3-1-1-103-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-103-12

Otsuse kuupäev

23. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Juri Ostrovski ja Andrei Tonkovitši süüdistuses KarS

§ 202 lg 2 p 1 ning Stanislav Volkovi süüdistuses

KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2012. a otsus kriminaalasjas nr

1-11-5150

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja ringkonnaprokurör Kati Maitse-Pärkna, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Juri Ostrovski kaitsja vandeadvokaat Mart Missik, Andrei

Tonkovitši kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson, Stanislav Volkovi

kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

31. oktoober 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2012. a otsus järgmistes osades:

1.1. Harju Maakohtu 11. novembri 2011. a otsuse tühistamise osas, millega Juri Ostrovski ja Andrei Tonkovitš

tunnistati süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ja neilt mõisteti välja sundraha;

1.2. Juri Ostrovski ja Andrei Tonkovitši süüditunnistamises ja karistamises KarS § 202 lg 2 p 1 ning neilt sundraha

väljamõistmises.

2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2012. a otsus muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 11. novembri 2011. a otsusega tunnistati Juri Ostrovski ja Andrei Tonkovitš KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4

järgi süüdi. Stanislav Volkov mõisteti aga samas süüdistuses õigeks.

1.1. J. Ostrovskit karistati vangistusega neljaks aastaks ja kuueks kuuks. KarS § 65 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristus,

lugedes Harju Maakohtu 25. aprilli 2011. a otsusega mõistetud karistuse kaetuks arutatavas kriminaalasjas mõistetud

karistusega. Karistuse hulka loeti eelvangistuses viibitud aeg ja lõplikuks karistuseks mõisteti J. Ostrovskile vangistus

kolmeks aastaks üheteistkümneks kuuks ja viieteistkümneks päevaks.

1.2. A. Tonkovitšit karistati vangistusega neljaks aastaks ja kuueks kuuks. KarS § 65 lg 2 alusel moodustati liitkaristus

Harju Maakohtu 16. veebruari 2009. a otsusega mõistetud ärakandmata karistusega ja A. Tonkovitšile mõisteti lõplikuks

karistuseks vangistus kuueks aastaks ja kümneks kuuks.

2. Maakohus tunnistas J. Ostrovski ja A. Tonkovitši KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi selles, et varem vastavalt

kelmuse; ning kelmuse ja väljapressimise toimepannud isikuina ning teades, et R. S.-ilt on varastatud sõiduauto, nõudsid

nad kaastäideviijatena R. S.-ilt auto tagastamise eest 75 000 krooni, ähvardades vastasel juhul auto hävitamise või ära

kaotamisega. Seejuures esitas nõudmise ja ähvarduse R. S.-ile J. Ostrovski. A. Tonkovitš aga korraldas auto tagastamise

pärast seda, kui nõutud rahasumma oli tasutud. Kuna maakohus ei tuvastanud, et S. Volkov oleks väljapressimise

toimepanemist kontrollinud, mõistis kohus ta kuriteokahtluse tõendamatuse tõttu õigeks.

3. Harju Maakohtu 15. novembri 2011. a määrusega parandati maakohtu 11. novembri 2011. a otsuses A. Tonkovitšile

mõistetud liitkaristust puudutav ebatäpsuse. Kohus selgitas, et viidatud otsuses on A. Tonkovitšile KarS § 65 lg 2 järgi

liitkaristust mõistes märgitud Harju Maakohtu 16. veebruari 2009. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaks

ekslikult vangistus kaks aastat ja neli kuud, kuid tegelikult on A. Tonkovitšil ära kandmata vaid kaks aastat vangistust,

mistõttu tuleb A. Tonkovitšile liitkaristusena mõista vangistus kuueks aastaks ja kuueks kuuks.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonid Põhja ringkonnaprokurör Kati Maitse-Pärkna,

süüdistatav J. Ostrovski ja tema kaitsja vandeadvokaat Mart Missik ning süüdistatava A. Tonkovitši kaitsja vandeadvokaat

Alla Jakobson.

4.1. Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist S. Volkovi õigeksmõistmises ja uue otsusega tema süüditunnistamist ja

karistamist KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Prokuröri hinnangul on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, et S.

Volkovi süü ei ole tõendatud. S. Volkovi süüd kinnitab kaudse tõendina tema varem toimepandud kuritegude iseloom, mis

annab teavet tema eesmärkide ja tegutsemisajendite kohta. J. Ostrovski on kohtueelses menetluses andnud ennast, A.

Tonkovitšit ja ka S. Volkovit süüstavaid ütlusi ning on neid ütlusi kõigi nimetatute osas ka konkreetsete sündmuskohtadega

seostanud. J. Ostrovski kohtuistungil antud S. Volkovit õigustavaid ütlusi on maakohus lugenud ebausaldusväärseteks.

Muud asjas kogutud tõendid toetavad J. Ostrovski kohtueelses menetluses antud ütlusi kuriteo toimepanemise asjaolude

kohta. KrMS § 289 kohaselt võib kohtumenetluse pool ristküsitluse käigus taotleda ülekuulatava isiku ütluste

usaldusväärsuse kontrollimiseks tema poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, kui need on vastuolus

ristküsitlusel antud ütlustega. Seejuures ei sätestata kriminaalmenetluse seadustikus, kuidas peab kriminaalasja arutav kohus

hindama ja käsitlema ülekuulatava ütlusi, kui kriminaalasja erinevates menetlusstaadiumites antud ütlused lahknevad.

4.2. J. Ostrovski kaitsja taotles J. Ostrovski õigeksmõistmist või alternatiivselt tema süüditunnistamist kergemas kuriteos ja

karistuse kergendamist. Apellandi arvates hindas maakohus tõendeid ühekülgselt ja ebaõigesti. J. Ostrovski oli üksnes

varastatud auto tagasiostmise vahendaja, kellel puudus võimalus langetada sellega seoses muid otsustusi. Kannatanu ei

pidanud J. Ostrovski poolt auto saatuse kohta öeldut ähvarduseks. Kaitsja leidis, et tagasiostmise hinna kohta teabe

edastamine võiks teoreetiliselt olla käsitatav üksnes kuriteona KarS § 202 mõttes.

4.3. Ka J. Ostrovski taotles maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist, leides, et kohus ei ole tõendeid õigesti

hinnanud. Kohus ei ole võtnud arvesse kannatanu ütlusi, mille kohaselt tal pole J. Ostrovskile etteheited. Kohus on valesti

mõistnud, mida J. Ostrovski kannatanule autoga edasiselt toimuva kohta ütles.

4.4. A. Tonkovitši kaitsja taotles A. Tonkovitši õigeksmõistmist või alternatiivselt tema teo ümberkvalifitseerimist KarS §

202 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi. Kaitsja arvates on A. Tonkovitši ütlusi tõlgendatud ebaõigesti ning kohus on asunud

põhjendamatult seisukohale, nagu ei oleks võimalik kindlaks teha, kas A. Tonkovitši nimetatud Oleg, kellelt ta sai teada

auto asukoha ja kellele ta andis raha, oli üldse olemas. Tegemist oli O. B.-ga, kes on praeguseks surnud. A. Tonkovitši

tegevust ei saa käsitada väljapressimisena, sest ta ei ähvardanud kedagi, vaid üksnes hankis teavet kadunud auto kohta,

teadmata isegi, miks J. Ostrovski autot otsib.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2012. a otsusega tühistati maakohtu otsus J. Ostrovski ja A. Tonkovitši

süüditunnistamises KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi, tunnistades J. Ostrovski ja A. Tonkovitši süüdi KarS § 202 lg 2 p 1

järgi. Ringkonnakohus karistas J. Ostrovskit vangistusega üheks aastaks. KarS § 65 lg 1 alusel mõistis ringkonnakohus J.

Ostrovskile liitkaristusena vangistuse kolmeks aastaks ja kaheks kuuks ning luges karistuse kandmise algusajaks J.

Ostrovski vahistamise 7. novembril 2010. Ka A. Tonkovitšit karistas ringkonnakohus vangistusega üheks aastaks.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus talle mõistetud karistust Harju Maakohtu 16. veebruari 2009. a otsusega mõistetud

karistuse ärakandmata osa, s.o kahe aasta ja nelja kuu võrra, mõistes talle liitkaristuseks vangistuse kolmeks aastaks ja

neljaks kuuks ja lugedes karistuse kandmise algusajaks A. Tonkovitši vahistamise 7. novembril 2010. S. Volkovi

õigeksmõistmise KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi esitatud süüdistuses jättis ringkonnakohus muutmata. Ringkonnakohtu

põhiseisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

5.1. KarS § 214 koosseisule vastab üksnes vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine, mitte aga igasugune ähvardus

tekitada isikule varalist kahju või jätta kannatanu mingist asjast lõplikult ilma. Seega ei ole väljapressimisena kvalifitseeritav

nt varalise kasu üleandmise nõudmine ähvardusega vastasel korral mingi ähvardatule kuuluv asi varastada või omastada.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kannatanut ähvardati auto hävitamisega, mistõttu ei ole J. Ostrovski ega

A. Tonkovitš täitnud KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 koosseisu. Kannatanu ütlustest tulenevalt sai ta aru, et raha maksmata

jätmise korral auto kaotatakse ära, s.t müüakse maha, võetakse varuosadeks, müüakse kuhugi mujale, välismaale.

Kannatanu ei tajunud süüdistatavate poolt ähvardust tema auto rikkuda või hävitada. Kuivõrd ka süüdistuse kohaselt

seisnes ähvardus nentimises, et raha maksmata jätmisel auto kaotatakse ära (машину сoльют), ei saa ringkonnakohtu

hinnangul rääkida ähvardusest auto hävitada. Vara hävitamise või rikkumisega ähvardamine ei ole samastatav süüdistuses

etteheidetava ähvardusega vara ära kaotada. Juba süüdistuse sõnastus (hävitamise/ärakaotamise teel) viitab, et tõlgendus,

nagu ähvardati just auto hävitamisega, on ebakindel. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada

süüdistatava kasuks. Kuna tõendatud ei ole, et R. S.-i ähvardati auto hävitamisega, pole J. Ostrovski ega A. Tonkovitši

tegevusega täidetud KarS § 214 lg 2 p-des 1 ja 4 kirjeldatud koosseis.

5.2. Vaidlus puudub selles, et J. Ostrovski ja A. Tonkovitš vahendasid varastatud auto tagastamist R. S.-ile ning auto

tagastamise tingimuseks oli 75 000 krooni maksmine, millest osa pidi olema n.ö lunatasu auto varastanud isikuile, osa aga

tasu varastatud auto leidmiseks tehtud töö eest. Kuna sisuliselt müüdi varastatud auto selle omanikule tagasi, oli tegemist

süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamisega, s.o KarS § 202 lg-s 1 sätestatud kuriteoga. Kuna J. Ostrovski

ja A. Tonkovitš roll oli auto tagastamisel võrdväärselt oluline, panid nad teo toime kaastäideviijatena, mistõttu tuleb nende

tegu kvalifitseerida KarS § 202 lg 2 p 1 järgi. Mõlemad kaastäideviijad panid teo toime kavatsetusega, kuna tegutsesid auto

raha eest üle andmise eesmärgil.

5.3. Prokuröri taotlust tühistada S. Volkovi õigeksmõistmine ja tunnistada ta süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi, peeti

põhjendamatuks. Prokuröri apellatsioonis väljendatud seisukoht, nagu ei keelaks kriminaalmenetluse seadustik tugineda

otsuse tegemisel KrMS § 289 lg 1 alusel tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud kohtueelses menetluses antud

ütlustele, kui need on vastuolus kohtus antud ütlustega, on vastuolus Riigikohtu kujundatud ja selgelt kinnistunud

kohtupraktikaga. KrMS § 289 lg-s 1 märgitu kohaselt saab selle sätte alusel kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega

kui isiku ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel ka tema kohtus antud ütlustele. Nimetatud

praktikast kõrvalekaldumiseks arutatavas asjas argumente ei ole. Ringkonnakohus nõustus prokuröri apellatsioonis

märgituga, et teatud ulatuses võib isiku süüd kinnitava kaudse tõendina tugineda ka isikule iseloomulikule käitumismustrile

kuritegude toime panekul, kuid rõhutas, et isikut ei saa süüdi tunnistada ainuüksi mingile kindlale käitumismustrile

tuginedes.

6. 4. aprillil 2012. a tegi ringkonnakohus määruse oma 2. aprilli 2012. a otsuses A. Tonkovitšile mõistetud liitkaristust

puudutavas osas. Ringkonnakohtul jäi tähelepanuta Harju Maakohtu 15. novembri 2011. a määrus, millega parandati

maakohtu 11. novembri 2011. a otsuses A. Tonkovitšile liitkaristuse mõistmisel tehtud viga. Ringkonnakohus selgitas

määruses, et ringkonnakohtu 2. aprilli 2012. a otsuses on A. Tonkovitšile KarS § 65 lg 2 järgi liitkaristust mõistes märgitud

Harju Maakohtu 16. veebruari 2009. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osana vangistus kaheks aastaks ja neljaks

kuuks, kuid tegelikult on A. Tonkovitšil selle kohtuotsuse järgi ära kandmata vaid kaks aastat vangistust, mistõttu tuleb talle

liitkaristusena mõista vangistus kolmeks aastaks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsiooni Põhja ringkonnaprokurör Kati Maitse-Pärkna, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhjendused

on järgmised.

7.1. Ringkonnakohus on ebaõigesti kvalifitseerinud J. Ostrovski ja A. Tonkovitši käitumise KarS § 202 järgi. Süüdistuse

sisuks on R. S.-ilt varastatud auto talle tagasipakkumine süüdistatavate poolt 75 000 kroonise lunaraha eest. Raha tasumata

jätmise korral ähvardati kannatanut sellega, et tema auto hävitatakse / kaotatakse ära (машину сoльют). Kassaator leiab, et

tehiolud on analoogsed Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-65-06 käsitletutega. Nimetatud

kohtuasjas leidis Riigikohus, et väljapressimisena tuleb käsitada olukorda, kus varastatud sõiduauto tagastamist pakkuv isik

nendib, et tagastamise eest nõutava rahasumma tasumata jätmisel auto lammutatakse. Asjakohatu on ringkonnakohtu

arutlus, kas terminid „hävitamine“ ja „ära kaotamine“ on samatähenduslikud või mitte, sest süüdistuse kontekstis omab

tähtsust kuriteokoosseis, mitte koosseisu realiseerimise kirjeldamiseks kasutatava sõna täpne kokkulangevus kuriteo

koosseisu sõnastusega. KarS § 214 koosseisus sisalduv ähvardamine vara hävitamise või rikkumisega hõlmab ka muu

varalise kahju tekitamisega ähvardamist, mille tagajärjel jääb kannatanu temale kuuluvast varast lõplikult ilma. Hävitamise

ja ära kaotamise tähendus on vara omaniku jaoks seega identne.

7.2. Ringkonnakohus ei ole põhistanud prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata jätmist ega ole analüüsinud seda, kas S.

Volkovi käitumises võis esineda KarS § 202 koosseis. See on prokuröri arvates hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

7.3. Samuti on ringkonnakohus eksinud A. Tonkovitšile liitkaristuse mõistmisel, lähtudes ekslikult Harju Maakohtu 11.

novembri 2011. a otsusest, milles sisaldub liitkaristuse moodustamisel viga. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et

maakohus on selle vea 15. novembri 2011. a määrusega korrigeerinud.

8. Süüdistatavate kaitsjad esitasid kassatsioonile vastuse, milles taotletakse kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata jätmist. A. Tonkovitši kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson leiab, et väljapressimise toimepanemine A.

Tonkovitši poolt on tõendamata. Kaitsja juhib tähelepanu sellele, et ringkonnakohus on A. Tonkovitšile liitkaristuse

mõistmisel tehtud vea määrusega parandanud. J. Ostrovski kaitsja vandeadvokaat Mart Missik on seisukohal, et prokurör

taotleb üksnes tõendite veelkordset hindamist, milleks puudub alus, sest ringkonnakohtu otsus on põhistatud ja

ringkonnakohus on kohaldanud materiaalõigust õigesti. S. Volkovi kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar leiab, et kassaatori

kriitika ringkonnakohtu poolt apellatsiooni S. Volkovit puudutavate väidete käsitlemata jätmise kohta on alusetu. Kohatu on

ka kassaatori seisukoht, et väljapressimise välistamisel oleks tulnud S. Volkovi tegevust käsitada KarS §-s 202 sätestatud

kuriteona.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kriminaalkolleegium märgib esmalt, et nõustuda ei saa kassaatori seisukohaga, et väljapressimise koosseisu täidab ka

see, kui isikult nõutakse varalise kasu üleandmist pelgalt ähvardusega jätta ta vastasel korral mingist varast ilma (nt

ähvardades mitte tagastada kannatanult eelnevalt varastatud eset). KarS § 214 lg-s 1 sätestatu kohaselt on varalise kasu

üleandmise nõude esitamine kuriteona karistatav, kui selline nõudmine on esitatud ähvardusega piirata isiku vabadust,

avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. KarS § 214 sõnastus ei

võimalda tõlgendust, mille kohaselt piisaks väljapressimise toimepanemiseks ka pelgalt ähvardusest jätta isik varast kestvalt

ilma. Iseenesest on kahtlemata õige kassaatori poolt esile tõstetud asjaolu, et kannatanu jaoks ei ole vahet, kas ta jääb

varalise kasu üleandmise nõudmise täitmata jätmisel mingist enda varaosast ilma selle kahjustamise tõttu või põhjusel, et

temalt eelnevalt varastatud asja ei tagastata. KarS § 214 kontekstis on aga siiski määrav just see, millise teoga ähvardades

kannatanu tahet painutada püütakse. KarS § 2 lg-st 4 nähtuvalt on keelatud tunnistada tegu süüteoks analoogia põhjal,

millest tuleneb keeld arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas ette antud karistatavuspiire.

Viimane kujutaks endast ühtlasi ka KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõtte

(nullum crimen nulla poena sine lege certa) rikkumist. Määratletuspõhimõtte kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus

karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on

keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Seetõttu tuleb

iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2012. a otsus asjas 3-1-1-23-12, p 8.2).

10. Küll on aga asjakohane kassaatori põhiväide, mille kohaselt on ringkonnakohus asunud ebaõigele seisukohale, et J.

Ostrovski ja A. Tonkovitši käitumises puudus väljapressimise süüteokoosseis, sest nad ei ähvardanud kannatanu R. S.-i

tema vara kahjustamisega. Kolleegium leiab, et kvalifitseerides J. Ostrovski ja A. Tonkovitši käitumise KarS § 214 lg 2 p-

de 1 ja 4 asemel KarS § 202 lg 2 p 1 järgi, kohaldas ringkonnakohus materiaalõigust ebaõigesti.

10.1. Ringkonnakohtu hinnangul puudus ähvardus vara rikkuda või hävitada, sest süüdistatavate poolt kannatanule

varastatud sõiduki tagastamise eest tasu maksmist nõudes avaldatu, et raha maksmata jätmise korral машину сольют

(sõiduk hävitatakse / kaotatakse ära) ei ole hinnatav ähvardusena KarS § 214 mõttes. Kolleegiumi varasemas lahendis on

analoogilises küsimuses märgitud, et varastatud autot kannatanule tagasi müüa püüdes selle nentimine, et auto tagasi

ostmata jätmisel see tõenäoliselt lammutatakse, on vaadeldav ähvardamisena KarS § 214 mõttes (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 2006. a otsus asjas 3-1-1-65-06, p 20). Eelöeldu on asjakohane ka arutatava kriminaalasja

kontekstis. Seejuures ei ole mingit tähtsust, milliseid keelendeid kasutades ähvardus kannatanule edastatakse. Oluline on

eeskätt see, kuidas kannatanu ähvardust tajub, kas ta peab süüdlase käitumise tõttu oma vara ohustatuks (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2011. a otsus asjas 3-1-1-59-11, p 9.1). Vastates küsimusele, kuidas ta mõistis J.

Ostrovski poolt talle edastatud sõnumit, et nõutava raha maksmata jätmisel машину сольют, on kannatanu R. S. öelnud, et

see võib tähendada mida iganes, mh auto varuosadeks võtmist (tl 43 prd-l, kd 2). Asjaolu, et auto varuosadeks võtmine on

vaadeldav vähemalt selle rikkumisena, peab kolleegium üldteadaolevaks. Seega on kannatanu selgelt väljendanud

arusaama, et ta pidas raha tasumata jätmisel reaalseks enda vara kahjustamist.

10.2. Kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud sedagi, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi

tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse

täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina

tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri

2011. a otsus asjas 3-1-1-59-11, p 9.2). Kolleegium leiab arutatava kriminaalasja kontekstis, et keskmine mõistlik

kõrvalseisja kahtlemata tajuks ütlust машину сольют ähvardusena autot kahjustada.

11. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võib ringkonnakohus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust

erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid

maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb

apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 2011. a

otsus asjas 3-1-1-41-11, p 25). Arutatavas kriminaalasjas on ringkonnakohus asunud võrreldes maakohtus tuvastatuga

erinevale seisukohale küsimuses, kas R. S.-i ähvardati temalt eelnevalt varastatud auto hävitamisega, kui ta keeldub auto

tagastamise eest raha maksmast. Maakohtu istungil selgitas R. S. muu hulgas prokuröri küsimusele vastates, kuidas ta

mõistis J. Ostrovski öeldut temalt varastatud auto tagastamise eest nõutava raha maksmata jätmise kohta. R. S.-i sõnutsi sai

ta aru, et auto kas müüakse maha, võetakse varuosadeks, müüakse kuhugi mujale, välismaale. Maakohus on kannatanu

nende ütluste põhjal järeldanud, et teda ähvardati auto tagastamiseks nõutava raha tasumata jätmisel auto võimaliku

hävitamisega. Ringkonnakohus, asudes ähvarduse sisu osas maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale, ei põhjenda,

milles seisnes maakohtu viga eelnimetatud järelduse tegemisel. Selline ringkonnakohtu eksimus on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

12. Ringkonnakohtu otsusega jäeti Harju Maakohtu 11. novembri 2011. a otsus muutmata osas, millega mõisteti S. Volkov

õigeks talle KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi esitatud süüdistuses. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu hinnang S. Volkovit

puudutavatele tõenditele oli õige ja puudub alus asuda maakohtust erinevatele seisukohtadele. Prokuröri etteheide on aga

nii apellatsioonis kui ka kassatsioonis see, et mõistes S. Volkovi väljapressimises õigeks, ei kontrollinud kohtud, kas S.

Volkovi käitumine võis vastata mõnele muule süüteokoosseisule, sh KarS §-s 202 sätestatud süüteo toimepanemise

tulemusena saadud vara turustamise koosseisule. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu, et maakohtu hinnangul puuduvad

usaldusväärsed tõendid, mis seoksid S. Volkovit kuriteosündmusega - ei ole tõsikindlalt tuvastatud, et S. Volkov olnuks

seotud R. S.-ilt varastatud auto kannatanule tagasi müümisega. Seetõttu ei olnud maa- ega ringkonnakohtul alust hakata

kontrollima, kas S. Volkovi käitumine võiks väljapressimise asemel vastata nt KarS §-s 202 sätestatud kuriteo koosseisule.

Tulenevalt eelöeldust ei nõustu kolleegium kassaatori etteheitega, et ringkonnakohus jättis prokuröri apellatsioonis

sisaldunud S. Volkovit puudutavad väited kriminaalmenetlusõigust rikkudes käsitlemata. Sel põhjusel jätab kolleegium

ringkonnakohtu otsuse S. Volkovit puudutavas osas muutmata.

13. Kassaator märgib põhjendatult, et ringkonnakohus eksis 2. aprilli 2012. a otsuses A. Tonkovitšile liitkaristuse

mõistmisel, sest lähtus ekslikult Harju Maakohtu 11. novembri 2011. a otsusest. Kriminaalkolleegium nendib, et

ringkonnakohtu otsuses on A. Tonkovitšile liitkaristust mõistes tõepoolest lähtutud maakohtu otsuses märgitud ebaõigetest

lähteandmetest, kuid ringkonnakohus on oma vea 4. aprilli 2012. a määrusega parandanud. Seetõttu on kassaatori seisukoht

A. Tonkovitšile mõistetud ebaõige liitkaristuse kohta asjakohatu.

14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 2. aprilli 2012. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises

kohtukoosseisus. Kriminaalkolleegium rahuldab kassatsiooni osaliselt.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe