3-1-1-86-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-86-12

Otsuse kuupäev

23. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi

Martin

Meriranna

(Merirand)

süüditunnistamises KarS § 114 p 1 järgi ja Kardo Kruusmaa

süüditunnistamises KarS § 114 p 1 ning § 121 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. märtsi 2012. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-09-11027

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Martin Meriranna kaitsja vandeadvokaat Paul Järve ja Kardo

Kruusmaa kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok, kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lääne

Ringkonnaprokuratuur,

ringkonnaprokurör

Anne

Sillaots

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

26. september 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 12. detsembri 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 5. märtsi

2012. a otsus Martin Meriranna süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p 1 järgi ning

Kardo Kruusmaa süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p 1 ja § 121 järgi ja saata

kriminaalasi Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

2. Rahuldada osaliselt Martin Meriranna kaitsja vandeadvokaat Paul Järve kassatsioon.

3. Rahuldada Kardo Kruusmaa kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennoki kassatsioon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 13. augusti 2009. a määrusega (3. kd., tl. 44) anti Martin Merirand kohtu alla

süüdistuses KarS § 114 p 1 järgi ning Kardo Kruusmaa süüdistuses KarS § 114 p 1 ja § 121 järgi.

KarS § 114 p 1 järgi süüdistati M. Meriranda ja K. Kruusmaad selles, et 15. veebruaril 2009 kella

21.30 ja 22.30 vahel, Pärnu maakonnas Vändra vallas Kaisma külas U talus, peksid nad

alkoholijoobes koos surnuks A. A., millega panid toime tapmise piinaval ja julmal viisil.

Kohtumäärusest nähtuvalt kavatseti kriminaalasja arutada kokku kolmel päeval - 11., 13. ja 25.

novembril 2009. Esimesele kohtuistungile kavatseti määruse kohaselt kutsuda lisaks süüdistatavatele

ja alaealise süüdistatava M. Meriranna seaduslikule esindajale ka kannatanud L. T. ja S. M. ning

prokuröri poolt taotletud tunnistajad U. P., N. L., E. J. ja M. R.

2. Eranditult kõik kutsutud olid esimesel kohtuistungil 11. novembril 2009 ka kohal. Kohtuistung

algas kell 10.00. Kriminaaltoimikust nähtuvalt on kõik kannatanud ja tunnistajad, sealhulgas ka N. L.,

allkirjaga kinnitanud, et kohtunik on neid hoiatanud ütluste andmisest keeldumise ja teadvalt

valeütluste andmise eest. Pärast süüdistatavatele õiguste ja kohustuste selgitamist teatas alaealine

süüdistatav M. Merirand, et ta soovib lepingulise kaitsja vandeadvokaat Paul Järve asemel kaitsjaks

hoopis vandeadvokaat Ants Nõmmikut - seega isikut, kes oli tema kaitsjaks ka eelluurimise ajal. M.

Meriranna seaduslik esindaja Ma. R. esindatava sellist taotlust ei toetanud ja taotles, et

kohtumenetluses jätkaks kaitsjana vandeadvokaat P. Järve. M. Merirand jäi enda taotluse juurde.

Seejärel teatas vandeadvokaat P. Järve, et tema siiski kaitsealuse tahte vastaselt kaitsta ei saa ja ta

loobub kaitseülesannete täitmisest. Kohus määras, et M. Merirannal kaitsja puudumise tõttu ei saa

kohtuistungit jätkata. Istungiprotokollis märgitu kohaselt „kohus lubab, et hakkab juba tänasel päeval

asjaga tegelema, võttes ühendust advokaat Ants Nõmmikuga“. Kohtuistung lõppes kell 10.50. Enne

seda aga taotles tunnistaja N. L. sellel kohtuistungil osalemisega seotud kulutuste hüvitamist kokku

summas 10 880 krooni ulatuses. Pärnu Maakohtu 8. detsembri 2009. aasta määrusega rahuldati

taotlus osaliselt - 2029.38 krooni ulatuses.

3. 24. novembril 2009 saabus Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumajja M. Meriranna avaldus, milles ta

vabandab kohtunik Teet Olviku ees enda käitumisest tingitud 11. novembri 2009. a kohtuistungi

edasilükkumise pärast. Ta kirjutab, et teda mõjutati, lubab, et sellist käitumist enam ette ei tule ja

taotleb, et teda kaitseks kohtumenetluses ka edasiselt vandeadvokaat P. Järve. Vandeadvokaat P. Järve

nõustuski läbirääkimiste tulemina jätkama M. Meriranna lepingulise kaitsjana ja uuteks kohtuliku

arutamise päevadeks määras kohus 18., 30. ja 31. märtsi 2010.

4. 15. märtsil 2010 allkirjastatud ja Pärnu Maakohtule adresseeritud taotluses teatas vandeadvokaat

Toomas Alp, et on sõlminud kokkuleppe K. Kruusmaa kaitsmiseks Pärnu Maakohtu menetluses

olevas kriminaalasjas. Ühtlasi märkis ta, et kuna saab senise määratud kaitsja vandeadvokaat Rünno

Roosmaa käest kriminaaltoimiku materjalid kätte alles 16. märtsil 2010 ja kuna 18. märtsil 2010 on ta

seotud kohtuistungiga Tartu Maakohtus, siis taotleb ta selleks kuupäevaks määratud Pärnu Maakohtu

istungi edasilükkamist. T. Alp kinnitas, et Pärnu Maakohtus istungitel 30. ja 31 märtsil 2010

osalemisega tal probleeme ei ole.

5. Pärnu Maakohtu 18. märtsi 2010. a kohtuistungi protokollist (3.kd., tl 96) nähtuvalt vältas see

kohtuistung vaid 20 minutit. Kohtu küsimusele kaitsja vahetamise põhjuse kohta vastas K. Kruusmaa,

et „me lihtsalt ei olnud üksmeelsed“. Küsimusele, kas uue kaitsjaga ollakse üksmeelsed, vastas K.

Kruusmaa, et „peab olema“. Kohus määras jätkata kohtuliku arutamisega 30. ja 31. märtsil 2010.

Pärnu Maakohtu 24. märtsi 2010. a määrusega määrati kindlaks, et K. Kruusmaa senisele kaitsjale

Rünno Roosmaale kaitsjatasuna hüvitamisele kuuluv summa suurus on 9852 krooni.

6. 30. märtsil 2010 asetleidnud kohtuistungil kuulati üle ka tunnistaja N. L. Esmasküsitlusel prokuröri

küsimustele vastates ütles N. L., et tugeva alkoholijoobe tõttu ei mäleta ta tegelikult kuriteo

toimepanemise ajal asetleidnut. Veel kinnitas N. L., et kohtueelses menetluses antud ütlused mõtles ta

ise välja, „et kiiremini lahti saada“. Seejärel avaldas kohus N. L.-i kohtueelses menetluses antud

ütlused. Kommenteerides neid ütlusi ja ütluste olustikuga seostamisel antud ütlusi selgitas N. L., et

protokollidesse ei ole kirja pandud tema sõnad. Prokuröri küsimusele, kas ta andis kohtueelses

menetluses ütlusi vabatahtlikult, vastas N. L., et „jah, kuid sunniti ütlusi andma, ikka pandi oma

nõksud vahele.“ Lõpuks kinnitas N. L., et ta andis kohtueelses menetluses valeütlusi.

7. 31. märtsil 2010 asetleidnud kohtuistung sai kesta vaid kella 10.00-st kuni 12.30-ni. Siis teatas

M. Meriranna kaitsja, et tema kaitsealusel hakkas väga halb. Kutsuti kiirabi ja kohus määras, et

M. Meriranna halva terviseseisundi tõttu jätkatakse kohtuistungitega 21. mail 2010.

8. Tegelikult toimus järgmine kohtuistung käesolevas kriminaalasjas alles 7. juulil 2010. aastal, mil

kohus lükkas kohtuliku arutamise M. Meriranna terviseseisundile viidates edasi 23.-24. novembriks

2010 ja kuulutas edasiselt kohtuistungi osaliselt kinniseks.

9. 23. novembril 2010 vältas maakohtu istung taas vaid 20 minutit. Kohe alguses teatas

vandeadvokaat P Järve, et nii eelmise kui ka tänase kohtuistungi eelselt oli ja on tema kaitsealuse

puhul tegemist paanikahäirega. Kohus rahuldas vandeadvokaat P. Järve taotluse ja määras

M. Merirannale kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi.

10. Lääne Politseiprefektuuri 21. novembri 2010. a kirjaga (3. kd, tl 171) teavitati Pärnu Maakohut

sellest, et on alustatud kriminaalmenetlust käesolevas kriminaalasjas ühe süüdistatava K. Kruusmaa

isa I. K. suhtes seoses sellega, et viimatinimetatu on takistanud tunnistaja E. J. ilmumist

kohtuistungile ja on mõjutanud tunnistaja N. L.-i kohtuistungil muutma kohtueelses menetluses antud

ütlusi.

11. 22. detsembril 2010 koostatud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti nr

9/23 kohaselt ei esinenud M. Merirannal käesolevas kriminaalasjas menetlusesemeks oleva

kuriteosündmuse toimepanemise ajal psüühikahäireid, mis oleks hõlmatavad määratlustega

„vaimuhaigus“, „nõrgamõistuslikkus“, „nõdrameelsus“ või „raske psüühikahäire“. Samuti leidsid

eksperdid, et M. Merirannal ei ole psüühilisest seisundist tingitud takistusi menetlustoimingutes

osalemiseks või karistuse kandmiseks ning et tema suhtes meditsiinilise sundravi kohaldamine ei ole

käesoleval ajal meditsiiniliselt näidustatud.

12. Järgmine kohtuistung toimus 1. märtsil 2011. Istungil avaldati kõigepealt ekspertiisiakt. Seejärel,

vastavalt vandeadvokaat P. Järve taotlusele, asuti teistkordselt kuulama üle M. Meriranda. Vahepeal

kutsuti kohale taas kiirabi, kes kinnitas, et M. Meriranna terviseseisund ei ole eluohtlik ja kohtuistung

võib jätkuda.

13. 30. mai 2011. a kohtuistungile ei ilmunud K. Kruusmaa kaitsja T. Alp, kes viibis välismaal.

Asenduskaitsjaks määrati Vello Luik. Peatselt selgus aga, et kuna V. Luige suhtes on alustatud

kriminaalmenetlust, siis on tema tegevus advokaadina peatatud. Kohus määras, et kohtuasja arutamist

ei saa jätkata ja olukorda tuleb selgitada. Veelgi enam: ühe rahvakohtuniku haigestumise tõttu muutus

ka kohtukoosseis, mis tingis kriminaalasja uue kohtuliku arutamise algusest peale. Vältimaks

sarnaseid üllatusi, kaasati sedapuhku kriminaalmenetlusse ka varurahvakohtunik.

14. 11. augusti 2011. a Pärnu Maakohtu kohtumääruse kohaselt ei saa ka K. Kruusmaa senine kaitsja

vandeadvokaat T. Alp enam kriminaalmenetluses kaitsjana osaleda seetõttu, et advokaadi enese

suhtes oli jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Kohus leidis, et K. Kruusmaale tuleb kaitsja määrata

riigi õigusabi korras. Uueks kaitsjaks määrati vandeadvokaat Aivar Ennok.

15. 30. augusti 2011. a kohtuistungil tõstatas süüdistatav K. Kruusmaa küsimuse sellest, et ta sooviks

endale määratud kaitsja asemele lepingulist kaitsjat ja et tema endine lepinguline kaitsja T. Alp

soovitab advokaat Vahur Krinalit. Järgnevalt saab kohtuistungi protokollist (4. kd, tl 87) välja lugeda

prokuröri taotluse selle kohta, et K. Kruusmaale antaks võimalus leida järgmiseks päevaks

kokkuleppel kaitsja. Kui järgmise päeva seisuga ei ole kaitsekokkulepet sõlmitud, siis tuleks

prokuröri arvates jätkata määratud kaitsjaga. Veel taotles prokurör edasiselt kohtuistungi kinniseks

kuulutamist, sest kohtusaalis viibib isikuid, kes on käinud tunnistaja N. L.-i ähvardamas. Kohus

rahuldas prokuröri kõik taotlused.

16. 31. augustil 2011 (seega üks päev enne KrMS seadustiku muudatuste jõustumist, millega

muuhulgas muudeti ka olulisel määral kohtueelselt antud ütluste avaldamise reeglistikku) adresseeris

N. L. kohtule ja prokuratuurile omakäelise avalduse, mille kohaselt ta keeldub kohtus ütlusi andmast

seetõttu, et teda on K. Kruusmaa sugulaste poolt ähvardatud tapmise ja tema auto lõhkumisega.

Avaldus lõpeb sõnadega: „olen ütlused andnud ja need on õiged. Avaldage need ja ärge kutsuge

mind“.

17. 31. augusti 2011. a kohtuistungil luges prokurör N. L.-i avalduse ette ja taotles tema poolt varem

antud ütluste avaldamist kohtuistungil. Pärnu Maakohtu 14. oktoobri 2011. aasta määrusega loeti

tuvastatuks reaalne oht tunnistaja N. L.-i elule ja tervisele. Seetõttu pidas kohus N. L.-i poolt

kohtulikul uurimisel ütluste andmisest keeldumist KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel põhjendatuks.

18. Pärnu Maakohtu 24. oktoobri 2011. a istungil avaldati esmalt eelmises punktis nimetatud

kohtumäärus, millega loeti N. L.-i poolt kohtulikul uurimisel ütluste andmisest keeldumine

põhjendatuks viitega n-ö tegelikule - väidetavalt tõepoolest hirmu põhjustavale olukorrale. Ütluste

andmisest keeldumise õiguslikku alust selles määruses aga ei mainita. Seejärel esitas prokurör

taotluse avaldada tunnistaja N. L.-i kohtueelsel uurimisel antud ütlused, samuti kohtueelse uurimise

ajal ütluste olustikuga seostamisel antud ütlused. Prokurör märkis, et ei nende ütluste andmise ajal

ega ka N. L.-i taotluse esitamise päeval - 31. augustil 2011 „ei olnud deponeerimist olemas“.

Prokurör lähtus ütluste avaldamist taotledes KrMS § 291 lg 1 p-st 2 ja lg-st 3, märkides, et tunnistaja

isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses ja kõnealused ütlused on kriminaalasja kui terviku

seisukohalt tõendamisel olulise tähendusega. Prokurör märkis ka seda, et kindlasti tuleb vastaspoolele

anda võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid.

19. Pärnu Maakohtu otsuse resolutiivosa kannab kuupäeva 12 detsember 2011. Kui kohtu alla

andmisel kavandas kohus lahendada kohtuasja kokku kolme kohtuistungiga kuu aja jooksul, siis

tegelike kohtuistungite arv ületab kümmet ja kohtumenetlus vältas maakohtus umbes 3 aastat. Vahi

all olid süüdistatavad resolutiivosa kuulutamise ajaks olnud alates 16. veebruarist 2009 - peaaegu 4

aastat.

20. Pärnu Maakohtu 12. detsembri 2011. a otsusega tunnistati M. Merirand süüdi KarS § 114 p 1 järgi

ja teda karistati vangistusega kaheksaks aastaks ja kuueks kuuks. Sama otsusega karistati K.

Kruusmaad KarS § 114 p 1 järgi vangistusega kaheteistkümneks aastaks ja KarS § 121 järgi

vangistusega 6 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel kohaldati K. Kruusmaale kergema karistuse raskeimaga

kaetuks lugemise teel liitkaristusena kaksteist aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 alusel liideti

mõistetud karistusele Harju Maakohtu 25. juuni 2010. a kohtuotsusega mõistetud karistus ja lõplikuks

karistuseks mõisteti 12 aastat vangistust. Maakohtu otsuse põhistavas osas märgitakse lühidalt

järgmist.

20.1 Kuigi kumbi süüdistatav ennast süüdi ei tunnista, tuleb nende ütlused vastuolulisuse tõttu

kõrvale jätta. Kriminaalmenetluses kogutud ja uuritud ülejäänud tõendid kogumis aga kinnitavad

nende süüd. Puudub vaidlus selle üle, et M. Merirand ja K. Kruusmaa viibisid 15. veebruaril 2009

Kaisma külas, N. L.-i ja U. P. elukohas U talus. Samuti puudub vaidlus selles, et seal viibis samal ajal

ka A. A. Süüdistatavate väited selle kohta, et sündmuskohal viibis ja tekitas A. A.-le surmavaid

kehavigastusi E. T. nimeline isik, on paljasõnalised. Kuriteo toimepanemise ajal samas talus viibinud

kannatanu L. T., samuti tunnistajad E. J. ja U. P. ei ole enda ütlustes kinnitanud ühegi nende jaoks

võõra või E. T. nimelise isiku sündmuskohal viibimist.

20.2 Tunnistaja N. L., kelle ütlused kohus avaldas KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel, on kohtueelses

menetluses toimunud ülekuulamisel kinnitanud, et 15. veebruari 2009. a õhtul tulid tema elukaaslase

U. P. juurde U tallu Kardo, M. Merirand, A., tema pruut, kes varsti lahkusid ja „lätlane“. On kindlaks

tehtud, et nn lätlane oli A. A. Mõne aja pärast viibisid köögis N. L., süüdistatavad ja A. A. Kõik nad

olid alkoholi tarvitanud. Mingil hetkel hakkasid süüdistatavad A. A.-d rusikate ja jalgadega pea ja

keha piirkonda peksma. Löökide tagajärjel kannatanu kukkus mitmel korral köögi põrandale pikali ja

kui ta üritas püsti tõusta, löödi teda veel. Seejärel kandus peksmine ka järgmisse tuppa. Kui N. L. läks

järgmisse tuppa, et peksmist keelata, lamas „lätlane“ kõhuli, pea vasaku küljega põrandal, tema nägu

oli üleni verine, samuti oli verd igal pool maas. N. L. katsus maas lamanud kannatanu kõri pealt

pulssi, kuid seda ei olnud. Seejärel tuli K. Kruusmaa, kes lõi maas lamanud A. A.-le veel tugeva löögi

jalaga näkku. Sarnaseid ütlusi andis N. L. ka ütluste olustikuga seostamise käigus. Maakohtu

hinnangul on tunnistaja N. L.-i poolt kohtueelses menetluses antud ütlused tõepärased ja lähevad

kokku muude kriminaalasja menetlus käigus kogutud tõenditega.

20.3 Tunnistaja U. P. ütlustega on tõendatud, et alkoholijoobes K. Kruusmaa muutus agressiivseks.

Samuti kinnitavad U. P. ütlused N. L.-i ütlusi selle kohta, et viimane viibis juhtunu ajal koos

süüdistatavatega, kuna kööki tulles nägi U. P. seal süüdistatavaid ja N. L.-i. Samuti on U. P. ütlustega

tõendatud, et K. Kruusmaa püüdis teda mõjutada andma politseile valeütlusi, nagu oleks A. A.

peksnud juba enne sündmuskohale saabumist T. nimeline isik. Tunnistaja leidis ka maja esiku nurgast

sinna peidetud süüdistatavatele kuulunud verised pusad. Nimetatud asjaolu kinnitab seda, et

süüdistatavad püüdsid kõrvaldada riideesemeid, mis tõendasid nende kokkupuutumist kannatanu A.

A.-ga. Lisaks eeltoodule kinnitas U. P., et tunnistajat N. L.-i on ähvardatud ning mõjutatud andma

valeütlusi. Ähvarduste tagajärjel on N. L. end pidanud varjama ähvardajate eest.

20.4 Tunnistaja E. J. ütluste kohaselt läks tema U. P.-le külla 15. veebruaril 2009. Samas viibisid veel

N. L., U. P. ja L. T. Koos võeti viina, kuni E. J. läks lõpuks magama. Pärast ärkamist toast väljudes

märkas ta maas verise tombuna lamavat isikut ja kõikjal ümberringi verd. K. Kruusmaa vestles

telefoni teel kiirabiga. Kiirabi saabudes juhatas tunnistaja meedikud majja. Tunnistaja kinnitas, et ka

teda on K. Kruusmaa isa I. K. mõjutanud arstitõendit võtma ja kohtusse mitte ilmuma.

20.5 16. veebruaril 2009 kell 1.07 ja 1.15 Lääne-Eesti Häirekeskuse hädaabinumbrile tehtud kõnede

helifailide vaatlusprotokolliga on tõendatud, et eelnimetatud kellaaegadel on sündmuskohalt

helistatud kiirabile ja teatatud, et juba eelnevalt mujal läbipekstud kannatanu kukkus vastu pliiti ja

lamab nüüd teadvusetult või juba surnuna maas. Meesterahvast helistaja on küsinud nõuannet

elustamiseks ja on saanud meedikult ka vastavaid juhendeid. Kõne lõpus on helistaja teatanud, et

tema nimi on M. Merirand. Kõnede sisu viitab sellele, et esmalt on meedikutele püütud esitada

valeandmeid juhtunu kohta ning veeretada süüd kõrvalistele isikutele. Seejärel on küll küsitud nõu ja

püütud jätta endast muljet kui abistajatest, kuid tegelikult kannatanule abi ei osutatud. Samuti ei

nähtu kõnest, et sündmuskohal oleks viibinud ning teo toimepannud keegi E. T. nimeline isik.

21. Pärnu Maakohtu 12. detsembri 2011. a otsuse peale esitasid ringkonnakohtule apellatsioonid

M. Meriranna kaitsja P. Järve ja K. Kruusmaa kaitsja A. Ennok.

22. M. Meriranna kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist M. Meriranna suhtes ja uue otsusega

tema õigeksmõistmist. Alternatiivse taotlusena märgiti, et juhul, kui tõendid võimaldavad hinnata M.

Meriranna käitumist süüliseks, tuleks kaaluda süüdistuse ümberkvalifitseerimist KarS §-de 117 ja 118

kogumina ja kergendada vastavalt ka temale mõistetud karistust. M. Meriranna kaitsja seisukohad

olid lühidalt järgmised.

22.1 Apellandi hinnangul oli kohtulik uurimine ühekülgne ja puudulik, samuti kohaldas maakohus

ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Maakohus jättis alusetult

kõrvale süüdistatavate ütlused ega arutanud sisuliselt küsimust sellest, kas süüdistatavate versioon E.

T. kohta on põhjendatud.

22.2 Kohus rajas süüdimõistva kohtuotsuse sisuliselt üksnes tunnistaja N. L.-i ütlustele. N. L.-i

ütlused on aga äärmiselt vastuolulised ja seega ebausaldusväärsed. Kuigi N. L.-i oli väidetavalt

ähvardatud ja ta kartis (või ei tahtnud) kohtusse tulla, polnud toimunud midagi sellist, mis lõppastmes

oleks takistanud tal kohtusse ilmumist. Pärast kriminaalmenetluse alustamist K. Kruusmaa isa suhtes

ei oleks N. L. enam kuidagi ohus olnud. Seega jäi kohtulik uurimine ühekülgseks ja puudulikuks. N.

L.-i ei ole küsitletud ja sellest tulenevalt on kohus sisuliselt tuginenud oletustele.

22.3 Lugedes M. Meriranna käitumise tuvastatuks oleks kohus pidanud kaaluma, kas seda ei tuleks

kvalifitseerida KarS §-de 117 ja 118 kogumina või siis nendest ühe paragrahvi järgi eraldi. Kuivõrd

olemasolevate tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada kannatanule reaalselt suurt valu või

kauakestvate muude vaeguste tekitamist, siis ei ole ka põhjendatud rääkida piinava viisi tuvastatusest.

Samuti ei ole võimalik tuvastada, et tegemist on julmal viisil toimepandud kuriteoga. Kohtu

seisukoht, et K. Kruusmaad ja M. Meriranda tuleb käsitada kuriteo kaastäideviijatena, tugineb samuti

üksnes N. L.-i ütlustele.

22.4 M. Merirannale on mõistetud liiga range karistus. Isegi kui M. Meriranna süü KarS § 114 p 1

järgi oleks tuvastatud, oleks tema karistus võinud piirduda vangistusega kaheksaks aastaks, sest

alaealisena ei olnud ta võimeline kogu olukorda kontrollima ja hindama.

23. K. Kruusmaa kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist K. Kruusmaa suhtes ja tema

õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja K. Kruusmaa käitumise ümberkvalifitseerimist KarS

§-de 117 ja 118 järgi ning karistuse kergendamist. Taotlust põhjendatakse sellega, et K. Kruusmaa

ütluste kohaselt oli kannatanu see, kes K. Kruusmaale kallale tungis ja tal kaks esihamba proteesi

välja lõi. Sel ajal tuli tallu E. T., kes hakkas kannatanut käte ja jalgadega peksma, kuni viimane jäi

teadvuseta põrandale lamama. Pärast seda E. T. lahkus ja helistas mõne aja pärast K. Kruusmaale,

teatades, et keegi ei tohi rääkida sellest, et ta talus viibis. Selliselt kirjeldas olukorda ka

kaassüüdistatav. Maakohus jättis süüdistatavate ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale. Kuna

süüdistatavad viitasid konkreetsele isikule, tulnuks ta ka tunnistajana üle kuulata ja alles seejärel

võtta seisukoht süüdistatavate ütluste ebausaldusväärsuse osas. Seda eriti olukorras, kus ka peamise

tunnistaja N. L.-i ütlused on vastuolulised. Isegi kui jätta kõrvale E. T. tegevus ja inkrimineerida see

süüdistatavale, ei ole tegemist tahtlikult toime pandud mõrvaga. Selle seisukoha kasuks räägib ka

fakt, et süüdistatavad püüdsid kannatanut elustada, samuti kutsusid nad välja kiirabi. Asjaolu, et E. T.

ei kuulatud üle tunnistajana, on tinginud selle, et on jäetud kõrvaldamata olulised kahtlused

süüdistatava K. Kruusmaa süüdiolekus. Vastavalt KrMS §-le 7 tuleb kõrvaldamata kahtlus aga

tõlgendada süüdistatava kasuks.

24. Vastuses apellatsioonidele ei nõustunud prokurör apellantidega, leides, et maakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud.

25. Tallinna Ringkonnakohtu 5. märtsi 2012. a otsusega jäeti apellatsioonid rahuldamata ja Pärnu

Maakohtu 12. detsembri 2011. a otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukohad olid kokkuvõtvalt

järgmised.

25.1 Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu järeldused

on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad. Kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse

lugejale jälgitav. Maakohus on põhjendanud, miks ta peab süüdistatavate poolt kohtuliku uurimise

lõppstaadiumis

esitatud

kaitseversiooni

paljasõnaliseks.

Kohtupraktikas

tunnustatud

välistamismeetodiga on välistatud võimalus, et kannatanut peksis keegi kolmas, kõigile peale

süüdistatavatele märkamatuks jäänud E. T. Samuti on veenvad N. L.-i ütlused, et peksjateks olid

süüdistatavad. Ka on maakohtu otsusest väljaloetavad maakohtu seisukohad selle kohta, miks ei ole

kohtuistungil vahetult üle kuulatud tunnistaja N. L.-i ja süüdistatavate ning nende kaitsjate poolt

väljapakutud E. T. Põhjalik ja asjakohane on otsuse põhjendus ka osas, mis puudutab süüdistatavate

käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa

asjaoludega täiel määral ega pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel nende kordamist vajalikuks.

Apellatsioonides esitatud väited ei lükka ümber maakohtu põhjendatud seisukohti.

25.2 E. T. tunnistajana kohtusse kutsumata ja tema ülekuulamata jätmisega ei ole maakohus rikkunud

kriminaalmenetlusõigust. Apellandid on maakohtus olnud nõus kohtuliku uurimise lõpuleviimisega

ega ole taotlenud ka apellatsioonides E. T. ülekuulamist. See annab aluse väita, et apellatsioonides

väljendatud seisukohad E. T. ülekuulamise vajadusest on paljasõnalised ja tegemist on sisuliselt

kaitsjate kohtuliku uurimise käigus esitatud taotlusest loobumisega. (analoogses olukorras vt RKKKo

3-1-1-23-08 p 8.2). Sama seisukoht kehtib ka tunnistaja N. L.-i osas, kelle ülekuulamata jätmist

maakohtu poolt teistkordsel asja arutamisel (uue kohtukoosseisuga) on maakohus põhjendanud ja

seda nii eraldi määruses kui ka kohtuotsuses ning kelle ülekuulamist maakohtus ei ole taotletud.

Samuti ei taotletud N. L.-i ülekuulamist apellatsioonides. Ka on maakohus eraldi analüüsinud N. L.-i

ütlusi ja põhjendatult leidnud, et need on kooskõlas maakohtu poolt analüüsitud teiste tõenditega,

need on tõesed ja kinnitavad kannatanu peksmist just süüdistatavate poolt. Asjaolu, et tunnistaja oli

purjus, ei ole aluseks ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamiseks.

25.3 Maakohus on oma otsuses välistanud E. T. viibimise sündmuskohal ning seetõttu on ka

paljasõnaline süüdistatava M. Mereranna kaitsja väide, et Pärnu Maakohus sisuliselt ei arutanud

küsimust sellest, kas süüdistatavate versioon E. T. kohta on põhjendatud.

25.4 Maakohtu otsuses tuvastatud kuriteo tehiolude pinnalt puudub ka alus süüdistatavate käitumisele

antud karistusõigusliku hinnangu muutmiseks. Süüdistatavad ei löönud kannatanut mitte mõned

korrad, vaid jätkuvalt ning just keha elutähtsatesse piirkondadesse, eelkõige pähe ja rindkerre. Seega

pidasid nad võimalikuks, et saabub oht kannatanu elule (tahtluse intellektuaalne ehk teadmismoment)

ja sisimas nad ka soostusid sellega (tahtluse voluntatiivne ehk tahtmisaspekt). Käesolevas

kriminaalasjas tuvastatud objektiivsed faktilised asjaolud - kannatanu vastupanuvõimetus kahe

jõuliselt hoope jagava isiku suhtes, peksmise kestus, intensiivsus ja jõulisus - ei anna alust väita, et

süüdistatavatel olnuks põhjust adekvaatselt ja tõsimeelselt loota, et A. A. surm jääb saabumata.

25.5 Maakohtu otsuses esitatud põhjendused selles osas, et süüdistatavad tegutsesid kuritegu toime

pannes kaastäideviijatena, on põhjalikud ja piisavad kinnitamaks sellekohast maakohtu järeldust.

Apellatsioonis tehtud etteheited maakohtu sellesisulisele seisukohale aga alusetud ning asjakohatud.

25.6 Süüdistatavatele mõistetud karistused on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse

mõistmise üldalustega ja arvestavad nii eripreventiivset prognoosi kui õiguskorra kaitsmise huvisid.

Põhjendatud on ka kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi rahuldamine ning ka selles küsimuses on

maakohtu otsuse põhjendused ammendavad.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

26. Tallinna Ringkonnakohtu 5. märtsi 2012. a otsuse peale esitasid kassatsiooni M. Meriranna kaitsja

vandeadvokaat P. Järve ja K. Kruusmaa kaitsja vandeadvokaat A. Ennok.

27. M. Meriranna kaitsja taotleb M. Meriranna õigeksmõistmist. Ta leiab, et kohtud on kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 339 lg 1 p-d 7 ja

12). Alternatiivselt taotleb kaitsja kaaluda süüdistuse ümberkvalifitseerimist KarS §-de 117 ja 118

kogumina ja M. Merirannale mõistetud karistuse kergendamist. Kassaatori põhiargumendid on

järgmised.

27.1 Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et maakohus ei ole faktiliste asjaolude hindamisel teinud

vigu ja neid asjaolusid ei ole vaja ümber hinnata. KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite aprioorse

eelistamise teistele. A. A. surm ei saabunud selliselt, nagu on järeldanud maakohus. Maakohus on

suure hulga tõendeid kõrvale jätnud, kuid on siiski jätnud rahuldamata taotluse N. L.-i kui

peatunnistaja ülekuulamiseks kohtus ja on piirdunud vaid tema poolt kohtueelses menetluses antud

ütluste avaldamisega. Süüdistatavate tegevuse kvalifitseerimine KarS § 114 lg 1 järgi toimus

maakohtus suures ulatuses äärmiselt vastuoluliste N. L.-i ütluste alusel.

27.2 Esmane vastuolu seisneb selles, et N. L. ise leidis, et tema oli kogu seltskonnast kõige rohkem

purjus. Kui N. L. ise mäletab sündmusi halvasti, siis on ilmne, et ta ei mäleta paljut. On selgusetu,

miks sellises olukorras keeldus kohus isiku ülekuulamisest kohtus. Seda tegematajätmist õigustas

ringkonnakohus sellega, et tegemist on keeldumisega teistkordsel asja arutamisel ja viitega, et uuesti

ei taotletud tema ülekuulamist kohtuliku uurimise lõpuleviimisel ning seda ei taotletud ka

ringkonnakohtus. Kaitsjal aga puudus igasugune alus arvata, et veelkordse taotluse puhul see

rahuldataks. Ringkonnakohtu lahendist tuleneb selge seisukoht, et N. L.-i ülekuulamist poleks ka

ringkonnakohtus vajalikuks peetud.

27.3 Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millistele tõenditele tuginevalt on jõutud järeldusele, et

kannatanut peksti kahe isiku poolt üheaegselt intensiivselt ja valimatult keha elutähtsatesse

piirkondadesse ning millisel viisil pekstes möönab isik mistahes tagajärge, sealhulgas kannatanu

surma saabumist. Kuna need järeldused on tehtud N. L.-i ütluste alusel, siis pole võimalik väita et

sündmus toimus nii, nagu märgib ringkonnakohus.

27.4 Maakohtul puudus põhjendus E. T. tunnistajana ülekuulamata jätmiseks. Kui ringkonnakohus

märkis, et kohus on põhjendustes eelistanud N. L.-i ütlusi, siis pole selline märkus asjakohane.

Eelistada saab kohus kontrollitud tõendite hulgast neid, mis tunduvad usaldusväärsematena. Antud

juhul eelistas kohus jätta tõendi kontrollimata. Ringkonnakohus leidis küll, et tegemist võiks olla ausa

ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisega, kuid kohtuliku uurimise ühekülgsus ja

puudulikkus ei olevat KrMS § 309 lg 2 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks.

28. K. Kruusmaa kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks esimese astme kohtule. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust. Põhjendamatult on kõrvale jäetud süüdistatavate ütlused. Samas põhineb

süüdimõistev kohtuotsus suures osas N. L.-i ütlustele, mis on vastuolulised ja ebausaldusväärsed.

Vastavalt KrMS § 15 lg-le 1 võib maakohtu kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul

arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning protokollitud. Kohus, viidates ebaseaduslikult ja

põhjendamatult KrMS § 291 lg 1 p-le 2, leidis, et N. L. keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast.

Nimetatud sätte kohaldamine ei ole antud juhul seaduslik ega põhjendatud, selle kohaldamine on

aluseks ebaseaduslikule kohtuotsusele. N. L. keeldus ütluste andmisest põhjendusel, et teda ähvardab

K. Kruusmaa isa. Anonüümse, teadmata ähvardaja puhul oleks KrMS § 291 lg 1 p 2 kohaldamine N.

L.-i suhtes mõeldav. Käesoleval juhul on väidetav oht tunnistajale aga olematu, ebareaalne ja pigem

otsitud põhjendus tunnistaja kohtuistungist eemale hoidmiseks, et ta vahetu kohtuliku uurimise

käigus ei muudaks oma ütlusi. Nimetatud olukord rikub süüdistatava kaitseõigust, kuna puudub

võimalus tõendeid vahetult kohtus kontrollida ja on aluseks ebaseaduslikule kohtuotsusele.

29. Vastuses kaitsjate kassatsioonidele leiab prokurör, et Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsuses on

õigesti kohaldatud nii materiaal- kui menetlusõigust. Prokurör ei nõustu kassaatori seisukohtadega,

mille kohaselt on kohtud andnud vale hinnangu paljudele tõenditele. KrMS § 338 lg 1 p 8 sätestatud

rikkumisega ei ole tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohtadega.

Prokurör märgib, et tänaseks on tunnistaja N. L.-i ähvardanud I. K. Pärnu Maakohtu 24. aprilli 2012.

a otsusega süüdi tunnistatud ja karistatud KarS § 322 järgi. Prokurör osutab ka tõigale, et E. T. (kui

isiku, kelle ülekuulamata jätmist on kohtutele ette heidetud) näol on tegelikult tegemist isikuga, kes

on varem mõistetud süüdi muuhulgas ka valeütluste andmises ja kelle kihutamises valeütluste

andmisele on süüdi tunnistatud ka vandeadvokaat T. Alp - isik, kelle menetlusse lülitumise järgselt

käivitus versioon E. T.st kui võimalikust tapjast käesolevas kriminaalasjas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

30. Esmalt märgib kolleegium, et kuna seadusandja ei pidanud vajalikuks 1. septembril 2011

jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) muudatuste suhtes kehtestada mingeid täiendavaid

rakendussätteid, siis kooskõlas KrMS § 3 lg-s 2 sätestatuga tuleb kõigi enne 1. septembrit 2011

tehtud menetlustoimingute hindamisel arvestada enne seda tähtaega kehtinud kriminaalmenetluse

seadustiku sõnastusega ja pärast 1. septembrit 2011 tehtud menetlustoimingute seaduslikkust tuleb

hinnata nimetatud kuupäeval jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioonist lähtuvalt.

31. Kohtupraktikas (vt RKKKo 3-1-1-45-07, p 17.2 ) KrMS § 291 tõlgendamisel omaksvõetud

arusaama kohaselt sai enne 1. septembrit 2011 kehtinud KrMS § 291 p-s 2 kirjeldatud olukorraga

tegemist olla vaid juhul, mil tunnistaja või kannatanu oli tegelikult kohtuistungile ilmunud, kohus oli

talle sellel kohtuistungil selgitanud tema menetluslikke õigusi ning hoiatanud teda ütluste andmisest

keeldumise või teadvalt valeütluse andmise eest ja alles seejärel oli tunnistaja keeldunud

kohtuistungil ütluste andmisest. Riigikohtu ülalnimetatud otsuses toonitatakse, et kui tõlgendada

kohtuistungil ütluste andmisest keeldumisena ka mistahes põhjusel kohtuistungile ilmumata jäämist,

siis kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja see omakorda kahjustaks (või välistaks) kohtuliku

arutamise vahendituse ning suulisuse, samuti kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte toime.

32. Kolleegium ei näe võimalust tõlgendada ka alates 1. septembrist 2011 kehtivat KrMS § 291 lg 1

p-s 2 sätestatut teisiti kui seda on varasemas kohtupraktikas tehtud KrMS § 291 p 2 tõlgendamisel.

See tähendab, et kuna N. L. jäeti kohtusse kutsumata, ei olnud võimalik avaldada ka tema ütlusi

KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel.

33. Tõdedes, et isiku kohtusse ilmumata jäämist ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste

andmisest KrMS § 291 lg 1 p 2 mõttes, tuleb kohtupraktika ühtlustamise huvides täiendavalt märkida

järgmist. On oluline tähele panna, et KrMS § 291 lg-s 1 loetletud olukorrad (mil ristküsitlemise

võimaluse puudumisel lubatakse kohtul siiski tõendina vastu võtta tunnistaja poolt varem antud

ütlused) ei ole seadusandja tahte kohaselt õiguslikult ühesuguse tähendusega. Üldreeglina, vastavalt

KrMS § 291 lg-le 2, on kohtulikul arutamisel lubatud tõendina vastu võtta vaid selliseid isiku poolt

varem antud ütlusi, mis on deponeeritud või saadud välisriigist abistamistaotluse alusel ja

kaugülekuulamisvõimaluse puudumisel. Ja omakorda erandina üldreeglist võib kohus KrMS § 291

lg-s 3 sätestatu kohaselt võtta ristküsitlemise võimaluse puudumisel tõendina vastu ka deponeerimata

ütlused, kui on samaaegselt täidetud selle lõike kõigis kolmes punktis loetletud lisatingimused.

Selline erandlik deponeerimata ütluste tõenditena vastuvõtmise võimalus omakorda saab KrMS § 291

lg 3 preambulis märgitu kohaselt tulla kõne alla vaid KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud

olukordades. See ei ole aga lubatav KrMS § 291 lg 1 p-des 4-5 nimetatud olukordades.

34. Kuid ka KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud olukorrad, mil võib erandlikult tulla kõne alla ka

deponeerimata ütluste vastuvõtmine tõendina, ei ole kolleegiumi arvates omavahelises võrdluses

käsitatavad õiguslikult täpselt ühesugustena. Tunnistaja surm (§ 291 lg 1 p 1) või terviseseisund, mis

ei võimalda ütlusi anda, on (eeldusel, et need on tuvastatud õigesti) kahtlemata objektiivsed asjaolud,

mil isikult vastava teabe saamine tavapärasel viisil (kohtulikul arutamisel ristküsitluse käigus) on

tõepoolest võimatu. Arvestades seda, et nii inimese surm kui ka haigestumine võivad aset leida

ootamatult, ei pruugi nendel juhtudel olla põhjust ka etteheiteks, miks on olulise tunnistaja ütlused

jäänud aegsasti deponeerimata. Märkigem siinjuures ka, et isiku saab haigestunuks lugeda vaid arsti

poolt väljastatud nõuetekohase dokumendi alusel. (RKKKo 3-1-1-45-07, p 17.3). Teisiti tuleb aga

hinnata tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumist. Seda eriti tema poolt varem

antud, kuid deponeerimata ütluste avaldamise ja tõendina vastuvõtmise lubatavuse kontekstis. Esmalt

ei ole kuidagi võimalik unustada, et KrMS § 66 lg 3 kohaselt on tunnistaja kohustatud andma ütlusi,

kui ütluste andmisest keeldumiseks puudub seaduslik alus KrMS §-de 71- 73 järgi. Seda arvestades ei

saa tunnistaja poolt kohtulikul arutamisel ütluste andmisest keeldumist mingil juhul käsitada

samasuguse või samal määral objektiivse asjaoluna, nagu seda on tunnistaja surm või tema halb

terviseseisund. Tunnistaja (või kannatanu) poolt ütluste andmisest alusetu keeldumine on

teadupäraselt ka KarS § 318 kohaselt kuriteona karistatav. Käsitletavas kontekstis tuleb silmas pidada

sedagi, et kui enne 1. septembrit 2011 kehtinud KrMS § 291 p 2 sõnastuse kohaselt võis kohus

tõendina vastu võtta kohtus ütluste andmisest keeldunud tunnistaja varasemad ütlused vaid rangelt

KrMS §-s 71 sätestatut arvestades (see tähendas keeldu võtta tõendina vastu sellise tunnistaja poolt

varem antud ütlused, kes keeldus kohtuistungil ütluste andmisest täiesti seaduslikul alusel), siis alates

1. septembrist 2011 on selline piirang kaotatud, ilma et kõnealust seadusemuudatust oleks mingilgi

määral põhjendatud. Kolleegiumi arvates võib kohtuasjas, milles on kõnealuse piirangu kaotus

asjasse puutuvaks sätteks, tõusetuda seadusemuudatuse järgse regulatsiooni põhiseaduspärasuse

küsimus.

35. Kolleegium on seisukohal, et nii enne 1. septembrit 2011 kui ka käesoleval ajal puudusid ja

puuduvad õigusnormid, mis oleksid andnud või annaksid prokuratuurile pädevuse jätta mingi oluline

tunnistaja kohtusse kutsumata põhjendusega, et tunnistaja kardab ja taotleda seetõttu selle tunnistaja

varem antud ütluste avaldamist kohtuistungil. Samavõrd puudus ja puudub kohtul pädevus

prokuratuuri sellise taotluse rahuldamiseks. Prokuratuuri ja kohtu kõnealuse pädevuse jaatamine on

vastuolus juba ainuüksi KrMS § 66 lg-s 3 sätestatuga. Kahtlemata tuleb kriminaalasjade menetlemisel

ette tunnistajate ähvardamist. Kuid selliste ähvarduste korral on eeskätt riiki esindava prokuratuuri

ülesanne kõigi seaduslike vahenditega tõrjuda ähvardused lõplikult ja resoluutselt ning tagada

tunnistajate turvatunne kodanikukohustuse täitmisel. Teatud juhtudel on asjakohane tunnistaja

turvalisuse tagamiseks kasutada KrMS §-s 67 nimetatud meetmeid. Alates 15. juunist 2005 kehtib

Eestis võrdlemisi ulatuslikku meetmetekompleksi sisaldav tunnistajakaitse seadus. Samuti peaks

tunnistajate ebaseaduslikku mõjutamist aitama vältida mitmete karistusõiguse sätete tõhus ja

järjekindel kohaldamine. Kui aga ilmneb, et olemasolevad tunnistajakaitse meetmed on riigis

puudulikud, siis tuleb eeskätt prokuratuuril kindlasti taotleda, et seadusandja neid täiendaks ja tagaks

õigusemõistmise korrakohase toimimise. Märkigem ka, et nii nagu nähtub eelnevalt p-st 29, ongi

N. L.-i ähvardaja tunnistatud süüdi kuriteos. Kolleegiumi arvates puudub alus väiteks, et see ei ole

olnud tõhus meede tunnistaja turvalisuse tagamiseks.

36. Eksimine KrMS § 291 lg 1 p-s 2 sätestatu tõlgendamisel on vältimatult kaasa toonud KrMS § 15

lg-s 1 sisalduva kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtte rikkumise, mis on samaaegselt

käsitatav ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 lõige 3 p-s „d“

sisalduva ausa kohtumenetluse kui inimõiguse ühe keskseima elemendi - konfrontatsiooniõiguse

(süüdistatava õigus küsitleda süüdistuse tunnistajaid ja esitada neile vastuväiteid) rikkumisena.

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on konfrontatsiooniõiguse suhtes küll

võimalikud ka erandid, kuid need ei tohi rikkuda kaitseõigust (EIK 27. veebruar 2001 Luca vs Itaalia,

p 39). Tunnistaja kohtulikust ülekuulamisest loobumiseks ja tema poolt kohtueelses menetluses antud

ütluste avaldamiseks peab alati esinema põhjendatud alus, mille olemasolu tuleb hinnata isegi juhul,

kui tegemist ei ole ainsa ega otsustava tõendiga. Tunnistaja kohtus kohaloleku kindlustamiseks peab

kohus tegema mõistlikke pingutusi ja vajadusel selgitama välja tema puudumise põhjusi (EIK 20.

jaanuar 2009 Al-Khawaya and Tahery vs Ühendkuningriik, p 120). Kolleegium leiab, et käesoleva

kohtuasja puhul on N. L.-i näol kahtlemata tegemist olulise tunnistajaga, kes vahetult tajus sündmusi,

kuna ta viibis teo toimepanemise ajal sündmuskohal. Ka maakohtu otsusest nähtub, et M. Meriranna

ja K. Kruusmaa süüdimõistmine rajaneb valdavas osas N. L.-i poolt kohtueelses menetluses antud ja

kohtus avaldatud ütlustel, kusjuures süüdistatavatel on puudunud tunnistaja küsitlemise võimalus.

Kolleegiumi arvates ei ole käesolevas kohtuasjas tunnistaja N. L.-i kohalolekuks kohtuistungil tehtud

mõistlikke pingutusi.

37. Käesoleva kriminaalasja materjalidega tutvumisel (vt ka otsuse p-d 1-20) ei saa jääda

märkamatuks, et kohtuasja arutamisel on esinenud ridamisi juhtumeid, mil kohus on süüdistatavate

või nende kaitsjate taotlusi kergekäeliselt rahuldanud ja kohtuistungeid põhjendamatult edasi

lükanud. Selle tulemina vältas kriminaalasja menetlus maakohtus ligikaudu 3 aastat. Kolleegiumi

arvates ei ole käesoleval ajal siiski veel põhjust rääkida mõistliku menetlusaja möödumisest. Seda on

põhjust esmalt väita menetletava kriminaalasja esemeks oleva kuriteo raskust arvestades. Teine

normaalsest pikemat maakohtu menetlusaega õigustav asjaolu on tõik, et rahvakohtuniku raske

haiguse tõttu tekkis vajadus uuendada kohtukoosseisu. Kolleegium peab siin vajalikuks meenutada, et

selliseid juhtumeid aitab vältida muuhulgas ka KrMS § 18 lg-s 4 ettenähtud varukohtuniku või

varurahvakohtuniku instituut. Kahjuks on käesolevas kohtuasjas varurahvakohtunik kaasatud alles

uuenenud kohtukoosseisu. Samuti on käesoleva kohtuasja puhul normaalsest pikem maakohtu

menetlusaeg õigustatav ka sellise erandliku asjaoluga, et mitte igas kriminaalmenetluses ei teki

vajadust vahetada lausa kahte kaitsjat põhjusel, et nad on kuriteo toimepanemises süüdi tunnistatud.

38. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et kriminaalasjas olulise tunnistaja - N. L.-i - kohtuistungile

kutsumata jätmise ja tema varem antud ütluste avaldamisega KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel on oluliselt

rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS

§-st 3602, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium M. Meriranna

kaitsja kassatsiooni ja osaliselt K. Kruusmaa kaitsja kassatsiooni, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu

5. märtsi 2012. a otsuse ja Pärnu Maakohtu 12. detsembri 2011. a otsuse M. Meriranna

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p 1 järgi ja K. Kruusmaa süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 114 p 1 ja § 121 järgi ning saadab kriminaalasja Pärnu Maakohtule uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Hannes Kiris