku kasuks. Ilmajätmise sisustamisel on piiripealsetel juhtudel määravad kaks kriteeriumi

- asja väärtuse vähenemine ja aeg, mille jooksul omanik oli asjast ilma. Asja enda kasuks pööramine

tähendab aga asja või selles kehastunud väärtuse üleminekut valdajale, millega tal tekib

omanikusarnane seisund. Omanikusarnane seisund võib avalduda muuhulgas asja sihipärases

kasutamises või äratarvitamises. T. Leppik valdas N AS-i ekskavaatorit õigusliku aluseta kauem kui

kaks ja pool aastat pärast liisingulepingu ülesütlemist, seejuures teades, et kannatanu soovib oma vara

tagasi saada. Selle aja jooksul toimetas süüdistatav roomikekskavaatori N AS-i teavitamata Läti

Vabariiki ja teostas ekskavaatoriga töid. T. Leppiku tegevuse tagajärjel vähenes roomikekskavaatori

väärtus ca 147 787 kuni 157 787 euro võrra.

4. Tartu Ringkonnakohtu 16. mai 2012. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 16. veebruari 2012. a

otsus täies ulatuses ja tunnistati T. Leppik KarS § 201 lg 2 p 2 järgi süüdi. Süüdistatavat karistati

kaheaastase vangistusega, milline jäeti KarS § 73 alusel kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele

pööramata. Ühtlasi rahuldati N AS-i tsiviilhagi osaliselt summas 158 607,09 eurot. Ringkonnakohus

rahuldas prokuröri apellatsiooni. Ringkonnakohtu otsuse motiivid on kokkuvõtlikult järgmised.

4.1. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, jättes tähelepanuta, et asja enda kasuks

pööramine võib väljenduda ka selle endale jätmises. Jättes roomikekskavaatori pärast liisingulepingu

ülesütlemist N AS-ile tagastamata, muutis T. Leppik tema valduses olnud võõra vallasasja faktiliselt

endale kuuluvaks. Kuna süüdistataval puudus õiguslik alus ekskavaatorit vallata, oli selle enda

kasuks pööramine ebaseaduslik.

4.2. Pidades silmas, et üksnes liisingueseme tagastamisega viivitusse sattumine ei ole käsitatav võõra

vara enda kasuks pööramisena, tuleb T. Leppiku vastutuselevõtmiseks tuvastada ka omastamistahte

manifesteerimine. Seejuures ei tähenda omastamistahte manifesteerimine alati asja endale pidamise

avalikku kuulutamist. Tunnistaja R. K. ütluste kohaselt leppis ta 2009. aasta jaanuari esimesel poolel

T. Leppikuga telefoni teel küll kokku, et ekskavaator antakse üle siis, kui T. Leppik Eestisse naaseb,

kuid kui ta proovis kahe nädala pärast süüdistatavaga uuesti ühendust võtta, ei vastanud viimane

enam telefonile. Samuti polnud T. Leppikut võimalik kätte saada ei lepingujärgselt aadressilt ega ka

tema venna abil. Eeltoodust nähtuvalt ei keeldunud süüdistatav ekskavaatori tagastamisest küll

telefonivestluses R. K.-ga, kuid ta manifesteeris võõra vallasasja omastamistahet oma tegudega.

Arvestades, et OÜ R esindaja R. K. kinnitas telefoni teel süüdistatavale, et K. T.-l oli kehtiv volitus N

AS-i vara äraviimiseks, oli volikirja puudumine üksnes ettekääne, mille abil süüdistatav ekskavaatori

tagastamisest 2009. aasta jaanuari esimesel poolel kõrvale hoidus. Juhul, kui tunnistada süüdistatava

õigust viibida isiklikult ekskavaatori üleandmise juures, osutab tema hilisem käitumine (s.o võimatus

süüdistatavaga kontakti saada) asjaolule, et ta ei kavatsenudki N AS-ile vara tagastada. Ekskavaatori

tagastamisest kõrvalehoidumisega manifesteeris süüdistatav tahet omastada võõrast vara.

4.3. Maakohus juhindus õigesti KrMS § 268 lg-st 1 ja tugines T. Leppiku tegudele karistusõigusliku

hinnangu andmisel põhjendatult ajavahemikus alates 2008. aasta detsembri lõpust kuni 2009. aasta

jaanuarini toimunud sündmustele, kuid jättis tähelepanuta, et kuigi kuriteo toimepanemine on ajaliselt

piiritletud käitumisakt, on see samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast

kuriteosündmust. Pidades silmas, et Riigikohtu praktika kohaselt võib süüdlase käitumine

kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka

seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli

2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04, p 9), omavad süüdistuses kirjeldatud käitumisele

karistusõigusliku hinnangu andmisel tähtsust ka T. Leppiku hilisemad, s.o süüdistuse piiridest välja

jäävad käitumisaktid.

4.4. T. Leppiku hilisem käitumine kinnitab veelgi tema soovi jätta ekskavaator N AS-ile tagastamata.

Nii nähtub tunnistaja R. K. ütlustest, et kuu või kaks pärast 2009. aasta jaanuaris toimunud

telefonivestlust T. Leppikuga käidi teist korda Vilaski külas ekskavaatorit otsimas, kuid siis polnud

masinat enam seal. Jätkuvalt ei õnnestunud süüdistatavaga ka kontakti saada. Sisuliselt sama kordus

2009. aasta kevadel, mil ekskavaatori otsimisega asus tegelema C OÜ esindaja A. P. Tuvastanud, et N

AS-i ekskavaator asub Vilaski külas, läks A. P. sellele 6. mail 2009 järele. Sel päeval ekskavaatori

äratoomine ebaõnnestus. Järgmiseks päevaks oli ekskavaator teisaldatud. Taoline vara asukoha

korduv muutmine vahetult pärast liisinguandja poolt volitatud isikute katseid see liisinguvõtja

valdusest ära võtta, näitab T. Leppiku soovi võõra vara asukohta varjata ja vältida selle tagastamist

omanikule.

4.5. T. Leppik tunnistas maakohtu istungil, et kuna ekskavaator läks 2008. aasta lõpul katki, asus ta

masina remontimiseks võimalusi otsima. Oma tuttavate käest sai süüdistatav teada, et Läti Vabariigis

tegeleb ekskavaatorite remondiga ettevõte V, millise firmaga sõlmiski ta ekskavaatori

kapitaalremondi lepingu. Arvestades, et VÕS § 195 lg 2 alusel vabanesid lepingupooled

liisingulepingu ülesütlemisega lepingulistest kohustustest, jääb arusaamatuks, miks asus süüdistatav

ekskavaatori tagastamise asemel selle remontimiseks võimalusi otsima. Asjaolu, et süüdistatav ei

teavitanud liisingueseme transportimisest välisriiki N AS-i, osutab samuti tema soovile käituda

ekskavaatori suhtes omanikuna.

4.6. Lisaks ekskavaatori tagastamata jätmisele jätkas T. Leppik kriminaalasjas kogutud tõenditest

nähtuvalt pärast liisingulepingu ülesütlemist ka selle kasutamist nii Eesti kui ka Läti Vabariigis.

Tunnistajate A. P., S. S.-i ja K. N.-i ütluste kohaselt teostati ekskavaatoriga töid kuni 2011. aastani.

Ekskavaatori andmelogi väljavõtte kohaselt on masinaga pärast liisingulepingu ülesütlemist teostatud

töid ligikaudu 4000 töötundi. Liisingueseme kasutamise jätkamine sellises mahus on käsitatav

omastamistahte manifesteerimisena.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu 16. mai 2012. a otsuse peale esitas kassatsiooni T. Leppiku kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu

otsuse jõustamist. Kassaatori seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

5.1. T. Leppik ei pannud süüdistuses märgitud ajavahemikus toime omastamist. KarS § 201 järgi on

karistatav valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu vara ebaseaduslik enda või

kolmanda isiku kasuks pööramine. Nähtuvalt tunnistajate R. K. ja R. P. ütlustest pole T. Leppik

ekskavaatori tagastamisest N AS-le keeldunud, vaid soovis hilisemate vaidluste vältimiseks vara

üleandmise dokumenteerida. 2009. a jaanuaris ei vaielnud ettepanekule koostada ekskavaatori

üleandmise-vastuvõtmise akt vastu ka OÜ R esindaja R. K. Samuti nõudis T. Leppik K. T.-lt

põhjendatult volikirja. Kuna roomikekskavaatori näol on tegemist hinnalise varaga, pidi T. Leppikul

olema võimalik ekskavaatori äraviija volitusi kontrollida. Kuigi selline volitus võib olla ka suuline,

polnud K. T.-ga kaasas ühtki isikut, kes oleks võinud volitada teda T OÜ-lt N AS-i vara ära võtma.

Eeltoodud põhjustel keeldus süüdistatav 2009. aasta jaanuaris õigustatult roomikekskavaatori

üleandmisest K. T.-le. Kuna kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et 2009. aasta jaanuaris oleksid N

AS või tema poolt volitatud isikud püüdnud roomikekskavaatorit oma valdusesse saada, pole

T. Leppik võõra vara omastamistahet manifesteerinud.

5.2. Süüdistatav pole roomikekskavaatori tagastamisest kõrvale hoidnud. Asjaolu, et tunnistaja R. K.-

l ei õnnestunud T. Leppikuga hiljem ühendust saada, ei osuta roomikekskavaatori tagastamisest

kõrvalehoidumisele. Samuti ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et süüdistatav oleks ekskavaatori

enne 2009. aasta maikuud Vilaski külast ära viinud või püüdnud selle asukohta muul viisil varjata.

T. Leppik oleks pidanud liisingueseme tagastamisega küll aktiivsemalt tegelema, kuid selle kohustuse

täitmata jätmine pole käsitatav võõra vara enda kasuks pööramisena.

5.3. Andes karistusõigusliku hinnangu T. Leppiku tegevusele ajavahemikus alates 2009. aasta

veebruarist kuni 2011. aasta sügiseni, väljus ringkonnakohus esitatud süüdistuse piiridest. Süüdistuse

kohaselt omastas T. Leppik N AS-i ekskavaatori ajavahemikus alates 2008. aasta detsembri lõpust

kuni 2009. aasta jaanuarini sellega, et jättis liisingueseme tagastamata. Kriminaalasja materjalide

kohaselt asus ekskavaator süüdistuses märgitud ajavahemikus Valgamaal Vilaski külas ja OÜ-l R ei

õnnestunud seda ära viia põhjusel, et K. T.-l puudus esindusõigust tõendav volikiri. Süüdistusaktist

väljapoole jäänud käitumine ei saa muuta asjaolu, et süüdistuses märgitud ajavahemikus olid

T. Leppiku teod seaduslikud. Ringkonnakohus käsitas omastamisena ekskavaatori toimetamist Läti

Vabariiki. See sündmus toimus aga pärast 2009. aasta jaanuari ja selle kohta pole T. Leppikule

süüdistust esitatud.

5.4. Ekskavaatori remondi korraldamine Läti Vabariigis ei osuta võõra vara omastamisele T. Leppiku

poolt. Nimelt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama VÕS § 367 lg 1

kohaselt liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja seoses liisinguesemega kandis. Tulenevalt

VÕS § 367 lg-st 3 tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja

omandisse, sama paragrahvi 1. lõikes nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel

arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eeltoodust tulenevalt on

mõistetav süüdistatava soov, et ekskavaator oleks selle tagastamise ajal võimalikult heas seisukorras.

Ka juhul, kui käsitada ekskavaatori viimist Läti Vabariiki N AS-i vara omastamisena, pole seda

T. Leppikule esitatud süüdistuses ette heidetud.

5.5. T. Leppiku süüd ei kinnita ka asjaolu, et ekskavaatoriga tehti ajavahemikus alates 2009. aasta

algusest kuni 2011. aasta septembrini tööd. Süüdistatava ja tunnistaja J. K. ütluste kohaselt ei olnud

ekskavaator ajavahemikus alates 2009. aasta maist kuni 2011. aasta septembrini T. Leppiku valduses.

6. Kassatsioonivastuses leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M. Püss, et

vaidlustatud kohtuotsus on seaduslik ja nõuetekohaselt põhjendatud. Prokuröri põhiväited on

kokkuvõtlikult järgmised.

6.1.

Ringkonnakohus

on

arusaadavalt

selgitanud,

millistele

tõenditele

ta

T. Leppiku

süüditunnistamisel tugines ja millised järeldused ta neist tegi. Kriminaalasja tõenditest nähtuvalt

valdas süüdistatav N AS-i ekskavaatorit õigusliku aluseta kauem kui kaks ja pool aastat pärast

liisingulepingu ülesütlemist, seejuures teades, et kannatanu soovib oma vara tagasi saada. Toimetades

roomikekskavaatori N AS-i teavitamata Läti Vabariiki ja teostades sellega töid, manifesteeris

T. Leppik tahet võõrast vara omastada. Ringkonnakohus asus põhjendatult seisukohale, et volikirja ja

roomikekskavaatori üleandmise-vastuvõtu akti nõue oli T. Leppikule vaid ettekäändeks, et võõra vara

omastamist hõlbustada, ja et T. Leppik manifesteeris omastamistahet ekskavaatori tagastamisest

kõrvalehoidumisega.

6.2. Etteheide, et ringkonnakohus väljus esitatud süüdistuse piiridest, on alusetu. Riigikohus on

varasemas praktikas märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks tuleb süüdistuses asjakohaselt välja tuua

isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad

faktilised asjaolud. Süüdistus ei pea ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku

karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Põhjendus selle kohta, miks loetakse

mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses

(KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri

2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-10, p 19). Pidades silmas, et Riigikohtu praktika kohaselt

võib süüdistusaktist väljapoole jäänud käitumisel olla tähendust süüdistuse tõendatuse hindamise

seisukohalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-

04, p 9), omavad T. Leppiku käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel tähtsust ka tema

hilisemad, s.o süüdistuse piiridest välja jäävad käitumisaktid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium nõustub Tartu Maakohtu 16. veebruari 2012. a otsuse lõppjäreldustega ja selgitab

järgmist. Omastamise objektiivne koosseis on valduses oleva või usaldatud võõra vallasasja või vara

ebaseaduslik pööramine enda või kolmanda isiku kasuks. Erinevalt vargusest ei ole enda kasuks

pööramine

subjektiivne

tunnus

ja

peab

seega

ilmnema

objektiivse

teona.

Riigikohtu

kriminaalkolleegium on varasemalt selgitanud, et võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks

pööramine on KarS § 201 dispositsioonis sätestatud omastamise koosseisuline tunnus, mille

tuvastamine kohtu poolt ei eelda seda, et süüdistuses oleks otsesõnu märgitud, et isik pööras mingi

vallasasja või muu vara, mis oli talle võõras, enda või kolmanda isiku kasuks. Piisab sellest, kui

süüdistuses kirjeldatakse faktilisi asjaolusid, mis on õiguslikult hinnatavad kui võõra vallasasja või

muu võõra vara enda kasuks pööramine KarS § 201 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. detsembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08, p 30).

8. Praeguses kriminaalasjas 29. aprillil 2011. a esitatud süüdistuse kohaselt omastas T. Leppik N AS-

ile kuuluva roomikekskavaatori sellega, et ta jättis ekskavaatori pärast liisingulepingu ülesütlemist

tagastamata ja viis masina 2008. aasta detsembri lõpus Läti Vabariiki. 6. jaanuaril 2011 muutis

prokurör kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus maakohtus T. Leppikule esitatud süüdistust, jättes

sellest välja roomikekskavaatori toimetamise Läti Vabariiki ja märkides, et T. Leppik pani

KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo ajavahemikus alates 2008. aasta detsembri lõpust

kuni 2009. aasta jaanuarini toime sellega, et ta jättis ekskavaatori pärast liisingulepingu ülesütlemist

tagastamata. Kuna eeltoodust nähtuvalt heidetakse T. Leppikule muudetud süüdistuses ette üksnes

ekskavaatori tagastamiskohustuse täitmata jätmist, pani süüdistatav KarS § 201 lg 2 p 2 järgi

kvalifitseeritava kuriteo prokuratuuri arvates toime tegevusetusega.

9. Kolleegium selgitab, et senise omaniku varast kestvale ilmajätmisele osutab üldjuhul just nimelt

tegevus, millega süüdlane manifesteerib senise omaniku seisundi muutumise, mis seisneb tema

käsutusvõimaluse halvenemises asja või vara suhtes. Enda kasuks pööramine võib toimuda

tegevusetusega vaid juhul, kui passiivseks jäämine kujutab endast ühtlasi omastamistahte

manifesteerimist. Üksnes valduses oleva võõra asjaga seotud kohustuste täitmata jätmisega aga ei

väljendata veel selgelt võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Vastupidine seisukoht tähendaks

tsiviilõiguslike vahendite kasutamise võimatust ja kriminaalasja alustamise kohustust iga juhtumi

puhul, kui võõrast asja õigeaegselt ei tagastata. Seega pole ainuüksi liisingueseme tagastamata

jätmine pärast liisingulepingu ülesütlemist veel käsitatav võõra asja ebaseadusliku pööramisena enda

või kolmanda isiku kasuks ja järelikult pole ka T. Leppikule esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu, s.o

N AS-ile kuuluva roomikekskavaatori tagastamata jätmine, kuritegu.

10. Asudes seisukohale, et T. Leppik omastas N AS-ile kuuluva roomikekskavaatori selle

tagastamisest kõrvalehoidumisega, väljus ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul esitatud süüdistuse

piiridest. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes

ainult süüdistusakti järgi. Tulenevalt sama paragrahvi 5. lõike esimesest lausest ei või kohus

süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või

muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on

korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses

kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa.

Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik

faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas

sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis

prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud

puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt

Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-05, p 14 ja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-31-10, p 9; 14. veebruari

2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-106-10, p 8; 3. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

68-11, p 10 ning 13. detsembri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-11, p 15.3). Kuna

T. Leppikule esitatud süüdistuses pole ekskavaatori tagastamisest kõrvalehoidumist, ekskavaatori Läti

Vabariiki toimetamist ega ekskavaatoriga kuni 2011. aastani tööde tegemist märgitud, puudus

ringkonnakohtul võimalus selliseid faktilisi asjaolusid tuvastada. Süüdistuse piiridest väljumisega

rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 5, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-st 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 16. mai 2012. a kohtuotsuse ja jõustab Tartu

Maakohtu 16. veebruari 2012. a kohtuotsuse. Riigikohus rahuldab kaitsja kassatsiooni.

12. T. Leppiku kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada T. Leppikule seoses

apellatsioonimenetlusega valitud kaitsjale makstud tasu summas 300 eurot. Ringkonnakohus pidas

kaitsja poolt taotletud summat mõistlikuks ja mõistis selle katteks Eesti Vabariigilt T. Leppiku kasuks

välja 300 eurot. Kuna Riigikohus tühistab Tartu Ringkonnakohtu 16. mai 2012. a kohtuotsuse täies

ulatuses ja jõustab Tartu Maakohtu 16. veebruari 2012. a õigeksmõistva kohtuotsuse, tuleb valitud

kaitsjale makstud tasule vastav summa KrMS § 181 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt T. Leppiku kasuks

välja mõista.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar